Tere, kena pühapäeva õhtut. Raadiokuulajatele alustab kinovärgiga mandariini saadet jagada järgmiseks nädalaks mõned filmisoovitused meil on nagu ikka, stuudios Emilie Toomela. Tere, Ralf Sauter, Telegram, Andrei Liimets, tere ja mina Maarja hinda alla. Tänases saates on meil külas värskelt kinno jõudnud kodumaise filmi luuraja ja luuletaja, režissöör Toomas Hussar ja üks peaosatäitjatest Laanavad seal aga enne kui hakkame nendega juttu puhuma, vaatame üle. Parasjagu kinoekraanidel jooksevad välismaised filmid, ehk siis täpsemalt filmi pealkirjaga pealkirjadega Snowden, õpilane ja pritsi Johnsi seeria kolmas osa pritsatsioonseebeebi. Kangelane, Vene spioon, patrioot reetur, need on vaid mõned terminid, mida, mida on Edward Snowdeni kohta kasutatud, tegu on ilmselt ühe kõige enam debateeritud isikuga viimastel aastatel neile, kes temast ei tea, ja ma oletan, et neid on tänaseks jäänud väga vähe. Infoks niipalju, et tegu on, võib vist täna juba öelda ühe ajaloo kõige tuntuma vilepuhuja, kes tegi avalikuks Ameerika Ühendriikide salateenistuste väga ulatusliku nuhkimise mitte ainult siis väliskodanike, vaid ka Ameerika Ühendriikide kodanike järele sotsiaalmeediast, igasuguse telekommunikatsiooni ja kõige muuni välja, mida siis üldse jälgida annab? Tegelikult on Snowden, võib öelda ka juba selles mõttes filmistaar temast kaks aastast kaks aastat tagasi tehtud dokumentaalfilm Citysse on foor on pälvinud lausa parima dokumentaalfilmi Oscari ja üsna võib öelda vähe aega pärast seda on siis tuntud lavastaja Oliver Stone võtnud teha temast sellise natuke konventsionaalse maaeluloofilmi. Stone ei ole muidugi kunagi peljanud poliitilisi ja päevakajalisi teemasid. Tema reži all on valminud teiste seas Vietnami sõda Volstriidi korruptsiooni ja paljusid muid selliseid ühiskondlikult teravaid teemasid puudutavad filmid. Ja võib öelda, et üllataval kombel tema siis värskeim film Snowden on võib-olla üks tema pehmemaid. Jah, ma olen sinuga nõus, Andrei, et tegemist on küllalt kaine filmiga ja kohati isegi üllatab selle loo puhul lugu ise on väga-väga võimas ja mulle tundub, et see film ongi hea ja paelub just tänu sellele loole, mida ta jutustab. Ta jutustab siin päris hea detailsusega ka seda, et kuidas näiteks seda nuhkimise teostati. Et siit sai ilmselt päris palju inspiratsiooni, et minna koju ja ma arvutil kaamera kinni plasteerida. Aga samas tundub, et jah, režissöör ise on tegutsenud küllaltki malbelt ja teinud ka päris palju kompromisse, et kõik osapooled oleksid enam-vähem rahul selle filmi linnastumisega Ameerikas. No tähendab jah, seda õun on oma kaua kestnud karjääri jooksul tõesti teinud palju selliseid paeluvaid poliitilisi põnevik, aga Snowdeni teema on tema jaoks selgelt oluline. Esimene positiivne reaktsioon, mis me saame neid vaadates, tekkis, oli see, et ta suuresti kujutab siis juba jutuks tulnud dokumentaali Syrizon four valmimist ehk siis kogu ülejäänud filme nagu selle ümber ehitatud. Ja sellise foor, olgugi et ta võitis Oskari tali minu jaoks noh põhimõtteliselt nagu ühe prostituudiga, et kõik toimus ühes hotellitoas tegin natuke närviliseks, pakkus naudingut, aga mingeid sügavamaid tundeid nagu mängus ei olnud, nii et mul läks ta suhteliselt käppelt meelest ära. Ja nendest laudenituaalses Mul tekkis esiteks küll selline tunne, et ta on küll mees, kellest saab palju rääkida, aga samas ka on juba räägitud, et kas seda nüüd ühte Filmani veel vaja. Siiski Stoun Ta on lavastaja on hästi huvitav. Tema filmidel on tihti selline natuke eksperimentaalne pildikeel, aga selline kergelt äratuntav ja talle meeldib sellise stiiliga mängida natuke. Siin on väga hästi tehtud visuaalselt mõjuvaid stseene, just mis näiteks puudutavad seda nuhkimist ja kogu filmil on vähemalt kusjuures selline, et kui juba teeme, siis teeme korralikult tunnetus juures, et see kujutab erinevaid riike, mis annab filmile sellise globaalse tunnetuse juurde ja, ja palju tuttavaid osatäitjaid vähemalt tosin nägu oli siin siis minu jaoks on juba varasemast tuttavat muidugi Joseph Gordon levit. Ma isegi ütleks, et ta teeb oma karjääri parima rolli seni, et tal ei olnud ainult võib-olla ruumi seda tegelast juhtida oma näitlemisega väga, et ma mulle meenus ka Julian Assange toiminud Borjastada, kuna ta pükstest eitmis kujutas, nagu see oli psühholoogiliselt huvitavam, lihtsalt kuna žansi kirjutati selliste seksuaalselt represseeritud ja sotsiaalselt Ebapädeva kujuna ja Snowdeni rohkem selline konkreetsem tegelane siin filmis leviti puhul natuke võõrastav oli muidugi tema madal kurguhääl, millega ta rääkis, umbes sellise häälega räägiti filmi Esiteks, vastates vastas sinu retoorilisele küsimusele on minu meelest selgelt tei seda filmi ei ole täna vähemalt veel vaja. Minu meelest, kui selline film teha, siis võiks jääda natuke rohkem ajalist distantsi, millelt seda kogu seda situatsiooni analüüsida hinnata, kuigi teisalt ma saan väga aru, miks see film on just nüüd tehtud, sellepärast et ka sel nädalal minu postkasti jõudis vähemalt kaks suurt petitsiooni, et Barack Obama annaks Snowdenile armu. Ehk siis vabastaks ta nii-öelda süüst nendes tegudes. Aga mis puudutab teisi sinu toodud välja toodud punkte, siis esiteks minu meelest kordan, Levitan väga hea, selles filmis tõepoolest ta minu arust väga hästi tabanud mitmeid Snowdeni selliseid väikseid nagu videos, sünkraatide, selliseid tiksumisi vaata päriselt nagu silma sageli ta see, kuidas ta vaatab kuskile kaugusesse ära, et hääl on. Raivo, kas ma võin ühe tähelepaneku veel teha, et väga tore on see, et film kujutab ka tema suhet elukaaslase Lindseyga, kes noh, nende suhtumine, kogu sellesse jälg, mis on väga erinevatest Sauden justkui teab väga palju sellest ja noh, inimene tunneb seda, mida ta teab ja siin tekib Nende vahel selliseid konflikte, kus ütleme, Lindsey jälle, kui Snowden toob välja, et tedagi võidaks haige, tal on natuke selline ükskõikne hoiaks selle suhtes on minu arust nagu peegeldab ka väga hästi just et kuidas Snowden ise noh, tegelikult suhtelt paranoiliseks juba muutunud oma töö tõttu. Ja kusjuures, mis puutub karjuste jälgimist, siis lähiaastatel on sellest nii palju räägitud, mind nagu väga ei koti, et siin filmise näeks isegi paar stseeni, mis kindlasti innustavad inimesi oma veebikaamerat, et kinni kleepima, aga noh, kui keegi peaks minu veebikaamerasse häkkima ja pealt nägema, kuidas ma seentaksin Elton Johni Rocketman'i peale nutta, lähist on, siis ma ei tea. Vaata kui huvitav, mis mullegi sellest. Sedasama ütles ka ju tegelikult peategelase kaaslane selles filmis. Samas on ka see, et Ta ütleski täpselt, et mul ei ole ju midagi varjata. Mul on seal vahet ei ole, et arvamus mind jälgida. Samas ma arvan, et siin pigem üldisem küsimus, et seda ju tehakse justkui meie heaks, aga me ei ole kuskil seda palunud. Keegi ei ole kuskil alla kirjutanud või ei hääletanud selle poolt, et kindlasti oleks vaja kõiki maailma inimesi jälgida. Ja ma arvan, et see ongi see, see küsimus siin, aga meest on kihvt, see, et ma olen kiht, see oli vist Tony filmide puhul mõelnud seda, et teda nagu väga ei huvita naised. Et nad on seal, nad saavad suhteliselt vähe ekraaniaega ega sel korral me näeme, et tegelikult naistegelane on üsna selline lihtne, aga samas just tänu sellele naistegelasele me saame paremini aru, milline Snowdeni tegelaskuju ja millised on tema sügavamad kihid. Et just nendes vestlustes, kus kus nad on intiimselt omavahel, et siis tuleb välja see, et milline see tegelaskuju ja see inimene selle kõige taga päriselt on. Et see sai, oli põnev ja ma arvan, et et kui üldiselt, et võib-olla veidi liiga leebeks ainult film oli kohati isegi selline üldine, siis nendes hetkedes, kus näidatakse paarisuhte osa, et siis jälle tundsime üha enam, et ikkagi režissöör mõistab milline see Edward Snowdeni elu võis olla tol ajal. Mind mind jällegi paarisuhte kujutamine selles mõttes häiris, et ma arvan, et kogu selle filmi viga on selles, et ta on suhteliselt pika kaks ja veerand tundi ja ta üritab sinna mitu erinevat lugu või eluetapp sisse suruda ilma ühegi selle osaga, nagu liiga kaugele jõuaks, et just see paarisuhe on väga hea näide sellest, et kõik need hetked, sellised intiimsed, hetked on sinna nii kompaktselt pandud. Ta on täpselt ainult need osad ja need laused, mis on hädavajalikud selle loo jaoks või, või Snowdeni avamiseks, et mitte midagi rohkemat me sealt ei saa. Ja ikkagi selle filmi raskuskese, nagu Ralph ütles, maandub sinna hotelliossa, ehk siis selle citys on Fury dokumentaalfilmi tegemise juurde. Kaks aastat hiljem pärast Tyson Fury oleks võimalus just nagu rohkem avada seda tausta mida minu meelest nii väga Snowden ei tee, vaid ta põhiliselt lihtsalt illustreerib seda, ütleme siis andmevarguse või, või kogu selle protsess. Et aga ta ei avada, ei ta nagu tähendab minu meelest liiga vähe Snowdeni tausta ikkagi edasi, et see on, see on hästi kompaktselt sinna juurde surutud. Nõus, aga siin on ka mingil määral kompensatsiooniks vähemalt sedda, teostuslikult on ikka hästi tugev märgendada ehmatusest pikali, kukkuja mõistan suhteliselt arvutisema elamon, Tõnkkan seda värki ja ma ikkagi panin tähele, et näiteks operatsioonisüsteemi, mida arvutites kasutatakse, on tähendab vastavad aastale, mida parajasti kujutatakse, siin tehakse noh, hüppeid aastast aastasse ja, ja samuti näiteks tarkvara, mis Snowden isiklikus arvutis on umbes selline tarkvara, mida ta reaalselt kasutatakse, et mulle just selline tähelepanu detailidele meeldib, eriti just filmidest, mis puudutab arvuti kasutamist nii laialdaselt, kusjuures. Kui vaadata läänearvustusi või lääne meediaarvustusi sellele filmile, siis ta on ennekõike peksa saanud just sellepärast, et väidetavalt ston asetab fookuse valesse kohta ja räägib liiga palju inimsuhetest. Tegelikult teemaks on ikkagi privaatsus ja julgeolek ja ei ole Snowden inimsuhted, justkui seda on väidetud, aga mulle see pool just meeldis, et see film humaniseerib Snowden, sest tegelikult Ta ta on just selline tegelane, kellest on, kellest on oht mõelda lihtsalt kui mingist müüdist mingist sellisest nagu just nagu lihtsalt karakterist, eks ole, aga see, et seal on ka kogu see inimlik lugu, see kõik inimlik ohverdus, eks ole, kui mulle miski ei meeldi, siis on just selle filmi viimane kolmandik, mis võtab ikka selge moraalse positsiooni Snowdeni osas, mis on tegelikult täiesti fain, ma oleksin tegelikult tahtnud, et selles filmis oleks rohkem mingit raevukas olnud, mingid sihuksed kohesust või aga, aga see, et ta kuidagi ei võta üldse seda debatti lahti hammustada, mis siis privaatsuse ja turvalisuse vahel on ja lõpuks veel tuuakse mängu päris Snowden ja plaksutatakse talle siis see oli minu jaoks ikka sutsu liiga palju, et autoripositsioon on mõistetav, okei, aga filmis läheb liiga laiaks. Mulle tundub, et ta läheb samasse auku juhtumiga, mis Lans Armstrong iga oli hiljuti, et kõigepealt tuleb dokumentaalfilm ja siis paar aastat hiljem mängufilm, millele ma tundub, et väga rohkem funktsiooni sellel ei olegi, kui, et lihtsalt teha põhimõtteliselt seesama materjal söödavamaks laiale laiemale hulgale inimestele, et kui keegi ei taha kahetunnist dokfilmi ette võtta, et siis ta võtab ette selle mängufilme, võib olla. Et siin kindlasti see punkt on olemas, et kui sa oled juba selliseid näinud ja Snowdenite enam-vähem juba tunned ja, ja tead temast midagi, et siis võib-olla nii huvitav, aga samas kui sa selle looga üldse kursis elad, siis silma nad tegelikult väga hea ja põhjaliku ülevaate temast kui inimesest tema tõest ja siis tema ohverdusest. Ja nüüd teeme väikese muusikapausi, kuulame Snowdenis kõlanud lugu rattatatilt, kriimon Krumm. Ja mõned päevad tagasi terevisioonis õpilast sisse juhatades kerkis üles küsimus või väide, justkui jõuaks Eesti kinodesse väga harv vene filme. Tegelikult ei vasta see tõele, sellepärast et. Ma arvan, et mulle vähemalt tundub, et üle nädala või paari tuleb meie multiplexi dekavadesse uusi, üha uusi vene filme, aga ühtlasi tundub mulle, et suurem osa neist on sellised väiksema eelarvega tehtud ameerika komöödiate ja märulifilmide koopiad, mis ilmselt väga laia publiku tähelepanuga ei vääri. Kui aeg-ajalt siiski tuleb filme, mida võib nimetada omanäolist, eks kunstilist, eks taiesti ekse, mis seda tähelepanu vääriks, siis näib jälle, et ega nad eriti meelitavat pildid ja Venemaa tänapäevasest seisust nii füüsilises maailmas kui ka moraalses plaanis ei maali. Ja nõnda on ka Kirill serbrenikovi filmiga õpilane, mis jutustab ühest noormehest, kes ühel päeval otsustab, et ta hakkab elama üksnes piiblis toodud peatükkide ja manitsust kohaselt. Ja loomulikult põhjustab sellega korraliku peavaluni oma perele, koolile kui kõigele ümbritsevatele inimestele. Nii neile, kes enda meelest niigi religioosselt juba elavadki neile, keda, kellele see üldse mokkamööda ei ole. Käesolev linateos võtab siis suures osas käsitlusele selle, et kas usu radikaalses on, on õige, kas saab üldse õige olla. Ja teiselt poolt jällegi on selline naljakas otsetõlge krüptilisest piiblist. Et mulle jättis film muljed, siin püüti ühendada sellist hirmu ja melanhoolselt kasinuse emotsiooni. Samas pandi vahele sinna ka lõbusaid rahvalikke nalju. Et et väga palju, nagu vastuolusid, oli siin filmis tegelikult, et alates juba kõige algusest, kus kooliõpilased lähevad ujumistundi, et siis seal on ühelt poolt sellised Hollywoodi Likud Bikini kaadrid, millele järgneb väga kihvt stseen vee all, mis oli tõeliselt lahe ja just näitas selle lavastaja kunstilist pilku, nägemust. Et Ma arvan, et see film kokkuvõttes ei olegi nii masendav kui sellest kirjeldusest võiks arvata, et tegelikult saalis naerdi ka küllalt palju. Ja, ja ma arvan, et kui seni tõesti Eesti kinodes peamiselt vene filmid, mis vaatama nii väga ei kutsu siis tegelikult nüüd sõpruses just Mirka maikola eestvedamisel hakkab olema järjest enam vene filme, mis on väärt vaatamist. See on tõsi, et enne, kui me kolmekesi koos ja miljon treige seda filmi vaatama läksime, siis meil vist kõigil tekkisid seosed selliste võrdlemisi raskemeelsete vene filmidega näiteks Leviathani, tundes üks selline, millega võiks sarnaneda ka ja lõppkokkuvõttes tegelikult film on ju hästi hoogne, et see piibli lõputu tsiteerimine, selline müriaad saate järjest kogu filmi jooksul, et tal on tempo, on tegelikult suhteliselt kiirne kiire ja, ja see huumor ka tõesti sihuke kohati mõnusalt jabur nendest kontrastidest rääkides, et siis, kui selle filmi peategelased on siis usu hullunud, et noor ja, ja tema ütleme siis natukene värskemate, tänapäevaste vaadetega õpetaja. Üks asi, mis mulle selle filmi juures kohutavalt meeldis üldse filmide juures meeldib, et kui me oleme harjunud sellise klassikalise ülesehitusega, kas on üks, kus on üks või mitu peategelast, kes jäävad filmi algusest filmi lõpuni sellesse positsiooni siis see film minu meelest hästi õpilane suudab hästi sujuvalt ja kihvteisti alata Ta Venjamini looga ja siis sujuvalt ülekanded hoopis selle õpetajalooks, et mulle õudselt meeldis see käik selles filmis. Nii et see oli huvitav, et kuidas filmis on mees, kuju on hästi tagurlik ja naiste keeles kuju protokonistlik jõud tegelikult ja ja tundus, et et kuigi see film on küllalt traditsioonilise teemavalikuga, oli ta ikkagi ennekõike selline eesrindlik. Kui võib sellise filmi kohta nii-öelda filmile järgnes väga huvitav arutelu filmi ühe kõrvalosatäitja ja ka kes mängis siis peategelase Winja ema ja Julia Aug, kes oli siis näitlejanna, tema mainis ühe huvitava mõtte, et tema meelest see film ei ole üldse religioosne film. Et see on hoopis sotsiaalkriitiline film. Ja ma arvan, et selles osas oli tal õigus, et tegelikult siin keskendudki nii palju sellele, kuidas jumal on hea ja mis kuigi kirjeldati palju piibli sisu, siis tegelikult oli see sellises hästi nagu õigust mõistus ja ilmalikus vormis. No see film räägib ilmselgelt radikaliseerumise protsessist ja fundamentalismi-ist, mis mulle võib-olla oleks huvi pakkunud rohkem võib-olla vastused mingitele küsimustele, millal see filme ei andnud, on, on ennekõike puudutavad seda, et kuidas veine jõudis sinna punkti, millest film tegelikult algab, ei saa temast nagu eriti palju teada, et kust ta, kust ta selle piibelliku kompromissitu või kompromissita piibli eest võitlemise enda jaoks võttis. Aga samas oli põnev hetk minu jaoks see, kus ma filmi lõpus selle ära tabasin, et, et see film ei olegi mõeldud selliseid karakteriportreena, vaid rohkemist, haridussüsteemi ja nagu sa mainisid sellise sotsiaalse seisu kriitikana. Aga samal ajal selle filmi selline meeleolu on kuidagi nii kummastav, kogu aeg. Hästi raske on vahepeal aru saada, et kas ta teeb nagu nalja on ta täiesti surmtõsine. Et mulle lausa tekkis kuskil filmi keskel küsimus, et huvitav, milline autoripositsioon on, et tegelikult seda võiks tõlgendada nii täiesti kaasa kiitva või kaasatundva vähemalt positsiooniga sellele veniale ja religioossele arusaamale elust kui ka täiesti sele kriitikana, et siin on tegelikult mõlemalt poolt minu meelest päris häid häid kohti, mis nagu mõlema poole mingeid puudujääke iseloomustavad ja ma oleks kogu aeg justkui tahtnud ise sellise ilmaliku positsiooni pealt oleks kogu aeg tahtnud, et keegi veidi veenvamalt vastu vaidleks sellele vennale. Aga mingis mõttes see ongi selle filmi point, et seal ümber ei ole kedagi, kes oskaks talle vastu vaielda, ei tahaks vastu vaielda, see, kuidas need teised kaasa lähevad, on just kirjeldab sellist väga nukrad kollektiivselt radikaliseerumist protsessi-Venemaal. Just, ja siinkohal mul tuli veel meelde see, kuidas siis, kui ma psühholoogiatel õppisin Tartu Ülikoolis, kuidas meile üks psühhiaatria õppejõud alati rääkisid, igal igal ajastul on oma deemonid oma tegelased, kes figureerivad inimeste luuludes ja inimeste hirmudest, nii et kui varem oli ühe oli palju, näiteks kuradeid, inimesed pidasid ennast Jeesusteks kartside jumala kohtumist, mis päeva siis tänapäeval need skisofreeniahood on seotud järjest rohkem näiteks arvutite, tehnika, ufode kõige sellisega. Siin, selle näite puhul me näeme samamoodi, et siin, mis ei ole tegelikult tähtis, et kelle ümber see radikas radikaliseerumise protsess toimub, vaid pigem see, et kuidas inimesed reageerivad, kuidas järjest rohkem minnakse sellega kaasa, kuidas keegi julge vastu vaielda ja see üks inimene, kes julgeb vaielda, siis tema jääb täiesti üksi. Need teemad oma proaktiivsus on kohutavalt huvitavad ja siin on mitut asja juba välja toodud, mis selles filmis hästi tugev oli operaatorid, mõned täiesti fantastilised kaadrid, sealhulgas basseini kukkumine, see põletamine, mis ka treileris on näitlejatööd suurepärased, aga kogu selle temaatilise rikkuse juures ma niipalju siiski kritiseeriks, et et see film minu jaoks kuigi Maarja mainis, et on tempokas, siis ta oma kahe tunni juures natuke liiga pikale läksid minu jaoks ta mingitel hetkedel ujus kuidagi just oma selle meeleolu püüdmatuses natukene justkui laiali või, või kõrvale, et et see provokatiivseks on muidugi hea, aga ma vahepeal mingite stseenide puhul sarnaselt väga paljud Eesti filmidega näiteks ei saanud pihta, et mis need täpselt sellele loole või sellele no mitte ainult loole, aga sellele teemale, milles ta jutustab, juurde annavad, oleks mõned asjad sealt välja võtnud julgelt. Pärast õpilase esilinastust kino sõpruses tuli välja ka, et see näidend, film põhineb, on tulemas ka Eestisse teatrisse täpsemalt siis juba sel talvel detsembrikuus linnateatrifestivalil ja ma olen kuulnud, et see lavastus meeldib paljudele teatriformaadis isegi rohkem kellel on siis teatrihuvi siis juba sel talvel nendel võimalik minna linnateatrisse sellega tutvuma. Lähme edasi natuke kergemate teemade juurde, nimelt kinodes jookseb praegu maailmakuulsa positsioon seeria kolmas jagu üsna üllatuslikult. Mis algas siis 2001. aasta menuga meediaga põhised Jonsi päevik, mis omakorda põhineb siis seal on Fildingi üheksakümnendatel välja antud romaanil Christian Sist, keda kehastab enese Helme ja kell on saanud edukas teleprodutsent on jõudnud neljakümnendates. Paraku elab taas õnnetut vanatüdruku elu. Külastades sõbrannaga kolleegiga ühte muusikafestivali, kohtate seal nägusat ameeriklast nimega Jack'i, veedate magage. Veidi aega hiljem koostab ka Jubabilsetensi fännidele. Tood härrad arstid kellega tahes, samuti veedab kirglik. Ja kuna nagu filmist välja tuleb, keskkonnasõbralikud preservatiivi ei ole nii usaldusväärsed, avastab peagi, et ta on lapseootel ja tekib küsimus, kumb on lapse isa. Ja nii Jack kui Torissi on siis enam kui nõus pakkuma kulisetile tuge lapse saamisel, mida ta soovib kindlasti teha, sest ta on juba neljakümnendates ja kardab, et teist võimalust selleks enam tulla ei pruugi. On vist vähe näitlejaid, kes on nii samastatavad ühe karakteriga kui Renee sel pritsitatsioonis, kusjuures tasub meeles pidada, et seal v kirju kuus aastat lausa oli näitlemisest eemal tegelikult ja see on tal esimene roll pärast 2000 kümnendat aastat. Naljakas, et kuigi ta on näidelnud näiteks kas või Chicagos, mis on päris päris hea film, siis üldiselt ei saate temast rääkida kui päris sellise nagu A-kategooria kuulsusega staari Tre karjääri trajektooriga näitlejannast. Ta ei ole kunagi päriselt jõudnud oma teiste rollidega samasugused ära tuntavuse, kuulsuse või au hinnatuseni, kui pritsiti Johnsi rolliga, mis on sedavõrd ikooniliseks saanud ja ta sobib seda tegelast nii hästi mängima, et kuigi mul oli hästi raske nagu enda jaoks kuidagi sellest filmist leida midagi sellist põhjapanevat, mida ma nüüd saaks nagu kriitikuna saates välja tuua, rääkida, et noh, see oli nii hea sisuline lahendus või nii hea sisuline tõlgendus mingist teemast. Aga see film on lahe, naljakas, tempokas, lahe muusika. Ma naersin päris korduvalt, ma arvan, meelelahutusena täidab see oma rolli väga hästi. Tegelikult mina leidsin siit küll midagi põhjapanevat, deme, kohe jõuan selleni ka kõigepealt ütleks, et naljakuselt ei küündi minu jaoks esimese kahe filmi tasemele, sest lugu on veidi tõsisem, mis mõnes mõttes reaalsest, teine osa oli juba selline Olywoodilik. Hästi totter. Et kui minu jaoks esimene positsioon, see on tõesti väga naljakas film, et seal on selline terav, kergelt hävita briti huumor, mis ikka laginal naerma ajab, siis. See beebit vaadates ma võib-olla vist kaks korda niimoodi kergelt naersin. Jah, et ütlen siia vahele ja seda, et Reneesel v kiriga on see kurb lugu. Ta alustas näitlejanna, kes kehastas tegelast, kes ei ole tüüpiline üleni imetlusväärne Hollywoodi kangelanna. Ei olegi täiusliku kehaga ja selle ümber palju filmist ka käis ja nüüd kokkuvõttes me saame tagantjärgi nentida, tema karjäär kujunes samasuguseks, tegelikult kui ei lähe mööda mainstreami teed ka oma karakteritega, siis paraku nüüd, kui ta püüab sa saavutada Hollywoodi laiemat tähelepanu siis see ei ole tal enam õnnestunud ja selles filmis mulle väga torkas silma ka see, et et on ilmselgelt läbinud väga palju iluoperatsioon. Seda ta ise kusjuures eitab ja. Kuulnud jah, seda aga noh, kahjuks on see nii hästi näha ja selle üle on väga palju räägitud viimaste aastate jooksul, et tulemused on tema nägu päris palju muutunud, et et ka miimika selles filmis ei olnud enam paraku nii loomulik, et kahju ja. Õnneks film oli pigem meelelahutuslik ja meeldiv, aga see ära opereeritud nägu. Kui seda ühe korra näed, siis on raske mitte näha. Kui see oleks meestegelane, siis kas me räägiks tema välimusest? Lähme paneme selle juurde, mind huvitas, et mida põhjapanevat Ralph leidis, sellest rääkida nende positsioon Siberist, kui järjest siis testiks meeldivaid omadusi, selle puhul on see tuttavad osatäitjad on tagasi lisaks renesalvegrile siis ka näiteks Tim Rottend, Bizet isana, ka näiteks kolin Frours siis härrad arstina ja neid uueks tegelaseks on siin ameeriklane Jack, keda kehastas Patrick Dempsey, tõestab, et on täiesti toimiva Karihmaga tüüp. Ja ta on siis selline hästi jõukas. Kaasa tõid, naeravad juba, väidan yks Jackson siis nimelt saavutanud edu mingi kohtinguportaali raamatutega, mille kaudu saavad inimesed, et leida endale eluks ajaks õige kaaslase algoritmide kaudu ja mis seal siis äkki tegelasena tiksuma pani, nii-öelda oli üks hästi põgus väike tähelepanek, mis filmis tema kohta tehakse, see oli täiesti mööda minnes, teda kasvatas üksikema. Ja esiteks minu jaoks oli huvitav, kuidas inimene, kes on kasvanud, keda on kasvatanud üks vanem ja kes kellel ei ole olnud ema ega isa, keda ta näinud teineteist armastama hoidmas, on teinud karjääri sellega, et ta aitab. Pidime inimestele üle maailma leida endale kaaslast eluks. Teisest küljest samuti see minu jaoks tegi usutavaks tema entusiasmi, et kui ta saab teada, et ta võib-olla saab isaks ja ta tahab seda last kasvatada ja samas härra Darchy näitab sellist hästi suurt isetusteta, mingil hetkel saab ka aru, et teda ei huvitagi nii väga kas ta on lapse isa või mitte just aasta Briciyatti pärast teha. Aga ükskõik kui palju siirust ja meelekindlust ta teatavat dominant, sest need mehed üles ei näita, näiteks on lõppkokkuvõttes prised see, kes seda last kannab ja selle lapse ilmale toovad, siin on isegi nagu rasedusteemaliste komöödiafilmidest tüüpiline hetk kus mõlemad mehed nagu pea ehmatusest eemale pööravad ja põhiseati sammud jäävad eemale pöörata. Et noh, ma ei tahaks öelda, et see film on nagu isada vaenulik, aga ta on hästi poolewidlikest üksikemade suhtes ka emad, homseni mängitud arst või beebiarste, kes seda nimetatakse näitab ka ühelegi tähendab ka ühel hetkel põisetele, mina kasvatasin oma last üksinda ja ma sain hakkama ja on ka tegelikult tegelane, kes saaks hakkama ja kuigi need kaks meest on väga edukad ja jõukad, põlised tõstab kahestseenis oma lapsele ise asjad. Ja minu meelest just see pool, et selle kaudu te olete oma tugevus välja, et tema on just see, kes seda last kasvatama hakkab, emakas ja tegelikult ta ei vaja neid mehi. Geoloog ja see on tegelikult selles mõttes isegi leidsid point'e. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et Emma Thompsoni tegelane günekoloog mulle väga meeldis. Huvitav point tõesti, ainult et natuke skeptiliseks muudab see, et mul on muidugi väga hea meel, et sa selle sealt kõik välja lugesid, aga Ma tuletaks siiski meelde, et tegu on filmiga, mille tase on vahepeal see, et pritsertilam peas klappide ühendus eetris oleva intervjueerija ka ja siis ta siis ta loeb, räägib seal ja siis see intervjueerija loeb tema öeldud lauseid ette poliitilises intervjuus. Viienda klassi nali. Igatahes ma arvan, et kui maailma siin noh, naised, kes rasedana, vajavad nad nad oksendavad Ena paha olla, et keegi nende käte hoiaks siis tegelikult miljonid emad saavad sellega üksinda hakkama ja see film on selles mõttes annab selle julgustava tõuke, nagu pritsiti kaudu. Tegelikult siin nii arvasid sellisest Ralf meest, kes selle, kes selle teema filmimist üles leidis, sest minu eks pigem mõjus see meelelahutuslik mune ja ma nägin siin siidi mingeid hetki, mis mulle meenutasid nii politseiakadeemiat, kolm meest ja beebi kui ka teisi 80.-te komöödiaid. Eks igas nendes loos on oma moraal sees, siis on selge see, et kõigis Hollywoodi filmides on üks hea lihtne moraal olemas. Ja jah, võib-olla tõesti, sel korral oli see Ja igatahes pesitsemise fännide või selles pettuma, et ma esimest kahte filmi hindan kõrgelt ja kolmandana ei pidanud. Kolmas ei valmistanud nördimust, jänes. Huumorit, tõsi, on selles filmis palju, kas siis halvemat või paremat ja mida veel on pritsatsioon see filmis palju on muusika ja ühte pala sellest filmist praegu ka kuulame, milleks on lilli. Alleni Facio? Nonii nüüd on meil stuudios külas uue värske eesti mängufilmi luuraja luulet ja režissöör Toomas Hussar koos ühe peaosatäitja Laana Watsoniga. Film esilinastus just nüüd, möödunud kolmapäeval, 22. septembril ja osatäitjad nägime Jan Uuspõldu, Rain Tolk, Ki Laanavatserit, kes meil on siin külas Ivo Uukkivi ja Priit Võigemasti ja teisi. Esimene küsimus on mul sulle, Toomas, et filmilavastaja ja teatrikirjutajana oled väga mitmekülgne autor ja ma vaatasin, et ka sinu haridusteed leiab nii matemaatika kui ka bioloogiaõpinguid. Mulle tundus, et luureluuletaja on samamoodi väga mitmetasandiline film. Et mis seob endasse mitu väga erinevat tegelaskuju ja nende mõtte maimaid. Et kui ise seda filmi planeerisid, siis millist tegeles ta ise. Luures ja luuletaja nägid kõige enda sarnasena. Mulle tundub, et. Loomulikult peategelane, aga see on pigem mitteteadlik, pigem alateadlik. Mille poolest ta sinu ees niimoodi? Ja ma ei tea seda. Ma arvan, et seal lihtsalt paratamatu, kui sa kirjutad oma tegelasi, et igast tegelaseks on natukene sind. Muidugi ilma selleta vist ei saa, öeldakse iga maalitöö kohta ka ju, et autoportree mingil määral alati sinu eilne film Seenelkäik Eestis väga menukaks ja ma vaatasin, et seda uut filmi luure, et reklaamiti hästi palju, kui see on nüüd seenelkäigu režissööri järgmine film. Et kui luure, luuletajad planeerisid, kuidas sa tundsid, et kas sul oli ka mingisugune vajadus või või ei tunne, et sa pead nüüd vastama ka kõigile seenekäigu fännide ootustele või see ei olnud tähtis? Ja ma pigem hoidsin sellist kurssi, et ta ei oleks üldsegi seenelkäigu moodi, et muidu läheb üksluiseks või kuidagi, et noh, me kõik vajame ju mingit vaheldust. Toomas film on justkui spioonipõnevik, samas teemasid on siin päris mitmeid. Miile mainis, film on mitmetasandiline. Siin on lugu alkoholism, mis siin on armastuslugu, mis sind temaatiliselt kõige rohkem paelus, miks sa seda lugu tahtsid jutustada? Kõige üldisemas mõttes oli tegu temaatiliselt, siis identiteediga kelleks me ennast peame ja mis, noh mingid baasväärtused näiteks, ütleme, patriotism, antud juhul ekspeategelasel tema probleem ongi see, et tal praktiliselt peale patriotismi tal ei olegi midagi muud. Ja kui tal nüüd see patriotism ära võtta ja kui teda kahtlustatakse reeturis reeturi issand. Et kui seda alt ära võtta, siis polegi tal enam mingit perspektiivi. Eesti on küll väike, aga ma alati imestan, kui ühte filmi jõuavad nii paljud head tuntud näitlejad on see raske lavastajana saada kõiki neid inimesi ühte filmi, keda sa tahad, keda sa näed, sa oled ju mitu korda maininud, et sa kirjutasidki pidasidki, kirjutades neid konkreetseid näitlejaid silmas, kes siis ka filmis on lõpetanud. Ei ole raske vist? Sellega siiamaani pole probleemi olnud. Laana sinu karakter on selles mõttes hästi keeruline, minu meelest vaatajana kuidagi hinnata, et seal on nii palju erinevaid tasandeid, on justkui nagu antikangelane, aga kangelane tunneme talle kaasa toomas ka ta on justkui mingis mõttes vaenlane, eks ole. Lisaks on väga temperamentne tegelane, oli see sinu jaoks nagu keeruline karakter, kuhu sisse elada. Mul ei olnud nagu väga raske mängida seda rool, sellepärast me nii palju rääkisime ennem filmi kui me ennem filmimine ja ma teadsin, mis Toomas Hussar tahab teada, kus rolliga. Aga ma kogu aeg mõtlen see kui nano nagu positiivne või negatiivne, aga see on nagunii raske öelda, sellepärast kõik elu ei ole nagu valge või must, kõik on nagu natukene nagu teised värvid on seal ka ja inimesed on samamoodi ja roll on nagu nagu sama. Aga lääne, kuidas teil, Toomas, aga omavahel koostöö sujus, et kui palju oli näiteks sinuga reaktoris ette kirjutatud ja kui palju sa mõtlesid ise sinna juurde, milliseid värvis ise lisasid tegelaskujule. Kõik küsivad seda küsimuse ja kogu aeg, mõtlen, kui või mingi ala nagu nagunii nagu minna ja kõik tahavad teada, seda ei maid, demoniilus nagu. Karakter. Ei, ma mõtlen, ma räägin rohkem kui nahale. Räägi nii palju. Tundub nad kogu aeg, mõtle asjad peas ja mõtleb, mis ta tahab öelda. Ma olen nagu, mis mul peas on, ma mõtlen kohe ja ma mõtlen, kaks päeva pärast ups. Ja ta on vegan, emotsionaalne muidugi. Aga mul on tunne, et ta on rohkem nagu aeglane inimene. Olen. Ma ei tea, mis, Toomas, sina mõtled. Juuniks. Ja eesti keeles on selline ütlemine, et sinuga võiks luurele minna küll. Ma arvan, et kui te koos seda filmi tegite, siis luurele te võite ikoosin ütlemissisel jooni, ametit pidama. Okei, aga kes laane, kui see film oli valmis saanud pärast igat sellist suuremat projekti, on ikka see tunne, et oled nii enda kohta midagi uut õppinud kui ka teiste kohta midagi uut näinud, et mis oli nagu see, mis sellest filmist kõige rohkem õppisid. Oli väga raskete mitte raske, oli väga hea töötacus. Nagu Eesti inimestega nagu teine riik, mitt Horvaatia nuks nagu. Eesti on teene, mõlemad on väga vaik, vaike ei ole nagu suur raha ja superstaar hoolivud. Nagu filmimine ei toimub, aga. Ma õppinud rohkem eesti keel räägida ja olin nagu väga rahu filmida, mul ei olnudki dress. Kõik oli nagu rahu on nagu sõna, mis ma tahan öelda. Ja mis ma õppinud. Iga rool on midagi, uus tuleb nagu sisse. Aga mis on nagu mul ei ole nagu nagu punkt panna, mis nagu tapsotsioon aitaja. Ana kuigi Eestis võib seda ilmselt nimetada sinu selliseks läbilöögirolliks, siis sa oled siiski töötanud seni juba mitme filmi juures nii Eestis kui Horvaatias, et kui võrrelda, kuidas sa Toomase käekirja lavastajana iseloomustaksid ja Toomas, kuidas sina omakorda Laanat näitlejana iseloomustaksid. Mind huvitab just see, et kas tekkis ka mingisugune erinevus kohalikest kohalike staaridega Eestis tuntumate näitlejatega. Laana puhul on mõnus see ja miks ma olin ta peal küllaltki kindel? On see põhjus, et ta on julge ja julge, temperamentne okei, kui ta teeb midagi valesti, noh ei ole hullu, teeme veel, eks. Et mul ei olnud seda hirmu, et ta ei saa hakkama, eks. Ütleme Eesti inimesed ei ole nii julged, eks, et noh, nad natukene kaaluvad enam läbi, et kuidas või mida teha, aga nad profid muidugi teevad, mis vaja, kõike, eks ei ole probleem või ei, aga mis oli üllatav, Laana oli väga stabiilne. Pärast tundub stabiilne inimene ja ei, see on. Me olime, me rääkisime seda filmis kaks aasta, ennem kui filmimine algas ja ma nii palju Ussusin Toomas Hussar yle ja mul hinnangu. Mul oli tunne, et kõik on okei, mul ei ole nagu vaja nii palju mõelda, kui, kui see sobib või ei sobi hästi, mis tuleb pärast, kui see on Darr, kui asi teha seda film praegu või mitte või võtta seda rool või mitte, ma võtsin, ma tegin ja puhtam. Toomas vabanda, kui ma valesti tõlgendan, aga mul on erinevatest intervjuudest katketes natuke mulje jäänud, et sa nagu lõpptulemusega päris 100 protsenti rahul ei ole, et mingid asjad olid sul stsenaariumis justkui natukene teistmoodi mõttes. Tahad sa natuke valgustada, kuidas su algne nägemus erines lõppresultaadiks? Ei taha valgustada, sellepärast noh mis mõte sellel on, neil? Agalana, kas sinul, kui sa esimest korda lugesid stsenaariumit, kas see nägemus, mis sinul tekkis, ühtib sellega, mis lõpuks siis ekraanile jõudis? Mul oli tunne, et tuleb rohkem komöödia ja ka nagu mitte ainult must komöödia muidugi jaa. Sa nagu ikka tõsised stsenaarium ja lugu ei ole nagu naljakas, seda mul oli. Ma sain aru, seda kohe. Aga mõtlesin naela on rohkem nagu nalja. Katrool Ta on, aga ma mõtlesin, tuleb rohkem naljad. Kas see oli natukene mul? No minul hakkas see hirm, et ta läheb liiga naljakaks ja me võtsime nii mõningaid Kesseinid välja, et noh, et päris palagan, eks läheks. Ka mulle tundus, et neid meeleolusid on päris nagu erinevaid, päris raske oli kohapeal khati taga tabada, et mis see žanr on, et sind ilmselt ka ei huvitanud väga? Ta mingi zhanrifilmina? Ei, kindlasti mitte. Aga kas, kas, kas sul jäi miski ka eelarve tahan, ma küsin sellepärast, et meil on sel aastal paljude filmide puhul räägitud sellest, et ei ole tegelikult aega teha võtteid piisavalt palju ja mingid asjad jäävad nagu kipitama. Kas oli sinu jaoks midagi, mis jäi just raha rahalise? Ei noh, see on nüüd produtsendi rida, eks ole neid rahaasju ajada ja, ja õnneks selle mina ei tajunud mingit probleemi, et saime kõik hakkama. Loomulikult, et alati tuleb käituda arukalt, mitte lolliks minna, et lihtsalt laristada, vaid mõistlikult käituda, siis saab hakkama ja noh, mulle tundub, et me saime kõik, mis vaja, et. Noh, eks see raha ei ole kunagi vihanud. Nii ühtepidi enam-vähem iga filmi puhul öelda aga me oleme siin rääkinud natuke Jan Uuspõllurollist, siis laane, sinul helistajaga, kust siiakeelsele luulele tuli juurde see luuletaja tegelaskuju No ütleme, laias laastus on lihtsalt need kaks erinevat vastandlikku maailma noh, niuke lihtsalt nürilt väljendudes konservatiivne, liberaalne, eks noh, see on muidugi hästi suur üldistus praegu, et aga noh Põhiline mõte ongi see, et noh, teatud polaarsus oleks Aga nagu öeldud, Laana, sulle on see mingis mõttes läbilöögiroll, ma arvan, et üsna varsti teavad sind päris paljud tänu sellele rollile, kus sind järgmisena näha saab. Ma ei tea tähendada seda ka, aga mitte midagi ei ole kutud muid praegu. Ma tegin mingid teised asjad, ma kirjutasin väikelasteraamatus, mis tuleb välja Eestis. Sa oled alati hoitud ja ma praegu kirjutan teine ja vaatame, mis tuleb, kus seda ka muidugi me tahame mängida rohkem ja ja ma tahan jätta siia Eestisse ja ma tahan rohkem siin erinevad rollid teha, mitte ainult nagu mustlane. Aga sa elad muidu Horvaatias, aga sa oled ühesõnaga avatud Eesti filmides ka tulevikus mängimisele. Jah, praegu ma olen Horvaatias, aga mul on kogu aeg tunne, mingi, ma tulen tagasi ja ma tahan tulla tagasi, aga ma ehte, kui mis elu teeb, kuidas minuga. Toomas, sina oled mitmetes intervjuudes öelnud, et see loominguline tean natuke selline ootamatu, et kunagi ei tea päris kindlalt, mis järgmisena tuleb. Mis teemad sind huvitavad, äkki seal vähemalt seda oskad natuke avada, et mis lugusid sa tahad rääkida? Kas idee olemas ja see on solvujatest, täpsemalt öeldes solvuvad ravilaager kus nad saavad siis psühhiaatrilist abi. Ja kujutan ette, et seal seal on nagu konkreetsemaks žanreta võiks olla kummitusfilm. Aga Laanavatsel ja Toomas Hussar filmi luuraja ja luuletaja tegijad, suur tänu täna stuudiosse tulemast, räägime sellest filmist teda järgmisel nädalal. Ja me oleme saatega jõudnud lõpusirgele, kina uudiseid veel nii palju, et järgmisest neljapäevast ehk 29.-st septembrist kuni pühapäevani teise oktoobrini toimub kumus kunstifilmide festival, kohv ning homme ja ülehomme on võimalik veel viimaseid päevi osa saada Teises toimuvast prantsusefilmide festivalist low, mis on sel aastal pühendatud näitlejanna Isabelle beebile. Saadet jääb lõpetama, Laaneots oli valitud lugu, mis värvi on armastus seekord Vaiko Epliku esituses? Saatejuhid olid nagu ikka Emilie Toomela, Ralf Sauter, Andrei Liimets Maarja hinda alla ja kohtumiseni järgmisel pühapäeval kell viis. Punetab. Mu armastus suts armas.