Mälestusi toredatest ja kauaks meeldejäävatest pioneeriüritustest on meie pioneeridele palju õnnestunud koondused ja lõkkeõhtud unustamatut päevad, pioneerilaagrites, toredat matkad ja pingerikkaid, spordivõistlused. Ent on ka teistsuguseid mälestusi, mälestusi rasketest sõjapäevadest ja sõjajärgse ülesehitustööaastatest. Sellest jäävad jutustada need, kes kuulusid. Pioneeriorganisatsiooni ridadesse 19 aastat tagasi annamegi neile täna sõna meie mikrofoni ees on Tallinna pioneeride palee töötaja Eha Polyszinski. Ma tahaksin rääkida võib-olla kõigepealt sellest kõige ilusamat hetkest minu pioneeriks olemise ajal. Ja selleks hetkeks oli õieti see päev, mil me andsime piduliku pioneeritõotuse. Kuupäeva ma täpselt ei mäleta, aga tean, et see sündmus langes ühte meie kooli nääripeoga. Kuna meie pioneerimalev oli väga suur tegelikult, siis võeti esimesel korral tõotusi vastu ainult Pioneeridelt aktivistidelt. No ma olin siis ka salgajuht ja isetegevusest võtsin päris tublisti osa oktoobri lastega töötasin ja mulle langes siis osaks ka see au olla nende ridades, kes esimestena andsid pühaliku pioneeritõotuse. Meie pidu oli väga hästi ettevalmistatud kiitus meie õpetajatele ja kommunistlikele noortele aktivistidele, kes selle ettevalmistamisest osa võtsid. Igatahes, kui rivistusime ülesse lavale, kus meil tõotus vastu võeti ja kaelarätikud kaela seoti, siis meil kõigil oli niisugune tunne, et üks tükikene kusagil kurgus ja see tõotuse teksti ütlemisega oli päris tõsiseid raskusi. Meil tehti seda selliselt, et oli kirjutatud ilusasti pioneeritõotuse tekst ja igaüks, kellelt võeti vastu tõotus kirjutas alla enda allkirja. Et meie ärevus oli väga suur, sellest annab tõenduse kasvõi see asjaolu, et pärast ma püüdsin leida enda allkirja nende allkirjade hulgas, aga ma tõesti seda ei leidnud, sest kirjutamise mu käsi oli niivõrd värisenud, et allkiri oli täiesti moondunud. Sellel päeval toimus meie koolis esimene tõeliselt tore nääripuu. See oli nimelt 1940. aasta lõpus, nagu te teate, esimesel aastal, mil meil nõukogude võim oli kehtestatud ja see nääripuu oli täiesti organiseeritult selliselt, et nii palju naeru ja nalja ja tantsu ja laulu ei ole vist küll minu koolipõlves ühelgi teisel peol kõlanud. Igatahes tulime me koju õhtul väga hilja, olime hirmus erutatud ja kaua aega ei saanud und silma ja kui ma siis niuksed magama jäin, siis ma ei tea, kui kaua ma oleksin veel maganud seda õnnelikku und. Kui ei oleks äratanud uksekell. Läksin avama ja imestuse ka nägiled ukse taga seisis postiljon. No võtsin siis selle postisaadetise vastu ja hakkasin vaatama, mis seal siis on. Mu üllatus oli ääretult suur, seal oli väga-väga palju postkaarte ja kirju ja kõik need olid meie klassi kommunistlik noor. Klassijuhatajalt mäletan õppealajuhatajalt siis veel isegi komsomoli tol ajal linnakomitee liikmetelt, no ühesõnaga võite isegi ette kujutada, et üldse nii õnnitluskaardi saamine igal juhul on väga meeldiv, aga sellisel pidupäeval oli see tõesti lihtsalt nii et ma käisin terve päev ringi nagu sünnipäevana. Kõigi nende kaartide ja kirjade sisu oli põhimiselt üks. Kõik õnnitlesid pioneeriks vastuvõtmise puhul. Imelikul kombel on mulle jäänud meelde ka minu viimane pioneeriks olemise päev. See oli hoopis teises miljöös nimelt see toimus kaugel tagalas, teised Uurali mägesid. Ühel väga külmal talvisel päeval nimelt 23. veebruaril, Nõukogude armee aastapäeval meie evakueerunud eestlased, meid oli seal perekonda 16. Olime ühinenud niisuguseks tugevaks monoliidseks rühmaks, kes tegeles ühislugemistega ja isetegevusega ja sel päeval just toimus meil klubis laste kontsert, et mina olin neist lastest kõige vanem ja muidugi selle tõttu langes minule ka kõige suurem koormus nii-öelda. Ja need pisikesed mudilased meil oli palju eelkooliealisi nendeni ettevalmistamine ja see langes kõik minu osaks. Ma tegin seda tööd suure rõõmuga, sest minu enda pioneeripõlvest oli jäänud mulle meelde palju huvitavat, mida me olime teinud, millega esinenud ja rakendasin siiki, nüüd siis oma teadmised ära selleks et muuta huvitavaks selle sõjaaegse tagala inimeste puhkeõhtut, mida me püüdsime sisustada oma isetegevuskontserdiga. Kontsert lõpus lõppes nii õhtul juba. Pime oli, väljas oli hirmus pakaseline ilm ja mäletan, et läksime vennaga kohe kontserdilt otsebüroole. Büroo töötas tol korral ja külanõukogus Ühes niisuguses üsna tagasihoidlikus ruumis. Ja kui minu pioneeriks vastuvõtmine toimus sellises väga pidulikus meeleolus ja ümbruses, siis minu viimane pioneeriks olemise päev lõppes üsna niisuguses tagasihoidlikus õhkkonnas. See päev oli ühtlasi minu komsomoli ridadesse astumise päevaks. Büroo oli väga niisugune tõsine, nagu sel ajal meeleolu üldse oli raske sõja aasta. Ja mulle esitati ainult kolm küsimust, teine küsimus esitati. Kui vanalt võib võtta vastu komsomoliorganisatsiooni? Teate ma täna siin tõesti kõiki vaime, et see tuba oli üsna pime, sest nimelt ma olin saanud hakkama sellise tempoga, et mul oli tegelikult üks aasta täpselt aega veel komsomoli astumiseks, aga kuna vend astus kommunistlikuks nooreks ja ma tahtsin kommunistlike noortega koos töötada ja kuna mul dokumente mingisuguseid kaasas ei olnud, siis ma lihtsalt kirjutasin sinnamaale üks aasta varem sündinud. No muidugi, kui mul seda küsiti, siis ma vastasin õigistega, ise punastasin tugevasti, hääletati, võeti vastu õnnitleti ja siis tõusis rajoonikomitee sekretäri üles ja ütles, et nüüd annan sulle esimese komsomoliülesande edaspidi organiseerida regulaarne töö Eesti koloonia, aga eriti lastega. Sellest ajast peale me hakkasimegi regulaarselt tegutsema ja andsime väga palju kontserte, pidasime vestlusi ja töötasime kolhoosipõllul, igaüks siis muidugi oma jõudu mööda ja abistasime sellega meie täiskasvanuid. Raskeim aastail võitluses meie suure vaenlasega. Nüüd muidugi huvitaks, mis seal vahepeal toimus, mis me vahepeal tegime, kui me pioneerid olime. Ma tahaksin rääkida, kuidas meie koolis organiseeriti orkester. Me 320 last. Me laulsime, tantsisime ja väga nii mitmekesine isetegevus oli. Aga järjest andis tunda muusika puudumine. Kust need poisid teada olid saanud, ei tea, et pioneeride majas kantakse maha kõik vanad instrumendid. Meie poisid jooksid ruttu sinna pioneeride majja ja palusid need instrumendid endile. Nad tõid sealt v vana pioneeritrummi ühe triangli ühe ilma keeldata balalaika ja ühe mandoliini. Siis ilmnes, et kellelgi oli veel kitarr. Kellelgil oli veel üks mandoliin ja üks meie õpetaja mängis viiulit. Noh siis orkester saeti kokku ja harjutused algasid mõned poisid siis, kes oleks ikka tahtnud ka sellest üritusest osa võtta, neil ei jätkunud Pille ja siis nad mõtlesid välja niisuguse vihuri ette, kid ksülofoni pudelitest. No see on päris suur kunst Panalise pudelisse just täpselt nii palju vett, et see pudeldaks just sellist häält nagu tarvis on, igal juhul meie meistrid said sellega hakkama. Ja sellest ajast peale. Meie koolil olid olemas kõik eeldused heaks esinemiseks isetegevusalal ja me tegimegi seda kolmel aastal järgi mööda. Võitsime rajooni rändpunalipu isetegevusolümpiaadidel. Nüüd võib-olla veel ühest väga huvitavast sisukast üritusest, mis küll noh, ei kuulunud otseselt pioneeriorganisatsiooni raamesse, kuid mis siiski toimus nii-öelda stiihiliselt, kuid samal ajal regulaarselt nimelt meil lõid läbi nii-öelda avameelsuse õhtud, mida korraldati ühiselamus või selles internaadis meetubades, see kujutas endast sellist üritust. Üks meie toa elanikest võeti nii-öelda vaatluse alla. Tehti talle selgeks, mis tema on teinud halba, mis on temas egoistlikku näiteks mida tema peaks tähele panema, edaspidises elus. Räägiti ka sellest, mida ta head on teinud, missugused head jooned temal on? Kiideti? See isik, kellest räägiti ise pidi aga kogu aeg vait olema ja vasturääkimise õigust ei omanud pidi tegema vaikides omad järeldused ja püüdma edaspidi ennast parandada vastavalt sellele, missugused märkused talle tehti. Järgmisel õhtul võeti päevakorra teine inimene, nii käis see ringiratast kogu aeg. Igatahes mina pean ütlema küll, et mulle jäid need eluks ajaks need õhtut meelde ja ma sain nii mõnestki pahest lahti tänu seltsimeeste avalikule kriitikale. Selle ürituse eest olen ma vist kõige rohkem tänulik pioneeriorganisatsioonile ja oma pioneeriks olemise ajale. Ja nüüd kallid noored vestled teiega Eestimaa Kommunistliku partei Rakvere rajoonikomitee sekretär Lembit Merdik. 1940. aasta juuni sündmused tõmbasid kaasa ka meid kõiki noori Pärnus sest tegemist oli töölisklassi suure võiduga ja töölisklassi võimu taastamisega Eestis. 940. aasta septembris asusime juba Nõukogude kooli õppima. Jätkasin õpinguid Pärnu esimeses keskkoolis. Kuna Pärnus hakati loomaga komsomoliorganisatsioone, siis muidugi meie noorte huvi oli samuti istuda töölisnoorte komsomoliorganisatsiooni. Kuna vanaduse tõttu ei võetud meid veel vastu komsomoli sisse, moodustati Pärnu esimeses keskkoolis pioneeriorganisatsioon esimeseks pioneer. Organisatsiooni ülesandeks oli minul. Minus alga poistel, kuna mind valiti teise salga juhiks. Kaitsta huligaanide eest loosungeid ja välja pandud plakateid, mäletan kolm suuremat poissi. Meie keskkoolist tulid ja tahtsid loosungid maha tõmmata. Pärnu väljakul tuletõrjehoonelt. Me kaitsesime selle juures. Meil taas sai natukene isegi kannatada selle pärast, et meie füüsiline jõud muidugi nendest üle ei käinud ja alles komsomoli patrull. Siis tuli meile appi ja viisid need poisid ära. See oli meie pioneer, organisatsiooni poolt saadud esimene ülesanne. Mees algale Antiga salga lipp. Juunikuus, kui algas koolivaheaeg, siirdusime oma salgaga huvitavatele retkedele. Käisime valgerannas telkla laagrites. Pidasime huvitavaid pioneeriüritusi, maastikumängusid ja Üheks huvitavaks ürituseks oli meil Sauga jõel kalapüük. Meie eesmärk selle juures oli, et püüda kalu. Neid pioneer tarkuste järgi küpsetada tähendab, praadida, varda otsas küpsetada ja osata teha kalasuppi. Muidugi üritus oli väga huvitav, selle juures käis ka võitlus selle eest, kes kõige rohkem kalu jõest välja tõmbab. Muidugi oli meiega lahutamatuks liitlaseks mees, alga lipp, milline lehvis meil kaldal, kus oli püstitatud ka meie väike laager pelk hommiku kella 10 paiku, kui meil juba kalasupp kees, jooksis üks mees sealt mööda ja riides veega, et mis te, poisid, siin istute veel kaldal Don, alganud puhkenud sõda, et Saksa okupandid on tunginud Nõukogude Liidu kallale, mis saab edasi salga lipu. Küsimus tekkis kohe omakorda, kui me nüüd kõik läheme sõjateele, nii kui me arvasime või sõda viib meid lahku üksteisest, et kuhu me jätame salga lipu, kellele me selle üle anname. Salga nõupidamisel koondusel, tegime ühise, tegid poisid ühise otsuse, selle salga lipu jäta minule kui salga juhile hoiule. Minu ja teiste pioneeride saatus kulges hiljem väga mitmesuguseid teid mööda. Siirdusime Nõukogude tagalasse tagalas. Ma viibisin Tšeljabinski oblastis magušina rajoonis. Kusjuures muidugi mind noort huvitasid väga loomad ja eriti hobused. Sellepärast ma palusin end suunata hobusekarja hobusekarjas, viibisime muidugi pidevalt väljas, tegime endale okstest sõnnid ja nendes ka elasime selle juures salga lipp oli kogu aeg ka hobusekarjas minuga kaasas ja ta oli väga ilusaks sümboliks meie hobuste karjustele, kui meie onni katustes lipp lehvis meie onnis, elasime imepoisiga Nikolai ja teine oli kostja hobusekarjuste, nii et oli väga huvitav vabas looduses kihutada muidugi hobustega ja öösiti muidugi oli kõige hullem asi, kui hundid hakkasid kimbutama meie hobusekarju. Mäletan. Ühel ööl olin mina minu kord valves olla hobuste juures. Teised poisid magasid onnis, kui hobused muutusid rahutuks ja nägime ööpimeduses hundi säravaid silmasid. Meil üle hulga oli üks väike jahipüssiga olemas. Äratasin siis poisid ülesse ja tegime siis jahipüssiga pauku huntide poole. Passisete tondid, hunte oli palju ja need see häirinud, siis hakkasime pilduma, tule tukkisid laiali, millega hundisid, peetasime eemale. Hiljem Masiirdusin traktorile tööle, traktoristina ja traktoristid põhimõtteliselt suunati rindel, et ankistideks siis meist, noortest moodustati noorte drag turistide brigaad. Ma töötasin traktoristi alguses linttraktoril ja hiljem ratastraktoril selle juures jällegi vimpel. Pioneer salga lipp oli alati minuga kaasas, lehvistamil traktori peal ja meie noored tundsime väga suurt uhkust selle üle, et ainukene traktor meie kolhoosis, kes omas vinkli meie põllud, olid väga suured. Selle juures. Meie päeva jooksul suutsime näiteks kündes linttraktoriga ära käia ühe põlluotsast teise vaevalt kaks, kolm korda. Ülesanne oli antud meile ukraina Eesti üles harida uudismaid siberi põldudel. Ja selle juures tuli töötada meil 12 tundi järjest 12 tundi ühel räpp turistil 12 tundi, teisel traktoristile ülesanne uudismaade üles harimiseks, suure isamaasõja päevil nõukogude tagalas Edanda rohkem vilja v auga täitsime. Hiljem asusin paartizzanina Nõukogude Eesti tagalasse, kus tuli võidelda saksa okupantidega. Viibides Leningradi oblastis, alguses hiljem Eesti NSV-s Virumaal võitlesin Eesti partisanibrigaadis, brigaadi kompsorgina. Mäletan meil lahinguid oli väga palju, samuti luure kokkupõrkeid saksa üksikute julgestuspostidega. Kuid kõige huvitavam sündmus minu elus oli järgmine ma esimest korda läksin ülesandele luureülesandele iseseisva komandörina. Saksa rindest läbi murdes tuli meil luurelahing läbi pidada muraka sool kusjuures 27 leegion näärileegionäri ka tuli meil asuda ebavõrdsesse lahingusse. Kuue paar disainiga seejuures meie hävitasime üheksa leegionäri ja teised olid sunnitud panema selle juures, meil oli alati kaasas ka minu salga lipp, milline oli usaldatud minu kätte. Oli sõpradega kokkulepe, et kui ma peaksin langema lahingus, et siis kindlasti vähemalt see salga lipp saaks hiljem edasi toimetatud Eestisse pärast Eesti vabastamist ja ta üle antud Pärnu esimese keskkooli pioneeridele. Et täita oma lubadus, millise ma andsin Sauga jõe kaldal 1941. aasta 22.. Vabastamist anti mulle ülesandeid nõukogude võimu taastamiseks Vastseliinas, hiljem komsomolitööl ja alates 47.-st aastast. Asusin parteitööle, kus töötan praeguseni. 958. aastal seoses komsomoli 40. aastapäeva ettevalmistuste üritustega viibisin Pärnu keskkoolis pidulikult andsin üle Pärnu esimese keskkooli parimale pioneerrühmale Pärnu esimese keskkooli 40. 41. aasta teisE pioneer salga lipu, millist nad lubasid hoida ja ajult edasi anda parematele rühmadele. Loodan, et Pärnu esimese keskkooli pioneerid kannavad auga edasi seda salga lippu ja tuletavad keele meie esimesi pioneere, kes lõid 1940. aastal pioneer organisatsiooni Pärnus. Laine Teesalu, kes teiega järgnevalt vestleb, oli üks nendest 24-st eesti pioneerist, kes sõitis Artekki pioneerilaagrisse 15. juunil 1941 ja kelle laagrivahetuse pikendas nädal aega hiljem alanud teine maailmasõda tervelt kolmele aastale. Praegu töötab laine Teesalu Eesti raadios. Niisiis sõna on laineteesalul. Vana pioneeripõlv on lahutamatult seotud laagrieluga, kuna kolm aastat sellest sidus artiklis. Sellepärast on eredamad mälestused kyla keeruvaldkonnast ja neid on palju. Kõige säravamad neist on siiski pärit lõkkeõhtult. Eks see vist teilegi kõigile kauaks meelde, heledad tulekeeled mändide vahelises õhtuhämaruses ja lõbusad laulud ning mängud selle ümber. Artekki lõkked meelde jäänud, seda enam, kuna seal oli veel palju-palju niisugust. Meil ei ole kliendil ühest niisugusest lõkkeõhtust jutustada. Ainult kujutage seda ka iseendale tingimata ette. Suur suur väljak, peaaegu nagu Tallinnas, võidu väljak. Selle ääres üksikud suured lõunamaised, puud, palmid, mooruspuud ja magnooliate, niisuguste suurte valgete õitega nagu taldrikud. Ühel pool väljakut, pool kaarina, tohutu amfiteater, kuhu mahub istuma oma poolteist 1000 last väljaku vastaskülje taga. Ta laiub nii kaugele, kui silm ulatub. Kõige nii see meri, mis maakaartidel, teadmata, miks nimetatud mustaks. Väljaku mõlemas otsas kerkivad kõrged kumerad, mäed, varjates väljakut tugevate tuulte eest. Päike on kadunud, mägede varju, saabub sametine, lõunamaine öö järsku õhtuhämarus eta. See öö on nii pime, et ei näe näpugi suhu pista. Keset väljakut on valmis seatud suur lõkkease metalliliste kividest tehtud ning kirelax värvitud kivilill kuid praegu pimedas seda näha, hinge kinni pidada. Hades istub amfiteatri Kiviast, meil poolteist 1000 pioneeri ligi 50-st eri rahvusest. Ja siis äkki viskuvad lõkke keskelt üles taevasse värvilised raketid. Kivilile südamesse peidetud kütaine lööb löömama ja laste silmi. Madele avaneb imeilus vaatepilt. Kivilill, mis lausa purskab tuld. Leek muutub üha suuremaks ja kisub pimedusest valguse kätte. Remala juba paistavad laste valged vormiriided. Juba võib ära tunda esimestes ridades istuvaid külalisi. Seal on kirjanikke, kunstnikke, nimekaid näitlejaid. Liik kaldub mere poole ja seal võib nüüd silme eraldada tervet laevade rivi. Mas kostavad neilt võimsad suurtükipaugud. Musta mere laevastiku meremehed on tulnud pioneeri saludiga tervitama. Tule kahin saluut, merekohin, laste hõiked. Hääl on nii palju, et algul ei märgatagi, kuidas on väljakule lähenenud lennuk ja sellest alla hüpanud langevarjur. Nüüd on ta juba väljaku teises otsas taandunud ja tõttab lõkke äärde lugema kremlist saabunud tervitust. Tervitusi saabub veel palju. Ja siis algavad laulud ja tantsud. Tuljak jäiskimade kahevõitlus, tantsu lõpus selgub, et see äge kahevõitlus, millele kõik pealtvaatajad vaimustusega kaasa elasid, olid tegelikult silmapete. Tantsu tantsis üksainus pikk poiss neljakäpukil ning ainult riietus ja selle külge kinnitatud kaks pead seljal aitasid luua muljet. Ehtsast maadlusest esinevad kordamööda kõigele rahvuste esindajad. Igaühel on varuks midagi huvitavat ja meeldejäävat. Ning sellel päeval saavad lapsed magama les hilisööl. See oli laagris rõõmsaid päevi, kuid kaugeltki mitte kõik, need polnud seotud mängude ja tantsudega. Meie maal algasid raskete katsumuste ajad. Tervitus, seal uudid asendusid sõjamüraga. See oli 1941. aastal, kui Artekki vakueerus Krimmist sügavasse tagalasse. Suurem osa sõja ajast elasime Altais. Singi olid mäed tunnis, loodusere päike, kuid pallide, kiikede ja karussell-ide asemel ootasid meid hommikuse lipuheiskamise järel kauged kolhoosipõllud kus valminud vili nõudis koristamist. Suur hulk töökäsi hoidis relva ja nende asemele asusime meie. Neid hektareid tatart, sinepit, hematiit, päevalilli ja porgandid koristasime põldudel. Ilusaid ilmadega kestis me tööpäev päikesetõusust kuni loojanguni. Arvate, et see oli vist väga raske? Hästi Ma ei mäleta, aga arvan, et ei olnud. Igatahes pole meelde jäänud väsimust ega lühikest und öötundidel. Meelde on jäänud töörõõm sellest, et seal tuhandete kilomeetrite kaugustes mägedes Meiegi aidata kaasa meie väikse Eesti kiiremaks vabanemiseks. Meelde on jäänud isetegevuse õhtud, mida korraldasime ümbruse asulais ja rõõm tänu telegrammidest, mis saabusid meile parteilt ja valitsuselt selle eest, et kogu oma teenitud sissetulekud saatsime me punaarmee fondi.