Mida kõike võib küll juhtuda mere ja taeva mis meeldivaid kohtumisi inimeste äratundmisi ja lausa üllatavaid avastamisel. Ma ei tea, kas Ta jõuab praegu teieni, see on nii igitavaline. Aga eks elus olegi ju nii, et kõige tavalisemas võib peituda kõige suurem üllatus. Nii oli see ka minu Ruhnu reisiga Kihnu Ruhnu mängudel. Muide, ega seda lainet, mida kuulete, ei olekski eriti vaja. Sest meri on praegu mikrofonist kaugel. Aga ka vanad merehulgused lasknud eidel vahetevahel vastu kambri akent vett visata. Siis tulevad need õiged mõtted ja mälestused. Jeks kihtlastel ruhnlastel tuleb merd kuuldes ka nagu kodusem tunne sest nende seal läheb une rahugi ära, kui meri jääb järsku vait. Kihnu Ruhnu mängude ajal oligi niiviisi. Meri jäi vait ja siledaks ja siniseks, just nagu taevas. Kalaparved kuulsid küllap mitmekümne miili taha ära, et kaluritel on suur pidu tulemas. Sest kõik podisevatraalid ja paadid võtsid neil päevil ühe kursi Ruhnule. Ja teate, see oli üks päratu, ilus pilt. Me jäime merel natuke hiljem neist tulema ja nägime siis, kuidas nad Ruhnu sadama juures relistusid, nii saabujad kui ka võõrustada Toyota. Ja meri lausa õitses. Rohelised vanikut lippu kandvat kirevat pidu seelikut talunud rätikud. Kihnu, Ruhnu mängude osaliste esimeseks telekohtumiseks. Alguses ise tehti aga õhtu hakul ja kuival maal siis, kui kaks saart olid sõna tõsises mõttes tühjaks jooksnud. Kuidas sellel õhtul lehmad lüpsti? See jääb küll meile mandrirahvale tänaseni mõistatuseks. Ja siis koos Tallinnast, Pärnust, Stockholmist, Kingissepast Liivimaalt tulnud külalistega koguneti Ruhnu saare südamesse spordiplatsile. Minu meelest oli Ruhnu inimesi nii triiki täis, nagu võib üks kakuaam kalu täis olla. Ja siis tuligi kõige vanem ja kõige auväärsem põlisrublane Peeter Eliase poeg. Nii on neid siin ikka hüütud. Perekonnanimi Rooslaidonnales, uuemast ajast tulija ütles endal pisar silma, korrus mandri-eesti keeles. Ruhnu keelest poleks suurem jagu meist aru saanud. Peo lahti. Väljusin run ulati ja Ruhnu hurra ajal. Nimelt tervitan. Üledasid kalleid kyllalesid, mis on siia tulnud lähedalt ja kaugelt. Ja. Otsekui laeva mootorlaineid, kompressor podisema Kihnust ja Ruhnu majakas toodud tõrvikutest näideti mängude tuli. Ja ma mõtlen, et küll asjaosalistele ja see oli üks vägev ja pühalik hetk. Ainult raadiomees tegi mõttes patu ja torises, sest niisuguse kärina sees Eesti keele kaunist kõlast küll muud järele kui pähe käri. Aga olgu pealegi tõesti ikkagi tuli just nagu laulda. Ja erutusest värisev hääl kõlas tõotus ausaks võistluseks. Meie Rollo Kello asemed teatatane kalorite kaldel võistelda. Mis edasi, sellest on ikka raskem rääkida. Iga minutiga kasvas mõtete last ja kahanes niigi napp helilindi tagavara mille ma üle mere olin saanud, kaasa võtta. Mis sa hing siis võtad siia lindi peale või mis sa jätad? Korjad rohkem mõtteid, sest need ei nõua magnetlinti? Ruhnu on aga otsast otsani lausa pakatamas mandrimehele avastamisrõõmust. Uitan mööda peatänavat sinka-vonka teed läbi madala Ruhnu puitküla. Tänavusi on pidustuste tuiksoon, tee tolmab, aga seda tolmu ei paneks nagu tähelegi. Või see nagu peakski kuuluma pidustuste juurde. Siis veel meri, päike, Ruhnu ise ja rublane. Tibatilluke saareke, viis kilomeetrit pikipidi, kolm kilomeetrit laiuti. Ja kujutlege nüüd sinna keskele meile üsna vähetuntud Rootsipärases Ruhnu rahvarõivas neiu. See on midagi hoopis muud, kui me oleme harjunud oma laulupeorahvale pildis nägema, mis on üks kord kirev. Kuid rootsipärasel rahva rõival on teine stiil, ta nagu linlikum, seal sädeleb rohkem litreid, Plysseeritud seelik. Ja kui niisugust neidu näed, siis kuidagi ei saa möödavaid kohe tahad jutule? Järeletehtud rahvariided, aga nii nagu ehtsad. Võib-olla meie teie vanaema ja vanavanaema ei ole kandnud neid riideid, ei ole neid riided, tal on, need oleme ise teinud, just alles tegime. Kas teie olete ise põline Ruhnule, nii põline nagu need kõik need kõige praegused põlisemad rahva. Kui palju aastaid 22 aastat saab sügisel? Reib juba küll põlistaks lugeda, kes 22 aastat siin elanud on, see küll elab edasigi. Aga tõepoolest tore on neid vaadata. Need klaashelmed, need kevad juba vanadele Rootsi rahvariietega kokku ja ei ole, aga niisugused ilusad roosilised rätikud siis toodi mere tagant? Ei, meil on omal selliseid küll praegu meie riigis selliseid küll igal pool saadan. Endistel aegadel, ilmselt siis, kui meie merd sõitsid võõrastes sadamates, tõid need siis taadi võõrastes sadamates ja ja siis see põll on ka niisugune ilus ruudulist kirja. Aga kas te oskate pastlad siduda isega? Ei keelata neil seotud juba eluajal, kell on kogu aeg, sind saab esindad ja ikka seal juba seotud ja no siiski paslaidandaga harva jalas näha. Aga muidugi esinemisele hina päeval muidugi ei anna esinemist. Selge, pastel on tänapäeval piduriosa, eks ole, jah, iga päev eratsigisele välja minna nii välja lõpuks. Mul oli Ruhnust oma ettekujutus, mis oli peamiselt küll Helgi Reemetsa hiigelkulpidest järgi, mis ripuvad tal kaminasimsile ja millega paarikümne liikmelistele hiidperedele kord Ruhnus toitu tõstetud. Isad, pojad, nende naised ja lapsed, kõik elasid siis koos ja maadki kasutati ühiselt. Saaki jagati võrdsust au sees, hoides kõvaduse sugukondliku korra järelkaja keset kapitalismi ookeani. Ja esimene karm kokkupuude kaasajaga tuli õieti siis, kui Peeter Roos, laiu isa Elias Johani poeg kes pidi saama osa molli talust tasuta, muidugi nii nagu siin oli kombeks, sai järsku Kuressaarest kohtukutse moll nõudvat raha. Ja seaduses nagu tuli välja, oli tal õigus. Kuigi muidugi saare rahvas silmis hoopiski hoopiski mitte. Kuid nii saigi kapitalism Ruhnus õige lühikest aega juurduda sest tulid uued ajad ja uus kord tõstis ühise töö au sisse tagasi. Pärast rootslaste lahkumist viimase suure sõja ajal on Ruhnu peret siiski väiksemaks jäänud. Saarel elab praegu 200 inimest, tihklasi, saarlasi, mandrimehi, ja see on suhteliselt noor rahvas. Ka elu ja töö. Ja küllap, et ka see hullust ilussaarama loodusega onu tühiseks, roomlaste pereks juba liitnud. Ja mängude ajal olid nad kodusaare Auest mehiselt väljas. Juba esimesest õhtust peale läkski kõvaks vägikaikavedamiseks. Sarlas rõkkas kirgede lõõmas. Igaüks oli oma eest väljas. Hindamisalla käis ihuramm ja vaimujõud koguni kaluri kurgulegi pandi mõõtja peale, et kui külma rahuga, kus siis nõus. Kui aga laulu joruks, mis eite ja kassi kodus magada ei lase siis on kohe kuri karjas ja miinuspunktid kirjas. Rahvamajas võisteldi kaks õhtut parimale kontsert. Tere, Ruhnu naised, nägusad noorikud, näppiminelise liigad, Punaduselise lehed, lehistest mehisevad kalapüüdjad, kangemad, hülged, hütidki kuulsama pere külalised kaugelt Tallinnast ja taaralinnast. Tere, tere. Tere kõik see, tere. Kes siis meie oleme? Meie need teie võistlejad, naabersaarelt ta kihlus, ta, tulime vägevust võrdlema Kunstikallista kaema taredakuseid tuhnima, võidukarikast püüdlema, võtke siis vaevaks vaadata otsust õiglast langetada. Eesriidel laskem avaneda. Teised, ja veel paremaid esinemisi nähtud-kuuldud. Aga niisugust saali ja lavaandja ja saaja ühte kulus kui siin. Ma küll enne tunda saanud. Läks kohe päris hulk aega, kuni ma alles märkasin, et igal laulul ei ole klaveri saadetki, sest saarel on küll vahvaid kalureid hulganisti leida. Aga klaverimängijat hoopis raske otsida? Jah, kerget elu ei ole siin saarel küll kunagi elatud. Veel enne teist maailmasõda räägiti Pärnuseta Ruhklased, oh einet, sure. Aga roomlased surid ikkagi nii nagu inimesed surevad. Ainult et paljud neist iseäranis naised läksid teise ilma, ilma et nad oleksid kordagi oma kodusaarelt välja pääsenud. Igal ajal on omad laulud, kihnu neidudel on näod naeru täis ja nad on hästi kenad tüdrukud. Nemad käi enam iga päev rahvariietes ja pole ju seda vajagi, sest nende saarlase olek on nende olemises mitte nende seeliku voltides. Ja muide üks kuulujutt käib ringi, et Ruhnus olevat pruutidest puudus. Ei ole ka midagi imestada, sest Ruhnu on noorsaar. Kes teab, võib-olla tuleb sügisel mõlemal saarel üks kõva karja veristumine, süldi keetmine ja õllepruulitamine. Nii nagu laulgi ütleb, et kured lendavad mööda, kured lendavad kõrvust mööda. Nad ilmselt peavad seda saart mere süles liiga väikeseks, et puhata. Aga inimesed elavad, on siin elanud juba 14.-st sajandist, nii nagu kirjutatakse kroonikaraamatutes. Ainult et kes haigeks jäi, sai terveks, suri maha või jäi sandiks. Suurelt maalt saadi vahetevahel tikke, tuleõli ja soola. Kõige muuga pidi ise hakkama saama. Ja saadigi. Vahelmazymon raadelt tähendab edasi ainult häält, mitte elamust. Elamuseks on, aga vajan näha silmast silma tunda lausa küünarnukiga naabrit enese kõrval, niisamuti kaasa elamas näo higipiiska tema ja siis peegelduma, siis enese nina otsas. Ja on vaja tunda seda ühtekuuluvuse ühiselamuse suurt sooja südames Ruhnu on mandrile lähemale tulnud. Manner ise on Ruhnule lähemale tulnud. Sest manner vajaka Ruhnut. Enne läksin kala põllu Raamuks ja peamiseks toiduseks oli hülgepüügiteenistus. Kalal läks silm punaseks, enne kui oleks Pärnusse jõudnud. Nüüd käib iga päev külmutuslaev, käivad kolhoosi oma traalid veavad küll kaupa, küll masinaid, reisimist on ühtepuhku. Ja pidustuste päevil tuli vabariigi ministrite nõukogu esimehe asetäitja tuli saarele ja andis Peeter Eliase pojale isiklikult kätte kõrge autasu, ülemnõukogu presiidiumi aukirja tema 75.-ks sünnipäevaks. Ma pole elus teist nii kõrget ülemat näinud, kes tuleb siia saare peale, magab telgis ja mängib Rumplastega võidupalli. Rääkis Peeter Eliase poeg Arnold Greenist, kui ma läksin mikrofoniga vahvale mehele õnne soovima. Ja me lõime klaasid kokku, kui Aadu Hint seda nüüd kuulda ei saaks. Kuiva seadusepäeval. Praegu mul on küll hea meel nüüd kokku lüüa. Teie terviseks, kõige vanema Rutlase terviseks. Palju tervist teile ja pikka iga terrarvega vägahjaste joome nii nagu kord ja kohus. Jah, ja keik pillimehed mängivad teie tervise just nüüd. Vaadake, see oli muidugi, sest teie olete siin sammas sündinud, millal sündinud ja ma vaatasin eile nahku mööda peatänavat käia ka ju niisugust Pillegari pidu, nii palju inimesigi pole ju Ruhnus ei ole seda palli ajalooline mitte kuulda olnud ja keegi inimesel silmad pole seda näinud, mis neist 150 inimest tuli Kihnust jaagu, palju neid Tallinnast Pärnusse siia tuli. Aga eestlasi rolle õhta ja mõtlesid. Ime ime ja lõime väätmis. Et enne nagu Ruhnus enne oli. Talv no nimetati nii kui vaba mu, see on sellepärast rahvariided. Vaatan nüüd käivad tugevad mootorid ja lähvad, kus tahad, mis ilm või eks ole, nüüd on niiviisi, et ajad ikka rinna ette, et, et mina olen. Kõrge žürii s käis isetegevuslaste esinemine üha edasi. Kallis arm, kui palju erutusse neile maksis? Põlved võbisesid otsekui pilliroog, sõna läks sõlme ette, ütle, kaotas jääri käest ära. Meil saalis oli ikkagi hea olla, sest nad olid nii päratult oma nägu ja, ja nii toredad. Kuidas tuju on siis ka? Üks lauljatest sealt täitjaga vana inimene veel laulab, peab minema. Loaga hästi läks, Vatkas volime, plaksutasime, kõik oli küll. See oli ilus, tore laul, viimane ja toredad laulud, esimene k. Ega sisse kalurinaise elu kerge pole olnud, meeni vanad juba pole ammu rohkem veel püüne peal käinud, neli korda olime püüne peal, esinesime, kui palju aastaid on? Praegu on? 64, baby, aitab. Ja papil on niisugune ele valge särk, oleks vana linane särk, siis ütleks küll perena pesnud seda hoolega, puha nailon. Nailon Ruhnust, Ruhnu mehe kond paar nailonsärkidega võistluspäeval, eks ole, nailonvõrgud, millega merele lähvad ja kõik on nailon kaproni ennem vana vanad inimesed, ketrasin ise linasel lõngast pühisel lõngade ja püüdsid kala, aga kus nüüd hilja Racabraanil ja nailonist kõik haavad ka välja, kala tublisti. Kaua teie olete siis olud ka, kaluri naine, kogu oma elu, kogu oma elu, kui ma abiellusin, kogu aeg, kalur, neela linaarel. Kihnu saarelt läksime Manija saarele, sealt anti kalurikohad, jäädi Manija saare ära, kalur kohtadeks ja sinna ehitasime maja ball ja pall ja nagu käebioobiale ja ilma et oleks seal midagi, nii palju kaigast ka ei olnud, viska koera, kõik vedasime mandrilt üle vee. Kas praegu ka ikka märkeid? Ikka. Troll peal. Traalpaadid seal Ruhnus, mina poegi võimisel, vaat kui lõburumid, mitu korda parem kui varem. Osi on palju ehitatud. Suur rahvamaja, uus kauplus, siin, kõiku, töökoda, külmetusmaja, nii et seal on täiesti elukohta. Vaata, ei, meie ei taha, meie ei lähe mitte kuskile, meie, mina tahan siin saare peal ära surra. Mulle tuleb meelde üks Juhan Smuuli värsse, et meil on vait Need ning elus purje klaariks mis suurem osa kuidagi ei saa. Ja meile jäävad töö ja aerupaadid töörahva talupoegi vabal maal. Nii tituleeris ennast kodanlik Eesti, kes oli kindel, et Ruhklased ei sure ei surnudki, Saar elab edasi. Ja kuigi nüüd on Rutlusteks uusasukad Saaremaalt Kihnust on nemad niisama visad iega seal praegugi kerge elada. Olgu küll, et lennukid pärast Ruhnust tagasitulekut, ma rääkisin mandri inimestele, et kuidas Ruhnus elatakse. Suvel nagu värvilise piltpostkaardi peal. Talvel Ramini ligigi igast kandist meretuuled, ei ühtki varjulist, sadamasoppi. Talvel paugub ja pakatab jää. Hülged tulevad lausa külatänavale. Tulgu ära sealt, mida nad sealt otsivad. Oli asjalik arvamine. Aga Ruhnu eideke kuulsite, ütleb, et mujal ei taha surragi. Küll ikka inimene on kangekaelne ja vähenõudlik, armastama. Ma tahaks teile nüüd kihnu maatilist kolm sõna ütelda kus mantlil olid ilusad pastlad kõige ilusamad, terve peo peale ausõna ja ise veel teinud, teine. Aga Madli käest juttu ei saanud ma mikrofoni mitteks, noh just nagu oleks soolast merevett suhu võtnud, et kallimale tõtt-ütelda. Aga ütlemata ei minu kuuldes vähemalt küll. Nii et no olete teie sõltlase kavalad. Aga eks ma katsun ka kaval olla. Ma katsun teid üle kavaldada ja panen Kihnu memmed praegu kohe Ruhnu memmedel laulma. Võib-olla tunneb Madli oma heleda heale ära. Loome. LP teine. Oh, laule ja lugusid igasuguseid. 38. laulnud Kihnu mehed, et oh-oh-for rõbacki, kala laenu ei antagi. Kihnu saare kalandusvõlad ulatanud siis 12000 kroonini. Sama aasta sügisel vist torm, ära viimasedki võrgud püüa või peoga, kui tahad. Kihnu jonni õndsad ajad, kui Kivilastiga võis veel raha teenida, olid ka hammu ajast ja arust laevastik merepõhjas või Lauteri kividel oma lõpu vaatamas. Aga mehed olid visad ja elasid edasi oma aiast väljas. Nii kui nüüdki. Ja praegu on siis käes üks võistluste kõige pingelisemaid hetki. Köievedu. Mõlema võistkonna poole esindajad muidugi on juba kohale häälega toetada. Kohtunik köiel keskpaigas käis tugev pikk keht kalameheköis niisugune, et kaks meest ei jaksanud seda õhtugi tõmmata. Väga visalt. Praegu läks isegi tagasi pool meetrit tagasi. Mõlemat oled, aitavad ergutust, aga nii palju, kui vähegi. Oled oled? Aus muutuslikutaks eputab. Nüüd on juba viis meetrit vähemalt Ruhnu meeste poole tulnud praegu jälle hetkeks. Köieveo võitis Ruhnut ja ka spordivõistluste kokkuvõte 19 14 räägib roomlaste kasuks. Aeg oleks praegu teha kokkuvõtet ka isetegevuse ja kodukultuuri arendamises. Milleks suurt vaeva nähti enne võistlusi ja mida žüriid nüüd hoolega jälgisid? Vaadati ja hinnati ka isetegevusliku kunsti ja tarbekunstinäitust. Käisin minagi seal koos Kunstnike Liidu esimehe Jaan Jensen iga. Ja paratamatult sattus jutt jälle Petteri Eliase poja peale. Tema tööd lausa panid endast rääkima. Rooslaid on meil juba nii üldtuntud ja mandril hästi tuntud rahva rahvakunstnik ja tema looming on kõigepealt väga mitmekülgne siin näitusel te näete, Tööriistavead, mis on ära värvitud siis rehad, ehtekarbid, siis olid igasugused. Ma mõtlen, et kui juba mees teeb oma villi pea nii ilusa, siis mees peab juba töö selle ise ka kätte siis on ja kas see ole tema mees ja te märkate seda, et rehal ei ole ornament mitte omaette valsi pussi pulk läbi tulla, tähendab, see oli jäetud selleks õie südamikuks, tähendab, siit edasi hargneb ornamendid, rahvatraditsioon, tööriist peab ilus olema seal seesama, mida me tänapäeval taotleme. Tarbeese peab ilus olema. Ja kus see mees siis oma elumehed sai, avaldatakse, see on temaga. Ja kui me nüüd arvestame, et seesama meister on juba 70 viieaastane siis peab lihtsalt imestama seda töövõimet ja loomingu lustimis, nii vanal inimesel on säilinud, see eeldab seda, et see armastus polümitteli hilja kui tulnud, vaid see oli ka kestnud kaua eni. Mida rohkem teeb seda rohkem kinni euri ja oskab teha, vaataksime nüüd naiste loomingut, mis on siin esindatud küll linikate, küll tanud. Kate vaipade, Need sucarna, vaadake kas, kas meie esiemad tegidki ilusamaid sokke? Ei, ma ei usu, teisemad ilusamaid sukki, tegid, siin on siin on näha, et need esiemade hea traditsioon on täiesti leidnud jätkamist. Tore on vaadata meie seeliku värvi liri seelikuriiet, siin seelikuriiet mitte, kes Melanie näiteks ja vaadake, kui ilusasti seal tikitud kõik välja ja see on päris meistritöö näiteks metsikenega ainukene seal ja need on täiesti see tase, mis meie esiemad, eks ole, ja minu meelest näiteks niisuguste tööde osas nagu need kindad ja seelikut ja sukad ja ega me ei saa eristada, et siin on isetegevuslik kunstnikke seal kuskil neil Tallinnas esineb Eiline kunstnik. Peale minna ei, küllap ta talvel ära kulub neil just kõige raskema töö peale siis kergemad Öövel. Pärast näitust jäi veel tükiks ajaks mõtteid näitis töödest ja nende tegijatest. Ma kujutan ette, kui lõpeks pidukära. Kui me kõik oleme Realis sõitnud, kuidas nad siis edasi elavad, kui tuleb sügis ja talv? Jääde vangla? Oh ei, igavest, nad ei tunne, sellest ei maksa rääkidagi. See on mandrimeeste jutt. Öeldakse, et merenägu olevat 100 aastat kordumatu, esimesed 100 aastat vähemalt kindlasti. Ja küllap töö on veelgi pikemat aega kordumatu. Peeter eelise poeg ütleb niiviisi, et kogu aeg ma mõtlen, mõned mängivad kaarte, joovad viina või lobisevad niisama. Mina mõtlen, sõuan paadis või ootan jääaugu ääres hüljest jälle mu peas igasugused masinad ja riistad. Nii ta tegigi oma haavlimasina. Ja ärgu naergu hülged, ühtegi vara on veel Peetri Eliase poega naerda. Nii Peeter eelise räägib, et hülged tulevad nüüd talvel küla vahele ja naeravad siis teda, et temast ei ole enam püssihoidjat. Aavli tegijat on temast veel küll ja püssi hoida, et kasvab saarel üha peale. Ja üks niisuguseid tublisid töömehi, nuputajaid, mõtlejaid on Kihnus Ruhnus palju. Ja küllap sellepärast nad peavadki oma kodusaart kalliks. Kõige kallimaks. Rahval on kodutunne tõepoolest eriti tugev. Küllap on see selles, et siin on sageli mitme põlve traditsioonid, elu on raskem johtuda, mõtlikum ja see kõik kuidagi nagu liidab inimesi ühtseks pereks. Ja inimesed on siin minu meelest ka nagu avalamat kui mandril. Ühel õhtul ma sain kokku Ruhnu majakavahiga. Ronisime pärast päikeseloojangut siis, kui kuu oli tõusnud üles tema torni Saarnes seal otsekui peopesa keset lõputa merd. Tema rääkis mulle merest ja inimestest majakas ja oma tööst. Ja mina lasin käiku oma viimase helilindi, millel ma tegelikult oleksin pidanud hoidma võistluste pidulikuks lõpetamiseks. Aga temast ja tema tööst üks teinekord lähemalt sest või neid väärt inimesi seal Ruhnus vähe oli. Kasvõi kaks deodorit. Ruhnu kolhoosi esimees Teodor Aus, üks väsimatu mees, Rahkeldaja, kes ise võtab osa mitmest spordialast ja on kodukolhoosi Auest igati väljas. Ja kindlaste võitluste vaimne ankrumees Theodor Saar. Minu kolleeg Ene Hiion käis koos temaga läbi kihnu maa pärast rändas ta mööda Ruhnut ja nüüd ta räägib tänase päevani ja küllap veel hulk aega tagantjärele, kuidas need matkad ja see torm, mille nad kodude läbi elasid, olid tema kõige suuremad elamused vist küll sellel suvel. Ma pole siia nüüd päris ehtne Tarm, aga ma südames ikkagi loodan, et seal peaaegu tõeline torm, sest et kõik asjad liikusid, inimesed ainult lamasid või häda korral istusid kõik kompsud, olid läbimärjad ja nägu oli nii soolane, et kui keelega huuli limpsasid ärevusest, siis tundsid, kuidas krudiseb. Tahtsin rõhutada seda tunnet, et isegi meie sajandil, kui kõik kaugused on väga väikesed on need kaks säärt tohutult kaugel. See on väga kummaline, aga see on tõesti nii ja tänu sellele on nendel saartel oma ääretu mõnu. Ja võib-olla esimesel pilgul see ei hakka kohe silma. Aga kui me nädal aega olime kõik saarte teed läbi käinud ja no vähemalt igas kolmandas majas sees käinud, siis hakkasime tundma, mille poolest saar erineb mandrist. Ja millest see vahe on hakanud ära kaduma. Kihnu saare suureks omapäraks on see, et tema kodud on väga kaunid. Iga taluõu on nagu kunstiteos. Algab see juba sellest, et tänu õues on niisugune muru, mida ei kasva kuskil mujal. Meie hulgas ei olnud ühtegi loodusteadlaste, me ei osanud sellele murule nime anda. Aga see on muru, mis läheb ikka tugevamaks, kui teda rohkem tallatakse. Midagi niisugust nagu inglise jalgpalliväljak aga see lõhnab oivaliselt ja seda muru deklareerivad nöörist punutud jalamatid. Ja siis veel vanad õnge või kalavõrgud, mida pannakse jalgade puhastamiseks ukse ette, seal midagi enneolematut, see on niisugune tunne, kui sa õue astud. Niisugune tunnet peab seisma jääma. Et just nagu need teatrilaval. Ja ei tea, kas siin üldse tohib kõnelda seda, mis sa ise mõtled, vaid peaksid rääkima, nii nagu Kihnu lauludes on. Kodud on ka seestpoolt omamoodi. Me käisime ja katsusime käega 200 aastast vana rehetuba ja hingasime suitsu lõhna 200 aastases suitsusaunas ja kahetsesin, et ta nii vana film, et sauna kütmisest ei tule midagi välja. Pererahvas oleks mind välja naernud. Aga mis puutub koolimajasse, rahvamajasse ja teistesse ühiselt kasutatavatesse hoonetesse, siis need on Ruhnus rohkem korras. Seal on rohkem mõeldud ja rohkem ühiselt tehtud selleks, et sääred oleks nägu silme. Tänane villa kutsu jäi kalleid külaliste kostite 1000 tänu teile, kes viitsis vaevaks vaadata 1000 tänu neile, kes võttis vaevaks kuulata. Lõpetus koputabki uksest, siis kaasa. Nüüd peaksid tulema kõnet pidistitud tule kustutamine. Aga minul ei olnud ju enam jupikese helilinti hinge taga. Ma võiksin teile veel vaid kuulata anda Kihnu neiu, Katrin Kumpani lõpetussõnad. Mulle meeldibki seal saarel. Kas ta sukka kududa oskate? Ei, kahjuks ei oska, seda, seda ma pole veel suutnud omandada. Kihnu poisid võtavad niisuguse ära, kes ei oska sukka kududa, on täiesti. Need Kihnus on tore ja hea elada. Jah, seal on tõesti väga tore ja huvitav ja ilus. Kihnu on suur saar, Ruhnu on veel väiksem plaate, kuidas seal Ruhnus elada saaks? Siin Ruhnus on võrreldes kiiluga huvitav maastik ja loodusnatukene metsikum. Inimesi on kindlasti vähem, eks ole natukene endast tunda ka, et nad ei ole kõik ühes pärimuses, need on siin saarlased ja hiidlased ja kindlased kihnu seal kõik üks pere. Seal nad siis elavad. Ruhnus on Jabelisulasega rahvas, Ruhnu rahvas hakkab alles kujunema. Teatud Ruhnus on pruutides suur puudus. Jah, tüdrukud siin rääkisite eile selles, et tüdrukuid olla siin meievanused tüdrukud, kellal kolm või neli või viis. See oli üks väga kardetav retk, mille ta siia Ruhnu ette võtsite. Ma loodan siiski õnnetult tardetavaks ei muutu. Ta muutuks õnnelikult kardutavaks, oletusi võib alati teha ja kui inimesed on noored vita armastavad oletada, siis Ruhnus oleks küll ilus elada. Jah, oleks küll, aga Kihnus on ilusad. Nii et temagi ikka oma saar, see kõige ilusam Ja nii on nad kõik. Kui nii, siis kaalukausid kõrge hinde, komisjon võttis kokku ja leidis, et võidupärg, auhind, see on salme Raunamis, suur vastne plaat. Vägikaikavedamisest läheb sellel aastal Ruklastele sest on ju tore võit läheb sellele väikesele vahvale saarele. Aga kindlasti ei meeldi mulle ometi mitte põrmugi vähem. Aga ma ei näinud Kihnu neidu Ruhnu noormehega ühelgi õhtul Loidetel uitamas. Kuigi olid ilusad kuupaistelise tööd. Nii et mandrirahvas ei saanud undki. Ei näinud ma ühtki Kihnu taati Ruhnu memmega polkat vihtumas. Igaüks mõtles ainult oma saare peale. Ja siin tekkiski niisugune mõtet. Kas on tingimata vajalik, et kõigil aladel peab just võitja saar välja selgitama? Või kas mõned alad näiteks kontsert ei võiks jääda hoopis hindamata lihtsalt külakostiks kingituseks? Vastastikku pakutakse sõpruse märgiks? Sest et kõik ei anna nii täpselt mõõta ja kaaluda nagu rekordit spordis. Ja kas ei ole kahe väikese saare kokkusaamise sõprus rohkem Mart esikoha auahnusest? Ma arvan, et nende mängude tegijat India püüdlikkus nende hea tahe on suurema jaovski haruldane ja meil tuleks seda hindu targalt hoida. Sellepärast kallid kihnlased ja vahvad Ruhtlased. Uue kohtumiseni Kihnus ja raadiomees kiidab teid mõlemat.