Ööülikool kui ma suudan jääda laste sõbraks, siis ma saan neid edaspidi mõjutada, aga kui ma hakkan nendega mängima võimuvõitlust ja nendega tülli lähen, siis ma ei saa neid kuidagi mõjutada. Koole. Luuletaja tõlkija ja psühhoterapeut Liis happe lehin kõneleb teemal lapse lill, lammas ja Legonindžaagod. Loeng on salvestatud Türi kevadfestivalil. Muusikat teevad Türi kultuurikeskuse kandleansambel ja ansambel Kultra heasaare juhendamisel. Ma hakkan rääkima teemal, missugused väljakutsed ootavad meid vanavanematena ees, kui linnalapsed suveks maale tulevad. Ma pean kohe tunnistama, et see pealkiri laps ja lill, lammas ja Legonninsaagot jookseb mul eest ära otsekui narritades, niipea kui ma sellele lähenen ja ikka lähemale lähen. See teema järjest kaugeneb ja läheb udusemaks. Võib-olla oleksin ma pidanud hoopiski ütlema, et laps ja lill, lammas ja arvutimängud või oleks pidanud ütlema, et laps ja lill, lammas ja Star Warsi filmid aga kindel on, et 70 aastase vanaemana riskin ma seda teemat käsitledes igal juhul välja näidata oma vana moodsust ja ebakompetentsust ja jumal teab veel, missuguseid muid vaja ka jäämisi, aga olgu peale. Ma ei taha olla lastelaste arvutimängude suhtes ei liiga leebe ega liiga mõistmatu. Ma pean leidma mingi kuldse kesktee ja seepärast ma alustan iseenda häälteseadmisest iseenda häälestamisest. Ma teen seda läbi paari luuletuse, sest see on mulle tuttavam valdkond. Ma olen juba pikka aega imetlenud Viivi Luige lühikest luuletust ilmutada. Jah, see kõlab nõnda. Päevad lähevad mööda peatada, neid ei saa. Lume alt sulab välja porine Isamaa. Kõik tema au ja häbi, kitsad ja laiad teed. Üle kallaste löövad sügavad külmad veed. Kuivas kevadtuules keerleb tulija tolm. Ilmutusi on elus ainult kas kaks või kolm. Minul on silmad meeles ja enam meelest ei kao. Vaim, mis sähvatas läbi lihasse jäänud prao. Ja teine luuletus on mu enda oma, mille ma kirjutasin 37 aastat tagasi, kui just oli sündinud minu noorim tütar Eliisa kes praegu on siis 30 seitsmeaastane ja minu isa oli tol korral juba üsna vana üle 80. Ja mu luuletus, mis on üsna sarnasel teemal on niisugune minu isa ja minu laps. Üks on nii väga vana ja teine, nii verinoor. Nad, mõlemad on mu meelest, kui õhuke munakuur tuksub, meelekoht liigub laugudel, nahk on peaaegu üle jõu ühes hoida neid kaht. Üks kui pragune koor ja teine koore all, nahk. Iseendaga hoian kinni, hoian kinni neid kaht. Praguse koore all end liigutab, ürgne aim. Kuju võtab ja vastu säratab vaim. Väikesed lapselapsed jõuavad kevadel vanaema juurde, enne kui koolilapsed tulevad. Ja ma näen, kuidas mu pooleteistkümne aastane lapselaps avastab maailma ja otsib oma identiteeti, tahab teada, kes seda õigupoolest on, kuhu ta kuulub ja millega ta võiks samastuda. Võin ainult aimata, mis teda tiivustab ja mida ta nii innukalt uurib. Kas tõesti aimab ta juba ette, et elu on üürike? Kas tõesti tahab ta juba oma kaasasündinud tarkuses aimu saada sünni ja surmaministeeriumist? Mulle näib nii. See pooleteistaastane põnn on muretu, uljas ja hoitud. Vaatan teda ja mõtlen, et oma identiteeti ei pea otsima aina sügavamale kaevudes maadligi või eksistentsiaalseid hingepiinu tundes, nagu me vanemast peast kõik kipume tegema oma identiteedi, võib ära tunda mõttelennus. Kui fantaasia saab tiivad. Meil on kerge, meri on põlvini, kõik tundub võimalik. Nii nagu väikesed lapsed seda katsetavad. Mis siis toimub suvel vanaema majas? Lill on Bay, õpetab ema, mu 30 seitsmeaastane tütar oma pooleteistaastast põnni, kes õhinal maailma avastab. Ema paitab vaheldumisi toalille ümmargusi, suuri lehti ja lapse siidijuukselised pead. Ai, laliseb laps ja patsutab ema rõõmuks lillele laki pähe. Lill huvitab last. Aga pats, pats raps raps paneb laps lillelehed lehvima. Niipea kui ema on korraks pilgu kõrvale pööranud, raps raps tuuselda, Plaps lille, kuni kaks lehte lahti murduvad. Juba on ta ühe lehe endale suhu toppinud ja teist käkerdab käes. Avastamisõhinas iseelill. Ema kohendab tuuseldada, saanud lille, jookseb, muudkui jookseb lapsel sabas juba nad kallistavad naerutavat teineteist ja kallistavad Uuest. Mina olen ainult vanaema ja kõik see laste ja lastelaste virvarr käib minu silma all ja minu südamest läbi. Miks ma ei löö väikesele lapsele näpu pihta, et niimoodi ei tohi lillega teha? Jään hoopis mõttesse. Kust peaks väike laps teadma, mis on elus ja mis on surnud asi enne kui ta pole saanud näha, kuidas miski asi katki läheb ja ära sureb. Ema teab seda juba, aga lapsel seisab see avastus alles ees. Mõtlen, et lapse sünnipärane tung teada saada ja ise kogeda on tugevam kui kasvatus. Selles maailmas, kus inimkond kuuldavasti juba paarikümne aasta pärast peab tegemist tegema uudsete arvutitega mis ei lasegi ennast enam välja lülitada. Ma kuulsin sellest saadet hiljaaegu televisioonis. Laps elab panteistlikus maailmas. Laps usub, et ta suudab mõjutada maailma õige maagia abil kirjutab Ken Wilber oma raamatutes. Ja jätkab hiljem see müütiline maailmapilt sureb ja asendub ratsionaalsusega. Et sa pead kasvama ja kõvasti pingutama, et maailma mõjutada. Ja ma mõtlen, et selle müütilise maailmapildiga, mis lapsel on sündides kaasas tunneb ta selle mängides ja mängus ära. Suvi edeneb ja juba jõuavad kohale vanaema juurte vanemad koolilapsed. Mõnelgi neist on oma palune linna sõber kaasas. Kahe päeva pärast ei ole vanaema majas ega õues enam mitte miski endine. Viis õngeritva on korraga puukuuri seina najal reas ja sama palju ujumisriideid ja saunalinasid kuivab nööri peal. Kõik peresaed ja haamrid on kasutuses tundide viisi ehitatakse lauajuppidest mängulaevu. Jälle on vaja minna poodi naelu juurde tooma. Vanaema, palun, kassa tooks veel naelu. Õhtul vajub see pruuniks põlenud alla kümneaastaste poiste ja tüdrukute kamp majja sisse. Vanaema, nüüd on Legonindžaagode aeg ja siis tuleb arvutiaeg, eks ju. Teatab üheksa aastane Kert. Tohoh. Kas kõik ikka teavad, et siin majas saab iga laps päevas arvutis olla ainult pool tundi, küsin nii vähe, kuulen pettunud hääli. Ja, aga selle üle me ei kauple, ütlen vanaema, täpsustab Gert. Aga kui sa korrutad 30 minutit viie lapsega, siis mitu tundi sa saad. Kahe ja poole tunni pärast asun sellele arvutimängupeole lõpu peale tegema. Järgneb valjuhäälne protest. Kert on päris meeleheitel. Vanaema, kas sa ei näe, et meil on mäng pooleli pooleli? Olgu pooleli, ütlen, aeg on läbi. Ja mulle üldse ei meeldi see teie tulistamise ja tapmise mäng, mida te siin mängite? Jään endale kindlaks. Mu lapselaps Gert jookseb minu poole rusikat püsti, vihapisarad silmas? Kas ta tõesti ründab mind, jõuan mõtelda? Ei, siiski ei ründa. Vihapisarad silmis. Ütleb ta vanaema, sa ise ei tea arvutimängudest mitte kui midagi. Aga muudkui halvustab neid. Soov selle peale ma võtan aja maha ja mõtlen, mida ma siis nüüd teen. Et jään mõtlema, et mida ma siis nüüd teen ja lõpuks mõtlengi välja ütle, need arvuti paneme nüüd igal juhul kinni. Aga homme õhtul, mina olen nõus, et teie näitate mulle oma arvutimänge ja vaatame koos, et ma tõepoolest juba tükk aega olen tahtnud aru saada, mis mängud need on, mida te mängite, aga te peate natukene õpetama. Järgmisel õhtul on kamp poisse ja tüdrukuid mul jälle arvuti ees ja mängivad mängu nimi on main Grast. Kümneaastane Hannele, minu lapselaps kommenteerib minule mängu. Vanaema siin mängus saad sa ise esitada, aga öösel on sinkollid, nendega peab võitlema. Selle juures võib tead surma ka saada. Aga kui sa sured, siis sa saad uuesti ellu ärgata. Aga sa kaotad oma asjad. Ja edasi tuleb kaks dimensiooni, vanaema. See tähendab, et sa saad minna teise maailma. Seda saab teha portaalist, see tähendab väravast, kaalust kindlust pidi. Esimese maailmanimi on lõpp ja teise maailmanimi on põrgu. Ja seal on palju ohtusid, laavat ja koletisi. Sinna peab kaasa võtma oma relvi, see tähendab mõõga vibunooled. Ja tead, vanaema, nendes kindlustes on närbuja, luukered ja nende luukerede mõõgad on närbumise loitsuga. Selle loitsu mõjul hakkab su elu järjest vähenema. See kuuldu paneb mind päriselt õlgu väristama. Vanaema naerab Hannele. See pole üldse nii hirmus, kui sa arvad, see on lihtsalt põnev ja pea meeles, et see on mäng. Natukese aja pärast võtab kuue aastane Pärtel vanaema õpetamise üle ja pajatab oma õpilasele, et mida vanemad lapsed parasjagu teevad. Vanaema praegu nad ehitavad kindlusi. Siis nad panevad ellujäämise režiimi peale ja hakkavad 11 hävitama, pommitades ja mõõkadega lüües. Nad lasevad ka vibudega. Kui ekraan läheb punaseks ja ekraani peale ilmub kirjat Juudaid siis teine sai surma. Siis ta tekib uuesti, aga ilma oma asjadeta, sealjuures ilma relvadeta. Sedasi on ta väga nõrk ja ta tapetakse uuesti. Selle peale ma küsin, et mis kasu sa sellest saad, kui saad ära tapad. Siis ma saan kõik ta asjad ja relvad endale, seletab Pärtel. Aga meie asju ei võta, lisab ta. Muidu tuleb edasi, väga igav mäng. No mis teie siis teete? Meie läheme tagasi oma baasi, oleme seal ja ootame, teine laseks midagi siis meie laseme ka oma avadest vastu. Järgmiseks tahan ma teada, et taga, kui sõbrad mängivad, siis nad ei taha ju ometi teist särada. Selle peale ütleb üheksa aastane Sten kõrvalt Gerdi vanaema Angergeimis, sa pead tapma, olgu sõber või vaenlane, kui sa ei tapa, siis tapetakse sind. Mis peab tegema, et surnuist üles ärgata, küsin ma. Ja Sten ütleb, et selleks on respons, et ärka ellu, taastu. Nüüd ma küsin, et millal see mäng läbi saab. Ja Sten seletab, see ise ei lõppegi, see on lõppematu mäng. Mis jaoks see mäng nii kiiresti käib, küsin mina, et ei jõua isegi mitte jälgida. Ja Sten, seletab. Need, kes juba oskavad, lihtsalt suudavad seda mängu kiiresti mängida. Poisid seletavad kooris, alguses tegime meie ka aeglaselt, aga kiirust tuleb harjutamisega. Edasi küsides saan teada, et arvutimänge on internetis miljoneid. Kõigile lastele siin laua taga meeldib main Kraft. Ja neile meeldib klassof Plans. Mis see tähendab, küsin ma, klassof, läens ja lapsed seletavad esse, tähendab klann, ide kokkupõrge. Noh, sellest ma saan ise aru, et see tähendab viimane lahing see on tulistamise ja tapmise mäng, kus majad kokku varisevad. Ja neile meeldib veel määdnis Protect Nexus. Sellele on mitu levelit, seletab Jan, mitu levelit alguses esimeses levelis, sa võitled rusikatega teises levelis, Sa täidad ülesandeid. Sul on võimalus võita ja pääseda järgmisse levelisse. Kolmandas levelis ehk Arina kombatis. Sa saad raha Veibidega, see tähendab osade kaupa, seletab ja on. Selle eest võid saada pudeleid, püsse, haamreid, nugasid neid, sa võid kasutada enda kaitseks või vaenlaste ründamiseks. Kust sa saad teada uusi mänge? Küsin Jann seletab sõpradelt esiteks teiseks internetist. Iga päev tuleb neid seal terve hulk juurde. Neid saab osta ka internetist ja saab osta veel mängude poest. Küsin õlgu päristades, mis mänge te veel mängite? Näiteks sässons kriid. Mis asja, see tähendab? Lapsed seletavad kooris, et see tähendab salamõrvari saamahimu ehk ahnus. See on tegelikult alla 18 aasta keelatud, aga see on väga põnev, seletab kuue aastane Pärtel. Seiklusmäng, kus tuleb eesmärke saavutada ja näiteks kedagi vabastada. Siis on veel olemas halo arvutimäng, seal robotitega võitlemise kosmosemäng, seletab Jan. Ma püüan tõepoolest asjadest paremini aru saada ja endale mingit süsteemi luua. Kes need lego nin, Saagot on, tahan teada. Vanaema, see pole üldse arvutimäng, seletab Kert. Lego ning Saagot on lastesaade televiisoris ja need on head ja pahad sõdalased. Minu lemmikud on loid ja karmaton, ütleb Gert vanaema, aga kas sa ikka tead, kes seda haid on? Uurib Gert Halba, aimates. Mina küsin, et kas see on ka arvutimäng või vanaema, jäta meelde, et see taid on tegelased Starbourssi filmis. Starvurssi filmist räägib Sten Gerdi vanaema seda ei, ta on rahukaitsjat mungaordu liikmed. Nad saavad valgusmõõga tõmmata oma kätte. Nad oskavad väga kõrgele hüpata ja kiiresti joosta. Kert ütleb, et tema kangelane on sellest Star Warsi filmis Obi-Wan Kenobi. Tema on viimane peale joodat, peale seda ei ordu hävitamist. Pärtel lisab, ta on väga proo, tema tappis staat Mauli, kel oli kahe poolega valgusmõõk ja kes oli väga paha. Stenni lemmik on veel tart, veider. Tema on üks pahadest, aga ta on osav ja julge. Kerdi lemmik on ka Anakin. Väikesest peast oli ana kin oriAga Kuikondrin päästi Sanakini orjusest kui Obi-Wan Kenobi tapistaat Mauli. Miks Anakin sulle meeldib Kert Kert ütleb, et ta on tore, osav, julge, võitleb alguses heade poolel, aga vanaema, jah, pärastpoole saab temast kõige pahempahe. Gerdil on vanaemale veel üks asi ütelda. Vanaema, kas sa oled ikka aru saanud, et nüüd on minul ka samasugune soeng tangu Anakineliazzee tai Patwanil. Vanaema küsib, et ahah selle tillukese patsi mõte, mis sul kõrva ääres on, said sassis Starbourssi filmist Anakinilt ja seda ei Patwanilt? Jah, sealt jah, seletab Gert. Kahe õhtuga on vanaemal õppimisest pea täiesti segi. Aga lapsed pole kaotanud lootust, et nad saavad vanaema enda poole meelitada, arvutimängude sõbraks teha ja koguni kaasa mängima panna. Ei anta kel. Oli. Jätkab Liisete lehine. Nüüd ma tunnen, et minu mõistus on otsas ja ma otsustan rääkida täiearvuliste täiskasvanutega. Ma alustan Pärt lisast, küsin, kuidas tema suhtub laste arvutimängudesse. Pärt lisa on kõrgesti haritud mees, parimates aastates. Pärtli isa räägib main Kraftist, tapmine pole seal põhiline. Oma maailma loomine on põhiline. Seda võib teha koos sõprade või vanematega. Võib luua säärase maailma, mis sulle meeldib. Star Wars on niisugune filmetsam poiste film. See on Ameerika supp, kultuuri osa. Nii nagu kurjad linnud on soome oma. See on umbes nagu meie kevade näiteks Star Wars on olnud juba 30 aastat maailmas popp. Nüüd on uus tõus, seal on tegemist planeetidevaheliste valitsejatega. Mis seal võlub, see on võitlus. Arvutimängud on podcultuur olnud juba paarkümmend aastat. Meil Eestis on ka üks ja arvutimäng ja selle nimi on Sky Rõud. See on tehtud 93. aastal. Sama seltskond leiutas paar aastat hiljem Skype'i ja sai maailma kuulsaks. Noh, aga julmused ja tapmine nagu näiteks salamõrvari ahnuse loos tulen välja oma vastuväitega. Salamõrvar jah, noh, see on nagu meie kullimäng, täiskasvanud ei viitsi seda kaasa mängida. Ütleb pärtli isa ja üldse täiskasvanu targu kiirustage ka mõistma, püüdku hoopis ise kaasa teha. Noh, seda ma siis nüüd teengi, mõtlen. Aga mul on ikka veel hädavajalik rääkida mune täieharulise täiskasvanuga. Järgmiseks ma usutlen 19 aastase Taaveti ema Üllet, kes on mu hea tuttav ja ma küsin, kuidas ta selle aja üle elas, kui nende poeg oli murdeealine koolipoiss ja mängis arvutimänge. Ülle Taavet, tema ütleb mulle, et nad arvavad tõesti, et lastele ja murdeealistel eriti on väga palju vaja ilusat suhtlemist. Et nad liiga arvutitesse ei läheks. Nende poeg oli 15 aastane, ütles ühel päeval, et nüüd ma enam ei taha mängida. Arvutimängud ei ole ainult halvad ja nad ei mõju lastele ainult halvasti, kaugel sellest, ütleb Ülle. Lapsed saavad palju teada maavaradest, millest meie, täiskasvanud pole kuulnudki arhitektuurist. Inglise keel edeneb jõudsasti, kui nad arvutimänge mängivad. Ja teadli, ütleb Ülle. Arvutimängude mängimine lihtsustab poistel sõjaväkke minemist. Nad ei ole siis enam nii hapud seal sõjaväkke minnes. Et pooli ei võeta sõjaväkke. Vahepeal räägib Ülle. Me keelasime oma peres tapmise mängud ära. Aga siis hiljem jälle lubasime, sest meile näis, et meie poeg jäi tõrjutuks oma klassis teiste poiste hulgas. Siis me lubasime jälle. Aga ma võin öelda, et selles minu poja klassis rääki Pille jäi ainult üks poiss arvutisõltlaseks. Tema mängis ja suhtles arvutiga ööd läbi, aga teised kõik mängisid mõistlikult ja lõpetasid omal ajal selle mängimise ära, kui nad suuremaks said. Järgmiseks võtan ette jutuajamise Taaveti isa Marttiga arvutispetsialistiga. TEMA hinnangud on lühikesed ja täpsed. Taaveti isa, Marty ütleb mulle lee arvutimäng ei ole see asi, mis lapse kihva keerab. Kui laps kihva keeratakse, siis sellel on hoopis teised põhjused. Vaata tänapäeva filme ja vaata vägivalda neis, ütleb ta. Vaata kasvõi seda ammu mängitud rahvastepalli, kuidas seal elusid välja lüüakse. Palliga mäng on sportlik meelelahutus, ütleb Marty. Aga see, mis Marttile muret teeb, on uus trend. Probleemiks on tema meelest see, et arvutis on lapsed tänapäeval viimasel ajal kolinud telefoni kõiksugustesse, nuti ja puutetelefonidesse, kuidas neid iganes nimetatakse. Nad suhtlevad chatis ja Skype'is. Ja tema meelest peaks koolis rangelt ära keelatama mobiilide kasutamise. Minu tuttava kooli õppealajuhataja ütleb, et nende koolis on mobiilid keelatud algklassides sest seal suudavad õpetajad kontrollida seda. Mobiilid oleksid kindlas kohas ja lapsed ei oleks, ninad pidi mobiilides vahetunni ajal. Aga juba keskastmes, kus õpetajad ja klassiruumid kogu aeg vahetuvad, ei suuda õpetajad seda kontrollida. Ja niisiis, kes kastmes juba saavad lapsed olla vahetundide ajal mobiilides nii palju kui tahavad. Mulle tuleb meelde, kuidas hiljuti intervjueeriti ETV-s ühte täiskasvanud naist, kes rääkis, kuidas ta hoiab pidevalt tema sõpru Facebookis kursis oma tegevustega. Kuidas ta postitab 15 sekundilise klippe. Teeb Snapchat'i, jälgib Eesti tuntud inimeste tegevusi, aga väljamaalaste tegevusi, kes teda huvitavad. Jajah, sätid, need on lobisemis, et kõnelused, aga mis asjad need näpid on, mõtlen endamisi. Jõuan küsitlemise järjega kasvatusteadlase Tiiu, nii tema arvamusi ma usaldan ja temalt loodan kuulda laiemat nägemust sellele, mis toimub. Tiiu ütleb, laps tahab autoriteetide toel aru saada, kuidas maailm toimib. Ta tahab uskuda, et on olemas jõud, mis tagavad hea ja õige võidu. Ja õigluse võidumaailm, ütleb ta on tänapäeval väga ebakindel oma väärtustes. Vanad ei julge enam öelda, vanad on muutunud alandlikuks, noorteis. Sugupõlvede vahel pole enam usaldust. Vanemad inimesed ei ole noorte silmis modernsed moodsad varane ja päris murdeiga, see on eeskujude ja iidolite otsimise aeg. Jõud, ilukangelased, üleloomulik vägi ja müüdid on au sees. Tiiu jätkab. Samal ajal on lastel ka tugev turvalisuse vajadus. Nad tahavad, et keegi tuleks ja lööks korra majja. Täiskasvanute maailma häbiväärsus mängib takse lastele meedias ette täiskasvanulik, kus ei ole enam autorit. Aga kui. Seda saalis lavastus. Ja nüüd tuleb viimane osa. Ma otsustan niimoodi ja võtan lastega üles tapmise ja surma teema. Pärtel räägib mulle, et temal juhtus ükskord niimoodi, et tema võttis lepatriinu, kui tahtis vaadata lepatriinut. Ja enne, kui ta aru sai, oli lepatriinu juba surnud. Kert räägib mulle Napoleoni sõjakäikudest Moskvasse ja kuidas ta teab, vanaisa olevat talle rääkinud, kuidas Napolion oma sõjaväe riismetega põgenes Moskvast Prantsusmaa poole ja pidi ületama Berezina jõe silla. Ja kuidas Napolion ütles oma sõjaväele, et kõik korraga ei tohi hobustega siia silla peale minna ja kuidas sõjamehed ei kuulanud Napolionit ja kuidas sild läks katki ja kõik nad uppusid ära. Hannele räägib suure kaasaelamisega seda, et tema on näinud filmi nimed marmortahvlil. Ja näinud, kuidas noored mehed vabadussõjas surma said ja see on talle väga sügava mulje avaldanud. Hannele on ka hamster ära surnud ja mõned akvaariumikalad on kaerasurnud ja tal on neist väga kahju. Õigus, aga kalad tuleb Gerdile meelde. Vanaemad pumpasime sul vanni vett täis ja panime oma hommikul püütud kalad sulle vanni ujuma. Kui palju terveid kalu siis hommikul püüdsite, küsin mina. Gert seletab, et 28 kokre ja Pärter lisab aga vanaema, ära muretse. 13 Me lasime kohe tagasi, need olid liiga väikesed. Vanaema ütleb ja 15 natuke suuremat ujuvat mul siis nüüd vannis või. Pärtel ütleb, et jah. Need on natuke suuremad. Mina ütlen, et, aga kui laseks need natuke suuremat ka tiiki tagasi. Ega me neid ju tapma ega praadima ei hakka. Pärtel palub, ärme veel lase, vanaema, me tahame neid vaadata. Järgmiseks uurin laste kambalt, et kas keegi on ka näinud, kuidas loomalapsed sünnivad. Ja vanaema hõikab Gert. Meie olime ükskord Lõuna-Eestis lambatalus lambalaudas, noh, see on nii suur laudteed, seal elab 600 lammast, vanaema. See oli kevadel ja oli tallede sündimise aeg. Me isa ja emaga aitasime pererahval tallesid sünnitada. Esimesed jalad sünnivad neil kõigepealt. Siis sa pead vaatama, kas lambaima saab ise sünnitamisega hakkama või pead sa natuke järele aitama, see tähendab tõmbama nendest jalgadest. Missugune lambatall on, kuidas sünnib, püsin märg, Mägib kohe ajab mind jalule, et süüa saada ja ema lakub teda ja talle pannakse kohe tangidega kõrva number Nad rabelevad siis kõvasti. Ma aitasin kinni hoida, tallesid. Mõned talled on sündides väga nõrgad ja neil peab aitama ellu ärgata. Neid üksikuid peab süles hoidma ja lutitama. See väiksem, keda mina lutitasin, jäigi ellu. Aga see oli ime. Suurem ja krapsakam suri hoopis ära. Neid surnud tallesid oli seal oma 10 tükki, need maeti hiljem maha. Ah jaa, nimesid panime katalledele. Mina panin niisugused nimed, et q ja rahe, sest parajasti 100. rahet. Ja veel, ma panin täppi ja molekul, kus sa, Kert, saaksid valida, kas sulle kingitakse kolm suurt legokomplekti või üks talleke, kumma sa valiksid? Tallekesi tallekese, hõiskab Gert. Mis pärast, sest ta on täiesti elus, lutsibia müksib ja ta on rõõmus. Selle peale räägin lastele omaenda talulapse mälestusi, et kui ma ise olin nendevanune Läänemaal suure sõja järel ja 70 aasta eest räägin oma hirmudest ja ahastusest, kui talus oli loomade tapmist. Kui tapeti siga või lammast või vasikat, kuidas lapsed pugesid peitu, katsime kõrvad kinni, aga kuulsime ometi seda, mida ei tahtnud kuulda. Edasi räägin, kuidas eesti luuletaja nüüd juba surnud Kersti Merilaas on kirjutanud mulle väga hingelähedase luuletuse lambatapu päev. Selles on sees minu lapsepõlvest tuntud hirmud ja õudus. Kersti Merilaas lambatapu päev. Varahommikul valge hakul kuju kuueton, kirenud kukk algapinuma raiepakul, mihklipäevane lambahukk. Küsin lastelt, kas nad teavad, mis on mihklipäev. Jah, Nad teavad. Laudas mäluti une pika juba ukse eest võeti lätt. Tuli see, kes tulnud on ikka pihus leiba või jahumat. Küsin, kes see on. Perenaine ütlevad lapsed. Villas hiliskui pehmetsiidi meele pettuks sai kapsa nutt. Nõnda teiste seast välja viidi laste tasane lemmikut. Küsin lastelt, kes sutt on, seda nad ei tea. Kergelt kutsuja järel kapsab, murdub sõra all jäätus kirm. Kuid siis äkki ei tea, kust raps saab. Lambasüdame tumehirm. Viimse jõuga veel ära kipub, kuid bussi teritab tahk. Küsin lastelt, mis tahk on ja seletan, et kõvas ja kas sellest täpselt ei tea midagi. Puhkenud koidiku kohal ripub pilv kui verine jääranahk. Kartsime lastena tapetud lammaste nahku puudutada ja selles kartuses ületasime ennast. Julgustasime 11 elu ja surma igavesse saladusse, tundmaõppimise tuhinas õhinas ja mängus. Veel oli muretu lapsepõlveaeg. Veel ei olnud meil vastutusekoormat õlgadel. Veel toimus kõik nagu mängult. Viivi Luik on sellest samast asjast kirjutanud oma seitsmendas rahu kevades. Jutustan lastele seda kohta, kus autor maa, pere laps läheb koos teise oma panuse tüdruku heljuga. Puukuuri lükkab seal sees ühe vaheukse lahti ja näeb ruumi, mille põrandal seisid suured kuhjad. Valget halli ja pruuni lambavilla. Sealsamas kõrval vedeles lambanahku. Mõned nahad olid toored, need läikisid seestpoolt sinakalt. Me ei lausunud sõnagi, kuid hüppasime ühe korraga villa hunnikutesse. Trampisime vihaselt ja põhjalikult, ninas vänge lambahigihais. Villat endasid üle meie peade, nad täitsid terve selle ruumi. Võtsime peod villu täis ja loopisime teineteisele näkku. Hakkasime lõõtssuma ja läksime higiseks. Puristasime pesemata villu suust välja, silmad põlemas. Helju kahmasin maast toore naha ja lohistas seda minu poole. Tõstsin samuti ühe raske toore naha otsapidi üles. Üks proovis teisele pihta saada, kiljusime, kui läikiv, rasvane nahkkäsivarsi või jalasääri puudutas. Meie ümber porisesid suured sinised kärbsed. Möll, mäng, ekstaas, õudustunne, juubeldus, kõik üheskoos. Gerdi vanaema, kas sa tead veel, räägib mu lapselapse sõber Sten, et meie aretasime tänavu kevadel klassis liblikaid. Tohoh. Ja õpetaja jagas klassi kolmest, eks kampadeks. Ja kõik hambad hakkasid liblikaid aretama. Mis liblikad need siis olid, küsin värviliste tiibadega liblikad, nende terve elu teadsa vanaema kestabki ainult üks nädal. Sa mõtle, kuidas te neid siis aretasite neid liblikaid, tõukudest muidugi, seletavad lapsed, jah, jah, päris palju aega kulus, enne kui lõpuks oli meil kaks liblikat purgist kaane all, teistel said liblikad natuke varem valmis. Kolme peale, kaks liblikat, küsin. Ei, kõige lõpuks oli meil neid tervelt 15 tükki. Päris kahju oli neid viimasel koolipäeval lahti lasta, nad olid nii ilusad. Aitäh, Sten, et sa seda lugu mulle jutustasid. Mulle meeldis ta kuul sest ma muretsen mõnikord, et oma mängudes muudkui tapate ja võitlete ega oskagi hoida ja hinnata elu ja hinnata ilusat loodust. Vanaema, kuidas sa aru ei saa, et kui me võitleme heade poolel ja pahade vastu, siis me ju kaitseme ja hoiame elu, protesteerib Kert kõiki endast nõrgemaid ja kalu ja liblikaid ja lambatallesid ja linde ja. Mina ütlen, kui ma natuke järele mõtlen, siis ma saan sellest küll aru. Kert Pärtel seletab, aga vanaema, minul on kodus purgi sees väikesed triittonid. Nad on väga armsad ja terased, aga ma varsti ma lasen need lahti. Tegelikult ma tahaks endale nii väga koera, aga mu ema ei ole nõus. Võiks ju olla ka üks väike kanatibu, kasvataks ta suureks. Selle peale räägin lastele, et ma tunnen üht linna last, kes hiljaaegu guugeldas arvutist lehma. Ja kuidas me kõik kaugeneme järjest enam maaelust ja loodusest. Räägin neile Viivi Luige raamatust Varjuteater, mille Viivi Luik kirjutas Itaalias ja Saksamaal elades ja ringi rännata, kes räägin, et see raamat puudutas mind väga ja pani mõtlema, et täna-homme võib sama lugu juhtuda ka meil Eestis. Seal varjudiaatris on niisugune koht, kus üks kirikuõpetaja Saksamaal eesti juurtega kirikuõpetaja Ats pool on võtnud oma autosse Viivi Luige ühe noore naise Magda ja tema väikese lapse. Ja nad sõidavad ühte kaugesse Śaksa külla. Selle lapse ema on kinni maksnud selles talus ühe kana nimega ka kokana aastase söögi ja leppinud kokku, et ta selle eest võib kord kuus bussiga kohale sõita ja oma lapsele kana näidata. Et laps saaks kanala rääkida oma rõõmudest ja muredest. Selle ürituse nimi on kokku kõnetund. Kui tänapäeva linna lapsed internetist lehma guugeldavad, kas ei peaks siis varsti tegema mõne maa perelaudas näiteks lehmakõnetunni linnalastele, mis te arvate, küsin? Noh, see oleks küll naljakas, arvavad lapsed. Suvi vanaema juures muudkui veereb edasi ujumine, kalapüük, söögi tegemine, aia kastmine, meisterdamine, matkamine, Legonentšaacotti, arvutimängud, õhtused unejutud Winnetou jutud on kõik juba loetud. Nüüd on viimase Mohikaanlasse kord täpselt nagu minu lapsepõlves, mõtlen haukasilm ja unkas Foroonid ja irokeesid, punanahad ja kahvanäod. Reetmised ja suuremeelsus, head ja pahad. Argus ja julgus. Certi vanaema uurib Jan. Kas päriselt on ka nii, et ühed indiaani hõimud on väga head näiteks delavaarid aga teised on jälle väga pahad, nagu näiteks Soroonid ja irokeesid. Või on see ainult sellepärast, et oleks põnev, sest head ei saa ju muidu head olla, kui pole, pahasid? Jan, ma arvan küll, et see autor Tseems veni, Morkuuper on horoonidele ja irokeesid ele liiga teinud, et oleks põnevam. Tore, et sa seda märkasid, ütlen Loen unejutuks lastele viimast Mohikaanlast ette. Sten Hannele. Pärt juba magavad õiglasse und. Sten ja Gert on otsustanud vanaemaga asjad selgeks rääkida. Kertuurib vanaema, nüüd, kus sa oled arvutimängudest rohkem teada saanud. Võib-olla sa ei ole enam nii. Otsib sõna, kangekaelne ja nii väga vastu, kui me õhtul oma aega täis mängime. Kas sa, Gert, tahad mult pikemat arvutiaega välja kaubelda või uurin vanaema praegu ma ei taha. Ja ma ei tahtnudki seda kaubelda. Kaks ja pool tundi viie peale, see käib küll. Aga ma tahaks, et sa neid mänge ei halvustaks. Ma ei halvusta neid enam. Aga mul on küll kahju, paljudes nendes mängudes on nii palju tapmist ja vägivalda. Aga ma tahaksin, et meil Eestis keegi arvutiasjatundja kirjutaks arvutimängudest raamatu minusugustele vanaemadele. Aga aitäh ette mulle näitasite ja rääkisite neid mänge. Kert ütleb, et vanaema, seda raamatut pole küll vaja, meie võime sind homme õhtul jälle õpetada, kuni sa ühel päeval meiega koos mängima hakkad. Jääge nüüd teiega magamas, Sten ja Kert ja tööd ütlen. Hea tööd, vanaema appike. Hüüab Gert. Aga kalad on ju vannis 15 tükki. Vanaema, palun, kas võiks need autoga tiigi äärde sõidutada, lahti lasta, muidu äkki surevad hommikuks ära? Sa pead nad ettevaatlikult purki panema ja tiiki viima, eksju, sa saad ju autoga minna, eks ju. Hea mõte, Kert, ma teen selle ära. Hea tööd nüüd. Kell on juba pool 12 öösel, head ööd. Kalad said päästetud, tõesti, ma sõitsin päevas kolm-neli korda naela poe vahet ja tõin autoga naelu ja pistsin ka need kalad vette. Hädaga olen ma ise välja mõtelnud selle, et kui ma suudan jääda laste sõbraks, siis ma saan neid edaspidi, mõjuta teda. Aga kui ma hakkan nendega mängima võimu võitlust ja nendega tülli lähen, siis ma ei saa neid kuidagi mõjutada. Luuletaja, tõlkija ja psühhoterapeut Liiseppe lehin kõneles teemal lapsia, lill, lammas ja Legonindžaagod. Muusikat tegid Türi kultuurikeskuse kandleansambel ja ansambel Kultra Teeaasaare juhendamisel. Raadio ööülikool tähendab koostöö eest Iren lille ja Türi kevadfestivali. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen raadioteater 2016.