Tänase saate peakangelaseks on mikrofon seesama pisike asjake mille vahendusel demeid kuule Kui teil midagi selle osta ei ole, siis Eespiraadi rameeto toimetusse esitab mõned küsimused. Kõigepealt esimene, mida te mõtlesite, kui nägite enda ees praegu mikrofoni? Mina mõtlesin. Ma ei jõudnudki midagi mõelda. Kas teile meeldiks raadioreporteri kutse? Mulle meeldibki, reporterid räägivad, väga meeldib, aitäh. Eriti Ene Hiioni meeldib kuulata, kuidas tema jutustab oma reisimuljeid. Ja ma tea, ise ma küll vist ei saaks sellega hakkama. Aga mis te arvate, kas mikrofonihoidmine annaks mõned eelised ka? Ja kindlasti nii palju teada saab nii palju huvitavat ja huvitavate inimestega Zapata, kui nüüd ütelda, te olete otse-eetrist. Mida te siis tahaksite ütelda? Mul on praegu väga hea. Andke andeks, et teid tülitada, palun, kas te olete juba kaua aega siin? Juba tüki aega ja egas süülõksudega läheb siinsamas meetri maa pealt tuleb, võtab peale takso ja ei ole õige muidugi palju aega umbes mööda on läinud, ma ei oleks 10 minutit olen, küll sai siis praegu on praegu on juba 14 minutit ei andnud seda, aga no need siis ma võin teid julgelt veel pool tundi sind tülitama, seda ei katkele midagi, taksot vahepeal ei saa? Ei ole lihtsamata, jah, siin on kaunis suured lapsed tahavad väljaspool järjekorda saada, aga nüüd ma hakkan juttu hoopis teisest otsast peale. Kas teile meeldib raadiot kuulata? Ma ikka kuulan, kui televiisorist aega üle jääb. Aga kas teil on vastupidised, minu meeldiv rohkem raadiot kuulata ka? Televiisorit mitte, sellepärast televiisoris on väga harva midagi head, aga raadios siiski rohkem, mis rahvale nii lähedasem on ja omapärast näiteks praegu sind taksot. Kujutage ette, et kui nüüd siin mikrofoni taga sellesama taga, mida ma käes hoian, on terve Eesti vabariik, sealhulgas ka taksodispetšerite ja taksoparki üle siis oleks ju väga hea talle mõni sõna ütelda ja ta ise järelikult siin sabas seista ei saa ja võib-olla ei tahagi seista, siis temal on niikuinii neid vabalt võtta, need taksosid, aga tavaline tööline peab siin seisma ja midagi ei ole teha, pead kannatama, et vahel siis selliseid momente, kus tahaks mõnda asja ütelda kõva häälega ja niimoodi, et kõik kuuleksid. Kas see oli nüüd teie esimene esinemine, profonees medisest esinemine? Minul igatahes esimene ei ole, sest ma olen, mul on varem ka esinema, olen vana sõjamees, olen mitmel pool juba sõjaga kaasnevas küsimustes esinenud, aga juuksed juhul praegune, esimene. Eelmistest helilõikudest kuulsite, kuidas mikrofon võib mitmesugust meeleolu edasi anda. Nüüd aga kuulete, kuidas mikrofon võib meeleolu luua. Veel enamgi mikrofon võib oma võlujõuga inimese lausa teiseks inimeseks muuta. Läksin ülemuse kabinetti, ütlesin viisakalt tere. Tegin väikese pausi ja küsisin, te kutsusite mind? Ei ma kuulnud vastust oma tervitusele ega küsimusele. Ülemus vaikis. Siis heitis ta mulle põgusa pilgu ja temana, nagu misasja oli kollakasroosa muutis valgusfoori valedusega oma värvi minnes purpurpunaseks. Ma ei suuda teil isegi edasi anda, kuidas ta mu peale karjus. Jumal, kuidas ta rääkis. Ma ei hakka tungima detailidesse ega püüa end ka vabandada. Olin tõepoolest patune, hilinesin aruandega terve päeva võrra. Vaieldamatult väärisin laitust või koguni noomitust. Ent ülemus helistas mulle äikesena selga langeda. Minu poole vaatamata ja vihast laiali valgudest aina käristasin, kühveldas käristas tükkideks käskkirja minu premeerimise kohta ja kühveldasid tükid prügiurni. Kes andis teile õiguse minu peale karjuda? Küsisin Ma kõlbandeile isaks, noormees. Lahkusin vaikides ta kabinetist ja ei mäletagi, kuidas tänavale sattusin. Möödas on rohkem kui tund. Aga ma ei suuda ikka veel rahuneda. Isegi siin vaiksel pargialleel veel kumisevad mul kõrvus minu ülemuse kähisel häälia rasvased väljendused. Vaatasin vaikides oma naabrit, see oli intelligentse välimusega minuealine inimene, heatahtliku, pisut isegi kavala näoilmega. Sirutanud end välja pingi seljatoe najal, raputas ta kaastundlikult pead. Ei pea. Ütles ta tasa, aga see polegi tähtis. Kui ta juba mulle juhuslikule kaasvestlejale oma lugu hakkasite pihtima, siis võin järeldada, et ülemus lõi teid tükiks ajaks rivist välja. Seda, mida ta endale lubas, nimetatakse juurde tumuseks. Selle haiguse patsiendid arenevad eriti ägedalt karistamatuse õhkkonnas. Te ilmselt olete märganud, et nii algaja kui ka küps nii-öelda välja kujunenud toorutseja armastavad tegutseda kas nelja silma all või siis kes auditooriumi ees. Sedasorti inimesed väldivad ettenägelikult tunnistajaid sest teiste juuresolek võib tähendada ebameeldivaid tagajärgi. Vaadake mind tähelepanelikult. Kui teil jääb mulje, et kõrval istub väga rahulik inimene siis võta julgesti oma esimest muljet usaldada, see ei peta teid. Kunagi. Noorpõlves nägin filmi inimene ilma naervideta. Vahel Ma kujutan ette, et selle filmi teine seeria, kui seda valatakse praegu võiks olla minule pühendatud. Uskuge Wilson Daci. Veel aasta tagasi olin hoopis teine mees. Mind võis korrapealt enesest välja viia isegi kõige tähtsusetum jämedus müüjanna või taksojuhi ebaviisakus sundisid mind ärritusest südant haarama, vahel koguni kisendama. Mis, nagu te teate, ebavääriks, vastik. Nüüd olen terve. Asjata mõtlete, nagu oleksin välja töötanud immuniteedi jämedustaja torutsemise vastu, mul on lihtsalt rahulik, mul pole põhjust erutuda. Perekonnast ma ei räägi, elame hästi ja sõbralikult. Säilitan rahu alati ja igal pool. Isegi nõndanimetatud teenindussfääris tunneme end kui kala vees. Ma näen, te tahaksite teada, kes siis oli see imeline tohter, kes ravis mu terveks ja tõi mulle tagasi mu hingerahuarstiks oli minu enda vanem poeg. Andrei. Ta on energeetikainsener ja meditsiiniga pole tal mingit pistmist. Asi on selles, et tal on oma hobi. Vabal ajal tegeleb ta kirglikult transistorraadiote ja muu sarnasega. Kinnitan teile, Tamra Jegul hoopiski mitte nende, nagu öeldakse lustikummutikummardajate kilda, kes häirivad ümbruskonna rahu oma Sokolitaja spiidolataja mängimisega ühiskondlikes kohtades, häi, Andrei konstrueerimise vastuvõtjaid, magnetofoni ja muud sedasorti värk. Tema kinkis mulle selle väikese diktofoni mida pidasite ilmselt fotoaparaadiga, mis teie ees on tõeline ime. Mina ise mõtlesin talle nime välja uue müks. Universaalne muundaja. Näib, te ei saanud aru. Olete nähtavasti nagu minagi, tehnikas asjatundmatu. Minu erialaks on ajalugu. Kuulake nüüd tähelepanelikult. Asi on selles, et tolles aparaadis peitub võiks öelda üleloomulik jõud. Aparaadi UM üks abil asendub ebaviisakus viisakusega ükskõiksus kaasaelamisega. Teenindus alaneb pisi jultumus ülima tähelepanelikkusega. Pealegi ei valmista UM üks kasutamine absoluutselt mingisugust raskust. Vaadake, võtan mikrofoni ja pööran selle inimese poole, kes näib olevat võimeline jämedusteks. Näeb inimene mikrofoni minu käes ja mõistab, et see ei ole miski muu kui mikrofon. Aga kui ta juba saab aru rääkida, tuleb mikrofoni, siis jagab ta kiiresti, mida öelda ja mida mitte. Asja selgitamiseks lubage mul tuua mõned näited mu isiklikust praktikast. Läksin kord taksojuhi juurde ja küsisin, kas ta võiks mind viia sellel ja sellel aadressil. Täiesti meelega valisin tänava, mis asub umbes kilomeeter taksopeatusest eemal. Aparaat, uuem, üks asus samal ajal kotis koos mikrofoniga nagu võib arvata. Juht naeratas sarkastiliselt ja teatas. Reisijaid laua juurest. Ahjuni vedajad on mu eluunistus. Tants, saaga, jalgsi. Ega sa ei ole? Paari-kolme minuti pärast läksin sellesama taksojuhi juurde, mikrofon käes ja kordasin oma palvet. Juht vaatas mind siis mikrofoni. Naeratas, avas ukse, ütles, palun astuge sisse. Ega see pole kaugel, peaaegu siinsamas. Aga see pole tähtis. Reisija soov on mulle seaduseks. Istusin masinasse, jõudsin õnnelikult, kuhu tarvis ja ütlesin arvet makstes. Taksomeetri järgi tuleb 20 kopikat, palun. Siin on 30. Juht vehkis tõrjuvalt käega. Ei, mitte mingil juhul jootraha, alandab inimväärikust, kõike head. Nägemiseni. Soovin teile edu töös ja õnne isiklikus elus. Kalavderii kaupluses valisin ilma mikrofonid ta tükk aega hambaharja ja kuulsin müüja vaarika punastelt huultelt lühikest punast 1000 fraasi. Issand, kuidas te, kodanik olete mu ära tüüdanud. Viie minuti möödudes läksin tagasihoidlikult sedasama müüjanna juurde, käes mikrofon truu UM, üks töötas tõrgeteta. Zarenna muutus veetlevaks neiuks. Üleni täis naeratust ulatas ta mulle hambaharja ja televisiooni diktori häälega, kes viib läbi saada Sead und. Mudilased ütles umbes nii. Kui teil midagi selle vastu pole, valin ise teile hambaharja välja. Arvan, et kõige paremini sobib see pruunikas-kuldne teie silmade värvi. Kui minema hakkasin, ütles müüjanna. Aitäh külastamast. Käige meil sagedamini. Mõne päeva pärast kuulsin keemilise puhastuse ateljee tigeda näoliselt punajuukselised vastuvõtjalt kahes ettekandes enam-vähem ühesuguse sisuga fraasi. Esimesel juhul ilma mikrofonid, ta ütles ta. Kas unustasite silmad koju või näete ise läheme lõunale. Vutlarist võetud mikrofon muutis vastuvõtja hääletooni otse voolukepike. Tuhmi kontraali asendas Helisev metsosopran, muutus ka tekst. Kodanik te ei pööranud ilmselt tähelepanukellale, see on viie pärast yks. Meie ateljees algab lõunavaheaeg. Aga kuna te kiirustate, siis tulen teile vastu. Olge lahked. Asutuses kuulaksin tõendi järele. Sai jäine fraas. Tolgaame. Mursaja sõitis trusti täna teda ei tule. Pärast universaal muundaja sisselülitamist pehme südamliku varjundi. Vassili Petrovitš sõitis kahjuks minema, aga milleks asjatult mitu korda kolmandale korrusele tõusta. Istuge palun. Tõendi kirjutab alla teine seltsimees. Kohvikus puhkus lõpes täiseduga minu eksperiment, mis seisnes õhtusel tunnil tassi kefiiri ja 100-ks tellimises. Algul vaatas ettekandja minule kui isiklikule vihavaenlasele. Mikrofoni nähes muutus põlastus lahkuseks. Seda soovitus armastusväärselt reasani sai. Pärast tõi aga vande seltskondlikult naeratusega koguni värske õunamoosisaia. Kogu mu tagasihoidliku õhtusöögi ajal lebas mikrofon laual ja ettekandja askeldas aina minu selja taga. Kogu oma olemusega andis ta mõista, kui tarvis, ohverdab minu eest oma elu. Kõige kallim ja oodatud külaline kohvikus ole nimelt mina, mitte aga mõni vuntside äss, kes oli selleks ajaks jõudnud läbi lasta juba pudeli Armeenia margikonjakit. Kuulatus uuem, ühe õnneliku omaniku jutustust. Vaatasin seda kavalat aparaati austuse ja peaaegu lapseliku kadedusega. Vaikisin ja mu puhanud süda täitus armastusega kaasaja võimsa tehnika vastu. Mis suudab teha imet, võita kosmose mõeldamatud avarusi ja koguni meie patuse planeedi elanikke. Üksikuid puudusi. Inimeste usk mikrofoni võlujõusse on vist küll tohutult suur, sest et juba tükk aega on Eesti raadios olemas kirjade toimetus. Kui palju teile päevas kirja tuleb sisse? Raskem ütelda päevi on mitmesuguseid ja juhtub nii, et ühel päeval on meie posti paunas üle 1000 kirja teisel päeval ainult 200 või natukene üle selle. Ja ikka vist suur osa siis nendest kirjadest on sellised, kus palutakse mikrofoni. Jah, tavaliselt kirjad algavadki, nii et palun tulla oma mikrofoniga kohale ja ise oma silmaga vaadata ja raadio kaudu siis edasi öelda seda, mis, mis nendel südamel on. Näiteks oli meil kriitika teeninduskombinaadi välgu kohta. Jutt oli selles, et töö on seal ebakvaliteetne. Et need vastuvõtjad, kes just inimestega tegelevad, on ebaviisakad. Järgmisel päeval helistati meile juba teenindusministeeriumist, mis lugu see niisugune oli? Juba linna täitevkomitee teenindusvalitsusest ja ka veel, kui direktor oli see väga ärritatud olekus ja tulemuseks oligi nii, et järgmisel päeval oli nõupidamine koos, arutati, leiti, et kõik vastab tõele ja ja välgudirektorit koostati oma tööd selles osas parandama. Et vähemalt reageering oli värk, kiire. Reageering on kindlasti väga kiire. Kas te ise ka vahel täbarasse olukorda olete jäänud, kui lähete mikrofoniga välja mingisuguseid värskeid jälgi ajama? Jah? Minul isiklikult on olnud niisugune ebameeldiv juhtum ühe mehega, nimelt see mees varjas end pidevalt alimentide maksmise eest. Küll teda otsiti taga miilitsaorganite poolt ühesõnaga kadunud kui vits vette ja neid juhuslikult ma sattusin kord ühte metsamajandisse ja ja seal oli töötajate nimekiri, jääbki mulle hakkas silma just selle mehe nimi, keda meie juba tükk aega olema taga otsinud hakkasin uurima. Selguski, et tegemist on sama mehega, keda me juba ammu aega oleme tahtnud üles leida. Ja ega midagi, küsisin, kus mees töötab, mees oli kraavi kaevamisel ja läksin temaga siis rääkima, et kuule, mees, et sa teenid head raha praegu, aga kodus on sul kaks last, kes ootavad sinult sinult toetust, et miks, miks see nii on. Siis jäi mees mulle tükk aega otsa vaatama. Muutus ääretult pahaseks ja siis oli niisugune liigutus, nagu oleks tahtnud labidaga lüüa. Siis ma küll tõepoolest kartsin ja mõtlesin, et ma enam kunagi ei lähe üksinda rääkima, aga aga ma ei tea, mis siis oli, et, et mis muutus äkki väga taltsaks ja tulemuseks oli nii, et et ta pidi ikkagi 35 protsenti oma palgast välja maksma ja nõuti ka see osa tema palgast, mis tal seni võlg kooli. Need selle asja sai korda, aga muidugi neid juhtumeid on ääretult vähe. Tavaliselt ikkagi. See on niisugune esimese hetkepurse ja hiljem juba inimene muutub taltsaks. Need tõepoolest kardetakse. Ei olekski täbarasse olukorda sattuda, ise ka küll oli mul siin kiri ühelt taksojuhilt kellele keegi nooruk Raivole jätnud raha maksmata. Ja selle Raivo kättesaamisega oli ikka päris tükk tegemist. Kõigepealt ma sain teada miilitsa lastetoast, et ta on juba enne selle tembu tegemist väga paljude halbade asjadega hakkama saanud ja nagu hirm oli endal ka selle noormehe juurde üldse minna. Ja kui me esimest korda kohtusime temaga tehase tööplatsil siis ta kangekaelselt keeldus minuga üldse rääkimast, vaatamata sellele, et seal kõrval oli ka see taksojuht, et oli tema töödejuhataja seal. Ja oli ka miilits kaasas. Ta tõmbas suitsu ja siis nii häbematult nagu see, kes sülitas mikrofoni poole. Aga kui pärast pikka vestlust siiski andis ta lubaduse, et ta maksab selle raha ära mis ta taksojuhile võlgu oli ja andis ka kindla kuupäeva, kindla kellaaja, millal me pidime siis temaga uuesti kohtuma. Taksojuhi kolime veerand tundi varem kohal ja kahtlesin, kas neid Raivo tuleb võidule. Ja olime peaaegu kindlad, et ta ei tule. Õigest ajast oli 10 minutit möödas. Kui Raivo siiski tuli ja oma raha ära maksis. Mikrofoniga saab siiski inimestest jagu ja nendes nagu ärkavad mingisugused sisemised tunded uuesti. Mikrofon suudab lahendada küsimusi vabariiklikul tasemel mikrofon sobib aga hästi ka päris koduseks pruukimiseks. Simmo tere päevast uudist. Oota nüüd. Oota, kuni ma oma taskumakki korda seal, kus suured aknad raadioreporteriks, ära karda. Vaata, haige on selline, et kõiki püütakse kergemaks teha. Näiteks säästavad inimesed jalgu, sõidavad lendavad mootorite abil. Jalgu pole üldse vaja. Peale tantsimise. Palju vaeva nõuab tühipaljas kõneminegi. Tuleks säästa keelt ja mõtteid, milleks mõtelda, kui ilma hõlpsam olla? See on tõesti hea mõte. Igal juhul tavalisi vestlusi võib väga hästi kokku hoida. Olen magnetofonilindile võtnud vastused üldistele küsimustele, mida inimesed üksteisele kohtudes ütlevad. Taskumagnetofon vastab minu asemel. Mul pruugib ainult kuue nööbi vajutada. No nii, alustame siis. Küsisid, kuidas tervis on ja kuidas tervis on. Mitte siia suitsuangerjad, jää, soolatud hirveli. Suitsetamise võiks maha jätta jõe raske muidugi, mina pole ka sellega hakkama saanud. Selleks siis siin on retsept. Ja ilmad on ka. Tallinna ilmajaama teatel liigub kõrgrõhuhari Skandinaaviast Baltimaile. Eestis on oodata vahelduvat pilvitust ja kohati kergeid sademeid. Puhuvad nõrgad, kuni mõõdukad põhjakaarte tuuled. Õhutemperatuur miinus seitse kuni miinus 11 kraadi. Kuidas kodused elavad ka? Isa, onu, nõletus, Raoul Jul, jätame hangumine. Kes sul käskis soride möla karbis? Kuulge, olge tasa, et isa saaks rahulikult lugeda. Ma pean nüüd minema ninaga. Oleme mikrofoni taga näitleja Salme Reek, iga äsja just süttis siin. Punane tuli, mikrofon on avatud. Mis tunne üldse näitlejal on mikrofoni ees olla, kui just on niimoodi, nagu praegu on. Ma ei julge muidugi öelda, kõigi näitlejate eest on vaja. Räägin, mis tunne minul isiklikult on. Minul on mikrofon partneriks partneriks, keda ma austan. Armastan ja pisut pelgan. Jälle uue enesest, oleneb ju kõik sellest kellele sa loed, kas see on mudilane täiskasvanu, sest siis on mul mikrofon nagu laps, partner. Kui ma esinen lastele kui täiskasvanule, siis on ta nagu täiskasvanupartner kaob ära, nagu see kerakene mikrofon ise. Ja asemele tuleb just see, keda kellele parasjagu see jutt on. Määratud niisiis ka ühteaegu on ta vana ühteaegu andaga alati uus partner siis minul isiklikult tekitab ta veel erisuguseid tundeid. Just kuulate raadiot. Näiteks kui raadius esineb inimene, keda ma ei tunne, ma ei ole kuulnud ka saate algul, kes esineb, siis tekitab ta mulle meeletut suurt uudishimu, kui on, saad eriti huvitav, siis tekib, kaasneb sellele juba see, milline see inimene välja näeb. Ühesõnaga ta juba tema füüsilised omadused ja tema kui inimene yldse oma sisemiste väärtuste poolest. Aga teed ennast tuntakse ju vabariigis ka vist hulga rohkem hääle järgi kui ühelise pildi järgi selle kohta ma ei oska teile küll mitte midagi, sest näitelava peal te olete ju kremeeritud, on kostüüm seljas. Aga hääl on ikka häält, nii nagu ta olemas on. Kogu aeg. Nojah, eks ärkajad ka muutma vastavalt Krakterile ja ja muidugi mikrofoni ees. Tuleb ju teda muuta vastu rohkem, sellepärast et siin tuleb igasuguseid kujusid mängida ja luua. Ja siin on peamine vahend ju hääl ja näitleja sisemus, siin ei saa kuidagi Ta sest mikrofon on väga tundlik ja kõiki neid pisinüansid, ta võtab vastu. See on väga tundlik ka selles osas, ta ei kannata suurt põrutamist ja ei kannata. See võtab palju harjumist näitlejal kui ta on laval esinenud. Esimest korda tuleb mikrofoni juurde. Aga üldse, kuidas näeb välja kuuldemängu lindistamine? Paljud kujutavad seda ette niimoodi, et mikrofon on ees ja näitlejad siis istuvad ja loevad oma oksad maha. Oh ei, nii see ei ole. Näitleja tegutseb mikrofoni ees täpselt nagu laval. Nagu ma juba ütlesin, et tema vahendid on palju väiksemad, eks ole, kui laval. Kuidas näitleja mikrofoni ees mängiks näiteks seda teda aetakse taga. Ega tahest mikrofonist eriti kaugele ei saa minna. No väga kaugele ei saa, see oleneb nüüd helirežissöörist, kui kaugele ta lubab näitlejal mikrofonist olla ja siin tehnika mängib väga suurt rolli. Aga muidugi jooks eest ära jooks. Need peab olema see tunne, et teda taga aetakse. Kas ta pole enam mängus niisugune rutt, et teda taga aetakse? Ja siis muidugi ta teeb Casile oma sisemusega, ju ta ju on, tegelikult aetakse teda taga, temal ei ole, siin on mäng, temale on see tõelisus. Kui kaua te olete esinenud raadios? 39 40 aastat. Ja kas nüüd seesama mikrofon võtab ikka veel südame värisema? Ikka veidi võtab, ikka veidi, kardab teda, ma tean, see on niisugune hea, Tartusse on kartus niisuguse armastusega koos. Helilõik, mida nüüd kuulete, on lindistatud kohas, kus mikrofon kaotas paugupealt oma võluvõime. Kus teil täna siis nii pikaks võtmiseks läks? Mina läksin seltsimehe juurde oma seltsimehe juurde töö juurde, nagu öeldakse, asi sinna ja aisin jumal vett sisse panna. Pärast panites kahe peale viina sisse. Natukese võitsime, ega ma palju kannatanud, aga mul on ta läbi söömata olnud. Siis meil kommunaalpraegu on niiviisi, et meil ei ole. Sellepärast siis tuleb ühel viina. Ei, mitte seda, aga ega see pole sellega öeldud, aga. Mina niiviisi. No sõber nagu öeldakse, ega ta pärast seda ta kutsus mind sööma, sinna kutsuti enne sööma. Aga mina veensin läbimine. Meil läks bussis, sõitsime ja leiuks purjus inimene ikka purjus ja täna on nagu väikene laps, räägib üht, aga räägib ka vastu, temaga pole muud rääkida, kui ainult puhkama rahulikult ja. Ja sellega on kõik mõni duši all käimine. Duši all me peame lihtsalt ei pane ainult kes ise omal vabatahtlikud soovivad, nagu nad nägid ise see noormees Läks ise oma vabatahtlikul pesemas, siis meie seda takistust ei tee. See võimaluse anname neile. Ja no ja enamiku, kes siia tulevad, ega ainetest eriti ei mäleta, enam teine, mis nad siin räägivad, aga ma vaatan, et jutuka tallad, kõik väga vähe, mõni üksik-is midagi mäletavad, nad ei mäleta midagi, imestavad kui välja tulema. Et kus me oleme kukkunud ja mõni küsib nüüd juba siin. Üks noormees küsis, et kus ma olen tulnud. Ja koolidesse on ju praegu mikrofon ja magnetofon kasvatusvahendiks õppeühendiks. Kas teie majas ei ole seda veel pruukimisele õetad? Minu mina olen siin töötanud vähe aega, aga eks siin varem aega sinna mind ikka oli seda pruugitud ka siin võtab vist kõrvalt küll huugama tööpäeva lõpuks, noh, ega ta just head ei tee, sest kaunis kena tunne on endal pealsele, kui sind ikka töö lõpetanud ja siis on veel neli tundi ühtejutti ikka nendega askeldada, nende juttu kuulata pealt, siis ei ole kuigi lõbus. Ajatööd peab tegema siin kuskil keegi poiss täkkesse häält tegema on juba nii palju üles ärganud. Need olid ka valud, aga vana siin majas kedagi tõesti vaata. Palun. Mitte kunagi ei saa olla, aga täiesti nõrgend oli ära seal Tartu maantee kuus. Polikliinikusse läks ja heitis koridori magama, hiljem läks siis arstikabinetti ja kukkus meid siis. Siis kutsuti välja, tõime ta siia ära, siis ta oli juba jälle seal. Nii väsis ära, vahepeal autost tulime, sega, nüüd magasin ennast siin natuke veel, käin lainemaks ja nüüd alles hakkas rääkima. Et vahepeal ei tulnud, vahepeal ei tulnud, mingisugused jutud on, et oli täiesti nii Laivanaga pommi küsida tema käest, et kus te viibisite, kus ta magas, siis ta kindlasti ei mäleta. Lõpuks teeme juttu sellest mikrofonist, millega meist küll igaüks on kokku puutunud nimelt telefoni mikrofonist, mida kõikese vaene väikesemeke küll kuulma on pidanud. Anu kas seltsimees külastajad võiks paluda telefoni juurde, kuidas tööasjus ja tööasjus kuidas ja töölt helistatakse ja? Seenemine ja TV Emine, sinu mullike. Kuidas elab minu vaevunudki minule voosi nupukene tibatillukene gene ja keskväljakult räägin ja kes täna kohtume. Aga miks siis minu kalake ei saa? Ütle talle teakeni valutab, ütled, tahad värsket õhku? Tädi suri ära, juba rääkisid ja ütled, tehas põles maha. Kas seda juba rääkis, et mida siis küll öelda, kuule, ütle, et sõbranna jäi trammi alla ja on haiglas. Noh, et see ei lähe läbi. Miks see sõbranna on sinu? Siis teisipäevani, niisukene, teisipäevani minule emu rullikeni teisipäevani minule niukene minu Talleggi nimlikuga lekkinud. Alo. Vabandage, kas Anne on koduse vabaluks telefoni juurde, kuidas töölt tülitatakse ja töölt? Tellimine annetine, tirimine, linnupojad, telepidu lepatriinud, mis kodus või? Selge, ma esitan sulle küsimuse, sina ainult vastad. Kas me täna kohtume kiisuke, isa, miks musikene, ütle talle teadki valutab. Ei usu. Siis ütled, onu on surnud, aga see oli juba möödunud. Ütle siis, et tehas põles maha. Kuidas rääkisid juba, mida siis võiks talle küll öelda. Kullakene, ütled, sõbranna jäi auto alla ja. Ei sobi. Selged. Ja küll teisipäevani, minu tibukine teisipäevani minu linnu Vesakene. Sammuna kiletee sime. Palo vabandage, kas ma tohiks paluda estrit telefoni juurde? Kuidas, ah, ei ole kodus, andke andeks. Töölt töölt tülitatakse. No hea küll, lähen oma naisega. Koolipoiss. Ära kas see on ema äsja tere, olge hea Palogeedi telefoni juurde. Kas ta käib juba aitäh? Täna pere, kuidas, kes ei tunne häälest ära, seal ei mina, Rutsi kuule, varsti tuled kooli, mis palavik sul on 38, no no siis sa oled varsti terve, läheb paremaks, eks ole eks ole, Kuleedi, tead, mis ma sulle nii vara helistan, viimane tund jäi ära. Mata õpetaja haigeks, kahepoolne kopsupõletik, loll said aru naa. Mõlemad pooled põlesid läbi. Ei tea, räägivad, et jääb kauaks koju. Vahva, eks, eks ole kahju, et sina kooli seal olla saaks, Polli, tead, aids sai etteütluse eest kahe sõna, kui asemel kirjutas nõndaksi ja tegi peale selle veel seitse viga. Ja eile käisime kinos, vaatasime alla 16 aastat keelatud João A mis nimi, vaat ma ei mäleta kuningannast oni. Nüüd tuli meelde tee võlla. On sellest teate ennast. Sellest marjad dwardessist. Kõik suudlevad põrandal maas, aga kuidas ta pea otsast maha raiutakse, vot seda ei näidatudki, pole sõda, pole mitmenda ja vaat seitse vaprat mäletada. Apoliike Gerreffil. Dirkil panin. Kuule, küllaltki terviseanne, ma ei küsinudki põlegi Ogras. Me oleme juba Sitsiilia saareni jõudnud. Tiiu, tere, ma sain kõik teada, sa oled kastetud ja tähendab niimodi, lased pesukaussi, kiivrit, saad aru ja pool supilusikatäit pruuli ja pool teelusikat pole vaniljet lõhna jaoks. Pärast pistad pea ja näovett. D ja kannatad nii kaua, kui suudad. Ja nii kolm korda päevas, pärast määrid näo, kalamaksaõliga või koerarasvaga sisse. Ööseks paned jääkotid jalgadele segi, sukkuma välja, saad aru? Pärast algab kõige hirmsam päeva, tead vaikima, ei ühtegi sõna. Pea meeles, see on selleks, et näonahk Eveniks, saad aru ja kuu aja pärast võid kindel olla, ei ole ühtegi, Tedredate. Nägemiseni. Mul on kiire. Kas see on balti jaama teadete? Me seama balti jaama. Nii, öelge palun, millal läheb rong? Otse aitäh. Öelge, palun, kas Leningradi või Moskva kaudu? Aitäh. Kas kuidagi otsa ei saa? Ei saa, selge, aitäh. Öelge palun, palju maksab pilet. Platskaart, aga kupeeritud. Pehmes o, nii palju. See on tavalises rongis. Jah, aga kiirrongis. Sa platskaart, aga kopeeritud pehmes. Kallis, kallis, kallis akkas diiselrongi ei käi sotsi, vaheta, kuidas? Ainult üks vagun. Kuidas üks vagun võiks nii ilma vedurit ta. Kuidas ta liigub? Selgelt kahju, kahju. Aga lennukiga saab Sotši, saab aitäh. Kui palju maksab lennupilet? Oh jumal, hulluks võib minna nii kallis. Aga kuidas? Kui sõidaks niimoodi Jaltas, sealt laevaga Sotši, kas nii võib või aitäh. Palju pilet maksab? Laevatekile kolmas klassi, aga teine klass, aitäh, aga esimene klass. Nii palju, kas tõesti leidub sõitjaid nii kalli raha eest? Kuidas, mis tähendab, aitab, see on teie töö. Teie saate selle eest palka ja olge hea, mina esitan küsimusi ja te peate vastama, mis tähendab, irvitamine, rühmitamine, son, vastake, palun, kas ma saan helikopteriga lennata? Hallo hallo, vaat kus bürokraat. Kuidas ma tahan, ma tahan teada, millal väljub Rom Virtsu? Aitäh. Aga öelge, millal. Pani toru ära. Sigadus. Ei tea, mille eest neile palka makstakse. Lojused. Sinine esmaspäev. Halo, Karamzina. Tere, mina jutustage täpselt, kuidas oli. Mis? Enda juures harragi paga seltskonda. Ah soo, kus siis on tore, mitte midagi ei mäleta, Õuzala, kuidas oli? Paga kaua olime vä? Oh, nii kaua. Kuule, aga sina, kellega olid? Kes kakles minuga kaklesin, lõhkusin peegli ära. No sina maksid kinni, peksin, keda ma peksin naist, kelle naist? Oma naist, aga see pole midagi, vaimu ära mõtlesin, et võõrast naist ei olnud mitte midagi imelikku olimist täitsa jokkis. Kuule, lõbus oli või? Kes mu koju tõi, sina aitäh. Kuule Karla, kas me täna ka kuhugile Lääne koop olla, täitsa täitsa sapijuhad parandada. Pull sundmina ei tunne ju neid ükskama, lähme, sina, tuuled on Kaia. Kuule, ma helistan sulle homme ja siis jälle jutustanud mulle, mis oli täna, et see oli niikuinii midagi meelde. Viimasel ajal on mälu nõrgaks jäänud ja tulises õhtul läbilane koos. Nägemiseni. Elame jälle.