Tere, kaunist pühapäeva õhtut, head raadio, kahe kuulajad, kuigi tõsi ta on, et väljas nii väga kauni silm ei valitse. Õhtut lähevad ka järjest pimedamaks, pärast tasub seada sammud kinosaali. Ja et oleks lihtsam valikuid langetada, alustab jällegi kinovärgiga mandariini saada, et anda natukene nõu selles osas. Meil on endiselt stuudios filmikriitikud miile toomele. Tere, Ralf Sauter. Andrei Liimets pere ja mina Maarja hinda alla. Eelmises saates käisid meil külas luuraja ja luuletaja, režissöör Toomas Hussar ja üks peaosatäitjatest Laanavatsel ja luurest luuletajast räägime ka tänases saates ja samuti välismaistest filmidest, milleks Taalmaa tavaari uus film huli jätta ning mis pere kraini, kodu, ebaharilikel lastel ja seitse vaprat. Arvan, et tõesti sobilik alustada Kodumaise filmiga nimelt luuraja ja luuletaja nuus filme toomas vussarilt, kelle eriline komöödia Seenelkäik paar aastat tagasi oli suur selline publiku lemmik ja kogus kinodes sihukse kohatajaid. Tore luuletaja näol on tegemist pisut tõsisema filmiga. Nimelt räägib see alkohoolikust salapolitseinikust nimega Gustav, keda mängib Jan Uuspõld. Lisaks on siin tegelaste seas muslanna, kellega Gustav saab üsna lähedaseks ning luuletaja, keda mängib Rain Tolk. Ja siin moodustub selline huvitav tegelaste kolmik. Tuleb mängus. See on väga huvitav, et sa ütlesid just tegelaste kolmik, sellepärast et selle filmi puhul räägitakse ikka jälle armukolmnurgast, mis kõige rohkem minu jaoks tekitab alati küsimusi, sellepärast et minu jaoks seal nagu ei tekkinud seda armukolmnurk, et ma ei, ma ei tea, kas see oli üldse niimoodi silmas peetud, eta peaks sinna tekkima, et kui ei salli nii mõeldud, siis oli küll ega ta kõige nigelam armukolmnurk, aga ma eeldaks, et see ei olnud päris nii mõeldud, et ta pidigi olema selline. Anti keemia, ma ütleks, mis valitseb siis kahe meespeategelase selle naispeategelase vahel. Eks see filmitutvustuses kyljes tegelikult oli, et on armukolmnurk, aga ma olen nõus maaliga, et ta sealt tegelikult välja ei tulnud. Ja see peategelane, siis riigiametnik, Gustav luure alkohoolik minu meelest palju paremini isegi sobitus kokku. Siis selle Rain Tõlgi tegelaskujuga, kes luuletaja ja alkohoolik võib-olla nii progressiivne Film, et armukolmnurk küll, aga hoopis teistsuguste seostega, kui võiks eeldada. Jah, miks ka mitte, et et tundub, et Toomas Hussar läheb järjest sügavamate teemadeni, et tegelikult kuigi seenelkäik oli väga teistsuguse miljööga film, siis ka luure ja luuletaja käsitleb ikkagi sellist poliitilist huumorit ja küljelt tõsiseid teemasid. Ja meil on siin siis nagu juba öeldud vastamisi Eesti salaluure vene eriteenistusega. Küllalt palju klišeelikke tegelasi on ka siin selliseid karikatuurseid kiimasid, kellele meeldivad nahkjakid ja kaunid prostituudid, et nyyd me leiame siin mitmesse vanuses ja siis teine pool nende vastas on eestlast natukene siin saamatu eriteenistus, kes tahab olla apatsiotistlikega, aga samas meeldib ka alkohol. Tähendab, ma ei tea, minule film igatahes meeldis. Ma arvan, et suuresti tänu sellele, et Hussari suur hitt seenelkäik oli mul luuraja ja luuletaja nägemiseks juba ununenud. Aga ma nüüd rääkisin kolmest tegelasest minu jaoks ükse filmi paeluvaid omadusi. Kolm nagu sellist väga kontrastsed tegelast, kes on nagu omavahel kokku pandud erinevates stseenides, kuidas nad üksteise elu niimoodi mõjutavad. Väga koomiliselt kohati, et see protsent filmis väga mänguliselt esile, et mulle just meeldis näiteks see, et kuidas Gustav elab sellist väga ütleme tühja elu, et kui sa näed tema korterit esimest korda, siis seal ei ole nagu mingit sisuks sisustust ja mingit isikupära ja siis kui Laanovaatselei mängitud moslanna hakkab tema juures käima vaikselt, hakkab sinna tema koju asju tooma Rooma ja siis järsku tulevad sinna värvid ja see on minu arust nagu üks selliseid häid lavastusliku omadusi selle filmi juures, et kuidas, kuidas see filmi pildikeel muutub selle kaudu, kuidas tegelased üksteisega läbivad. Näitlejad teevad väga head tööd minu meelest. Jan Uuspõllu, noh, selline seejuures on mingid sellised kiiksud väga hästi välja mängitud ja tahame kusjuures tegelasest aina rohkem teada, samas Rain Tolk toob nagu veidi lõbusast siia. Laana, vat seal on noh ütleme, selline tugev naispeaosatäitja, temas on mingisugune tugevus, mis mulle meeldis. Ma ütleks lausa, et ta on selle filmi kõige suurem leid, arvestades, et ta on kõige võõram nimi nende väga tuntud eesti näitlejate keskel. Kuigi ma ütleks, et Jan Uuspõld, need laulavad seal võib-olla kõige suurem leida ka Jan Uuspõld on sel temal nagu väga kannul, sest ta mulle väga meeldis ta selles rollis, et see oli isegi natukene selline ootamatu ja lisaks ma tooksin välja Ivo Uukkivi, mis, kes tegid minu meelest väga, väga kõva ralli selles filmis. Jan Uuspõld oligi minu meelest suurepärane valik, aga ma arvan, et kõrvaltegijatest meeldis mulle kõige rohkem. Tambet Tuisk, kes oli palja ülakehaga ja rastapatsidega, see oli ka päris hea. Selle selline huvitav lokk tal igatahes ja tegelikult Toomas Hussar on nagu näidanud minule vähemalt sineta tegelikult ka meediat väga hästi, et, et nüüd, kui rääkida selle filmi probleemidest, siis minu jaoks see oli nagu see, et ütleme, näitata, see keskosa on selline hästi Comentlike, see töötab minu arust väga hästi, sel hetkel ma sain aru, et publik nagu naerab ka asjadele ja see hakkab vaikselt tonkama selle Fembrinktooniat, et võimlansil näksentiline kergelt Veiderdav toon kogu aeg, aga alguses on kuidagi hästi tõsine, kohati ja siis lõpupoole tuleb jälle tõsiseks rikkust kuidagi seal nagu vahepeal on selline minu arust väga selline hea energiline osa, kus miski ei ole. Ta Energy teisest päris ei leidnud ka, mulle see filme pigem meeldis, aga kui kui mõned etteheiteid teha, siis minu meelest see ülesehitus hästi natuke just tempo osas logises. Film, mis mulle kõige sagedamini meenus, oli Goenite põletada pärast lugemist ehk siis pöönasterioriiding, mis on sarnane selline Gamma ja spionaažiteemadel. Ka siin on palju niisugust segadust, palju sihukest musta huumorit. Aga esimene tund aega sellest filmist samas ka üsna ma ei tahaks öelda, päris venib, aga, aga seal päris pikalt ma ei saanud täpselt aru, mis teemad, mis suunad Toomas Hussari, et selle filmi puhul ennekõike huvitavad ja alles viimane poldent seob selle filmi päris kenasti kokku ja ja sõlmib just kõned, lookatked piisavalt heaks tervikuks, et saad aru, et see tegelikult on päris kihvt lugu, mida siin räägitaksegi oluline lugu ja põnev lugejaga päevakajaline lugu, kui mõelda ja kui palju on viimasel ajal räägitud Vene luuretegevusest Eestis näiteks. Huvitav Andrei, et ütled, et, et ei saanud täpselt aru, et milles oli teema ja aga üldiselt atmosfäär tundus põnev, mulle mõjus film luuraja ja luuletaja täpselt vastupidi, et alguses peale minu jaoks oli suhteliselt selge see teema ja see oligi täpselt selline nagu ka filmi tutvustuses enne välja reklaamitud. Samas mulle jäi tunne, et, et see stsenaarium ei andnud näitlejatele võimalust sellest oma dialoogist viimast võtta. Ja kokkuvõttes atmosfäär oli just see, mis ei olnud sidus ja võib-olla seetõttu ma ei teagi, kas see teema sinu jaoks näiteks ei olnud selge, et mulle just oli hästi konkreetselt mõjus kogu see, et mis teemasid käsitletakse, väga meeldib Hussari selline sotsiaalne tunnetus. Ja see film ei veennud mind 100 protsenti sellepärast et see atmosfäär ei olnud paigas, et kuidagi need meeleolud hüplesid nii palju, et lõpuks ei mõjunud enam kontrastide kasutamisena, ainult et on vahepeal lõbus. Naljakas Jan Uuspõld teeb nalja ja teiselt poolt on ta jällegi nagu tõsine karakter vaid et see mingil hetkel mõjus natukene selliselt hüsteeriliselt juba. Tähendab alguses mulle vähemalt meie suvitavalts alkoholismi teemal siin, et Hussar nagu adresseerib seda, et millises alkoholist läbi imbunud ühiskonnas me elame, et vähemalt siin on jällegi teema, mida saab nagu põhjalikumalt käsitleda, et muidugi Tropez rahvuslus rahvusluse teema. Minu arust üks selle filmi pluss on see, et seda saab võtta nagu suhteliselt lihtsafilmina, kui sa tahad, sa võid ka leida sealt mingit sellist suuremat pointi. Mis puudutab seda meeleolu vaheldumist, siis jaheteks hea näide sellisest sellest on üks stseen, kus Jan uuspõllutegelane ajab ligi siis laadsele tegelasele ja ütleb talle umbes kellegi komisjonilt, tule vaata, mis meil siin kapis on ja siis see on nagu selline kergelt humoorikas hetk, siis ta muutub seksuaalseks vägivallaks juba põhimõtteliselt. Me ei tea, et, et siin on selliseid hetki. Üks hammas, leidsin sama, et mingisugune selline tonaalne arusaamatus oli mõningates stseenides, et ma täpselt ei tabanud, et, et kas see nagu peaks olema naljakas koht või peaksime mulle tundus ka näiteks saalis, et publik kuidagi nagu väga ebalevalt naeris mingite kohtadele ja mis ma mõtlesin selle temaatilise sellise mõningase arusaamatuse osas on see, et just need teemad, mida te mainisite, siin on tõesti nagu mitmeid asju, millele on viidatud alkoholismist sellele armastusloole, luurest, eks ole, sellele luureluuletaja sellisele kontrastile, eks ole, aga just ma pikka aega ei saanud aru, et mis, kus see nagu fookus selle kõige keskel on, et siin on huvitavad asjad, mis on viidatud, aga justkui film ei võta ühtegi neist niimoodi nagu süvenenumalt vaatluse alla, aga nagu öeldud, lõpmine vaid viima viimane osa filmiste sidus seal just selle kõik ikkagi üsna kenasti kokku. Pärast luuraja luuletaja esilinastust Mandreiga täpselt sellest fookus otsimise teemast rääkisime ja ma olin alguses temaga nõus, aga pärast tagantjärele tagantjärele mõeldes mulle tegelikult hakkas meeldima, et alguses niimoodi natukene ujus või otsis enda seda rada, sest see omakorda minu meelest andis võimaluse kuidagi natukene teistmoodi nende tegelastega tuttavaks saada, nendega suhestuda, et ta andis vaataja jaoks sellist vabadust, et algusesse võis tõesti natukene segadusse ajav tunduda, aga see lõppkokkuvõttes ongi just kuidagi selline nihestab see natukene teistsugune lähenemine, mis on huvitav ja atmosfääri osas. Selles mõttes mulle tohutult atmosfäär filmis meeldis ja, ja see ei ole ainult minu meelest luuraja ja luuletaja, vaid üldse sellised kergete krimisugemetega eesti filmi ma ei tea, esimesena tuleb meelde näiteks rotilõks, et neil on suurepärane oskus minu meelest luua sellist huvitavamat atmosfäär vääri kui, kui sageli Eesti filmides on, et noh näiteks kui meil on tegevuspaik, Tallinn suure luuletaja samamoodi nagu omal ajal rotilõks suudab kuidagi hoopis uute vaatenurkade alt Tallinnat näidata, et see ei ole absoluutselt nagu see linnad, kus me igapäevaselt ringi liigume. Et mulle tohutult meeldis selles mõttes kaameratöö ja eriti filmi võttepaigad. Ja see on pointest ja tegelaste puhul ma olen ka, istub see, et nad on sellised kindlate, ise loomadega karaktereid, et sageli Eesti filmide puhul me saame aru, et noh, ongi peategelane, ma ei saa täpselt aru, mis ta nagu tiksuma, Ta paneb või nii, aga jah, nad on natuke kergelt karikatuursed, aga mulle kuidagi vastandlikkus hästi meeldis. Rain Tolk on selline hästi pohhuist ja luuletaja ja festivale saga, mis talle tundub hästi oluline või siis ongi oluline või tundub ja tundub lihtsalt sogane ja siis samas usbludega selline hästi tõsine, tõsine ja Est, kaalutletud käitumisega ja hästi patriootlik ja nii edasi, et, et see käiga lähenemine Ralph sind kuulates ma sain praegu enda jaoks vähemalt sellise ahaa-elamus, et tundsin seda, et selle filmi puhul mingist häiribki, see, et need tegelaste emotsioonid Nende karakteri erinevad tahud, võrkusid kogu aeg edasi-tagasi ja küllalt kiiresti. Aga kokkuvõttes sellist nagu tegelaste arengut väga palju ei toimunud, et nad jäid ikkagi nagu oma piiridesse võnkuma ja justkui tundus, et inimene nagu areneb edasi selle filmi jooksul ja need sündmused on teda mõjutanud. Aga siis ta läks tagasi oma sinna turvatsooni, et võib olla ja nagu sellepärast see film ikkagi minu jaoks natukene nagu ebastabiilseks. Aga jah, et ma olen nõus sellega, mis Maarja enne ütles, et et selle filmi nagu see atmosfäär sai väga palju just loodud tänu oma sellise visuaalse ilu ja kindlasti siis ringutovi kaamera tööle. Ja jah, ma ei tea minu jaoks film rääkis väga selgelt patriotismist ja sellest, mida inimene on oma kodumaa nimel valmis tegema. Me selles mõttes tegelaste arengu osas vaidleksin vastu, et see veel üks huvitav aspekt luuraja luuletaja juures on see, et kõik need kolm tegelast on väga erinevas sellises väga erineva sotsiaalse taustaga ja väga erinevates positsioonides kohtades ja suhteliselt filmi alguses kõika nagu sõnastavad mingi sellise risti vastupidise olukorras või, või situatsiooni, kus nad ise on ja siis kuidagi natukene iroonilist. Selliste käikude kaudu nad lõpuks jõuavad sinna risti vastupidises positsioonis. Hussar enne eelmises saates antud intervjuus ütles ka, et see on nagu identiteedist ja minu arust kõigi tegelaste alaline identiteeti mingi kindel, selline põhi nagu olemas algusest peale. Nii et on huvitav jälgida neid vaikselt üksteise maima võnkuma panemas. Aga kusjuures mul sellele tegelaste arengule just selles mõttes oleks ka üks väike etteheide, et mulle tundus, et selle filmi struktuuri seisukohalt ja stsenaarium seisukohalt see luule, luuletaja tegelane on suhteliselt mõttetu, et tema roll on filmis lõpuks ainult seal, viimane stseen, kus see vene spioonipealik seal selle arvuti lõpuks avab, mis on ka treileris näidatud, et muu osas sama hästi oleks ta võinud selles filmis mitte olla ja mulle tundub, et enamik asju selles filmis oleks töödanud täpselt samamoodi, nagu nad Rain Herkeli meelest kõige armastusväärsem näitlejatesse ta ju vedas seda tegelast mängima. Rain Tolk iseenesest veel ei lähe, koos temaga olid mitmed filmi kõige sellised vaimukamad stseenid ja kui siin sai märgitud tegelastega mainitud tegelastega suhestumist, siis võib-olla minu jaoks selle filmi üks probleeme ka. Et, et et siin ei ole tegelikult Ühtegi sellist tegelast, kui vaadata vähemalt filmi sellist klassikalist ABC, kellega vaatlejana saaks kohe nagu samastuda, aga see on jälle omamoodi huvitav. Nagu Maarja ütles, et see film mingis mõttes otsib oma teed, et samamoodi need tegelased avanevad üsna aeglaselt, et vaatajana sul ei teki kohe minu meelest selliste kedagi, kellel selles filmis nagu otseselt kaasa elaks, aga aja pikkus, akad nendest erinevatest tegelastest ja nende perspektiividest aru saama. Kohe seda tõesti ei teki, aga jällegi Rain Tolgi pikku tegelaskuju jälle vaidleksin sellele vastu, et ma alguses olin Andrei arvamusega nõus, aga tagantjärele jällegi tekkis Vastupidine mõte, kusjuures Miku tegelaskuju on minu meelest selles mõttes just kõige lihtsamini suhestutav. Et kui daateliselt alguses väidab, et ta kirjutab luulet selleks, et maailma muuta või seda raputada, siis ta ka mingil hetkel tegelikult konkreetselt sõnastab, et ta tahab lihtsalt sellest peast välja saada, kus ta on, mis minu meelest on see päris hea lüke ja tahaks näha, et kes sellega ei oska suhestuda, sellepärast et lõppkokkuvõttes me võime kõik vaateliselt väita, et me tahame maailma muuta, maailma paremaks paigaks teha. Lõppkokkuvõttes me teeme ikkagi kõike ju enda pärast. Ma arvan, et me kõik oleme teada saanud, et tegemist on korralikult tehtud mängufilmiga, mida on huvitav vaadata ja mis on järjekordne tõestus sellest, kui kvaliteetseks on Eestis filmi tegemine muutunud. Ja kindlasti ärge unustage järel kuuletami eelmise pühapäeva saadet, kus kuulati siis Lanno, Watsoni ühe peaosatäitja ning režissööri Toomas Hussari arvamust ja mõtteid oma filmi kohta. Aga siit läheme edasi muusika pausile ja lugu tuleb filmist kured, mis parasjagu kinodes jooksmas küll tänases saates sellest rääkida ei jõua. Esitajaks dokinhetzi ja loo pealkiri joas. Tedre armuda. On võtnud kolm aastat aega pärast oma viimast filmi olen nii elevil ehk ainult suveks aitajaid ja on tulnud välja uue filmiga hulli jätta, mida kanni filmifestivalil saatis? Suur edu on ka. On väga populaarseks film osutanud ja pakutud Hispaania nimel siis Oscari kandidaadiks. Alice Munro kolmel lühijutul põhinev film räägib siis nimitegelasest Huljetast keskealisest naisest, Hispaanias, kes on elanud juba üle 10 aasta ilma oma ainsa tütrega suhtlemata tänu siis traagilisele sündmustele, mis on minevikus juhtunud. Ja film ongi selline meenutus viimasele paarikümnele aastale tema elust, et selline kaotust süütunnet täis, selline rahulik draama, mida nimetatud alma tavaari isegi selliseks nagu uus sünniks, et tema kõige paremaks filmiks viimase 10 aastal, mis minu jaoks tõstatab natukene küsimus ja sellepärast, et tahaks alati küsida selle peale, et inimestelt, et kas on ununenud sellised filmid nagu nahk, milles ma elan, või murd, tudembused või näiteks volver. Mulle tundub, et Alma Vaarman mingit enda sellist teravust nagu kaotanud, et see on selline rahulik kulgev draama, kus hästi huvitavalt muide osad kõige olulisemad sündmused toimuvad selliste ajahüpete jooksul, mida siis Daniel lõppkokkuvõttes üldse ei näidata. Et vormilt küll Almada varre, on selline hästi visuaalselt väljendusrikas, et see on ka tohutult erksaid värve täis pikitud filmimise kohati isegi läheb minu meelest koomiliseks, sest ühel hetkel, kui taustal sõidab mööda kollane veoauto ja siis mul tekkis juba küsimus, et kas nagu vaid kuhu nad veel suudavad suruda midagi värvilist sisse, et selline visuaalselt hästi ekspress ekspressiivne silmaga sisult minu meelest jääb natukene lahjaks. Ta on minu meelest kindlasti köitvam kui Modovery, kaks eelmist filmi ehk siis valatatestivardissidenbergeev Aimsa võiks väidet ja sellele eelnenud, milles ma elan, millest sa räägid, noh, millest ma elan, oli väga suurepärane. See oli hea film, aga ta oli põhimõtteliselt uus versioon suurepärasest prantsuse õudusdraamast. Aga ta on teostusega seal, suvi äratavad ta mingil määral alguses meenutas mulle Hitchcocki, kuigi ma aimasin, et tegemist ei ole Frilleriga ja mis ei ole võib-olla juhuslik, sest ühel hetkel mainitakse filmis kirjanik privisha Emmtkela romaanil Swing. Chain põhineb Sis Hitchcocki samanna samanimeline põnevik ja enne seda mulle juba tulid meelde vanad Itaalia tšellofilmid või siis sarimõrvari põnelikute krimkad suuresti tänu sellele erksate värvide kasutusele, mis ka minu meelest oli veidi natuke liiga agressiivne. Ja noh, selline naine, veetlev naine rongis justkui tekitas minus sellise assotsiatsiooni. Ja loo puhul näiteks meeldisid mitmed nüansid, kuidas siin on ammutatud mütoloogiast ühes näiliselt marginaalse stseenis siis oli jätta räägib, kes noor kooliõpetaja õpilastele sisulistest seosest hakalepsast ning mees, kellele huli epa ulatub kõikama ohked ja hinge ja ihu ju samamoodi sarnaselt Odysseus läheb merele ja nagu me teame, siis meri võib olla lainetab Vuks hukatusse ka mingis tõlkes film muutus nagu nii-öelda vagiina poloogideks. Minu jaoks ei suutnud päris minu tähelepanu hoida, et, et see on justkui hea näide sellest, kuidas väga andekas režissöör teeb igavat lugu. Et kuni film lõpuni jõudis, siis ma olin juba hui täiesti ära kaotanud, kuigi ta on hästi tehtud enesest selle kohta, mis ta on Modovery filmi kohta. Kas ta mingi uus sünd ma küll ei ütleks? Hitchcocki anal Madvaar nimetanud ka üheks oma peamiseks mõjutajaks, muuseas aga tahtmata teha väga suuri üldistusi ja loomulikult neid kahe tehes, siis. Ma ei ole väga suur hispaania kino austaja ja suuresti sellepärast, et isegi kui filmid ei, kui Hispaania filmid mahu sageli siuksesse melodraama žanri piiridesse, siis seal on ikkagi väga palju melodramaatilisi momente nendega alma tavaari filmides, mis tõsi, on selles mõttes sageli väga kuulikindlad, et ta kasutab seda melodramaatikat enamasti väga eneseteadlikult ja viib selle teadlikult mingisugusesse kitši kusta segab seda väga palju popkultuuri ja väga paljude mõjudega ja see kokkuvõttes mõjub põnevalt ja tänu sellele ta ja niivõrd kuulsaks autoriks üleüldse saanud ja tema iga Filma on ka muutunud selliseks eraldi sündmuseks. Tõsi, tema mõned viimased filmid on natukene jäänud kahvatumaks kui tema varasemate kuulsamad tööd ja kahjuks minu jaoks ka Huljeta ei, ei kujuta endast mingit suurt tagasitulekut, suuresti põhjusel, et selle filmi lugu justkui eeldab niisugust väga tõsist käsitluse. Filmi räägib traagikast inimeste saatusest väga rasketes oludes ja sügavates hingepiinades, aga samal ajal Almada vaar ikkagi ei suuda hoida ennast tagasi kasutamast neid sama samu, selliseid melodramaatilisi kitši elemente, mis kohati ajavad nagu väga kohatutes kohtades kohatutel hetked naerma ja minu jaoks mineeris täielikult selle filmi üldist, selle loo, sellist põnevust. Ma küll ei kuulnud, et see oleks pressilinastusel kordagi naernud, isegi muianud. Ei, no mida te olite minu meelest täiesti kohatutes kohtadesse, film on hästi-hästi pretensioonikas Ralf mainis, et siin on hästi palju sellist, kuidagi tühja sümbolismi viitab kreeka tragöödiate le, siin oli veel hulk selliseid kirjanduslikke viiteid, aga need justkui viinud kuhugi ja mul tegelikult tekkis selline tundmus, et see film nagu mind ei kõnetanud, aga kuna see film rääkis ennekõike ema ja tütre suhtes, siis võib-olla see film võiks ennekõike kõnetada emasid. Ralf on võib-olla kõige õigem sellel teemal kommenteerima, nagu me eelmisel nädalal teada saime. Enne kuulasin madonna laika preeriaalbumeid kepitagederiseniks ridamisi näinud seda filmi, et plaadis takerduda neni alevisse stants. See on isegi sihuke teema siin. Aga kahjuks ma ei viitsinud selle filmifaaside skulptuuride maalikeste maailmas väga pikalt tutterdada, igatahes ta oli parajalt lühike mendiga tundes jubedik. Ja kusjuures tundus tõesti, ma vaatasin doni Hermanni ja see tähendas oluliselt lühem, kuigi tegelikult oli tund aega pikem. Palma tavaari paadunud fännid ilmselt selles mõttes ei päris ei pettu, et tema selline tema tüüpiliselt üpris põhjalikult väljajoonistatud naistegelased on olemas, tema selline ekspressiivne värviline värvigammavärvipalett on olemas. Ma teeksin siinkohal tähelepaneku, et sa isegi peegeldab sisu mingil määral, sest kui ühes loos tuleb mängu surm siin loos tuleb ühel hetkel mängu surm, siis need järglased raiskavad ära, asenduvad mustaga. Visuaalselt on ta väga kenasti väljapeetud ja seega vähemalt mingis mõttes seda, seda filmi nagu täielikust igavusest minu jaoks päästis, aga jah, kui näiteks Maarja mainis siin enne filminahk, milles ma elan, siis mina, mina küll ei ole seda originaali näinud, aga see oli minu meelest oluliselt provokatiivse huvitavam film, kuigi ta näiteks kriitikute poolt võeti vist natuke nagu laiemalt vastu, kui hull, jäta praegu. Kuulasime Florence siini lugu pistad juuressiiv, mis kõlab filmis, mis pere krini, kodu, ebaharilik ele lastele, mis järgmiseks arutluse alla tulebki. Mis pere krini kodu ebaharilikel lastele on meisterliku muinasjutuvestja Tim Burtoni kõige uuem film? Timbujutanite mäletate ilmselt kõige rohkem piimiga suinid sood millega saavutas kõige laiema populaarsuse ning nüüd on ta võtnud ehk siis uue raamatu, mis on kirjutatud Jantson Molyixi poolt ning juba raamatuna sai väga menukaks ning nüüd on siis pöötan, kes on tõeliselt hea, aga minu meelest just sellise visuaalse loo jutustamise võtnud selle raamatu ja toonud kinolinale. Ja mis Berliini kodu ebaharilikel lastele on selline tõeliselt kihvt ja hämaria varjud rikkes muinasjutufilm siin siis peaosas on teismeline poiss, kes natuke meenutas mulle Harry Potteri esimesest filmist peaosatäitjat, sellepärast et ta oli ka selline natuke hädine ja võib-olla esialgu tiba monotoonne tegelane kellel on kihvt vanaisa ja vanaisa jutustab talle lugusid siis ühest asenduskodust, kus elavad täiesti ebaharilikud ja üleloomulike võimetega lapsed. Asenduskodu ebaharilikke, lastele peab siis Eva Green, kes on siin filmis imeilus ja vägisi paatne. Tema nimi ongi siis mis Peregrin ja selle asenduskodus elavad tõeliselt erilised lapsed, et ühe sellise mesilased ühe tüdruku kuklal pesitseb jõle koletise nägu. Seal õliga üks tütarlaps, kes oli õhust kergem, mistõttu ta pidi tinaraskeid kingi kandma. Ja tule tulesüütaja tütarlaps. See on tore, et sa mainisid, et Eva Green on see filmis väga ilus, sellepärast et tahaks selle filmi puhul jätkata natukene selliste feministlikke teemadega, et kui Ralph rääkis meile eelmine nädal Britatsioonzi sellistest ste ministlikest teemadest, siis ilmselt see natukene mind mõjutas, sest mis pere Grides mulle mitmed sellised teemad Silme esiteks Eva krini tegelane on siis selline nende ebaharilike lastekaitsja, kes suudab meid ajaauke tekitada, kus nad saavad kõik turvaliselt olla, et ükski Ohtid ei ähvardaks ja tantsis ümbrin, kes on naissoost, selline just nende ebaharilikke lastekaitse, mis mul selle mütoloogia juurest kohutavalt jäi häirima, et, et see oli hästi. Selles mõttes Matrjersaalne film, et kõik ümbrini tulid, naised hoolitsesid lasteaia, sest et see oli kõik naiste õlul ja mehed olid need pahad tegelased, et see oli hästi selline nõme kontrast minu meelest. Ja, ja teine asi, et seal filmis, et kus võiks eeldada, et, et see on selline. Kas mitte just lapsemeel nagu ütleme sellest natukene selline pehme, et siis teatud hetkel ikkagi Emma Blumi näitleja, Ellal Barnell jällegi väga kaunis neiu täiesti põhimõtteliselt ilma põhjuseta suudeti paljaks koorida mis oli ka niisugune Facebook hetk, et mingite selliste käikudega ma ei olnud üldse rahul, et nad sinna tulid ja üldse, et kui me enne rääkisime Olmo tavaari uuest filmist, siis mulle tundub, et ma võiksin lihtsalt filmi pealkirja ära vahetada ja põhimõtteliselt öelda seda sama, et, et ka pöördoni puhul on Pellegrini nimetatud selliseks nagu uuestisünniks või et ta on nagu tulnud kuidagi tagasi jälle vormis, mis mulle minus jällegi tekitab väga palju küsimusi, sellepärast et ma ei tea, mis vormist saab siin väga rääkida, et kui reaalselt on ikka tasemel, et suudab väga silmapaistvaid maailmu luua, et siis see mütoloogia või lugu, mis selle filmi taga peitub, on ju kohutav selles mõttes, et ei pea ka midagi uut või originaalset iga kord välja mõtlema ka ei pea ka nagu päris totakaks minema selliste loogikavigadega selles sisuliselt sisuliselt sama ased visuaalselt jällegi väga nauditav film ja lugu seal taga kukub kokku. Mitte mina ei tundnud selles filmis selliste feministliku alatooni nii tugevalt, sellepärast et protokonistan ikkagi noor teismeline poiss ja ma arvan, et see film ei ole nii, nagu sinitood oli mõeldud täiskasvanutele, siis ma arvan, et see film jällegi ei ole mõeldud täiskasvanutele, et see on mõeldud ikkagi noortele ja lastele. Ja mulle meeldis väga see, et need lapsed suutsid põgeneda ja pääseda just tänu sellele, et need olid ebaharilikud. Minu arust see on väga positiivne sõnum ja ma arvan, et noorte filmides võiks rohkem seda on, seda on viimastel aastatel ka olnud, nii et et ei ole alati kangelaslikkus head. Osavad käed ja oskused, mis sind päästavad, vaid tegelikult nende võimed võivad olla väga erinevad, millega Ennast hädast välja suudetakse päästa. Nii et. Mis on jällegi võib-olla nagu laia publiku jaoks jah, nagu ma olen, millegipärast on selline eeldused Ameerikas laia publiku jaoks võib-olla see selline positiivne sõnum või mingit pidi nagu jõustav aga samas selle allegooria taga see moraal on ju niivõrd lihtlabane, tsin. Ei, aga mulle tundub, et see ei olegi mõeldud, et oleks väga sügavamõtteline, ta oligi selline muinasjutumaailmas on, maailm oli väga sidus tegelikult sealt need erinevad osad toimisid nii oma läbi erinevate ajastute toimisid ikkagi oma kõigi stiilielementidega, seal inimest väga-väga hea. Ma ei ole ka muidugi nõus sellega, et seda on nimetatud isegi Boltoni parimaks filmiks. Seda minu jaoks kindlasti ei ole. Ka see, et ta on loonud noorte filmi, mis on niivõrd selline hämar, mitmekihiline oma visuaalse keele poolest on kindlasti väga-väga positiivne, sellepärast et me näeme seda, et kuigi noori üle ujutatakse täielikult igasuguse visuaalse sisuga siis tegelikult võime seda analüüsida ja pildikeelest aru saada kehvemaks muutunud ja ma arvan, et see film võib seda nagu paremaks muuta. Vähemalt selles osas me nõustume, et Timport pöördoni parimaid palasid see ei ole, kusjuures sellega seoses just tekitab natukene hirmu, et on tulemas teine osa. Ei julge arvata, et mida sealt loota. Et ega me võime kokkuvõtte, et, et mis pere, klini kodu, ebaharilikke lastele, on ennekõike noortefilm, siin väga fantaasiarikas seikluslik linateos ja soovitame minna oma teismelistega seda kinno. Siin mõned saated tagasi sai välja hõigatud, et minu sellisteks filmi Sandrilisteks nõrkustekson, vesterni diazombifilmid. Ja selles mõttes on hetkel väga hea aeg, et värskelt on kinodesse jõudnud zombifilm kõigi annetega tüdruk, millest tõenäoliselt räägime järgmises saates. Ja juba poolteist nädalat on olnud ekraanidel vestern nimega seitse vaprat. Tõsi, üks väga negatiivseid tendentse Hollywoodis maailma kinos on see, et väga palju tehakse Riimäike. Nõnda on räägitud sellest, et kõigi annetega tüdruk on suuresti väga populaarse arvutimängude lastavas ekraniseering. Uks või seal on vähemalt väga palju sarnasusi. Samas seitse vaprat on lausa uus versioon uusversioonist, sellepärast et loomulikult selle loo selle küllalt lihtsa loo algalgupärandiks on Akira kurassaava legendaarne seitse samuraid, milles siis Ameerika versioon samanimeline seitse vaprat valmis juba 1960. aastal, seal mängisid meeldejäävaid rolle näiteks Steve McQueen, Elai valla? Jaa, Jul Brenner, tänaseks on siis Nende kauboisaabastesse astunud Denzel Washington, Krisbrätja, Python, Hook, mõnes mõttes sellised kõik kolm väga nõutud tahetud näitlejad ja mängivad nad siis kolme seitsmest palgatud kauboisid, kes asuvad võitlema hulga kurjamitega, kes kimbutavad ühte töökat väikelinna. Ja nüüd saate, neljanda filmi juurde jõudes peab ütlema, et aeg on kottimiseks, sellepärast et ka mina olen suur kauboifilmide ja üldse vesterni fänn. Aga siin filmis seitse vaprat, justkui tehakse kõik õigesti, isegi koloriit ja muusikat on püütud algupäraste kauboifilmide moodi teha, kuid pean ütlema, et et tegemist on küll korralikult produtseeritud finiga, kuid täiesti iseloomutu karakteriga vesterni ka, et et noh, seitse samuraid, millel see film siis olgu pärasemalt põhineb, on ligi kolm tundi pikk film ja see on täiesti suurepärane film ja mul on nii kahju, et sellest nüüd selline täiesti lahjendatud versioon on tehtud. Noh või siis kuulajale meelde tuletada, et seitse samuraid sai tuntuks ja kinoajaloos just ennekõike oluliseks seetõttu, et, et see oli esimene film, kus kasutati stsenaariumis võtet kus kangelased koondatakse sellise kampa. Et kõik peamised tegelased, et teatud olukorda päästma, moodustavad siis ühise meeskonna ja seda võtet on hästi palju korratud ja on ka öeldud, et seitse samuraid siis aastast 1954 on film, mida enim tsiteeritud ja mida on ka inimümber tehtud, uuesti tehtud. Kangelaste gruppide võtta töötab siiani väga hästi, et vaadake, kui populaarsed on Galaktika valvurid, näiteks tasujad, need superkangelaste filmid ja mul ongi tegelikult tunne, et see film toodeti ainult sel põhjusel, et mingi produtsent kuskil Hollywoodis servalt kontin. Tarantino Chango. Vabastatud Django oli populaarne ja edukas ja kas need koomiksid, filmid, mida ma mainisin, edukad, ja siis hakkasin mõtlema, et kas neid kokku panna? No ja siis omakorda jõudis järeldusele ainet siin annab uusversiooni olemasolevast filmist, mis on ka väga mugav ja lihtne ja muidugi ka siin mängib Creschkatkessoriga Galaktika valvuritest. Ainus asi, mis selle kivi puhul kiidetud ongi see, et siin head näitlejad ja sellega ma pean nõustuma ka testi see ülejäänud stsenaariume filmilavastajaga ajakiri, mis on täiesti suvaline, vist võis julgeks isegi öelda, et see paneb mõtlema ikkagi seda, et kui ma vähegi saan kedagi hoiatada oma aega, mitte kulutamastele filmi pealisärge kindlasti minge seda uut filmi vaatama, võtke parem aeg ja vaadake piss seitse samuraid kurasva loomingust. Tahakski rohkem rääkida samuraide kauboidest seitse samuraid, kuigi ta on kindlasti paljude jaoks tänaseks liiga pikk, liiga mustvalge, liiga aeglane, siis minu meelest on kõigi aegade parim märul ühtlasi küll väga erinev tänapäeva märulit. Ka seal on mitmed asjad, millel minu meelest, millest tänapäeva lavastajad võiks väga palju eeskuju võtta, seal on väga hästi välja arendatud karakterid, seal on väga arusaadav tavad, mastaabid, seal ei ole neid vaenlasi, seitsme samurai vastas üldse palju, aga kogu see logistikastrateegia kõik sellised just strateegilised elemendid on selles filmis väga hästi välja mängitud, seda põnev jälgida, ta on samas realistlik ja seal on ka väga hea filosoofiline sõnum. Lõpuks seitse vaprat absoluutselt kõiges selles on vastaspoolel või ühesõnaga ebaõnnestub selles kõiges. Need seitse tegelast, kes siin on minu meelest täiesti iseloomutu, et sisuliselt on lähtutud sellest, et noh, paneme siia asiaadi mustanahalise indiaanlase ja eeldame, et kuna nad on välimuselt erinevad, siis vaatajaga teeb vahet, et ohoo ongi väga erinevad tegelased, kuigi nende tõesti iseloomad on täiesti mõttetud, neil ei ole filmis mitte mingit rolli. See märul on niisugune suurejooneline, kaootiline on hästi palju, mingeid kurjemaid on hästi palju plahvatusi, samas pole mitte midagi aru saada, mis täpselt toimub. Ja filmi juures eriti, mis filmi eriti tobedaks teeb, on lihtsalt nii lihtsakoeline stsenaarium, et ma ei tea, mis mõttega keegi selles filmis üldse midagi ütleb, sellepärast et see dialoog on täiesti tüütult stabiilne ja see kuradi film on lõpuks kaks ja pool tundi, mis on tõesti, räägime, mida ma oma elust kunagi tagasi ei saa. Nii et kordan, Emilia mõtet, võtke kasvõi tunnike rohkem, vaadake seitset samuraid või siis kasvõi selle filmi Ameerika algupärandit. Ma ei ole filmi suhtes kui palju positiivsemad, kas sa teda, aga siin jutusteski kumas läbi, et Alex halvasti lavastatud? Ma ei ütleks, et ta on isikupäraselt lavastatud, aga vähemalt on selline hästi vanamoodne maa teostuselt ja need, kes paljud Hollywoodi filmi tuginevad digitaalefektid on mõni tegelikult hea meel näha vesterni, kes on tõesti ehitatud suur võtteplats, mis noh, põhimõtteliselt noh, see väike linnake, mida seitse vaprat siis kaitsvad. Kuigi samas on segafilmi puudus naljakal kombel, et, et siin ongi mõtteliselt kaks rida maju, mis lõpeb kirikuga ja see on nagu see põhiline keskne ruum, kus kogu filmi tegevus toimub natuke ka selle ümbruses. Ja tegelikult see ruum tegelikult tundub hästi kitsas ja väike, et siin ei ole sellist avaruse tunnet, mis võib-olla on seotud sellega, et paljud kallid Hollywoodi filmid on väga avarad kosmoselahingud minejas. Aga jah, kogu see muusika ja see, et tegelikult ta vaatab hästi tagasi sellisesse vesterni kuldajastusse, vähemalt selles mõttes ta teostuslikud mulle see osa nagu meeldis. Aga kurjem, kui sa oled, mainisid siin on kurjam, ma pidin talle seda meelde tuletama, sest on tegelikult kolmest senise pidu salkardivalt mängijana. Aga üks põhiline probleem, mis Svemile on ja mis mul tuli pähe alles mõni päev pärast nägemist. Põhjus, miks ma olen tegelikult, miks on palju filme vaadanud, on see, et mind hakkas juba ammu paeluma väga tsensuur ja siis see, et miks on osades filmides või või see, et mina olen nagu liiga palju liiga palju nii-öelda. Ja USA-s tegeleb siis filmidele vanusepiirangute või lapsevanematele mõeldud hoiatuste ehk reitingute panemisega organisatsioon nimega MBA ja Hollywoodi Lailegi filmide puhul saab siis valdavalt rääkida reitingutest peegel PG 13 ja R ja R tähendab mõtteliselt seda silmis võib olla palju seksi, vägivalda, ropendamist, jäta lapsed koju, mine ise või abikaasaga või kellega iganes. Ja peegele tähendab jälle seda, et mina kogu perega. Ja noh, kui film on valmis, stuudio saadab selle olen nad vaatavad selle ülejäänud panusele reitingu, saadavad selle tagasi koos kirjeldusega, miks ta just selle reitingu sai. Ja kui stuudialase Reidingi sobis, nad saavad seda näiteks vähemaks kärpida, uuesti tagasi saata. Ja Me oleme on see, et režissöör on Nathan Buko, kes tegelikult teeb R-reitinguga filme. Ja seitset vaprat vaadates ma ei saanud kusjuures kummalisel kombel aru, et mis ta reiting on, et on kuskil seal väga piiri peale, et ma tunnen väga hästi, mida MBA teeb ja kuidas nad töötavad, mis kriteeriumid on, et ma nagu saan aru, mis filmi reiting peaks olema? Sellel puhul ma ei saanud, et ta ei ole nagu päris nii vägivaldne, et olla seal err reitingu alla, aga samas ka mitte piisavalt lahja, tal nagu PG, 13 habras, kontrollisin täiega 13 tegelikult. Ja minu arust ongi see, et, et justkui stuudio võttis lavastaja, kes tavaliselt palju vägi valdsemaid täiskasvanuga filme võtma tegema rohkem sellise kogu perele mõeldud vesterni, et lõppude lõpuks ongi nagu koguperefilm, mis on ülemäära vägivaldne ja siin tekib mingi sihuke kummaline vastuolu, minu arust kiired repliigid on hästi naljakad, veidrad ja siis samas siinsed tõsisemad hetked tekib mingi imelik trast, mis, nagu mind tegelikult väga palju segas vaatamise ajal, mida ma nagu tegelikult eriti teadvustanud. Aga mul vastupidi, ma olin kõik deegolmelite, kuule, ma läksin viimasena, vaatame meeste kõik kolm olite juba öelnud, et ei ole mõtet oma aega selle peale raisata ja siis see ilmselt mõjutas nii palju vastu võtta, et minul oli hästi lõbus vaadata, et kõik nagu see, kuidas ta muutus enda paroodia, eks, et see vestern, selline, need pidevad lähikaadrid, Relva näppimisest, kiik ostu sisse, mis lahti? Sihuksed pingelised pilgud, et ma nagu tundus, et see vist ikkagi nagu pidi olema tõsine ja pingeline ja see tundus nii naljakas, et ma ei suutnud naeru pidada. Kohutavalt lõbus vaadata. Nii palju siis selleks nädalaks uutest filmidest saate lõpetame sel korral natukene teistmoodi, et kuna emiilel oli neljapäeval sünnipäev, siis väikse kingitusena andsime talle võimaluse täiesti oma tahtmise järgi. Ükskõik milline lugu saate lõpetuseks valida. Ja et see lugu on selline veidi igatsev korplikega ja mulle meeldib seda lugu just sügiseti kuulata, et pärast Sügist on ikka selline tunne, et igatsed natuke suve ja, aga samas ei ole täiesti ennast integreerinud sügisesse, et siia pühapäeva õhtusse mängin teile kari puukand do audio. Eriti hea selle ilmaga, mis praegu väljas valitsev, aga täname kuulamast, stuudios olid jällegi Emilie Toomela Raik, Southern Reilly metsamarja hind olla ning kohtumiseni jälle järgmisel pühapäeval kell viis.