Nüüd aga jätkame rõõmsamatel teemadel eesti rahvapill ja kuus mäng eesti rahvapillimuusikas. Nii kõlavad kokku torupill ja parmupill ära keegi pill kannel, viiul ja pingipill. Nii nad koos kõlavad. Kui kannelt ja viiulit pole mõtet kirjeldama hakata, ka torupilli tuntakse vähemalt pildi peal siis pingipilli kohta tuleb paar sõna siiski öelda. Pink nagu pink ikka neli jalga all, ainult ühe otsa peale raputatakse tuhka ja muusika hakkab siis kostma, kui ülesele tuhase koha, luuavarre või puupõlvi otsaga kraapida. Neid ja veel palju teisigi eesti rahvapilli oli võimalik näha ja kuulda selle nädala esmaspäeval teatri- ja muusikamuuseumis järjekordsel õhtul sarjast rahvapillid ja pillimehed. Kuid jätkame juttu pillimees tehnilise tilli naistega, Hiskaa pole vananenud. Ma vaatasin enne, kui te mängisite selle pingepilli pealsistel vahelduseks lusikaid tahaks, sellepärast et üks lusikas tuliseks või täitsa teistmoodi. Ta ikka peab tegema teistel toolidel igal nädalal toorseneselanne, madalama häälega lusikat ära delisematuuridelantiinina häälega. See oli Hermeliin Esther Pärnust. Ja olen tahtnud vaikida ka siis, kui tšillimehed vaheaegasid. Siis võtsid mänguriistad, teata lihtsad külalised publiku seast. Nii et nagu järeldada võib, pole vanade rahvapillimängu oskus rahva seast kadunud. Aitäh, ilusa loojad saavad etapis ka, kes pillimees oli laaniste pill. Et ma olen kuue aastaga mängima, kust kandist pärit meest olete palju mees, olen kullamaa pärit, seal sündinud vatsu pole kululine trahviaegu isa ja kulutasid tööl rohukahjusid oludegi mulle kantsleriks Tiit Randla kuueaastane, kui mängima kutsuda, 2008 oli vahepeal, ma ei saanud seda mängida, sest mul Rootsil Sõrve salaja ma sain jälle Sõrve sääre peal, jah. Või mu giid 60. sünnipäev, kannel siis lasteaia poolt saaks uuesti mängima. Palju mägi mul omal pole palju, kui see on väga hea salv klaverivabriku kallekondlavialt pandud. Terve orkestri kohe või palju vaja. Täna olete te ise pealtvaatajaid, otsiti ainult pilli kätte, vaatan, kuidas see olukord on, kindlasti nemad teevad pidu, missugune covid olevale Kalevi kuskil õppinud seda mängu võita, seal on esimest korda proovid. Ei, ma käin kunstiansamblis. Asso, kes seal siis koos käivad? Seal käivad, kes tahavad õppida, vanad rahvakunsti ja nüüd ma olen kõige noorem, on ta. Palju sul aastaid on siis, pükstest kamandas paljusid rahvast. Meil on, mida te seal õpikesest meede. Laulumänge ja tantse, piine tellid sul juba sellega kümneid, mina õpin kannelt aga täis, ma olen niisama praad. Ma vaatasin see mingi pilgul hästi, toredasti välja. Nägin aga, kellega ma rääkisin, kuidas see nimi on seal ei, ega hea küll siis jõulujäätisele. Saage tuttavaks, mina olen Tartu mees, Kuusalu Leonhard, teie etteaste on meil. Minu etteaste on koos pärnakadega perekond Hitleridega, nende Permeliine ja romaaniter. Ma olen nendega varem ka koos esinenud rahvakongressi pidustustel mitmel pool ja televisioonis esinesin nendega koos ja mina mängin seda Vahermoonikut, see on, see on tema tehtud veel ja see on sellise pillimeister treppe valmistanud ja 1009 13-l aastal seisab kirjas sind ja, ja nendel on siis rütmipillid, jauram ja pingipill ja siis niimoodi ma olen mitmel korral koos esinenud ja täna siis teeme ka ühe loo kaugelt rahvas omavahel koos, aga mäng klapib? Jah, seda küll, ega me oleme koos käinud vaatamas ka mina olen Pärnus käinud enemat meie pool ja niimoodi me oleme kõvasti harjutanud koos ja oleme koos esinenud ka kõvasti ja siis netti. Järgmine koosmäng tuleb meil Tartusse ja 12. märtsil Tallinna Draamateatris üks etendusele, hommikupoole teine õhtu. Osa alustavad koosseisukohta, öeldi ka sajandi alguses pulmades voolikute kanne, kohtume mõnes pulmas, oli viiulimängijad. Said ühte teeniva hääl või panna ja mängi muusik, mis. Teeme nüüd mõni sõna juttu ka õhtujuhiga aastatelt, noorepoolse mehega, neid on tal 26 aastat aga rahva pillides ikka hästi teadega, nagu tunnistab ameti kraadki Teaduste Akadeemia Ajaloo instituudi nooremteaduslik töötaja ja pärisnime poolest Igor Tõnurist. Viimasel ajal on viimastel aastatel, täpsemalt on räägitakse väga palju sellest, et rahvamuusika on jällegi moes. Folkstiil on tegelik, baseerub rahvamuusikal ja sellepärast on ka suur huvi rahvamuusika vastu rahvapillimuusika vastu rahvalaulude vastu. Ja kui me möödunud aastal alustasime seda sarja, siis ei oodanudki, et siin nii palju rahvast kokku tuleb. Tähendab, huvi selle vastu on ja see muusika pakub inimestele esteetilist rahuldust sellisena, nagu ta on, lihtsalt mängituna, nagu seda on teinud kümneid ja kümneid aastaid rahvapillimehed. Ja siin mängivad kas nüüd ehtsad rahvapillimehed või ansamblid, kes püüavad esitada rahvamuusikat autentsel kujul õpivad just külapillimeestelt küla laulikutelt ja kui nad ütlevad, et teie mängite täitsa küla moodi, siis see ongi meile üheks suurimaks tänuks. Kas noorte seas on huvi nende pillide, vastasin näiteks nägimegi, väga veenvaid instamäged nagu pingipill või siis seesamagi parmufilmist. Ja seal looga pillid ja nii edasi. Kas noortele ka niisugused instrumendid, niisugune muusika pakub huvi, et nad ise tahaksid teha, ütleme, mitte ainult kuulata, sest kuule, et ma nägin siin väga palju noori. On küll. Ja ma ei ütleks, et nad nüüd kõik oma pillid maha jätavad ja nüüd äkki need vanad rahvapillid kätte võtavad, hakkavad mängima. Näiteks paar nädalat tagasi tuli minu juurde Lähme meie ansambli proovile tõrvarühm, noorsoopalee, rahvamuusikaorkestri mängijaid. Ja neid huvitas, mismoodi saab mängida näiteks riiulitel küla moodi täiesti uus stiil, täitsa uus stiil. Ja nüüd nad lülitavadki oma kava, paar sellist vana labajalavalssi, mida nad mängivad, nagu külapillimehed tegid kunagi Tallinnas on selleks head võimalused olemas, kuna nüüd teist aastat meie pioneeride palee juures tegutseb laste rahvakunstiansambel, kus seda nimetatakse eksperimentaalne ansambel isegi ja paistab, et lapsed on väga huvitatud sellest ja lihtsalt pillid, neid saab kiiresti mängima õppida ja nad on nii asja juures. Alati lust on vaadata. Kas te julgeksite öelda praegu viitan oma aja ja populaarse noorte seas ära elanud või ei ole, seda ma ei ütleks. Aga ja ta nüüd ei eksisteeri sellisel kujul nagu mõni aasta tagasi siiski paistab, et te suudate konkurentsi pakkuda juba ja selle peale ma ütlen kindlasti, et me suudame, me oleme oma ansambliga leiga, ühesõnaga näiteks kaks õhtut sisustanud koos biit ansambliga ja peab ütlema, et see oli meile ainult kasuks. Ja nagu pärast muljeid kuulsin, kõigil oli selline vastandamine väga meeldinud, sai kuulata nagu tavaliseks saanud biitmuusika kitarrimuusikat ja vahele midagi öeldi värskemat, kuigi see oli aastasadu vana. Kas teil on umbeski kujutust nüüd, kui palju veel neid vanu rahvapillimängijad on veel Eestimaa peal alles, kelle käest need nooremad võiksidki õppinud? No minul on sellest päris hea ülevaade, kuna ma ise tegelen rahvapillide uurimisega, käin sageli ekspeditsioonidel ka neid muusikamuuseumi õhtu organiseerida, siis tuleb väga palju pillimeestega kokku puutuda. Ja nüüd ma olen ka eeloleva tantsupeo üks üldjuhte rahvapillimuusika osas ja meil esineb päris mitu küla, kapellija, üksikuid pillimehi. Nii et võib öelda, pillimäng on veel kus õppida ja päris huvitav vanu pille velvet kuulda, aga kandle lõõtspillimängija pole mingi haruldase black. Kas midagi taolist, nagu see õhtute sari oli, kavatsete edaspidigi teha? Kavatseme küll ja mõnes mõttes ütles isegi, tahaksime elustada seda vana traditsiooni teatavasti omal ajal muusikamuuseum korraldas muusikaringreise, kutsus siia esinema laulikuid, pillimehi ja ka meil on selline mõte jätkata neid rahvamuusikaõhtuid kuid korraldada juba piirkondlikuid. Näiteks on plaanis Läänemaa muusikaõhtu või Setumaa muusikaõhtu, kuhu me kutsuksime nii lauljaid kui pillimehi ja muidugi osa kavas täidab ansambel leegahjus. Pupilli kaudu levis Meiga trumm koeral alati kassinahas ka mõnikord tehtud ja ka poest ostetud lumi on tehtud ka mõnel teisel viisil, nimelt Kose-Uuemõisasõjas 1805. aastal Kose-Uuemõisasõjast pealetungil mõisale sammusid kolonnis muusikamehed. Ojasoo Teo meeste Toomas oli endale ühe vana ahjuukse nööri käte riputama ja või sellele kehtidega trump. Paremal pool trummimees käisid marssi mängides kaks viiuldaja sonis trumme. Meil praegu saab meiega tahvlit igal pool kaasas.