Ja nüüd siis palun teid kümnekonnaks minutiks Tallinna vanalinna Müürivahe tänaval astume sisse vanasse Assauwe kindluse torni. Aga kui kõrgematele korrustele tõuseme, palume teejuhiks torni kaasaegse perenaise Merike Saarepera. Ma ei tea, kas sajandit tagasi tornini üldse meremehest oli ja millist ametit ta pidas. Kuid praeguse oma on küll väga põnev. Merike Saarepera on siin teatri- ja muusikamuuseumi direktor. Nüüd peale pikemat vaheaega on ta jälle valmis külalisi vastu võtma. Vahepeal oli tarvis kodu korda seada. Mida erinevad siis teatri- ja muusikamuuseumi külastaja peale remonti uues ekspositsioonis näha võib. Kogu väljapanek on saanud uue rüü uus kujundus. Ja kui eelmine ekspositsioon koosnes kahest osast laulupidude ajalugu ja muusikainstrumendid siis praegu on väljas ainult muusikainstrumendid ning selles osas on väljapanek palju ammendava vaheweroni juurde saadud ka rida uusi eksponaate ja ka fondidest on mõned vaatamiseks juurde toodud. Teeme siis meiega hästi põgusa tutvuse, nii palju, kui saateaeg lubab. Millest põnevast perenaene alustaks? No siin kohe ukse kõrval, te näete, on helilooja Eevalt taevale kuulunud pianiino meister trammitee 1915.-st aastast. Ja selle klaveri taga istudes on Evaltav loonud oma meile kõikidele nii armsa ja hinnatud ooperi Vikerlased mängukorras praegu selle pilli kohta võiks öelda, et enam-vähem. Me üldiselt püüame oma klavereid siin ikka häälestada aeg-ajalt ja püüame neid hoida niisuguses korras, et ka pilli heli võiks vaatajale midagi öelda, mitte ainult väliskuju. Kas tohib, proovime mõnda orelitest? Ja palun, siin meie muusikaosakonna juhataja Neeme Laanepõld saab neid vahest aidata. Paluks abi siis. Siin on meie kõige väiksem koduorel. Ja üldse Eestis ei ole praegu teada ühtegi vanemat sedalaadi instrumenti. Tema on valmistanud Johann Karl Taal. 1795. aastal. Karl Taal oli mango Hansu poeg. Meie tun laulu ja, ja üldse kultuuritegelase poeg. Ja huvitav selle pilli juures on veel see, et ta paistab olevat üleni puust. Ja minu teada on siin kõik peale kahe käepideme, mis on metallist, on puust. Vaatame seal ta siis teeb. Kas on kasu, kui ma aitan tallata? Siin on meie kõige esimene eksponaat muuseumis Peeter süda-le kuulunud kadu arel. Nagu teada üldse teatri- ja muusikamuuseum on saanud oma alguse helilooja Peeter süda Mälestuse jäädvustamise ühingust ja selle tõttu meiega seda detel, seda orelit peame väga kalliks. Nii siin on siis juba suuremad pillid juba kahe meetri kõrgused. Meister on ka tuntud nimi Dannyl Kriisa Haanjast. Nagu teada, on vennad kriisad üldse Eestis tuntud orelimeistrid. Suur aitäh. See meloodia võtab südame alt päris külmaks. Ja no sellel meie oma Eesti meistriorelil seda laulu kuulata kindlasti. Aga kui palju teie fondides klavereid on? Siin me oleme välja pandud viicia. Meil on paarikümne ringis neid, nagu te näete, kõige suurem pill, mis kohe ka silma torkab, on Tallinna klaverivabriku tiibklaver Estonia, mis muuseas kannab järjekorra numbrit 2000 ja sai valmis möödunud aasta. Aitäh see pill peaks olema oma kõla ja välimuse poolest paljudele tutta, sest ta ei ole ju mitte ainult meie kontserdisaalis Estonia klaveri talle üldse hinnatud ja tuntud rahvusvaheliselt. Jah, meil oli siin üleval eelmises ekspositsioonis ka kaart, mis näitas Estonia klaverite eksportimist välisriikidesse ja selles võis näha, et Euroopa ja Aasia osast tõesti on ta peaaegu üle mõlemi mandri levinud ja tuntud pill Aga nüüd tuleb jälle kodumaale tagasi ja sellesse vastasseina, seal on siis välja pandud puhkpillid, tromboonid ventiilidega ja ilma ja. Ja üks neist kuulus maestro Raimund Kullile ja siis siin vitriinis see väike ja sätendav pill. See on Taavitoto virk Hausile meie puhkpillimuusika isale. Tema 60.-ks sünnipäevaks kingitud Korne. Meiega tuleme nüüd jälle puupillide juurde tagasi. Siin on viiuleid nii palju, et ei tea millest isegi alustada. See vaene pill on päris tükkideks, kas ei tasu teda kokku panna? Tema niisuguste tükkide kujul meie temaga saime ja meie ei ole teda jõudnud või kuna kõik tükid ei ole ka olemas mitte, siis oleme teda praegu veel nagu püüdnudki kokku panna. Nimelt on see pill Eesti aladelt teadaolev vanim. 1721. aastal on tema valmistanud meister Vesknerger Viljandis ja saime meie selle pilli paar aastat tagasi Itaaliast. Nimelt Moskvas viiulimeistrite konkursile oli sõitnud ka meister Milanost kohtus tema seal Tallinna tuntud viiulimeistri Felix villakuga ja andis sihtilli detailid edasi, et nad satuksid Eestisse, kust nad on ka pärit ja satuksid siis ka meie muuseumi. Nii et siis tagasi sünnimaale, nii astume siis edasi järgmisse saali, ahhaa siin me tunneme ära ühe oma vana tuttava. See on ju see, see grammofon, mis alustab meie heligare saadet, õigemini tema üleskeeramine. Suur papa, kiireaegne puutoruga, grammofon. See saal üldse on, eriti laste lemmiksaal, kuna siin on palju toredaid mängutoose, mänguautomaate. Ja kui tal hoog sees on, ega siis ei taha seisma jääda. Selline mänguriistu. Ja muidugi seda muusikat on siin meil õieti kokku kogutud üsna palju ja siin näiteks on üks nendest üks mängukapp, mille me saime üsna hiljuti Põltsamaalt, millel on kaasas mitu suurt silindrit, millele on kirjutatud igale oma seitse, kaheksa meloodiad. Tantsuõhtu siis kindlasti võiksime seda teha. Kui me räägiksime. Hästi elegantne, seal juba kõrgem, peaaegu kahe meetrini. Ja, ja nagu näete, on siin tegemist terve orkestriga, siin on taldrikud ja trumm, jah. See käib suure vändaga nagu auto vändaga. Jah, ega seal niisama ei ole. See just päris üle jõu käiv, isegi naisterahval ei ole. Ja nüüd me oleme siis jõudnud teie maja kõige vanemasse kuulsamasse osasse Assauwe torn. Ja siin on siis välja pandud karjapasuna tal selja peal põispill torupillid, kandled. See ruum peaks andma ülevaate, oleks eesti rahvapillidest enam-vähem kõik pillitüübid, mida me tunneme, on siia ka välja pandud alates vilepillidest putke viledest, mis me möödunudsuvisel ekspeditsioonil kaasa tõime, kuni siis tõesti juba August Teppa kuulsa lõõts pillini ja akord kanneldeni. Nii me oleme nüüd üsna hulka juttu teinud pillidest ja aga jah, tõsi, natukene vajaka jalad teatrist, sest teie muuseum kannaga ikkagi teatri- ja muusikamuuseum olime. Tõsi, ta on, meie fondid sisaldavad üle kahe ja poolesaja 1000 eksponaadi ja nendest võib-olla üks 40 protsenti on teatrialast materjali. Aga me oleme sellest majast välja kasvanud ja nõnda me peame leppima sellega, et oma teatrialaseid materjale tutvustame näitustel, teatrites, klubides, koolides. Aga muidugi peale näituste püüame me teatrit tutvustada ka oma muuseumiõhtutel nimelt juba üle 10 aasta korraldame mälestusteõhtuid, mis on pühendatud siis meie minevikku trisuurustele. Ja nüüd lähemalt päevil toimub meil jällegi Eesti ooperis Etti minevikule pühendatud õhtu. Sellel õhtul esinevad Gerda murre Alfred Mering mejja Elsa Maasik, kes meenutavad oma tööd operetilaval ja meenutavad kolleege nagu Milvi Laidi agulüüdikut Alfred sällykubaja, Paul pinnani välja. Aga see muusika ristasin akna peal juba moodsam pill. See on meie abimees, et tuua meie külastajateniga tükikene rahvamuusikat. Ja siis helilindi pealt võib meie külastaja kuulda, kuidas need pillid kõlavad. Ja muidugi ka sellest on õieti vähe ja pärast me hakkame nüüd maikuust alates paar korda kuus korraldama niisuguseid väikesi pillide kuulamise õhtuid siin oma ekspositsiooni saalis, kuhu siis rahvapillimehed saavad? Need rahvamuusika kuulamised oleks nagu üldse üks osa meie püüdmisest viia seesama muusika, mida me suvistel ekspeditsioonidel nii hoolega kogume, uuesti jälle rahva ette. Selle eesmärgil oleme me korraldanud juba paar aastat rahvapillide tutvustamise õhtuid, mis on kujunenud suurteks ja osavõtu rohketeks kontsert esiteks, kus esinevad siis rahvapillimehed mitmelt poolt Eestist ja, ja nende õhtute nii kandev osa on olnud meie noorel rahvamuusikaansamblil leegayus. Siiski muuseumi majast lahkudes saame me ka paar salateatrist juttu teha, siin koridore väljapanekud olemas, sealalased. Jah, aga see ei ole ka puhtteatrialane, näitas nimelt selle näitusega. Me meenutame taaslavlist tegutsenud Eesti kunstiansambleid sõja päevilt nõukogude tagalas. Ja siin muidugi te näetegi kahe tuttavat nägu, siin on Jaan Jensen kuivatanud Paul pinnalt nii muhelema asja imestust avaldamas, jaga üsna sünge näoga. Ja edasi siin juba Priit Põldroos, Eduard Tinn ja, ja teised tuntud näod. Eurokad ja jänes ka siin me kõik teame, et meie tuntud ja armastatud laulja Georg Ots oli ka tubli sportlane. Siin näetegi teda hommikul valmistab pettehüppeks. Pilar on siin yhe oma joonistuse pealkirjastavad preemiani moosekandiks. Ja kui te lähemalt vaatate, siis näete, et näod on väga tuttavad, siin on meie tuntud muusikamehed Gustav Ernesaks, Eugen Kapp, Harri Kõrvits, Roman maksa ja näete seal tooli peal istumas veel anna ekstanit. Aga see on meie suurest kunstiansamblite fondist, mis sisaldab üle viie ja poole 1000 eksponaadi üks väike osa ja niisugune meeleoluka osa kunstnike šarsid. Nendest inimestest, kes sellel karmil ajal Eesti kunsti edasi tegid ja seda ka oma rahvuskaaslastest sõduriteni viisid. Ründemehe muusiku Raimond Valgre peagi saabun. Kes saabus, keda oodatakse veel praegugi, kes ei suutnud ära oodata. Kuid meie jalutuskäik Assauwe tornis on selleks korraks lõppenud. Enne põhjatööd soovime, kuuleme veel Tiinalt huvitavamat homsest põhikavast. Praegu laseme Kalju teras vallapetada Raimat valge. Peagi saabus. Nüüd vee. Kus on söödasüüpesa?