Käestondu suviselt soe lehekuu. Kevad puistas sinililli ja üleseid metsale paisutas puudel pungi. Väljamäelt tulev tuuleõhk toob värske mulla, lõhnapõld ootab külvaja. Metsatukas hakkavad silma kevadises riis, toome oksad. Nendelt on soe. Mai, päike esimesena hiirekõrvad välja meelitanud. Meie rahvale on maipühad rõõmu ja rahupühadeks. Koos vanematega sammuvad ka lapsed pikas demonstrantide kolonnis, jutustavad oma saavutustest, tervitavad tööd, rahu, meie õnnelikku tänapäeva. Nii pole see olnud aga alati. Kaua tuli isadel-emadel võidelda õiguse eest pühitseda töörahva püha esimest maid. Richard majaku mälestused oma esimestest maipühadest ulatuvad tagasi ligi pool sajandit. Mina mäletan oma esimest esimese mai vastuvõttu Kui ma olin kolme, 14 aastane õppisin ministeeriume kooli viimases või eelviimases klassis. See oli aastal 1911, mäletan, et kogusime õhtul ja läksime soo sees jõhvi lähedal, üks paar kilomeetrit koti tee ääres oli enne näidatud mummumägi. See oli kõrgem mäekene, piiratud kuuse võsastikus. Ja keskel oli sile platsid. Mind kutsus sinna minu klassikaaslane Neeris slov. Peale koolide lõppu läksime endaga ühes koju ja ta ütleb, et täna õhtul lähme esimest maid vastu võtma mummule. Muuseas erist auk oli meie nii Eestimaa komsomoli asutaja ja selle esimees. On meeles ka, kui palju teid oli seal raske, on nüüd seda nii meelde, arvan, et mitte vähem umbes üks viis-kuuskümmend poissi ja siis tütarlaste koolist üldse tüdrukut ka. Tulime kokku, mäleta. Laulsime tol ajal oli kuidagi seal levinud laul julgesti vennad, nüüd tööle vana revolutsiooniline laudja, kas julgesite sel ajal täie häälega laulda? Metsas laulsime muidugi, sellega saristlik korda esimese mai pühitsemist ei lubanud, tahan saali, vaid see oli muidugi rangelt keelatud esimese mai pühitsemine ükskõik missugusel kujul või, või näol. Laulsime seda laulu pärast, siis seal, mõnedel oli seal kaasas mänguriistad, keelpillid, siis sealt tantsiti, mängiti ringi mängu ja nii edasi. Eestlane, siis lahkusime sealt. Pimedaks läks Mayeri. Sel päeval koolis siis algas seal ülekuulamine ja usutlemine ja pärimine, kes teid sinna viis ja kuidas ta sinna sattus, kehted seal organiseeris, mis te seal tegite, politseijaoskond, see oli meie koolimajaga naabruses seal, kuid siiski mingisuguse nihukesi rangemaid. Järeldusi või karistusi ei järgnenud. Missugune kihvt öisel ajal välja nägi, jõhvile tol ajal tillukene alevikene, mingi tööstuse ettevõtted seal ei olnud, kolm kooli oli üks oli tütarlasteministeeriumikool umbes paarisaja õpilasega, siis poiss, lasteministeeriumi kool sama paarisaja õpilasega, siis oli veel saksa kool andberkide jaoks, kaupmehed, seal käsitööliste ja nii edasi. Nii tuli mai siis 1911. aastal. Kas on hilisematest May pühitsemist ka mõni sündmus meelde jäänud? Seitsmeteistkümnenda aasta mais oli juba sootuks teenima, ei mina seitsmeteistkümne aastal ka võtsin tyhi saast. Aasta 1917. Peidupaikadest toodi välja punalipud. Esimest korda meie maal võisid nad lehvida vabalt. Esimest korda ei ähvardanud töörahvast sander minutitega, vanglarauad. Kuid Eestis pääses võimule kodanlus. Jällegi tehti takistusi pühitseda tööpüha esimest maid. Sellest ei hoolitud, ikkagi pühitseti. 1922. aasta esimesel mail sammus Tallinnas demonstratsiooni kolonnis punalippude all ka Salme Tourova. Väga on mul meeles nii mõnedki esimese mai rongikäigud mida korraldas Tallinna revolutsioonilise töölisklass põrandaaluse kommunistliku partei juhtimisel. Umbes 20. aastal liitusin ise ka juba revolutsioonilise töölisliikumisse. Kuna töölistel ei olnud oma maja, oma klubi, ühtegi niisugust kogumispaika, kus oleks võinud ringis organiseerida, siis õnnestus meil karskusselts valva juures muidugi teatud tasu eest kasutada saada ruumid. Eriti olime energilised 1922. aasta esimese mai ettevalmistamiseks. Millegipärast tundus, et selle May rongikäik omab mingisuguse erilise poliitilise tähtsuse. Ise me kirjutasime tööliste keldris loosungeid. Valmistasime plakateid. Peamiselt olid selle tee peal kõik kommunistlikud noored mobiliseeritud. Õmblesime punastele, lipud jälle viisnurki peale. Sirpi ja vasarat. Valmistasime väikese lipukesi, mida käes võis kanda. Jaga punaseid lindi käsi, mida tuli igal rongikäigust osavõtjal rinda panna. Ja kui siis saabus 1922. aasta esimese mai hommik. Või see rongi käid, kui ta hakkas liikuma mööda Narva maanteed nagu üks võimas jõgi, nii tohutult oli palju rahvast rongi käigus. Seal oli ligi 20000 inimest, rongikäigu kohal oli punaste lippude meri. On ikka käes, plakatid olid kõrgele tõstetud ja inimeste juttude järgi, kes jälgisid rongi käigusest tänava äärset kõnniteed olid rahvast tungil täis. Kuuldus nii et sarnast võimas demonstratsiooni pole kunagi olnud varem kodalises Eestis. Tervitama rongi käiku. Muide tahaksin vahemärkusena öelda, et sellest valvaja laulukooriliikmeid on meil tänapäeval organiseeritud vanade revolutsionääride naislauluansambel, mis koosneb 11-st inimesest. Laulukoor oli aegsasti kohal ja paigutas enda häälte järgi Russalka jalamile. Niipea kui rongikäik läänes osalkale kõlas päikesepaistelises mai hommikus võimsalt, laul julgesti, vennad, nüüd tööle. Laulu lõppedes asus Russalkale jäävas miitingu Riigikogu kommunistliku rühma liige Eduard Kägu. Pääle seltsimees kägu esinesid sõnavõttudega ka veel teised seltsimehed. Ja siis tõusis salkale pysti Wilhelmiine Klementi. Ta kõneles väga selgitavalt, kuid politsei agendid olid otsustanud siiski miitingut nurja ajada. Ja just Klementi sõnavõtuaed Läskid nad õhku rakett Conne, millede lõhkemine meenutas revolvri pauke. Ja see tekitas teataval määral segadust. Selle segaduse ajal olid kohal ka kohe ratsapolitsei ja jalapolitseinikud. Kuid meie inimesed kes juba rongikäigu ajal olid märganud nuhke seal tähendab politsei agente salajasi ei läinud siiski täiesti endast välja, vaid asusid nendele nuhkidele kallale, nii et läks isegi mitmes kohas käsitsi võitluseks. Meil. Eriti meenub mulle see, kuidas Dvigateli vabrikutöölised, nende hulgas ka kommunistlikud noored kaitsesid oma vabriku lippu, mida politseinikud tahtsid nende käest ära tõmmata. Momendil, kui Wilhelmiine Klementi kõneles oli kohe märgata erilist liikumist selle koha peal, kus seisin, mina, see tähendab maantee pole. Klementi esines Russalka ees otsekohesus alusel ka pilt seal oli tunda, et on kavatsusel midagi niisugust erilist meie vaheldamisevat läbi pugema Russalkale lähemale, sest kahtlased tüübid ikka püüdis politsei saada omale põhjust öö kui teise meie väljapaistvama ja parima seltsimehe arreteerimiseks. Ja kui nad hakkasid seda lähemale tungima Russalkale Wilhelmine, Klementi kõneaeg, siis me taipasime kohe, et see on ainult Siidud sellele, et sealsamas arreteerida Wilhelmine Klementi kodanlus püüdis tabada neid paremaid inimesi, paremaid juhte, et summutada seda kasvad revolutsioonilist meelsust. Meie noored kogunesime ruttu, Wilhelmine Klementi ümber ümbritsesid teda söörina ja viisime ta ruttu miitingu paigast eemale Kadriorgu, et tasast kaduda. Politsei silmist. Peale Klementi ravimist hakkaski rahvas aegamööda laiali valguma. See vai püha lõppes Eesti töölisklassile siski kurvalt. Kuna samal ööl reeturi läbi ära antud, langes Eestimaa töölisklassi parim poed ja revolutsioonile juht Viktor Kingissepp politsei küüsi ja oli mõrvatud. Aastad, mis järgnesid maipüha tähistamine töölisklassi poolt oli juba seotud võrdlemisi suurte raskustega. Mäletan seda, et 23. aastal oli meil maipüha tähistamine algul kavatsetud sammud jällegi Russalka juures, kuid see oli kodanise valitsuse poolt keelatud. Ja Me läksime stroomile. Esimene kõneleja. Kahjuks ma ei mäleta enam, kes avasele maimiitingu meil sei suutnudki oma kõnet lõpetada, sest politseinikud hakkasid rahvast laiali ajama. 1000 924. aasta maimeed tähistasime Pirital valvaja platsil. Seal oli meil köin ja spordiväljak ja plats, kus sai läbi viidud koosolekuid. Ka seal oli niisugune olukord, et just parajaste, kui kogunesime miitingule, käpas kohale ratsapolitsei ja ajas inimesed laiali. Hilisemad maipühi ma enam mäletada ei suuda, sest 1908. Ja. Nagu ma aru saan ka, ja Vaiga Üks kommunistide kohtuprotsess järgnes teisele kuid maipühade tähistamine jätkus. Töörahva võitlust vabaduse eest ei suutnud peatada paksud vanglamüürid ega kodanluse palgaliste agentide salamõrvad. Koos paljude teiste kommunistidega jätkas vanglas võitlust ka seltsimees Alma Vaarman. Kodanluse võim Eestis kestis 20 aastat. Ja 20 aastat kestis ka Eestis lakkamata võitlustööliste ja kodanluse vahel. Vähemalt kaks korda aastas, Tani kodanlus toime arreteerimisi tööliskes, tegi keskel ja korjas ära kõige aktiivsemad. Et nad seal üksinduses ja endid mahajäetuna tunneks, et nad järele hakkaks mõtlema, nagu kodanlus tahtis, et nad oma meelt hakkaks pöörama. Ja vaadake siis sama vangi sattumine oli see, proovi tuli kommunistile. Enamus kommunistidele ei tähendanud vangi sattumine mitte sugugi võitluse lõpetamist, vaid just vastu oksasi. Võitlus muutus veel vihasemaks. Kodanlus püüdis vangilangenuid tappa füüsiliselt ja moraalselt. Kommunistid hakkasid vastu kõigiga nende vahenditega, mis neil oli alles jäänud. Ja selle tundemärk, et endiselt rivis oldi, olidki revolutsiooniliste pühade pühitsemine Vangi mäes. Neid pühitseti iga aasta kahel päeval, esimesel mail, üleilmsel tööliste võitlus jõudnud ülevaatuse pühal ja seitsmendal novembril suure oktoobrirevolutsiooni võidupühal. Nende pühade pühitsemis algasid 115 protseitsusid. Nende hulgas oli sulutud Nurblentaallast ühingu juhatuse aktivistid eesotsas Arnold Sammerlinguga. Seda toredat traditsiooni Nonii jätkasid kõik teised ja hoidsid pühana ka 149 protsess kes 15 aastat enamgi teistest enam ja kauem vangis olid. Esimesel mail või seitsmel novembril, enamasti kell 11 hommikul kostis siis Tallinna keskvangimajast vene tänava vangimäest ja Lasnamäe vangimäest kõikide poliitvangide kongidest. Aegselt nagu nägemata koorijuhi käega märku antult võimsad internatsionaali helid. Nüüd üles, keda needus rõhub, nälg, orjus ikes hoiavad. Laul oli nii kaasakiskuv, et kriminaalvangid ära õppinud laulusõnad varsti kaunis suurel hulgal poliitvangidele kaasa laulsid. Kuidas laulkonnanlase linale ajas ja teda verest välja viis. No seda on praegu teile, kallid noored, kuule nüüd raske ette kujutada ja edasi anda. Tallinn ei ole ju praegugi veel kuigi suudli ja siis oli ta veel hulga väiksem ja laul kunstis kolmest vangimajast, siis näis, et terve Tallinn on seda laulu täis. Vangide laulu kuulati hinge kinni pidades, see oli võimas agitatsioon. Inimesed väljas, kuulsid ja said aru, et kommunistid on murdumatult oma võitluspostil. See laul oli nakatav, et alates 1923.-st aastast vangimaja vastu majade katustele seati üles kuulipildujad. Kardeti, et rahvas laulu mõjul võib vangimäele kallaletungi ja kommunistid valla lasta. Vangimaja sees kongid uste taga käisid vihased valvurid ja karjusid lauljate peale, Nad vait jääks. Valvuritele pöörati lihtsalt selg ja lauldi edasi, kuni lõpuni. Igakordsel nende pühade pühitsemist elevandimäes järgnes lauljate karistamine. Algul pandi kartsa. Et aga poliitvangide arv järjest kasvas, kartsade harvade endiseks jäi siis ei suudetud seda karistust küllalt efektiivselt, hädab teostada ja mindi üle trafareetsele moodusele. Võta ära õigused. Öeldakse nii, et surm ka ei võta sealt, kus midagi pole, aga eesti kodanlus katsus võtta sealt, kus ikka tõesti midagi olla. Meil oli õigus 15 20 minutit iga päev vangimaja õues jalutada, nüüd võis selle ära võtta samuti voodi veidi süüa tuua, väljast. Algul oli see võimalus üks kord nädalas, siis oli üks kord kuus ja pärast oli kaks kuu kahe kuu takka, üks kord kaks killu korraga. Selle õiguse võis ju ära võtta, oli õigused, langeb omastega kokku saada algul kord nädalas, siis kord kuus ja pärast kahe kuud. Siis ükskord ka selle õiguse võis ära võtta. Manud võisk oli õigus kirjutada üks kord nädalas, nagu ma ütlesin, selle võis ära võtta siis raamatut ja lehte lugeda. Kas selle võis ära võtta? Vaadake, kodanlus leidis alati midagi ebainimlikku, kui oli vara karistada kommunisti. Ja just sellepärast säilitasid kommunistid selle püha traditsiooni laulda, laulda kogu hingega kõigest südamest ja näidata kodandlusele kes oli vaeva näinud kommunistidest suretamisegi ja ümberkasvatamisega, et nad sammu võrragi edasi olnud jõutud. Kommunist oli, jäi kommunistiks, ükskõik kus ta viibis. Kuidas me siis tegime seda, et kiik ühe nael laulma hakkasid? Me leppisime omavahel kokku kõigile vangile kätte ulatuvate abinõudega. Kui oli võimalik, siis Morsitasime kui kaugemal Systonksuga, mis oli tonks tonksoli väge õhukesele, enamasti maisi, pabelikesele kirjutatud kiri. Tali nii pisikeseks kokku pakitud kui võimalik, sellepärast et äravõtmise puhul seda kohe suhu saibist või ära süüa. Ja edasi toimetasid seda tonksu köögitöölised, torulukksepad, torud, ajasime vahel meelega rikked luksepa kätte, saada pesunaised ja nii edasi. No siin lõppude lõpuks, kui isand seltsis omaksid ta kaudu, kes meid ikkagi vahel jälle külastamas käisime, käisid Me panime, ühesõnaga kõik rattad käima. Kuulmine toimuks just nimelt ühel ajal. Seegis killustas vaenlasi jõudu ja suurendas meie jõudu, andis meile ikka uut jõudu juurde. Pärast laul oli meil tunne, et me olime olnud rongikäigul, olime kõigiga koos olnud, nägi, näinud neid, olime näinud, kuidas tõeliselt, mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas sammuvad esimese lai võitlus loosungite all ja kuidas ikka ligemale ja ligemale jõuab see päev, kus enam pole võitlus, loosungid vaja, vaid on ainult Eesti kodanlik valitsus oli sunnitud lõpuks vabastama kommunistid, kellest paljud olid viibinud vanglamüüride vahel ligi paarkümmend aastat. Nagu polnud võitlus lakanud vanglas jätkussiga nüüd vabaduses. 22 aastat tagasi viis aurulaev kalevipoeg Tallinnast Rootsi kaks meest. Üks nendest oli äsja vanglast vabanenud kommunist Richardi IRLis. Ralph Pikaga alustas ta rasket ja ohtlikku teekonda kaugesse Hispaaniasse et relvaga käes aidata Hispaania töörahval võidelda pealetungivad fašismile. 1000 938. aasta esimese mai ma võtsin vastu partisaniväeosas Hispaania Vabariigis viiekümnendas partisanide diviisis. 160 neljandas brigaadis oli peale minu veel kaks eestlast Eevalt saueauk ja Ralph pika Tallinnast. Kolmandik rikku väeosast moodustasid vabatahtlikud paljudest maadest vabariiklus. Hispaanias oli esimene mai. Suur püha. Esimese mail. Ei olnud ühtegi väeosa kuhu ei oleks tulnud delegaadid Madridist valentsi eest. Meil käisid pioneeride delegatsioonid. Hommikul olime rindelähedases asulas. See on väga mägine maa, terveli ümbrus ja linna ees kõrguvad nii-öelda àra koonide lõunatipumäed see ründamiseks, kus hoidvassiste positsioonid võtsid osa Hispaania patrioote kõrval ka esindajad rahvusvahelisest või interratsionaalsest brigaadist. Internadsuaalse brigaadi läks võitlejaid 53-lt maalt. Neid oli kokku üle 15000 mehe ja naise. Anies on mai juba väga soe ja nisu rohendab peaaegu mehe kõrguses. Kevad on varane. Kevad on ilus. Esimese vaivarahommikul fašistid üritasid pealetungi. Aga enne, kui meie nii-ütelda abi tarvis läks, olid eesliinil olnud väeosad juba kindlustanud positsiooni. Sel ajal muidugi rindemehed püüdsid omamoodi. Tagalas olid suured rongkäigud. 32 kuud vältas Hispaanias ebavõrdne verine sõda. Meie võtsime võitlusest osa aktiivselt, Kunny Hispaania valitsus tõmbas rahvasteliidul antud lubaduse kohaselt kõik interratsionaalse brigaadi kuuluvad väed rindelt ja, ja deklareeris maailmale, et meie, hispaanlased, suudame lühikese ajaga võita kõik vaenlased omal maal. Kui aga rahvasteliit viiks ära saksa, itaalia regulaararmeest paania pinnalt. Hispaania valitsus täitis oma lubaduse, aga vastane seda ei teinud. Me olime Kataloonias, kui algas fašistide otsustav suur pealetung taganedes. Prantsusmaa poole. Lahingutega jõudsime me 1939. aasta üheksandal märtsil Pürenee mägedes, prantsuse piirile. Prantsusmaal võeti meilt ära kõik, mis meil oli ja meid suunati suurde konsultatsioonile laagri Vahemere ääres. Inglased, rootslased, norralased, taanlased, soomlased sõitsid tagasi oma kodumaale. Aga Eesti kodanlik valitsus võttis mitmelt meilt ära kodakondsuse ega ei lubanud enam tulla iialgi tagasi kodumaale, kus me olime siin kasvanud, kus hoidmi omakseid. Me istusime prantsee konsultatsioonilaagris igasuguste õigusteta ja ootasime transpordi Sahhaarasse yennet transpordiAafrikasse 1940. aasta juunisündmuste järel, kui kukutati Eestis kliki võim. Saime kohe kirja, et te olete uuesti Eesti kodanikud ja teil on saadetud välja dokumendid tagasi tulemiseks Eesti juunipöördega jeesi. 1000 940. aastal kehtestati meil nõukogude võim. See tõi vabaduse Eesti töötajale rahvale ja avas meile tee tagasi koju. Nii võitlesid vabaduse eest, isad-emad, võitlesid ja võitsid, võitsid õiguse õnnelikuks eluks. Võitsid õiguse tervitada töö ja rahu, püha esimest maid.