Teisel aprillil on löögi nii 87. sünniaastapäev. Siin ei ole mitte üksi meile nõukogu inimestele tuttav ja kallis vaid küsi üle ilmat töötavale rahvale. Nina nägin mitu korda Leninit esimest korda lehe Leningradis sel ajal Petrogradis Solmis kus Lenin selle oli ja meie juhuslikult kah. Kui me ära sõitsime, olime, elasime Smollis. Hiljem sel samal aastal 1918 Moskvas Moskvas, metropolis, praegu metropol on võõrastemaja. Ma keskel on suur saal, suurem saal, kus see siin kab alumisest kodust peale olles laen katuseni, millel ei ole mitte katustel vait, Glasgupelt selles suures saalis peeti 1900 kaheksateistaastane. Palju koosolekud, nõupidamise, millest võttis leninosa. Meie elasime sel ajal ka selles majas ja meil oli niisugune huvitav tuba, oli palkun sinna saalis, nii väikelinnupesa Meie võisime juba minna sinna palkuni peale, müts sai, keegi ei keelanud. Ja seal ma nägin, kui ja kuulsin, kui Lenin pidas kõnet mitu korda nuputi sõna koosolekutel ei lasku süljes. Muuseas, seal nägin kõiki teisi, meie juhtiv riigitegelasi iseärasus on mul väga selgesti meeles. Sverdlovski Dali väiklane mees. Haide oli mustas nahkjopes ja väga selgesti silmades on veel seal sinski oma pikka kasvu koli ja sinelis. Ja palju teisal. Muuseas, lapseteistkümnejate näinud olete kindlasti näide pildikus liinil istub kusagil trepiastmel ja Ants Pöögelmanni lõbustas selle kohta, nii et see koosolek on juba peale hakanud. Lenin jäänud natuke hiljaks, teises kõrvas, või mis, ta oli millegiga kinni tulnud sisse, kui juba Kõnile rääkinud lennukile hakanud otsima, kus tal küsi, tuulium otsitud kohe ruttu sinna kuulates seda kõneled ja ja istun sinna trepi astmele ja hakkas seal kirjutama, see on sellest ajast pilt. Siis veel räägiksin Bergmani mälestusi temast, tema puudus temaga väga sagedasti kokku. Oli kongressil niisugune asi olnud. Et ma ei mäleta, missuguses küsimus oli. Lenin on teinud ettepaneku mingisuguse küsimuse kohta, aga üks väikese rahvasaadik see ütelnud sedasi, et aga kas ei oleks parim sedasi teha seda, seda küsimust lenitult jah, täiesti õigus. Et selle seltsimehe ettepanek on parim, kui minul, et ma võtan oma sõna tagasi. Vaadake siin jälle näitab seda Lenini suurust ja tema ei pannud selle peale, et vaat-vaat mina olin Lenin ja ütlesin, seal peab olema. Mõistusega tähendas kõikide arvamisi. Moskva suures teatris nägin teda üles paar korda. Kui seal olid pidulised, aktused, krõps Kaiaga. Ja kõnelemas, siis oli veel, ma nüüd ei mäleta, mitmes kombes. Ja pärast, kui see kongress oli lõppenud, Need kongressi saadikud, kõik, muidugi ühes leniga läksivad marsiväljale. Marsi väli on Leningradis revolutsiooni ohvrite matusepaik, mina seisin ka, seal on üks suur pikk tänav, mis läheb lossiplatsilt sinna marsiväljale nimetas ta miljon ja ja mina läksime seal kõnnitee peal, seisin ja läksivad kõik saadikuna sääski utte ja liinil läks ka keegi tal. Nii seltsimees, temaga ajas juttu. Kuidas nägi liinid välja, temal oli väga elada, oli väga elav inimene ja rehitis istama, nägu, miimika veda, muutus samuti jällegi meeles uuritski platsil, praegune lossi plats Leningradis seal tribüünist rääkis ja tema rääkis ja mina olin kohe siin tähistakse purjes Lenini kartnud, keda, keda ei saadudki. Oli muidugi niisugust asja, 18 aastal tahetakse 18 aastal. Vaenlane tahtis teda tappa ja laskis tema peale siis meie Moskvas meie eesti eestlased, eesti seltsimehed, korjasime ära ja ostsime lilli, häid ilusaid lindid ja saatsime Viktor Kingissepa abikaasa, volitasime teda minna leniline kaastunnet ja meie pahameelt vaenlase vastu avaldama. Muuseas on temast minul üks pilt kaasas, siin see pilt ei ole mitte kusagil ilmunud peale, siis on komisjoni kongressil Ülemistest Marsi väljal, seal on isegi Marsi männi natukene, ma ei tea, kas kusagil välja, kui need lapsed saavad pärast seda näha. Ja just see on selles mõttes huvitav, et just niisugune Lenin oli, ta ei olnud suure kasvuga Mõtjas ja vot sinna ta tuleb, seltsimehed räägivad temale. No kes teab, mis seal oma asja. Ja siis siin parimal pool üks sõjaväelane, see teda alati saatis enne tema, kui ta haavatud sai teda mitu korda selts metropoli püstipulis nägin, aga ikka tuli üksi. Aga pärast seda, kui tahavad, seisis juba, oli tal inimene, kes teda saatis. Muuseas, mul on veel raamatutest pildid, kus ta Inglismaalt käis kirjanik ules 19 aastal Moskvas ja tähistama ka Lenini juures. Ja siis, kui tema läks tagasi, siis ta kirjutas ühe raamatu Inglise keeles. Neist muljetest, mis ta Venemaal nägi. Jäätis tibutas, et Lenini kohta unistajad õmbles Sesterit, Nad arvasid, et ta unistab, et sellest nõukogu riigist ja korras ei tule midagi välja. Ja siis on temal veel nullis ka, kus ta on üles võetud ja seal on jällegi, see on selle pildi peal on tasu. Ja siis sõjaväelane, kes saatis. Vaat veed on vist kõik, mis ma teile praegu räägin, Lenini mälestus, minul on temast alati ja kallis Mils pidamine. Te saite täna oma komsomolipiletid kätte, teate, see pilet, mida te nüüd täna kätte said, siis ei ole mitte ainult selleks, et te panete ta tasku. Home juba unustati. See on selleks, et te võtsite omale suured ülesanded komsomoli vastu ja nii ka riigi meie riigi vastu. Teile antakse ülesanded ja neid ülesandeid peade täpselt täitma Peate eeskuju võtma meie vanemate vanematest seltsimeestest. Me elasime sotsialismiaeg, meil ei olnud niisugusid vabadusi, kui teil on, kui ei oleks mitte pulsi pikk olnud, sotsialistlikku revolutsiooni ei oleks ka olnud ja me oleks ikka veel olnud vanas seisukorras. Meid juhtis Lenin, Lenin oli tõesti niisugune niisugune seltsimees ja niisugune juht, kes viis meid ikka edasi ja edasi kuni sotsialistliku revolutsioonini. Minu isiklik elu oli ka niisugune, et mintsa rismine, et saadeti välja sealt linnast, kus ma parteisse astusin ja kus ma parteitööd tegin, saadeti välja sellepärast, et noh, kardeti lihtsalt, et me viime töölised revolutsiooni teele saadeti meid välja Sibeerise ja seal olime niikaua kui revolutsioonini ja kui me tagasi tulime, muidugi. Esimene töö oli see, et meie läksime jällegi oma parteiorganisatsiooni, saime ülesandeid. Esimene naiste raps oli mina, kes sai valitud Harjumaa täitevkomitee esimeheks. Ennem oktoobrirevolutsiooni töötasin tööliste seas ametiühingutes organiseerisin neid ametiühinguid ja pärast siis sai valitud juba Harjumaa täitevkomitees. Nii kaua olime Tallinnas kui esimest korda Akupi, eriti Eesti, see oli veebruarikuus 1100 18. aastal, siis pidime meie välja sõitma ja sõitsime linna, kus revolutsioon algas, see tähendab Petrogradi nütson Leningrad. Ja sead bolševike teadis, et tema ülesanne on nüüd kaitsta revolutsiooni ja astusime kõik punaväkke. Paljud noored külalised olid punaväes, mina isiklikul onnid kolm ja pool aastat koduses olin Komissarina, säilita osakondades, seal oli palju niisuguseid noori, kuid ei, nii kui te teate, et see kodusõda lõpes meie võiduga kõik intervendid siukseid välja aetud ja meie maa sai vabaks. Ma tahtsin teil rääkida Leninist, et mina isiklikult olen Lenini näinud mitu korda ma töötasin õige kaua aega kommenternis, seal ma nägin õige tihti liinid peale seda ma elasin Moskvas ja iga kord, kui liininud kuskilt kõneles või säästus iga pulsi Vik tahtis teda kuulda. Ja nii kõige esimest korda kuulsin Lenin ennem oktoobrirevolutsiooni siis kui Lenin tuli tagasi välismaalt. Te teate ju liinini elulugu poisid Teataja nõuate teateid, liinid põgenes siit tsaarivalitsuse poolt välismaale ja pidi seal elama. Ja siis pärast, kui juba revolutsioon oli lähedal, siis ta tulid jälle tagasi. Et juhtida seda revolutsiooni ja vot mina kuulsin teda esimest, kui ma tulin sealt Siberist tagasi. Mul seltsimehed teatavad, et 25. mail on ülelinnaline bolševikud, koosolek ja see pidi olema siis mereväekorpuse saalis, seal ta pidi rääkima Applyldi konverentsist. Niisugune konverents oli peale seda, kui Lenin tuli tagasi ja seal liinil teatas oma aprilliteesidest. Noh, aprilliteesid, et ma mõtlen, et ei olegi komsomoli, teatab, millesse seisis. No juba hommikuvaral hakkasid juba korjama selle saali juurde bolševikud. Ilm oli ilus kevadine ilm, ma mäletan ja ootasime ikka, et see saali uksed nüüd kiiremiidi lahti saavad, et igaüks tähtis ikka lähemal olla. Lenini juus. Ja sinna saalima mahub mitu 1000 inimest, see oli suur saal. Kõige suurem saal oli Leningradis. Ja nüüd, kui me Läksime saali vaatasime, noh veel ei olnud liininud tulnud, aga varsti juba nägime, et tribüüni peal oli juba liinil ja temaga oli üks teine seltsimeeste nimon. Padvoiskypat veskit tundsin ma juba ennem sellepärast et mul oli põrandal temaga tegemist. Seal oli suur inimesi, oli palju, aga nii vaikne oli, et me võisime kuulda. No ma sugugi ei liialda oma südame tuksumist, nii nii vaikne oli, igaüks tahtis iga sõna kuulda, mis nüüd Lenin ütleb, sellepärast et veebruarirevolutsioon oli möödas, veebruarirevolutsioonist nikkuti, teate, võim läks mittetööliste kätte, aga läks rikkade kodanluse kätte. Ja nüüd Lenin teatas meil nüüd tuleb teine etapp revolutsiooni ja sellega peame tingimata võimu pandma töölise klassi käte ja. See oli suur ja julge ettepanek, sellepärast et siis aeg oli niisugune keeruline, et kõik ei võinud omale ette kujutada, mis nüüd edasi saab. Aga Lenin ütles julgelt välja, vot niisugune asi on ja nii nii peabki minema. Ja nii isegi läks, nagu te teate, et peale seda oli oktoobrirevolutsioon ja töölise klass. Kehvamate talupoegadega võttis võimu oma kätte. Muidugi iga pulsi pikk, kes neid sõnu kuulis, teadis juba, mis temal tarvis teha oli. Liinil räägib nii selgelt, nii lihtsalt, et igaühel oli selge, mis ta peab homme ja ülehomme tegema ja edasi, kui teenin oli selle ära jälle selgitanud, siis tuli teine küsimus. Teine küsimus oli partei ajalehe Pravda küsimus, ajaleht Pravda ilmus juba 1912. aastal Peterburis. Ja ennem esimest sõda sai ta kinni pandud ja niipea kui jällegi oli revolutsioon, hakkas ta jälle ilmuma, aga põrandal ei olnud omakapitali, ta oli üks, kui ta oli juba enne leht, ainult seda, mis töölised teda toetasid, nii paljudel oli. Ja sellepärast liinil panigi seda küsimust üles, et toetada Pravdat ja igaüks, kellel midagi ligi oli niisugust kõrvarõngad või sõrmused või olid need portsiga paarid kõik Anti Pravda heaks, nii et ei, mitu koti sai täis ja seal oli kah sõdurid, kes esimeses maailmasõjast osa võtsid, need sõdurid andsid kõik oma oma metallid ja oma aumärgiga Pravda heaks. Lenini kõne ja lihtne kõne mõjus nii palju, et, et rahvas ei mõtled mu peale, et Lenin kõneleb ja nii andsid kõik, mis meil kaasas olid ja selles on juba 40 aastat möödas. Ja see 40 aastat ei kaota seda kõne tähtsust ega ka mitte Lenini kuju, see seisab mul ikka silmad ees, jääb mulle ikka meelde, nii kaua kui ma elan. Vot see oli esimene kohtumine Leniniga ja esimene kõne, mis mina kuulsin, see oli 1100 seitsmeteistkümnendal aastal, maikuus. Edasi, kui liininud kutsus ülesse minna abistama armeed, et igaüks läheks kodused sõtta, olin mina ka valmis ja läksin vabatahtlikult partei kutsel läksin kodus, et nüüd ma tahtsin komsomolielust rääkida, te teate, liini paluti kolmandama teie kongressi peale, et ma olin siis Moskvas. Lenin ütles siis, vot need kuulsad sõnad, et õppida, õppida ja õppida komsomol noored peavad õppima ja pidage meeles, ei ole ainult sõnad, see on tõesti nii, sellepärast et Te olete meie järeltulev põlv ja teie peate kõik seda teadma, mis, mis vanem põlv on teinud sellest õppima, kuid hästi õpite siis tulevik, tulevik, töö on kah kergem. Kas te nägite Lenin nüüd siis ka, kui ta välismaalt tagasi tuli? Just, just siis ma ei näinud mind ei olnud siis Leningrad, aga ma olen nii palju kuulnud ja tean väga täpselt teile üle anda. Lenin tuli tagasi lihtsalt niisuguses ütlis sonimütsiga, kui nad mentsivikude juhid, kõik need teised tulid garaaculickraiedega, suured kasukad, kallid kasukad, selgas, nii kui härrad nägid välja, aga Lenin nägi välja kui oma inimene lihtne ja näha oli, et semaltumistel selgas oli, et see on juba ammu-ammu ostetud. Ja vot ma tahan nüüd ühte lugu, vil, rääkideklaratsetkin, vot see oli üks Saksamaalt rebultsu, näeb. Ta elas meil viimane aeg Moskvas ja suriga Moskvas ja on seal Punase väljakul maetud Läätse hetkelt, kui Leninit nägi, ta nägi teise internatsionaali kongressil teda ja nüüd nägi siis Moskvas, kui ta oli juba võimu juures, see oli 10 aasta pärast ja ta kirjutab, et niisuguse suure riigivõimu juures olles on, jäi ta ikka niisamasugust lihtsaks. Nii kui ta oli enne liini nei pannud oma isikliku peale nii nii suurt tähtsust, et ta on nüüd riigijuhtide, peab moodsas riides käima, ei teeninud jäädis ainult ühte, et revolutsioon peab viidud saama kuni lõpuni. No sellega ei olnud temal aega mõttelt oma peale, ta olid kodus kallistne, ainult, mis ta omale lubas, iga puhkepäev sõitis ikka linnast välja, kuhugile puhkama. Kas teie oktoobrirevolutsiooni ajal olid? Jah, oktoobrirevolutsiooni aeg oli Eestis ja võtsin osa oktoobrirevolutsioonist. Muidugi siin ei olnud see revolutsioon niisugune, kui, kui see oli, ütleme Petrogradis siin läks enam-vähem nii rahulikult võimsai üle võetud kõik, muidugi ennem seda olid palju demonstratsioonisi ja siis oli meil juba punaga. Ennem oktoobrirevolutsiooni juba ja mina olin kah punakaardis, partei oli otsustanud, kõik kommunistid peavad punakärts olema ja ma mäletan, kui me siit ära sõitsime. Ühe ainsa asja, mis ma ligi võtsin, oli see pris, mis välja anti, meil kõik need asjad jäid siia ainult piss, võtsime püssi, võtsime ligi kumera, sõitsime punaga. Ta võttis osa Keila lahingus ühes madrustega ja teiste tähendab sõjaväeosadega, kus Alisse tisler surma sai. Mis aastal või kui vanastki astusite parteisse, maastusin Peterburis, kui ma olin 19 aastat vana. Eesti organisatsiooni Peterburis oli põrandaalune eesti organisatsioon Peterburi poole peal ja seal grupis, kus mina olin põrandal, olivad Kingissepp koni, kes Tallinnas asuv klaas, minu vend hein, tuk, need on kõik surnud peale koni. Üks salme Frišman palju teisevil muidugi algusel kui noore parteilased ei saa ju kõiki usaldada, peab ennem proovima, kas ma oskan vaikida, kui ma kinni kukul, tähendab, et vanemad seltsimehed proovisid mind tuli välja jätmata eeste oskal vaikida, siis usaldati mulle niisugune töö. Et ma tegin seltsimeestelt, kes põgenesid Siberist ehk kellel oli tarvis politseist peita ennast, võtsid omal teised nimed, kellel on valed passid, tarvis teha, mul oli ja käekiri ja siis anti mulle need passid puhastada ja ümber kirjutada ja elasid Valebas, seal ma olin õnnelik, sellepärast et ma mitte üks kord sisse ei kukkunud. Siis teiseks, Maiele töötasin põrandaaluses punaristis, kus me abistasime nende seltsimeeste pered, kes kukkusid sisse, kes sai vangistatud, välja saadetud. Ma olin omavahelise abiandmise seltsi sekretär. Tsaarivalitsusel oli oma. Nonii, nuhid, kes olid midagi, panid ennast tööliste riides ja ei saanudki aru, aga sinna tuli üks nuhk, kellel oli üliõpilase riie. Petrogradis on polütehniline instituut, veidi revolutsioon, näriline instituut, neid üliõpilasi, meie usaldasime tihti. Ja nüüd häkiste tuleb sinna haigekassasse. Üks niisugune riietatud Jer, ütleb Taylor. Seal üks üks tütarlaps hallikitlega, et ma tahaks temaga rääkida lühikeste juustega, see olin mina. Ja kutsub mind välja ja küsib mu käest, et teate maalitisest Tüürgmas ma jooksin ära sõjast, kas te mul oleks tarvis dokument elamise jaoks sissekirjutamise jaoks? No muidugi, ega ma nii rumal ei olnud, võõras inimene, kui ta minu käest küsi, ma võisin ainult ütelda, et ma midagi ei tea, et, et ei olnud eksinud. Et meelduga haigekassas ei ole niisugust dokumenti. Ja noh, ta kaua aega räägib kaua aega ma ütlen, et meil ei ole ja meedia no siis ma rääkisin oma seltsimeestele jälle korrastad, tegime otsuse, et see oli üks nuhk, see oli provokaator ja et mul tuleb ennast ära peita, nii-ütelda mõneks ajaks. Niiviisi saigi tehtud ja kui see jälle vaikis tiigi enam ei tule, siis siis läksin jälle tööle. Ma tahtsin teil veel soovida, nüüd seltsimehed, te olete komsomolid nüüd soovida teile ainult ühte, Etti, peate tingimata oleme distsiplineeritud, iialgi rikkuma komsomolidistsipliini. Kui te rikute üks kord siis tähendab juba teine kord vaatate selle peale nii lihtsamalt, aga katsuge mitte iialgi mitte iialgi rikkuda distsipliini. Ja kõik need ülesanded, mis komsomol teil annab, peate täitma tingimata. Ta jäi ilma vastuvaidlemata ja tulevikus, kui te lõpetate kooli sinna, kuhu teil komsomol saadab, tingimata peate minema, see on komsomolidistsipliin rikkuda seda ei ole kellelegi komsomolile õigus. Nii. Võin ütelda eneses sinna, kus partei mind saatis, sinna ma läksin ja sellepärast olen ma olnud välismaal olen ma kogu nõukogude liidu peaaegu läbi vaatanud ja igas suures linnas peaaegu olnud partei leidis, et ma pean Urali sõitma tööle. Ma võtsingi oma asjad kokku ja sõitsingi uraalia, töötasin seal nii kaua jällegi kui, kui partei mind ära kutsus ja vot niisugused soovin ka teile sinna, kus komsomol või tulevikus, kui te parteisse astute, kuhu teid saadetakse ilma sõna lausumata sõidate sinna. Nii et tulevikus on minu soov ilka täita kõik need otsused, mis komsomole otsustab ja distsipliinimete rikkuda.