Juba 1000 940 aasta juulikuu esimestel päevadel, püsides Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee küsimuse Eestimaa Kommunistliku noorsooühingu ridade korraldamise suhtes. Jaloodi organiseerimise komitee, mille juhtimine usaldati minule ja mõni aeg hiljem reorganiseeriti see Eestimaa kommunistliku noorsooühingu keskkomiteeks. Kommunistliku noorsooühingu tuli. Abil nende juhtimisel algasid töörohked päevad. Võrdlemisi lühikese ajaga moodustati maakondade linnaorganisatsioonid ja loodi koha peal komiteed. Tallinnas toimus juba juuli kuus linnaorganisatsiooni esimene üldkoosolek. Ühingu esimestes ruumides Pärnu maanteel, seal, kus praegu asub Tallinna kesklinna rajooni komsomolikomitee. Koosolekul valiti Galina Huvitavatest üritustest, mis toimusid tol ajal Tallinnas, mäletan kõige mitut näiteks suur ülelinnaline noorte koosolek Ron Marina täiskiilutud saalis. Seal esinesid paljud töölised, kooli õpilased ja sõdurid esimest korda oma elus suure saalitäie rahva ees. Ja me pidasime seda hästi õnnestunud ürituseks. Septembrikuul vist esimesel pühapäeval toimus ülelinnaline noorte rongikäik ülemaailmse noorsoopäeva puhul. Ilm oli küll vihmane, aga noori kogunes palju. Rohik liikus elektrijaama poolt tänavatelt võidu väljakule. Paljud noored, kes polnud veel komsomolis, tulid meie loosungite all sammusid rivis õhtul inimesed, aga ettekanded klubides ja platsidel. Tardunud orjad avaldasid eriti suurt aktiivsust ja ilmutasid ka suurepärast initsiatiivi. Nad hakkasid isegi oma ajalehte välja andma. Ka samal ajal kasson kassas aga kiiresti. Paari kuuga tuli meil Tallinnas 2000 2500 avaldust. Vastuvõtmine toimus individuaalselt siis käise noorde linnakomiteele üle jõu. Aga mis teha moodustasimegi siis erikomisjoni, kes tegeles ainult liikmete vastuvõtmisega? Mäletan, komsomoli tahtsid tulla isegi üle terved organisatsioonid. Me seletasime, et ei saa, et ühingusse võtame ainult üksikult ja arutame, keda võtta. Keskkomitee juure moodustati ka sõdurite püra. Sõdurite büroo organiseeris komsomoliorganisatsiooni ja tegi suurt selgituse tööd. Tore oli vaadata, kuidas nad tulid miitingule. Iga rühma ees kommunistlikud noored, suur kommunistliku noorsoointernatsionaali märk, punased lipud ka koolides ja säras. Keskkoolides toimus tol ajal äge võitlus, enamikus keskkoolides tekkisid komsomoliorganisatsioonid. Käitistes kasvasid, tatarlasi olid tugevateks kollektiivideks. Naat, seltsimees Mihhailov, Romanoff ja teised olid meie suhtes äärmiselt lahked ja tähelepanelikult ühteviisi huvitas neid kõik palju õnne liikmeid, millega tegeleme meie edusammud. Arutasime siis koos, kuidas ette valmistada, viia läbi tähtsat üritust meeringute elus ühenduses balti riikide noorteühingute astumisega, üleliidulise leninliku kommunistliku noorsooühingu koosseisu ja seniste liikmepiletit ümbervahetamist. Me kõik tahtsime, et selle üritusega kogu meie ühingu töö tõuseks uuele ja kõrgemale tasemele. Noored kasvasid, organisatsioonid läksid tugevaks, töö muutus asjalikumaks. Ja kui siis suure isamaasõja päevil tuli minna saksa fašistlike anastajate vastu, läksid noored kartmatult täitma oma kohust Isamaa ees. Meie komsomoliorganisatsiooni kuulus suure isamaasõjapäeva teel üle 10000 liikme. Kui kuulsime Petrogradis, on toimunud ülestõus, otsustasime jätta töö seisma, minna oma õigusi nõudma. Pärast miitingut lukussepatsehhis liikusime Estonia juurde turuplatsile. Seal toimus miiting, kus otsustasime organiseeritult välja astuda. Järgmise päeva varahommikul rivistusime kolonnides ja läksime vange vabastama. Kui möödusime revolutsioonilisi laule lauldes mereväe kasarmust, lehvitasid madrused meile sealt mütse. Siirdusime rannapatareis, kus meiega liitus sõjavägi. Koos läksime paksus Margareetas vange vabastama. Vabastasime vangid ja iidne vangitorn pisteti põlema. Siis läksime Tartu maanteele kaut vahti, valveohvitserile keeldus meid sisse laskmast ja tulistas. Meie poolt tulistati vastu, ohvitser langes ja vangid vabastati. Vabastasime vangid ka Lasnamäe vanglast. Õhtuks oli revolutsioonilained levinud üle linna. Peeti partei koosolekult valiti revolutsiooniline nõukogu, kes hakkas edasist võitlust juhtima. Pärast veebruarirevolutsiooni hakkas ka Eestis töölisnoorsugu bolševike partei juhtimisel aktiivselt tegutsema jama ridu koondama. Majja algul 1900 seitsmeteistkümnendal aastal kutsuti Venemaa sotsiaaldemokraatliku tööliste bolševike partei Tallinna komitee poolt tööliste majja kokku linnale noorte koosolek, kus päevakorras oli sotsialistliku noorsooühingu loomine. Kokku oli tulnud üle 100 töölisnoore, kes läksid kaasa bolševike, ka Velzivikud ja Esseerid võitsid igadi ajada nurja tülis noores revolutsioonis orientatsiooni loomist. Tehastest noored töölised. Paari kuuga kasvasid noorteklubi liikmed read 500 inimeseni ja tema osakonnad loodi ka teistes Eesti linnades. Noorte klubil oli oma tulipunane lipp, millel seisis loosung. 1900 seitseteistkümnenda aasta detsembris anti välja ühingu ajagi noor sotsialist esimene number. Noorteklubis töötasid arvukad ringid nagu poliitring, kirjandusring, näitering, mida mina isiklikult juhatasin laulukoor, keelpilliorkester ja teised. Seisis kindlalt poissi vistlikel alustel, juhtis Tallinna sotsiaaldemokraatlik noorteühing aktiivselt töötava noorsoovõitlust pärast veebruarirevolutsiooni võimule tulnud kodaniku ajutise valitsuse vastu, kes ei teinud ega tahtnudki midagi teha töötava nooresoo olukorra parandamiseks. Sellega ühtlasi abistas noorteühing bolševike parteid kodanliku ajutise valitsuse paljastamisel ning suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni ettevalmistamisel ja selle võidu rikal läbiviimisele. 1900 18. aastal, kui olin äsja käest pannud relva, saadeti mind tööle Volgamaale poliitharidusse, komiteesse. Meie ülesandeks oli kirjaoskamatuse likvideerimine, rahva hulgas lugemise, tubade ja mitmesuguste kursuste organiseerimine. Organiseerisime seal ka noorteühinguid. Tuli kokku kommunistliku noorsooühingu esimene kongress täitis meie noorteorganisatsioon juba tõsiseid ülesandeid. Urali rinne oli meist kõigist umbes 200 kilomeetri kaugusel. Kommunistid läksid vabatahtlikud tena. Noorsooühingu algatusel avaldasid ka noored soovi minna sõdima. Organiseeriti 52 liikmeline noortesalk mis riigikorras sammus maakonnalinna poole, kus ta ühines punaarmeega. Teine noortesalk organiseeriti tagala kaitseks ja kolmas noorde salk hakkas remontima teid. Mõni aeg hiljem siirdusin partei keskkomitee ülesandel Siberi büroo rahvusteosakonna juhatajaks. Seal kohtusin endise balti manufaktuuri töölise Anna Loorentsiga, kes töötas haridustööl praeguses Korni Altai autonoomses oblastis. Tema algatusel loodi oi Roti tähestik. Varem olid siin kasutusel hieroglüüfid. Uus tähestik viidi kiiresti sisse ja, oi rooti. Lapsed said võimaluse käia koolis ja õppida lihtsamalt oma emakeelt. 1920. aastal töötasin Omski Eesti parteikoolis, kus enamik õpilasi olid kommunistlikud noored. Parteikooli õpilased olid mobiliseeritud magati, õpiti, püssid käes. Kut lõppesid häirega sest kogu aeg käis võitlus kontrrevolutsiooni vastu. See oli 1918. aasta sügisel, mina olin siis 14 aastani. Suvel käisin Jas, talvega õppisin tolleaegses Petrogradi kubermangus Oudova maakonnaministeeriumikoolis. Mäletan, et kui ma ühel laupäeval koolist koju jõudsin, sain teada, et mu isa ja vend olid läinud Vabatahtlikud Ena punaarmeesse. Vend oli minust ainult paar aastat vanem. Jamie, võistlesime temaga, igas asjas oli temast saanud punaarmeelane ja mina jäin temast maha. Kani tõmmas punast mees menedele. Kui meil koolis käis lumi rida, siis mina võitlesin alati punaste poolel valgele vastu. Relvaga ma oskan ümber käia ja lasta oskasin päris hästi. Siis ida oli elukutselt metsnik ja meie vennaga hakkasime üsna noorelt jahil käima. Tundsin, et vennas maha jääda, maivõlg. Nii küttes mul kindel plaan minna vabaks tahtlikuna punaarmees. See oli ühel oktoobripäeval, kui tõusin varal, et hakkad jälle minema 12 kilomeetri kaugusel asuvasse kooli. Olen ka kooli ma jõunud ja kellegi isa ja vend teenivad Narvas ja sinnapoole seadsin ka nina omad sammud. Narvas saigi minust punaarmeelane, sattusin samasse polku, kus teenis Isadi tsiooni Eesti Töörahva Kommuuni evolutsioonilise valve Volku. Kuna ma valdasini eesti ja vene keelt, siis pandi mind üsna rea, olgu staabikirjutajaks, isa oli aga samas olgus vooriülemaks. Punaarmeesse astusid Mai ilma isa loota ja kuigi oli juba täieõiguslik punaarmeelane kaartsima väega kohtumist Isala. Ma ei tea, millal tema selles kuulis. Et ma samas polgu stiil, aga mäletan, et ühel päeval, kui mina, nagu ikka staabis istusin, tuli isa hobustele kaeru välja, kirjutab. Määrad välja ulatasin kviitungi. Ida võttis kviitungi. Ma oma üllatust oskas ta varjada, aga enne äraminekut ütles mulle ainult, et õhtul kell kuus tuled minu juurde. Ootasin siis valutava südamega õhtuni ja tähekikus ikka müti, nüüdison minus sõdimine lõppenud, saan isa käest võtta ja siis ajada mu koju. Jälguus läksingi sajuta süda põksusi üsna tublisti, kui ma ukse avasin, aga mu hirm oli asjata. Isa postitas viinud omaküpsetatud kookidega pärinis kodus uudist oli, kuidas oli noorimad enne ja ema tervis ja nii edasi. Valgas Winwoodi eelistus punaarmees võtsin osa. Hiljem mooduseni neid vabatahtlikest ja muudest hiljem moodustati neis vabatahtlikest ja Petra raaditehaste töölistest tekkerühmad, kelle ülesandeks oli rindejoonest läbi tunginud valgekaaslaste püüdmine. Tegulisi, peamiselt öösiti nees Eestis lahingutes on mul meelde jäänud butiilovi, tehasetöölise vaprus Kuima. Kui me sõdisime koos Alexa Andowski all. Wen langes kodusõjas, isa läheks lahingutega. Ala Krimm. Judenitši purustamise ajal astusin ma punaarmee ridades kommunistliku noorsooühingu ridadesse. See oli 1920. aastal. Mul ei lähe kunagi meelest meie kuulsusrikka leninliku kommunistliku noorsooühingu võitlusvaim ja aktiivsus. Neid võitlus traditsioone on vaja kanda edasi põlvest põlve ja sisendada neid meie tublile noorsoole. Vaatamata ohjeldamatult terrorile ei lakanud töölisnoored ka pärast kodanluse võimuletulekut ridu koondamast. Viiendal detsembril 1920. aastal kogunes Tallinna töölismaa saal tungil täis töölisja koolinoori. Ka mina võtsin sellest koosolekust osa. Mäletan, kuidas lokkispäine mehise esinemisega Arnold sambel ning astus kõnepulti ja põhjendas, miks on vaja arutada revolutsiooniliste noorte ülemaaline organisatsioon. Vaevustusega pooldati uue ühingu arutamist ja kui saalis istusid politsei agendid, võitis koosolek lõpuks vastu üsnagi revolutsioonilise otsuse ühineda kommunistlikku noorte internatsionaali. Voodo taanlaste ühingule oli seega pandud alus ja kiiresti kassast oma liikmete arv. Peagi oli neid kaugelt üle 1000. Kohtadel organiseeriti 12 ühingu osakonda. Tartus, Narvas, Pärnus, Viljandis, Kundas, Jõhvis, Väike-Maarjas, jamal. Samal ajal kutsuti üles töölisnoori, kes olid kodanlikke snooze ühingutes lööma lahkuma organisatsioonidest ja astuma nooruentaarlaste ühingusse. See üleskutse tekitas tõsist käärimist kodanlikus noorteorganisatsioonides. Näiteks Ülemaalise Eesti Noorsooühingu Raplaosakonnas, kus tol ajal tegutsesid Johannes Jürna ja kunstnik Liimann, pooldas enamus liikmeist astumist noor taanlaste ühingusse. Juba algusest peale oi nooru, taanlaste ühingule iseloomulik, et üritustest osavõtt oli alati hulgaline. Aktiivne. Noored levitasid põrandal lendlehti, võitsid legaalse töölisajakirjanduse tellimusi vastu agiteeris käitistes ja koolis, korraldasid miitinguid ja näitanud õhtuid ühingu üheks tähtsamaks töölõiguks oi oma liikmete poliitiliste teadmiste tõstmine. Sellega tegeles ühingu poliitides ringi juhatus, kuhu ka mind oli valitud. Mäletan, kuidas tööliste Karks selles vallas korraldati loengut ajaloolisest materjalist. Teadmiste huvilisi oli palju raskem olla igal hektaritega. Agaramad ühingu liikmed asusid järjekorras ise loenguid ettevalmistama. Soome ning Pedasavalangu viiul ilmus ühtlasi oma häälekandja, noor taanlane muuga. Mina oma esimesega aasta saatsime. Ühingu hingeks oli Arnold Soomeling iseloomult julge optimistlik, terava-tabava sõnaga oskas ta noori vaimustada, tegevusele innustada kuid samal ajal ka põletava irooniaga sotse välja naerda ja nuhke paljastada. Ühingu aktiivsemate liikmete hulka kuulusid veel Wilhelmine Klementi, Rudolf Pälsoni, Johannes Lauristin, Hendrik Allik, Oskar Sepp ja teised. Noor võtaallast ühing ei saanud kaua tegutseda ainult neli ja pool kuud. 15. aprillil 1000 921. aastal, kui ühingus vaid parajasti käimas ettevalmistused esimese vaidlema stratsiooniks sulges siseminister Einbund Eenpalu ühingu ja algas klaperjahti selle liikmetele. Kiiresti kasvav ja tugevnev noorumentaallast organisatsioon oli muutunud ohtlikuks kodamisele. Kuid vaatamata terrorile ja arreteerimistele võtsime tuhandete noor tatarlastena osa 21. aasta esimese mai rongikäigust, kandes punasel lipul loosungid. Värise rasvakodanlus, siin sammuvad sinu hauakaevajad. Praegu sõidab siin meiega koos üks kongressist osa võtnud seltsimehi Oskar Sepp vabariigi Teaduste Akadeemia majandus. Tituudist kui palju delegaate võttis osa komsomoli esimese kongressi tööst. Esimesest kongressist võttis osa umbes 20 25 saadikud ja te kõik tulite siit Kohila teed mööda uhi. Miiduline mitmest küljest. Konspiratsiooni mõttes oli väga tarvilik, et meie tuleksin väikse salkadena, et Miting märgataks suudkodumist. Kohilas kongressipaigani on oma paarikümne kilomeetri ümber, kuidas pimedasse, täiesti võõras ümbruses sünteed leidsite ja võib-olla üldse jutustate lähemalt. Kongressile tulekust olin sel perioodil Villu üliõpilane. Kuidas kokku Eestimaa kommunistliku noorsooühingu esimene kongress? Et kohale jõuda Uspitiguuris tuli ette võtta mitmeid ettevaatusabinõusid. Näiteks minul tuli sõita rongiga Kohila jaama nagu oodata rongi saabumist Pärnust rohkem midagi teadnud. Seal tulid seltsimees tarkpeamurru ja teised, kes teadsid, teed edasi teatud punktini ja ka rohkem niimoodi teadnud. Selles punktis võttis mind vastase esimeseks jõuks, kes neid meid juba edasi viis kongressi kohale. Kuid nagu ikka kõigi liiguju, nii libedasti, kui arvad. Nii kasin. Teised kaks seltsimees möödusid. Õnneks, aga ärkasime ning nemad samuti taipasid oodata. Saime kokku ja nüüd jätkasime õnnelikult ühiselt teed. Kunstivahejuhtum oli siiski aega raisanud, kipume hiljaks jääma. Sibrast, kus esimees peksuga kokku saime, saime ka väikese sõbraliku peapesu. Ja edasi, marss jätkus nüüd eriti suure kiirusega. Talus juba teised kongressi saadikud ootasid mil anti maskid. Syndiitasime lagas teiste saadikutega kyll, samuti olid maskid ees. Vahepeal olemegi jõudnud pikavere külanõukogu ehk selleaegse Peningi valla piiridesse. Jätame auto maanteele ja jätkame teekonda jalgsi. Kongressipaik asub maanteest umbes poole kilomeetri kaugusel varjatud metsa serval, eemalt teistest talu hoonetest. Nii paljude aastate järel on vist päris raske otsustada, missuguses talus kongressis toimus. Peab ütlema, et isal hu tõesti vaadates ringi siin ei tule, enne kui personal ära. Kuid siiski vaat eriti on mul see, jäi mul meelde tuld maja taga ja see on siin olemas. Ja maja asendist on ka. Nii memoja asendas samuti ja kaevukoht see tuleb mulle meelde ja siis eriti mets ja võsa, mis olid kohe põllu taga jälle uuesti. Nii et olemegi ajaloolisel kongressi paigal. Pererahvalt kuuleme, et maja ei ole küll enam seesama hoone on vahepeal ümber ehitatud, kuid vanaperenaine Helmi orav arvab mäletavad veel, kuidas ta ise kongressist osavõtjale süüa andis. Siis toimuski see nõupidamine. Ja siinsamas maja muidugi oli igatpidi kaitstud majandusele paigutatud varjatud valve. Kes mul seal selle eest, et keegi võõras munale märkamatult lisaks sigineda majarahvas ta riidas õues ja maja ümbruses nagu harilikult. Oli kongressi käik. Kongressi avas nagu mäletan, keskkomitee nimel ja Andri uks. Ja pani ette langenud seltsimehi püstitõusmisega austada. Häälel üksmeelsed, valitakse kongressi juhatajaks, esimeheks uks, Lauristin. Valitakse sekretärid ja mandaatkomisjon. Keskkomitee aruandja sisenes jõuks, peatab oma aruandes pikemalt Eestimaa kommunistliku noorsooühingu. Ure soojuse tekkimise juures. Peatub neil raskustel, mis esinesid nii organiseerid. Kas teie ise ka esines kongressil ettekandega? Jah, mina esinesin ka esineda koolinoorte kohta. Kuna Eestimaa kommunistlik noorsooühingu liikmeskonnast ligi kolmandik on koolinoored õppiv noorsugu siis oli päevakorda võetud ka vastav punkt, millega lõppes komsomol esimese kongressi töö võeti vastu mitu resolutsiooni. Nii töölisnoorsooühise väärina ja majandusliku mõistuse kohta otsustati igati käsikäes käia kommunistliku parteiga. Noored on niivõrd vaimustatud, et tahavad vaatamata kosmolatsioonile ka laulda internatsionaali. Sellel noortevalmistusele ise vastukavana, seltsimehed, ainult seltsimees Kreuks palub laulda poole häälega, et laul kaugele ei kostaks. Millega noored delegaadid kinni peavad, milline tähtsus oli komsomoli esimesel kongressil? Noorsooliikumise peale oli seal väga suur tähtsus. Need üksikud organisatsiooni, mis ennem olid, said nüüd üldise kindla organisatsioonilise kuju. Ja võitlus, mis ennem oli siiski üksiku gruppide näol esines, võttis ühtlasi kindla iseloomu. Kongress saatis tervitusega Vladimir tšileeninile ja kommunistliku noorsoointernatsionaali täitevkomiteele.