Pere ja rõõm taas kohtuda, loodetavasti ei ole palav suvi, palav ja kuiv suvi teid raadioaparaatide juurest olematuks peletanud ja, ja mõned kuulajad meil täna ikkagi on. Me igal juhul kohal ja meie on täna siis Külli-Riin, Tigasson Eesti päevalehest, Peeter Kaldre ja mina saatejuhina Aarne Rannamäe. Eesti televisioonist endiselt. Nii kuum suvi ei, ei peleta eemale ja, ja inimestel on suvel ikka muud teha, kui televiisorit vaadata või raadiot kuulata, siis loodan, et, et nii mõnigi meie traditsiooniline kuulaja on, on täna Tallinna lauluväljakul kuhu tullakse siis virust ja Võrust ja kaugemaltki. Kuuldavasti Soome laevad olla olla nii puupüsti täis, et enam ühtegi kohta ei ole võimalik leida. Loodan kolleegid, et te olete juba ära käinud seal. Sa mõtled lauluväljakul, mis seal toimub? Seal toimub Peeter sulle informeerimiseks. Eesti rahva suurim kultuuris. A Õllesummer toimub. Ma olen ka kuulnud, et see olla vist jah, Eesti kõige kurjem, kõige võimsam ja kõige parem kultuuriüritused, siis tuleb tükk tühja maad ja siis on laulupidu ja tantsupidu võib-olla? Ei, ma ei ole seal käinud. Mis masina mina olen kaotanud. Küll aga olen ma kuulnud tuttavate käest mõningaid muljeid. Sest seal on ju ka igasugused kontserdid, ülesastumised ja ilmselt päris head muusikat tehakse aeg-ajalt. Aga ühele kontserdile, kuhu ühed mu tuttavad läksid seda kuulata, siis neil see ei õnnestunud, kuna kuna see mürin, mis nende ümber kostis, niukene jauramine, õlleklaasid käes, summutas kogu kontserdielamuse, nii et nad tulid sealt pettunult riburada mööda tagasi. Et see on ainukene minu niisugune teave selle, selle, selle kultuuriürituseks. No sina küll ja kindlasti oled käinud. Ei, ma ei ole ka seni sinna veel sattunud. No näed, ega, ja ka mina mitte, niiet kuulame eesti rahva arvutusse vähemusse, kes, kes ei ole sellistel üritustel muide ei ole ükski aasta käinud ja ja ma isegi ei kujuta ette, aga ma tean, et seal on tohutud rahvamassid, seal juuakse deka liitrite tonnide kaupa õlut ja muudki ja nagu me täna lehest lugesin ka paraku lapsed saavad seda seal päris päris lihtsalt. See on nagu seda hämmastavam, et alles hiljuti ju sõlmisid meie suuremad õlletootjad nõndanimetatud eetikakoodeksi mis ühe põhipunktina nägi ette just seda, et lõpetatakse igasugune alaealistele suunatud õllereklaam. Seal oli punkti veel, et noh, kanget õlut ei reklaamita ja nõnda edasi, et noh, selles valguses no see muidugi ei ole õlletootjate süü. Müüjad seda müüvad, eks ole, aga ikkagi selles valguses on see natukene natukene selline õrjetu värk. Ja kaks päeva pärast seda, kui see eetikakoodeks oli sõlmitud, juhtusin ma Haabersti Citymarketisse hommikul kell üheksa otsides mingit ranna asju, ma tea. Ja siis nende suveriiete vahele oli venitatud kohutavates kogustes, tead see suur kaheliitrised, need õlle, õlleanumad, plastmassist, see oli niimoodi, et no käia, need kutsuvad neid ka parmu õllel käia ei saanud, ühesõnaga õllekastid ja õlle õllelaadung jäi mulle koga jalgu. See oli kaks päeva pärast seda, kui suuremad õlletootjad siis selle eetikakoodeksi sõlmisid. No igal juhul au selle suure festivali või summeri korraldajatele, kes on suutnud tõesti sellisest rahvuslikust läbu üritusest teha nii sihukse võimsa kommertsettevõtmised tõesti tullakse mitte ainult Virusti võrust, vaid vaid kaugemaltki ja ja et tähelepanu selle asja vastu on noh, niivõrd suur, kuigi kuigi ütleme ausalt iseasi iseenesest nagu ilmselt seda seda ei vääriks, sest et noh, ma saan aru, mõned kipuvad seda võrdlema juba Müncheni Oktoberfestile ja nii edasi, aga, aga noh, seda, seda mõõtu ta vist veel välja ei anna. Tahtis midagi öelda. No ma olen kunagi ise sattunud Oktoberfestile Münchenis üheks päevaks ja mulle torkas silma, seal oli hästi palju selliseid rahvariietega inimesi ja nii edasi, aga ma ei ole õllesummeril käinud, nii et ma ei oska võrrelda. Ei, seal on seal rahvariietes inimesi ei peaks nagu olema. Ma arvan, et minu arvates seal on ikka sellist sandaalid jalas ja lühikesed püksid ja ei ole, toob käes või siis on see müts, kuhu pannakse need kaks sale toopia voolik suhu. No ma arvan, et see üritus rohkem reklaami ei vaja, sellepärast et muidu tuleks hakata varsti järgmistel aastatel veel lauluväljakut laiendama piirdetara edasi tõstma ja, ja WC-de hulka peaks mitmekordistama, nii et jätame selle, aga, aga üks teine õllega seotud teema on meil lõppevast nädalast üles võtta küll sa mainisid siin õllereklaamist ja kõige huvitavam ongi see, et tegelikult kära tõusis sellest, et reklaamiti alkoholivaba õlut. Vot see on küll niisugune tahaks niisugune tüüpiline näide, et ja mitte millestki, et sai oma koosa meie suur suusakuningas, Andrus Veerpalu sai, Saku Õlletehas sai loomulikult ka reklaamitegijad, kes, kes olidki nagu selles kõiges, mis kõige rohkem süüdi. Ja, ja arutati ja needki maa põhja räägiti, et nüüd on jälle mul üks sõber ära kadunud ja nagu siin Olev Remsu ütles. Ja, ja kõike muud, et et noh, selle taustal, kui, kui maailmas toimuvad tegelikult noh, niivõrd suured ja olulised sündmused, siis siis kuidagi niisugune väike ja väiklane õiendamine käib ühe, ühe tegelikult tühipalja asja kallale. No seal oli vist probleem see, et kuigi õlu, mida ta reklaamib, on alkoholivaba, et siis see kiri vist kus nagu aru saada, et alkoholivaba õlu tillukene seal nagu kaugelt jätab mulje, et mees ikkagi reklaamib nagu päris õlut. Ja et kui seal oleks olnud see, ütleme suuremad nähtavale, et tegu on alkoholivaba õllega, et siis oleks asi olnud ilmselt teistsugune, siin ikkagi konkreetsete reklaamiti ühte kindlat brändi. Ei, ega ma olen sellega nõus, et, et kui autoga mööda sõita sellest suurtest plakatitest, ma ei tea, kas ta on ka Eestis teistes linnades, aga Tallinnas küll ja õige mitmes kohas. Et eks ta on niisugune eksitav ole, et esialgu mõtled, et oh, et Andrus Veerpalu ja õlu, et, et noh, et kui me teame, et Saku märk ilutseb tema, tema mütsil ja, ja kostüümi suusakostüümi peal ja see on nagu normaalne, et, et keegi peab ju toetama, siis ometigi seda, seda suusatamist, aga aga noh, nii personaalselt kohe õlle, õlle sellega. Aga kuna, kuna tegelikult noh, on tegu, aga selles mõttes, et veerpalul ei ole nagu midagi ette heita tema, tema reklaami, alkoholivaba õlut. Kuule, räägime nüüd. Aga mis veel natukene siis mind hoopis rohkem kui sellest sellest üle asjast häirib ikkagi see, mis, mida praegu meil nagu spordikaupades reklaamitakse. Ma ei tea, kas te olete kolleegid tähele pannud või mitte, aga ma olen nii-öelda oma tutvusringkonnas küsinud arvamusi selle kohta. Ehk siis suur saksa ja spordiriiete tootja Adidas reklaamib täiesti avalikult ja toodab täiesti legaalset särki, mille peale on kirjutatud SSSR. Jah, see reklaam oli suuremates lehtedes paar päeva tagasi, kui ma ei eksi. Ta on jooksnud jah, nüüd mitu päeva läbi ja ja ma olen näinud seda särki ka müügil ja sportlandi kauplusest konkreetselt ja ja ma ei tea, kui ta on ostetud kuskilt kirbuturult ja ta on mingisuguse vene keelt kõneleva inimese seljas mida ta seal on ka olnud, eks ole, siis siis ma, ma saan sellest veel aru. Aga, ja ma ei tea, kuidas teie sellesse suhtute. Jah, raske suhtuda muidugi sellepärast, et noh, sa ilmselt tahad, seal on sellise poliitilise asja sisse tuua Josale. Aga noh, see on ju teada, et nostalgia nende nõukogude aegsete vidinate järele on ju üle maailma päris suur, et kui sa näiteks ka Euroopas turgudel ringi liigud, siis on minevam kaup on vene sõjaväe Froška, eks ole, näiteks mida müüakse, et noh, ju siis on Adidase mehed sellest õppust võtnud, arvavad, et noh, see läheb nagu kaubaks. Ega nemad ei mõtle selle peale, et meie mõtleme siin nagu hoopis teistsuguse nurga alt ja poliitilise nurga alt, nemad lihtsalt tunnetavad ära selle, et inimestel millised meeleid ergud on, eks ole, ja selle nad sinna panevad, aga nemad ei hakka mõtlema selle peale, et Nõukogude liit oli siin okupant ja nõnda edasi. Jah, et siin on ka ilmselt selleks sihtrühmaks on pigem Lääne-Euroopa turg, kus siis seda märki müüakse ja seal võib tõesti näha hästi palju selliseid. Võtame näiteks Saksamaal müüakse ka igasugused muud tooted, sellise, kas teede, ERR-i või siis muu sellise nõukogude sümboolikaga on, on hästi populaarsed ja minema kaupa. Ma arvan siiski, et siin on natukene seda hõngu, et, et ütleme, kui räägime nüüd laiemalt globaalsemalt nii-öelda vaatega ajaloole siis seal on ikkagi osa sellest sellest mõtteviisist, et, et kui räägime teisest maailmasõjast, eks ole, ja nendest kohutavatest tagajärgedest et kõik see, mis seostub Natsi-Saksamaaga Hitleriga, et see on nagu tabu, noh ütleme haakristiga asju sümboolikaga asju enam legaalselt nagu, nagu naljalt ei, ei näe, eks ole, hõlmalt küll ja see on hoopis teine asi. Aga kas te kujutate ette, et et seal võiks turg olla, et Adidas või mõni mõni teine spordiriiete tootja paneks haakristi sinna kuhugi ja, ja ma ei tea Hitleri näopildi või midagi taolist. Küll aga SSSR, see on täiesti nagu, nagu, nagu legaalne see siin siin võib mängida inimeste emotsioonidel, mingisugustel nostalgia, tunnetel. No aga ongi ju, ametlikult on ju natsism on hukka mõistetud kommunism, mitte järelikult siit ka järelmid. Ja meenutame, et milline pahameelepuhang siis tekkis, kui prints Harryl oli, oli seljas natsisümboolikaga rõivad, aga. Kuigi ta läks tola mängima karnevalile Ja et seda ei tohi isegi karnevalil anda. No siin meil on ka olnud vist mingisuguseid parteisõdurid, kes oma sünnipäeval on ajanud saksa mundri selga ja üks konkreetselt tuleb küll meelde ja mis ta nimi nüüd oligi, Visnapuu ei olnud Visnapuu pigem viisiline reklaamidest veel, noh, vaevalt, et me nüüd rohkem nendest enam räägime, mis minule nagu endale kõige rohkem meeldib ja mis on hästi tabav ja hästi selge reklaam on see, mille peale Meie mehe juht Aivar Riisalu pahandas, et lebab üks mees padja peal magades mis meenutab nagu riisalu või ta ei ole Riisalu ja silt on siis selline, et maga ennast kaineks ja siis sõida. See on väga selge sõnumi ja minu meelest väga hästi tehtud reklaam, eriti selles valguses, kus oli see vist nädala alguses või oli see eelmise nädala lõpus, kui kui politsei korraldas massilise reidi purjus autojuhtide tabamiseks ja kokku oli niivõrd massiline, et politseil said torud otsa? Jah, pidid nõuda lõuna lõunapausi, tegid, et tuua torudele täiendust, see ka näitab, et liikluses, no kui juba kinni saadakse nii palju inimesi, siis võtame tõenäosus teooria ja mõtleme, kui palju neid tegelikult sõidab. Seda tabatute arvu tegelikult kujundada õige mitme mitmekordselt, aga, aga jah, lõpetuseks tõesti ma arvan siiski, et Adidase meestel on, on, on, on siinkohal nagu nagu mõtlemist, et võib-olla ka need, kes Adidase kaupa Eestisse toovad, on, on noored mehed ja nendele see neljatäheline kombinatsioon ei, ei ütlegi nagu suurt midagi noh, suhtutakse nagu irooniliselt või, või pilkega või üleolevalt, et samas samas on enamus eestlasi väga-väga palju kannatanud selle, selle riigi nii-öelda eksisteerimise tõttu ja ja, ja enamus meisterlik õnnelikud, et see riik nii-öelda ajaloo prügikasti veeretati. Nüüd aga tuleme siis tõesti selle selle nädala kõige kuumema kahtlemata kõige traagilisemad teema juurde. Pommiplahvatused Londonis, mis näitab, et veel kord, et rahvusvaheline terrorism ei moga, vastupidi, ta ta areneb ja ta tugevneb, sellepärast et. Ma ei mäleta, mitu korda on nii-öelda väga tõsiselt antud hoiatusi ka, mis on jõudnud nii-öelda rahvusvahelisse pressi, et sellised plahvatused järgnevad kunagi Nad tulevad pärast Ameerika kaksiktornide kokkukukkumist anti pärast Madridi pommiplahvatusi ja öeldi, et London on järgmine sihtmärk ja sellele vaatamata õnnestus see ära teha. Kuid ka Londoni politseijuht tunnistas juba eelmisel aastal umbes aasta aega tagasi, et arvatavasti ei ole võimalik seda terroriaktsiooni tõesti ära hoida. Vaatamata kõikidele ettevaatusabinõudele ja nüüd, kui räägitakse, et järgmine võib olla Itaalia või Taani see teeb kindlasti väga murelikuks nende maade inimesi ja Silvio Berlusconi juba eile õhtul ka taaskord kordas oma lubadust, et ta alustab septembrikuus vägede väljaviimist Iraagist. Osaliselt ta küll tuli sellega välja esmakordselt juba tänavu märtsis, aga ta võttis kohe need sõnad nii-öelda tagasi. Aga nüüd pärast Londoni Londoni tragöödiate taas kord kordab seda. Jah, ja kõige suurem viga tegelikult olekski see, et kui need tegelikult ju terroristid siis saavutaksid oma eesmärki, kui sellele järgneks nende riikide automaatne Hispaania oli siin ju klassikaline näide. Tõmmati kohe välja, eks ole, väed viidi minema ja see andis terroristidele ju julgust ja legaalsust. Selles mõttes, et, et meetod toimis ja proovitakse järjest uusi riike, et äkki toimib. Ja ma ma ei kujutanud küll ette, et Tony Blair võtaks vastu otsuse pärast selliseid aktsioone väed välja viia, no vähemalt mitte kohe. See oleks nagu kõige halvem signaal. Aga järgmisel aastal on Itaalias ka valimised. No vot jah, valimised ongi need asjad, mis mis nagu rõhuvad peale. Ühes saates sai naljatamisi öeldud, et öeldud, et, et valimised võiks mõneks ajaks nii-öelda liilile panna ootama, et et oleks üks hea aeg, kus Euroopas ei oleks pidevalt valimis, ei tuleks kahtlemata kasuks Euroopa Liidu asjade ajamisele ka paljudel muudel muudel puhkudel, et valimised on enamasti kogu tema paratamatuse juurest ja sageli ka nii-öelda segav faktor. Aga see, mida see mulle tõesti meenus, Londoni politseijuhi ütlus ja siis ma panin nagu imeks seda, sest olid ka suured pealkirjad, et politseijuht ütleb niimoodi, et terroritegu Londonis on vältimatu. Mis tähendab seda, et seda ei saa ära hoida ja kui hakata mõtlema, mismoodi need plahvatused on kõik korraldatud, siis sellist asja ei saagi ära hoida tegelikult. Ja kui me vaatame näiteks, mis, mis toimub praegu Iraagis? No kuidas sa hoiad ära enesetapu, terroristi rünnakut, sa ei saa ju kõiki inimesi läbi kontrollida, et kas tal on see pomm põues või ei ole. Ja aga no tegelikult teoreetiliselt siiski selliseid, mis on nii-öelda nagu rihmaviisilised, ütleme, kui on, mitu erinevat terroristi, viivad samaaegselt erinevatesse kohtadesse seda lõhkeainet, et seal juba siin on, ütleme juba suurem tõenäosus seda ennetada. Jah, ja noh, ütleme Suurbritanniale selles mõttes terroristide poolt vaadatuna kõva sõna, et noh tegemist on ikkagi eraldatud riigiga, merega eraldatud riigiga, et sinna oma inimesi sisse saada. See on tunduvalt keerulisem, kui näiteks kusagil Euroopas, kus noh, piirid on lahti ja seal on nagu toimetamine tunduvalt lihtsam. Aga ärgem unustagem seda, et need, kes panid toime nüüd need Londoni terrorirünnakud, ei pruukinud sinna sõita kuskilt mujal, muidugi võisid olla sealsamas kohalikud elanikud, et lund on ju tegelikult suurim suurim moslemilinn väljaspool Araabia, vaid et seal on üle 100 mošee ja umbes 15 protsenti elanikest on on moslemid. Tähendab, me olemegi jõudnud siin omakeskis õigele vastusele, et miks ikkagi sellised vanad Demokraatia riigid ja samas rikkad jõukad, kellel on kasutada mitte ammendamatu ressurss, aga aga väga suur ressurss on terrorismi vastu võitlemiseks. On tegelikult noh, mitte täiesti kaitsetud seal pole. Aga, aga on, on siiski väga, väga kaitsetud. Kunagi 11 september 2001 küsisin ühelt teised diplomaadid, et ütle sina, sa oled kaua aega Ameerikas olnud ja no kuidas saab niisugune asi juhtuda. Sest põhjus on väga lihtne põhjus on demokraatias. Et ka niuke superriik, kelle kasutuses on kõik vahendid ja nagu Iraagi sõda on näidanud ka tegelikult meie tavaarusaamise järgi piiramatut finantsvahendid. Nii, kõik see, mida inimkond on välja mõelnud, on, on ka nende kasutuses ja, ja samas ei ole võimalik ära hoida ja ütles, et demokraatia on see vaba ühiskond, on see, see põhjus ei ole võimalik inimesi kontrollida, sellepärast et siis oleks nii-öelda kui kõik kruvid kinni keerata. Noh, a la, ma ei tea, Põhja-Korea või, või vanasti Liibüa või, või mida iganes isegi ei keeratud niimoodi kinni. Et seal seal võib-olla on, on võimalik tähistada ütleme 99 protsenti, sellised asjad. Mulle meenub sellega kell 89. aastal ja ilmselt ka Vietnamis muutunud, aga kui ma käisin Vietnamis, siis eriti Hanois oli see kohalikud rääkisid, noh, meil oli vaja minna külla ühele kohalikule vietnamlased siit eestist kingitusi, viies ja siis öeldi meile niimoodi, et jah, muidugi te võite tulla, aga me peame ennem politseilt luba küsima. Kohalikult tähendab linnaosa politseinikult. Ja siis luba saadi ja siis, kui me sinna läksime, kohalik inimene tuli meile hotelli ja viis meid siis sinna ja siis ta juhtis tähelepanu ühele huvitavale asjale. Politseinikud seisid Hanois, noh, olid vist politseinikud siis seal nagu miilitsad vist ei olnud, kui ma ei eksi, võiks, kõik seisid niimoodi, et meil oli kõigil omavahel silmside absoluutselt terve linn nagu Balti ketis, jah, täpselt. Ja kõik võõra inimese liikumised olid fikseeritud. Nii et noh, see on süsteem, mis võib-olla hoiaks ära selliseid asju, aga sellistele riikidele Ta midagi, jah, selles riigis me vist ei tahaks elada. Karta on, aga paratamatult huvitav on see, et, et kui me hakkame võrdlema nagu seda Londoni ja siis aasta taguse natuke rohkem kui aasta taguse Madridi massimõrva käekirja, sest tundub, et see on üsna sarnane, mis jällegi viib mõtted sinnani, et et kas tõesti nagu ka nende olemasolevate vahendite piires siis need riikide eriteenistused ja nende riikide valitsused ei ole võimelised õppima nii-öelda. Kui me tuletame meelde Madriidi, siis tuletab, see see oli niimoodi, et pommid pandi paika ühe jalgpallimatši ajal ma enam ei mäleta, see oli mingi väga, väga tähtis, kui kogu linn oli välja surnud, kõik olid telekate ees või staadionil. Ja korravalvurite silmad olidki loomulikult pööratud mingisugustele pisikesele huligaanidega seal kuskil staadionil ja, ja pandi paika ja õigel hetkel siis tööpäeva hommikul pandi plahvatama nüüd tegelikult Londonis jälle hommik kõrval Šotimaal G8 kohtumine ja mingi 10000 politseinikku oli viidud sinna väikesesse šoti linna. Ja samal ajal tehti see töö ära. Ja siin on paralleelid on täiesti ilmsed, et ütleme, hommikune aeg samaaegselt mitmes kohas plahvatavad pommid. Ma lugesin ka, et ühest Austria ajalehest, et juba on ka Hispaanias vahi all üks Maroko päritolu pommiehitaja nimega shame haldu kam, kes olevat viimase viimase aasta jooksul 14 korda käinud. Käin Hispaaniast Londonis ja helistas sageli ka, ütleme, elades hispaanias, suhtles väga aktiivselt ka telefoni teel ütleme selle islamikogukonnaga Londonis, nii et ilmselt siin need need Madriidi ja Londoni terrorirünnaku korraldajad on üsna tihedalt seotud omavahel. Jah, ja ometi on ju, no Briti eriteenistusi, luureteenistusi peetakse maailma üheks parimaks. Et selles mõttes on jah kahetsusväärne, et noh, nüüd tagantjärgi räägime väga ilmseid, sidemeid oli väga ilmseid märke oli selle kohta, et kuidas seda ikkagi suudetud ära hoida, noh, see on muidugi meie siin laua taga ei suuda seda otsustada, et miks seda ei suudetud. Aga üks asi, mida Nendest Londonist tulnud kommentaarides nagu kõik üksmeelsed ütlesid, et tagantjärele ühesõnaga, et siis kui õnnetus oli juhtunud juba, et siis tegutses, tegutsesid briti vastavad ametkonnad küll väga efektiivselt ja, ja see on saanud väga tugevasti kiita, aga noh, see on tagantjärgi tarkus. No ilmselt on selle al-Quaedaga, kui oli al-Quaeda sellega seotud on, on väga raske võidelda ka seetõttu, et ta ei ole nagunii väga hierarhiline organisatsioon. Et on väga palju selliseid väikseid rühmitusi, mis nagu tegutsevad, ütleme, selle on saanud nii-öelda, sütitas nendest ideedest, aga samas nad ei ole nagu otseselt ei allu, siis pin pilla teenile vaid nad on hästi palju selliseid väikseid rühmitusi, kes siis omal algatusel tegutsevad. Jah, ei ma pärast No ühesõnaga nii või teisiti küsimusi, mida, mida siin ka meil Eestis kohe-kohe selle asja kohta nagu esitati ja mis on, mis on väga loogiline. Noh, ütleme nii, et, et kui otse välja öeldes, siis, et millal nagu kord meie kätte jõuab. Ehk siis eeldused selleks on, on mõistagi olemas. Eesti on lääne ühiskonna liige, Eesti on, kuulub Euroopa Liitu, NATOsse. Meil on aktiivsed ja tublid missioonid Afganistanis, Iraagis. Eesti on kuulutanud oma peamiseks julgeolekupartneriks Ameerika ühendriigid ehk siis paljude moslemite jaoks kogu maailmas kurjuse pesa. Nii et tegelikult meie välispoliitika kujundajatel on tegelikult mille, mille üle järele mõelda. Seni väidetavalt Eesti nii-öelda sellesse kõige kuumemast riskigruppi ei, ei ei kuulu. Kuigi siin on viimastel päevadel olnud ka kuulda, et, et me peaksime nagu oma riski riski tulid ümber hindama ja, ja Eesti peaks, peaks hakkama senisest märksa tõsisemalt võtma seda asja. Mis teie arvate? Vaata, siin on meie positsioon praegu, vaata siin on nagu asi selles, et ma ei pea õigeks seda, et, et seostada kõiki neid terrorirünnakuid, mis on toimunud ülemaailma, ainult vägede Iraagis olemas, aga ma arvan, et see asi on tunduvalt tõsisem. Tegemist on ikkagi Lääne elustiili lääne mallide vastu suunatud tegevusega. Millegipärast arvan, et kui ka kõik riigid, kes seal praegu Iraagis sees on, oma väed sealt ära tooksid siraagila juhtuks, on muidugi omaette küsimus, siis terroriplahvatused ei lõpeks, siis leitakse mingisugune muu põhjus, mingisugune muu nähtus. Kas ma tohin täpsustada, ma ei tea, kas sa sellega nõus oled, aga, aga siis lääne mallide Lääne elustiili eksportimise vastu on need, on need, need ringkonnad eeskätt? Ei jah, võib-olla see on nagu tekkinud sellel põhjusel, aga vaat nüüd on nagu minu meelest juba automaatpiloodi peal see asi, et mitte ainult eksportimise vastu, vaid vihatakse juba läänt ka selle eksistentsi pärast vaadatakse televiisorit, eks ole, vaadatakse, kuidas seal Läänes elavad mingid veidrikud, eks ole. Ja, ja mingisuguse kummalise elustiiliga ja see on ka piisa põhjusega. Ma millegipärast arvan niimoodi, et see mitte ainult seal jube eksportimisest tunduvalt laiemaks laiemaks läinud küsimus. Ja seejuures ei pane ju neid terroriakte toime mitte üksnes mitte üksnes ütleme nendest islamimaadest pärit inimesed, vaid ka inimesed, kes on üles kasvanud ja on kogu oma senise elu elanud elanud lääne ühiskondades ja kui me vaatame seda tehnikat, millega need terroriaktid on toime pandud, siis selles mõttes ei ole barbaarne, nagu ütleb Tony Blair, et ta oleks kuidagi ütleme, algeline või metsik, et need on hästi täpselt kõike läbimõeldud. Need on selles mõttes väga kainelt ja ratsionaalselt kalkuleeritud aktid, mis toimetab Jah, seekord Londoni puhul me ei oska isegi öelda, kas terroristidel läks halvasti, läks neil hästi, tähendab, kas nad oma seatud eesmärgid täitsid või ei täitnud, kui vaadata nii täiesti profaani pilguga. Ja mõelda, et kui plahvatused toimuvad metroos, mis on ju suletud ruum, niisugune toru põhimõtteliselt ja kui seal toimub viis, kuus plahvatust, siis noh, minu, minu tavamõistus või ütleme, varasemad kogemused sellelt alalt nii-öelda uudisteuudistega tegelenuna ütleb, et London lastel läks hästi. Jah, kui me arvestame, poolsada surnut, on, on ikka sellistes oludes suhteliselt väike off. Madridis oli 200, see on neli korda rohkem. Jah, ja seal oli tegu, eks ole, maa peal igavate rongidega, nii et et kas, kas need eesmärgid kahtlemata ei olnud seda mastaapne üritus nagu toimuse 11-l septembril 2001? Kas see oli eesmärk või ei olnud ja kui see ei olnud eesmärk, siis millal see peamine pauk tuleb? Ehk siis me kõik teame, mida, mida tegelikult kardetakse. Kardetakse lööki tuumajaamade pihta, kardetakse bakterrelva ja muud sellist. Nüüd aga ikkagi tagasi tagasi Eesti Eesti juurde, et kas, kas Eestil peaks nagu mingisugust mingid niisugused oma ohufaktoreid ümber hindama või on öeldud küll, et Eesti on väheatraktiivne riik, et kahtlemata kuskil Londonis, Madriidis, ka ka Berliinis või Pariisis selline asi toime panna on, on märksa märksa kihvtim show kui, kui mingisuguses tundmatus väikeses Eslandias, et võib-olla siin päästab meid, kuigi mulle hakkab üha rohkem tunduma, et, et see, see ei pruugi meid päästa. Tähendab, ma ei, ma millegipärast ei näe põhjust, et Eesti peaks nüüd selle ümberhindamise käigus muutma radikaalselt oma välispoliitikat, et noh, loobuma mingitest nendest suundadest, mis nagu siiamaani on olnud, seda küll, aga mis tuleb tõsiselt ilmselt muuta ja läbi mängida on ikkagi meie julgeoleku struktuuride valmisolek sellisteks asjadeks. Selles mõttes ma ei tea, kui hästi näiteks kapo ja, ja kõik töötavad, võib-olla töötavad väga hästi, hoiavad kõigil asjadel silma peal, aga aga see on nagu üks teine kogemus ja meil kõigil on teine kogemus meenutanud seda, mis, mis juhtus jaanuaris Pärnus kui toimus torm ja üleujutus ja kui kui oli ju tegelikult hoiatatud selle eest. Leo Soomre mäletatavasti juba reedeses lehes kirjutas ja aktuaalne kaamera rääkis laupäeval selles üsna täpselt teinud ennustuste põhjal pühapäeva hommikuks on Pärnu vee all. Siis, kui meie kriisikomisjon laupäeval kogunes, siis läks ta minu meelest laiali, pärast seda arvati, et ei ole nagu põhjust, eriti võimeldat vast vast ei juhtu midagi ja siis juhtus noh, tagantjärgi olid päästjad väga tublid ja tegid seal tublit tööd, aga aga kui sellistele loodus signaalidele niivõrd halvasti suudeti reageerida, siis miks me peaksime uskuma sajaprotsendiliselt, et kui tulevad mingisugused signaalid mingite võimalike terroritegude kohta, et siis nagu ollakse efektiivsemad seal nagu küsimus. Küllap asi ka selles, et kui kogemust ei ole, siis, siis ei osata ka tegutseda, ei osata, nagu ka ette mõelda. No aga kogemust ju käiakse omandamas, meil on ju inimesed, kes käivad pidevalt Ameerikas ja Suurbritannias koolitustele, neil on ju väga hea. Aga üks asi on koolituse tehnik kuskil klassiruumis ja mingisuguse õppefilmisimulaatoriga töötamine, teine asi on ikkagi nii-öelda koha peal. Kui see vesi juba tuleb või, või, või juhtub midagi ja ütleme, sajad haavatut tuleb kuhugi transportida kuskil kõik kogu logistika peab olema valmis ja kohe töötama, kui, kui pauk käib. Selles mõttes. Et seda õigesti, et London näitas ennast suurepäraselt, aga, aga London on seda ka tõesti kohapeal tänavate kaupa kvartalite kaupa läbi mänginud. Ma ei ole kuulnud, et Eestis võib-olla väga rängalt eksinud praegu aga et. Ma usun, et meie ajakirjanikena peaksime seda, seda teada ja me peaksime olema kursis noh, mitte nii nagu omal ajal, eks ole. Et kui mobilisatsiooni käsk antakse, siis sa pead kogunema sinna koolimajja helistama, seda kella, aga, aga põhimõtteliselt noh, midagi, mingisugune stsenaarium peaks ju olema valmis. Jah, aga ma kardan, et ei ole sellist stsenaariumi valmis. Ei ole ju ka valmis, noh, seda me oleme siin saates ka rääkinud või vähemalt mina olen rääkinud seda, et kui traditsiooniline asi peaks juhtuma, ehk siis selline klassikaline sõda peaks lahti minema, et siis siiamaani mina ei tea, mis ma tegema pean, kuigi ma olen nagu täis elujõudu vend ja võiksin ka minna nagu kodumaad kaitsma, aga ma ei tea kuhugi isegi minna. Jah, no ei igatse taga taga neid, et oleks mingid värbamispunktid, kuhu igaüks Nõukogude ajal teadis minna, aga ikka mingi teave peaks olema. Veel päris poliitikast Päevalehe ajakirjanik küll sinu kolleeg Heiki Suurkask tänases lehes, et Eesti peaks olema välispoliitiliselt selline põhjamaade tüüpi riik, nagu on Soome, Rootsi, Norra, kes siis ei ole alati pugenud suurte selja taha, kes ei ole otsinud kuidagi eriti mingisugused sidemeid, erisuhteid, moslemiriikidega, nii nagu seda teeb Prantsusmaa või ja, ja samas ka ei ole ole eriti väga lähedased, viitab ilmselt siin sellele, et nende väed ei ole, ei ole Iraagis. Hetk Eesti Eestile sobiks kõige rohkem niisugune just nihuke Põhjamaade mudel, et oleme aktiivsed, aga samas oleme neutraalsed. See on muidugi tore, aga siin unustatakse ära üks asi, et ei saa võrrelda Eestit Soome ja Rootsiga alati mõtlema sellele, et meie, meie julgeoleku oht number üks ei pruugi üldse olla mitte terrorism vaid on ju teada, miks Eesti sellist välispoliitikat ajada, miks ta Ameerika ühendriikidelt toetust otsib väga paljudes küsimustes, et meil on ka teine oht olemas tunduvalt reaalsem oht, võib-olla, ma ei tea, kas praegu on mitte Meie suur, suur ja võimas võimas naaber, kellega meil on väga halvad kogemused olnud. Nii et me peame nagu selles mõttes jälgima, jälgima asja, mida näiteks Rootsi ei pea jälgima. Tema võib ajada sellist rahulikku neutraalset poliitikat. Jah, ega siin vist mustvalget tõdena, kui ei ole olemas, ma olen oma silmaga näinud, kuidas neid sama. Neid samasid norra rahuvahendajaid kes siis olid väga aktiivsed Lähis-Ida kriisi lahendamisel 90.-te alguses ja keskpaigas. Kuidas neid vastu võeti sellises palavas linnas nagu Hebron ja ei araablased, juudid ei armastanud neid, et mitte kõvemini öelda, mõlemal poolel olid, olid rusikat taskus ja hea meelega oleks andnud tina, kui oleks ainult võimalus tulnud. Et see, see asi ei ole niisama lihtne, et hakkame, mõistame kõiki pooli, hakkame suurteks rahuvahendajat, eks ja ja sellega olemegi nagu oma oma rolli iseenda kaitsmisel täitnud, et mitte ei lähe siis missiooniga Iraaki või Afganistani, vaid, vaid nii-öelda läbirääkijana diplomaatidena vahendame, vahendame kriis, et asi nii ühene ei ole. Ja pealegi on minu meelest siiamaani on ju lahenduseta ikkagi Rootsi peaministri Olof parve mõrvalugu ja, ja siiamaani on teadmata, et miks ta ikkagi mõrvati ja kesta mõrvas ja seal on ju ka ilmselt ikkagi mängus mitte mingisugune hullumeelne, vaid mängus suur poliitika. Otsa pidime Venemaa juurde, tulime, ma tahaks võib-olla selle, sa tahad lõpetada seda Londoni öelda midagi, ma tahtsin öelda seda, et väga huvitav oli jälgida ja noh, nagu sai öeldud, et samal ajal kui plahvatused toimusid, oli ju Šotimaal oli siis juhtivate tööstusriikide tippkohtumine, kus langetati väga kaalukaid otsuseid, tegelikult seal otsustati ju anda vaestele Aafrika riikidele 50 miljardit ja see on niisugune hästi-hästi, kõva sõna ja ja muid selliseid asju, et, et huvitav on see, et noh, loomulikult oli, oli Londoni rünnakud ajastatud sellele kaheksale mitmes mõttes, et politseijõud olid seal, eks ole, tähelepanu oli Inglismaal pluss veel nagu, kui taeva kingitus, eks ole, Londonist sai olümpialinn eelmisel päeval, aga see oli tõesti taeva kingitus jahvatustel, tõenäoliselt need olid ikka varem organiseeritud. Aga et kuidas siis need suurriikide juhid nagu reageerisid Londonis toimunule siin ka ma olen mingitest tänasest tänastest lehtedest lugenud, et noh, et Tony Blairile saab nüüd väga raske olema, et valimised tulemas ja mismoodi tal need reitingud on ja nii edasi. Aga minu meelest noh, ma ei, ei häbene seda öelda minu meelest, Tony Blair on üks andekamaid riigijuhte üldse siin tänapäeva maailmas. Et kuidas Blair nagu esimese reaktsioonina teatas, mitte seda, et noh, et tuhka pähe raputada ja nii edasi, aga ta ütles hoopiski niimoodi, et noh, et see tegu oli orietu selles mõttes, et samal ajal kui meie arutame seda, kuidas vaest maailma aidata, eks ole, sealhulgas neid, samu ilmselt neid terroristide või noh, neid juuri, eks ole, kust nad pärit on. Et samal ajal korraldatakse siis selline asi, et see oli nagu väga niisugune selge, täpne sõnum, mida, mida Blair edastas muidugi profiiti lõikasid ka teised suur suura ja kallis armastatud sõber Vladimir Putin ka ruttas kohe teatama, et no vot, see näitas seda, et ei tohi, lääs ei tohi rakendada topeltstandardeid terrorismivastases võitluses, et ei saa niimoodi, et meie tegevus Tsetseenias mõistetakse hukka. Need kõik püüdsid nagu profiiti lõigata, ääri avaldas jah, seda enam on, oli, oli väga asjakohane ja. Pikaaegne ma usun, et tema nõunikud tegid väga supertööd just sellepärast, et rahvusvahelise terrorismi üks taimelavasid on Aafrika ja Aafrikas on väga palju moslemiriiki, väga palju moslemeid kes on kõigi muude varasemate terroriaktidega samuti väga-väga tihedalt seotud, nii et mis ikkagi noh, selle 50 miljardi juures nagu, nagu mind nagu häirima jääb või kummitama, et andsime 50 miljardit, no kustutame need võlad, mis aitab kõik. Tähendab, ma olen ikkagi endiselt selle selle teooria pooldajate, anname õnge ja ärme anname kala. No samas ma arvan, et me ei tohiks seda Aafrikas niimoodi ühe vitsaga ühe vitsaga lüüa, et et Aafrikas on siiski noh, viimastel aastatel on ka toimunud väga positiivseid arenguid, et tõesti, et mõnel pool näiteks kongos on küll enamik abirahast, mis sinna on, on läinud, on on, on nii-öelda kulunud väljakule nii-öelda, aga seal on ka väga positiivsed näited Aafrikas, et siin võib rääkida, ütleme, Ghanas Mosambiigis ja ütleme, kui 30 aastat tagasi oli Aafrikaga ainult kolm riiki, kus oli demokraatlikult valitud juht, siis nüüd on selliseid riike juba 30 ringis. Aga kui me nüüd ütleme, et, et me peaksime andma näljasele õnge mitte andma mitte andma kala, siis tegelikult kui me vaatame Aafrikat, et seal on seal on riike, mis on nii vaesed, et sealt ei saagi, sellelt pinnalt ei saagi üldse mingisugust kasvada. Ja selleks, et toimuks kasv, on vaja, et kapital akumuleerub. Aga kui riigil ei ole absoluutselt noh, riik on niivõrd vaene, ta ei saa isegi midagi hakata koguma nii-öelda kapitali akumuleerima, siis selle pausi ei saa toimuda ka mingisugust majanduse arengut. Ja Aafrika probleem ongi tegelikult ju? Üks probleemidest ongi see, et sealne majandus on, on hästi ütleme noh ühekülgne, et Aasias on väga mitmekesine majandus, et seal on selline kõrgtehnoloogiatööstus, aga Aafrikas on põhiline asi tooraine väljavedu ja põllumajandus ja selleks, et seda muud ongi tegelikult vaja. Massiivset. Ja ega ma minust saadi valesti aru, et abi tuleb anda ja kahtlemata kui kustutad laene, siis riik saab oma selle vähese olemasolev raha suunata mujale, mitte siis laenu tagasimaksmisele või või, või intresside kinni tagumisele. See on normaalne. Ainult et paraku, kui me vaatame Aafrikat kui kontinenti ja tervikuna, siis vaesus ju järjest süveneb kogu Aafrika lõikes ja, ja järjest rohkem on, on näljasurmasid järjest rohkem on AIDS i järjest rohkem on kõiki kõiki neid hädasid, mis, mis sellele mustale mandrile nii-öelda igiomased on paraku nii, et noh, see on ilus žest, aga, aga noh, 50 miljardit tundub olevat väga suur raha, aga samas on jällegi niisugune raha, mis mis mitmekümne riigi peale kokku ja noh, see kuidagi kipub haihtuma. Kui seda kasutada õigetel eesmärkidel ja selle kasutamist jälgida, et siis ma usun, et see võib ikkagi päris palju aidata, ma mõtlen just hariduseks. Aafrikas on ju 40 miljonit last, kes ei käi koolis. Infrastruktuuri arendamine ja nii edasi. Jah, selle raha abinõud, aga sa ütlesid, et anna pigem õng. Raha eest saab õnge teha, ütleme niimoodi mingisuguse tehase püsti panna või, või mis iganes. Tuleme siis ikkagi selle Venemaa asja juurde, me siin sinuga Peeter nädala alguses saates maailm täna avaldasime pisut nördimust või olime väga kriitilised Euroopa liidu suhtes, et et meie organisatsioon, kuhu me nii väga tahtsime ja kus me nüüd oleme ei ole võtnud selgelt ja kindlalt seisukohta selles suhtes, et et kelle siis ikkagi nii-öelda piirilepete ratifitseerimise juures nagu õigus on või ei ole Eestile avaldanud selget, selget ja väga kindlat toetust? No ütleme nii, et see toetus on olemas. Euroopa Liidu välispoliitika julgeolekupoliitikajuht Javier Solana on öelnud aga väga otseselt väga üheselt mõistetavalt, et ta ei näe mingit probleemi, miks ei võiks seda ratifitseerida. Et see, see meeldiv areng on, on need toimunud jumala abiga. Nojah, tegelikult muidugi oleks nagu eeldanud võib-olla veelgi kõvemat seisukohavõttu või kõvemat sõna, sest noh, see on hea küll, et Solana välispoliitika juht, aga noh, selle oleks võinud teha, oleks mingisugune kõrgem organ Euroopa Liidust, oleks, oleks võinud seda teha. See oli, see oli vist ka sel nädalal oli, oli Postimehes oli, oli intervjuu kus, nagu esimene märk tuli, suur pealkiri oli ka, et Euroopa Liit toetab nagu Eesti positsiooni ja siis siis oli see intervjuu mingisuguse anonüümse Euroopa liidu ametnikuga pikk intervjuu, kus ametnik ütles väga julgelt välja, et noh, loomulikult on Eestil õigus ja Venemaa peaks nõnda ja nõnda tegema nagu oleks tegemist salajas niuke varjatud asjaga, et mees ei julge oma nime ka öelda, eks ole, või noh, räägitakse. Noh, see oli vasikas või see, see tilgutaja, kes esimese esimesena välja ütles, et niisugune avaldus on nagu tulemusi ja küll nii-öelda piltlikult homme kuulata, kui Solana midagi ütleb. Nii et ma jah, pigem nagu ei jagaks päris seda seisukohta, et Euroopa Liit on mingisuguse selge seisukoha võtnud, see on pigem, on signaal, on pigem nõrgavõitu. No meile kahtlemata meeldiks, et oleks tugevam, aga, aga, aga asi seegi ja Eesti ise on siis teinud ka niukse vastukäigu. Võttis aega jällegi, mis võttis rohkem kui Nädal pärast Putini Kaliningradi avaldust, kus ta ütles siis, et Venemaa tegi õigesti, kui oma allkirja piirilepetelt tagasi võttis, kui kusjuures siiamaani arusaamatu, mida, mida see nii-öelda tähendab või või kuidas allkirja siis nagu tagasi võetakse, et kas, kas sellega Venemaa nüüd endalt ära lõiganud lõplikult sellise võimaluse, et ta ütleme septembris või oktoobris või, või, või miks, miks, miks mitte ka järgmisel aastal ütleb, et okei, et kõik lepingud kehtivad ja, ja Läheme siit edasi nüüd ratifitseerimisprotsessiga või ta on siis nii-öelda võtnud sellise kursi, et peavad piirilepete asjast tulema uued läbirääkimised? Noh, mida, mida, on jällegi väga-väga raske uskuda, et niisugust asja teoks võiks teha, nii et selles mõttes on, on täiesti arusaamatuks jäänud, et mida see allkirja tagasivõtmine tähendab Jah, nii ta on. Aga sa tahtsid eesti käigust rääkida. Jah, et Eesti on siis esitanud vastu noodi sel nädalal, kus ta ütles, et ei fakt on tuttav kõigile, ilmselt meie kuulajatele ja selle temaatika huvilistele, aga naljakas oli see minu jaoks ikkagi, et miks see asi nii kaua aega võttis see Eesti vastu nood, kus, kus Venemaa väga selgelt tegitegi oma noodi ära. Kas siis mõningad analüüsid, mis meil siin Rävala puiestee, Islandi väljaku ja Stenbocki maja ja, ja Toompea vahel käivad, kas, kas see telefoniside või kommunikatsioon on tõesti nii aeglane, et mõningaid asju peab niimoodi marineerima? Jah, see noot oleks pidanud tulema vahetult pärast demarši ja ma ei tea muidugi, aga ma oletan, et ilmselt ikkagi piiluti Brüsseli poole ja oodati sealt mingisugust seljatagust ja kõvemat reageeringut ja ja see noot langes sellele ajale, kui siin käis Poola president Kwaśniewskil, kes väga jõuliselt võttis sõna ja Eesti seisukohtade kaitseks, et noh, ilmselt see julgustas. Nii et noh, selles mõttes no meie välispoliitikale on ikka aeg-ajalt ette heidetud seda initsiatiivi puudust ja, ja inertsusest ja nii edasi, vot see oleks nüüd koht olnud, kus tõesti oleks pidanud laiatama kohe noodiga vastu siis oleks ka Euroopast tulnud võib-olla reaktsioon kiiremini. Vaatasin eilses sirbis oli väga mõtlemapaneva artikkel Ahto Lobjakas, et kes kes kirjutasid, et tema võtab seda asja väga traagiliselt ja kirjutas, et Eesti on sisuliselt ikkagi langenud tagasi 10 aasta tagusesse aega. Ja samas olukorras oleksime me ka siis, kui oleksime tõesti esitanud Venemaale territoriaalseid nõudmisi ja nõuded näiteks setomaad tagasi. Ei jah, kahjuks ma ei ole lugenud seda artiklit, ma ei tea, mida ta küll mõtleb selle 10 aasta taguse ajaga seda nagu väga meelevaldne selline selle paralleel tõmmata. Huvitav on jah see, et, et Poola presidendile oli ju siin riigivisiit, mis tähendab ju alati suuri tseremoniaalses ja punaseid vaipu ja, ja kõike muud, eks ole, ametlikke läbirääkimise pärast seda nii-öelda lõdvastavad programmi kuskil õllekapa juures. Ja oli muidugi ajastatus oli perfektne. Et ka siiski siia sattus ja kõik need avaldused tegi igal juhul. Noh, Venemaa reaktsioon, Moskva ametlik vastus oli ka äärmiselt vihane ja nördinud, et Poola president seondub üldse välja tulla selliste asjadega. Aga, aga see on, see on, see on tegelikult viimase, viimase aja niisugune päris juba harjumuspäraseks saanud asi, et kui, kui Eestil on abi vajasid, siis, siis ei ole vaja vaadata mitte nagu brüsseli poole vaid vaja vaadata Varssavi. Mõnes küsimuses Kiievi loomulikult, Riia, Vilniuse, mis jääb ja, ja ka põhjamaade poole, et sealt nii-öelda see, see kiirabi siis kiire abi tõesti tõesti tuleb ja, ja Poola puhul kahtlemata 40 miljoni hääl on, on ikka Euroopa Liidus ja NATOs ikka noh, võimas hääl, see, see ei ole niisugune pihuksetus, mida, mida võib ignoreerida kuidagi. Jah, suund Poolale, selgem välispoliitiline orienteeritus Poolale oleks pidanud tegelikult tulema juba varem. Sest noh, Poola, mitte ainult nüütuwasniovski tulija ütles, eks ole, et piirileppe asjus on Eestil nagu nagu õiged seisukohad, vaid meenutagem ka NATO laienemist, kui Poola oli ennem seal sees ja ja ka president Rüütel ju isegi nimetada Lae tänas Poolat just selle toetuse eest, mida Poola tegi, et Eesti ja teised Balti riigid saaksid, saatsid, saaksid NATOsse sisse. Nii et selles mõttes on jah, sa ütlesid õieti pola seal Euroopa liidus on kõva ja, ja ma arvan, et ta muutub järjest kõvemaks. Sest poolakatel on seda mõttevärskust ja nad ei ole või nad ei ole nii Losutavad nagu need vanad Euroopa liidu olijad paraku mõnikord kipuvad olema, et tal on nagu jalad kogu aeg õhus, kõhu alt väljas ja tal on tal on ambitsioone, tal on tahtmist edasi viia seda asja. Nemad võib järgmisel aastal oodata, et Venemaal saab olema üsna lai rahvusvaheline kõlapind, et Venemaast saab järgmisel aastal G8 eesistujamaa, kes korraldab ka tippkohtumise, määrab sisuliselt ka teemad. Et kui nüüd seekordse G8 tippkohtumise korraldajaks Inglismaa Sis määras Tony Blair sellised teemad, mis leidsid väga laia kõlapinda ehk siis Aafrika ja ja kliima soojenemine ja mina ootan kui suure põnevusega, et mis järgmisel aastal need Venemaa pakutavad teemad saavad olema. Ma ei tea, kuidas teil, aga minul on endiselt keel tõrgub ütlemast G8, sest see sisuliselt ju palju täpsem on ikkagi see kee seitse pluss üks. See, et Venemaa kuulub nii-öelda no ütleme isegi, mitte täieõigusliku, aga suhteliselt võrdse liikmena G8-sse, see on ju poliitilise lehmakauplemise küsimus, mille, mille siis omal ajal Jeltsin Clintoni käest välja välja kauples ja ja noh, G8 on ju maailma juhtivad tööstusriigid, Venemaa ei ole maailma juhtiv tööstusriik. Peta siis minu meelest 2002 sai vist ikkagi Venemaast täis. Ei, ta on täisliige ja loomulikult see see oligi see, et seitse, kus üks muudeti kaheksaks kusjuures 71 alati ei võrdumite kaheksa. Ja nüüd, sellel nädalal tegi Timoti Kärdünaš sellise huvitava ettepaneku, et võiks seal kee kaheksas toimuda üks teatav vahetus, ehk siis sina hakkaksid kuuluma Brasiilia, India ja Hiina. Nojah, ja kui seda Venemaajoont või seda paralleeli võrdlust jälgida, siis kas mitte ei olnud Venemaa rahvuslik koguprodukt võrdne Hollandiga Holland, Portugal? Jah, toodi alati võrdluseks. Nii et pigem võiksid need riigid. Kuulu tegutsenud Venemaa majanduse kogumaht on võrreldav jah, nende nende kahe riigiga, nii et maailma juhtivast tööstusriigist on asi kaugel, aga aga see, see iseenesest ei tee jällegi meie olukorda kuidagi nagu lihtsamaks. No see on umbes sama kui šimpans tunnistada inimeseks, kelle aju on nagu pähkel Rubriiki kõva sõna, aga, aga kahtlemata jääme suure huviga ootama. Mis siis ikkagi Venemaa nagu ette võtab, sest praegu on kui, kui diplomaatias kasutatakse väga sageli terminite pall on ühe või teise väljakupoolel, siis praegu ei ole nagu midagi isegi arutada, et mõnikord võib öelda küll, aga, aga samas on tunda, et, et ise võiks seda pallile pihta anda. Praegu ta seal on? Jaa, jaa, nüüd kus kõik maailma suuremad jõud ühendriikidest alates ja siis ka ütleme sellise. Peeter, ütlesin Euroopa Liidu tagasihoidliku arvamusega lõpetades ja erinevad liikmesriigid nii NATO-s kui Euroopa Liidust on oma arvamuse välja öelnud, kaasa arvatud Saksa moe, kaasa arvatud Prantsusmaa siis praegu ei ole kahtlust, et see pall on Moskvas ja ja jääb üle oodata. No ma arvan, et sügist suvel nüüd vist vaevalt hakkab midagi juhtuma. Aga sügisel peab, peab midagi juhtuma. Sügiseks on võib-olla siis ka ära tõlgitud korralikult see, sellise piirileppe, nii nagu siin püti vahepeal väita, et noh, et keegi olevat nagu Moskvas millestki valesti aru saanud, et tõlge oli vigane, kuigi ma arvan muidugi, et see ei olnud üldsegi mitte tõlkeküsimus, vaid täiesti teadlik Ja ja saate lõpuni jäänud minutite jooksul rääkisime natukene siin Euroopa Liidust ja Euroopa Liidu sellisest ühtsusest, et Brüsseli poole on viimastel aegadel järjest vähem põhjust kiigata. Siis noh, see oli, see oli jällegi niisugune, ma ei tea, kas see on siis nüüd Eesti ametnike nagu tegemata jätmine või vähene informeeritus või, või soov iga hinna eest varjata. Aga, aga et need uued trahvid, mis, mis Eestit ähvardavad kokku mingisuguse 320 miljoni eest on, on jällegi jällegi selline asi, mis, mis ma arvan, euroliidu populaarsust ei Eestis ega, ega kuskil mujal kaasa arvatud ka Poolas, kes, keda ähvardab vist suur oli see või trahv. Ja, ja seda enam sellised sidemed nagu, nagu siin kahepoolsed sidemed Eestil on heaks avaksime kujunenud, et arendatakse siis need hakkavad järjest rohkem oma rolli mängima. Olukorras, kus Euroopa liit, eks ole, nüüd põhiseaduse nii-öelda koomaseisundis on praegu sattunud No siin juba ühes saates ja sai, sai ennustatud, et Euroopa Liit ilmselt tulevikus mitte ei muutu ühtlasemaks, vaid vastupidi, et Euroopa liit, noh ilmselt jääb muidugi alles, aga tugevnevad need reaalsed koostöövormid ja eri riikidevahelised sellised koostöö koostööasjad kas siis välispoliitika või majanduse vallas või mida iganes ja ilmselt see ongi vähemalt lähemate aastate jooksul Euroopa liidu tulevikku. No see on ilmselt kõige lihtsama. Ma ei oska öelda, kas vastupanu teed minek ehk nii-öelda isevoolu teed minek kui, kui poliitiliselt lõdvas ühenduses säilib ühtne turg, eks ole. Ja poliitiliselt hakkavad omandama hoopis teised asjad, palju palju tähtsamaid nihukesi momente, kui, kui, kui tahaks tegelikult Eesti-sugune väikeriik ehk siis teiste sõnadega öeldes ühisest julgeoleku- ja välispoliitikast vähemalt praeguses seisus ei maksa mitte unistada. Jah, ilmselt ja siin Poola Poola presidendi näide ja Poola käitumise näide on see, et noh, näiteks välispoliitika meile väga olulistes küsimustes ilmselt peakski partner olema just Poola ja mitte ainult Eesti, vaid siis ütleme siis Balti riigid ja Poola Ja miks mitte ka Budapest, Praha, näiteks mõnedes küsimustes No mis puudutab Euroopa liitu, siis mina ei oleks nagunii pessimistlik, et Euroopa liidus on varemgi olnud selliseid sügavaid mõõnesid kriise ja nendest on ikka üle saadud. Ei mõtlesingi, et ega Euroopa liit ei kao. Ilmselt kui ma ei eksi, kas Luksemburgis on homme rahvahääletus või on siis on, siis on nagu näha, mismoodi asjad arenevad. Nonii meile antud aeg on nüüd otsas. Aitäh kolleegidele Külli-Riin, Tigasson ele, Peeter Kaldre ja mina olin saatejuht Aarne Rannamäe. Järgmine laupäev juba Mart Ummelas juhtimisel uus kolmik. Ja tegelikult Mart Ummelas juhib ka ülejärgmist saadet. Kullake, meie saate kordust ja nautige suveäide kurke selle üle, et aga palavam, seda palavust ei ole enam kauaks.