Hiljuti meenutas kogu maailm teise maailmasõja lõppu Euroopas. Sõda algas esimesel septembril 1939 kell neli 45 ja lõppes kaheksandal mail 1945 kell 23, nulli sõda kestis kuus aastat ja üks päev ehk 2194 päeva ehk 52641 tundi. Igas tunnis kaotas elu 1045 inimest, igas minutis 17 inimest, kokku 55 miljonit. Nad hukkusid sõdurit täna õhurünnakus tapetuna põgenikena ja kodust aetuna des Fotismi ohvrit. Täna arvati, et see oli inimkonnale nii suur õppetund, et keegi enam kunagi ei mõtlegi sõjale. Öeldakse, et inimene õpib oma vigadest. Jah, mõned tõepoolest ja au neile. Kuid inimkond pole suuteline õppima, selleks on meid liiga palju. 27. oktoobril 1945 kirjutas ajaleht Sirp ja vasar Tallinna kinodesse tulnud filmist mereväepataljon ja tõi ära foto tankidest, mis pärast raskeid võitlusi läbivad Rannavärava. Loeme järgmis. Filmi valmistamisega seoses lavastati Tallinnas möödunud aastal mitmeid välisvõtteid tänavavõitlus Niguliste tänava nurgal, lahingutegevustornide väljakul, pikal jalal, Patkuli trepil ja mujal. Statistilises osades mängivad draamateatri näitlejad Alev vaagi, ürgo Panso, Ruus, Rebane ja teised. Filmi lavastajaks on Adolf Mint, In Aleksandr Fainud Zimmer, režissööriks Isaac Minaker, operaatoriks Stalini preemia laureaat Herbert raport. Tsitaadi lõpp. Filmi jaoks lavastatud Tallinna vabastamislahingud jutumärkides toovad tahtmatult meelde rea ühest tuntud laulust. Kui palju valet neis, kui vähe tõtt, et kõigile oli ju teada, et Tallinnas vabastamislahingud aset ei leidnud. Laulu, millele vihjan kirjutasid Boris Kõrver ja Kert helbime inimlikust ebatruudusest. Sellest palju hullemad on valelikud suurriigid. Siin laulab Georg Metssalu klaveril Boris Kõrver kitarril Emil Laansoo. Sõbrad, keda sõda oli paisanud vaenu vastaspooltele. Ei ta mulle. Veel ootavast märg son pitsist, taskurätt. Ja meestest. Me üle ja poeedi jumalaga ja. Kantseleinoosi mees toole on kostunud, kui. See ja ootasid. Need otse olla komise. Sos tuppa.