Olen Peeter Helme ja algapa kirjandus, saatesarja raamat ja meri, viimane saade. Varasemates saadetes oleme rääkinud mere ja kirjanduse suhetest läbi ajaloo peamiselt tekkinud väliskirjandusest. Väikeseid vihjeid on küll eesti kirjandusele tehtud, aga nüüd päris eesti merekirjandusest tulebki tänane saade ja selleks olen kutsunud endaga siia vestlema kirjandusteadlase ja semiootika. Kadri Tüüri, tere. No mulle tundub, et me peame alustama sellest, mis on üldse tere kirjandus, seda saadet ette valmistades lugesin sinu ja Susanna Kuusiku artiklit naine laevas, laev põhjas identiteedi konstrueerimine Eesti merekirjanduses, mis ilmus 2014. aastal ajakirjas vikerkaar. Ja see artikkel alustab sellest samast küsimusest, mis kirjandus, sest et ma saan aru, et eriti eesti kirjandusest rääkides on meil põhjust vahet teha näiteks mere ja rannakirjandusel. Jah, päris kindlasti ja ühest küljest on mere ja rannakirjanduse eristamisel selline hästi tarbeline funktsioon, sellepärast et seesama artikkel, millele sa viitasid, on tegelikult välja kasvanud Susanna Kuusiku bakalaureusetööst, mida ma juhendasin. Ja seal oli tarvis materjali piiritleda nagu igas töös. Ja kui hakata lihtsalt vaatama, ehkki eesti kirjanduses tuntud teoseid, mis sisaldavad võrdtegevuspaigana või mingites seostes tähendusliku taustana siis neid on meeletus koguses rohkem, kui me oskame võib-olla kooli kirjandustundide põhjal arvata. Ja selline kerge terminoloogiline segadus selle ainevalla käsitlemisel tõenäoliselt ongi tingitud olnud sellest, et seda mis on merekirjandus, mis on rannakirjandus, mis on neid määratlevad tunnused, seda ei ole väga põhjalikult varem püütud analüüsida mitmetel põhjustel, sest keskkonnakui kirjandusteose tähendusliku kompositsiooni osa uurimine on üpris uus nähtus. Ja kui me räägime sellisest keskkonnateadlikkust, kirjandus uurimisest või ökokriitikast, siis see ei ole mitte ainult Eesti eripära, vaid kogu maailmas on see ikkagi valdavalt olnud keskendunud kuiva maa keskkondadele. Inglise keeles kasutatakse kriitikat paralleelnimetusena isegi kriin litri kruvid ja siis ja sellele vastukaaluks on siis omakorda mõned teoreetikud välja pakkunud sellise määratluse nagu Blue litri kleidi sees mis peaks siis keskenduma eeskätt merekeskkondade analüüsimisele, kirjandusteostes ja sellele, kuidas merd on kirjandusteostes esitatud ja milliseid inimeste nii tegelaste kui autorite kui ka laiemalt ühiskondlikke hoiakuid, nii võiksime sealt välja lugeda. Aga kui me nüüd jõuame tagasi selle Eesti Sinise kirjanduse ja sinise kirjandusuurimise juurde siis tehti, kui me hakkame mõtlema, siis ilmselt sellised teosed, mis inimestele esimesena pähe võiksid tulla või mida on ka kooliprogrammis õpitud või vähemalt kuskilt kuuldud, kujutavad endast valdavalt enamasti rannakirjandust August Mälk. Tegevused toimuvad rannakülas, mehed käivad kas kalal või merel, aga tulevad alati rannale tagasi. Ja üldiselt ikkagi see keskne vaatepunkt nendes teostes rannast lahku. Või siis August Gailiti karge meri tegelikult hoolimata sellest, et pealkirjas sisaldub sõna meri, on tegemist, et ranna ja rannarahva rannakultuurikujutusega all üldiselt ikkagi suurel merel ei seilata. Samas merekirjanduse puhul, kui me teeme selle hästi range ja kitsa piiritlemise, siis me võiksime ütelda, et merekirjandus on see kus teose põhiliseks tegevuskohaks on avameri. Ja nagu me teame, avamerel inimene ei saa viibida ilma vee peal seismist võimaldava aluseta, mis tähendab seda, et merekirjanduses tegevus toimub enamasti laeval. Niimoodi võttes võib öelda, et Eesti merekirjanduse traditsioon on ju väga pikk, sest et ka Läti Henriku Liivimaa kroonikas on merelahingu kirjeldus. Siin jällegi võiks viidates suurtele Briti merekirjanduse teoreetikutele öelda, et me saame kõiki neid teoseid, kus tegevus toimub merel, jagada laias laastus kahte. Ühel juhul toimub see tegevus seal lihtsalt noh, juhuslikult või taustana ja teisel juhul mängib meri sündmuste suunamises väga olulist rolli. Et, et on, on teoseid, mille tegevus ei saa kaks toimuda kusagil mujal kui merel ja laevas. On teisi teoseid, mis võiksid toimuda mis tahes suletud ruumis või mistahes erakordsetes oludes läbi Henriku kroonikas, võib-olla tõesti meri on lihtsalt selline episoodiline koht. Samas tõesti, kui mõtlema hakata, siis seda võiks võib-olla lugeda lausa rännu narratiivina, sest tegemist on ikkagi nagu rändamise ja avastusretkega ja see on ka muidugi merekirjanduses hästi oluline see avastuslik komponent. Jah, selles suunas edasi mõeldes üks varasemaid Eestile tere kirjelduse näiteid, isegi eesti kirjanduse näiteid on tegelikult laevamees Jüri Jüris, Nonii raamat. Ühe Eesti meremehereis Askoldi laeva peal. Jah, mul on see kunagi lapsena lugenud. Mis ka iseenesest on kombinatsioon sellisest raamatust reisikirjast, et ta ikkagi valdavalt kirjeldab seda, mida ta näeb nendes sadamalinnades ja, ja kombeid, mis inimestel on, aga samas seda kogu seda lugu struktureerib selle laeva teekond ja selle laevaajaline ütleme, selle teekonna ajaline kestus ja selle ruumiline ulatus, lootus, et need on juba hästi olulised oponendid, mille alusel me võiksime öelda, et see on ikkagi teekond, mis ei oleks saanud aset leida mingil muul moel kui laeva peal, nii et see on juba stiilipuhtalt merekirjandus. Aga siis võib ju sedasama mõtet järgides öelda ka, et ka rannakirjanduse jaoks on ju meri vältimatult oluline, see ei oleks rand, kui seal poleks merd. Jah, iseenesest muidugi, võib-olla võiks isegi öelda, et, et ükskõik, kas tegemist on mere või rannakirjandusega, vältimatult olulised on seal tegelikult inimsuhted ja meri on see, mis nende inimsuhete taustana siis toob väga eredalt välja mingisugused olukorrad, millega lugeja saab samastuda rannakirjanduse puhul, meri on selles mõttes selline võib-olla pisut stiihiline element, kuna me teame, et meri on ettearvamatu ja seal võib juhtuda nii kaotsiminekuid kui tagasitulekuid, et ka 21. sajandil siis rannakirjanduses väga tihti, see meri ongi sellises positsioonis, kus ta võib mõne tegelase mingiks hetkeks ära võtta või panna kriitilisse olukorda, kus ilmnevad siis tema kui inimese suurus või väiksus. Merekirjanduses on selles mõttes olukord kriitilisem. Et kui tegevus toimub laeval, mis asub keset merd või ta sõidab sadamast välja ja on teada, et lähemate päevade või nädalate või isegi kuude jooksul ta sadamasse tagasi ei lähe või kusagile sealt päevast nii-öelda pääsu ei ole, kui sa seal ajas oled, siis enamasti sa oled selle asja pärast. Ja sellelt laevalt lahkumine üldiselt toimub ainult kas raske haiguse või surma läbi. Ja sellisel juhul saab hoopis tähtsamaks seesama laev kui mikroühiskond ja need suhted nii hierarhilised kui, kui emotsionaalsed. Mis sellel ühel laeval siis valitsevad. Ja tõepoolest täna hommikul proovis siia sõites toimus veel väike spontaanne vestlusring kirjanduse teemadel ja et missugune siis on ikkagi selline õige merekirjandus. Ja tõepoolest siis üks vestlusringis osalejatest märkis, et, et noh, et kaua sa ikka neid laineid kirjeldada jaksad ega üle 10 lehekülje väga ei tule välja. Et tõepoolest nii on, see meri on seal vältimatu taustana aga ta annab raamid nendele inimtegevuse sündmustele, mis siis selles piiratud laevakeskkonnas toimuvad. Aga ma tahaks veel korraks tagasi tulla siiski sellesama rannakirjanduse juurde, nimelt tekkis mul selline mõte mis ei ole selles mõttes põhjendatud, et mul ei ole võrdlusmaterjali. Aga kas võib olla, et Eestis on seda rannakirjandust just nii palju viljeldud, sellepärast et see meri, mis meil siin on ka selline tilluke ja nagu polegi päris meri ja siis enamasti askeldataksegi linnale, kui ka merele minnakse, ei ole see ka mingi suur kapitaalne merele minek, nagu kuskil ookeanile minek oleks. Selles oletuses on ajalooline taust täiesti olemas, sellepärast et tõepoolest siin on nagu kaks asja, et esiteks, eestlased tõesti ei ole olnud ajalooliselt selline suur meresõidurahvas. Eestlased on tõesti olnud rannaäärsetes paikkondades pigem sellised rannakalurid ja suurtele meredele, ütleme isegi nagu Läänemerest väljapoole ei ole eestlastel üldiselt enne kahekümnendat sajandit asja olnud. Kindlasti on eestlasi, kes on teeninud keiserliku mereväes, on teada baltisaksa soost. Maadeavastajatele oli meeskonnas oma kodukandist kaasa võetud eestlastest meremehi, aga nemad ei ole üldiselt midagi kirjutanud. Või neid kirjalikke jälgi ei ole, ei ole alles. Kahtlemata asi on ka selles, et kui tahta ikkagi kirjutada adekvaatset mereproosat siis peaks olema merel käinud ja kui juba merel olla, siis seal tuleb teha tööd. Üldiselt see ei ole koht, kus saaks uimerdada ja kontempleerida ja midagi kirja panna. Enne Juhan Smuuli sellist merele osaleva kirjaniku institutsiooni ei tuntud. Ja sellepärast siis tõesti ma ütleksin, et üks esimesi selliseid pikemaid ja kahjuks ka väga sügavalt unustuse hõlma vajunud pikka merereisikirjeldusi eesti keeles on selgelt vähetuntud kirjanikult, nagu Evald Tammlaan kes kirjutas pseudonüümi jänkimees all. Ja kui 1932. aastal moodustati siis endiste salapiirituse vedajate isikkoosseisu ja kapitali baasil Eesti heeringa püügilaevastik mis siirdus tundmatusse täiesti otseses mõttes, mehed ei olnud kunagi seal käinud, keegi polnud elusat heeringat näinud. Nad läksid mitme laevaga Islandi vetesse heeringapüügile. Ja kaasas oli siis Evald Tammlaan, kes kirjutas 20 kuueosalise sarja Eesti Päevalehes. Jänki mehe heeringakirjad, kus ta kirjeldab üpris detailselt seda, mismoodi need meeskonnad komplekteeriti, kuidas laevad komplekteerida. Kuidas see laevareis kulges, missuguseid takistusi nad oma teel kohtasid, nii poliitilisi kui, kui olmelisi. Kuidas toimus kalade püük, kuidas nad üldsegi sellega, nagu siis tutvust tegid kuidas neid kalu täpselt seal laeva peal siis rapiti, soolati ja tünnidesse pandi, kuidas see kõik edasi läks, kuni siis sellise heeringate kodumaale saatmiseni välja, et see on tegelikult hästi huvitav dokument. Ja see on mõnusasti kirja pandud, et seal on tõesti palju, mida, mida lugeda ja avastada. On kahju, et seda ei ole praegu uuesti välja antud, aga kuna need päevalehed on kõik Meil Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist igaris olemas, siis tõesti soovitan need välja otsida ja vaadata. See on suurepärane tükk lugemist ja üks esimesi Eesti avamere proosailminguid. Aga kas sa tegelikult juba mainisid ka seda põhjust, miks selline Eesti merekirjandus sai tuule tiibadesse sellest pärast teist maailmasõda, et varem tõesti ei olnudki selliseid inimesi, kes oleks saanud seda üldse kirjutada ja varem ei olnud ka kuidas öelda institutsionaalset baasi sellele. Ehk siis lihtsustatult öeldes, et nõukogude korra viljastavates tingimustes võeti Juhan Smuul avamerele kaasa ja sai kirjutada. Jah, selles mõttes tegelikult, et üks samm sealt ettepoole on veel tema kaasmaalase Aadu Hindi romaan, tule, mees, mis kirjeldab ühe siis selliste Literaadi kalduvustega meesterahvasõit do kauba Aurikul millel on ilmselt väikene autobiograafiline taust. Ja see romaan ilmus siis 38. aastal. See kannab minu meelest tõesti seda pitserit, et ega ilmselt kirjanikul seal merel ei ole olnud aega niimoodi nagu korralikult läbi mõelda või komponeerida, seal on hästi palju sellist laevandusliku tehnilist oskussõnavara ja see kogu see kompositsioon logiseb ja katkeb. Armastust on ka aga väga aktiivselt. Et selles mõttes see on täiesti näide sellest, et kui kirjanik kangesti soovis Ta ta töö laevas ja kirjaniku ameti, siis ütleme nii, et sellise nagu tõsise töötegemise kõrvalt ilmselt see ikkagi nagu väga hästi ei õnnestunud. Selles mõttes on tõesti Juhan Smuul juba juba suur hüpe edasi. Tegelikult ta oli igatsenud merele pääseda juba poisikesest peale, et need kaks igatsust saada meremeheks saada kirjanikuks ilmselt olid tal olemas ikkagi juba 30.-te aastate teisest poolest alates. See, et ta ei saanud meheks, oli tingitud nii poliitilistest oludest kui ka tema kehvast tervisest. Ja see, et ta 55. aastal võeti siis kaasa esimesele Eesti Nõukogude heeringa püügi ekspeditsioonile. Põhi Atlandile oli ühest küljest ilmselt, et siis võimaluse andmine talle kui Eesti Kirjanike Liidu kõrgeim nomenklatuur sel kohal olevale isikule, kui ikkagi nii tähtis isik midagi soovib, siis talle tuleb võimaldada seda. Teine põhjus oli muidugi hästi isiklik. Selle heeringalaeva kapten, millega ta merele pääses, oli tema enda kodukülamees Vaino noor. Et seal oli ikkagi isiklik kontakt, isikliku usaldus ka päris kindlasti mängus, päris võõrast inimest poleks niimoodi laeva võetud. Ja nagu kirjandusteadlane Maie Kalda on osutanud, et see tegelikult oli Smuuli jaoks ja laiemalt ka kogu Eesti sõjajärgse kirjanduse jaoks selline nagu täiesti vabastav ja plahvatuslik elamus. See, kui keegi pääses välja sellest hästi umbseks ja diskeks valvatud sellisest 50.-te koledast koledast atmosfäärist. Etapp pääses merele, ta sai seda, mis siia maha jäi, vaadata distantsilt ja vaadata ka isegi huumoriga. Ja Smuul selle reisi tulemusena kirjutasid meeletu hulga tekste. Ta kirjutas luuletsükli Atlandi ookean. Ta kirjutas lasteraamatu Meremees nurka. Ta kirjutas sellise sõljetoni laadse muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol. Ja ta kirjutas näidendi Atlandi ookean. Metsikult palju. Kas võib siis isegi äkki nii-öelda, et Smuul oma nimetatud tekstidega avas nagu mingisuguse kuldaja eesti merekirjanduses, sest et kuuekümnendatel seitsmekümnendatel tuli ju neid autoreid ja raamatuid kohe võiks öelda terve rida. Jah, kindlasti, see oli ühest küljest selline nagu laiemalt mingisuguste uute tuulte toomine sellesse Umbunud eesti kirjandusse, aga teisalt tõesti see oli nagu teenäitamine teistele kirjanikele või kirjaniku hakatistele, kes tundsid huvi samasuguse ainevaldkonna vastu. Ja see andis kindlasti julgustust ja, ja näitas, et, et seda teemat käsitlevaid raamatuid on võimalik kirjutada, on võimalik avaldada ja seda võib proovida teha. Jällegi niimoodi sugulaste liini pidi edasi minnes. Kahtlemata kõige otsesemalt puudutas Juhan Smuuli onupoegi Ülo ja Jüri tuulikut, keda kui kaksikvendi kahtlemata tihtipeale segamini aetakse, aga mina ütleksin, et vahet saab teha mitte selle järgi, et ühel on habe, teisel ei ole, vaid ka selle järgi, et üks on Ranno kirjanik ja teine on merekirjanik. Jüri Tuulik kirjutas pigem selliseid rannakirjandusse kuuluvaid jutte Aabrukast, mere väärsetest inimestest, sellisest ranna rannakülaelutunnetusest ka tema räim, pisike kena kala on sisuliselt ikkagi ikkagi rannaaineline, mis siis, et teda püütakse suurest Läänemerest. Aga tema raskuskese on ikkagi ikkagi rannas. Samal ajal Ülo Tuulik oli see, kes astus täiesti otseselt Juhan Smuuli jälgedes, sellega Ta täiesti sihipäraselt pürgis. Pürgis kaasa erinevatele kaugsõidulaevadele ja kirjutas siis kirjutas siis selle kogemuse põhjal nii olukirjeldusi kui novelle. Ja need Ülo Tuuliku kirjutis, et ma arvan, et ongi võib-olla see eesti merekirjanduse raskuskese see, kus merekirjandus ilmneb oma kõige sellisel ehedamal kujul. Ta on tõesti hästi ja kirja oskajalt kirja pandud mereelukujutus. Kusjuures autor on olnud selles mõttes nendel laevadel kahetises positsioonis et tema nagu ta on ise öelnud, et ta ei olnud nendel laevadel kaasas kirjanikuna, tal oli ikka mingisugune amethligas hulkuvate ööbilvede leia või, või nooremtehnoloog või midagi sellist. Aga samas, et talle anti nagu laevas ikkagi ka piisavalt aega vaadelda, kirjutada, omaette olla noh, ühesõnaga et oli teada, et tema staatus on pisut teistsugune ja, ja ta ei pidanud nagu ikkagi 12 tundi päevas tööd murdma, ehkki ta kirjutab oma Aafrika kuumas meres ka näiteks tööst kalajahutsehhis väga hirmus kirjeldus, kuumushais tolm, et ta on selle kõik oma nahal läbi teinud ja tänu sellele ta oskab sellest kirjutada ja see on väga-väga selgelt suletud ruumi nagu selline poeetika, mis seal ennast tekstile peale surub. Aga kas sa ei ole omamoodi paradoksaalne, et just ajastul, mil meri oli lihtinimesele suletud, valmis niivõrd palju mereteemalisi tekste, kus on, kus on mereromaanid praegu? Muidugi tuleb jällegi tulla tagasi selle merekirjanduse põhilisi tunnusjoone juurde et merel sa oled laevas ja laev on väga suletud süsteem. Ja teadagi meremehed, kelle Keit ei olnud korras, ei pääsenudki sadamates maale passisidki laevas, kui laev sadamasse jõudis maale, lasti ikkagi ainult ideoloogiliselt ustavat elementi. Ja näiteks Heino Germik, kes on töötanud Nõukogude baaslaevadel kapteni esimese abi, ehk siis sellise poliitabina kes pidi valvama meeskonna moraali järele. Tema raamatus vene meri, mis põhineb tema merel peetud päevikutes on väga elavalt seda kirjeldatud, kuidas, kuidas ta on pidevalt mures selle üle, et kes pääsevad maale, mida nad seal maal teevad, et nad ei müüks maha laeva vaskosasid. Ühesõnaga, selline selline suletus ja järelvalve oli ikkagi väga iseloomulik sellele ajastule. Ja kui me räägime merest, siis kahtlemata see merele pääsemine oli teatud määralide pääs välja sellest sellest nõukogude ühiskonnast. Ja natuke suuremal määral pääs välja kui loominguline komandeeringu Kesk-Aasia vabariikidesse. Samas kindlasti sellel on ikkagi kaasas ka 20. sajandil ja nende suurte jõhkrate rauast, traallaevade ja baaslaevade ajastul, sellel on teatud selline romantiline aura veel sellest ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, mitte vastupidi. Et, et selline mere romantiseerimine ei ole tegelikult kuhugi kadunud. Võib-olla selle näitena kuulaks vahepeal muusikat ja sa valisid üheks looks ühe muusikapala, mis räägibki just sellisest meresõidu väga romantilisest ajajärgust. Jah, väike neid või siis roosa mardi dollari laul, mille järgi on väga mõnus tantsida. See on Reilender. Ja selle puhul ma arvan, et see võiks olla nagu üks selline näide lauludest sellistest lihtsatest külas lauldavatest lauludest, mis võis innustada näiteks Juhan Smuuli tema mereigatsuses seda on öelnud ka Briti merekirjanduse uurijad. Romantilised meremeeste laulud olidki osaliselt kasutuses ka selleks, et noortel poistel päid segamini ajada, nad laevale meelitada. See, et laevas tegelikult on kohutavalt raske töö ja sa ei pääse sealt mitte kusagile see on juba täiesti teisejärguline, see jääb neist lauludest välja, aga just see selline uljas ja bravuurikas ja kui hea sul ikkagi siis on, kui lõpuks tagasi saad. Et see, see tunne on minu meelest seal väga hästi sees. Niisiis väike neid väikeste lõõtspillide ühingu esituses. Ja. Jätkub kirjandussaade raamat ja meri, mina olen Peeter Helme, oleme jõudnud saatesarja viimase saarteni ja selle viimase saate teema on Meri eesti kirjanduses ning sellest olen kutsunud endaga rääkima kirjandusteadlase ja semiootika Kadri Tüüri. Rääkisime saate esimeses pooles juba päris mitmest olulisest Eesti kirjanikust. Ja üks asi, mis neid kõiki kahtlemata ühendab, on see, et nad kõik on mehed ja kui kuulasime just väikeste lõõtspillide ühingu esituses lugu väike neid, siis rääkis ka sellisest meremehe igatsusest naiste järele, et tõesti, kus on siis naised, kas naised ei ole merest midagi kirjutanud, kas naised on kogu aeg selles passiivses rollis? Seesama vikerkaare artikkel, naine laevas, laev põhjas, millal sa kirjutasid koos Susanna kuusikuga? Räägib ju ka sellest, kuidas, kui lihtsalt ka merekirjanduses esinevad, siis esinevad sellised meeste loodud ideaal tüüpidena või vähemalt nad on loodud sellisteks hektarit täna, kes hästi sobituvad sinna meeste maailma vastavalt meeste vajadustele. Kas siis naised on tõesti, kui jutt käib merest kogu aeg sellises passiivses rollis? Kindlasti mitte, aga tunnistan ausalt, et see on teema, mida tuleks märksa põhjalikumalt uurida. Kindlasti naised on kirjutanud luuletusi, nagu sa isegi märkisid esimesena, võib-olla tuleb meelde kohe Debora Vaarandi, inimesed vaatavad merele. Muidugi inimesed ja ka luuletaja asuvad kaldal ja silmitsevad merd. Et see vaatepunkt on kaldal, näiteks Kersti Merilaas-il on pühendusluuletus Juhan Smuuli-le tervitustega heeringalaeva, nii et selles mõttes nad seostuvad, et aga kaldalt. Ja kui nüüd mõelda veel naisautoritele, siis üks, keda ma kindlasti tahaksin selles kontekstis välja tuua, ehkki rangelt võttes tegemist on anna kirjandusega on muhulasest kirjanik Raissa kõva mees, kes avaldas oma teosed viiekümnendatel ja kuuekümnendatel Kanadas ja temal romaanis kahe väina vahel. On selline hästi äge kirjeldus sellest, kuidas naised käivad rändpüügil püüavad siis Muhu rannikulähedastel laidudel räime. Ja kui ma hakkasin vaatama, siis hämmastusega leidsin, et, et meie teatmeteosed alates entsüklopeediast, mereleksikonist ja lõpetades rahvakultuurialaste käsitlustega mitte kusagil ei räägi sellest, et selline naiste rändpüügil käimise traditsioon oli olemas. Tõesti, et kas, kas ütlevad, et need olid mehed või siis mõned sellised autorid väldivad soomääratlusega sõna, ütlevad, need olid Randlased või, või paatkonna liikmed. Justkui oleks kahju seda naise sõna välja öelda. Et selles mõttes ma arvan, et, et selliseid naiste positsiooni ja seda, mida naised tegid merel neid kirjeldusi tõenäoliselt on veelgi, aga nad on veel üles leidmata. Ja üks väga ilus pilt naiskalurist on veel tegelikult Debora Vaarandi üks luuletus mis on tegelikult kirjutatud Juhan Smuuli poole tütrest Janne tüürist, kes oli üks Koguva küla tormi, poja kolhoosi naiskaluritest. Ja, ja see on hästi niimoodi ilusasti kirjutatud luuletus sellest, kuidas paratamatult, kui peale sõda mehi oli vähe, siis naised pidid kalastuses kaasa lööma, rannakalanduses kaasa lööma, midagi teha ei olnud ja nad tegid seda ja nad olid tugevad, aga muidugi selle võrra nad ka närtsisid kiiremi. Ehkki ma pean ütlema, et need naiskalurid, keda mina tean, need on ikkagi elanud hea tervise juures, kõrge vanaduseni, säilitanud sealjuures ka terve mõistuse, nii et tegelikult see kalastamine absoluutselt ei ole naisterahvastele vastunäidustatud, see on ka päris kindel. Aga ometi on mehed sellest kõigest rohkem kirjutanud ja siin samas Vikerkaares on ju ka pikemalt peatatud August Gailiti kargel merel ja selle naistegelasel Doora jookusel, kes on ju noh, tegelikult ikka selline võiks öelda klassikaline mehe loodud naiskarakter. Jah, mis ma oskan selle peale öelda, eks loomulikult nii merel kui kirjanduses paratamatult ikkagi nagu öeldakse, tihtipeale naine on see, kui kaks meest temast räägivad või et see naine kujuneb kas siis meestegelase või mees autori peas ja siis ta produtseerib seda sinna teksti miks ei ole naistele merekirjanduses sõna antud, see on eraldi teema. Aga noh, siin ma ütleksin, et merekirjandus ei ole erand ega nagu ja talupojakirjelduses ka naisele eriti sageli sõna ei anta. Kui me mõtleme kasvõi mäeküla piimameest ja mari, kus me näeme seda, mis mariga toimub ainult väljastpoolt mari ise ei saa vist seal kordagi sõna peaaegu et väljendada, mis on tema ajendid. Aga tõepoolest merekirjanduses ilmselt rolli mängib ühest küljest see, et laev on suletud süsteem hierarhilise suhetega ja mida vähem segadust tekitavaid faktoreid, sealhulgas naisi, seda parem. Sest siin tegelikult ma libiseksin võib-olla veel ühele uuele teemale. Üpris sageli me näeme kas või selles samas Heino Germikul vene meres või ka Ülo Tuuliku tere juttudes, et kui naised on laevas, siis nad paratamatult tekitavad teatud pingeid ka vilju, Anslan, kes on ise peremees ja pootsman ja viljelenud siis sellist sellist mereproosat ka sealt me näeme, noh, ta ikkagi nagu tunnistab, et, et kui naised on laevas, siis siis draamat on nagu täiesti kindlalt tulekul, aga samas võib arvata, et need raamatud on piisavalt koledad selleks, et neid ei tahaks keegi kirjanduses kujutada. Selles mõttes Germicon erand, et tema kujutab erakordse naturalismiga paari sellist väga koledat juhtumit nagu sellest, kuidas naised merel verest tühjaks voolavad bioloogilistel põhjustel. Et seda on nagu raske selliseks korralikuks ilukirjanduseks vormida, ma kardan, nii mehe kui naise perspektiivist. Või mis sa seal ikka vormid, kui sa suremas oled. Selles mõttes. Et teine selline, nüüd nüüd muidugi jah, ma peaksin ütlema, et, et see üleminek on siin iseenesest kahtlane. Aga kontrastina on loomad laevas. Kui nad esinevad, siis nad alati võtavad pingeid maha. Et see on kuidagi hoopis teisest kategooriast olend või tegelane, aga ta on ikkagi elusolend. Ja päris mitmel puhul me näeme, kuidas see loom laevas ühendab meeskonda tekitab lõbusaid olukordi, kõik tahavad, tema eest hoolitseda ei teki. Okei, tekib rivaliteet. Kui me mõtleme kasvõi meremees Murcale, Juhan Smuuli ainsale lasteraamatule, mis nii väga lastepärane ei olegi siis ikkagi see loom on see, kes kõiki neid merel juhtuvaid raskusi pehmendab ja aitab läbi elada, et tõesti, kui me vaatamegi meremees Murkat siis seal see, et koer on laevas tekitab hoopis teise atmosfääri ilma pöörata, ei oleks seda raamatut saanud kirjutada. Lihtsalt kalatraaleri meeste argipäevast poleks sellist lugu välja tulnud, veel vähem oleksite saanud pidada lastekirjanduseks. Ma olen sellega paralleelselt kirjutatud Atlandi ookeanis on kaks naistegelast kellega seoses tekivad intriigid ja pinged. Või teine loom. Laevas on siis sellises teoses, mis on olemas nii koduloolise jutustusena kui ka draamatekstina umbe hirmus. Läänemerel. Jällegi laevas tekib väga kriitiline olukord, millest pääsu ei ole. Ja meremehed räägivad üksteisele lugusid ja üks lugu siis räägib sellest, kuidas tormiga teadmatusse aetud laeval on rott keda meremehed jälgivad. Ja see annab nendele tuge, sest niikaua, kuni rott on laevas, on selged laev, põhja ei lähe. Ja meremehed ei tea, kus nad on, torm ajab neid mitmeid päevi, mitmeid kümneid päevi. Aga rotika askeldab vilkalt edasi, on küll väga kondinaga askeldab ja see aitab meestel siis vastu pidada, kuni nad lõpuks päästetakse. Et, et selline noh, ma arvan, et see ei ole isegi kummaline, see on hästi loogiline. Ilmselt küll, aga kui sina tegid ühe sellise natuke ootamatu hüppe ehk siis naistelt loomadele, siis ma teeks ise ühe, võib-olla veel suurema hüppe, et nimelt sa hakkasid rääkima sellest, mis aitab lugudes pingeid maha võtta. Nendel tuli selline mõte, et kas just selleks, et pingeid maha võtta, et saaks rääkida asjadest, millest muidu rääkida ei saa. Kirjutati nõukogude ajal ka sellist mereproosat suhteliselt palju, kus tegevustik on asetatud ajas. Nagu näiteks Näiteks Herman Sergo ajaloolised mereromaanid Jah, Sergo on tegelikult ka üks hästi huvitav näide, jällegi näkimadalad, ma liigitaks pigem ranna rannaromaanide hulka, hoolimata sellest, et seal tõesti toimuvad ka retked üle Läänemere. Ja üks selline temaga väga sarnane teos on teised hiidlased, tain kalmuselt soolased tuuled, mis samuti on selline etnograafiline romaan, räägiti hiidlaste rannakülaelust, kus toimub ka väikese paadiga selliseid mõned mõned pikad mereretked, kus on väga huvitavat ja intensiivset purjetamiskirjeldused, üks kord siis Stockholmi teinekord muhusse pruudi järele. Et sellised jahmiks pöörduvad autorid sellise kaugemal mineviku poole seal ma arvan, et on võib-olla isegi sellised üldisemad üldisemalt kultuuriloolised taustad. Sergo puhul ma tahaksin aga esile tõsta tema romaani põgenikelaev mis ilmus aastal 1966 ja mis oli siis esimene teos Eesti kirjanduses mis käsitles 44. aastal Rootsi põgenemist. Ja seda ei saanud küll niimoodi tollal avalikult välja öelda, aga igal juhul see teos pälvis Hiiu kaluripreemiate tõsteti esile. Ja seal tegelikult, et ka tegevus toimub ühes laevas ühes väikeses laevas ja kuidas siis sellesse laeva kogunenud inimesed ületavad Läänemerd tormise sügisese ilmaga. Samas muidugi ikkagi enamuse sellest intriigist seal valmistab EP. D see asjaolu, et need tegelased on kõik juba varasemast omavahel tuttavad, nad on ühe küla inimesed, nendel on omavahel varasemad sellised kokkupuuted, sümpaatiad, antipaatiad ja seal laevas lihtsalt kogu see asi võimendub sellepärast et tegemist on siis nagu mitmekordse kriisisituatsiooniga laev, torm, sõda ja, ja siis veel need omavahelised pinged, mida nad küll maandavad ja kriisiolukorras suudavad hoida kokku ja teha koostööd. Aga sellegipoolest siis tõesti seal ma ütleksin, et need inimsuhted ja laev ja, ja meri on enam-vähem võrdsed kaaluga faktorit kogu selle sündmustiku arengus. Et selles mõttes kindlasti. D laeva võib võrrelda ka vanglaga, laeva võib võrrelda kloostri kah, nagu seda on teinud Juhan Smuul. See võib olla ka sellise isikliku hingelise kasvamise koht. Ja kui mõelda sellele, et, et kuidas on võimalik sealt laevast välja pääseda, sest kuival maal on olukord teine häda pärast sa saad ikkagi maad mööda minema joosta. Mis siis, et sind võidakse põgenemisel maha lasta, aga sa oled ikkagi saanud minema joosta. Siis merel on see olukord teine, sest ainus, mida sa saad teha, on hüpata üle parda, aga suhteliselt selge. Et siis sinna ka jääd. Selles mõttes on väga huvitav vaadata, kuidas Eesti merekirjanduses tegelikult see üle parda hüppamise motiiv on täiesti olemas ja, ja kordub kas või jällegi selles samas Jaanombi loos, kus tegelikult püüab sellest olukorrast pääseda, hüpata, kes üle parda ja mehed tekil veavad kihla, et kas ta nüüd haarab sellest talle päästmiseks vihatud otsast kinni või ei haara, haarab, tuleb tagasi oma oma Pinejate keskele. Või silo tuulikul on lugu Jeerumi, ehkki Jeromei salapärasest kadumisest, mis on esitatud sellise nagu üpris lihtsameelse madruse seletuskirjana. Et mida mina sellest ero meist pea on, ega ma ei tea tast midagi, üks imelik pisike mees oli ja kadus üks üks, see lihtsalt kadus ära ja kui see lugu nagu ennast edasi kerib, siis me saame teada, et tegelikult ikkagi see Iromei, kes töötas laeval, siis laomehena, et, et ta on kannatanud nii seepärast, et tal on eraelus lüngad, et tal on maal Rätsepa karjäär untsu läinud. Et ta meeskond ikkagi nagu noh, loo mees on ikka tihtipeale süüdi, et ta on väikest kasvu ja meeskond teeb selle üle ka selliseid praktilisi nalju ja vastamata tunded ja, ja ühesõnaga, et kõik sellised pisikesed pinged, mis võib-olla maal ei annaks nii palju tunda sõid minema, jalutada, aga merele sa ei pääse sellest kusagile ja sa ei pääse ka iseenda eest kusagile. Ja lõppkokkuvõttes me ei saa teada, kas Jeromei hüppas ise Marta või ta aidati mingi konflikti käigus, et, et need asjad on noh, on, on selliseid tumedaid kohti ja tegelikult Juhan Smuul on jällegi kirjutanud sellest, et inimese hinges on selliseid uksi, mille taga on pimedus ja merel on need uksed eriti nõrgalt rivistatud. See kõlab üsna süngelt, aga minu meelest veidi optimistlikum järeldus, mis ma sellest jutust teeksin, on hoopis see, et tõesti merikeskkonnana pakub kirjanikule väga häid võimalusi ja nagu me oleme siin saate jooksul ka kuulnud, on eesti kirjanikud neid võimalusi väga julgesti ja hästi osanud ära kasutada. Jah, seda võib öelda ja ma arvan, et tegelikult merel on väga suur kirjanduslik potentsiaal ka tänapäeval. Võib-olla lihtsalt, et kuna Eesti merelaevastiku kalalaevastik on sisuliselt kadunud, siis selliseid laevanarratiive meil ilmselt lähemal ajal palju oodata ei ole. Et pigem on meil tekkinud selline hobimeresõidu ja jahiga merel purjetamise kultuursele näiteid on meil ka ütlemata ka kasvõi Marko Matvere, Meri ja kuked, mis on ka pigem selline Jüri Jüriseni tüüpi. Vaatan sadamas ringi, narratiiv raamistab ja struktureerib siis see, et, et on merereis, mis kestab ajaliselt algusest lõpuni ja marsruut, mida läbitakse millises järjekorras siis need punktid on, mida kirjeldatakse pettustel siis enamasti kas püütakse kala või, või lihtsalt Öeldakse, et ületasime kolm päeva. Et selles mõttes ma tõesti tahaks loota, et eestlaste ja ka eesti kirjanike kontaktid merega taas mitmekesistuvad ja et oleks midagi uut ja huvitavat, mida oodata. Jah, tõesti, ma enne saate algust mõtlesin ise ka, et mis meil siis praegu nii väga on. Ja, ja siis ainuke veega seotud raamat, mida ma ise viimasel ajal lugenud olen, oli Olavi Ruitlane vee peal, kus järve peal püütaksegi osa No see on muidugi jah rannakirjandus, ehkki sisevete rannakirjandus ja minu meelest sellisena imetore. Mina lugesin seda rõõmuga vaadates, et tõepoolest mitte ainult meri, vaid igasugune vesi mõjub inimese peale, nii et ta muutub teiste vastu mõistvamaks. Et ta suudab ka kõige sandimas inimeses näha midagi positiivset. Väga, väga tore ja lootustandev. Ja muidugi praegu on väga viljakas avamerekirjanik Lembit uustulnd, meie rannakirjaniku Albert uustulnd poeg. Ehkki temal aga ikkagi paljudel juhtudel, see meri on selliste pikemate proosateoste puhul pigem ettekääne kui tegelane, ehkki tema merejuttude kogumikus on küll väga ilusaid elavaid selliseid kaubalaeva, meremehe elu, kirjeldusi. Nii et võib öelda, et meie kuulaja leiab soovi korral lugemist nii varasemast ajast kui tänapäevast piisavalt, kui ennast ainult natukene kokku võtta ja otsida. Jah, kindlasti, ja nagu me selle naiste teema puhul leidsime, et otsimist, kaevamist ja avastamisrõõmu on siin kindlasti veel päris paljudele kirjandusteadlastele ja tudengitele ja loomulikult ka lihtsalt lugejatele, sest sest sedasorti kirjandusest võib teinekord leida väga üllatavaid ja sügavaid tõdemusi ka inimene, kes ei ole võib-olla ise mitte kunagi mere ääres või mere peal käinudki. Suur tänu selle vestluse eest, Kadri Tüür. Minu meelest oli see väga ilus mõte, millega lõpetada. Julgustame Sis kuulajaid rohkem otsima ja lugema, sest et vesikeskkonnana on miski, mis aitab meil iseennast ja oma kaaskodanike paremas valguses näha. Kas, kas niivist kõlasemate? No ütleme nii, et võib-olla mitte ainult paremas valguses näha, vaid võib-olla ta aitab ikkagi ka meil endil olla natuke paremad inimesed. See on väga hea mõte ja vot täpselt selle mõttega lõpetamegi saatesarja raamat ja meri. Aga Kadri Sahelisid siia saate lõppu ju tegelikult ühe muusikapala ka veel. Jah, ja see on võib-olla selline pisut võib-olla selline ootamatu valik see on. Aga seda laulu valides ma mõtlesin tõtt-öelda oma onu Tõnu peale, kes on elupõline kalur Pärnus ja. Pööraseid lugusid sellest, kuidas nemad traaliga mööda Läänemerd sõitsid ja rokkisid Dirhamis ja salats kriivas. Ma olen kuulnud ilmselt mitte kõige detailsemaid lugusid, aga mulle tundus, et see võiks olla midagi, mis natuke nagu seda tema elu ja ajastut kajastab ja, ja, ja võib-olla rõõmustaks ka teda selle kuulamine, see on tõesti selline Läänemeretraallaevamehe rokiva elu kirjeldus, kuulake, nautige. Saate lõppu jääb siis mängima meremehe armastus, mille esitab ansambel Fix. Mina olen Peeter Helme ja sellega lõppeb saatesariraamat ja meri. Kuulmiseni. Ma siin nüüd mees, kes tulunud laest viis Korda laeva pardale. Keskklassi. Laske kaldal. Laske Augele talda Mustamäe keskklassi. Teema. Tunneta õuda järgi ei hirmuta kes laeti iga omal käel leelo. Tungal alla hirmu. Et kui me nüüd ei jää ta naist armasta