Tere taas kuulama, aga teenrite saadet on kätte jõudnud juunikuu ja kehvad suusailmad kestavad. Nii et loodetavasti on meil tänagi üsna ohtralt kuulajaid. Kõigepealt tahaksin kõiki õnnitleda Eesti lipupäeva puhul täna nii mõnegi maja peal lehvib trikoloor. 121 aastat on meie rahvuslipul vanust. Aga lippudest räägime täna vähem või, või kui, siis räägime kahest lipust ehk Prantsusmaa lipust ja Hollandi lipust, mis vajusid. Selle nädala ja eelmise nädalavahetuse jooksul ehk Euroopa Liidu põhiseadusliku hääletuse tulemused oli šokk kogu Euroopale. Isegi Eesti ajalehed, mis üsna vähe kirjutavad Euroopa asjadest, on olnud viimastel päevadel seda teemat täis ja isegi ka selline leht nagu kultuurilehte sirp. Paistab, et see puudutab väga paljusid inimesi, aga alustaks sellest, et tutvustame, kes siis täna stuudios on? Professor Rein Veidemann, tere. Tere hommikust. Ja toimetaja Peeter Kaldre, tere hommikust. Ja saatejuht on. Tere, tere. Niisiis lippudest räägime lippudest, jah. Alustaks ikkagi Eesti lipust just nagu selles võtmes, et teatavasti tulevast aastast ei ole ju enam seda kohustust riigilippu heisata sel aastal see kohustusel on olemas ja väga paljud ummiku küsis, miks see väljas on jah, just ja kui näiteks minagi sõitsin läbi linna, siis oli selliseid linnaosasid, kus ma ei näinud ühtegi sinimustvalget, aga näiteks kui ma sõitsin Tondi tänavat mööda Pärnu maanteel, on sellist tondi tänav. Seal oli niimoodi, et oli lippude meri mõlemal pool teed niimoodi, et päris päris päris tore tunne oli. Ja noh, selle üle ju vaieldi siin, kui see seadus vastu võeti, et kas lipu heiskamine on kohustuslik või mitte, siis vaieldi, vaieldi päris kõvasti ja debatid olid ajakirjanduses ka suured, aga nüüd siis võeti vastu otsus, sest tulevast aastast nagu on see kõik vabatahtlik, et Euroopas olevat kombeks. Et noh, et kui sind sunnitakse lippu heiskama, et siis olla see nagu ühest küljest inimõiguste ahistamine. Ma küll küsiksin, et noh, et kui, kui riik see nõuab, et tal inimestel oleks taskus pass, isikutunnistus, siis on ka see inimõiguste ahistamine tegelikult, mis ellipsis, nagu nüüd teistmoodi on, aga noh, see selleks need vaidlused on vaieldud. Ja väidetavalt on vist niimoodi, et kuigi nagu see aasta kohustus olemas, et politsei nagu siis ei, ei trahvi neid majaomanikke, kes lippu ei heiskab, pidades silmas seda, et noh, tulevast aastast niikuinii kaob ära. Aga minule küll meeldiks, kui, kui Eesti lipu päeval lipud ikkagi üleval oleks. See on ettepanek, et minust alustame lippudest ja, ja jõuame kahe lipu juurde mis möödunud nädalal vapustasid Euroopat, kuningaid tohib öelda ja millest on tõesti palju räägitud eesti lipp. Sinimustvalge sündis rahvuslipuna. Kõigepealt olid ühe seltsi lipp Eesti üliõpilaste seltsi lipp, mis rahvuslike haritlaste koondise nii-öelda sümbol ja sealt edasi sai ta siis riigi sümboliks, kuid tema rahvuslik tagapõhi jäi täiesti tuntavaks ja seetõttu on väga oluline silmas pidada just nimelt seda loba ongi tegelikult just nimelt lipud Euroopa, see on rahvust euro. Ja ma arvan, et see on üks põhitegureid, mille tunnistajaks me olime veel nüüd läinud nädalal, kui me jälgisime kahe kahes riigis toimunud referendumite kulgu, nii et rahvust, Euroopat ei saa kuidagiviisi maha matta. Lipud on väga tähtsad. Pieter mäletab väga hästi, me kõik mäletame, kui me veel oma sinimustvalget lehvitada ei saanud, aga pääsesime siiski osa imekombel aga hakkasime pääses, et ma kas või Soome lähikond siis me nägime lakkamatut siis siniristilippe, ilma, et seal tähistatakse, olid need väljas ja eriti meeldejäävad enne piirid, mis seal kodudes, kui lippu üles ei ole, siis oli yldiselt rahvusvärvides viir. Muidugi. Meie lähikonnast veel Norra on ju üks üks fantastilisemaid riike, kus nagu lähed, igal pool, kirjeldavad ainult norra lipud, nii et see on väga oluline just nimelt selle identiteedinäitajana. Ja ma arvan, et et see just nimelt sümboolne tegur oli ka üks oluline kaasamängija nendesse ferendumites. Muidugi nüüd järgnevad selle üle, kas nei täitsa otstarbekas teha oli, mis nende sisu oli, mida see kõik tähendas. Aga üks minu jaoks, kui ma tänagi siia tulin, lähtekoht oli see, et et rahvas oma vaistuga näitas, et on olemas siiski edasi veel rahvuste Euroopa ja, ja, ja, ja me, me peame seda tunnistama. Puutub veel sinimustvalgesse lippu, siis ega neid riike ju väga palju ei ole maailmas ja ka Euroopas, kus üks rahvuslipp tähistab ühe perioodi lõppu ja teise perioodi algust. Nii nagu me siin 80.-te lõpus 90.-te alguses murdsime läbi ennast iseseisvaks riigiks, siis sinimustvalge omandas erilise, tähendame kõik tähendusena, mäletame kõik need aega, kui hakkasin kooperatiivid tegema neid väikseid lipukesi märgikesi, eks ole, ja siis sai, sai välismaal käidud, siis sai neid meeneks viidud kõva sõna, sest sinimustvalget ju ei, ei tohtinud kasutada kuni kuni sinnamaani ja ma mäletan väga hästi, et see oli, kui ma ei eksi, siis oli 89, aasta kui toimusid Eesti NSV kultuuripäevalt Vietnami sotsialistlikus vabariigis käis ka Eestist delegatsioon seal noh, ansambel justament ja siis oli siis noh, mina olin siis nagu ajakirjanikuna kaasas. Ja siis oli just see aeg, kus siis võeti meeniana kaasa just igavene kotitäis neid sinimustvalge käia ja lippe ja siis jagati neid Vietnam lastele, kes seal muidugi mõhkugi aru sellest asjast. Aga noh, ikkagi oli nagu kõva sõna ja uhke tunne. Ja mina pean oma häbiks tunnistama, aga ma usun, et seda võib-olla peavad paljud tunnistama, 1988. aastal 87. aasta mina ei teadnud veel, missugused on täpsed meie lähimate naabrite lõunas lätlaste rahvus, liputunnused ja 88. aasta siis samal ajal 88 sattusin olema Lätis ja ka nemad hakkasid lehvitama siis oma rahvusvärve ja, ja, ja siis mulle seletada ja ma nägin seda ja seletati ära, et see on niisugune lipp, kus on hüübinud vere värv, see niisugune sihuke selline tume kirsipunane ja valge seal keskel. Nii et et see oli mulle lavastus ja, ja ma usun, et väga paljudel on see avastus. Väga hea, et sa renn meenutasid nimelt ja põhjamaid näiteks eesti keelde on tulnud ka selline väljend nagu lippu kõrgel hoidma ju just nimelt soome keelest. Aga minnes nüüd selle Euroopa Liidu temaatika juurde, ongi kummaline või paradoksaalne see, et kui võiks arvata sellise tugeva rahvustundega riikides oleks tekkinud probleem Euroopa Liidu põhiseaduse kehtestamisega, siis noh, näiteks Hollandit alati peetud suhteliselt kosmopoliitsed riigiks. Alati ju elanud väga erinevatest rahvustest inimesed, kolooniatest tulnud inimesed ja, ja oma asend ja kõige muu poolest ei tohiks ta nüüd olla niisugune väga piiratud rahvuslikult Prantsusmaa nüüd natukene erijuhtum, tegemist on maailmariigiga ja vana kultuuri, kes on alati pidanud ennast maailma keskpunktiks aga näiteks Hollandi puhul, kus vastuseis oli ju veel märksa suurem kui, kui Prantsusmaal, millega seda seletada, sest ei tahaks uskuda, et Hollandis mingi eriline rahvusmeelsuse puhangu Aga ilmselt on tegemist ikka sellega, et Euroopas see rahvustunde tugevnemise laine praegu ilmselgelt märgata ja, ja tähele panna, ja see oli üks peamisi põhjusi, miks, miks ilmsed prantslased ja hollandlased selle põhiseadusleppe tagasi lükkasid, sellepärast et noh, olgem ausad. Nad ei lükanud tagasi ju põhiseaduslepet, mida ma arvan, et 99,9 protsenti palun lugenud, võib-olla ei teadnudki sellest Eestis samamoodi ja nad lükkasid ikkagi tagasi selle. Sisuliselt lükkasid nad tagasi Euroopa Liidu laienemisel. Minu küsimus on nagu see, et tollel ajal on pandud üks asi hääletusele, see oleks tulnud, see küsimus oleks tulnud selgelt sõnastada juba enne seda, kui Euroopa liit hakkas laienemist, oleks pidanud korraldama referendumi ja küsima, kas te olete nõus sellega, et Ida-Euroopa Murienid sinna hulka võetakse ja mis see tulemus oleks olnud? Me ju teame, et siis oleks öeldud, oleks öeldud kindlasti ei. Nii et sisuliselt praegu öeldi ju ei sellele, et nad ei taha seda. Hollandlased ja prantslased siis, et nad ei, ei soovitata, et tuleb juurde uusi vaeseid riike, kes siis võtavad ära inimesed, võtavad ära nende töökohad ja see oli nende põhiline mure. Töökohtade ja, ja siis sotsiaalhüvede kadumise mure oli nagu põhiline asi, mis pani selle ei liini võtma. Ma just tahtsingi küsida, et mis teie arvates on need tegelikud põhjused, sellepärast et tõepoolest vaevalt nüüd see, kas eurooplased, tule tuleb välisminister ja kuidas seal hääled jagunevad, kohad jagunevad parlamendis, et see nüüd vaevalt nüüd tavaliste inimeste hirmus palju võiks liigutada, et ikkagi peab olema mingi niisugune emotsioon, reaalne fookus, mis seda mõjutab ja ilmselt see laienemise küsimus võib-olla isegi mitte niivõrd juba toimunud laienemine kui laienemise jätkumine ja näiteks Türgi võimalik liitumine on selline väga tõsine või niisugune lääneeurooplaste jaoks, kes on hädas ju migrantidega Bulgaaria, Rumeenia algka näiks ju kardetakse Balkani probleemide siirdamist nii-öelda sellesse Euroopa südamesse. Nagu õieti on kiusatud tähelepanu sellele, et siis massid hääletavad vaistuga ja kui selles vaistus domineerib hirm siis hakkab see määrama ka seda otsust ja seetõttu igasuguse hirmu vältimiseks sellele peab olema noh tähendab, see peab inimesed teadlikud olema, väga palju peab olema dialoogis, peab olema vaata dialoogi, et vähendada hirmu, aga nagu nüüd Peeter on saanud seda asja väga põhjalikult jälgida ja enne siia laua taha istumist. Me pidime tunnistama seda, et seda on nüüd nii palju sõelutud, et et kas äkki ära tüütama ei hakka ka Eesti jaoks on siin ka mõningad väga olulised momendid, aga ma tahan öelda seda, et et nii nagu on osutatud viimastel aastatel oli oli peaaegu juba noh, nii-öelda lakanud olemast dialoog võimueliidi ja rahva endi vahel. Ja, ja seetõttu noh, need toimusid, poliitiline võõrandumine, mis on, mida meile tundub, et Euroopas seda ei ole, aga nüüd selgus, et ka seal on täiesti tõsiselt see, et võimueliit käima oma rada ja rahvas loomulikult kui ta peale pääseb hääletuskastide juurde ja kui ei ole sellele eelnenud tõepoolest avatud dialoogi, mis oleks hõlmanud kogu Euroopat, nagu sa ütled, et kui oleks küsitud, et kas te tahate, et Murienid muide, ma tahtsin sulle aplodeerida, tähendab, mina tulingi siia nii-öelda siis oma eriala lähenedes olen tõepoolest uurinud seda nii-öelda kultuuriteooriat, kultuuri, semiootikut, ja mind hämmastab, kui vastavuses absoluutses vastavuses on kõik need protsessid, mida, mida on teoreetiliselt selgitatud ja ajaloos toodud rohkesti näiteid, kuidas perifeeria mida meie ei ole manud Euroopa mõttes. Äkitselt pääseb nagu lähedale nende keevatele katelde ja mis ta siis tegema hakkab, pistab oma kulbid sisse, segab supi ära, sööb vaat tühjaks nii harju nende parvaritega. Kui see suur toonane no Euroopa esimest korda siis Ladina-Euroopa nagu põhjal tekkis, eks on, Rooma riik varises, barbarid tulid üleval ja, ja põhimõtteliselt see niisugune tüpoloogiline sarnasus tegelikult ju leiab praegustest ilm samamoodi asemel ja loomulikult see tekitab nüüdses Süda-Euroopas hirmu, eks ole, need poolakad. Ja, ja, ja, ja siis torulukkseppa ja see, mis, millest igal pool näited on toodud. Nii et mina, mina, oma nüüd vahemonoloogi. Lõpetuseks tahan öelda seda, et poliitikute ja majandusinimeste kõrval ma oleks tahtnud näha ja tahaks kogu aeg näha tegelikult nii-öelda Euroopa tuleviku üle vaidlustes ka mingisuguseid või mingeid ajaloolaste, kultuuriteoreetikute filosoofide arutluslauda, ma ei ole kuskilt nende nii-öelda nende tekste lugenud, mis nemad arvavad, missugused on need ohud, mis, mis peab tegema, et neid hirme vähendada. Millised peaksid olema need sammud, ainult räägivad poliitikud, elukutselised poliitikud ja majandusinimesed. Ja selge see, et sel juhul võivad süst ootamatused tulla, mis ei olegi tegelikult ootamatused. Nojah, ma võin tunduda nüüd antidemokraatlik, kuna aga minu meelest sellist küsimust ei tohi panna rahvahääletusele. No mina tahtsingi seda küsida, et kas see on demokraatia, kui kõiki asju nii-öelda karjumisega otsustab rahvahääletus on ju sisuliselt, WC's on karjumine, kes kõvemini karjub instinktiga reagi. Lähtume sellest. Demokraatlikes riikides on valitud tavaliselt parlamenti selle põhjal moodustatakse valitsus. Inimesed valivad endale juhid etteotsa selleks, et nad langetaksid otsustavaid kaalukaid, nii sise- kui välispoliitilisi otsuseid. Ja miks siis nüüd minna tagasi küsida uuesti rahva arvamust, siis on selge, et näiteks Hollandis ja Prantsusmaal oli üks põhjuseid. Eile oli ju see, et lihtsalt, et rahvas ei olnud rahul oma valitsusega oligi kõik lükati tagasi niivõrd kaalukas asi või siis teine variant, et kui kangesti oleks tahtnud mingisuguseid asju rahvahääletusele panna siis oleks tulnud see küsimus panna näiteks üle Euroopa liidu hääletusele. Mitte niimoodi, et iga riik eraldi ja kui seal tuleb ei, eks ole, siis on nagu veto peal vaid üle Euroopa, sealhulgas ka Ida-Euroopa riikides. Oleks olnud nagu eurovisioon, aga mitte mitte, see oleks nagu olnud tunduvalt ausam. Ja minu meelest on kogu see põhiseaduslik kokkuleppesse sisse pandud selline viitsütikuga pomme, ehkki nagu ma saan aru tulevikukonventi ja hilisemates valitsusjuhtide arutelus just püüti vältida seda, et seda võetaks nagu föderaalriigi konstitutsiooni. Sellepärast ta sai ka nime, põhiseaduslik leebeemite konstitutsioon, eks ju. Aga sinna jäi sisse siiski nisugune turism, utilitarism jäi sisse. Ja ei arvestatud, eks ju, piisavalt seda, et noh, tõesti rahvusriikide õigused jäävad ju alles. Tähendab, peaks nagu mängima ausalt, et kas me nüüd liigume siis föderaalriigi suunas või me ei liigu, eks ju, aga praegune põhiseaduslik lepe jääb nagu poolele teele mõlemas suunas. Ta ei taga täielikult rahvuslik rahvusriikide iseseisvust ega oma otsustusvõimet väga paljudes küsimustes. Aga teisest küljest ei pakuga seda föderalistliku alternatiivi, kus tõesti Euroopas oleksid vaba liikumine oma tegelikus olemuses, vabad turud, vabad teenuste liikumine, see, mis võiks teha Euroopast siis Kaberifeeriast niisukese süda Euroopaga võrreldava arenenud osa. Aga tegelikult üritatakse seal nagu neid Prantsusmaa ja Saksamaa hirme natukene rahustada selle põõsaseadusleppega. Midagi pakutakse nii-öelda altkäemaksuna nendele perifeeria riikidele, selle struktuurfondid või tõukefondide toetuste näol, eks ju. Eestit näiteks ootab praegusele niinimetatud Euroopa Liidu eelarve ju kuni 80 miljardit krooni roni järgmisel kümnendil, eks ju, mis võiks olla meile meeldivam kui 80 miljardit muidugi, kui me enne oleme suhkrutrahvi ära maksnud. Aga, aga, aga siiski tähendab midagi on selles asjas nagu poolele teele jäänud, et see kompromiss oligi vist liiga lahja ja ma arvan, et see on see, mis põhjustas selle. Ei praegu ja teisest küljest nii nagu Peeter ütles tõesti, kas selliseid küsimusi peaks lahendama rahvahääletusel, veetšel maal selles sügavalt kahtlen, milleks siis kogu see parteide süsteem, milleks kogu riigivõimu, mitmeastmelisuse, võimude lahusus ja nii edasi. Ma toon ühe näite sellest veitse efektist siis kui Eesti ja Venemaa sõlmisid Moskvas piirileppe see oli siis 18. mail siis oli kas, kas sama päeva õhtul või järgmisel päeval oli Eesti Televisioonis oli foorumi saade eetris kus olid siis poliitikud ja küsimus kõlas sellisena, et kas Eesti peaks taotlema Tartu rahu järgsete piiride taastamist ja kui ma ei eksi, siis oli vist kas 85 protsenti helistajatest ehk siis special osalenutest ütlesid, et loomulikult tuleb Tartu rahu järgset piirid tagasi nõuda? No no kujutage ette, samal ajal ju küsitlused näitavad, et kui noh, nagu rahulikult inimeste käest küsida siis enamik inimesi joon pragmaatilised ja arvad, et piirilepe tuleks ikkagi sellisel kujul alla kirjutada, mis oleks nagu Eestile ikkagi kasulik. Aga kui antakse võimalus inimesele, et näitama protestivaimu välja seda näitab seda ilmtingimata välja ja see, see helistamine foorumisse oli umbes sama efektiga kui prantslaste, hollandlaste Heima. Nojah, sellepärast, et rahvahääletusel on ju ka küsimus ja, või ei, seal ei ole halle variante. Vist Hollandi puhul ma ühest telereportaaži jälgisin seda, et kus see inimene just ütles, et aga oleksin tahtnud olla erapooletu, aga seda võimalust ei olnud. Erapooletuks olemine tähendaski vastu olemist. Ma praegu mõtlen, kuulasin teid kolleege, samal ajal mõtlen, et ma natuke peaksin siiski ühe korrektiive omaenda seisukohtadesse ka tegema, et päris tihiline päris mõistlik see jaaja ei otsustus ka siiski olla ei saa, sest et ka massid ei ela ju tegelikult õhutühjas ruumis, neid mõjutatakse meedia kaudu, nendele omad arvamusliidrid, erakonnad. Ja ma tooksin siiski juurde siia veel ühe niisuguse momendi, et minu meelest selle referendumite taga oli tegelikult ka väga paljus omamoodi protest mitte ainult omavalitsuste vastu, vaid ka nende juurde tulnud siis riikide poolt pakutavate või uute väljakutsete vastu või me väljakutseteks nimetada, aga me võime ka nendest majandusmudelite kas nimetada ehk siis noh, ma olen lihtsalt lugenud ühte analüüsi, kus öeldakse seda, et tegelikult nii Prantsusmaa kui Holland tegelikult see osa see 55 protsenti või 62 protsenti või mis seal oli, oli tegelikult selle nõndanimetatud Leorali Leberalistliku ehk ameerikaliku mudeli vastu, et, et tegelikult nad esindasid Euroopat mulle, ma lugesin ühte kommentaari, kus kiideti tegelikult Prantsusmaad ja Hollandit suhteliselt, nad hääletasid sellega nii-öelda ameerikaliku siis majandusmudeli vastu mis ja, ja selle euroopaliku nii-öelda välja kujunenud sotsiaalse inimkeskse mudeli poolt. Aga vot mida kahtlemata seaduslik lepe ei esine, eriesindaja, aga nad ei tea sellest, et ma lihtsalt tahtsin vahele öelda, et siin kummalised nihukesed vastuolud või sellised pea peale pööramise tegijad. Ma olen viimased päevad jälginud mitut Ahto lobjaka kirjutist kes on kuidagi kahjurõõmus selle üle, et umbes need eid tulid, tema vaatab seda lendavat või, või inglise liberaalse, suhteliselt liberaalse mudeli pinnalt ja tunneb nagu teatavat kahjurõõmu, et vaata, kui tore, et seal nüüd läbi kukkus, umbes, et noh, nüüd ei lähegi läbi. Põhiseaduslik lepe, mis tegelikult ju mingil määral püüdis ühtlustada Euroopas ka ja majandusmajanduse, arenguprioriteete ja sotsiaalsetele huvidele ja et tegelikult kahjurõõmu tunnevad sellest teist, kuigi sa väidad, et see on nagu liberalismi vastased, tunnevad just liberaalid sellest kahjurõõm. Vaata, see ongi see asi, et noh, paradoks sidesse siin juttu, et tegelikult on ju tegemist nende eile eri puhul on tegemist ikkagi Küprose võiduga. Et kui nad hääletasid selle poolt, et säiliks senine mudel, selline heaoluühiskond. Ja, ja nüüd on nad rõõmsad, et vot nüüd see säilibki tegelikult ei säili. Sest mis oli see põhiseaduselepp, üks eesmärke oli ikkagi see, et panna Euroopa liit toimiv avalt tööle. Et ta oleks selles noh, tõesti väga teravas majanduslikus konkurentsis ka tulevikus ka 20 aasta pärast oleks võrdväärne partner Ameerika Ühendriikidele ja Aasia majandusjõududele praeguseid mudeleid säilitades on ju selge kõigile analüütikutele, et see on võimatu. Praegu jääb Ameerikast, no iga kuuga jääb maha ja, ja ilma et talle antakse nüüd seda uut hingust ja seda uut katset töötada ennast üles, mis muidugi tähendabki natukene loobumist sellest senisest liigsest heaolu mudelist ja riigipoolsest abist ja nõnda edasi. Sest teistmoodi ei saa lihtsalt olla konkurentsis näiteks Hiinaga või Ameerikaga, kui sa, kui sa püüad säilitada kõike, mis sul seni on olnud. Mille nii-öelda sisuks või kehastuseks Euroopa liidus konsensuslik hääletamine, see põhiseaduslik reform oleks ju toonud sisse selle enamus hääletamise momendi märksa suuremal määral nii mis võimaldab, eks ju kiiremini reageerida, sest praegu on Euroopa Liidu suurim häda olnud inerts ta ei suuda nii kiiresti reageerida maailmas toimuvatele muudatustele seeläbirääkimistega kõlastamiste süsteem on küllaltki aeglane ja niisugune noh, sisaldab selliseid stagnatsiooni elemente, mida püüti nüüd selle põhiseadusliku leppega vältida, ehk see on see, nagu see samm niisuguse föderaalse või keskse otsustamise suunas. Tinglikult võttes. Aga nüüd seda tõrjudes või selle tagasi lükates tekib, jääb järele niisugune variant, et ühest küljest kehtib edasi Nizza leping, eks ju, mis on märksa märksa niisukene Vanamoodsam või konservatiivsem ja teisest küljest reaalset turujõud sunnivad neid samu riike, kus on nagu see liberaalne mudel veelgi rohkem oma seda liberaalset mudelit arendama, eks ju. Tegelikult ju selle Heiga seesama Ida-Euroopa ja ka ja Inglismaa ju veelgi kaugenevad sellest Euroopa keskusest ja mis võib juhtuda veel Saksamaal pärast kristlike demokraatide võimuletulekut Angela Merkeli juhtimisel. Me ei kujuta seda ette, see pöörab Euroopa võib-olla hoopis pea peale. Nojah, eks tulevikus ilmselt hakkabki olema siis, kui kui see põhiseaduslepe jääb jõustamata, siis hakkabki nii olema, et kes ees, see mees ka Euroopa liidu sees, kes edukamalt oma majandust arendab, oma mudeli järgi sega sellega paremini, läheb. See on kahe kahe ešeloni või kahe kahetasandiline euro. Jah, aga ei teagi. Milline tasand, see nagu siis edukam on pikas perspektiivis, et kui me oleme rääkinud sellest kahe kiiruselisest Euroopast, et Prantsusmaa ja Saksamaa ja need suured, eks ole, need arenevad nagu kiiremini, siis ma kahtlen selles toimunud täpselt vastu, täpselt vastupidi, et Ida-Euroopa hoopis areneb kiiremini, kui ta võtab. Teistsuguse mulle praegu areneb ja arvestades meie SKP, ütleme siis kasvõi aga samal ajal ütleme see lähtekoht, kust me areneme, on ju ikkagi tegelikult kosmiliselt või suurusjärgu võrra madalama, nii et meie areng, nagu ka ühed prognoosid ütlevad, võtab ikka oma kaks, 30 aastat, kui me üldse võime võrrelda ennast sellesse Ja mis on see arengusisu tegi, mis? Kui sisu, ma, ma ei, ma ei oska praegu niivõrd Peetrile vastu vaielda, kuivõrd kuulates teid mõlemaid ja Peetrit iseäranis praegu viimases sõnavõtus mulle tundub, et Euroopa tervikuna ei ole leidnud siiski seda oma nii-öelda trumpi siis konkureerimaks globaalses majandussüsteemis ja, ja, ja, ja ja, ja sest põhiline, tegelikult konkureeriv jõud ka muide, Ameerika Ühendriikidele nagu sa viitasid tegelikult Hiina. Ja see tähendab selles ütleme, maailma majanduses. Paraku toimivad tõepoolest ikkagi siis toodu inimressurss ja, ja, ja, ja, ja tähendab ja kogu aeg võimalus nii-öelda täiendavate tarbimise ja, ja väljastas ressursside juurde toomisega toota seda majandust nii-öelda toita, aga Euroopa suhtes on piiratud, Euroopa vananeb. Nii et tegelikult Euroopa peab ise leidma oma selle, selle tee, kuidas selles maailma majanduses ta ei saa päriselt kopeerida, ütleme Ameerika majandusmudelit. Siis mulle tundub, et, et üks protestihääli jällegi lugesin ühte majandusanalüütikud, kes oli nii-öelda sotsiaalliberaaliks peetakse teda, ta ütleb, et Ameerika majandusmudeli, selle ultraliberaalse majandusmudeli kopeerimine, see on katastroof Euroopale. Nii et siin see, kui just nimelt tulge aga põhiseaduslepe ei olnud seda kindlasti põhiseadusega Montmartre osutas, see ei puuduta seda, tähendab vastupidi siin püütakse seda ühtlustada. Leida mingi tasakaalu seisund suudeti leida vähemasti eliidi tasemel. Aga tähendab, see räägib väga huvitaval teemal, millest võiks pikalt-laialt rääkida, et millel põhineb Euroopa fenomen ja tegelikult olgem ausad, nii nagu armastab öelda, olgem ausad, roopa fenomen põhineb suurel määral 19. sajandi koloniaalimpeeriumid, koloniaalimpeeriumid olid need, mis tegid Euroopast rikka ja, ja seda rikkust on euroop edasi püüdnud nagu ära kasutada, kuid koloniaalimpeeriumid on lagunenud ja, ja tõepoolest Extensiivne areng on siirdunud mujale ja meie intensiivsel arengul siin Euroopas ei ole nagu enam potentsiaali. Selle tõttu on hakatud laskma sisse ju immigrantidega, kuna nad ei ole tulnud siia ainult ise, vaid ka neid on siia kutsutud, sest tööjõupuudus on olnud ju väga suur. Eurooplased on loobunud lihtsatest töödest, nad aina tahtnud teha ainult valge kaelusega puhtad, puhast tööd, eks ju. Et tegelikult noh, Euroopa nagu mingil määral on iseenda arenguohver ja nüüd kui see muu maailm, kellel ei ole samu komplekse ja, ja sama ajalugu pikka ja koormavad ajalugu võib tõepoolest palju kiiremini areneda. Iseasi, kuidas nüüd, vaadates niimoodi humanistina, kuivõrd põhjendatud on see, eks ju, et me peame konkureerima Hiinaga, kus noh, kindlasti 90-st protsendist sellest riigist ei valitse mingid inimõigused, ega need inimesed ei saa oma töö eest vähegi inimväärset palka ja nii edasi ja nii edasi, et kas need moraalsed väärtused, need mis on Euroopal, ei, tõesti ei tähenda enam midagi, kas me peame tõepoolest näiteks nii, mida paati hirmsasti ärritab, hakatakse suhkrutrahvi puhul rääkima, kui ka meie peaminister võtab jälle suutäis ja räägib sellest, kuidas maailma kaubandusorganisatsioon toon, teeb etteheiteid Euroopale suhkrutootjate doteerimisega ja samal ajal unustab ta selle ära, et mis on see põhiline maailma kaubandusorganisatsiooni argumente, eks ju, need on need arengumaadest tootjad, kes laastavad maailmakeskkonda, et oota seal võimalikult odava tööjõuga tohutul hulgal suhkrut ja, ja seda paisata siis arenenud riikide turgudele. Et küsimus on selles, et see maailma kaubandusorganisatsioon ei ole mingi püha lehm, see on ka huvide väljendus ja praegusel hetkel on see suurel määral just Ameerika ja, ja arengumaade ja selliste riikide nagu Brasiilia ja Hiina huvide väljendus ja kas Euroopa on valmis sellisteks moraalseteks järeleandmist, eks. Nii et mina tulen taas kord selle juurde, et suhkru täiesti õigustatud ja me peame selle kinni maksma, kui me tahame Euroopa riik olla ja ei maksa siin teha sellist nägu, et me solvatud solvatud äike, riigi nägu. Ühe vahemärkuse ma tahaks näha, mis puudutab seda euroopale, millele võlgneb Euroopa Liit tänu oma oma arengutasemest, siis? Jah, koloniaalimpeeriumile muidugi panin nagu alus, aga kui rääkida eelmisest sajandist, siis olgem ausad. Võlgneb suuresti tänu Ameerika Ühendriikidele Marshalli plaani, et ta üldse jalad alla sai pärast teist maailmasõda. Selle peale võiks küsida, millele võlgnen tänu Ameerika Ühendriikides. Sest oli ju Euroopa täiesti varem millele võlgnen tänu Nõukogude Liit võidu eest Saksamaa üle ma arvan, et ka Ameerika Ühendriikide, sest sõda võideti paljuski Ameerika veoautode ameerika lihakonservide Aga samal ajal see ei ole olnud selles mõttes altruism, puhas altruism, vaid iga niisugune kaasalutesse marssaliplaan ja kaasa arvatud need abi, mis on osutatud arengumaadele, mis osutatakse naabritele. Noh, on ju mõeldud tegelikult väga selgelt kahel eesmärgil esiteks turgude tagamiseks, et oleks ostujõuline turg ja loomulikult uuesti üles ehitada, aidata üles ehitada, et siin tekiks ostujuhil, on tulnud, kes on sama, Ameerika kaupad, saaks, realiseeriti, teine tegelikult on ikkagi stabiilsus. Me võime näha korral hea ju just fondiga ja ja seda ei ausalt öeldes ka Euroopa laiali. Ise tegelikult üks niisuguseid põhi, niisuguseid allhoovusi oli ju selles, et tegelikult hõlmata need piiririigid, Euroopa piiririigid ikkagi sellesse liitu endasse, et ühelt poolt turu laiendamise eesmärgid, mida Poola ju endast kujutab, vaieldamatult noh, meie oleme kirbud siinkohal selle koha pealt aga, aga teiselt poolt siiski, et kasutada ära seda olukorda, et mitte ei tekiks nõndanimetatud halle tsoone konfli, uusi konfliktipiirkonda, mistõttu nagu Mart sa ütlesid, õieti ilmselt jääb, pidurdub nüüd Balkani suhtes, sest. Jah, aga see ongi väga huvitav, et tegelikult Euroopa Liidu laienemine oli suurel määral initseeritud just nimelt Balkani konfliktidega üheksakümnendatel aastatel ja ja selle tõttu taheti kiiremini laiendada, et ulatuks euroopalik mõtteviis sinna. Aga veel kord tahan väga konkreetselt vastu vaielda Petresele ameerika küsimuses. Jah, Ameerika Ühendriigid on maailma juhtiv riik, aga kas Ameerika ühendriikides südametunnistus on puhas, selles julgen ma küll väga sügavalt kahelda. Ameerika edu aluseks oli põlisrahvaste hävitamine nendelt maade anastamine. Ei, ega ma ei mõtlegi oma kaubandus, ma tahaksin Lõuna-Aafrikas orjakaubandus ja nii edasi ja nii edasi. Ma arvan, et Ameerika Ühendriikide minevikku jätaksime parem rahule. No ütleme, Raul Hollandi minevikku ja prantsus, võtame jah ükshaaval südameid. Tegelikult maksavad sedasama hinda, eks ole, mis nagu sa viitasid see kolonisatsiooni muidugi ära teistele. Tähendab, vähemalt ongi ja seni on olnud, aga meil ei ole nii või teisiti, ma arvan, et selles olukorras meil on natukene võib-olla puudutamata siiski, mis, mis peab Eesti tegema ja kuidas Eesti peab suhtuma ja mind mina olen Eesti peaks tegema. Hääletuse pärast neid. No kui teie seda, et niisugust asja küsimust esitada rahvale ei saaks, et see vastab instinktiivselt, et siin ongi tegelikult ju, eks ole, sa Peeter suure asjatundjana kindlasti ütleb, et praegu on suur oht selle lumepalliefektile absoluutselt. Et see võib tabada ka Eestit, kui näiteks Eestisse küsida sedasama, nüüd. Aga mina arvan, et tähendab kui ma ütlen, et mina arvan, tähendab, ma julgeksin öelda seda, et ma ei mõelnud, missugune on Eesti roll siin. Et Ühelt poolt me peaksime palju rohkem küsima seda, mida meie euroopalise anname. Nii-öelda siis moraalses mõttes, sest mulle tundub, et meie viimase aja käitumise tulnud Euroopa liitu sisenemisel ja seal juba esimest aastat olles ikkagi niisugune paras ütleme, sahvri vargamentaliteeti esindanud. No see on ikka, kes kirjutas ka ajalehes sellest, et me ikkagi nagu Euroopa liidus olles võtame seda, kui noh, mingit väli välispidist ei taheta nagu tunnistada, et me olemegi Euroopa Liit. Eesti on täpselt samasugune Euroopa Liit nagu kogu ülejäänud See on üks asi, mis, mis me peaksime endalt küsima, teine asi on see ikkagi, et, et me peaksime rohkem avama dialoogi selles osas, et ka nende varjupoolte osas, mis näiteks euroga liitumine kaasa võib tuua, me näeme seda praegu ikkagi väga tapvat selle hindade tõusu ja, ja, ja noh ükskõik kuidas seda retooriliselt ei ümblitsetaks, aga minu meelest ei ole meil meie enda sisedialoog riigis piisavalt avatud ja jällegi meiki kummitab see oht, et poliitiline eliit võõrandub rahvast tervikuna. Kolmas mille üle ma tahaksin teie arvamust kuulda, et nüüd, kus see Euroopa liit on sellises noh, ütleme kriisieelses seisus, kui see lumepalli efekt läheb edasi ja põhiseaduslik leping jää Brettifitseerimata. Et kas siiski need regionaalsed, niisugused koondumised ja läbikäimised ei muutu olulisemaks või? Peter kindlasti muutuvad, kindlasti muutuvad ja, ja ma olen täiesti kindel riigid, solk jah, just või siis Ida-Euroopa riigid omavahel ja kui sa ütlesid, et noh, et lumepalli efekt siis võib tegelikult võib ju tekkida ka hoopis vastupidine efekt. Ma mõtlen nüüd siin Ida-Euroopat, et Läti näide Lätti ratifitseeris vahetutel Hollandi referendumit hästi kiiresti selle. Kuulge, keegi ei teinud reklaami. Ja ma arvan just, et kui nagu Ida-Euroopa inimesed teadvustavad, et ütleme, seal Lääne-Euroopas ei, oli paljuski tingitud sellest, et Neile ei meeldi need Ida-Euroopa riigid. Et siis kui panna see põhiseadusleppe Ida-Euroopas hääletamis protestiks öeldakse just ja et noh, meie ütleme siis hea, eks ole, protestiks teie vastu, noh see on muidugi keskpärane lugu, et noh, see näitab seda Euroopa liidus nagu pinged tõusevad ja süvenevad, aga ja selliseid, see on, selge, et noh, nii nagu siin ennist oli juttu, et no olgem, olgem ausad, olgem ausad, ega need uued liitunud riigid, sealhulgas ka Eesti, ega, ega me ikka ei ole vabanenud päris sellest postsovjetlikuses mentaliteedist ja mõttelaadist. Ja siit tuleb ikka see sahvri varga noh, see see näide nagu kõige-kõige paremini esile. Paraku aga läheks natukene vahepeal sisepoliitika juurde, mis on ka kaudselt selle Euroopas toimuvaga seotud, seepärast et kui me ütlesime, et noh, tõenäoliselt Eestis ei tule Rendomente riigikogu võtab põhiseadusliku leppe ratifitseerimise ette sügisel, siis meil on sügisel siiski tulemus kohalikud valimised. Et Kaska kohalikele valimistel võiks kuidagimoodi see olukord, mis praegu on tekkinud euroga papaliidus ja põhiseadusliku leppe üle leida väljendused, kas mingisugustel, meie erakondadel poliitilistel jõududel on see kasulik ja kellelegi kahjulik? Ma kujutan ette, et näiteks selline euro-vastasus võiks olla sotsiaaldemokraatidele üsna niisugune delikaatne teema. No ma ei tea, ma arvan, et kohalikel valimistel kasutatakse kõik teemadena. Rakendatakse valimistel. Ja kuigi noh, Euroopa Liit ja mingi vald ei ole ju otseselt Ei no muidugi ei ole, aga see, see aitab võita inimeste hääli, ega siis kui kui valimised toimuvad, siis on ju kõik segamini nagu pudru ja kapsad, aga siis enam ei mõtestate seda, et no me olime ainult kohaliku valla juhtkonda või linna juhtkonda, siis lähevad kaubaks, kuna ju erakonnad on eriti noh, tugevasti esindatud kohalikel valimistel, siis läheb kaubaks iga teema. Me ju näeme seda, kuidas näiteks Eesti-Vene piirilepped praegu kasutatakse, juba praegu kasutatakse kohalike valimiste propaganda Haapsalu ja loomulikult tuleb sinna, nii see Eurole üle, kui tuleb, see põhiseadusleppe varem või hiljem tuleb, tuleb praegu on kindlasti välja sellega, et meie oleme ka selle vastu ja nii edasi, eks ole, lootuses võita hääli, kõik läheb kaubaks ka kohalikel valimistel. Samal ajal sotsiaaldemokraadid jälle ilmselt võivad kasu, kui sa küsisid otse nende suhtes on ikkagi. Sest nendel oli suur edu ju Me naeratame. Nende trumbiks on siiski see parlamendi valiseerimad kohalikel valimistel. Seal võivad öelda, et vaadake nende Euroopa struktuurifondide toed, missugused meeletud summad tähendab Eesti enda nende rahaliste vääringute või lase jõuavad kohale kohalikul tase, sest see Euroopa Liidu üks üks noh, meile võib olla täiesti meie seisukohalt väga oluline printsiip, mida me peaksime tõesti toom Too toetama on see nõndanimetatud subsidiaarsusprintsiip. Ma mäletan, kui 90. aasta keskpaigas Ma õppisin seda sõna üldse välja, hääldan ehk siis otsuseni lähi kõige lähemal tegijate prioriteetsuse printsiip ehk siis ise teed projekti, saad raha, ise, vastutad selle projekti elluviimise eest ja raha tuleb mujalt. No kõigi raha tuleb mujalt. Aga see põhimõte muidugi on väga väärtuslik ja see kahtlemata ka tugevdab tegelikult nii-öelda meie oma regionaalpoliitikat, sest regionaalpoliitika siis maakondlik valdade tasemel poliitikas, see leiab Euroopa põhimõtetest, kus väga suurt toetust ja see on muidugi trumbiks. Ta Peeter, ma tahan ainult öelda sulle, et sa tõid sisse selle piirileppe teema mis hakkab mõjutama valimisi, jah, just eile ju me nägime väliskomisjonis ja riigikogus seda, kuidas nüüd Res Publica on asunud ka seda piirilepet, et ära kasutama ja Isamaa Liidu puhul me ei saa midagi öelda, Nad on alati rääkinud seda ja nad on alati olnud ausad suhtumises piirileppesse, ükskõik mida räägitakse, see, et nad tahavad nüüd selle Tartu rahulepinguseaduse preambulasse lülitada, noh, kas nüüd õnnestub küsimus aga näed, kuidas on hakanud nagu mõned teised erakonnad, sealhulgas Res Publica, nagu niimoodi ka tasapisi kohalike valimiste eel nagu sellist mingisugust uut seisukohta võtma, kes kaitsevad Setumaa elanik ja, ja nii edasi ja nii edasi. Nojah, eks põhijoontes jah, Isamaaliit on olnud nagu, nagu kogu aeg ühel liinil, aga, aga mind ikka ausalt öeldes ikka hämmastas see hüsteeria, mis, mis pärast seda piirilepet tulija täiesti arukate poliitikute suust, kui nimetatakse seda sõlmitavad piirilepingut. Paeti Putini paktiks võrreldakse seda Molotov-Ribbentropi paktiga ja samal ajal me teame, et needsamad tegelased olid ju võimu juures, teostasid võimu ja olid vait nagu kult rukkis. Siis kui seda oli otsustatud, et piirileping tuleb sõlmida, siis ei olnud kellelgi midagi selle vastu, nüüd järsku valimised on tulemas, vot nüüd järsku isamaaline südametunnistus põuest välja. Kas sa siis oled, nõudes Kaur Kenderi ka, et see on Laari Lenini leping Tartu rahuga? No kaua ümber teema, ma arvan. Niisugune silgitamine muidugi kui ma seda kõike kuulsin, mul oli tõesti täitsa füüsiliselt paha kuulata, et nad, et ma ei uskunud, ma ei, ma ei taha uskuda, et tõesti ei ole poliitiline, meie poliitiline kultuur ikkagi miks täitsa nii arenemata on, et miks, miks nii palju väiklast ja niisugust kohutav selgitamine umbes nagu, nagu ei olegi meil enam võimalik ikkagi intellektuaalselt kuidagiviisi argumentumad hominam tähendab see kõige labasem viis rind inimest, selgita inimene ära selle asemel, et tõepoolest siis noh, nii-öelda mõistuslikul ja, ja väidete argumentide ja ja, ja, ja, ja mõista püüdmise tasandil meie asju käsitleda. Aga miks ma sellest rääkisin, sellepärast et ma just tahtsin öelda, et see Euroopas toimuv kandub meie kohalikele valimistele just samal samal lainel rahvuslikkuse lainel? Ma arvan, meie kohalikel valimistel märksa rohkem mingisuguse valla kanalisatsiooni, väljaehitamisest või, või spordihoone rajamisest hakkavad kõlama just needsamad niisugused rahvuslikud noodid ja ja selliste põhimõtete kaitsmine ja, ja niisuguse minevikusündmuste mõtestamine, et ma kardan seda ühest küljest, aga ma näen, et see on üsna reaalvürtsi, võib tulla kõne alla linnade tasandil. Aga sa arvad need näiteks Lihulas ei veise tulla. Lihulasse või võib-olla mõningaid valdu, aga üldiselt kõne alla tulid need kohalikud valimised seoses sellega, et president ju lükkas tagasi kaks väga tähtsat seadusseadust üks vastuvõetud seadust või tähendab nende siis jõustamine on, on poolel teel seal siis e-valimised ja see, kas riigikogulased saavad osaleda või olla valitud. 1000 sõna ajaleht kiidab lausa president kohalikele kohalike ei ole varem pole kunagi presidenti kiirete seaduste tagasilükkamisega. Mis, ma tahtsin öelda seda sellepärast. Et et, et siin ma pean, siin peab ütlema tõesti, et mõtlemise koht, et tegelikult see, mida mõnes mõttes täiesti loomulik, on muidugi, et meie erakonna kaitsevad seda, et erakondlik tasand oleks ka esindatud nii-öelda valla tasandil, kuid samal ajal ikkagi seal olulisemad rolli määravad tõepoolest seda, kas need inimesed on suutelised kuulumata ühte või teise erakonda, on suutelised siis mingisuguse, kohaliku valla või valla enda arengut taga. Sa tahad öelda, et presidendil ükskord juba õnnestus nii-öelda valimisliitude küsimuses riigikoguga vastuollu minna, et siis tal õnnestub nüüd ka e-valimiste ja ja volikogude teemal saada positiivne tulemus. Ma ei välista, et see, see nii on, tähendab, ma lihtsalt tahan tunnistada seda olukorda, mis tegelikult Eestis arvestades seda noh, reaalselt seda väiksust ja nende inimeste oma me mitte niivõrd väikene, eks ole, me tegelikult tunneme teist 11 samuti ja ja sõltumata sellest oma nime, erakondlikust kuuluvusest, mis ideede alusel me võitleme üksteise kuskil seal elades Mõisakülas või, või Kilingi-Nõmmes või või. Kuskil no eks ideed ole ka Mõisaküla ei tahaks need Mõisaküla maanduma murust madalam. Tähendab lõpuks ka seal just nimelt erakonnad võtavad selgelt grupi huvide vormi. Tähendab, e-valimistega võiks noh, nagu arvata, et tegemist on Nagu täiesti pseudoküsimusega, et võiks, eks nagu arutada selle üle, et no mis tähtsust sel on, kas sa lähed valima jaoskonda, saad arut arvutiga hääletada? Tõesti ainuke probleem ongi selles, mitu korda Mäeleta mammutiga. Ja kus talle järsku tuleb see poliitiline asi külge, on see, et no ütleme, lihtsalt ja labaselt on erakondi, kelle valijaskonna hulgas on vähem arvutikasutajad ja on erakondi, kus on neid rohkem, kes on osavamad, IT-mehed, eks ole, või vähemalt palganud. Ja sealt seevastu tulebki konkreetselt rahvaliit, tema valijaskond on põhiliselt maal selges on loogiline, et seal on vähem nagu arvutikasutajaid. Res Publica, Reformierakond, noh, ütleme seal paljud inimesed, jupid, eks ole, käivad läptopiga ukselt uksele, eks ole, ja hakkavad siis siit tulebki see vastuolu ja loomulikult ma arvan, president, et ta selle tagasi lükkas seal ikkagi paljuski ka poliitiline otsus. Arvestades seda, et president on ikkagi küllaltki lähedastes suhetes. No tähendab, ma tahaksin natukene selles mõttes korrigeerida Peeter sind, et statistika tähendab, et interneti arvutite kasutamine palju suuremas diferentsis on mittelinn ja maa vanusegruppide vahel, nii et küsimus tõepoolest on selles, et teatud erakonnad mängivad rohkem vanematele inimestele, kes kasutavad märksa vähem interneti võimalusi ja ja kindlasti ei kasutama, arvan, identifitseerimist läbi interneti. Et, et siin on see vanusegruppide küsimus ja, ja tegelikult on ju see e-valimised. Olgem ausad vastulöök uuele koalitsioonile, kes joasus kiiresti püüdma ju pensionäride hääl. Et küsimus on tegelikult poliitilisest võitlusest, näiteks reformierakonnal on jälle väga kasulik, et e-valimised toimuksid ja nad saaksid seda reklaamida enda välja pakutud uuendust, et tegelikult neil alati ajakirjanike peaks olema võimalused Ennast asendad asetada mõlema poole positsioon ja kui tihtilugu nüüd rünnatakse presidenti ju ja, ja rahvaliitu või keskerakonda sellega, et nende valijad ei ole niivõrd internetialtid, siis alati võime küsida, et kes siis on internetti? Ei no seda ma ka oma sõna kasulik on, nendele, kellel on, eks ole, ju ongi puhas polürongi vastasseis, aga siin ei ole õiget ega vale. Ütleksin ainult seda, et noh, kogu see internet. D hääletus nii nagu sa ütlesid, Peeter 100 protsenti on ju täiesti kunstlik praegusel hetkel lõppude lõpuks võib-olla küsimus sadades häältes, mida hakatakse andma interneti kaudu mõnes 1000. kõige enam, kui arvestada, kui palju on neid identifitseerimise terminale üldse, eks ju. Ja kui seda tehakse avalikus kohas, siis võiks küsida, et miks meie kogu hääletamine ei ole juba üle? Siin on raske midagi kõndida üle nelja aasta korra valimisjaoskonda, hea küll. Aga näiteks Hollandi hollandi rahvahääletust tähendab elektrooniliselt ei oleks toimunud plahvatus, elektroonilised ja miks siis meil ei ole elektroonilist, siis langeks see küsimus ära. Kas nüüd pead saama seda kodust hääletada, pead sa kõndimas ja 100 meetrit valimisjaoskond, teiselt poolt? Ütleme siis nii-öelda pooldajate ja selle põhimõtte sisseviimise nii-öelda toetajate Kasuks räägib jälle veel üks argument ja mida me peame ju demokraatia huvides ikkagi k noh, nii-öelda omalt poolt toetama on see, et me teame, et valimissituatsioonis, sest need noored või ütleme kuskil 20 kolmekümneaastased peale selle ei käi valimas, tähendab nende valimistel minemised sinna jaoskonda minema, sest nad ütlesid ja nelja aastaga nad ei lähe iga nelja aasta tagant. Ja nüüd oma mõttes mõnes mõttes, et selleks, et üldse valimiste hääletajate protsenti tõsta, on ikka see e-hääletus tehta teha nendele, kes valimisjaoskondades eile võimaluse luua nendel parem võimalus ja nii saavutada tegelikult kogu riigis. Siis siis me peaksime tegema mobiilihääletuse SMSi, hääletama jõuame jälle. Selleni jõuame taas Eurovisiooni, aga vaat siin ongi see küsimuse, mille, milles ma olen nõus selle seaduse kriitikutega, et puudub igasugune võimalus kindlaks teha, kes siiski tegelikult mina olen see jutt sellest, et noh, inimene oma ID-kaardiga ja nii edasi me teame väga hästi, et see ID-kaart, nii nagu pass on paljude tankistide poolt väga efektiivselt ära kasutatud või õieti nende abil on passi kasutatud kasutaja ID-kaarti kasutatakse ka seda terminali. Me ei tea seda situatsiooni, kus hääletus toimub, tõepoolest ainukene võimalus on, kui sa lähed sinna valimisjaoskonda kontrollitud situatsioonis, kus onju kohal ju ka valimiste vaatlejad. Mitu vaatlejat istub minu kõrval sel ajal, kui mina interneti kaudu hääletan. Tähendab, tegelikult ongi küsimus selles, et see internetivaimustus on nagu vastuollu läinud. Vaat ja põhimõtetega demokraatia põhimõtted on natuke teistsugused, kui internetti Te olete, siis me peaks demokraatiat ka korrigeerima. Ma toon ühe lihtsa näite, mis, mis on mida, mida tuleb tingimata silmas pidada selle ID-kaart puhulgi? Praegu on, eks ole, teie krediitkaardil või, või siis pangakaardi, millega te sooritati makset kauplustes on kaks võimalust, ühelt poolt tõmmatakse läbi ja, ja siis võetakse ühendus kaardikeskusega ja kassiir kontrollib, tähendab teie kui kaardiomaniku seal kaardi taha kirjutatud allkirjaga. Aga samal ajal ja kui sa on ka niisuguseid terminale, kus sa paned sisse oma selle kaardi ja vajutad selle koodi, eks ole, see PIN koodi, mis sul on PIN koodi, sa võid ju ise edasi anda mõnele teisele kaardi kaudu, kui sa hakkad hääletama ja nii tegelikult ongi see küsitavus tekib, kus, nagu president vaidlustas, et see on ühetaolise, see põhimõte ei ole. Ei ole võimalik, seda tahad tagada, olgem ausad, kui palju me isegi oleme andnud oma lähedastele või tuttavatele kaarti edasi. Milles küsimus, jah, saaks Hansapangakaardiga ka selveris näiteks hääletada. Tõmbleb läbi kontrollib, ongi tuvastatud isik. Jah, ei, ma ütlen. Võib-olla me jõuame selleni, aga siis peavadki kraatlikud protseduurid olema teistsugused. Tähendab, sisse peab olema ka selle hääletustulemusel hoopis teine kaal või teine sisu. See on see mõtlemise koht minu meelest, et me ei saa lihtsalt ummispäi uue tehnilise vahendiga tormata kohe sisulisi demokraatia põhiolemusse kuuluvaid küsimusi lahendama. Vot sellest tihtilugu ei saada aru ja need IT-inimesed, kes hakkavad rääkima identifitseerimist, autoriseerimisest ja verifitseerimises, nad üleüldse ei jaga seda sotsiaalset või ühiskonna poolt, seal on kaks ise asja. Miks, miks suured võhikud tahavad alati lahendada kompetentseid probleeme, see on nii tuttav ajaloos. Aga me tahaksime tänase saate siiski lõpetada Venemaa teemal, sellepärast et Peeter tõi sisse Paavo Lippuse täna ilmunud kirjutise Eesti lehes, mis teeb üsna ettevaatlikuks. Paistab, et, et Soomes see kuulus finnandiseerumine ei ole. Benud jah, Paavo Lippus Soome Eduskunna esimehe Siis endise peaministri artikkel ei ole küll mõnevõrra mõnevõrra kummastav selles mõttes, et et ajal, mil seesama Venemaa rikub korduvalt Soome õhupiiri kui Venemaa võetakse sõna sel teemal, et mida Soome ajakirjanduses tohib Venemaa kohta öelda või mitte öelda kui pannakse puhtalt poliitilistel põhjustel kinni Mihhail Fjodorov Howski siis sel ajal Soome üks juhtivaid poliitikuid arvab, et on õige aeg kirjutada sellest, kuidas Venemaad tuleb mõista kuidas uudistada, advustuda, kuidas Putin on just see mees, kes tegeleb praegu Venemaa kriisist väljatoomisega siis minul tekib küll küsimus, et nad, kui tegemist on ikkagi Soome juhtiva poliitikuga, siis kuidas ta selleks saanud on? No eks temalgi ole oma laste suusa või noorus tehta kadulla, nagu ütlevad soomlased. Jah, aga lisaks. Paneme siia kõrvale teine soomlane Max Jakobson, kes seal väga ratsionaalse lähenemisega Venemaa küsimust Ilmunud teost soovitan kõigil lugeda. Jah, ja samal ajal on siiski noh, jällegi mõistes on see, et seal on kaks kõigepealt üks põhiline põhimõte on ajalooline tegur, on see erinevalt eesti minevikust, soome nautis autonoomiat siiski Venemaa koosseisus ja see, see näitab seda, et nendel on kogu aeg ütleme nii-öelda kollektiivses mälus või poliitilises mälus või kuidas iganes, nendel on kaks suurt asja, see, et nad on siiski autonoomse provintsi ja Venemaa koosseisu, aga teisalt on see, et nad olnud Venemaaga sõjas, tähendab Nõukogude Liiduga sõjas olnud nendel on olnud niisugune eksistentsiaalne vastastik. Siis me peame ka olnud ja meil on kõik samad selle tulekahju ja ei maksa unustada. Tsaarikuju seisab endiselt Helsingi kesklinnas täpselt ära, keegi ei ole kunagi vaidlustanudki selle mahavõtmist. Õieti Peeter kohe. Aga aga, ja muidugi ikka 1300 kilomeetrit piiri. See on argument, mis juba paasi kivist alates paasikivi Kekkoneni liin. Noh, võime öelda. Nojaa, aga ma küsiksin selle peale, et mis sellest kõigest tolku on, miks siis Venemaa on võtnud soome sihikule ja nii jõhkralt nagu alandab teda? Poliitikat? Lugeda sellenädalase loominguga, lehti, kus on väga arukas artikkel, kus just nimelt mõtestatakse lahti, mida Venemaa taotleb, Venemaa taotleb just seda, et kuna Soome on jäänud kaitseliitudest väljapoole, siis Venemaa tahab sellega näidata, et tema kontrollib ikkagi endiselt suurel määral Soomet ja soome tegelikult ei tohigi noh, nagu öeldakse, lahkuda sellest hallist tsoonist, kuhu Venemaa ta määranud. Jah, kui baltlastega saad hakkama, siis kuulutame Soome lähivälismaale. Samal ajal soomlastel on ju niisugune väljend nagu maas, sama on tavaalla ja see võib öelda, et ka Venemaa enda suhtes ega, ega Venemaalt selles mõttes midagi oodata ka ei ole ju, et see nii ongi. Ega midagi aitäh, Peeter Kaldre, Rain Veideman, saatejuht Mart Ummelas järgmisel nädalal Aarne Rannamäe juhtimisel läheb jutt edasi.