Kuulusin Eestimaa Kommunistliku noorsooühingusse kohe selle asutamisest alates. Ühingu tegevust juhtis ja suunas Eestimaa kommunistlik partei. Partei keskkomitee liige Jaan krõuks õpetas meid töötama illegaalsetest tingimustes. Esimeseks ülesandeks, mis ta seadis meie ette oli luua sidemeid kõigi käitustega ja keskkoolidega, organiseerida igas käitises ja koolis Eestimaa kommunistliku noorsooühingu rakukesed. Kuna ühing oli põrandaalune tema liikmeks olemise eest karistati sunnitööga halvemal juhul ka surmanuhtlusega, siis tuli ühingu liikmeks valida ainult täiesti kindlaid ja ustavaid noori. Sääraseid, kes olid kommunistliku võitluse ideede eest valmis ohverdama kõik nii oma vabaduse kui ka elu. Tegutseda tuli rangelt konspiratiivset, et vältida sissekukkumisi. 1922. aasta suvel sain parteilise ülesande olla Kreuksi saatjaks tema käikudel. Temal oli võõras hirmutunne oma elu pärast, sest see idee, millele ta oli jäägitult pühendanud oma elu, oli niivõrd suur ja kõikehaarav, et jäänud ruumi enesele mõtlemiseks. Triuks võttis isiklikult osa kõigist põrandaalustest noortekollektiivide koosolekutest sissekukkumise hädaoht oleks väiksem, olid kollektiivid viie kuni seitsmeliikmelised. Kui mõnes tehases või koolis oli rohkem noori, keda võis põrandaaluse Eestimaa kommunistliku noorsooühingu liikmeks võtta, siis tuli sinna luua mitu kollektiivi, kelle liikmed üksteise kuuluvusest ühingusse ei tohtinud teada. Põrandaalused koosolekud toimusid meil suvel tavaliselt linna lähedal metsas kas mõigu surnuaia taga heinamaal, Ülemiste järve ääres või Kose-Lükati. Talvel kasutasime tühje suvilaid peamiselt Pirital ja kosel. Ühes noorte koosolekust, mis toimus märtsis 1922. aastal ühes tühjas Pirita suvilas võttis osa ka Viktor Kingissepp. See, et kingite pise tuli meie koosolekule, oli meile suureks unustamatuks elamuseks ja igaüks meist tõotas oma südames töötada veel energilisemalt veel ennastsalgavalt, kui seni. Töötada tuli meil nii põranda all salakoosolekut, lendlehtede levitamine ja muud konspiratiiv ülesanded kui ka põranda peal töölisnoorsoo ja koolinoortehulkades. Põrandaaluste kollektiivide liikmed arendasid tööd noorte hulgas vabrikuid koolides, ameti hinguis. Nad olid töölisnoorte majandusliku võitluse algatajad eks, ja juhtijateks põrandaaluse kommunistliku noorsooühingu üheks tähtsamaks ülesandeks oli viia kommunistlikku selgitustööd kõikjale noorte hulka tõmmata noori ära sotside ja kodanluse mõju alt ja liita neid revolutsioonilise klassivõitlusega. Selle sihiga tungisime nii mõnigi kord sisse sotslikesse ja poolsotslikese organisatsioonidesse. Ajasime need lõhki, võtsin üle. Nii astusime näiteks vastavalt partei direktiivile ja noortekomitee otsusele tuleviku nimelisse noorsooühingusse. Tegime ühingu liikmete hulgas selgitustööd ja mõne aja pärast otsustas ühingu üldkoosolek liituda revolutsioonilise klassivõitlusega. Noored võtsid aktiivselt osa kõigist partei üritustest, näiteks 1902 kolmanda aasta kevadel, teise riigikogu valimiste puhul ja sama aasta sügisel omavalitsuste valimise puhul käisime meie kommunistliku noorsooühingu liikmed majast majja töörahva ühiseväärne kandidaatide heaks selgitustööd tegemas ja Lendlehti levitamas. Tol ajal toimus valimiskampaania terava klassivõitluse olukorras. Kaitsepolitsei nuhid jälitasid meid ja püüdsid meie agitatsioonitööd takistada ja nurja ajada kuid kodanluse terrori kohutanud julgeid võitlejaid arreteeritud ja tapetute asemele astusid ikka ja jälle uued võitlejad, kes kandsid revolutsioonilist võitluslippu edasi, kuni töörahva täieliku võiduni. Kallid oktoobrilapsed, pioneerid ja kommunistlikud noored. Mul on eriline hea meel tähistada täna koos teiega Lenini sünnipäeva ja tähistada seda just siin, selles ruumis. Sellel ruumi on ajalooline osa Eesti töötavad rahvarevolutsioonilises võitluses. Selles ruumis mõisteti korduvalt kohut revolutsiooniliste võitlejate üle. Mõisteti neid pikkadeks aastateks sunnitööle selle eest, et nad võtsid osa töörahva vabaduse võitlusest võitlusest kommunistliku partei ja Lenini ideede eest. Ja Lenini õpetus õpetustöörahvaõigustes Töörahva ajaloolisest osast ühiskondliku korra ehitamisel oli see, mis andis neile jõudu, tegi nad tugevaks ja kartmatuteks, nii et neid ei kohutanud. Ei pikaajaline sunnitöö, vanglad ega raskemadki karistuseks. Palju aastaid tagasi seisin ka mina selles ruumis kohtulaua ees. Meid oli 149 kommunisti, kes olid arreteeritud ja sõjaringkonnakohtu alla antud. 149 kohtualuse hulgas oli 50, kes olid kommunistliku noorsooühingu liikmed. Milles seisis siis meie süng? Miks oli meid arreteeritud ja kohtulaua ette toodud. Aga meie süü seisnes selles, et meie ei saanud leppida ülekohtuse kapitalistliku kurnamise korraga, kus kõik õigused olid tegelikult ainult rikastel. Õigus haridusele, õigus arstiabile, õigus kõigile kultuurivaradele. Teie kasvate uutes, nõukogude korra tingimustes ja sellepärast teile on paljud asjad iseenesestmõistetavad ja teil on vist raske mõista, et kunagi oli aeg, kus hoopis teisiti. Te lähete koolilõpetajate, seitsme aastase kooli õpitu otsekohe edasi. Lõpetate keskkooli. Kuid siis, kui mina veel koolis käisin, ei olnud see mitte niisiis väga palju lapsi, kes astusid algkooli. Ei saanud lõpetada, isegi mitte algkooli. Neil ei olnud võimalik käia isegi mitte kuus aastat koolis. Algkool oli tol ajal kuue aastane. Väga paljudel tuli lahkuda koolist juba kolmandast neljandast klassist ja minna tööle maale, karjatöökotta või vabrikusse, õpipoisiks ja nii edasi. Sellepärast et napi hakkama aitama oma isal või emal leiba teenida, perekonda üleval pidada. Peale selle Ada puudusid kah töölistel töötaval rahval poliitilised õigused. Näiteks Eestimaa kommunistlik partei oli sunnitud töötama põrandal, kommunistliku partei liikmeid, jälitati, arreteeriti, lasti maha ja nii edasi. Samuti Eestimaa kommunistlik noorsooühing töötas ainult põrandaaluse organisatsioonina, ei, ka tema liiget ähvardas selle eest. Sunnide karistus. Eesti töötav rahvas võitles oma õiguste eest, võitles selle kapitalistliku korra vastu, võitles selle vehkima, anna nõukogude kord. Võitlust juhtis Eestimaa kommunistlik partei ja meie noored, tahtsime osa võtta sellest võitlusest. Püüdsime kõigiti abiks olla parteile ja töölis klassile selles revolutsioonilises võitluses. Kuidas siis, milles väljendus meie abi? Praktiliselt? Väga palju oli võimalusi osa võtta, võitlusesse, kaasa aidata. Näiteks töölised andsid välja oma ajalehte, ajalehele oli vaja organiseerida tellijaid, oli müüjat, üksiknumbreid, oli vaja organiseerida ajalehele kaastööd ja nii edasi, kõigest sellest võitsime meie kommunistliku noorsooühingu liikmed aktiivselt osa. Kui olid suured rahvapühad, esimene mai esimese mai vastu, tuli valmistada valimisloosungeid lippe teha agitatsioonitööd selgitustööd, et tuleksid kõik käitised välja demonstratsioonile siis jällegi sellest tööst võtsid noored vägagi agaralt ja aktiivselt osa ja nende abi oli vägagi hinnatav. Kui 1000 923. aastal olid riigikogu valimised siis valimiste tulemusena valiti TÖÖ raba poolt Riigikogusse vaatamata kõigile takistustele 10 esindajat. Ja kui mõni kuu hiljem toimusid uued valimised, nimelt omavalitsuste valimised, linnavolikogu valimised, edasi Sisvi töörahva sinna veel rohkem esindajaid. Ja missis tegi kodanlus, kui oli valimiste tulemusena töörahva saanud nii palju esindajaid nendesse asutustesse sisse viia. Jaanuaris 1000 924. aastal toimusid üle maa arreteerimised ja arreteeriti, parlamendi liikmed arreteeriti need, kes olid kandidaatideks seatud üles valimistel samuti arreteeridega, omavalitsuste valitud esindajad. Ja nendest arreteeritutest siis moodustatigi see 149 kommunisti protsess, mis leidis aset selles ruumis. Kui meid Kohtupäeval toodi siia saali ja sätin nende akende alla. Kolme ritta, meie ees seisid sõdurid granaatidega vangivalvurid paljaste mõõkadega. Siia lavale, aga pidi tulema kohus. Kui siis ilmus siia adjutant ja hüüdis. Me istusime, pinkide olid sinna saadetud kohtualuste jaoks püüdis püsti tõusta, kohus tuleb. Tõuseb meie püsti ja hakkasime kõik, kui üks mees laulma internatsionaali. Nüüd üles, keda needus rõhub. Samal silmapilgul astus püünele kohus, kes koosnes ohvitseridest, see oli sõjaringkonnakohus. Kohtunikud kaotasid hetkeks täiesti pea. Kohtualused laulavad nüüd üles, keda needus, rõhu? Nats teisiti, üks moment täiesti nõutult, siis pöörasid ringi, jagadusid. Me laulsime internatsionaali lõpuni ja istusime maha, istusime maha võitjatena, siis me olime kohtu Launud saalist välja. No ootasime, mis siis nüüd edasi saab? Koos ei tulnud tagasi, möödus tund, möödus kaks, möödus kolm ja kohus ei tulnudki enam. Siis hakati meid ükshaaval hüüdma nimepidi, saalist välja, viidisele, ukse kaudu sellesse suurde ruumi, mis on siin ees jalutusruum. Kui minu kätte tuli kord mind saalist välja hüüti, sinna eesruumi jõudsin, nägin, et need minu seltsimehed, kes olid ennem saalist välja viidud, olid seal paarikaupa pandud raudu. Ka ning pandi raudu ja nii olime kõik välja viidud, ritta pandud ja rauda pandud, siis viidi meid välja hoovi peale. See oli novembrikuu, 100. peent sügist vihma ja nii hoiti meid siis seal väljas vihma käes kuni hilisõhtuni. Sisveedi. Järgmisel hommikul toodi meid uuesti kohtusse. Aga siis ei toodud meid mitte kõiki korraga siia saali, vaid ükshaaval kutsuti saali ja kohus istus juba valmis laval. Meie protsessi liige oliga Jaan tomp. Te teate, olete korduvalt käinud Jaan Tombi nimelises kultuurihoones, olite vist äri pool ja nii edasi. Vot see klubi, see kultuurihoone nimetati Jaan Tombi nimeliseks just selle meie protsessi kaaslase seltsimees Tombi mälestuseks. Too oli ka Eesti parlamendiliige, oli Riigikogusse valitud töörahva poolt ja teda arreteeriti 21. jaanuaril 1924 arreteeritud tööliste koosolekul. Mitte mingisugused kuriteokohalt. Ja kolmandal kohtume päeval. Kui tema käest küsiti, kas ta tunnistab ennast süüdi, ütles tema, et minu see üle otsustab tööratast, mina olen võidelnud töörahva vabaduse eest, töö rab õiguste eest. Kas ma olen hästi halvasti võidelnud? Selle üle ei otsusta mitte teie. Vaid selili, ostab, pöörab selle peale. Anti käsktomp kohtusaalist välja viia. Ta ütles veel, elagu töörahva valitsus. Nende sõnadega läks saalist välja. Järgmisel hommikul, kui meid jälle toodi kohtusaali vastati meile. Et seltsimees tomp anti välja kohtu kätte ja lasti öösel maha. Meie protsess kestis kolm nädalat. Siis toodi Meid öösel siia saali, et meile ette lugeda meile mõistetud kohtuotsus. Kohus oli jällegi laval, meid rivistati jällegi siia paljaste mõõkade ja püsitäppide vahel üles ja loeti ette kohtuotsus. 33 kohtualust mõisteti eluks ajaks sunnitööle väga paljud 15-ks aastaks, 12-ks 10-ks aastaks. Kuid see kohtuotsus, need rasked karistused meid ei kohutanud. Sest me teadsime, et me võitleme töörahva õiguste eest. Et me võitleme Lenini suurte ideede eest ja et need ideed võidavad ka vangimajas. Pikkade aastate vältel me ei unustanud kunagi, et meie oleme Lenini armee sõdurid. Oleme töörahva suurte Ka vangimajas. Ent selle vastu, et kord vangist välja tulles veel paremini Seda võitlust pidada veel paremini neid ülesandeid täita, mis igale ühele meile paneb partei, meie püüdsime iga võimaluse vangimajas ära kasutada selleks, et õppida. See ei olnud mitte kerge, sest meile sageli ei antud raamatuid, meid karistati sellega, et meid võeti õigus lugeda, võeti õigus kirjutada. Kuid kõigile takistustele vaatamata meie õppisime paljud, kes vangi tulles ei omanud algkooliharidustki, sest nagu ütlesin, tol ajal ei olnud võimalik igalühel saada algkooliharidust. Paljudel oli ainult neljanda klassi haridust. Vangimajas. Õppisid Algkooli kursuse läbi, õppisid keskkooli kursuse läbi ja vanglast välja tulles andsid ära keskkooli lõpueksamit. Aga mitmedki näiteks seltsimees Sepress, seltsimees Veimer, andsid ära Tartu Ülikoolis ülikooli lõpueksamid. Teie elate lapsed hoopis teistes tingimustes, vabades Nõukogude tingimustes. Teie ees on lahti kõik teed, kõik võimalused. Õppige, õppige hästi, õppige nii nagu hoopis Lenin. Et oskaksite töötada nii, nagu töötas Lenin. Sest teie olete tulevased kommunismi.