Pisut enne Haapsalut kaeblas seisab maantee ääres Viik Ants laikmaa majamuuseum. Et meie suvised rännuteed sealt mööda viisid, siis keerasime meiegi sinnapoole. Vaatasime majamuuseumitubades ringi kõikjal kunstnikule kuulunud esemeid, palju fotosid, mõned originaalmaalid maja tagant viisal le kunstniku hauale. See oli olnud Ants Laikmaa enda soov, et ta maetaks Taeblasse. Kased, kuused, tammed, mõned tundmatudki puuliigid. Kõik on nüüd pargis suureks kasvanud. Leidsime endale toreda teejuhi. Parasjagu oli muuseumis Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimisringi liige Linda bensuda. Vestluses selgus, et ta tundis isiklikult Ants Laikmaad. Elasid Tallinnas Tatari tänaval vastasmajades. Ja nüüd pensionipõlves on lenda pen suuda hakanud uurima ja materjali koguma kunstnik Ants Laikmaaelu ja tegevuse tema sünnikoha edutavate kohta. Valmimas on mahukas käsikiri, millest tuleb väärtuslik kingitus kõigi kunstisõprade ja Ants Laik maustajate lauale. Pärisime siis oma energilise teejuhi käest kõigepealt miks nii elurõõmus ja liikumist armastav kunstnik valis oma suvekoduks küllalt vaikse ja kõrvalise maakoha. See koht on niivõrd ilus, et mina olen armunud räägu läigmasse ja selle läikima pargis, nii et tema oligi suur kunstnikke, tema silme märkis selle kohe ära. Üks parimatest hinnatud maalides on tema siitsamast oma aknast teinud, aga muidugi meie ei leia praegu seda kohta üles. Siuksed, puud on putima, on 30 aastat juba sõrmpuud, on suureks kasvanud, ainult oma aknast sviiti maalinud, seda hinnatakse ju eriti kõrgel. 13. aastal tuli tema põhiaatrikast reiside pealt tagasi ja siis avase ateljeed. Ja nüüd tähendab, seitsmeteistkümnendal aastal juba ostis selle talu omale tammiku pool talu ja sihtima suve võttis oma õpilased ja kaasa ja tuli sei ja, ja siis tema hakkasin omale ehitama ja see park, mis te näete siin, need puud on peaaegu kõik need alleed ja kõik tema oma ehitas kõige enne suvemaja. Ja siis pärast hakkasin ma seda muidugi ehitama, aga siis nagu te näete praegu siin nii omapärane, eks ole. Ma tahtsingi küsida, Jesper, selle projekti tegi tema ise kõigi projekti ja tema oli ise pitsimeister ja insenere ja kõik, aga seal, kus me praegu oleme, see on vadki, palun, see on. Siit lähebki söögituppa, läheb uks talle, see oleks temale jäänud külaliste vastu udutoaks jah, saaliks ja aga muidugi see, kui ta suri, siis seal oli valmis söögituba ja magamistuba üleval Väimis, aga jussi seal oli tal tegema, et kui siit kapitaalremont siin tehti ja siis muuseum asutati, siis ehitati seega välja, kas käib ka palju külastajaid, praegu siin möödunud aastal käis 10000 inimest. Siiski võid juba kujutleda, mis siit läbi käib ja ka ilus koht on ka ikka koorida seid ja puuliik isi, kui palju siin tavalise puuliiki panime sisse ja teha nii et plaadi ka nende võõrboliitidele ja keegi temale külla tuli, esimene kord siis tema istudes külalisele nii puu ja, ja nüüd Kumari hällis käisid siin ja tikivad kaarti endi puudele. Enni Tuglas ei leia Aino Kallasele ja. Herman Halliste me just olime käinud laikmaa majamuuseumis haiglas ja vestelnud seal Tallinna linnamuuseumi kodu-uurimisringi liikmega, kes meile natukene näitas seda ümbrust ja maja ja ütles muu hulgas, et laikmaa vana sõber Herman Halliste on uurinud laikmaaelu ja tegelenud ka selle muuseumi ümbruse märgistamisega ja nüüd me siis tulimegi teie juurde, et natukene pikemalt rääkida võib-olla sellel teemal. Nagu ma teie jutust eelnevalt aru sain, olite teie kunstnik, laikmaa õpilane. Ja 1900 19.-le aastal läksin tema juurde maalimist õppima ja puutusime peaaegu sellest ajast saadik kuni tema surmani kokku. Ja see majamuuseum, mis nüüd on seal avatud, seda hakkas tema juba nii-ütelda tühja taskuga, sama tegi ühest padrikussenna, lagendik istutas seal puid, palju need pargiteedel siis eriti palju kuuski on sinna istutatud, need on ta kõik ise oma käega istutanud ja maja on tema oma joonistuste plaani järel tehtud. Sõja ajal ta jäi natukene nii hooletusse, juba maja kannatas. Siis umbes 10 aastat tagasi oli see maja juba nüüd nõukogude valitsuse ajal tehtud täitsa korda, kõik, mis pooleli ehitatud, oli lõpetatud ja võimalikult nende laikmani suvandite ja lisandit järel, mis tema ette nägi selle neuroop, Katus ja rookatus on nii gooti stiili püüab järele aimata, et ta on väga püsti ja roog ei püsi seal peal tihti see roog kipub vajuma alles, seda katust tuleb nii tihti remontida, aga nüüd on ta korras, on kogutud palju tema mälestusega asja sisse. Ja selle muuseumi avamise puhul oli seal tema üks hea tuttav Friedebert Tuglas ja mina sind, aga juttu seal teistes põe seal ütles, et vaat Lakeman kutsus mind siis, kui see maja valmis, et enne ei tohi tulla. Ja teisalt nüüd laikmannid ennast ei ole, aga mina nyyd täidan selle lubadusi ja olen siin näituse avamisel ja käin oma tööde kogu neli eksemplarid, kirjutas sinna sisse ja kingisena muuseumi jäse muuseumis on need tööd nii säilinud kähku, head mälestused selle maja ja pargi rajamiseks olid temal kah õpilased abiks, aitas seal teed teha ja, ja paljudel oli ka, kellel ei olnud võimalust mujal suvitada, siis Lakeman võttis nad lihtsalt sinna, said elada ja sellest on nüüd ka need õpilased on väga tuntud nimed, praegu on nad siin Instituudis professoritena töötavad. Nimetaksin ühte Võerahansu, kes on Laipmani kooliga ja seda ka nüüd selle õpilastele edasi andnud. Ja nüüd käivad Rebala muuseumis laitma muuseumis nii palju külastajad, et annab vist isegi taline mõne muuseumile teatud arvu poolest silmad ette. See on väga populaarne, sinna ehitati paari kilomeetri pikkune eri teeautodele parkimisplats, kus autod saavad käia ja seal on igav päev, aga eriti laupäev, pühapäev on kohe raske autod ära paigutada. Suvekuudel. Ja nüüd tagasi tulles selle jutu juurde, et tal oli palju tuttavaid naas nimetasime siin Friedebert Tuglas, Marie Underid ja teisigi siis võib-olla räägiksime nüüd natukene sellest pargist, temal oli vist niisugune kena komme, alguses, kui ta hakkas ja ma seda parki, et need puud olid osaliselt ka nii nimelised. Ja see puude nimetamine viston pärit tema kodukohast, nii tema seal juba oli lehmadel, hobustel, sigadel olid kõik inimeste nimed, tema tuttavate nimed pandud asi oli sümpaatiast lugu pidamest pandud. Olime sõja eel abikaasaks seal ja siis tema näitas, käisime seal pargi läbi ja näitas mulle neid puid. Ja ütles ka, kelle nimed need on. Aga aega läks palle mööda, siis tuli puudest puudu, nimi oli palju siis kui me hiljem läksime abikaasaga vaatame, katsusime meelde tuletada, siis väga paljud puud jäid ilma, nimedest ei tulnud enam meelde, aga need pargipuud on nüüd mõõdetud-kaardistatud ja see on Haapsalu muuseumis antud ja pantakse vist tänavu suvel iga tammele, mis seal on nende nimede juurde, kellel nende pühendatud seal on Marie Underi Atsole kaheharuline suur tamm siis on Tuglasele ja tema abikaasa oleks kaheharuline suur tamm ja nii on seal seal Miina Härmale üheharuline ja paljudel on seal neid tammisi, neidki seal külastavad, need saavad siis seda kõik näha. No teie puutusite temaga kokku siis ju mitukümmend aastat ja kuna me teie ateljees nüüd istume, siis kas on teil ka Laikmaa originaaltöid? Ja kolm tööd. Üks on kaprist, üks seep ja üks tütarlapse portree ja üks on Tuniisist ja nende portreede saamisega oli niimoodi, kui mina abiellusin, siis laitman pidas minu naiste oma minijaks ja oma kingiks kinkis ühe oma maali ja teine Maal on meil vahetes kaubas laikman ei tahtnud, et tema nõugelt võetakse surimaski. Minul oli Laipmani portree modelleeritud, 28. aastal meeldis ja ta ütles, et mina annaks jälle vahetaks ana selle tema muuseumi jaoks ja tema kinki siis mul vastutasuks teised ja see on praegu seal muuseumis Taeblas ja, ja siis aga et ma neid kolm tükki trenni on, neid ka üks on siin Tallinna kunstimuuseumis, üks on siin, sõja ajal jäi risti kosele koolis, nüüd on see seal nende kohalikku muuseumis. Ja minul on üks veel suur on veel oma kodust muuseumis, seal suveateljees Tartu juures. Eks enamus tema töid ole kindlasti meil kunstimuuseumis Kadriorus, aga Taebla saan originaaltöid, juga. Taebla maja on puumaja rookatusega, sinna ei taheta vist kõik see väärtuslik vaid koguda ja neid on Haapsalu muuseumis, Tallinna kunstimuuseumis ja ka Tartus, aga väga palju on veel eraisikute käes ja see ei ole ka halb. Kui midagi kusagil juhtub, siis ikka jälle teises kohas jääb järele see suur Laipmani mälestus näitas, mis oli Tallinna kunstimuuseumis Kadrioru lossis korraldatud. Seal oli väga palju tema töid välja ja andis väga suurepärase ülevaate tema loomingust, tema osatähtsusest meie kunstis, mis on kuidas väga suur. Kuid üks esimeestest meie kunstikooli erakooli asutajatest on väga suure tähtsusega ja, ja meie kunstlikude vanem põlvkond on kõik tema koolist tulnud ja tema õpe. Meetodi mõju on tunda ka praegu, kuigi mina olin tema, õppisime paali nii sammaga proos praegu anda, professor, siin kunstiinstituudis on skulptor ja mina olen skulptor, nii et see meetod võimaldas ka minna teise. Me läksime küll kunstikooli Pallas jälle õppima, aga selle aluse ja see lugupidamine kunsti vastu on nii, minul ja roosi on rääkinud, on ikka kõik päritud, lai. Ja see lugupidamine, mis tema õpilastel tema vastase püsib kuni viimse ajani.