Tere juulikuu on alanud aasta teine pool ja täna on heinamaarjapäev. Ja tänases teenrite saates oleme me mõneti ebatavalises olukorras. Ma ei mäletagi, et varasematel kordadel oleksime olnud korraga eetris kahest stuudiost. Ma tervitan, Sulev Valner, narrid Tartus, oled sa seal? Tere, väga kena, side toimib ja teine mees on Tallinna stuudios Rain Veideman, tere hommikust. Ja Mart Ummelas on siis saatejuhiks ja punaSuleva meist kelle ja kindlasti väga pidumeeleolu ses linnas siis ehk tooksid meieni natuke sellist rõõmsamat suvist. Meeleolu jah, Tartu on väga ilusate hansapäevade linn praegu ja ma julgeks isegi öelda, et ma ei mäleta, et Tartu linn oleks nii ilus olnud kunagi. Nii palju, kui mina nüüd siin ka ülikoolis käinud, oskan öelda ja hästi-hästi kuidagi stiilsed on need hansapäevad kui Tallinnas võib öelda, et vanalinna päevad, mis on ju Tallinna üks võib öelda samasugune kaubamärk on võib-olla viimastele aastatel ütleme, mitte nii võimsad, kui, kui nad varem on olnud siis vaat siin Tartu hansapäevadel praegu tunnen mingit sellist õhustikku, nagu on olnud Tallinna vanalinna päevade sellistel parimatel aastatel. Ja tõesti väga ilus on ja kuna tundub, et ka tänane päev ilma poolest tuleb väga ilus, siis kellel võimalik ja vähegi huvi on siis ja kes pole näiteks sammuda pluss käinud tasuks oma tutvust uuendada, võib olla väga palju selliseid ka huvitavaid uusi, uusi külgi näeb Tartust ja kas või vastvalminud Jaani kirik ja, ja väga paljud siin majad on veel ilusaks tehtud. Täiesti täiesti super. Mina mäletan oma ülikooliajast, et Tartu oli suvel lausa surnud linn või kuidagi niisugune hästi nukker, nii et see on tore, kui täna täna. Täpselt vastupidi, ütlema see eile õhtunegi melu, mis Tartus oli veel keskööl ja kell üks öösel. No ma ei oska öelda, kas see kestis päris öö läbi, aga igal juhul tänavad olid rahvast täis ja, ja meeleolu oli selline. Kuidas öelda, hästi rõõmus ja samas hästi niisugune korraliku peomeeleolu mitte nii et noh, ütleme mitte õllesummer. Tere, Sulev, ma tahan öelda siit Tallinnast, et ma tulen äsja just Kesk-Eestist õigupoolest Viljandi lähistelt Kõo vallast veneverest ja pean ütlema, et see, mida sa ütlesid Tartu kohta et see on imeilus, ma pean ütlema, et praegu kogu Eesti on ikka üks suur suur iluallikas ja ma olin eile Viljandis. Ja tõepoolest ma rõõmustasin südamest, et see kuskil seitse-kaheksa aastat tagasi, kui Viljandis sai käidud siis oli kuidagi väga nukker meeleolu, aga seal see linnu puhkenud õitsele, nagu me teame, ta on lausa siis maakonnalinnadest. Kui ma nüüd kuskilt õieti lugesin oma kaunistuse poolest eriti esile tõstetud, aga ma tean kindlasti kohe täiesti õitseb ka praegu hetkel minu kodulinn, Pärnu suvi toob esile tõepoolest selle eestimaa tõelise ilu, ma ütleksin, lausa pühalik elu, et ma tulin praegu sõitsin läbi Eesti ja ja liigutav klomp on kogu aeg kurgus. Nii ilus on see maa kus me elame. No jaaniaeg on üldse Eestis kõige ilusam aeg, aga ma arvan, et me oleme nüüd sissejuhatusega nagu seda ajakirjanduse positiivset rolli täitnud, et nüüd me võib-olla läheksime, aga mitte nii positiivsete asjade juurde, sellepärast et meie saade on siiski eelkõige analüüsisaade ja poliitilise analüüsi saade, eelkõige. See nädal on pakkunud mõningaid selliseid suuri ajakirjanduslikke skandaale jutumärkides mina julgeksin neid nimetada mullideks, aga kõige selle taustal ja tõsine probleem on muidugi Eesti-Vene piiri lepingu saatus, mille osas on need ka kogu selle nädala olnud niisuguseid tõusvaid ja langevaid trende. Nädal algas ju väga sünge Venemaa välisministeeriumi avaldusega ja pärast seda on taas toimunud nagu mingisugune tagasiminek, et kuidas Sulev hindad seda olukorda. Täna ja eile ajakirjandus juba meie Eesti ajakirjandus väidab, et, et Venemaa on nagu tagasi tõmbunud oma esialgsest niisukesest väga agressiivsest toonist ja nagu hakanud tagasi võtma neid sõnu, mida ta esialgu välja ütles. Tartust peaks kindlasti ütlema, et rahu ainult. Tartu rahu ja oled seal Tartu rahu kaitsel. Olen ikka, aga, aga seda Tartu rahu minu meelest on ka mõistetud Eesti viimase aja selles debatis natuke ühekülgselt, sest Tartu rahu minu meelest ma ei tea, ajaloolased võivad siin küll võib-olla kuidagi ka veel seda täpsemalt seletada, aga nii palju kui mina oskaks aru saada, siis ikkagi alles sündinud Eesti vabariigil, aga muidugi ka Venemaale. Tartu rahu tähtis osa on ikkagi see teine sõna rahu. Et kas piir oleneb natuke nii või teisiti, keegi ei ütle, et see ei ole väga tähtis. Ja mis, mis juttu seal ümber räägitakse, aga üks väga tähtis asi, et saabus rahu. Et tehti rahuleping ja minu meelest selle piirilepingu puhul tohiks ikkagi ka kõiki neid detaile nagu hästi põhjalikult vaadates ja nendesse kindlasti väga tõsiselt suhtudes. Me ei tohiks nagu seda kõige suuremat pilti ära unustada. Tõepoolest, selle lepingu saamine ise on ikkagi ka väärtus. Et mõnes mõttes see on nagu uus rahuleping Eesti ja Venemaa vahel. Ja minu meelest selles on omaette väärtus, mille nimel tasub pingutada mitte noh, niiviisi öelda, et umbes, et kui see detaile ei lähe täpselt nii, nagu meie tahame, siis pole vajagi. Aga kuivõrd tõepäraseks? Pidada neid viimastel päevadel esitatud väiteid või kahtlusi, et kogu see Venemaa reaktsioon meie ratifitseerimisseadusele oli tingitud tõlkevigadest, sina oled ju kirjandusteadlane teksti kriitikaga olnud seotud, eks vist maailmas see on üsna levinud, selline vääritimõistmise vorm on justkui tõlgitakse teksti noh kirjandusliku teksti ju päris üksüheselt tõlkida ei saa. No igasugune tõlkimine, see on esimene rusikareegel, on tõlgendamine, tõlkimine on tõlgendamine ja tõenäoliselt nagu viidatudki lihtsalt mingisuguses kiirtõlke või kaugtõlke või esmase emotsionaalsel tasandil tehtud tõlke pinnal käsitleti seda siis riigikogu otsust, mis siis lisan, lisati selle lepingu kinnitamise juurde ratifitseerimise juurde. Seda käsitleti siis ilmselt just selliselt nagu see kontekst, mis Venemaal praegu hetkel eksisteerib, see sattus sellesse konteksti ja eile lugesingi umbes niimoodi. Et kuigi meie omad viitavad sellele, et need on, millele meie viitas, menetleme ju ammu teada kogu maailmale, sealhulgas ka Venemaale siis keegi seal ametite kommenteeris. Jah, aga aeg on muutunud, et nüüd nüüd mõistetakse hoopis teistmoodi, nii et see näitab tegelikult, et igasugune tõlge satub konteksti. Ja Ma usun, et nüüd, kui Eesti välisministeerium on tõepoolest selle ametliku tõlke Teinud ja, ja see ringleb, et see on üks siiski argument, mis, mida, mida on raske omakorda jällegi tõlgendada noh, nii-öelda sundtõlgenduse mõttes Venemaal teisiti nagu ta seda nüüd püüdnud teha. Või ma ei tea, Sulev, mis sina arvad sellest? Mina millegipärast arvan, et kas seal nüüd selles preambulas oli nüüd üks lause nii või teine lause täpselt naa, et ega seevastu ei olnud mis venelastel niiviisi nagu tagajalgadele nad tõstis, et juba üldse see, et midagigi julgeti Eesti poolelt nagu lisada ja ja ega ma ei teagi, ma arvan, et ma arvan, et me ei teagi tegelikult. Mida, mida need, mis meid ärrit. Kaks asja nagu Albiga Antsul, nüüd lõpuks vahepeal heideti lausa ette, et, et me oleme kiirustanud selle ratifitseerimisega, et oleks pidanud ikka järele mõtlema, siis nüüd tuli välja, et valitsus ei ole piisavalt andnud riigikogule. Ja siis juhendeid, kuidas see asi tuleb ratifitseerida, mis tähendab seda, et kogu seda ratifitseerimisprotsessi ja piiri lepikunud ennast on tõlgendatud Venemaa poliitilise kultuuri taustal, ehk siis meie otsus sattus tegelikult nende praegu kehtivas poliitilise kultuurikonteksti, mis niikuinii on läbi ajaloo olnud üks suur müstika ja see lihtsalt hetkel võimendus. Ja siin nädala algul, kui ma sain teada, et ma olen kommentaator siis nädala lõpus rahvateenrite saates. Ausalt öeldes ma kratsisin kukalt, et, et mis, mismoodi ma, mis seisukoha ma võtaksin, võib-olla ma tahtsin isegi algul võtta niisugust seisukohta, et kas me jällegi ei teinud sellist käiku, et ei lase niiskusel suurel karul väärikalt taganeda kuskil seegi mõte käis läbi. Aga nüüd nüüd eilse üleeilse informatsiooni põhjal tundub mulle, et see on üks üks niisugune müstiline vahe. Ja ma arvan, et see rahuneb maha, ma eeldan, et kui sa nüüd duumasse läheb, et niigi konksu siiski Venemaa välisministeerium leiab, saadab selle duumasse ja tuumatõenäoliselt lisab jälle midagi omalt poolt sinu otsuse juurde. No tegelikult Venemaal oma näo säilitamiseks just olekski see tõlkevea kaasus ju väga hea, ta võiks öelda, et see esialgne reaktsioon põhines vääritimõistmisel, kui ta tahaks Venemaa nüüd tõesti jõuda sellise kokkuleppeni, aga teisest küljest minule tundub ja ma olen selles samas saates siin kunagi varem öelnud, et niipea kui Eesti midagi lisab sellele piirilepingu ratifitseerimisel siis see on nagu Venemaale näppude pihta löömine, sest Venemaa on harjunud ise alati kõiksuguseid lepinguid seostama millegagi ja nüüd ta tundis nagu, et tema oma relvaga. Teda püütakse kuidagimoodi sundida tegema. Usu mind, nemad lootsid, et me üldse ei hakka käsitlema seda, et nemad tulevad sügisel kokku, siis panevad sinna hirmsaid pomme ümber seal. Ja siis annavad meile kogu paketti. Ja see lootusi oli kogu aeg olemas, et meil ei tule seda ratifitseerimist vähemasti enne kohalik. Ja siin tuleb siiski tunnustada Eesti valitsus operatiivsus ja, ja seda kompromissivalmidust, mis riigikogus lõpuks saavutati. No minu meelest tasuks võib-olla see palav supp ikkagi natukeseks ajaks kõrvale jätta, las ta natuke jahtub. Et ega ausalt öeldes nende iga päev Eesti ajakirjanduses käsitlemistega mis tuginevad ka peaaegu nagu mitte millelgi kindlal, eks ole, et mõni vene ametiisik oleks nagu arvanud äkki, et nüüd me võiksime teisiti mõelda, et las nad nii-öelda las nad puhkavad ka natukese seal võib olla sügiseks nii-öelda rahunevad lihtsalt maha ja ja, ja siis, eks me siis näe, laseme diplomaatidel kindlasti teha mingeid kuluaaritööd, kus võib-olla pakkuda tõesti ka välja välja, et Venemaa saaks mingisuguse väärika taganemise. Ma arvan, et see nagu Rein ütles, et see on nagu hästi tähtis, et juhul kui me tahame, et see leping ikka nii-öelda jõustuks ja korda saaks. Aga minu meelest oleks nagu vaja, sest tegelikult hakkab ära tüütama, et, et kaua me nüüd nagu takerduma selle lepingu otsa, meil on nii palju muid asju, mida mida Eesti ühiskonnas siseselt ajada, isegi mida Venemaaga suhetes nagu edasi järgmisena ette võtta. Et, et kui kaua me nagu takerduma sellesse lepingusse, et saaks nagu selle asja kõrvale panna, et sellega on korras ja, ja läheme edasi. Aga aga noh, praegu tundub, et pigemini, et paneme ta kõrvale, las ta settib ja, ja eks me näe Sul on kindlasti õigus ja sa viitasid juba sellele, et meie välisministeeriumi ametnikud teevad tõesti sellest vaiksed kuluaaritöötlejad, demarssiks nimetatakse seda nagu täna võime vist Postimehest lugeda, kui ma õigesti mäletan, või oli see Päevaleht, Mul lähevad nad kõik sassi. Lehed omavahel annab. Selleni me veel jõuame, aga, aga nii nagu sa ütlesid, Sulev, et nagu tahaks selle päevaga alt maha võtta ja seda enam tahaks nagu päevakorralt maha võtta sellised skandaalid a'la skandaalid, mis nüüd puhkesid taas meie austatud presidendi ühelt poolt ja siin Mart Laari ja mõningate teiste poliitikute vahel, kus siis noh nagu korras, aga avastatakse. No olgem ausad, eks ju, president Rüütel oli oma rääkimistest Boriss Jeltsiniga kirjutanud raamatus ja ja ta on rääkinud korduvalt nii meie eetris siin kui, kui ajalehtedes. Ja nüüd siis nagu see kanal kahe jaanipäeva või jaaniõhtune intervjuu nagu uuesti avas vanad haavad. Ja nüüd pärast seda, siis nüüd, sellel nädalal, neljapäeval, siis ajakirjandus võttis selle teema ülesnädalase hilinemisega kuni lõpuks selleni, et siis Eesti televisiooni süüdistab SL õhtuleht, et miks tema samavõrd ei tõstatanud seda keskseks teemaks nii nagu kanal kaks, et siin hakkas nagu jälle see juhtum oma elu elama, et kuidas sulle nüüd Sulev tundub, et kas nüüd kellelgi meist siin stuudios vähemasti oli midagi uudisliku selles, mida president Rüütel ütles. Ei kindlasti seda on Arnold Rüütel on seda öelnud juba palju aastaid tagasi, ma mäletan enne presidendivalimisi, enne kui ta presidendiks sai, eks ole, selles raamatus, mis ta kirjutas juba enne presidendiks saamist, aga ilmselt see on nüüd näide uudisest, millest, kuidas vanast asjast saab uuesti uudist, kui ta asetub uude konteksti? Eks on ikkagi ilmselt erinev asi, kas seda ütles Arnold Rüütel aastal 99 või seda ütleb president Arnold Rüütel aastal 2005 kui kõik need kired selle piirilepingu ümber on üleval ja kui kui ütleme ka Eesti ühiskonnas on natuke nagu ülesköetud, noh, selline teatav ütleme kõvasti suurem enesekindlus ilmselt selles küsimuses, kui meil võib-olla viis aastat tagasi oli ja, ja selle tõttu, nagu see uus kontekst on, selle on justkui sellesama juttu, mis ei ole mingi uudis, on teinud nagu uudiseks. No minu jaoks on siin väga oluliselt kaks konteksti. Esiteks see, et, See uudiseks toodeti see mõtteavaldus, president Rüütli mõtteavaldus ju jaanipäeva kontekstis ja jaanipäevast alates me kõik teame, kes me ise ajakirjanduses töötame, sellega vahetult kokku puutume. Oleme temaga seotud, et ajakirjanduse jaoks trükimeedia jaoks, aga mitte ainult trükimeedia, vaid kogu ajakirjanduse jaoks algab suveperiood, on alati üks, üks hapukurgihooaeg kus lihtsalt midagi niisugust ei toimu, mis erutaks suure laia avalikkuse meeli ja, ja noh sunniks siis mõttevahetuse seal ümber tekitama, et seetõttu niisugused mullid on väga kergesti tulema. Ja siin peab ütlema, et Kanal2 siis grupp tegutses praeguse praeguse niisuguse meedia Kombestiku või kui seda nimetada jutumärkides kombestiku või tavade kohaselt professionaalselt. Tabas presidendi prügikastil. Seal kõigepealt, mis oli siis üksildane jaaniõhtu, mis seal kohe hakkas toimuma vanaringis, perekonnaringis ja, ja siis ja samal ajal nii-öelda pikkade kõrvadega, kuulas presidendi juttu, püüdis kinni selle väikese niisuguse heietuse ja. Aga hoidis ühe päeva alles, jah, kuna ühe päeva norm oli täis, siis oli vaja järgmine päev külvela täpselt. Nii et päev korraga ja seetõttu, kes seda mehhanismi teabe lähedalt mul on seda võimalus olnud nüüd jälgida aastaid, siis paraku on see karm reaalsus, milles ajakirjandus elab ja noh, me võime seda muidugi arvustada ja seda me ka teeme aeg-ajalt olla iseenesekriitilised, kuid lehed peavad ilmuma ka siis suveaegu igal päeval, kui nad päevalehed on, nii et see lükkub nüüd sellesse konteksti ja nüüd ma kohe ütlen teise konteksti, teine kontekst on see, et president Rüütli nii-öelda välispoliitiline ja üldse kogu selline poliitiline suhtlustasand lähtub ikkagi sellest paradigmast, mis, millest tema on olnud harjunud aastaid, see on see, et isikute kaudu on võimalik olnud ajada riigiasju ja seetõttu need viited Jeltsinile. Ausalt öeldes sinna konteksti langeb ka see president Rüütli kohtumine Vladimir Putiniga. Jaa. Patriarh Aleksius, aga no ma tahaksin sind katkestada siinkohal ka Lennart Meri jõudis Boriss Jeltsiniga vägede väljaviimise küsimuses kokkuleppele neljasilmakohtumisel, nii et ega see ei ole ainult Arnold Rüütel. Eripära. Ilmselt ka levinud tegelikult selline paradigma. Aga vahe oli selles, et president Meriga tõepoolest jõudis kokkuleppele ja see kirjutati alla. See, millest, millest nüüd värskelt juttu on mingisugune noh, kuskil väga nagu mingi jaanipäeva suits õhus hõljuv selline unelm, et, et meie Jeltsiniga äkki leppisime ikka kokku. Aga Arnold Rüütel lastud ju leppida kokku, ta valiti uus president. Me võime sellest nii aru saada, et ta oleks, kui ta oleks jätkanud presidendina, ta oleks võinud jõuda selle tulemuseni. Kolleegid, kas, mis seal nüüd selle mulli sisse ennastki ära hakkab juba tunduma? Spekuleerin veidi praegu. Tähendab minule tundub siin muidugi ausalt öeldes, et Arnold Rüütel siiski hetkeks unustas nagu ära, et ta on siiski 24 tundi Eesti vabariigi president. Ja jaa, jaa. Iga lause, mida Eesti vabariigi president televisioonis ütleb, on noh, ei ole lihtsalt nii, et üks jaani päevaline ütleb midagi. Ma tahaksin siinkohal siis pisikese etteheite teha tema kantseleile, et niisuguseid kokku leppimata, kohtumisi prügikasti juures saab toimuda. Võib-olla oleks siiski olnud mõistlik antud juhul siis vältida intervjuu andmist ja viidata sellele, et soliidsed meediakanalid ikkagi presidendiga intervjuud lepivad aegsasti. No just ja ja noh, lõpuks saab ka lihtsalt sel juhul mitte hakata nagu seal nii-öelda prügikasti juures välispoliitikat arutama. Aga nüüd, tulles selle ajakirjandusliku aspekti juurde, siis nagu siin Reinuga ju tõdesime, tehti uudis, kui see oleks tõesti olnud ju väga oluline uudis riigi seisukohalt mida president ütles, miks seda ei oleks siis eetrisse antud 24. kuupäeval juba või 25. kuupäeval, aga see anti eetrisse alles 28. kuupäeval. Siin tekib nüüd muidugi küsimus, et kui me nüüd ajakirjanduse enda eetikast räägime, siis kas selliseid tähtsaid uudiseid, kui seda nüüd pidada tähtsaks uudiseks kas neid tohib siis nii kaua nüüd kinni hoida või mis eesmärgiga seda kinni hoiti? Sest aja ajalehtedesse koosneb kommentaaridega ja siin Mart Laari raevuka vastulausega see jõudis ju alles neljapäeval ehk siis 30. juunil tähendab ligi 10 päeva pärast seda, kui vabariigi president oli öelnud, mis ta oli öelnud. Kolleegid tegelikult ei toimunud ju mitte midagi. Vaatame nüüd seda asja selles mõttes, see on uudis, mis on ehitatud erinevate arvamuste ümber. On võetud üks selline heietus, arvamusavaldus mängitud selle välja ja tulistatud erinevatelt pooltelt ja, ja kuni selleni välja, et uudis on nüüd see, et Mart Laar kavatseb president Rüütli vastu hagi esitada, Laima. Mispärast jah, sest valimised on vähenemas ütleme kohe ausalt välja, ega siin midagi muud ei käi meil kui ainult võitlus võimu pärast. Aga, aga. Küljest muidugi kasetorge Mart Laari ja ka Lennart Meri suhtes ikkagi väga valus. Et ma jälle väga imesta selles mõttes, et kui ikkagi sisuliselt süüdistatakse tolleaegset, et ütleme siis Eesti juhtkonda selles, et nad mängisid maha võimaluse, et selle piirilepinguga oleks läinud hoopis paremini ja noh, me ei saa muidugi ette või ette heita või me ei saa võtta ära üheltki teiselt poliitikud nagu näiteks Arnold Rüütlilt õigust mõelda ja uskuda, et kui mina oleks seda asja teinud, siis oleks suhted Venemaaga olnud hoopis teised ja noh, seda, seda paljud inimesed, eks ole, siin tegelikult ka rääkinud. Näiteks mõnigi, kes välisministriks on saanud, on uskunud, et minu ametiajal suhted Venemaaga saavad olema läbi murtud, hoopis teised tegelik elu on näidanud, et ega see ikka päris nii lihtsalt ei lähe ja ja. Sulev, sa panid tähele kindlasti ühte kommentaari selle kohta, et noh, et see oli president Rüütlit tõtt-öelda küll enne enne tema valimispresidendiks, et et see oli üks kommentaator ütles, et see oli purjus Jeltsini, viidates Jeltsini nõrkusele jutuajamine auru, aga mulle tuleb meelde, kuna sa mainisid Tartu rahu, siis vähemasti mina olen lugenud, et ka see meie jaoks ajalooline Eesti vabariigi sünnitunnistus sündis suurte viinaaurudega. Ja väidetavalt ka piirilepingule või siis vabandust vägede värvimislepingule Jeltsin päris kaine peaga alla ei kirjutanud. Nii et seda aspekti ei maksa unustada. Tahan sulle Sulev natuke selles mõttes vastu vaielda, et, et minu meelest just Mart Laari vähem president Meri puhul tema nüüd ei ärritunud, tegelikult andis vägagi diplomaatilise vastusega Mart Laari puhul selline ärritus, minu meelest just vastupidi, näitab seda, et ta tunneb ennast kuidagi nagu osalisena kui, kui ta, kui ta ei võtaks endale selle eest vastutust, et meil ei ole nii kaua olnud piirilepingute, eks ju siis ta võiks sellest külvast mööda minna, mida president. Rüütel ütles. Eks Mart Laari reaktsioonid jäävad jah, tema tema südametunnistusele ei oskaja. Ei oska öelda, aga igal juhul on see väga kentsakas ja veidi inetu tüli, episood, mille kohta on nüüd öeldud, et, et Venemaa korjas selle tüli kohe üles ja me võime siin pikalt ja laialt arutleda, et kas missugune on ajakirjanduse vastutus ja nii edasi ja nii edasi. No mina seda ei, ei ei tähtsustaks ja mina ei oleks ka sellest esikülje uudist kunagi teinud, sellepärast et esiteks ei ole uudist ja teiseks miks siis, kui oli uudisolevas, miks sellega 10 päeva oodati, seda hetkel lansseerida, kui jaanipäeva lihad ja vorstid on ära seeditud, et siis natukene jälle oleks reklaami vahele panna sinna suvereporterile? No kas suvereporter esimest nädalat on alustanud kõige sellisega, Savisaare jaanituli? Nojah, ma mõtlesin, et sellest taktitundeliselt ei kõnele. Aga, aga noh, see oli muidugi vaatamisväärsuse, no minu meelest see oli tõesti suvereporteri saavutus, et selline Elupilt meieni toodi, samal ajal kui näiteks presidendi vana, siis vana aasta vabandust jaaniõhtu kajastus oli pigem piinlik. Piinlik lugu, et sellised asjad Eesti vabariigis juhtuvad, et meie riigi esimene mees niisuguses situatsioonis tabatakse ja, ja sunnitakse teda. Jällegi selle põhimõttelise küsimuse üles, kas valitsejatel ja ütleme kõrge poliitilisele eliidile on üldse oma privaatne elu ka olemas või, või peavad nad kogu aeg olema lipsustatud? Ja sõltub avaliku elu tegelasest endast, nagu ma olen ka oma kommentaaris öelnud, kui avaliku elu tegelane ise ületab tahtlikult või tahtmatult selle privaatsuse piiri laseb oma sellesse privaatsesse ruumi, siis ei maksa kedagi süüdistada selle õigus küll siis nii see paraku on. Et see sõltub ka sellest avaliku elu tegelasest noh, kasvõi sedasama Gräzini näide, eks ju, kui ta oli juba sattunud nagu kahtluse alla, et ta nagu sünnipäev on viinajoomine ei ole midagi halba tegelikult mis on üsna normaalne. Et siis ta pärast seda läheb veel ajakirjandusega kohtuma, mitte just kõige kainemalt, siis noh, see on, see on nüüd tema süü, et ta selle tõttu löögi alla satub või mida sa arvad, Sulev? Jah, ilmselt küll, et siin on nagu, nagu alati ütleme, et iga inimene satub aeg-ajalt olukorda, kus tal on ütleme, teatud raskused, aga siis on ka alati ikkagi nagu võimalus, pigem nagu suu kinni hoida ja ja pigem püüda sellisele piinlikule olukorrale kiiresti lõpp teha. Mitte siis noh, ma ei tea, hakata kuidagi kuidagi hästi-hästi nii-öelda püüdma seda ajakirjandust näiteks ära rääkida. Jah, see vist nüüd küll hästi õnnestub meie oludesse vähemasti. Ja ei õnnestu ka vist peatoimetajate ka väljaandjate kaudu seda seda teha, aga ajakirjanduse nime otsapidi jõudsime, sellepärast et üks teine teema, mis sellel nädalal alal on kõvasti veeru ruumi saanud veel täna, kes seal õhtulehes on pikk intervjuu kultuuriminister Raivo Palmaruga. See on huvitaval kombel kombel, ulatub veelgi kaugemasse minevikku, ehk 21. juuni presidendi akadeemilise nõukogu aruteluni, mille pressiteate ma nüüd siis ka leidsin. Presidendi koduleheküljelt ja siit ma loen, et 21. juunil arutas vabariigi president akadeemilise nõukogu Eesti meediaruumi probleeme, ettekanded juhatas sisse professor hagi Šein, siis veel esinesid Tartu Ülikooli dotsent, ajakirjanduse kommunikatsiooniosakonna juhataja doktor halliki Harro-Loit siis Tartu Ülikooli ajakirjandusprofessor doktor Epp Lauk siis avalik-õigusliku ringhäälingu arenguperspektiividest, olles ringhäälingu nõukogu esimees, Andres Jõesaar, meediakonsultant Raul Rebane rääkis rahvuslikust infojulgeolekust ja arutelus osalesid ka riigikogu esimees Ene Ergma, kultuuriminister Raivo Palmaru, Eesti Raadio juhatuse esimees Margus Allikmaa ning Eesti televisiooni juhatuse esimees Ilmar Raag. Sina oled surev, nüüd lähemal neile Juht figuuridele, kas sa tead üldse, miks selline arutelu korraldati? No seda teab presidendi akadeemiline nõukogu, aga ma juhtumisi olen tõesti isegi nii lähedal, et ma, ma juhtumisi olin seal arutelu juures. No näed siis Raava tabatud. Kas jah? Aga miks ma peaks ütlema selle aruteluga? Me tahaksime nüüd teada saada kinnitust, mida seal öeldi, kas sa tohid öelda seda või ei tohi öelda, oli teil vaikimisvanne või? Ei mingit vaikimisvannet ei ole, aga teisalt muidugi nüüd hakata väga nii-öelda peast tsiteerima, võib-olla liiga täpselt ka ei, ei tahaks praegu. Aga ma julgeks küll öelda, et mingit tohutult pika ja põhjaliku arutelu nendel teemadel, mis siin on Ene Ergma ja Raivo Palmaruga seostatud, seal kindlasti ei toimunud. Et olid sellised üksikud välja öeldud laused, mille puhul minul neid lauset kuulates pigem jäi üles küsimus, et mis nad nende lausetega nagu tegelikult mõtlevad. Et ega nagu, ega nagu keegi avanenud lähemalt mõistet, et kuidas seda meediat peaks siis seadustega reguleerima ja ja, ja tõesti, mingisugune ajakirjanike kutsestandardite kehtestamise nii-öelda mõte, mis, mis küll Ene Ergma tõesti kõlas või küsimusena pigem, et kas ei peaks. Aga ma tahaksin kohe sinult küsida, Sulev, minu teada on ju näiteks Eesti televisioonis ju pikka aega töötanud selline komisjon mis on nagu toimetajate kutsestandardeid välja töötanud. Tähendab just lähtudes selleks sellest, et arvestada inimeste kompetentsust ja nende võimekust ka nende töölepingute vormistamisel. Ma ei tea, kuhu, kui kaugele see asi on jõudnud, aga Kirjanike liitu on, on selline informatsioon küll kandunud. Ma pean siiski ütlema, et minu teada ei olegi päris lõpuni kuhugi jõudnud ja seal on natukese natukese on see keeruline siiski öelda, et hea ajakirjaniku eelduseks on vot näiteks täpselt täpselt nii ja niisuguse kõrghariduse nõue, et selle kohta sealsamas komisjonis ütles Raul Rebane ilusasti, et et sel juhul ilmselt ei Toomas Uba ega Urmas Ott ei oleksid head ajakirjanikud. Aga noh, me ei saa vist päris nii neid hinnata. Aga kas sulle ei tundu, et ikkagi selle Ritsu teisipäevase artikli puhul on nagu sellise pintsakuga tegemist, mis on nööbi külge õmmeldud. Et me teame, Raivo Palmaru, on ju suur meediat, Epic, ta on ju traktor ja tal on palju kõrgele line olisi mõtteid ja, ja ta vaatab neid asju nagu väga mitmeplaaniliselt, et kas praegusel juhul ajakirjandus nagu ei ei läinud nagu väga sellise banaalselt selle, selle tema mõttemõtetele peale või üritasid nagu selle reguleerimise taga näha nüüd? Noh, ütleme tsensuuri, kuigi reguleerimine eksisteerib ajakirjanduses ju praegu, noh meie kõik töötame siin ju ringhäälingu seaduse regulatsiooni raames. Reklaamikanalid ja ajalehed töötavad reklaamiseaduse regulatsiooni all, on, on hulga muid regulatsioone millist regulatsiooni siin antud juhul siis mõelda? Vot seda tahaks mina ka veel Raivo Palm arult ikkagi aru saada ja selles mõttes on hea see tänane õhtulehe intervjuu, mis võrreldes varasemaga ikkagi juba natuke nagu rohkem avab seda seda mõttemaailma ja ja, ja ma ootaks tegelikult täpsemini seda regulatsiooni, niisugust selgitamist ja seda diskussiooni ja seda ka seda rahulolematuse koha pealt. Et minu meelest Raivo Palmaru ei ole ju küll kuidagi mingi selline meedia mõistes mingit kollane. Et tema, tema mõtted ja tema maailm oleks, oleks nüüd kuidagi kuidagi niisugused tohutult jäigalt. Ütleme, seal meedia rolli ühiskonnas mittemõistvad, mida me võib-olla noh, võime võime mõnede teiste poliitikute puhul täheldada, kes lihtsalt ütlevad, et tuleks nii-öelda kinni panna, ära keelata Ta nii-öelda käsitlega õigeid teemasid ärge käsitlega valesid ja nii edasi. Et selliseid poliitikuid on ju olemas, aga mulle tundub pigem, et Raivo Palmaru nüüd otseselt nende hulka ei kuulu. Jah, ja täna näiteks Andrus Kivirähu antud pilt temast kui mingist mammutist minu meelest just selline tüüpiline sildi kleepimine, sest sest noh, vähemasti ebakompetentsusest teda küll süüdistada ei saa. Jah, et ega siin isegi õhtule selles intervjuus on üks lause, et, et Raivo Palmaru on puudutatud sellest, kuidas ajakirjandus on tema isikut kirjeldanud. Et siit nagu kumab läbi ka niisugune teatav, et see emotsioon, noh, ma ei taha küll võrrelda, et seal on umbes sama üle keenud nagu Eesti-Vene suhted, aga aga, aga, et, et see see mingi mingi tarbetult subjektiivne isiklikus on siin ka nagu kogu sellest diskussioonist sees, selle ümber tõesti tõesti meediakriitikaga puhtratsionaalselt tegeleda ja siin võime ju kindlasti nõus olla, et ega siis Eesti meedia mingi veatu nähtus ei ole kuigi, kuigi ma muidugi raske on ka nõus olla sellise. Praegu mulle tundub, et täiesti Eestis on kujunemas mingiks moevooluks öelda, et Eesti ajakirjandus on täiesti läbinisti eriti ebausaldusväärne, jama, halb, seal ei ole midagi maile. Istusin kaevasin Tartus suurel kultuuriajakirjanduse konverentsil, kus olid tegelikult väga head esinejad. Aga, aga see jutt oli kohati ütleme minu meelest mitte väga mõistev ajakirjanduse rolli suhtes kuni selleni välja, et näiteks kirjanik Jaan Kaplinski, keda me väga austame Ajakirjandus ei suuda teha no iga päev midagi niisugust, mis seal tõeliselt, et hea siis miks need lehed üldse peavad iga päev ilmuma noh, umbes selline ettekujutus, et noh, nagu tõepoolest läheneda selle ajakirjandusliku artiklile kirjanduse nagu vaatenurgast, et et see seda, seda peab viimistlema nii kaua, kui võimalik ja. Siis aga Rein põleb, põleb, läksid kergelt tema alal, aga ma lihtsalt tahan vahele öelda, et ka kirjandust on väga erinev. 400-st kommentaari kirjutanud, et ma lähtun ikkagi sellest, et ajakirjandus on kultuurifakte Postimehes tegin ühe kommentaari ja seejuures ma ma küll ei kuulanud, mida, missuguses kontekstis, kui, kui suur oli see Kaplinski tšehhide ajakirjandusel, aga ajakirjanduses, kui me räägime trükimeediat eraldi sisaldub ju ikkagi sõnakirjandusega ta kirjandusest ju kaugele minna selles mõttes ei saa iga päev me loome tegelikult elust noh küll, teatud järel fakti, aga see kuidagi loodud on, on ta fiktsioon, selle jumala oleme juba, keegi on juba seal vahendavana nii-öelda tegutsenud ja esitanud meile, meile esitatakse tegelikkust, meile esitatakse ja siin tuleb nüüd selle esituse käigus tuleb tõepoolest väga palju vaidlusruumi. Nii et. See on see, mida palmaru kasutab sõna seal reduktsioon. Hästi palmaru koha pealt on just nimelt doktor professor, ikkagi peab ütlema seda, et vats Mart, sina või oli, Sulev ütles, et tegemist on kõrk teoreetikuga. Kahtlemata, niipea kui me räägime ajakirjandusteooriatest ja teoreetilistest kontseptsioonidest mida me oleme teatud kogemust üldistades loonud, siis me peame arvestama alati seda, et kohe kindlasti kuskil kõrval on teine teoreetiline koolkond ja nii palju nagu mina tean, Tartu teoreetiline kooldunud meedia teoreetiline koolkond. Täpselt sünkroonis. Raivo, palun. Maru ja ma lähen Palmer, aga sellest rääkinud siis ma olen kuulnud üsna teravaid hinnanguid Tartuga. Aga mis puutub regulatsiooni, siis millest juttu siin oli, siis ma pean ütlema, et natuke tunnen kaasa Raivo Palmaru, sest mina olen nüüd seisis, kes on koledasti oma näpud kõrvetanud kogu selle ajakirjanduse regulatsiooniga, mida ma üritasin riigikogu liikmena 1992. Ja meil oli terve suur pakett, terve ajakirjandusseadus oligi eelnõuna valmis, kuid mis reguleeris ajakirjandus ettevõtlust, sest et vabadus, jumal hoidku, on meil ju põhiseadusega tagatud ja vabadus, sõnavabadus, aga kogu asja probleem on ja ma pean vajalikuks seda siin veel kord alla joonida või läbi siis valgustada, see seisneb selles, et ajakirjandus, sõnavabadus seostatakse ettevõtlusvabadusega, siit algavad kohutavad arusaamatused ja konfliktid pihta. Aga ikkagi minu meelest on hästi hea ja see, et, et testilehtedes viimase paari nädala jooksul on ka hästi palju seda meediakriitika teemat sees olnud, noh eriti Päevalehe arvamuskülgedel on kohe päris mitu päeva järjest ilmunud seda temaatikat ja ja noh, see see iseenesest on hästi teretulnud ja see on asi, mis, mis peaks olema ju hästi pidev. Aga, aga just nimelt see meediakriitika ongi nagu üks mehhanism ikkagi seda meediat paremaks teha ka öelda, et keegi peaks seda meediat juhtima nii-öelda õigele seal, eks ole, siis see viib meid tagasi mingisugusesse teise ühiskonda, kus noh, nii-öelda meedia on väga-väga kindlate huvitu teenistuses või, või kasvõi kuidas me näeme siin Ma televisioonide puhul, eks ole, kus, kus lõpuks valimised ei ole enam nagu toimuvad justkui vabad demokraatlikud valimised, aga tegelikult me kõik teame, et toimuvat Putini valimist Jah, aga kas sa, Sulev, nüüd tõesti usu, et keegi Eestis Eesti poliitikutest tahaks mingit Putinit kui ajakirjandusajakirjanduse ohjamise süsteemi Eestis juurutada, et minu meelest see on jälle niisugune tontide maalimine maalimine seinale ja, ja tegelikult ma natukene tahaksin siiski, selles mõttes tahan kõigepealt sinuga ühineda selles, et meediakriitika on väga hea ja seda ei pea võtma normatiivsena kriitika, nii nagu kirjanduskriitikaga ei keela kellelegi kirjutamast. Igaüks teeb oma järeldused. Kuid teisest küljest meil on üsna palju viidatud sellele, et meil toimib hästi eneseregulatsioon, mina ei ole selles nii väga veendunud, et neil see eneseregulatsiooni hästi toimib. Meil on näiteks kaks eneseregulatsiooni organit, praegu on pressinõukogu, on avaliku sõna nõukogu, kes ei saa just kõige paremini vahel läbi. Üks ei tunnista teist ja noh, avaliku sõna nõukogu ei saagi tunnistada pressinõukogu, sellepärast et ta peab seda hoopis teise tasandi nähtuseks. Ütleksin, julgen öelda ajakirjanike liidu juhatuse liikmena. Meil ei ole tugevat ajakirjanike liitumisvõiks olla põhiline eneseregulatsiooni organ, ka kutse nii-öelda professionaalsuse ja kutsestandardite küsimuses. Oma tervise ja eneseregulatsioonivahendina, mitte mingi riikliku ohjamise kaudu. Nii et neid probleeme on meil tegelikult küll ja, ja ikkagi kõige suurem asi, millest ma tahaksin Reinu toetada, et omal ajal ikkagi kukkus läbi just nimelt see ajakirjanduse ettevõtluse nisugune kuna tegemist spetsiifilise regulatsioone, mille tulemusena vabandage väga, meil siiski tänasel päeval on väga kõrgel ajakirjanduse või meedia ettevõtluse kontsentratsioon, mille, mis omalt osalt vähenenud Tapa sedasama ajakirjandusvabadust sellepärast et meil ei ole nii palju allikaid või nii palju nii-öelda neid kanaleid, mis võiksid näiteks reaalset diskussiooni tekitada, meil on ainult üks tabloidleht. Ja seegi on ristomandis kahe suure meediakontserni ristomandis. No mõni teise ettekujutuse järgi on enamus Eesti suuri lehti siuksed tabloidistunud ja. Aga seda õiget kvaliteetleht, vaat minut minagi olev väiketeoreetik, minu. Minu mõte ongi selles, et kuna meil üks ja ainus tabloid, kui meil oleks mitu tabloidi olnud siis see üks ja ainus väga suure leviga ja väga populaarne rahva hulgas ja dikteerib ju trükiajakirjandusele seda taset ja kui me räägime sellest trükiajakirjanduse usaldusväärsusest, siis enamiku inimeste jaoks seostub see just selle ühedabloidiga. Ma ei tea, ma siiski loodan, et nad, võib-olla ta päris ei dikteeri, tähendab ma, ma julgeks siin ikka vastu vaielda, et ma arvan, et Eesti ajakirjanduse noh, niisugust põhivoolu siiski pigemini vähemalt ajakirjanik ajakirjanike endi silmis kannavad ikka pigem võib-olla Ekspress või Postimees, et et vast siiski nad, õhtuleht siin toonia. Ma tahaksin siin ka oma siis mitte otseselt lojaalsusest, mis on ka muidugi oluline on olemas aga siiski oma leivaandjat, et siin esile tõsta Postimehes vähemasti nende uurimuste järgi, mida mina olen lugenud tema mõjuväljas on Eestis ikkagi 70 protsenti aktiivsest lugejaskonnast ja ja noh, ma julgeks öelda nüüd tabloidleht dikteerib oma teemadega. Aga koostöös praegu näiteks kanal kahega, nad on moodustanud oma alad. Ma olen muide, ma loodan, et ma mingit erilist saladust välja ei reeda, siin on üks huvitav näide vist vastupidine näide, tähendab kus see koostöö Postimehe ja Kanal2 vahel siin paar aastat tagasi oli täiesti olemas nii-öelda uudisteemade käsitlemise mõttes, aga siis Postimehe uudistetoimetuse Postimehest tervikuna hakkas äkitselt nägime ühte asja, et tegelikult nende nii-öelda eeltöö uudise kirjutamisel kokkukirjutamisel ja vahendamisel oli juba kanal2 nagu ära hõivanud, mistõttu see selline niisugune partnerlus sellisel kujul sellest loobuti, sellepärast et see hakkas nagu lehel endale tootma. Noh, niisugust aktiivselt jah ja, ja, ja sellest saadi aru, et siiski kumbki kanal oma spetsiifika nii-öelda ka uudise siis lahti kirjutamisel tema käsitlemisel ja kommenteerinud. Nojaa, aga kui sa ikkagi vaatad õhtulehte, siis see on nüüd väga palju arendab edasi näiteks kanal kahe tõsielu shoude temaatikat ju see on ju suurel määral, täidab oma esikülge siit igasuguste paaride, busside ja muude tegelaste eraeluga. Kas see see on, see on, see on üldine tendents, mis enam ei sõltu minu meelest õhtulehest ja üldse vaid üldine tendents on ikkagi kogu elu muutmine meelelahutuseks ja käsitlemine meelelahutuse paradigmas. Ja see on see, mis levib nagu mingisugune nakkus või pandeemia kõikidesse väljaannetesse. Nii et selle koha peal peab olema väga tähelepanelik ja ma usun, et et üks võib-olla ma ei, ma veel kord tulen tagasi. Sulevi poolt mainitud Kaplinski ettekannet, mida tema kuulis, et ma usun, et see võis olla üks taustategija, mis Kaplinski kui juht üht silmapaistvat kolumnisti võib-olla on ärritunud Eesti ajakirjandusele. Ei, mulle just Kaplinski puhul ütleme ja eilse selle õhustiku puhul tunduski see, et, et see saal nagu oli hästi seda meelt, et muidugi on Eesti ajakirjandus läbinisti mäda ja lihtsalt mind võib-olla isegi natuke nagu hämmastab ja mulle tundub see mingi teatud sellise moevooluna, et et hästi lihtne on nagu öelda, et vot, et ma ikka lugesin, lugesin mingit suurt finants Times, vaatasin BBC-st, vaatasin CNN-ist ja siis keerasin Eesti ajakirjanduse peale. Noh, ja näete, kui palju te kehvemad olete. Aga Ta ütles just Postimehe ajakirjanik Erkki Bahovski seal väga õigesti, et et kui ma näiteks riigikaitses ikkagi võrdleme Eesti kaitseväge ja, ja Ameerika või Briti kaitsejõudusid, siis noh, ei ole mõtet Eesti kaitseväel nagu nii-öelda seada standardit, et mitu lennukikandjatel on või kuidas nende kaugjuhitavate rakettidega. Et igalühel on siiski natuke nagu oma selline k kategooria. Lasin nagu päris üle oma varju hüpata või siis seda saab teha tegelikult ka Eesti ajakirjanduse lähiajalugu on näidanud, et üle varjuhüppamist saab teha natuke aega. Siis lõpeb see selle väljaande pankrotistumise sulgemisega. Mõned näited on ju Eesti ajakirjanduses olnud, noh isegi kas või Postimehe. Luubi näide ilmselt on ikkagi üks üks sedalaadi juhtumeid, kus üritati teha asja, mis käis sellel ajal vähemalt üle jõu. Ja teisalt eile tuli teade, et ka ajaleht Post lõpetab taas kord ilmumiseni, et on ka vastupidiseid, ilmus näite ja, aga rääkides ajakirjanduse usaldusväärsust, me veel kord siin tahame rõhutada seda, et kõik viimased uuringud on näidanud, et Eesti televisiooni, aga Eesti Raadio usaldusväärsus siiski on küllaltki kõrge, nii et midagi meie ajakirjanduspõllul on siiski sellist mis veel vähemasti rahva silmis on säilitanud oma oma usalduse. Minu meelest. Ta ei tasugi nagu seda üldistust Eesti ajakirjandus üldse nii palju kasutada. Esiteks, eks ole, see, see, mida me ajakirjanduseks loeme, peaks kõigepealt jagunema. Ma nagu selleks ajakirjanduseks, siis niisuguseks tõesti tabloitseks meediaks. Ja teiseks on see, et ikkagi igal väljaandel on niivõrd selgelt oma nägu, et öelda nüüd, et Äripäev oma värskelt loodud uue, uuriva toimetusega ütleme Eesti ekspress või siis teiselt poolt õhtuleht või mingid, ma ei tea, naisteajakirjad, et nad kõik on nagu täpselt nagu üks ja sama, et te olete nii-öelda üks punt kõik. Et, et see üldistus on, noh, see on umbes nagu mingi keskmise eestlase süüdistamine selles, et kõik külapoe taga joote õlut või, või, või, või mingi et ütleme, keskmise poliitiku või, ja öelda, et kõik poliitikud on ja siis kolm punkti, eks ole. Jah, ei, sul on absoluutselt õigus ja näiteks seesama Äripäeva näide ja see on igati kiiduväärt. Tahaksin tõesti loota, et see uuriva ajakirjanduse toimetus on edukas, vähemasti seal on väga andekaid ja väga kogenud ajakirjanike hulgas. Ja kui Äripäev väidab, et tema valijate seas on Äripäev väga kõrgelt hinnatud, siis ma usun seda ka, aga, aga noh, loomulikult samal ajal ma tahaksin alla kriipsutada, et tegelikult tagab, ütleme majandusajakirjanduses ikkagi selle usaldusväärsuse see, et seal on säilinud konkurents ja seal tekkinud näiteks eesti Päevalehe ärileht kõrvale, mis seda konkurentsi üleval hoiab samuti nagu ma tahaksin eelneva jutu täienduseks öelda, et näiteks nädala lehtede turul on olemas väga tõsine konkurent Eesti Ekspressi Maaleht ja ka see on mõlema konkurendi taset tõstnud ja, ja noh, on väike kontroll nagu olemas. Selles mõttes just tabloid-ide puhul on natuke kahetsusväärne, et meil on see ainult üks ja ainus ja see kõrgub kõikide teiste kohal. Ja eks muidugi blogide puhul ongi tegelikult, et kala kanality, seda kõike võimendatakse, sest et see on niisugune kõige kergem sööd ja, ja seda on lihtne seedida, see on nisu. Kusjuures ma kujutan ette, et ta oleks äriliselt edukas ka sellel konkurent, aga kuna on rist, oman praegusel juhul kahe suure kontserni vahel, siis selle tõttu ei olegi seda konkurentsi saanud tekkida. Aga muidugi, see kõik lähtub ikkagi teatud hinnangust eestlasele kui potentsiaalsele lugejale või, või ka telekavaatajale või raadiokuulajale, et noh, nagunii on ta selline, kes tahab ainult mingit kerget meelelahutust. Mina julgen küll öelda, et õnneks ja muidugi vikerraadio on siin tegelikult üks kõige parem näide kindlasti Eesti meediamaastikul kes on ju raadiomaastiku täielik liider tegemata selle juures, noh, ütleme mitte mitte sugugi sedasama neid samu kompromisse või isegi mitte ainult kompromisse, vaid lausa labastumist läbi, mis nagu justkui mõnedes teistes meediavaldkondades tundub olevat, et ainukene norm edu saamiseks Ja ainult, ma tahaksin siinkohal natukene sinu eufooriat jahutada, meenutades ühte talvist kohtumist, kus ka olid mõned kultuuritegelased ja kes olid väga kriitilised näiteks meie saate suhtes. Nii et ma mõtlen rahvateenrite saadet nii et ega kultuuritegelastel on alati etteheiteid. No see võimu ja vaimu, nemad käsitlevad. Ka meediat tegelikult ikkagi võimu nii-öelda ja ta ongi neljas võim. No siin on aga meie meiesuguse saate jaoks ongi kõige tähtsam, et ta ei jäta kuulajat külmaks. No meil on veel mõni minut aega, me lõpetaksime ehk võimu ja vaimu teemal, ehk see nädal tõi taas ühe kummalise Ettevõtte juhtkonna politiseerimise näite, mis minu jaoks on selles mõttes kurb, et kui ma arvasin, et valitsuskoalitsioon vahetamisest seda vähemasti eelmise koalitsiooni vanad halvad kombed maha jätab, aga Tallinna sadam? Ma juhatuse vahetamisega on ilmselt näha, et ei ole miski muutunud võimu ja võimumängudes. Või mis sa arvad, Sulev? Jah, see on nagu kurb uudis, selle tundub selle jätkuvusena, et jälle ühte ühte nii-öelda ühte ala on nagu ülemäära politiseeritud, kuigi eks sadama ümber nüüd see poliitmäng on toimunud juba ilmselt mitmendat vooru ja, ja eks selle praeguse ütleme lahkunud või lahkuva juhtkonna jälle vastu justkui kasutati ka seda, et eelmine valitsus pani nad justkui kui omad mehed paika, kuigi ausalt öeldes ma ei tea, kas neil on mingit nii selged otsest seost või mitte. Ja ja ma ei tea, kuidas nende töös väljendub ja ausalt öeldes isegi ma ei ma ei julgeks kindlasti hakata sõna võtma teemal, et kas see sadama eelmine juhtkond on hästi töötanud või mitte, kas nende vastu on mingeid tõsiseid pretensioone või mitte. Aga aga see, mis tundub praegu tõesti, et nad lihtsalt sunnitakse lahkuma sellepärast et nad on eelmise valitsuse mehed noh, nii-öelda või isegi mitte eelmise valitsuse, vaid eelmise valitsuse poolt ametisse pandud valitsus peab kindlasti vahetama välja ja panema tegema nii-öelda omad valikud, et see on nagu küll suhteliselt mõttetu tõmblemine sellise, sellise teatud see kindlasti järjepidevust nõudva tegevuse puhul mis, mis nagu noh, teeb, teeb ka muidugi päevaks ja murelikuks. Et kui palju siis Eesti eluvaldkondi veel tahetakse politiseerida või kas see, et, et kas ikkagi see ongi nagu selline riigi kontseptsioon, et, et kõigis valdkondades tegelikult tuleb omada noh, nii-öelda koalitsioon peab omama igal pool, kus see vähegi on võimalik nii-öelda selget, oma kaadrit ja, ja nõukogudes otsa oma käes ja noh, mis siin parata, ega kui eelmises voorus siin Rein korra ütles, et mis siin siis ikka Eesti aitäh, nagu ka muretseda, nagu selle regulatsiooni pärast on, siis noh, avalik-õigusliku meedia puhul kui mõnel poliitiku peas tekib analoogne mõte, et et ikkagi ringhäälingu nõukogu tuleb võtta oma kindla kontrolli kätte, siis noh, see oleks suhteliselt ohtlik. No nõukogus jääb alati koostöö siis kokku panna täpselt sellises konstellatsioonis, kes valivad just nimelt Praegu olla sotsiaaldemokraat. Ma tahan ainult ühte asja, ma ei imesta selle üle, see kõik käivitus siis, kui juba hakati kantslereid politiseerima, nii et see on vana lugu ja mäletame, kui Res Publica tuli võimule tema valimisloosungit, soli see taastada tähendab see niisugune professionaalne pädevus ja tõsta see kõrvale siiski poliitilisest eneseregulatsioonist. Kui me räägime siin ajakirjanduse eneseregulatsioonist poliitilise välja ka täpselt samamoodi, ju nad siis jagavad niimoodi neid oma pirukaid. Aga minu meelest ka, et see on nagu Res Publica kõige suurem pettumus minu silmis näiteks et nad ei teinud seda, et nad lubasid tegelikult riiki depolitiseerida ja nad seda kohe mitte ainult et ei teinud, vaid tegid lausa vastupidi. Ja kogu selle asja juures on veel üks halb asi on just see, et inimesed, kes ei ole süvenenud selle probleemi olemas, võtavad seda ka kui politiseerimisena, näiteks siin ka Tallinna Ida-Tallinna haigla juht vahetus. Kõik võtavad seda kui ka jälle poliitilise käiguna, kuigi selle taga võivad olla ka tõsiseid ja põhjendatud süüdistused, siis seda võetakse kui ainult poliitilist mängu. Tänaseks kahjuks me peame lõpetama, aitäh, Sulev sulle Tartusse ilusalt hansapäevade jätku. Rein Veidemann Tallinnas ja saatejuht Mart Ummelas ja järgmisel laupäeval on juba Aarne Rannamäe juhtimisel meie saade.