Tänavu möödub 90 aastat Evald Vainu sünnist tali lõpetanud Tallinna konservatooriumi viiuli erialal, professor Paulseni õpilasena, 1938 teeninud aastase sundaja Tallinna garnisoni orkestris ja töötanud aastast 1940 Eesti raadiosõjas Allandessenderrifani sümfooniaorkestris. Ent olles mänginud tantsuorkestris, piiba, Pooja Merippers, restoran ka kvartetis ning sõjaeelse kuldse seitsme väikeses koosseisus Pirita rannakohvikus, kus peale viiuli mängida saksofoni oskas ta sedagi. Ja kui 1944. aastal vajati Eesti raadio sümfooniaorkestris Obosti, sai ta kiiresti hakkama Hoboega saksofoni suguluspilliga. Kommunisti kohal oli ta 1967. aastani, siis, ootamata pensioniea saabumist, otsustas jääda vabakutseliseks heliloojaks. Heliloojate liitu võeti ta 1958. aastal pärast noorte ja algajate heliloojate seminari edukat lõpetamist aasta varem. Evald Vain on meeles mehena, kes ütles välja, mida mõtles pikalt keerutamata. Ta kord lugenud üht minu kirjutist ajalehes sirp ja vasar ütles ta mulle, kuidas sa said küll niisugust jama kirjutada. Järele mõeldes leidsin, et tal oli õigus. Luuletaja Ilmar Laabanon öelnud, meenutades oma noorpõlve džässiharrastust. Mäletan tollest ajast vaid ühte, tõepoolest vaieldamatult loovad improviseerivad. See oli tenorsaksofonist Evald Vain. Tema toon ülitugeva vibratoga polnud ometi mitte sentimentaalne. Nimetaksin pigem tema mängu barokk, eks vohav fantastiliseks. Kuigi Vainul oli vastuseisu, öeldi, vain soiub. Tõsi küll, tol ajal, kui tooniandvaks hakkas kujunema Lester Jangi mängulaad, ujus ta kahtlemata vastu. Kahjuks pole vainust saksofonistiga võistina heli üles Teid, seda enam on kahju, et teda kui heliloojad nii harva kuuleb. Ometi on tema kaks karakterit, üks ilusamaid palu eesti instrumentaarses levimuusikas. Tänuga Josi sageli tundelisele viiulisoolo leia orkestrit juhatanud Aleksander jääbovile.