Täna tahan meenutada seda häbiväärset päeva kuma konservatooriumis pillide tundmise eksamil läbi kukkusin. Läbi kukkuma pole just kõige täpsem väljend, sest eksami õiendatud Nazain kuid hinne kukkus viielt neljale. Meid oli konservatooriumis ühel kursusel neli helilooja hakatist. Ülo Vinter, Hillar Kareva, Aarne Oit peale minu Oit oli alustanud meist aasta vanem. Ta mängis pere elatamiseks filharmoonia estraadiorkestris oli ringreisidel ja pidi palju puuduma. Seetõttu lõpetas ta meiega samaaegselt. Seda mainitud eksamita meiega koos ei teinud. See aine oli vist kolmanda kursuse õppekavas. Eksamineerija oli professor Eugen Kapp. Ma läksin eksamile täiesti muretult, sest olin umbes tosin aastat orkestris mänginud ja üsna palju ka arranžeerinud. Seda tööd ju ilma Pille tundmata teha isapillide ulatus, transponeerimine ja muu lauljatele või koorijuhtidele. Keeruline värk, oli mulle selge, nagu vesi. Juba võis öelda, et eksam on tehtud, kui Eugen Kapp esitas mulle viia viimase küsimuse ette, teades, et see on väga lihtne vastata. Kuid orkestreerida ilusat laulvat meloodiat, missuguse vaskpillide valite? Mulle tuli otsekohe meelde Tommy Dorsey kuulus pala AM getting sentimentolowervjuu ja vastasin aru pidamata trombooni. Aga metsasarv, meenutas Cap. Tromboon, jõuline pill. Sain aru, et minu džässiteadmised olid vedanud ja pole mõtet vaielda. Etka tromboonist võib mahedat häält välja meelitada. Hiljem, kirjutades ooperi- või opereti partituuri, metsasarvepartiid tuli vahel meelde, see pill mulle vingerpussi mängis. Või oli see hoopis tromboon. Aga Tommy Dorsey mängis tõepoolest nii laulvalt, et Frank Sinatra orkestris lauldes õppinud temalt õiget hingamist.