Ööülikool. Keegi tark mees on kunagi öelnud, et mingitel ajaperioodidel võib olla kasulik olla natukene maha jäänud. See, mis praegu tundub meile siin miinusena see veer vanast ajast säilinud Rudimendid võivad olla kunagi võiduloost taskus. Koole. Ülikoolil on külas Kaido Kama. Loengu pealkiri on kogukond globaliseeruvas maailmas. Mina olen toimetaja Mart Zirnask. Tere kõigile, siis ööülikooli üliõpilastele. Jutu pealkiri on kogukond globaliseeruvas maailmas. Ja kui see teema välja pakuti, siis ei olnud kogukonna jutt üldse veel nii aktuaalne, ta muutus nüüd väga põletavaks teravaks võimaldaks meil siin Karulas just siis, kui see jututeema oli juba valitud. Kes on ajakirjandust jälginud, see on siis kuulnud ja näinud seda, mis kirjas, et on siin lõkkele löönud Lüllemäe kooli ümber ja kuidas on siis vaieldud ka selle üle, et kas üks kogukond või mitu kogukonda ja kas üks kogukond on õigem kogukond kui teine kogukond. Algan peale kogukonna mõistest kes on vene ajal koolis käinud, mäletavad Niukest sõnaühendit nagu ürgkogukondlik kord ja siis õpetati ajaloos kui kõige vanemat inimühiskonna nihukest formatsiooni ja kui tänapäeva keelekasutust mõtleme, siis küllalt levinud internetikogukond. Ja on selge, et need ürgkogukond ja Interneti kogukond on üsna tõenäoliselt väga ja väga erinevad asjad. Kõige peamine erinevus on siis see, et sellesse vanasse traditsioonilisse kogukonda inimene sündis pannud seda kogukonda endale ise valida, nii nagu inimene ei saa endale valida isa ja ema. Tänapäevased kaasaegsed kogukonnad on need, kuhu inimene võib liituda ja võib sealt ära minna, et need on vabatahtlikud valikud vabadusega ja reeglina siis väärtuspõhised, kus koondatakse mingisuguse huviala või mille iganes alusel. Vaatasin siis ka seda, mida ütlevad meie teatmeteosed kogukonna sõna kohta. Ene või Eesti nõukogude entsüklopeedia räägib eranditult ja ainult sellest vanast tähendusest külakogukonnast ja tema erinevatest tunnustest. Aga mis oli minu jaoks hämmastav ja üllatav oli see, et näiteks Eesti keele Instituudi seletav sõnaraamat, mida kõik võivad internetist vaadata, ei andnud ka seda tänapäevast tähendust üldse. Et seletava sõnaraamatu majandus, et neid oli kolm tükki. Esimene oli siis piirkondlik sotsiaalne inimkogum. Näide Eesti juudi kogukond. Teine oli majanduslik sotsiaalne üksus, mille tunnuseks on ühised tootmisvahendid. Ja kolmas oli omavalitsuslikku funktsioon ja selle näiteks oli toodud tsitaat. Eduard Vildelt loen tsitaadid ele ette. Iga kogukond, millel rohkem 300 hinge, on pidada oma kulul kooli asutama ja seda ülal pidama. Kuna vähemad vallad, seks võivad ühineda. Et Vilde jaoks oli siis kogukond sisuliselt nagu paralleelsõna, nagu vallale. Küll, aga siis ingliskeelne Vikipeedia ütleb kogukonna või inglise keeles Cami Unity sõna kohta just nimelt kaks väga selget tähendust, et see on siis mistahes suuruses. Sotsiaalne üksus, mis kas kannab ühiseid väärtusi või asub konkreetses geograafilises piirkonnas et need on nagu eristatud, omavahel on siis ühiste väärtuste kandmine see väärtuspõhisus ja siis territooriumipõhisus. Nüüd ma siis vaatan seda kõigepealt, mis asi oli see traditsiooniline kogukond, mis olid tema tunnused? Seda ma ütlesin, et sellesse kogukonda kuulumise või mittekuulumise inimesel valikuvabadus puudus. Ja tolleaegne kogukond kaitses oma liikmeid vaenuliku välisümbruse vastu. Inimene on karjaloom ja üksinda ellu ei jää ja see kaitse, mida oma liikmetele pakuti, see andis siis ka kogukonnale õiguse oma liikmete käest midagi nõuda ja neile kohustusi panna. Mina protsendiliselt olid need traditsioonilised kogukonnad seotud territooriumiga, nii et eksterritoriaalseid traditsioonilisi kogukondi endale ette kujutada, mina ei suuda. Ja üheks põhjuseks ka see, et inimeste liikumisvabadus ja võimekus või siis ka kommunikatsioonivõimekus ei olnud need, mis tänapäevased need olidki väga piiratud territoorium määras selle kogukonnaga siis vähemas või suuremas tähenduses, kõige väiksem kogukond, traditsiooniline on ju perekond ja, ja sealt võib edasi minna siis üle küla valla kihelkonna, kuni ükskõik kuhu nii välja, aga igal juhul seotus territooriumiga siis üsna valdav oli kogukonna puhul ühiselt tootmisvahendit. Ja see on nüüd väga tõsine asi. Eelkõige tähendas siis kogukonnamaid. Meil Eestis kestsid kogukonnamaad 19. sajandini, siis kui algas talude päriseksostmine, algas mõisa renditalude väljamõõtmine. Mida teisipidi nimetada maade kruntimiseks. Enne seda olid külakogukonnamaad sellised, mida kasutati ühiselt ja mis jagati ära perekondade vahel niimoodi, et igalühel oleks jupp põldu, jupp heinamaad, metsa, sood. Selleks olid siis riba maad, souliribamaisus, neid vahetati omavahel, et keegi ei saaks petta. Kus siis oligi lõigatud üks mets ribadeks, üks nurm ribadeks ja siis igal kogukonda kuuluval perel oli seal siis oma jupikene, aga see ei olnud tema oma kogukonna oma. Need riba kohati jõudsid välja meil kõige hilisemasse õega, et Lääne-Eestis ja osadel saartel näiteks Vormsi tuleb mulle meelde ei jõutud ka Eesti aja lõpuks maade kruntimiseni ja kui me tegime siin 90.-te alguses maareformi siis me olime sunnitud ka tagastama ja kompenseerima veel neid riba maid. Ja mis nüüd nendeks praeguseks saanud on, seda ma täpselt ei tea, kuidas see asi seal edasi läinud on. Arvestame veel sellega, et Petserimaa või sattuma, mis tuli Eesti koosseisu, seal, polnud toimunud mingisugust talude päriseksostmist ega renditalusid, see tuli puhtast vene optšina teemist Eesti vabariigi külge ja seal Eesti alguses alustati maade kruntimisega. Neil ei olnudki selles mõttes maa eraomandit. Veel 20. sajand alguses ja üks kõige viimane rudiment kogukonnamaadest, mis jõudis Eesti lõppu välja külamaade ühiskasutus oli rannarahval võrgukuurid ja, ja Vabetkus võrke kuivatati olid küla ühiskasutuses traditsiooniliselt. Keegi ei öelnud, ei saanud öelda, et see on minu maa ja sina silma võrk ei kuivata või midagi muud taolist. Neid näiteid, kus seda kogukondlik Kuu omandit tänapäeva maailmas veel eksisteerib, on päris palju. Et meil Eestis on see nüüd eraomand, on see ainuõige ja püha ja puutumatu. Aga oma isiklikest kogemustest ja maailmas ringi hulkumistest võin tuua palju näiteid sellest, kuidas on, on see omanud jätkuvasti ühine mongolid ei pärand oma karja isalt pojale, vaid mongolite kari kuulub nendele inimestele, kes seal koos selle karjaga ringi liiguvad. Ja ongi kõik nihukest pärimist meie mõistes nagu ei toimu. Ma siin ütlesin, et nüüd see uus kogukond oleks nagu väärtuspõhine, see ei tähenda, et vana traditsiooniline kogukond oleks väärtusi kandnud. Et tihtipeale peale just need kogukonnapõhised olid nii keele, kultuuriidentiteedi hoidmised, ühiste moraalsete eetiliste väärtuste kehtestamise, teatud tabude süsteem, mis kehtis oma liikmetele ja nii edasi ja nii edasi, nii et kindlasti traditsiooniliste väärtuste kandmine on üks kogukonna funktsioon. Oma vanade ja väetate hooldamine. Tähendab, kogukond hoidis ja kaitses oma liikmeid alati ja selles mõttes võib traditsioonilist kogukonda nimetada teatud mõttes kommunistlikuks. Seal oli tõepoolest rakendatud printsiip, et igaühelt tema võimete kohaselt ja igaühele tema vajaduste järgi. Ja siis paradoks ja kurioosum on nüüd siis see, et see näiteks Venemaal oli, see optšina oli muuseas ka maksukogumise ühik see tähendab õigussubjekt, kelle käest maksukogus riik oli kogukond, mitte üksikisik. Ja sellest küla kommunismist, siis sai jagu lõpuks siis suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon ja kommunistlik riigipööre. Niisukesi uperpalle see ajalugu vahepeal teeb. Nüüd ma olen natuke sunnitud tsiteerima iseennast. Ma olen 13 aastat tagasi pidanud ühe ettekande loengu, mille nimi oli inimõigused versus kollektiivi õigused ja ma selleks, et oma jutuga nad saaks ja nii edasi minna. Ma teen lühikokkuvõtte, et inimõiguste ja kollektiivi õiguste loengust tänapäeva inimõiguste ja kodanike vabaduste ideoloogia pärineb eelkõige prantsuse revolutsioonist. Prantsuse revolutsioon omakorda tugines valgustusajastu filosoofiale. Ja valgustusaja filosoofid olid veendunud selles, et inimloomus on iseenesest ilus, hea, aus, tubli ja õiglane. Et kõik rikub ära ainult igasugused pahad, seisuslikud korrad ja kirikuvõimud ja muud sellised asjad, et kui see inimhing nendest vabastada nendest erinevatest rõhumistest, siis kõik see hea ja ilus lööb õitsele. Ja sealt alates on siis toimunud ühiskonnas kõige laiemas mõttes üksikisiku õiguste ja vabaduste absolotiseerimine. Ja need õigused ja vabadused, mis sellele üksikule isikule on antud, on tulnud kusagilt ära võtta. Iraan, nad võetud siis nende erinevate kollektiivide või inimrühmade käest alates perekonnast kui kõige tillemast inimrühmast või kogukonnast kuni riigi rahvasteni välja. Kui me mõtleme näiteks selliste asjadega peale nagu kuidas tänapäeval lapsed kutsuvad oma vanematele politsei välja, kui isa või ema juhtub tunnistama. Et siis mida see tähendab, see tähendab seda, et üksikisiku õigus on tõstetud kõrgemale ja tähtsamaks selle perekonnaõigusest oma oma lapsi kasvatada. Ja sama asi siis kuni riigi rahvasteni välja. Et neid üksikisiku õigusi, mida praegu tõstetakse kilbile ükskõik milliste vähemuste juures, needsamad üksikisiku õigused surutakse peale ka riigi rahvale vastu selle riigi rahva tahtmist nii-öelda jälle kollektiivsete väärtuste ja kollektiivi õiguste arvelt mängitakse selle üksikisiku absoluutsele, vabadusele. Ja tulemuseks on meeldis absoluutselt vabadest inimhingedest koosnev ühiskond kes on selles ühiskonnas hirmus üksi ja sellele tekib siis vastureaktsioon, mis on uuesti rühma tunnuste otsimine. Pealkirjas rääkisime sellest globaliseerunud maailmast, kui traditsiooniline kogukond on tänapäeval alles veel niivõrd-kuivõrd ja ta on alles hoolimata sellest suurest üle ilmastumisest siis need kaasaegsed kogukonnad, mis on tekkinud vabatahtlikkuse alusel, need on tekkinud siis vastureaktsioonina sellele üleilmastumisele. Ühe ülbastamisele. Ja siis võib teatud reservatsiooniga öelda siis ka niimoodi, et nad on olemas tänu üleilmastumisele tänu sellele, millele nad proovivad nagu vastureaktsiooni, siis avaldada soov määratleda ennast rühmana, see võib toimuda väga mitut moodi. Alates igasugustest oma juurte otsimisest, mis on tänapäeva maailmas väga levinud on tänapäeva maailmas toimunud väga huvitavaid ja põnevaid, väikeste keelte ja kultuuride taassünde just nimelt vastureaktsioonina sellele üleilmastumisele ja multikultile. Ja ka needsamad erinevate väärtuste erinevate tõekspidamiste alusel tänapäevased kogukondlikud liikumised. Kaasaegse kogukonna üks erinevus oli see vabatahtlikkuse põhimõte. Teine väga suur erinevus, kui me võrdleme traditsioonilise kogukonnaga, on see, et kaasaegsel kogukonnal puudub vaenulik välisümbrus. Et me kõik elame heaoluühiskonnas, meie ellujäämine ei sõltu kogukonda kuulumisest kogukonnast välja heitmine ei ole maailma lõpp ega katastroof. Et ikkagi tänapäeva kogukondadest võib igal inimene igal hetkel võib öelda, et mulle rohkem enam ei meeldi, ma lahkun teie seltskonnast kõnnib minema ja see on ainult tema isiklik probleem, tema heaolu selle all mitte bidee kannata. Territoorium võib, aga ei pruugi olla internetti kogukondadel reeglina ei ole territooriumi. Ja siin on nüüd jälle see aspekt, mida ma ka enne nimetasin, et kommunikatsioonivõime ja liikumisvabaduse võime annavad võimaluse võimaldavad kogukondlikke sidemeid luua pikkade vahemaade taha. Väliselt võivad ka tänapäeva kogukonnad olla äärmiselt sarnaselt traditsioonilistele. Et kui me mõtleme näiteks kõikvõimalikke nende ökokogukondade peale, siis seal on ju tegelikult tegemist ka ühiste tootmisvahenditega. Kõik tööd tehakse talgutöö korras, mis on traditsioonilise kogukonna tunnus. Ainult, mis on siis see erinevus on see, et ühiskondlik filosoofiline suundumus on totaalselt teine. Et need traditsioonilise kogukonna jäänukid, mis on alles veel ka Eestis teevad neid asju veel vanast inertsist on jäänukid ja säilmed mingist kunagi olemas olnud asjast. Ja need uued seltskonnad teevad seda juba sihitahtsi oma vaba valikuna mitte selle tõttu, et nad on juhtunud sündima kuskil geograafilises punktis. Üks põnev näide, kuidas kaasaegne kogukond võib ka kanda väga traditsioonilisi väärtusi ja võib teha just seda, mida me oleme nagu harjunud tegema, et on nagu traditsioonilise kogukonna ülesanne on siis näide Korni keele taaselustamisest. Et hästi, lühidalt Korni keel on üks keldi keeltest. Kunagi enne indogermaani lainet olid siis keldid, asustasid kogu Euroopat, tänapäeval on neist alles kõmrid Suurbritannias, Walesis, siis on Prantsusmaal Bretoonid ja siis on see keeli keele rääkijad, küll öeldakse eraldisi Siiri keeli ja, ja šoti keeli, keda on, on ka väga vähe. Ja üks nendest keldi keeltest oli siis Korni keel Cornwalli poolsaarel. See on Suurbritannia edelanukk Atlandi ookeani ja, ja inglise kanali vahel. Ja selle keelega on siis niisugune huvitav lugu, et selle keele väljasuremine on fikseeritav kuupäevase täpsusega. Olen näinud pilti ühest hauakivist seal kuskil Cornwalli poolsaare surnuaial, kus on kirjas, et siin puhkab, viimane selle keele kõneleja aastat täpselt ei mäleta, ma arvan, et see oli mingi 18 sajand. Et oligi veel v1 viimane inimene, kes oskas, suri ära ja enam ei saanud keegi. Ja siis läks 100 aastat mööda ja siis hakati keelt taaselustama. Ja see taaselustamine siis käis niimoodi, et keegi inimestest polnud enam elusat Korni keelt kuulnud. Aga see oli kõik raamatus olemas, et kirikukirjandust oli Korni keeles välja antud enne piisavalt, enne kui see keel välja suri. Ja see läks laialdaseks massiliseks, tekkisid mitmesugused koolid, kus hakati Korni keelt õpetama ja tulemuseks on see, et noh, praegu on tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes oskavad Korni keelt ja iga-aastasel lõpetab mingi järjekordset paarsada keele oskajat lõpetavad seal kõrged koolid. Aga ei ole olemas ühtegi küla, kus räägitakse Korni keelt. Ja noh, siis nüüd võite kolm korda arvata, et mis on see keskkond, kus Korni keelt kõige rohkem pruugitakse, see on loomulikult internetist, et neil on siis oma Korni keelsed jututoad seal, kus, kus toimub siis igapäevane Korni geele kasutanud. Ma olen nüüd piisavalt rääkinud vanadest ja uutest traditsioonilistest kaasaegsetest kogukondadest. Ja rõhutan siis veelkord, et need vanad on praegu selles üksikisiku absoluutsete õiguste maailmas taandumas positsioonis ja nii palju, kui palju neid alles on nad alles siis veel hoolimata sellest multikulti teerullist, mis kõigest üle käib. Ja uued on siis tekkinud vastukaaluna sellele teerullile ja tekkinud väärtuspõhiselt ja inimeste vaba valikuna. Ma natukene jälgin, mis on toimunud konkreetselt siin meie juures Karulas, Karula, kogukonnas või kogukondades viimastel aastatel ja vaatan siis, kas ja kuidas selle teoreetilise juttu ja, ja skeemiga kokku läheb. Kõigepealt siis see Karula vana kogukond, kes on alles veel hoolimata üleilmastumise, seda on alles natuke rohkem kui Eestis keskmiselt. Ja ta tõepoolest kannab endas ka mitmeid vanu väärtusi. Ja see vana hea traditsiooniline kogukond koosneb omakorda jälle väga erinevat sorti inimestest. On tõepoolest neid, kes uhkusega ja täie teadlikkusega elavad oma isade ja isaisade talus ja proovivad seda väärtust edasi kanda. Ja on muidugi ka sellist seltskonda, kes on siin ripakil lihtsalt selle võrra, et nad pole jaksanud või pole olnud võimalust linna ära minna ja niipea, kui see võimalus tekib, nii peanud sinna kohe ka lähevad. Küllalt palju tehakse veel talgutöid, mis on kindel kogukondliku käitumise tunnus. Üldiselt ollakse väga lahke käega naabritele midagi andma. Et see, kui keegi tapab siga, siis on ju loomulik, et annab tükiga naabrimehele. Kui mina saan järvest kala rohkem, kui endale kulub Win naabrinaisele. Ja siin on veel selline ütlemine, noh et kui sulle midagi kaasa pakutakse ja siis ütled, et oi, missa, nii palju paned, siis vastus on see, et palju viias Hobesega. Et ühesõnaga see sihuke andmise rõõm on nagu inimestel väga suur. Noh, täiesti loomulik on ka see ka ühisomandit ei ole enam ammu, aga mingi tööriista või vajaliku asja üksteise käest laenamine. Ja noh, kogukondlikkus on ka teatud määral oma liikmete distsiplineerimine ja sinna hulka käib näiteks niisugune asi, et inimene ikkagi kasib oma õue peale see ära, mitte sellepärast, et ta ise hirmsasti viitsiks. Selle hirmuga, et muidu naabrinaine tuleb ja näeb, et mul on kasimata. Väga oluline funktsioon. Samal ajal on see vana kogukond ikkagi hääbuv ja taandarenema. Et ega inimesel ei ole väga suurt Niukest uhkust ja rõõmu öelda, et mul lapsed töötavad mu oma talus ja käivad siinsete aste pükstega lauda vahet vaid ikkagi rõõm ja uhkus on öelda see, kui lapsed on läinud linna kuskile suure ja targa ja tähtsa ameti peale. Kahjuks on see valdav väärtushinnang selline, kuigi siin on erinevusi. Nüüd juba üle 15 aasta tagasi hakkas siia tekkima uut rahvast. Külaühiskond on väga konservatiivne ja uuel inimesel saada külaühiskonna liikmeks on Eestis igal pool keeruline ja raskem. Mina olen ise siia Karulasse tulnud noore mehena ja siin oma elu ära elanud praeguseks juba. Ja ma arvan, et läks üks paarkümmend aastat, kui ma hakkasin tundma, et mind on nagu küla liikmeks vastu võetud või et ega keegi sinu peal ei olnud kuri ega pahane, aga sa polnud lihtsalt oma noh, sind ei peetud omaks. Ja nüüd selle uue seltskonna tulemine ja saabumine Karulasse siis toimus eelkõige tänu sellele, et siin oli moodustatud rahvuspark. Praegusele rahvuspargi kontoris rahvuspargis oli siis tol ajal võimalik pakkuda noortele bioloogidele geograafidele töökohti. Nii saabusid siia esimesed, edasi tulid juba nende sõbrad ja tuttavad toimus ka täiesti sõltumatuid sellest ühest sõpruskonnast sõltumatuid siia tulemisi, näiteks trollade suguvõsa eesotsas kunstnik Navitrolla aga saabus siia täiesti sõltumatult sellest biogeotaustaga inimestest. Et mingi trikk siin oli, et seda noort seltskonda hakkas siia koonduma, sealjuures ei toimunud mitte mingeid tagasi maale kampaaniaid ega midagi muud taolist. See toimus iseenesest. Seltskond, kes siin kogunes omakorda meelitas juurde uusi inimesi ja see tulemine tegelikult kestab tänase päevani. Ega see ei ole lõppenud. Ja praegu me räägime ikkagi juba mingist vähemalt 15-st, kui mitte 20-st noorest perest, mis on ühes maakohas väga suur ja tõsine number. Ja see tõi siis endaga kaasa ka olulise muutuse Lüllemäe koolis. See noor seltskond oli eluliselt huvitatud sellest, et kool jääks alles ja kool püsiks. Minu enda poeg seal veel käis, siis oli seal veel pealt 100 lapse ja nüüd siis kõige kehvematel aegadel oli seal kuskil 40 lapse ringis. Ja praegu tänu noore seltskonna aktiivsusele on seal 75 last, on praegu vist ka näiteks osa ka terve rahvast, kes olid vahepeal oma lapsed juba palka viinud. Võtsid nad uuesti Valgast ära ja teed uuesti Lille mäele, noh et ühesõnaga niuksed asjad toimusid. Olid siin väga heal tasemel huviharidus ja needsamad biogeotaustaga lapsevanemad tegid lastele väga head loodusharidust, mitmesuguseid loodusmatku. Et kõik läks tõusvas joones, kuni siis siin hakkas kruttima konflikt. Mis siis nüüd lõppes selle uue kogukonna lastevanemate streigiga, siin protesti märgiks jäeti lapsed kooli saatmata, tehke neile siis alternatiivset projekti kooli sai üle-eestilise meedia tähelepanu ja siis tulid ka needsamad jutud, et sissesõitnud ja põliskogukondi, et need on nagu niuksed eraldi seltskonnad ja kõik see muu taoline üksikisiku tasandil, muuseas kuulub selles uude kogukonda ka mitmeid kohapeal sündinud inimesi, kelle jaoks koondumine selle uue seltskonnaga on just nimelt väärtuspõhine. Tahan öelda, et see konflikt, mis tekkis siin siis niinimetatud uute ja vanade vahel, oli mõndapidi paratamatu. Kuigi pealtnäha on need uued ja vanad, elavad küllalt ühesugust elu. Maainimese ja taluelu on ikka niisugused, nagu nad on siis filosoofilises plaanis on tegemist ületamatu vastuoluga. Need on need täiesti erinevad suundumused. Ühed on need, kes on siin sellepärast, et nad ei ole linna saanud ja läheksid esimesel võimalusel. Ja kujutage nüüd ette, kuidas linnast tulevad noored, haritud, targad inimesed oma magistri ja doktorikraadidega hakkavad siin lambaid ja lehmi kasvatama, see keerab maailma pahupidi. Maailm on kuidagi väga valesti, kui nemad on kogu oma elu mõelnud selles, kuidas saada laps linna puhtama ja parema elu peale. Et kindlasti on siin olnud üksikisikute tasandil igasuguseid käitumisvigu. Aga ma arvan, et kui need igasugused suhtekorralduslikud asjad oleksid olnud ka täiesti ideaalsel tasandil siis see konflikt oleks nii või teisiti tekkinud. Sesse suundumused on tegelikult diametraalselt vastupidi. Kogukondlik käitumine on ka käitumisõpetus. Ja tänapäevases tohutult ja kohutavalt isiku ja enesekeskses maailmas lihtsalt igapäevane harjutus, kuidas arvestada teiste inimestega. Et meil on siin tudengite hulgas päris mitu jahtlaeva lennuk, meeskonnaliiget ja jahtlaeva lennuk pardal. Kui me sõitsime poolteist aastat ümber maailma, oli meil ka väike kogukond kuuest seitsmest inimesest koosnev kogukond mis kindlasti oli selles mõttes kaasaegne kogukond, et ta oli meie enda vaba valik ja selles mõttes väärtuspõhine. Aga kus ei olnud võimalust vähemalt pikkade ülesõitude ajal ükskõik millisel meeskonnaliikmel paugutada ust ja öelda, et ma teiega rohkem ei mängi ja ma lähen nüüd minema. Et ikka, et me olime sellel väga väikesel pinnal ja pidime seal isekeskis ja, ja omavahel hakkama saama. Ja, ja kui ma olen nüüd kuulanud seda, kuidas on läinud nendel hilisematel ümber maailmareisijatel, kes, et Eestist on käinud mitu kampa juba siis ma pean ütlema, et meil oli oma seltskonnaga väga vedanud. Ja see on seesama asi, et sa pead lihtsalt aru saama sellest, et kui sind mõne, sinu kaaslase mingisugused igapäevased harjumused ja käitumised häirivad sa pead arvestama sellega, et ka sinu mingid käitumised häirivad sinu kaaslasi. Ja Sa pead oskama ennast ümbritsevate inimestega arvestada. Ja seda õpetab ühes kogukonnas tegutsemine väga hästi. Kogukond, see annab kuuluvustunde või võimaluse siis realiseerida seda kuuluvustunnet ja et kui ta ajas, oli territoriaalne ja ja nüüd on individualiseerunud rohkem väärtuspõhiseks, et ometi meil on olnud ajas kestev ja siiamaani püsiv usu ja kirikukogukonnad mis omakorda seondub siis pruuli poolt tõstatatud küsimusega, et kuidas on pagulastega ja, ja kuidas on gei lesbiprobleemidega ja see on seotud siis ka selle usulise või kristliku maailma lähenemisega. Religioossete veendumuste alusel koondunud inimesed on ka kindlasti üks näide kogukondlikkusest. Kui me räägime ristiusukirikus, siis seda kogukondlikust meil jääb alles järjest vähem. Noh, on veel jõulude ajal kirikus käimisi, aga ega seal peale nende jõulude ajal rahvas ikka palju ei käi. Ja noh, nagu teada, et on meid ka eesti rahvast aga usuleigeks peetud. Aga mis puudutab pagulasi, siis siin ma küll viskan ühe palli õhku. Et simman, väidan, et meil, Eesti ühiskonnas toimub teatud niuke topeltmoraal pagulastele ju meeldib ka oma uutes asukohamaades moodustada kogukond. Ja kui me räägime nendest väliseestlastest, kes läksid siitpeale sõda paadipõgenikena siis meile väga meeldib see, et nad moodustasid need kogukonnad oma uutes asukohamaades. Et nad tegid poole Eesti kirikuid. Eesti majad hoidsid oma keelt, hoidsid oma kultuuri ja nii edasi. Nüüd kui me räägime nendest võimalikest pagulastest, kes Eestisse tulevad, siis me ütleme, et ei mingit lummistumist kõik integreerima ära. Nende puhul me ei taha mingit näha, et meil oleksid siin vastavat sorti kogukonnad erinevate asukoha maade järgi ja nii nagu see on mujal maailmas toimub. See, et inimesed, kes satuvad mingisugusele uuele territooriumile, tahavad koos hoida alles oma vanu väärtusi, on täiesti loomulik inimkäitumine. Kui seda hakata nüüd uus pagulastelt nõudma. Et seda ei tohi teha, noh see on sinnamaani välja, kui me juba praegu võtame juba juba moslemi naistel burkasid peast ära, on ju neid siin veel keegi selle burkaga ringi ei käi, noh, see on selle käitumise nagu näide. Kus kogukond on iseenesest selline asi, mis paratamatult liigub mingi suletuse poole, et tegelikult selline asi nagu avatud kogukond on selline tühja sisuga mõiste kas või kui me võtame mingi piirkondliku kogukonna, et siis nii-öelda esimeses põlvkonnas, see võib olla väga avatud, aga hiljem need, kes sinna sünnivad, need sünnivad ikkagi nagu sinna ja selle tõttu noh, neil tekib mingi selline oma ja võõra vastandus või see nagu kuidagi paratamatu Iga kogukonna mõte on ju meie ja nemad vastandamine nii traditsioonilisel kui kaasaegne. Ja ma proovisingi oma jutuga seda näidata, et ka sellest absoluutsete inimõiguste ja kodanikuvabadustega ühiskond, kus üksikisik on oma õigustega nagu täiesti tippu tõstetud ta mingil hetkel tal ikkagi tekib, see vajadus selle järgi oleksid meie oleksid nemad. See ei pruugi olla kuri ja agressiivne, see ei pruugi olla, neid halvustab. See igal juhul on, on teatud piiri tõmbamine meie ja nende vahel. Kui selline vastandumine on paratamatu, siis ennusta, aga kuidas siis Karulas edasi läheb ja kaua siis võiks aega võtta, et sellest kahest kogukonnast ikkagi saaks üks kogukond, et ma lugesin just, et üks pere on siin juba olnud 15 vastavalt, kellel on siin juba kõik lapsed sündinud. Sa ütlesid, et sul läks 20 aastat, et kas siis võiks arvata, et kui viie aasta pärast tuleme, siis on siin see vastandumine justkui läbi saanud või on see paratamatu, mis jääbki kestvam. Lõppude lõpuks kõik inimesed on kunagi kuhugi tulnud või on tema esivanemad tulnud küsimusena selles, et kust maalt me nüüd tõmbame selle ajalise jutti, et et mis maalt inimene muutub, põliseks on ju suvaline noh, et lõpuks ka selle selle niinimetatud vana ja, ja kohaliku kogukonna eestkõnelejate hulgas on inimesi, kellel pole siin Karulas mingeid juuri ja kes on hiljaaegu tulnud, nii et see on teatud määral meelevaldne. Ja ma arvan, et siin see asi ikkagi mingi aja jooksul sulandub kokku. Aga kui me räägime veel kord nendest pagulaskogukondades, siis need võivad kesta hirmus kaua. Ma olen ka maalt Rõuge vallast nimelt sadamate külast, omal ajal oli seal 44 suitsu, oli kõva kogukond ja ühest talumajast nägi viit-kuut talumaja. Nüüd ei näe ühtegi. Ja järgi on 14 suitsu, kus elab seitsmes suitsus elab inimesi ja enamus ongi sisse tulnud, põlisrahvast on kolm ja need kõik läbivad omavahel. Algul vanad elanikud küll põlgasid, et noh, sisserändajad, et need on igasugused. Kuidas öelda, et asjad kaovad ja aga tegelikult nüüd on kõik omavahel suhtlevad ja ei olegi mitte mingit probleemi. Nii et sellest vastuseisust on nagu üle saadud Tartu seisu uute ja vanade vastuseid vastuseis nagu ei olegi. Karula puhul võis olla ka see, et see arv läks lihtsalt nii palju suureks, et ületas mingisuguse piiri. Et kuskilt maalt tekkis vanadel see tunne, et, et nad tulevad siia meie õue peale. Kui nüüd rääkida sellest kogukonna teemast nähes ette võimalike totaalse kriise nii-öelda elu pärast naftat, nagu öeldakse siis kindlasti on kogukondliku tegutsemise võime üks ellujäämise eeldusi. Me praegu elame heaoluühiskonnas, meie kellelegi eluigapäevaselt ei ole ohus, see, et meil on soe ja kõht täis, on täiesti enesestmõistetav, mitte keegi mingit teistsugust olukorda ei suuda endale üldse ette kujutada. Aga niipea, kui pea see soe ruum ja kõhutäide muutub probleemiks siis edukad on ainult need, kes suudavad kogukonnana tegutseda. Selles ma olen täiesti veendunud, seal on vaja lisaks juurde ka veel muid tingimusi ja komponente. Mitte ainult kogukondlikkusest ei piisa. Aga ilma selle harjumuseta ühiselt tegutseda kasvõi seesama küla inimese talgutööharjumus. Et sa ei mõõda seda, kui ma olen naabrimeest aidanud, on ju, et sa ei mõõda seda kohe rahasse ümber, et kui palju ta mulle võlgu on? Tänapäeval on ju see kogukondlik liikumine on ka ju linnades olemas, noh teil need igasugused kalamaja seltsid ja asjad seal on ka ju kogukondlik liikumine. Aga vaat maal on niimoodi, et sa ja elada oma naabrist täiesti mööda. Sa ikkagi tead alati, kes on su naabrid ja sulal nendega, isegi kui sa teda ei kõige panevamalt ei armasta, ütleme niimoodi, Sulondaga mingil tasemel läbikäimine just selle territooriumi tunnuse alusel. Aga linnas, sealsamas kalamajas te võite elada niimoodi, et ei tea eluaeg, kes on teie naaber, ei puutu temaga kokku ja ei ütle tänaval tere. Ja siis ongi see, kuigi ka see kalamaja selts on ju territoriaalne. Aga ta ei hõlma ikkagi kogu seltskonda, kes seal elavad ja on oma igapäevast elu. Kas kogukonda nagu kooshoidev, selline miski? See on ilmselt paratamatult selline mittepragmaatiline asi või et. Traditsioonilises kogukonnas oli ta väga pragmaatiline. Kogukond kaitses sind vaenuliku välisümbruse eest ja ega see, mis pärast oli lindpriiks kuulutamine, oli ju kole ja hirmus asi on ju, see oli see tegelikult jäätisin seal üksinda, muud mitte midagi. Tänapäeva kogukondadel üldiselt seda funktsiooni ei ole. Me elame heaoluühiskonnas, kus meie jaoks ei ole igapäevane ellujäämine, ei ole meie jaoks probleem. See on kuidagi enesestmõistetav. Tänapäevase kogukonna kohta võib seda jah öelda, et seda praktilist hädavajadust kellegagi ennast samastada ja koos olla ei ole, see on vabatahtlik tegevus. Küsimus on selles, kui jätkusuutlik on üldse see tänapäeva ühiskond oma suundumustega. Ja keegi tark mees on kunagi öelnud, et mingitel ajaperioodidel võib olla kasulik olla natukene maha jäänud. See, mis praegu tundub meile siin miinusena, see veel vanast ajast säilinud Rudimendid võivad olla kunagi võiduloost taskus. Et ma veel kord rõhutan seda, et vabatahtlikkuse alusel tekkinud inimkooslustes on alati inimesel võimalik ust paugutada ja öelda, et mulle ei meeldi enam ära minna sellest vanast traditsioonilisest territooriumiga seotud kogukonnast. Inimene ei pääsenud kuhugi. Nad püsisid koos ka siis, kui nad 11 vihkasid kuni kõige tillema kogukonnani välja. See on siis perekondadeni. Meil lähevad praegu mees ja naine lahku tol ajal nad elasid koos surmani ja vihkasid 11. Rääkisin siin lennuki meeskonnast, tuleb meelde niukene lugu, paapua Uus-Guineas käisime üleval mägedes papode juures ja siis juhtusime nägema Niukest toredat küla koosolekut, kus siis vanamehed arutasid, et nende küla poiss oli käinud naaberkülas vargil ja naaberküla valinud, esitanud nõude neile mitte sellele poisile, vaid sellele küla koristatud nõue. Et kas maksate nüüd ühesõnaga siis varastatud kraami kinni, pluss trahv teist samapalju selles kartuses. Või siis on meil suur sõda ja vaen ja palju pahandusi. Ja siis taadid istusid seal koos ja arutasid ja leidsid, et tuleb ikka ära maksta, et et on oma küla päts küll midagi teha pole, aga muidu, kui on kaks küla pikka aega tülis, on jama suurem, ühesõnaga niimoodi. Et see on nüüd jälle see, kuidas tegelikult nende õigussuhete subjekt on kogukond, mitte üksikisik mis on maailmas kaduv nähtus praegu, aga mida on veel alles? Et ma lihtsalt tahan seda öelda, et ükskõik millisest kogukonnast me praegu räägime, kas sellest traditsioonilisest või nendest kaasaegsetest ühiste väärtuste alusel vabatahtlikest koondumistest. Et ta on igal juhul vastukaal sellele tohutule enesekesksusele ja selle üksikisiku õiguste absolutiseerimisele, mida on tänapäeva ühiskonnas tehtud. Et kõik tähendavad seda, et need inimestel on mingisugune koostegutsemise võime, et neil on mingid ühisväärtused. Kuidas teie enda jaoks on, et kas eksisteerib selline Kaido Kama ka, kes on tegelikult väljaspool mingit kogukonda või? Ei ole niimoodi mõelnud kunagi. Aga kuigi väga palju minu sõprus ja tutvuskonda on väljaspool Karulat, siis ma ikkagi praegu samastan ennast Karula, aga Karula erinevate kogukondadega ikkagi üks-üheselt, et ma nagu olen ennast karule inimesena määratlenud väga, väga selgelt ja ma kuulun siia. Kuigi ma ei ole siin sündinud ja koolis käinud poolkogemata hästi noore mehena ma olin värskelt keskkooli lõpetanud ja jäin siin tuttavate juures käima ja käisin järjest rohkem ja, ja lõpuks jäin siia paika, olen siiamaani paigas. Ja ei oleks ma tookord osanud arvata, et koos klassivennaga tema tuttava metsavahi juurde minek määrab mu elu. Käigu tegelikult lõplikult. Aga see Karula nisukene nõiduslik paik, et ta neelab su ära, ega sa siit ei pääse ka enam, kui sa siin oled? Teemal kogukond globaliseeruvas maailmas kõneles Kaido kama. Loeng on salvestatud 2016. aasta mais. Karula rahvuspargi külastuskeskuses. Muusikad uuelt Henn Rebane ja Robert Jürjendal. Saate valmistasid ette Külli tüli ja Mart Zirnask, ilmestas Urmas Tooming. Raadioteater 2016.