Nüüd aga astume tänase saate teise poolde pisut muusikat, pisut meenutusi, et meenutusi tuleb rohkem siis halvast muusikast. Need aplausi don Elsa maasikule. Salvestus on tehtud mõni aeg tagasi Tallinnas muusikateatrimuuseumis, kus meenutati isti opereti käidud teid. Muidugi meie järel jäänud veerand tundi saateaega ei luba kaasa minna neli tundi kestnud õhtuga ja isegi kui võtta see aeg ainult üles lugeda kunagisi lavatähti jääks ikkagi keegi nimetamata. Sellepärast ainult mõned neist nende kaasaegsete mälestuses. Ja kuidas see sisu kulgeb, mul enam nii hästi ei olegi. Aga see on jäänud meelde säärast pikali väga tulihingeline kuradi ratsut. Ja niisugusel partnerite, see tähendab minuga kohtumise momendil, kus oli siis kulminatsioon Sandscharati siis ma seda ju see nii ootamatu publikule ja, ja mõnelegi Theodor Lemba näiteks pärast veidi toredad märkused, et maksatusega andis lavad, saal kajas. Ja siis visioonide võõrasime, ei ole laval seda kunagi praktiseerinud mingitki kannatanud. Tantsida ehk ära operetti taevasse komeedina tõusnud tähte Gerda murret. Pisut meenutusi. See oli 34. või viiendal aastal, kui Lüdik Narva teatrisse kutsuti lavastama tütarlaps kodumaata. Ja mina mängisin, seal on, juhtusin ma nii sattuma tema silma alla just töös. Ja, ja siis ta tegi siin ettepaneku, et sealt tuleb nagu ikka pealinnateater napsas nendele sobivamad provintsi diaatrilt ära ja nii olin ka mina üks niisugune õnnelik. Ja siis ma debüteeris in Estonia teatris Chinas moodsatest operettides, sel ajal nagu need revüü operetis tulid Vilja Victoriat. Te olete nüüd tolle perioodi näitlejatest vist õnnelikum, kes, kellel oli selline õnnelik juhus hästi ligidalt tundma õppida Avolüüdikid, ja milline inimene ta oli? Ei võinud arvatagi, kui temaga nii koduks räägid ja seltskonnas kohtuda, et see võib olla üks koomik, keda sa saalis olles ja tüki vaadates naerad, kogu see aeg ja muheled juba ootab tema etteastet, et saaks naerda. Kodus ei olnud ta seda, ta oli väga range, väga karm. Ei saagi arvata, et tema oleks lavainimene. Ja oma tööd, seda oli minul ka õnn näha. Ma ütleksin, et õnn. Sellepärast et kui teised oleks ka seda näinud, siis ma arvan, et nad oleks kõik õnnelikud inimesed. Sellepärast see andis niivõrd palju töötahet tööjõudu. Tema tegi tööd, öösiti hakkas ta tööle kella poole nelja nelja aeg. Meriväljal oli nendel maja siis, kui ta Narvas tulite, teie peatusite. Ma peatusin nende juures, jah, tema Narvas olles peatus meil ja ja, ja kella nelja aeg hakkas seda töötajale. Ta seadis omale selle suure toas, oli sihuke Holi taoline, nii nagu tal peab lava olema ja ta mängis kõik osad läbi. Ja siis istusin seal üleval trepiääre peal ja vaatasin, pistsin oma nina väljaseltsil pulkade vahelt ja tundide viisi ma võisin vaadata. Aga siis, kui ta tuli teatrisse, siis oli tal kõik selge, mis ta tahtis. Mida ta jõudis, ta teadis, mida ta nõudis. Lastel, Alfred Mering, Hugo oli ka kuku puhtalt. Joo. Joo. Maaritsas, tema tegi ju penitšeki ja viimases vaatuses hirmsat näljast, temale meeldis alati mind lüüa. Ikesita seda kätt juba tükk aega enne enne tegin mingi viise. Seal on üks niisugune stseen, kus sebisin tšekid ja seal grafina ja siis ta nautis ise enne teda tükk aega, et saab lüüa kärbet. Haruldaselt tore ja elurõõmus inimene, Arnold. Alati oli ta heas tujus, alati oli ta nii naeratan, nagu teil õhtulgi teda nägid. Helilaid kinnitab Kerdamure sõnu. Laulukesi külla aga teised ütlevad, et ma vahel ja kui hästi Seepärast, et see aasta peab alati hästi viisi, millal oli meie Jul küülik. Ida Loo Talvar plaadivate pehmelt plaadilt 1936. Kuid tuleme nüüd Gerda murrega pisikeseks hetkeks ka tänapäeva. Mina nüüd juba võib-olla üks, seitse aastat enam ei laula. Viimaseks tükiks jäi Maaritsa. Need olid siin viimased tükid, nahkhiir teist kurtnud, ma mängisin juba teises lavastuses. Paul Mägi lavastus, mis oli ka väga hea. Üldiselt ma pean ütlema, et meie teater, nii ooper, operett, ballett, kõik on väga kõrgetasemeline. Meil ei pruugi mitte kuskil silmamaalija mitte kuskil mitte millegi teatri. Võtame Anu Kaal, Voites Mari Jõgeva ja tau Jakuru Jakuusik, vanameister noogulge kuusik laulis hiljuti oma kontserti isegi nii, et inimesed saalis värisesid. Ja see oli elamus. Ja operetis, samuti on meil noori peale tulemas, nooremad ei olevast klassika kallal nüüd omast esimene klassikanahkhiir tuleb uues lavastuses. Oli vahepeal need muusikalid ja need olid kõik väga kenad. Saal on meil ju väga ere, no aga kuju. Ja kui ma proove vaatan, teinekord siis vaatad, ah et seal selle koha peal ei teinud, hästi või seda oleks võinud nii teha. Aga kui ma lähen siis vaatama tervet tükki esietendused, siis tead, ma saan niisukese elamus, et ma nutan ja naeran saalis. Ja mul on nii hea meel, et meil on siiski nii toredaid tooli. Nii toredaid hääli näiteks Kaal Voites nii säravat tonni nagu kellukesed nagu kristall, nagu nagu briljant, särab see härg, Urve Tauts, kui ilusasti ta laulab oma evoli. Ja samuti mehed. Ma väga armastan Mcipaski. Taga kultuurne laulja, nagu öeldakse, tavatsetakse meil praegu õelda. Ja ta teab, mida ta tahab. Ja rääkimata muidugi meie vanameest, sest kuusikust otsast ots teeb alati, mida ta tahab laual. Tema ei jää kunagi hätta laval unustada kivid, mis mul seal oli vähemalt öelda ja kui sa ütled ühe sõna, siis ta on valmis kõik. Mõnikord lihtsalt naudi. Naudi, vaata. Üks näitlejad peab käima, mina olen nüüd juba nüüd juba pensionil, aga aga maika tahan ka teisi vaadata, vaadates meid draamateatrist ja kõike. Ei, see on ikka väga hea vaadata. Mängivad ikka hästi ja, ja saab elamus. Ja ongi aeg lõpetada tänased vestlusminutid. Et kodumaal on taas täies võimus kevad, siis lõpetamegi Milvi laidiga juba varsakabi õitsema.