Olen Peeter Helme ja algab teine saade sarjast raamat ja Meryl. Kui eelmises saates vestlesin Peeter Espak iga müütidest ja eepostest natuke tuli jutuga vanast testamendist. Kui silma Beeta päriselt läbi ei saada, siis täna liigume, ajas kohe kõvasti edasi või võib-olla. Juttu tuleb ühest kirjandus žanrist mille nii otseselt kui kaudselt seosed ka kolmast kõige tihedamad. Pean silmas zhanri, mille juured ulatuvad õhtumaal tõesti antiikaega, nii et selles mõttes võib-olla nii palju aja sedasi ei liigugi Vana-Kreekasse. Aga selle kirjandusse mandri kuldaeg oli, võib vast nii küll öelda ülemöödunud sajandil ja ka möödunud sajandil. Pean loomulikult silmas seikluskirjandust selle sõna kõige üldisemas mõttes. Selliseid teoseid, mida ma ise vahel peas nimetan poistekateks, aga see vist ei ole päris korrektne termin ja teeb liiga nii mõnelegi olulisele kirjandus klassikule kes sedalaadi raamatuid kirjutanud on. Selleks, et saada selgust, mis teosed need nüüd ikka on, kuidas me peaksime seda žanrit defineerima ja piiritlema ja kas ikka on tõesti õige öelda, et seiklusromaanid on mõeldud eelkõige väikeste poiste lugemiseks? Olen kutsunud endaga stuudiosse kirjanik Jan pausi, tere, Jon. Tervist. Kuidas sa oled suhtud sellesse, mis ma äsja ütlesin, kas ma teen liiga autoritele ja teostele mis ilmselt nii sind kui ka mind väga sellises olulises kujunemiseas mõjutanud on või tõesti, seikluskirjandus ongi selline, mis peakski sinna lapsepõlve jääma ja mis võib olla väärigi nii väga tõsist, aga, aga võib-olla siiski sellest sõbraliku tähelepanu. Ei, minul ei ole selle poisteka määratluse vastu ausalt öelda midagi, sest tegelikult need raamatud, mida me täna siin vestluses arvatavasti kõigi eelduste kohaselt puudutama hakkame, on kõik loetud just nimelt poisi eas ja poisi aas lugemist minu meelest iseloomustab vähemalt minu poisi poisina lugemisi iseloomustaks selline korduv ülelugemine. Need raamatud, mida me siin käsitlema hakkame, neid ma olen lugenud, arutasid paarkümmend korda vähemalt ja just mingisuguseid motiive või, või stseene või episoode ka korduvalt üle lugenud. Ja noh, mina arvan, et näiteks minu geograafia huvi, jätkuv geograafia huvi on siiamaani ikkagi väga tugevalt seotud mõningate seiklusega maalidega mis kirjeldasid meresõite. Aga kui püüda vähekene vaadata üldisemalt, noh, ma ei ole muidugi kirjandusteadlane, aga kirjandusloolane, aga mulle tundub, et selline merega seotud seiklusromaan on väga tugevalt seotud. Noh, ütleme üldse üldse sellise kolonialismi levikuga maailma ehk siis ümber maailmareisidega. Kuigi esimene ümbermaailma reis sai alguse, eksju 16. sajandi alguses 1519 väljus siis magaljaševiisla laeva Euroopast tagasi jõudis neist 1522 siis 16. sajandil ikkagi normann, reise toimus väga harva ja tegelikult ümber maailmareiside minu meelest kõige põnevam aeg jäi 18.-sse sajandisse. Ja on huvitav, et 18. sajandil läks ka lahti tegelikult sellise seiklusromaani kuidas ütelda aeg või et täpselt 200 aastat pärast magalyashi reisi algust 1719 ilmus ju Daniel defuu Robinson kruuso. Winston kruusa on kindlasti väga oluliselt mõjutanud paljusid hilisemaid seiklusromaane, just nagu merega seotud seiklusromaane. Ja paljud nendest seiklusromaanidest leiavad aset, ütleme siis, Atlandi ookeanil, aga paljud ka ikkagi võiks ookeanil India ookeanis vähem. Just vaiks Vaikne ookean, ma arvan, on, on seotud nimelt nende 18. sajandi ümber maailma reisida. Öelda küll, see on väga hea, et sa mainisid kohe Robinson kruusad, sest et põllume tänapäeval kipume kaasatud raamatut nagu alahindama just selle tõttu, et lugesime seda ju kõik kunagi lapsena. Aga kui see teos ilmus, siis see ju ikkagi oli, võiks öelda skandaalne raamat selles mõttes, et ta käsitles paljusid asju harjumuspäratu viisil. Esiteks rääkige millestki väga eksootilistest, millestki, mis toimub kuskil mere taga. Aga lõputu, kuidas näiteks inimeste rassisuhted, igasugused klassivahekorrad leidsid seal raamatus üsna ootamatult taastamist ja, ja see on tõesti selles mõttes seotud ju merega, et need asjad, mis seal teoks said, ei oleks saanud teoks saada kodus. Selleks oli vaja minna kaugele merele, ei taha. Ja huvitav, minu meelest on meil see ka, et kui me mõtleme just selle 18. sajandi merereiside kõige selle peale, siis selleks ajaks, kui see seikluskirjandus hakkas tulema, oli nii eksootiline ja nii vähestele väljavalitutele kui retked ka nagu korda läksid või kas neile osaliselt oli see ikkagi kuidagi juba kodustatud. Paarsada aastat olid eurooplased merd sõitnud ja ka need kauged paigad olid sellised, kus eurooplased pidevalt kohal olid. No tegelikult sel ajal veel Robinson kruuso ilmumise ajal olid maailmakaardile ikka väga suured valged valged laigud. Aga selles mõttes jällegi ma Haakon sinu jutuga, et mulle tundub, et kogu see kolonialismi protsess, et Robinson Crusoe mängis seal kindlasti kindlasti oma osa. Muuseas joissa on öelnud selle Robinson kruusa kohta, et tema meelest oli kruuso sellise briti impeeriumi ja noh, ka siis tegelikult sellise briti kolonialismi nagu sümbol. Ja huvitav ongi see, et just nende ümber maailmareiside käigus ümber maailmareisidega siis Nikolonialistlikud, sellised motiivid nihkuvad Ameerikast nagu kaugemale. Näiteks kogu maapealse paradiisiotsing ikkagi nihkus suures suures osas mingitele Vaikse ookeani saartele. No väga huvitav ja minu arust väga tähenduslik ja tähtis on sind arhiti saar. Sest Tahiti saarest sai mingil hetkel sellise maapealse paradiisi võrdpilt ja siin on väga huvitavaid selliseid ajaloolisi nüansse. Ma jõuan selle selle kaudu, võib-olla siis esimesena, Raamat oli, mis, mis mind poisipõlves õudsalt mõjutas ja mida ma korduvalt üle lugesin soli vene autori Nikolai Tšaikovski raamatusse khatijuhid. Et ma sain esimest korda teada sellistest meresõitjatest, kelle nime nimesid ma polnud varem kohanud. Sinna panin, ma arvan, selle raamatu nii, ma teadsin, Columbus magali asja Vascodagaamat, aga aga sellised mehed nagu Jakobson tooge veel, eksju, kes siis 1722. aastal avastus Panoi ehk siis lihavõttesaare. Või siis prantslane luidelt Pugan vill, et nendest ma polnud mitte midagi kuulnud ja kuigi Žukovski raamat konkreetselt nendest meresõitjatest ei räägi, tema lood keskenduvad siis James kukile latel Uusile, Jaanus laperruusi kadumisega tegelenud teistele ekspeditsioonidel ja loomulikult siis ka Krusenstern i ümber maailma reisile. Siis ikkagi ma hakkasin huvituma, et kes need Roge, veen ja Puganud, mil siis olid nemad käisid vaikses ookeanis enne James Cooki enne lopper uusi, enne neid kaptenid, keda siis Žukovski kirjeldab. Puhkan veel, näiteks oli vist, ta oli teine eurooplane, kes Tahiitil peatus ja ta tegi seda vahetult Ten vahetult enne siis James Cooki. Ma arvan, et see oli 1768. Ja siis, kui ta Euroopasse tagasi jõudis, siis ta Ta avaldas 1771. aastal selles raamatu, nagu bojaar stuudium on, kus ta siis kirjeldas seda hitid kui sellist maapealset paradiisi, eks sellist kohta, kus inimesed on hästi, külalislahked, seal on hästi soe, palmid on ju viljakas ja noh, loomulikult naised, rinnahoidjad, ütleme siis. Ja ja see tegelikult oli, oli, oli väga kütkestav pilt ja samasse Lugan Willi raamat oli selles mõttes oluline, et ta ikkagi andis hoo sisse selle õilsa metslase kuvandile. Merega seotud seiklusromaanid on, on nagu olulised ka laiemas mõttes, et nad pakuvad minule huviga ka nüüd, kui me oleme ammu enam poisi eas, ei ole, et just nagu selle kolonialismi ajalugu silmas pidades, et seal ikkagi väga palju selliseid kolonialismi-ga seotud motiivid jah, kanduvad, siis kanduvad siis ka koos nende ümber maailma reisida ümber maakera. Kahtlemata aga kindlasti teosed pakuvad sulle praegu huvi natukene teistel põhjustel kui vanasti. Siis sa lugesid ilmselt põnevat seiklust praegu võib-olla sind huvitab hoopis see, et kuidas tolle ajakirjanikud nägid iseennast, oma kultuuri, muud maailma, kuidas seda kõike seletati, kuidas toodi lugejani, milliseid klišeesid Woody kinnistati, milliseid üritati murda? Ma ei tea mind tegelikult isegi praegu siiamaani huvitavad nende raamatute süžeed, sest mulle tundub, et nende vahel on hästi huvitavaid, huvitavaid seoseid ja tegelikult kogu see ümber maailma reisida. Kursus moodustaks sellise väga-väga tiheda seoste võrgustikku. Et on huvitav, nagu vaadata, kus näiteks mingi autor on mingisuguse elemendi või mingi tegelaskuju. Nii et need kuidagi need üks, üks asi juhib, juhib teiseni välja. Mulle tundub, et, et tegelikult on need raamatuke loetavad lihtsalt puhtalt seikluse aspektist siiamaani, sest sest nad sisaldavad mingeid väga-väga kindlaid elemente, mis on minu jaoks nagu siiamaani huvitav. Kogu see näiteks Varteko romantika ekstähes, selliseid merega seotud seiklusromaanis on üksik saar, avastamata saar. Väga oluline element. Ja ma arvan, mina sain oma saarte armastuse ka just lugedes neid. Seiklusromaane siiamaani näiteks aeg-ajalt uuri mingite üksikute saarte kohta, mul on mingisuguseid tõesti veidrusi tekkinud, muuseas näiteks mulle meeldib teha ilmavaatlusi, ma vaatan kogu aeg ilmaennustusi ja üks koht, mida ma vaatan mitte mingisugust praktilist väärtust on Jan Maien, ühesõnaga see on selline väikene saarekene paanilise päritoluga saar, seal on selline suur Bernbergi nimeline mägi asub sedasi, noh, põhimõtteliselt asub Atlandi ookeani Põhja-Jäämerepiiril, ta on seal kuskil 500 600 kilomeetrit Islandi rannikust, ühesõnaga täiesti üksik saar. Noh, mingis mõttes ma ei saa nüüd öelda, et mõttetu maatükk, aga, aga maatükk kuulub Norrale. Aga kus, eks ju aasta ringi on, seal võib olla mingisugune paarkümmend inimest. Kas on nii palju? Jah, seal vist on. Ühesõnaga seal vist Norra Meteoroloogia Instituudi ja siis siis Norra armee inimesed ja aastaringselt seal vist on jah, ütleme siis mingi paarkümmend või paar tükki alla selle viibivad sellel saarel ja ma vaatan, milline ilm on Jan Maienil sest no mulle tundub, et on, on ääretult armuslik. Ja selliseid, selliseid üksikuid saari on tegelikult ju üle terve, üle terve maakera ütleme üksik saar on selline element, ilma milleta üks korralik seikluslugu hakkama ei saa, et kui me näiteks võtame Verne'i kapten Granti lapsed, eks mille siis süžee põhineb sellel, et seltskond hakkab, hakkab otsima kadunud kaptenit mööda 30 seitsmendat poolkera laiuskraadi, ehk siis täpselt oli see 37 kraadi 11 minutit ja siis satutakse ka mitmetele huvitavatele üksikutele saartele, näiteks Tristan ta Kuniale. Ja ma mäletan, et kui ma seda lugesin, siis ma hakkasin uurima neid selle piirkonna saar ja siis ma näiteks avastasin India ookeanist hästi huvitav ja noh, ta on ka sedasi pooleldi nagu india GEN'is, aga ta on ka juba peaagu Antarktika vetes ütleme, Antarktika mõju all on selline kergele karvastik ja seal on üks suur kergelini saar. Ja see asub eksju lähimast asustatud punktist üle 3000 kilomeetri kaugusel, eks saarel puudub ma tea, lennuväli. Ja ühesõnaga samas on ta samas on ta kolm korda suurem Saaremaa ja seal elab eks või 45 inimest. Nii et ühesõnaga kujutada ette, kuidas, kuidas oleks elada sellisel saarel, mis tunne oleks, et see, ma arvan, kütkestab, kütkestab mind siiani. Ühesõnaga neid neid saari on, on, on väga palju ühesõnaga selle Tristan ta Kunnaga ongi see huvitav lugu, et teda vist peetakse maailma kõige eraldatumaks paigaks. Siis Tristan linnapealinn kannab hästi lahedat nime, Edinburgh kohtas, seal on siis. Ühesõnaga linn, mis asub seitsme, seitsme mere taga, eks ole, linn, nafta ei ole linn ja linn on liialdus. Tõesti, lubades endale natukene hoopis söönseks minekut, siis Eestil on kodumaa siis selleks on Tristan ta kuninga, kus elab vist mõnisada inimest, ainult mis kõik on omavahel sugulased. Seda pea asulat siis peetaksegi kõige eraldatumaks asustatud punktiks. Maakeral sa mainisid tõesti mitut väga põnevat saart ja sellised põnevad saared, nagu sa ütlesid, on ikka seiklusromaanides ka olulised ja kohe tuleb meelde. Vernile on ju lausa raamat, saladuslik saar. Samuti olete Saare Robert Louis Stevenson, nii klassikaline teos, selle tegevus keerleb ja ka ühe sellise asustamata salapärase saare ümber. Nii et tõesti, see on hästi oluline, aga kas sellest tuleks äkki mingisugust üldisemat suuremat märki näha või, või on lihtsalt selline väikesaar nii häid võimalusi süžee arenguks pakkuv asi või või on siin taga mingisugune sügavam psühholoogia? Ma arvan, et see eraldatud saar ikkagi toidab fantaasiat ja noh, mingis mõttes ta siis ka näitab meile seda, kuidas meie unistused ja reaalsus ikkagi pidevalt vastamisi satuvad, eks, et noh, võtame sellesama Robert Louis Tiiransoni, haarates aaret reisi alguses juus, aarete saar on väga kütkestav, kohtakse, peidab varandust. Aga tegelikult on ta lihtsalt üks selline mitte meeldivam paik, eks, et põhimõtteliselt mehed jäävad seal palavikku ja seal mingid ebameeldivad lõhnad ja ta ei ole maapealne paradiis kaugeltki mitte. Rääkimata sellest, et siis seal on üks ka Robinson, kruusataoline mees, penn muide ma kuskilt kunagi lugesin, et Robert Louis Stevenson kirjutaski penn kanni teatud sellise iroonilise vastusena Robinson Gruusiale. Aga ühesõnaga penn, kannan selle kapten Flinti rahandusammu juba üles leidnud ja ära peitnud, et isegi seda varandust seal mingis mõttes enam ei ole, aegset on kuhugi mujale viidud. Nii et, et minu meelest aarete saar näitab sedasama sellist väga selget motiivi, kuidas meie unistused sellest maapealsest paradiisist ilusast kohast seitsme mere taga. Tegelikult noh, ei vasta tegelikkusele. No on üks väga huvitav, huvitav merereis, mis on tegelikult seotud minu jaoks Žukovski fregatt juhtide raamatuga, sellepärast et et George Kukiga Käis jaht James Cooki viimasele, kolmandal reisil oli temaga kaaslaseks selline mees nagu William play, kes oli siis sellel raisal Uutioni tüürimees. Ja temale niisiis 1788. aastal oma ekspeditsioon, et ta pidi siis minema. Ja kasvatama seal leivapuu Viilva siis transporti, mõned Lääne-Indiasse, et noh, arvati, et Lääne-Indias leivapuuviljad väga hästi kasvavad. Nii, ja nad läksidki sinna Tahiitil sinna maapealsesse paradiisi viieks kuuks, terve see meeskond, sina pidid sealt lahkuma ja noh, osaliselt siis ka sellepärast, et seda hiti elu oligi tõesti väga ilus, hakkas meeskond mässama eesotsas siis tegelikult play usaldusmehe Fletcher, Kristjaniga. Ja ühesõnaga, see on väga põnev lugu, sellepärast et Fletcher Christian, tema siis teised mässajad panid Playas väiksesse paati, lihtsalt kui ma nüüd õigesti mäletan, andsid talle lisakompassi kaasade meeskonnale või playlajaid osad mehed ustavaks topitrampaatia, kõik need leivapuuviljad, mida seal viis-kuus kuud kasvatati, visati merre. Ja play sõitis paadiga puhtalt kompassi abil 6500 kilomeetrit üle vaikse ookeani, siis hollandi asundusse kupongi ja kõik tema mehed elasid selle kohutava reisi üle. Aga siis radio Kristjan ja tema mehed leidsid ka ühe väikese asustamata paradiisisaareni, mille nimi on pits, käen. Seal pilgeni saarel, nad siis maabusid, põletasid laeva, jäid sinna elama. Neil oli kaasas osalenud osadel meestel maoori naised. Aga nagu ajaloost teada on, ega sellest mitte midagi head välja ei tuld. Paar aastat hiljem tapeti siis Fletcher Christian ära ja, ja nii palju, kui ma olen lugenud, siis enne seda jõudis ta ikkagi kui mitte hulluks minna, siis, siis ikkagi tema elu ei olnud seal lilleline, sellepärast et ta olevat istunud seal ühes koopas ja kogu aeg jälginud silmapiir, et kas need tuleb karistusekspeditsioon. Et mässajad üles leida ja viia Londonisse nad seal kombe kohaselt üles puua. Nii et selles mõttes jällegi selline ka hea lugu sellest, kuidas kuidas selline paradiisiminek tegelikult muundub inimeste tõttu luupainaja, eks. Ma räägin seda lugu ka sellepärast, et tegelikult seda, sellest on kirjutatud ka minu teada on sellest kirjutanud joulu Värna Ühe ühe novelli. Wolt, Labontii, aga noh, ühesõnaga mina pole seda lugenud, ma ei tea, kas see on eesti keeles olemas, minu teada mitte. Aga ma tean, et see seal räägitakse, seda lugu siis just selle kapten play vaatepunktist. Jah, et kes, kes need aru ei saanud, siis jutt käib ju tõesti ühest, võib-olla kuulsaimast sellisest asustamata saare asustamise loost nimelt siis mässust laeval Baundi ja nende tegelaste järeltulijad elavad seal Pitkeni saarel ju tänaseni. Loodetavasti läheb neil nüüd veidi paremini. Ei lähe sellepärast, et üldiselt Pitkeni iive on languses, Pitken on jälle üks selliseid saari, kus pole lennuvälja, seal, kes käib aastas paar korda, mõni laev. Aga seal on olnud väga-väga tõsiseid, intsestiteemalisi, lausa kohtuprotsesse. Nii et selles mõttes ei ole tegu nii-öelda siis lihakse luuks saanud utoopiat. Aitäh düstoopia absoluutselt. Aga sa valisid siia saatesse ka just selle punktiga seotud muusikat, nimelt vangelise muusikapala filmist paudi selle filmi algusmuusika, täpsemalt siis 1984. aasta filmi, mille on lavastanud Austraalia päritolu Uus-Meremaa lavastaja Roger Donaldson ja kus mängivad Mel Gibson, Anthony Hopkins ja siis need kuulamegi, seda muusikapala. Jätkub saade, raamat ja meri, mina olen Peeter Helme ja minuga koos on stuudios Jan Kaus. Tänase saate teemaks on seikluskirjandus kui selline kirjandusžanr, kus vast merel on kõige suurem, võiks isegi öelda kandev roll. Rääkisime enne avastamata või asustamata saartest ja jõudsime natukene puudutada ka üht vast tuntumat sellise üksiku saare lugu, nimelt aarete saarest rääkisime ja jäi meelde. See, kuidas sa ütlesid, et et lõpuks nooreta saari niux üsna jube koht ja kui sa seda kirjeldasid, siis tõesti, mulle tuli ka meelde korduvalt loetud raamatu lehekülgedelt juba see tunne, kuidas seal valitses selline läppunud palavus, igasuguseid kihulased, selline riske, vastik atmosfäär, hinge rõhuv vaikus. Tõesti, need kirjeldused on väga veenvad jaa, jaa, selle raamatu kohta võib vist öelda, et lõpuks tuleb sealt välja palju tähtsam mingis mõttes triviaalne tõde, aga palju tähtsam kohale jõudmisest on teekond ise. Sest lõpuks on see ju selle poisi Kim Hopkinsi mehistumise lugu see retke, mis ei too endaga kaasa mitte päris seda, mida otsiti, on lõpuks tema kujunemisloos äärmiselt oluline. Ja absoluutselt ja noh, tegelikult aarete saare puhul minule meeldib üks sellise merega seotud seikluskirjanduse põhilisi elemente või motiive, mis tegelikult alati lugu käivitab. Et selline meresõit on alati ohtlik, on seotud alati ohtudega. Jah, tegelikult see ohumotiiv on seotud nende üksikute saarte motiiviga, sest sest väga paljud tihtipeale ju need saared on seotud laeva hukuga. Et ma näiteks Robinson Crusoe lugu, et kruusa satub ju sellele üksikule saarele pärast laevahukku või laevahuku tagajärjel samamoodi näiteks kui ma korraks lähen selle Nikolai Tshaikovski fragati juhtide juurde tagasi selleks et kohe tulla kaard saarte juurde uuesti siseselleks põhilisi lugusid või inspiratsiooniallikaid, on prantslase kapteni laperoosi õnnetult lõppenud. Lõppenud ekspeditsioon jale apar uusi kaks regati astroloogia, pus, sool, sattusidki karile jällegi üksiku saare juures eksis Fonico. Mõlemad laevad hävinesid. Ja huvitav on see, et suul Värnil on tema romaanis 20000 ljööd vee all terve peatükk pühendatud vaniku Orole ja perruusi hukkumisele. Seal on huvitav see, et kuna kapten Nemo saab liikuda vee all, siis, siis ta saab ka siis näidata, näidata neid laator, uusi laevu vrakke või, või seda, mis nendest faktidest on järele jäänud ja siis tõdeda lõpuks, et et küll see oli ilus surm ära mehele ei ole vaiksemat hauda kui korallide keskel. Aga okei, lähme siis selle aarete saare juurde tagasi, sest sest see on minu arust väga hea näide laevasõidu ohtlikkusest. Kas eesti keeles joissa, Chaplini raamat ringi ümber maailma, kus ta nagu just räägib sellest, kuidas alguses ikkagi ümber maailma reisida? Alguses ikkagi ka väike protsent ekspeditsiooni osalenud meestest jõudis tagasi oma kalli asja, me juba oleme maininud, et me teame, et maga lössi viiest laevast, üks jõudis tagasi, maga, lohhise, sai surma jah, sai surma Filipiinidel, aga tegelikult ka näiteks šveiki ekspeditsioon 1577. See oli teine ju maailma ajaloo teine ümber maailmareis. Ka tema oli reisi alguses viis laeva tagasi tuli üks, üks laev mõlemad, nii magaljaš, kui treik kaotasid siis Chaplini andmetel oma meeskonnast 80 protsenti. Ja kui me nüüd jõuame haarata Kuressaare juurde, siis on ju teada, et aarete saares on sama asi, et selle hispaniola meeskonnast jõudis Bristolis tagasi viis inimest. Nii et selles mõttes ka nende kaod olid, olid väga suured. Muidugi jah, ütleme, et tihtipeale Ta on eksju seotud haigustega mida nad siis tormidega või karile jooksmisega merehädaga vaid näiteks kurbuudiga skulbuutel üks väga ütleme, meresõit väga tugevalt mõjutanud haigus. Toona ei teatud, et et pikal meresõidul tekib C-vitamiini puudus. Ja ikka ikka väga palju mehi kaotati skorbuudile näiteks. Aga huvitav on see, et üks neist kaptenitest, kes, kes läks Laaper uusi vaiksele ookeanile otsima. Antu on Debrumii Dentrekas, tuju oli siseks prantsuse kapten kes 1791. aastal läks lopper uusi otsima tema suris Corbuuti. Aga arvates haaras, on muidugi see oht seotud hoopis millegi muuga. Ja muidugi siin me jõuame jällegi täiesti uue teemani ja see oht on seotud piraatidega, eks terve see laev on tegelikult ütleme siis täispiraate alates seal siis john Silverist ja see on nagu jällegi üks üks teema, ma arvan, mis, mis on sellesse merega seotud seikluskirjanduses väga oluline. Atlus, mereröövlid ja kogu see mereröövliromantika, ma arvan, et, et Robert Louis Stevenson, aarete saar mängib siin nagu väga olulist rolli, noh kõik need sellised papagoid õlal ja puujalaga meremees ja noh, et need motiivid on ikkagi tulnud tulnud väga võimsalt esile tänu tänu Steve Janssoni romaanile, kuigi ma ütlen, et jällegi huvitav see, seda Stevenson ise tegelikult ammutas inspiratsiooni sest ütleme, suurem osa tema mereröövlitest on fiktiivsed. Nii kapten Flint kui ka John Silver üks mereröövel, kes on tegelikult ajalooline kuju, kes tegelikult oli kapten musta habeme parem käsi, tema nimi, Israel häns ja raamatu peategelane, see poiss siis Jim Hawkins tapab Iisraelanci. Aga tegelikult vaata, mis Israel Hands siis nagu päriselt sai, et arvatakse, et ta lõppe lõpetas kirjusena Londoni tänavatel. Aga iso Hans on ikkagi konkreetselt eksisteerinud mereröövel vist üks väheseid või ainus selles ratas haarasse kus siis tegelaskuju põhineb nagu päriselt eksisteerinud inimesele ja nüüd see on väga huvitav kusse Iisraelanci kuju või, või kust sai teada Stevenson Iisraelanci kohta. Nimelt 1724. aastal ilmus selline raamat nagu General History of the Robris anud mölrus. Moosnatoorias hajuts ja selle selle raamatu autor olevat olnud keegi kapten Charles Johnson, aga arvatakse, et tegu on pseudonüüm iga. Ja paljud arvavad, et selle raamatu autor on Daniel defow. Nii et selles mõttes ühelt poolt küll siis Stevenson ironiseeris seal vähekene, võib-olla defow Robinson kruusogaga teiselt poolt tahes või tahtmata ammutas ka default siis inspiratsiooni. Ma arvan, et haarata saare muudab, muudab eriliseks see, et ta kasutab väga hästi kõiki selliseid, sellise romantilise meresõiduga seotud seotud elemente, et siis üksik saar. Oht ka, aga siin on veel mõned, mõned asjad. Esiteks, kaart eks, et on mingisugune kaart, kuhu ristiga on peale märgitud varandus, asukoht ja näiteks kaart on selliste meresõitude juures ikkagi väga oluline elemente, mida kaart, vaid ka näiteks mingi kiri, mingi saladuslik kiri, näiteks kapten Granti laste tegevuse ju käivitabki senine saladuslik kiri, eks, et ühesõnaga leitakse pudelist kiri. Kirjal on kolm versiooni inglise, prantsuse ja saksa keeles. Ja kõik on saanud nagu väga tugevasti kannatada. Minu lemmik on alati olnud see saksakeelne kiri, kus on visandanud seitse sõna peale, ühesõnaga et see on üks kuupäev, seitsmes juuni ja siis on näiteks selline sõna nagu Sway patroosson. Ja siis sellest järeldatakse, et noh, et Svaimatroosseneks kaks madrust. Ja siis on selle klas, mis siis on siis osa linnast nimega Glasgow ja nii edasi. Et see on minu arust üks põnevamaid asju seal kapten Granti laste juures, kuidas siis hakatakse, hakatakse seda nende väga tugevalt kahjustada saanud kirjade põhjal kapten Granti otsima ja kuna siis pikkus, rahade Polonant, laiuskraad, hakatakse liikuma mööda seda 30 seitsmendat laiuskraadi teadet, et kiri on väga oluline element ja siis üks asi ikkagi veel see laevade põnev maailma. See on ju väga huvitav, et laevad, kui nad nii-öelda lahkuvad sadamast ja nagu keset merd, et siis nad on nagu mingid väiksed omaette pisikesed-pisikesed maailmad. Ja just aarete saart lugedes saime korraga aru, et issand, et laevadel nimetatakse asju kuidagi teistmoodi, eks. Et ei ole, põrand vaid on tekk, ei ole köök, kon püüs, paremäär on, eksju, tüürpoordi vasak, määran pakpoordi ja nii edasi. Ja siis on mingid selliseid hästi imelikke nimesid, mis mul hakkas, noh, lihtsalt nad kõlasid nii hästi, et ma pidin, pidin hakkama uurima, et mis need on, seal on üks väga lahe koht, kus just ongi see, kus John Hopkins siis läheb sellele hispaniolale. Kui, siis parajasti Iisrael On seal mingi vend veel, ma mäleta, kes oli mereröövel, joovad ja kaklevad omavahel. Hopkins tahaks Hispaania võla enda enda käsutusse võtta, siis ta kuidagi seal väike vist ongi selle ben kanni mingi väikese paadikesega, siis püüab jõuda selle kuu nari peale. Ja siis on seal üks, kus on, sellest on kantsleri Viidalepp, kes illustreeris neid, seda aarete saart, mis ilmus Seiklusjutte maalt ja merelt sarjastataks 158. Ma saan nagu see saare versioon, mida mina lugesin korduvalt ja mis mul siiamaani seisab riiulis aukohal. Ants Viidalepp on siis teinud sellise hästi ägeda illustratsiooni, kus džinhokins haarab kinni sellisest asjast nagu puks Priit. Ja puks Priit on siis vöörist välja ulatuvat, aga, aga poksiliidust edasi läheb veel kiiver poomeks, puks, Priit toestab, kiiver, poomi ja ühesõnaga kõik need sõnad puks, friite kiiver, poome, pesaan, mast ja ühesõnaga, et see on ka mingi osa sellest nagu laevasõiduromantikast. Tänapäeval on kuidagi laevad. Muutunud, on mingis mõttes nagu igavamateks noh, lihtsamateks aga igavamatakse. Meil meil reisijatena ei ole, ta ei ole laevaga enam sellist nagu kontakti. Kuidas selle kohta öeldi, et vanasti olid laevad puust ja mehed rauast, need mehed Puusta laevad rauast. Ka väga romantiline vatsa praegu ise rääkisid nii siira vaimustusega nendest asjadest ja ütlesid ka taga õigesti, et et tõesti siin on midagi sellist, nii-öelda vana. Sellist vana siirust tänapäeva kirjanduses enam seiklusjutte päris nii ei kirjutata, kui hakata mõtlema selle peale, et millised on tänapäevaraamatut, kus ka minnakse mere taha ja mida seal tehakse siis meenub, ju kohe lekkis juu karantiin, mis oli ju täielik seiklusjuttude pea peale pööramine, seal ei ole mingit seiklust selles mõttes, et tegelikult ei minda seiklema, vaid üritatakse minna istandust pidama lõunamere saarele, mis ka peaks justkui paradiis olema, kohale sinna ei jõuta, vegeteeritakse selle kõrval väiksel kivisel saarekesel tiinis ja kogu see meresõit, mereromantika, kõik see keeratud selliseks üsna võikaks absurdiks. Ma arvan, siin puudutasime sedasama motiivi, mida, mida enne sai pisut riivatud, et ühelt poolt on see kujutlus tere tagusest paradiisist. Selline lootus, et lõpuks me jõuame selle Eldoraadonime, jõuame mingisuguse kohani kus me saame kogu sellest oma oma keerulisest vägivalda täis ajaloost justkui nagu lahti, me saame alustada puhtalt lehelt, need need üksikud saared on, kes need puhtad lehed. Aga võtame oma ajaloo, me võtame kõik oma selle vaimse koorma sinna kaasa ja, ja solgi me tegelikult need kohad ära ja mulle tundub, et Ellekvisio karantiin väga hästi kirjeldab seda, kuidas, kuidas sellest maapealsest paradiisist on saanud lihtsalt selline puhastustuli, kus, kus päike, inimesi lihtsalt Ta armutult kõrvetab, eks, ja, ja noh, me, me ei saa oma. Me ei saa oma selles kultuurikoormast kuidagi kuidagi lahti, me ei saa seda eirata. Promenaad, et siin on tegelikult ma ei tea, kas oled mõelnud selle peale, aga mulle tundub näiteks aarete saare ja kapten Granti laste puhul ja üldse should ärni raamatute puhul ikkagi mängib väga olulist rolli ka see kontekst, kus nad ilmusid just nimelt nad hirmusid selles väga ägedas sarjas Seiklusjutte maalt ja merelt. See on minu nooruspõlveks suurimaid seiklusi oli tegelikult seiklused Ta maalt ja merelt sarja kogumine. Mul oli selles, et vanaemal oli riiulis viis raamatut sellest sarjast, aga tegelikult selles sarjas kokku ilmus 56 raamatut, kui ma nüüd ei eksi ja ma võtsin poisikesena siis eesmärgiks kõik need raamatut endale saada, kuidagi kokku koguda. Ja noh, aarete saar ja kapten Granti lapsed ilmnesid selles selles sarjas nagu paljud teised Schulverni raamatuid, mida me, mida me siin korraks oleme nagu maininud sedasama saladuslik saar saareks Lincolni saare kapten Neeme peitus ja 20000 ljööd vee all ja nii edasi. Nii et ühesõnaga ma saan aru, et see ei ole nüüd päris päris see, mida sa tahtsid, tahtsid minuga ja arutada. Aga mulle tundub, et, et võib-olla meie enda enda vaade või minu, minu vaade nendele raamatutele on kuidagi seotud minu enda isikliku kogemuse või selle nagu selle raamatusarja sellise romantilise kogumisega, no selle kohutava tühjustundega, kui ma lõpuks sain selle 56. raamatu kätte ja ei osanud selle ei osanud siis nagu midagi enam peale hakata. Mereröövlilugusid oli seal ju mõni veel või ütleme, ütleme mõni raamat oli siis seal veel, mis, mis puudutas sedasi meresõitudega seotud seadu motiive, näiteks Robert Still marki pärija kalkutaste ja mõni mõni üksikserva pidi veel, näiteks seal oli kahe vene autori Freermania Saikini raamat selle raamatu pealkiri hästi pikk maadeuurija ja meresõitja, kaptenleitnant Colownini elu ja ebatavalised seiklused, eks. Ja tegelikult kolumni elu oligi huvitav, et tema ümber maailmareisid või temaga reisid, jah, jäid juba 19.-sse sajandisse, aga ta näiteks oli Hokkaido saarel Jaapanis vangis, mis tegelikult teravdas Jaapani ja Venemaa riigisuhteid toona siis 19. sajandi alguses. Aga Colomna ise oli selline ka ütleme avara pilgu line mees ta pidas, pidas jaapanlastest lugu, kusjuures see on huvitav motiiv, et sellele õilsale metslasele siis mingis mõttes pakub, pakub paralleelis õilis euroga plane et näiteks seesama Žukovski fragati juhtida raamatus püütakse Chamskukist Galaperruusist maalida ikkagi selgelt sellist pilti kui õnsast eurooplasest, noh, eurooplased, kes, kes austas neid kohalikke Polüneesia kultuure ja aga püüdis neile viia siis nagu neid Euroopa hüvesid, et ma mäletan, otsus oli hästi lahe koht, kus James Cook siis kuidagi suhtlase vooripealikuga hooraga, kellega tegelikult neil oli, neil olid konfliktid, ütleme ajalugu teab, et, et kahura mehed tapsid nii mõnedki kugi ekspeditsiooni liikmed, aga seal raamatus siis kukk viib kahurale kingituseks kartuleid ja, ja lambaid ja siis kui ta näeb, kuidas kahura siis kartuleid istutab, väga asjatundlikult kuidagi tegeleb selle kartuli kartulikasvatamisega, siis ta on väga rõõmus ja rahul ja noh, ühesõnaga see annab meile pildi sellisest õilsa eurooplasest, kes ei taha kohalike mitte represseeritud assimileerida või, või neid kuidagi ühesõnaga krooniseerida otseselt, vaid tahab neid aidata. Muidugi aitamine on ka teada koloniseerimise vorm, aga ta pole selline vägivaldne, koloniseeritud. Siin tuleb jälle sellise omamoodi karikatuurina sellest, mida sina rääkisid meelde üks teine näide, pean silmas Joseph Conradi retke pimeduse südamesse, kus tegelikult pole ühtegi õilsat tegelast. Nad kõik on seal näruselt, sõltumata rassist, kultuurist. Nii ta on ja noh, tegelikult vot see on ka huvitav, et seda Conradi romaani mainisid, sest noh, meenuskonnad kasutab siin ühte väga tugevat jusseliste retkedega seotud arhetüüpi on just see soov jõuda siis allisele Eldoraadoni. Aga jõutakse tegelikult pimeduse südamesse. Ja noh, näiteks noh, ma arvan, et, et tegelikult kõik see alguses ju kolumbusest Kolumbus püüdis jõuda maapealsesse paradiisi. Tulemuseks oli aegade suurim genotsiid, eks, et selles mõttes mulle tundub, et kõige, kõige võimsamalt tegelikult on seda motiivi tegelikult isegi kasvatatud filmikunstis. Et kui me mõtleme näiteks Werner Hertzogi filmile Akirre jumalate viha või ka tema Fitzgaraldole, siis, siis need on täpselt sellised filmid, kus mööda jõge siis liigutakse millegi nagu suure kütuse või vabanemise või õnne poole ja tegelikult liigutakse, liigutakse omaenda hävinguni. Ja sedasama Conradi motiive on kasutanud siis Vietnami sõja kontekstis Francis Ford Coppola oma filmis tänapäeva apokalüpsis, kus samuti liigutakse lõpuks pimeduse südamesse. Et see paradiis osutub parimal juhul puhastustuleks või tegelikult ikkagi maapealseks põrguks, ütleme nii, otse välja. Ja tegelikult me oleme saate lõpuks ei jõudnud üsna depressiivses faasi, et kuigi me alustasime selliste lõbusate poistekatega ja jõudsime lõpuks välja igasuguste Pokollektiliste visioonideni, aga ometi seisis nii lootuseta ei ole ka tänapäeval kirjutatakse ju vahvaid seikluslugusid, kus reisitakse mere taha ja tehakse nii merel olles kui mere taga igasuguseid asju, nii et ei maksa vist inimestelt lootust ära võtta. No ma sellise väikese huvitava faktina võin, võin mainida seda, et tegelikult mõnigi nendest meresõitjatest on ise proovinud kätt kirjanikuna, et näiteks oli üks selline prantsuse kapten nagu sull Sebastian Se saalne Timontuur, vill, kese üks neid, kes tegelikult käis laperuusi ekspeditsiooni otsima, seda oli esimene, muide keda siis need vanikko elanikud viisid laperuusi, laevade hukkumiskohta. Et enne enne seda demonter vilja oli sinna jõudnud üks inglise kapten Dillon kellele see anti väga-väga või noh, kes leidis sealt saarelt väga palju siis nendelt laevadelt pärit artefakte, noh see kõige kuulsam on siis pronks Kell kirja kapa seal tegi mind ja nii edasi. Ja siis jah, demonter velge siis siis oma seda ekspeditsiooni alustust 1826, aga ühesõnaga Ta tegi mitu ekspeditsiooni ta, veel kümmekond aastat hiljem uuris Antarktika, et ja nii edasi. Tema on esimene mees, kes kirjutas maooridest fiktiivseid lugusid. Ühesõnaga raamatus uus-meremaalased on siis sellised Mauridest kangelased välja mõeldud kujud on hakanud mõtlema muide selle fakti valguses, et kust võttis siis Nikolai Chokowskemaks regatti juhtidesse selle meremees Rudolf Fordi kuju. Et see on seal, on üks väga huvitav selline lugu raamatu lõpus ühest meremehest Rolf fordist, kes siis satub noorde kätte vangi, aga kes, kes lõpuks nagu teeb kooride juures noh, kuidas siis öelda tänapäevasel karjääri. Maurid hakkab temast väga lugupidamist, on selline suur ja tugev mees. Aga seal on ka nagu mitmeid maoori Maurides tegelasi ja ma pole seda asja uurinud, aga ma olen nagu mõelnud, kas Tšaikovski äkki on kuidagi ammutanud Kaselt Montervillilt, kellest ta ise matus kirjutab, äkki inspiratsiooni, mine tea. Aga noh, see on jälle järjekordne näide sellest, kuidas kõik need lood on omavahel väga huvitavalt läbipõimunud ja ütleme, need sellised põhimotiivid ja need elemendid siis korduvad loost loosse. Aga just sellepärast nad raamatut meile meeldivadki, et neis on alati midagi tuttavlikku, kuigi võib-olla konkreetne seiklus ise võõras. Jah, ja kuigi võib-olla ise ei tahaks iial Jan Maienile füüsiliselt sattuda või sina kergele nii saarele või Kristan, kata Kunnale. Kui sa juba veel mainisid kergele nartsiss, sa valisid saate lõpuks veel ühe muusikapala, mis sellest saarest ju räägibki just nii selleks on siis all Stewarti lugude lõuniust Playst mis pärineb tema 2008. aasta albumilt spaakso Inghelt lai. Ja see räägib siis tõesti sellest kaugest kaugest saarest, mille pilte olen mina ka suure põnevusega internetist vaadanud, sest see näeb nii lohutu ja samal ajal kuidagi ligitõmbav välja. Mina olen Peeter Helme, vestlesin Jon kausiga seiklusromaanidest ning järgmine raamat ja meri räägib juba muudel teemadel kuulmiseni.