Kui nõukogude võim 1944. aastal taas oma vabastava käe oli Eesti laotas, kadusid kinodest enne seda näidatud saksa filmid jäi ainult mõni trofeed, film, mille tulud aitasid jalule mos ja Lenfilmi. Et veel polnud lääneliitlastega tülli pööratud, näidati ka mõnda Ameerika filmiühes. Neist oli nimi osaliseks hea laulja Diana verbin kes oli omal ajal saanud päästerõngaks pankroti äärel virelenud filmikompaniile Universal. Alates kolmandast filmist Wanna handeid nänn 100 meest ja üks tütarlaps tehtud koos dirigent Leopold Stokovskija Philadelphia sümfooniaorkestriga saatis tohutu menu iga tema järgmist filmi. Neis kõigis oli ooperiaariaid, operetiviise, rahvalaule, brändide, klassikalisi hiilgenumbreid ja tavalisi lööklaule. Kaks aastat hiljem, 1939 andis Ameerika filmiakadeemia temale ja aasta vanemale Mikiruunile niinimetatud noorsooOscari Shovena hooldesõja ajal vändatud üheksast filmist jäi hispartlas syster tema teenri õde. Viimaseks Eestis nähtud Diana ööbeni filmiks. Filmis esitatud lauludes väärivad märkimist aaria, keegi ei tohi magada. Täna öösel original alisin Esson torma Putšiini ooperi Durandot kolmandast vaatusest ning andamina Nõukogude liitlasele päris kenas vene keeles lauldud romansid Key jamshikateegiaru Kalitka ja Veigitari. Diana sööbinud loobus filmikarjäärist 20 kuueaastaselt, kui stuudio ei andnud talle nõudlikumaid osi. Lükanud tagasi mitu pakkumist, muuseas teha film koos marjolandsaga lahkus ta USAst ja elab tagasi tõmbunud Prantsusmaal. Ta pole andnud intervjuusid 1948.-st aastast peale. 1929. aastal avaldas firma meloodia albumi lauludega Diana tööbini viiest filmist. Sealt ka mainitud andam vene liitlasele.