Öeldakse, et pole halba ilma heata, ent vahendiku pähe mõte, et pole ka head ilma halvata. Ta keskmise põlvkonna muusikud mäletavad noorusaega, kui müügile tulid esimesed magnetofonid ja sai raadiost kuuldavad hakata üles kirjutama. On minulgi meeles vaimustus ja ka pahameel, kui alles hiljuti ostetud suures raskes kastist. Kolm ikka ja jälle rikki läks. Kord tuli meile koju Mart Saar koos oma õpilase Harri otsaga. Meil oli kodus kaks klaverit ja otsapidi koos Heljo Sepaga oma valmiva klaverikontserdi läbi mängima. Üks mängis soolo, teine orkestri Tiid. Õppisin sel ajal Mart Saare juures ja olin kuulnud tema vaimustavat klaverimängu. Niisiis seadsin magnetofoni valmis, et seda lindistada. Aga siis selle inimese asemel käis kõva klõps ja nii jäin ilma ajaloolisest helidokumendist. Et mitte sellest ei tahtnud ma pajatada, vaid selles, et nüüdisaja noortele muusikutele tuleb kõik hõbetaldrikul kätte. CD CD-ROM, DVD, arvutid ja mehaanilisi instrumendid, millega muusikat teha? See oleks ju suurepärane, kui sellega ei kaasneks teatav D ja otsingu laiskus. Vanemate muusikutega olnud ajast rääkides tuleb ikka jutuks, mismoodi sa otsitud läbi segavate raginat BBC-st, Eeeffennist või Stockholmist džässi, mida Tallinna ja Moskva vahel ei mänginud üksi saada ja see tuli meelde jätta ja nõudis aktiivset kuulamist. Tollased teemad helisevad praegugi kõrvus. Praeguselt tulevad kõrvast sisse, teisest välja. Üks lemmikuid oli tori Ellingi orkester noore lauljatari Alice papsiga. Selle orkestri stiil oli meile eeskujuks. Saade algas alati orkestri tunnusmeloodiaga. Edasi kõlasid palad nagu panen 100 ühe vastu, et olen armunud.