Tere olen Peeter Helme ning oleme jõudnud täpselt poole peale saatega, mille teemaks on kirjanduse suhted merega, meresuhted kirjandusega. Varasemates saadetes oleme käsitlenud inimkonna kõige varasemat kirjanduslikku pärandit, kus oli juttu veest käest ning oleme rääkinud ilmselt kõigile raadiokuulajatele lapsepõlvest meelde jäänud seikluslugudest ja erinevate meresõitjate elulugudest. Ja nüüd, olles jõudnud täpselt poole peale, võtame ette selle raamatu, mille pealkiri inspireeris ka saatesarja raamat ja meri. Pealkirja selleks raamatuks on loomulikult Hemingway, vanamees ja meri. Pean tunnistama, et saateks ette valmistades tabas mind mõte, et äkki see on üldse üks täiesti vale raamat. Sellest raamatust on nii palju kirjutatud ja enamasti on kirjutatud kõigest muust verest. Smeri taandub ühe sümbolina kuskile sellistesse kaugetesse kihtidesse, et enamasti kriitikuid ja kirjandusuurijad ei pööragi sellele tähelepanu. Küll räägitakse siin raamat religioossest sümboolikast räägitakse sotsiaalsete vastuolude esiletoomisest. Räägitakse Hemingway-le nii armsa üksiku kangelase kuvandi muundumisest ja kõigest kõigest muust käest enamasti mitte väga palju. Aga selleks, et natukene nüüd aru saada, kas vanamees ja meri ikka on üks mereraamat või mitte. Kutsusin siia saatesse inimese, kes kutse peale vaimustunud nõus oli tulema, ütles, et temal on see autor armas ja see raamat armas ja ta hea meelega tahab tulla rääkima. Selleks inimeseks on Jürgen Rooste terideni. Tere jälle Jürgen siia saatesse, see oli juba päris mitmes kord, kui sa, kui sa käid mõnes minu saates rääkimas mõnest endale armsast autorist, raamatust ja, ja selles mõttes, et ei, et ma mõtlen käega. Mis mina mälest merre pere peal olen loksunud küll ja niiviisi ja ja käinud, aga ega ma ei ole ka mingi selles mõttes mereinimene, kirglik purjetaja või kirglik kalamees, eks ole. Ma ei ole aga, aga kirglik selles mõttes, et Hemingway mind kunagi kirjutajana käimalikesse küll tegelikult oleks kirjutama hakanud, kui ma ei oleks mingeid lugenud, ta oli, tema oli võib-olla üks põhiline tõukejõud kuma teismelisena lugesin Hemingway, siis ma tahtsin hakata ise kirjutama. See on küll natukene ootamatu paralleel tegelikult, sest et kui sinu luuletusi lugeda, siis esimesena ei tuleks pähe mõjutajatest nimetada heiminguid. On võib-olla küll kummaline, aga aga teisest küljest jällegi nagu sellega on samamoodi, eks, ega kõige parem luule on ju nagu proosa või õieti ütleme kõige parem proosa ongi luule. Mõlemat pidi ja selle merega on ka niiviisi ka meri on ju alati stiihia ega merikirjanduses ei ole kunagi elus käega katsutav meri. Et ka kõige suuremate merekarude lood ja mälestused on, on seal mittegi, meri on seal paberi peal, muutub ta kujundiks ja mingisuguseid kas just nimelt stiihia. Kõik need, mis sinna siis painduvad ja midagi, mis meid minema kannab, noh, selles mõttes mõtlesin kõige parem, võib-olla eesti kirjanduse ajaloos ikkagi palav merekujund on, eks ole, Oskar Lutsu apteekrid, kui ta räägib abieluranda purjetamise kujundi tobedusest, ütleb, et tegelikult abiellu astudes mees alles väljub sinna tormisele, merele, kus kunagi ei tea, mida oodata. Et selles mõttes jah, sest tyhja pool. No aga küsin siis konkreetselt, kas Hemingway, vanamees ja meri on mereromaan või mitte? Meri on siin üks tegelane, täiesti isikustatud, täiesti olemasolev tegelane, muidugi mereromaan, me võime vaielda tegelikult, kas seal romaan tänapäeval juba juba väga palju inimesi ütleks, et see on jutustus või et see on nii, nii pisikene ja temaga prantsuse tüüpi romaan, eks ole. Ühe sündmuse ümber keerlev filosoofiline üldistus prantsuse uue romaani moodi natuke. Et selles mõttes kui žanri teoreetiliselt ütelda, siis pigem on kahtlane jah, et kas arnika lõpuni. Seda enam, et ütlesin enne saadet me vestlesime. Sa ise juhtisid tähelepanu, et see tegelikult oli plaanitud suurema romaani või isegi romaanitsükli osaks. Nii see oli, jah, Hemingway oli ju tõesti plaanis kirjutada triloogia merest ja sellest sai siis valmis vanamees ja meri ja hiljem veel mingid fragmendid, mis ilmusid 1970. aastal pealkirja all saared hoovuses. Eesti keeles on see avaldatud 2010. aastal helge tõlkes. Aga jah, see triloogia ise tal valmis ei saanud ja väidetavalt väidetavalt Eks ole, oli see triloogia omakorda pidi olema osati triloogiast, kus siis oli ka see nii öelda lood, mis toimusid õhus ja maal, et tahtis nagu sellise inimolemuse kokku võtta, kuidagi sellest olla ta rääkinud palju ise sõpradele ja, ja muidu. Nii et mingis mõttes võib ütelda, et tema, see kaal, käik lõppes sarnaselt vanamehe omaga siin selles väikses romaanis Aga minu meelest on see väga oluline, et sa juhtisid just tähelepanu sellele küsimusele, et kas vanamees ja meri on romaani või mitte. Kui vanamees ja meri kõigepealt ajakirjas Lifilmus ja müüdi paari päeva jooksul Kressis vist viis miljonit eksemplari ja siis aasta hiljem ka eraldi tõmmatuna siis tekitas suurt huvi Hemingway loomingu vastu, mis vahepeal oli soikunud, sellepärast et tema viimane teos enne vanameest ja merd mis ilmus, oli siis üle jõe ja puude varju aasta 1950 ilmusse. Kriitikud tegid seal üsna ühemõtteliselt maha. Ja kui vanamees ja meri ilmus, sai sellest kohe väga populaarne teos, aga mõned kriitikud käiatud jonni. Nad hakkasid ütlema, et ahaa, Hemingway on nõrgaks, pehmeks, vanaks muutunud. Nüüd viskate kõik oma varased meetodid nurka ja kasutabki parasjagu moodsaid võtteid, et inimeste südamesse pugeda muutub melodramaatiliseks. Ja äkki tõesti ta siis laenaski sellest prantsuse uuest romaanist, mida sa mainisid, mingeid elemente? Siin mul tuleb hoopis meelde Hemingway midagi üks üks väheseid panuseid kirjandust, teooriasse mis on otseselt merekujundiga seotud ja räägib, sest jäämäeefektist või et ühesõnaga, kui kirjanik loob maailma, olgu see nii realistlike, lihtsake kui tahes, see meri on ju pealispindselt või kui ütelda, see on üsna lihtne lugu tõesti. Aga seal hakkab väga hästi töölisi, mida Hemingway kogu aeg rääkis, et 10 protsenti sellest kirjandusest imestan pinna peal, seal on see, mis me loeme, 90 protsenti on see, mis, mis tööle hakkab ja kuidas see tööle hakkab, et ühesõnaga see, mida kirjandus endaga kaasas kannab. See on muide nii ka kõige lihtsama realismi puhul, et tegelikult lihtne realism ei ole kunagi lihtne realism, et see, see ongi nagu selline kummaline kaarjad, realism kirjanduses on absurd, selles mõttes, et mis realism see on, see on, me vaatame tegelikult seda autisti pilguga, et, et see on üks on ikkagi paberil, see ei ole elu ja see tähendab juba koheselt midagi muud, isegi kui see on kellegi elulugu või kellelegi ost varastatud. Mis antud juhul joon oli tõsist kuskil 36. aastal kuskil Kuuba lähistel vanamehega oli umbes nii läinud nagu selles loos ja Hemingway oli sellest ka kirjutanud vist ajakirjaniku Aivar oli kirjutanud sellise ülevaate, väikse väikse väikse jutustada sellest ka üks üks vana tõesti oli saanud suuremat liini kätte, kes ta homsesse ja, ja kuidas siis haid sellest kalast pool olid nahka pistnud, enne kui vanamees leiti jala päästeti. Et see on nagu Kuuba kalurilugu nii-öelda Hemingway kunagisest lühikokkuvõttes pidada olema üsna mina. Mina seda artiklit pole lugenud, eks ole, aga aga lugesin ülevaadet ja leidsin, et seal oli öeldud, et see lugu on üsna sarnane, noh välja arvatud siis, et Hemingway lühiromaan lõpeb hoopis teistmoodi. Ikkagi palju sümboolsemalt tähendusrikkamalt. No sa ütlesid väga palju asju, realism ei ole kunagi realism ja ütlesid, et vaatamata sellele, et Hemingway lugu on väga lihtne lugu on siin väga palju varjatud ja väga palju sümboleid siis küsingi, nii, et üks vanamees ja meri meid jätkuvalt paelub. Miks see raamat on oluline, kas oluline vanamehe kui mere või lehma pärast? Jah, sest et paljud paljud meist ikka. Päeval puutuvad kokku veel kalapüügiga või merel käimisega, neid inimesi on, eks ole, aga kui paljud ütleme, loevad Hemingway sellepärast, et teada saada, kuidas vanamees neid silmuseid teeb ja, ja kuidas ta kasutab harpuuni madliini või hai tapmiseks või näiteks purje kokku lappamine. Et need, need nagu ei ole meile olulised, need on detailid, mis annavad loole teatava elulise mõõtme. Aga siin on kaks asja, esiteks on Hemingway saanud kätte mingisuguse, väga poeetilise, nõtke keele, sõidad alati olemas ja mina näiteks ei usu seda noh, päris mitmest armastan lugenud etteheiteid just eriti tulevase meeldist Hemingway ja siis Eduard Vilde Eestist. Et näed, et nad ajakirjanikuna nii palju töötanud, ajakirjanduslik kogemus rikkus nende stiili ära. See on jama selles suhtes, et võib-olla nad tõesti õppisid ennast napimalt väljendama, mis oli mõlema puhul ainult voorus, aga samas sisekui see napp väljendus ühineb poliitikaga siis praegu Juhan Liiv, eks ole. Ja siis see on peaaegu juba ning vei, mida ta siin näitab, meile ta näitab. Tegelikult on see väga puhas lugu. Väga harva kohtab selliseid inimesi, kes kannavad endas sellist moraali ja tahtejõudu nagu Hemingway, vanamehe peategelane, kes lõpuks nafta tuleb, see seiklusest mingis mõttes kaotajana välja, aga ta ei anna kordagi alla, tähendab ja, ja mitte ainult, et ei anna alla vaid et see on ikkagi selles mõttes sügavalt nii-öelda. Ma ei ütleks, et kristlik lugu kuigi jah, siin viidatakse otse judole, osaliselt, aga palvetab ja lubab jumalale nagu noh, mõni mõni tuntud eesti kirjandustegelane lubaseks kirikule kroonlühtrit ja pärast, kui küünlagi sai Jaak kurat, jalad põhjas. Aga, aga et vanamees lubab ikkagi oma palvet kunagi ära lugeda niiviisi ja tema puhul on see usutav, et ju ta siis oma palved niiviisi kas või mehaaniliselt ära loeb kunagi, sest ta juba toob jumalale, et kui ma sellega hakkama saan, siis laena oma 20 Haavema riieti 20 meie isa palvet. Ave Maria lihtsamalt luiged lähevad kerge Vilidel. Muidugi, aga, et kui me vaatleme, siis see, mida Hemingway siin kujutab teatava aedniku hoolimine või see on selline ütleme, inimese loomisloo juurde, tagasiminek sellesse kohta, kus inimene maailma eest hoolitsema-vastutama pannakse ja olgu ta on juba selles elu heitustan juba paradiisist väljas, et see, see juba eeldab võitlemiste tapmist. Aga see austus mere vastu, mis on päris mehemeistrile, päris kaluritel väga suur, nii palju, kui ma neid kohanud olen, kõik kõik kannavad seda endas, kes tõsiselt elavat merele ja merega. Kogu aeg, kes mõtleb, et ta mõtleb, vaatab rindel, mõtleb, ringitanud oledata, vaatab suuri merikilpkonni, kes söövad seda happelist mingi põisadru või midagi, selle õgivad, seal tilkunud Nad on toredad, isegi need rumalat mõtleb sellest kalaste kogu aeg nimetabki, seda suurt Kemad liini või ka oma vennaks ja kogu aeg suhtleb temaga. Ta isegi kahe kahe leian siit paberi pealt üles. Aga on isegi nii. Ma näen selle koha ette kaks kohta kala ütles ta. Ma armastan ja austan sind sügavalt. Aga enne kui tänane päeva õhtusse jõuab, ma tapan sinu. Lootkem, mõtles ta alati, mingi sihuke väike huumor ja selles tegelaskujus on sihuke väike väike eluline huumor olevas lahetajaskud häviceli loodan või siis veel jumalal ei ole kalad nii arukad kui meie, kes me neid tapame, ehkki nad on meist üllamad ja võimekamad, mõtleb vana mees siis hakkestel kahju suurest kalast, kes ei olnud aeg midagi söönud, aga nii kahju, kui tal kalast oli otsus, Tapa jäi kõikumatuks. Kui palju inimesi temast söönuks saavad, mõtles ta. Kas nad on seda väärt, et teda süüa? Ei, muidugi ei ole ükski inimene väärt seda suurt üllast suursuguste, väärikat kala sööma. Ei mõista neid asju, mõtles ta, aga see on küll hea, et me ei pea päikest ja kuud ja tähti jahtima, et neid tappa. Aitab, sest mälestama toidu hankima ja oma tõelisi vendi tapma. Ja muide, see vanamehe nii-öelda austus läheb nii sügavale, et ta vihkab siiralt ja südamest neid haisid, kes tulevad talt teda kalaga, röövivad ära sööma seda lihakamakad tema paadi küljes, tema. Ta ei ole 84 päevaks saaki saanud. Tema noor sõber ja abipoisse on läinud vanemate sunnil teise kalapaati tööle, eks ole, ta ta. See tähendaks tema elus suur kala tähendab tema elus suurt muutust. Ta nimetab sinna haisid dentuusodeks hambulisteks, eks ole. Ja see vanamees leiab endasse, kuigi ta vihkab südamest neid haisid ja võitlev, ta tabab meid mitu, mitu haid seal olümpiapäästa. Aga ikkagi suudab ta mõelda. Dentuus on julm ja võimekas ja tugev ja tark, aga mina olin temast targem. Vahest ehk mitte, mõtles ta, vahest olime ainult paremini relvastatud, ära mõtle, vana, ütles ta valjusti. Purjeta sellel kursil ja võtta vastu, mis tuleb. Siin on ju tegelikult selline väga sügav filosoofiline, vaatad religioosne eetos ja see on ka üks moment, mida on vanamehe ja mere puhul ikka esile toodud, et siin on palju vihjeid piiblile ja kristlikule sümboolikaga. Minu kogemus selle raamatu tõlgendamisega muide algabki kristlikul, see oli kuskil 90.-te keskpaiku, ma käisin pühavaimu kirikus. Jan kiivite oli tollal õpetaja ja kuskil jõulukandis üks kord pidasi antiivitsel jutluse ja jutluse keskmes oli mingi vanamees ja meri, tekkis ta mingis mõttes, sest mis mul on siiamaani oluline ja, ja noh, millest mul on tunne, et millest Hemingway, millest on väga palju, räägibki meil on väga palju asju inimestena, mis me tahame kätte saada nii-öelda unistused või, või ihad, et noh, et kui ma nüüd asja saan, siis on kõik korras, simman õnnelik, kui ma nüüd saan hunniku raha või? Ma saan selle naise kätte või, või kui on selle töökoha või, või sinna sõita või kui need asjad lähevad minul hästi või, või siis et noh, meil on mingisugused elu, unistused. Aga sageli on nii, et kui me selle kätte saame, siis lähebki nii nagu vanamehel siin. Et meil on lõpuks unistuse skelett. Et me vaatame sedasama asja peale, mida me oleme nii kangesti tahtnud ja igatsenud, vaatame sama samamoodi nagu laps vaatab kolm päeva päeva peale sünnipäeva, seda kõige ägedamat mänguasja, mille ta on juba ära söövad, natuke katki läinud ja mis on juba nagu igavaks läinud, et vaatame nende asjade peale, millest unistame lõpuks niiviisi, et need on tohutult skeletid ja, ja sellega ongi kõige raskem leppida ja see on see kogemus, mida siin kirjeldatakse seal see kogemus, mis on selle raamatu läbiv käse, kuidas üks inimene pühendab kirglikult kõik selleks, et saada see, mille pooldab, püüdleb saada kätte see suur suur unistus. Ja tõestada iseendale ja teistele, noh, see algab sellega, et teda peetakse häda varajaseks, et teised, teised kalurid vaatavad nooremad naelavate peale. Vanemad ohkavad vanamees, kala püütud on 84 päeva ei ole ühtegi kala kätte saanud ses suhtes, et me ei räägi väikestest kaladest, räägime nendest keda andis ka müüa, kes olid mingis mõõdus, eks ole, väiksed kalatäid, söödakalad, eks ole, lihtsalt et ta ei, ta ei saa nagu hakkama ja tal on vaja ennast mehena tõestada. Ja, ja samas eks ole, ta on hästi selline eetiliselt mõtlev tüüp, kelle jaoks keda ei häirigi, võib-olla see, et teised teda naeruvääristavad, aga tal on see mingi oma sisemine, niisugune vastutustunne, et ta ei ole küll kõrkliga ülbe, aga ta ei taha olla, eks ole. Peeter, ta natuke tunneb, et see mana linn, see poiss, kes teda aitab, et ta tuleb vastutus tema eest, et maanteel kaela peale ta tahab nagu ikkagi nii-öelda olla inimesele kasulik või täisväärtuslik ja seal selle unistuse alus ja seal kõige suurem, keda ta kunagi püüdnud näinud, see on tema nagu siht, et iseennast ületada. Ja lõpuks randa jõudes me kõik teame, mis, mis ta, eks ole, kui, kui haiparv on teda rünnanud ja ta elab selle üle, tähendab selle niiviisi üle, et ta ju läheb koju magama, hommikul paistab tema eest hoolitsema ja poiss on see, kes nutab, see tema noor abiline. Aga nad hakkavad plaane tegema, kuidas järgmiseks kalale minna, mida edasi teha, et kuidas selles punktis, kui sa nagu oled saanud vastu näppe, kui unistused on põrmustatud, kui see, mida sa oled püüdnud osutab noh hävitatuks või ikka teised näevad kõrvalt, et sa oled tohutu töö sinna pannud magama ja see ikkagi midagi ei ole, sul ei ole mitte midagi, ei jää sul käte peale skeleti eest võib-olla mingi raha saab kuskilt sümboolse, aga ikkagi ka rahaliselt majanduslikult, aga see ei ole üldse see raha ei olnud ka talle nagu kõige olulisem tegelikult mingis mõttes see teadmine, et üle elas, niiet. Et ma täpselt see lugu aitab ja tema perspektiivi muuta ja sellest räägivad ju tema unenäod, kui raamatu alguses nagu Aafrikast ja lõvidest on sellise kadunud nooruse ja ilusa aja mälestus, mis mõjub üsna ängistavalt kurvalt, siis raamatu lõpus sama unenägu mõjub jälle lootustandvalt. Ma loenyaskuse katkete algupoolest. Ta jäi kiiresti magama ja nägi unes poisipõlve, Aafrikat ja pikki kuldseid mererandu ja valgeid mererandu, nii valgeid silmadel hakkas valus. Kõrgeid maa ninasid ja suuri pruune mägesid. Öösel seal rannikul ja kuulis unes murdlainete mürinat ja nägi pärismaalaste paat murdlainest läbi sõitmas tunnis magades laevateki, tõrva ja takulõhna ja tunnis aafrika lõhna, mida hommikul ei maatuul. Kuda Maadult haisema, kas ärkas ta tavaliselt ja pani end riidesse, läks poissi üles ajama. Täna öösel tuli maa tuulelõhn. Ta teadis magada, sest aeg on veel liiga varane ja magas edasi ja nägi merest tõusvate kanaari saart, valgeid tippe, siis Kanaari saarte erinevaid sadamaid ning Reilisid. Ta ei näinud enam munesid Dormega naisi ega suuri tulemusi ega suuri kalu ega kaklusi ka jõugatsumisi ega oma naist nägi ta unes üks neis kaugeid paiku ja lõvisid mererannal. Lõvid hullasid kassipoegadel videvikus ja ta armastas neid. Ta armastas poissi. Poissi ilmunud kunagi tema unenägudesse. Vana mees lihtsalt ärkas, vaatas lahtisest uksest pass, kuud keeras püksid rullist lahti, tõmbas jalga, ta käis otsmiku taga Orineerimas ja hakkas siis mööda teed minema poissi äratama. Hommiku jahedus pani võbisema teadiselt Läheb hõbistamises soojemaks ja ta hakkab varsti sõudma. Ja raamatu lause on vist ju ka nägi unest lõvisid. Jah, ja, ja siis mõjub see, nagu ma ütlesin, lootustandvalt, et kogu see lugu ei ole siiski üks tühja läinud. Tootmine, ja muide, selles ma mäletan, kui Jan Kivitsest rääkis ja, ja oli selline jõuluaeg ja 90.-te keskpaik, inimesed läksidki hurraaga üheksandana alguses kirikusse tagasi, eks ole, et noh, et nõukogude ajal oli nagu keelatud need 80 lõbus juba, eks ole, läksid paljud kiriku rüppe tagasi, et, et noh, see oli vastandumine sellele riigimonstrum, mille, kus me elasime kuskil seal 90.-te aku pole juba 80 kolm-neli-viis juba hakkasid inimesed kirikust ära voolava, sest et kirik ei andnud neile valmislahendusi, ei andnud neile asju koju tagasi ja ja, ja uut ilusat naist ja rohkesti raha. Kirik ei andnud seda ja ma mäletan, kes sellel hetkel oli. Peamiselt vist vanavanamutikesed olid kirikusse nad vaatasid küll suletud, nad ei saanud aru, millestki kiivid päriselt räägib, sest ta ei ütelnud vist jutluse jooksul kordagi sõna, Jeesus rääkis mingist vanamehest, merest, unistustest see, see kuidagi on see vist oluline, et siukseid hetked olid nendel lõvidega, ma mõtlen just, et et see annab teatava unenäolise mõõtma. Kuna me ei saa siin ise ka vahepeal aru, ongi sellised kohad, kus ta nagu ta läheb sassi, et kas on unenägu või päris kui, kuigi jutustaja positsioon annab kogu aeg meile mõista, et see on päris, eks ole, aga tegelikult teatav unenäoline poeetika, mis tekib nagu see lagedal väljal, eks ole. Ja, ja see on, see on ka mingisugune selline apokalüptiline või postapokalüptiline, selline üksiolemise tunne, mis on see palle üksi maailmas või siis mis, mis meil sellel, mis ikoomegi lugunud oligi lõivotoonia, siis on ka nagu ja, ja tegelikult väga paljud mingisuguseid tänased lavakunsti või kaasaegse tantsutükid, mis ma olen näinud, kus see on üks tegelane laval ja käsitleb inimesena seda üksiolemist üksi otsimist, et seal tekib see tunne, et mingis mõttes on see ju väga üldinimlik ja ka selline nii-öelda religioosne küsimine, et kui üksi me oleme või et, et millega meist igaüks üksi silm silma vastu seisab. Mingis mõttes, kui vanameest ja meetodit lugeda, siis igatahes on ta üksi oma heitluses, aga oma dialoogis vestluses ei ole ta kunagi üksi, seal ta räägib, eks ole, kalaga, kes on tema, tema vend, ta räägib ise tühja õhku ja peab ennast selle tõttu veidi naeruväärseks. Ja, ja siis ta räägib ka jumalaga, lubab talle asju. Ma ei saa ometi kokku variseda ja säärase ala juures surra, ütles ta nüüd, kus ta on mulle nii ilusasti kätte tulemas. Jumal aita mind vastu pidada, ma loen 100 meie isat ja 100 Ave Mariat, ainult et ma ei saa neid praegu lugeda. Arvestada, et need on mul loetud, mõtles ta. Hiljem. Vestluspartneritel tõesti jätkub, et päris üksinda ei ole ja, ja minu meelest ei ole ta ka hull ega, ega peast põrunud. Kohalikega, sest sealt yhe huumoriga kõrvaldada kui teised kuuleksid, et ma üksinda räägin, arvaksid küll, et vanamees on peassegi, ütlesite valjusti, aga ma ei ole segi ja seepärast on mul ükspuha pealegi rikastel paadis, raadiot, mis nendega merel räägivad ja pesapalliuudiseid kätte toovad. Äkki see on see koht, kus võiks kuulata muusikat, mida me kuulame? Queen seal siis prae ja see ei ole see internet, et pealkirjas on meri sees, aga mõtlesime sihukesed viitavad selleks kummalisemaid nii-öelda laulutekste, mis, kui neil on see nad tegelikult on neilt palju siukseid, salakavalaid tekste, et see on ka siuke vihkamise poliitikat, et selle, et milles see tekst räägib, seda saab ka igaüks ise nuputada ja kui olulised siin need seitse Gordon. Aga mul on tunne, et, et see nii-öelda teatav sõnumite käskimine või peitmine nii-öelda selline sinine koodi keel, et et kuin trikitab natuke rohkem. Hemingway võib-olla tuleb meile pisut enam vastu meile lugejatele aga kuulame ja, ja ma ütlen, mina. Mina ei tahaks olla see, kes hakkab tõlgendama ja seletama kallile raadiokuulajale, mida kuinserile lauluga öelda tahab. Mariski riskin hemi köiga niigi juba andke mulle andeks. Jätkub kirjandussaade raamat ja meri, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Jürgen Rooste ning et oleme jõudnud saatesarja keskmise kolmanda osani, siis räägimegi täna sellest raamatust, mis saatesarjale aitas ka nime anda ja selleks on loomulikult Hemingway vanamees ja meri. Kuulasime äsja Queeni muusika palatsevensiisa Wray, nagu juba Jürgen enne tõotas, ei hakka meie siin üritama selgitada, milles täpselt räägib. Tegelikult ma uurisin enne saate algust internetist ja neid vastuseid on palju ja nad kõik on üksmeelselt vastukäivad. Paneme edasi vanamehe merega, minu meelest üks huvitav paralleel, mis ikkagi kindlalt asetab vanamehe ja mere kirjanduse traditsiooni, on tõsiasi, et sellel teosel on palju seoseid Moby tikiga. Nimelt Hemingway juba ajastaski vana mehena ilmumise täpselt Moby Dicki ilmumise 100.-le aasta päevale. Samuti kogu see tegevus ühe mehe võitlus ühe loomaga. See on ju selge paralleel Mobi tikist. Kuigi aktsendid on täiesti teised ja mingis mõttes on vanamees ja meri nagu anti Mobidik mass vastand, ütleme vanamees on kapten Ahabi vastand, haab. Kättemaksuhimuline isegi ebameeldivaks nagu rullik, vääritu, vääritu tegelane, eks ole, mingis mõttes või noh, ta võib tekitada oma sellise olekuga ka muidugi mingit austust, eks ole, aga aga hukatusse ajav, ütleme ja mitte alandlik. Nii et selles mõttes oma vanamees kõigi oma väärtustega ja suhtega sellesse saaklooma on tõesti täielik vastand, nii et et ma mõtlen, et ju Hemingway pidi seda nii mõtlema juurde, tahtis selle tähelepanu juhtida või luua meile tegelaskuju, kui palju ütle, on maailma ajaloos positiivseid või moraalseid tegelaskujusid, kes oleks huvitavad, mida halvemat ja odavamat annab välja mõelda, kui üks läbi ja lõhki moraalne ja aus kangelane, eks ole. Et ikka on huvitavam kui mingi Hamburg ümbert, eks ole, kes, kes olemuslikult natuke perversne, vana ja siis heitleb oma sisemise siukse moraalipiinade küüsis, lõpuks läheb põhimõtteliselt iseenda kuju ära tapma või niiviisi. Et ikkagi on huvitavad kas perverdid või, või siukseid uudi härranlikud Budd, kes ei tule omadega toime või siis täielikult nagu sellised antikangelased sihukesed negatiivse lahti, et ütleme, mis oleks see õigus, mis oleks Andrese piiblil piibli lugemine ja tõsised mõlgutused ilma Pearuta, eks ole, kus me oleksime selle tõe ja õigusega seksiks igav raamatus tõsine Talumäe, siis istuge ja rügab tööd ja nuputab välja, kuidas piiblist või kuskilt vastuseid leida. Elu on nii raske ja piinarikas. Me läksime, et selles mõttes negatiivsed kangelased või, või sellise sellise kurja või, või, või vastandliku koega kangelased huvitavad, et Hemingway on õnnestunud üks asi, mis suurel jaol kirjanikest õnnet õnnestu. Ta on ehitanud täiesti uskumatult maalse veendunud tugeva tööusku tahtejõuusku ja hea ja alandliku inimese ja suutnud meile kirjeldada teda lühiromaanis, nii et see kordagi ei teki tunne. Et see oleks igav või et see oleks vastupidi, et see on nagu üks põnevamaid inimese kirjeldusi. Inimese kirjeldus stiigilisel tühjal maastikul merel. Sellisena üks kirjandusajaloo tõesti üllatavamaid tekste. No samal ajal on see vanamees ikkagi seesama Hemingway lemmikkangelane ikka selline üksik hunt, üksik mees, kes trotsib maailma tal lihtsalt vanemaks leebemaks jäänud. On ju otsitud ka paralleeli Hemingway endaga selles vanamehes ja nagu ma juba saate alguses ütlesin, kui raamat ilmus ja kohe väga populaarseks sai, siis mõned kriitikud siiski ei jäänud uskuma. Nad olid skeptilised, arvasid, et Hemingway valetab, et Hemingway tahab nüüd uuesti popiks saada, kuna varasemate raamatutega oli tal justkui selline mõõnaperiood tulnud ja et nüüd ta kasutab selliseid lüürilisi võtteid ja, ja ma arvan, see vist ongi üks asi, mis teeb hävingu eest kinni, haaramise keeruliseks ikka öeldakse, et Hemingway kas armastatakse või vihatakse tema panust Ameerika kirjanduslukku ongi ju kirjeldatud, nii et temast on saanud paljude jaoks eeskuju, aga sama paljude jaoks on temast saanud ka selline täiesti teadlik, ehk siis vastand keegi, kellele kuidagi ei taheta järgneda ja vist Hemingway probleemi natuke selles ongi, et ta on suurem kui elu ise, et meil on raske näha selle Hemingway loodud tegelaskuju vahel, kelles kallid kuulajad, ärge minge eksiteele ei maksa nüüd ometi Hemingway kui inimest. See tegelaskuju on suurem kui Hemingway, kui inimene ja, ja väga raske on näha teose tegelaskuju mees muidugi seal mees suure tähega ja väga raske on näha selle tegelaskuju loodud kirjanduse taga siis mingisugust siirust, et see kõik no nii mitmeastmelise mänguna. Kas seesama rõhutatud lühikesed hakitud laused justkui siira stiilne sellise mänguna, et kui siis Hemingway ongi siiras ja ma julgen väita, et vanamehes ja meres on seda, siis võib see paljudele äkki tunduda etendusele. Kra usund, ta oli muidugi edev nagu öö selles mõttes, et see, et ma kahjuks ei jõudnud, ma ei leidnud seda üles praegu, ühesõnaga algul lugesin ühte käsitlust Hemingway keisensibiilsusest, ühesõnaga, et ta nii-öelda näitab ennast kogu aeg, hüper, matsiona, nii-öelda kõikide poksi kerge niisugune mehelikkus ja kõik see ja tegelikult eluliselt. Ta oli ta olnud, esiteks tema sõbrasuhted. Ei, ei, ma ei usu, et on homosuhteid, oli või juhatajat aga, aga ikkagi, et tema suhted sõpradega näiteks mida, mida ta ise on kirjeldanud Muubulfistis või pidu sinus eneses. Näiteks Scott Fitzgeraldi iga, eks ole. Et need olid vägagi õrnad või sihukesed ja, ja, ja, ja nii et oma olemuslikult tegelikult oli, oli kuidagi palju pehmem või, või mitmekülgsem, lihtsalt tal ta ise end kuvanud. Unistus oli olla niisugune hüper masu, aga tegelikult see solvumine oli ka kerge, kerge neil oli. William fookneriga oli siin. Et nende suhe, suhe selles mõttes, et nad nagu olid folkloor on küll öelnud, et Hemingway on parim kirjanik, kes meil on. Aga samas nad üksteise kallal nokkisid ja mingil hetkel Faulkner ütles mingi kohta, et et Hemingway kasutas kunagi selliseid sõnu, et lugeja peaks midagi raamatust näiteks järgi vaatama viidates just nagu, et liiga kergelt. Kusjuures Fortner väidetavalt ei tahtnud Hemingaid solvata, seal tunnustada mingisugustes suurustes, aga Hemingway kahes leidis seal solvumise koht, see on nüüd jälle väga mehelikeks kohe solvub. Ja aastasele kirjutas kuskilt vaene Faulkner, eks ole, et kas ta tõesti arvab, et suured tunded tulevad suurtest sõnadest kusjuures kuna see, see oli ka nii-öelda see loo alge on kolmekümnendates, nii, ma lugesin just yhe katkete Ameerika homoajaloost homokultuuri ajaloost ja see on muide mereasjadega kaude seotud selles mõttes, et see oligi just kolmekümnendatel neljakümnendatel täiesti tavaline ja mis näiteks Hemingway oli ju nii-öelda kadunud põlvkonnast, siis sellele järgnes omamoodi noh, ütleme teist maailmasõda ja see selle, selle tülgastusi kas tundnud või näinud natuke piik generatsioon nii-öelda kes võttis, võttis natukene selle lost dženerationi kadunud põlvkonna stiilist meki nii-öelda või, või natukene kasvas sealt välja. Et ühesõnaga, mis ma tahtsin, on see, et kolmekümnendates neljakümnendatel näiteks mehelik mees, selline macho mees ei olnud homo isegi siis, kui ta teiste meestega magas selles suhtes, et et homokonkreetselt oli ikkagi see, kes käitus naiselikult, kes oli õnne mees nii-öelda sellised pehmemad temani nööridega või nii-öelda see, et näiteks meremeeste kohtasin, meremehed võisid pikkadel reisidel ka omavahel ühte heita, aga nad olid olemuslikult mehelikult siis meremehi ei peetud Homadeks või neid ei hakatud sellepärast kiusama narrima või, või ründama, et kuidagi praegu on see muutunud, et rohkem loeb nagu see, et, et selle seksuaalse identiteedi määratleb see, mis magamistoas teed, mitte see, kuidas käituda, et ka heteromees võib-olla rääkida õrna häälega, kanderoosad pluusi ja kõik on korras. Aga nii-öelda kultuuriliselt on muutunud, aga mingis mõttes just et see meremehed olid niisugune näitegrupp siis öelda, ühesõnaga et see on kuidagi seotud sellega, aga Hemingway nii-öelda siis oma tahtis kaasneda meheliku kuvandit säilitada, näidata aga samas oli üsna sihuke õrna olemisega, solvub, eks ole, reageeriv selline lähedaste sõpradega väga õrn, nii et et tema enda kuvand ei pea ka olema nii lihtne, võiks ühele kuigi muidugi näiteks oli siis Charles Bukowski novellis ja mu õlu ja kui kõva mees ma olen, kus siis Bukowski poksib, Hemingway ka võidab ja siis lõpuks lohutab hämming väidet saab varaseltki päris kõva niiviisi ja see natuke natuke nagu mõni üheni. Kenderi lugu. Huvitav muidugi, et keda sa vanamehest ja merest nii kaugele, et vanamees ja meri ei ole ju otseselt selline mees identiteedi kinnitamise lugu selles mõttes, et selle vanamehe jaoks on võib-olla need mehelikkuse küsimused väga filosoofilises mõttes olulisem. Selles mõttes ta ei luba endale nõrkust. Et kui tal juba on peopesa Puruks sõidetud, sest köiest ütleb, et see ei ole midagi niiviisi ja loputab seda veesse, läheb üles või siis, kui ta on öö otsa hoidnud seda puuni köite või tähendab ei, ei, see on tark kuningas, see oli. See oli siis, kui kala konksu alla neelanud, seda nii-öelda siis seda, kus kala otsas on vasakuga aga ainult kinni ja käsi läks krampi, siis ta räägib selle iseendaga või mõtleb kristalli krampi, mõtles ta. Sinu enda keha reedab sind, teiste is on alandav, kui sul on toidumülgitusest kõht lahti või oksendama ajab kramp. Oma mõttes nimetas ta seda Kalamrex. Trump alandab sind enda ees, eriti kui sa üksi oled. Tähendab, et, et see, kui su oma keha ei ole nii tugevad ja siis ta näiteks on olnud kunagi käesurumises, kutsuti teda tšempioniks, eks ole. Ta kirjeldab seal kohast ühe suure musta mehega, Hemingway ütleb otseselt suure neegriga on 24 tundi käesurumis matši pidanud ja siis kõige lõpuks võidab niiviisi. Aga et, et see on nagu talle nagu tähtis mälestus, aga, aga, aga kuna ta peab tööd tähtsamaks ta mingil hetkel, nagu ta mõtleb, küll külma neid võidaksin, aga et see kurnab paremat kätt, kohutavalt käesurumine, aga mul on seda töö tegemiseks vaja kala püüdmiseks kaladega heitlemiseks, et seal nagu tähtsam, et tal on siukseid printsiibil mingid mehelikud printsiibid, ta mõtled, elab ju üksinda, eks ole, tema ainuke sõber on see poiss, kes teil abi abiks käib, hoolitseb ja kellegagi koos, siis lubavad kalale minna uuesti raamatu lõpus. Et tegelikult on see noh, see ongi selline natuke kõhe Kulblik vaen, mis peabki olema täidetud väga suure, mingi usu või veendumusega seni väga üksildane maailm, kus siis suurem jagu ütleme Lähme jagu maailmavanamehi istuks kuskil kõrtsis ja jooks oma seda tühjust täis annaks alla, ei läheks kaugele keemiaks võib-olla seda, seda viina või õllekannu veel, eks ole. Et ühesõnaga, see on sinu valik ja väga vähesed, väga vähesed ees on, on see jõud olemas, et seista vastu vastakuti selle üksildusega üksi olemisega ja selle sees siis ka meheks olemisega ja selle juures mäda, nagu hoolima, maailmast austada ülejäänud maailma, paluda selle maailma käest vabandust või isegi mitte millegi vähes vähese sekkumise eest. Ja samas tunda ennast nagu eneseküllasena olemasolu mõttes. Kui katsuda see jutt kokku võtta, siis võib öelda, et Hemingway jaoks on siis meri see koht, kus need asjad juhtuvadki, kus siis mees tõestubki, oma meheks olemist ja kus ainult kõige ausameelsem ana, nii iseenda kui maailma suhtes on võimalik toime tulla ja inimeseks jääda. Jah, muidugi. Kasutanud sarnase konteksti loomiseks noore nooremat Maia Uljana nakatada on kasutanud džunglit, eks ole kasutanud ka sõda, et tähendab neid konteksti. Meil aga, aga ma arvan, et meremere, Meie puhul ta leidis selle kõige puhtamal kujul, et kus see on nagu täiesti inimene üksi, kus sotsiaalne kontekst on seal kuskil kõrval nagu olemas ongi vanamees jätab selle kogu selle sotsiaalse keskkonna konteksti seltskonna. Need inimesed, kes te kuidagi hindate hätanud Kaldre maha. Ja, ja tema see väärtus või see olemasolu seal siis on seal üksinda paadis mere peal. Kuigi jah, täpselt ta ikkagi räägib kalaga, ta ikkagi räägib jumalaga, ta ikkagi tajub ennast mered ja ta ikkagi unistab aeg-ajalt, et kui see poiss oleks kaasas selles suhtes, et küll ta vastaks palju, aga see on niisugune praktiline unistamine, näed, et ta saaks nüüd köit märjaks teha, et see nii ei hõõruks peoga saada. Ta saaksid aidata seda teist saak trossi seal läbi lõigata, et, et teised kalad otsa ei hakka tõstasaks praegu puhastada mul mõne lendkala ära, et ma saaks süüa nii praktilisest vanadusest tingitud, aga, aga noh, meieni kõige olulisemat vajadusest mingit ongi sellised lihtsad ja praktilised ja see annab soojuse, sõpruse tunde ja ja seda ta vahepeal seal merel üksi olles igatseb, ta ei ole nagu külm või ükskõikne maailma vastust. Jumaldan ennast sellest üldsegi, vaid ta tunneb ennast vägagi osalisena. Aga, aga tema armastus on see töö ja see kutsumus. Sellest tuleb meelde Soome rahvalaul, mis sind kummitas täna hommik otsa, peaasi et panin selle vardaga käivijat, seal see Kalami, koera ja Merimi muiene kahtestan rannal Ruiguta. Et see teeks eestikeelsed kalamehe koer ja meremeheeit need kahekesi kalda peal kaeblema käivad. Et see, mis ongi nagu natuke niiviisi, et et ma ütlen, et mina ei ole üks nendest, aga minust tõde hulgas jääle ja tuttavate hulgas on näidata, et nii-öelda merega seotud inimesed ongi ikkagi ikkagi armunud mäles meresse ja kui ma nüüd tooksin mingi ja, ja ütleme, et seal kõik on sümboolne või kujundlik, see Hemingway lugu siis et tegelikult esimene armastus on sellel meremehel või, või kalamehel see meri ja siis tuleb kõik muu sinna külge siis natuke sarnane näiteks kunstiga kunstikirjandusega ja selle maailmaga, et et paraku kipub nii olema, et nii mõnegi kõige suurema kunstniku juures on tema suurim armastus, see tema kunstilooming, eks Hemingway oli see ka nii suuresti ta ei suutnud ühegi inimesega vist olla nii lähedane ja nii hea kui oma kirjutusmasinaga, et või noh, ja siis muidugi muidugi see teine, see suur armastus, alkohol, see, see nagu see armukesele kunsti kõrval, kes, kes seda vaikselt hävitas ja nullis kuni enesetapuni millest jäi siis vanamees ja merikirjutamisest umbes täpselt kümmekond aastat või et see 52 ilmus, eks ole, esimest korda 61. Et kuskil 51 pidi selle kirjutama, nii et, et kui, kui ta seda kirjutas, siis veel kümmekond aastat elasin ja ühteteist juba kirjutas, eks ole, aga, aga mitte ühtegi enam nii märgilist asja, midagi, mis oleks niiviisi muutnud ja murdnud. Ta sai kõik auhinnad sai, mis, mis võib üks elus kirjanik tahta saada. Täpselt nii vanamehe ja meres sai ta 1953 Pulitzeri preemia ja 1954. aastal, kui Hemingway sai Nobeli kirjanduspreemia laureaat, siis aitise talle jutustamiskunsti meisterliku valdamise eest, mida ta äsja demonstreeris vanamehes ja meres ning mõju eest, mida ta on avaldanud kaasaegsele stiilile. Sees see mõju kestab siiamaani, mõtlen, et tõesti, et kui vaadata no nii, Ameerika uue põlvkonna tüüpe, mõni võib vaielda, aga minu minu arust ma ei, ma ei mäleta, ma olen kuskil lugenud, mis Jack'i roosaka Hemingway kohta ütles, see oli talle ikkagi tähtis, et aga mina nagu olen adunud, et selles Jack'i rokielus laadise suhtumises on midagi väga Hemingway liku sees, samasugune trots, tahtmine olla nii mehelik võitlusvalmis kogu aeg teha mehelikke töid, Cervak käis ka merel palju ja, ja siis alkoholilembus ka sinna juurde, eks ole, ja võtame, et Charles Bukowski kõrvale, eks ole, tema otse otse viitab hävingele tema. Samamoodi nagu paljude tänaste selliste karusematel jämedamat kirjanike, aga ka näiteks mõnede noorte vihaste eesti tütarlaste kirjutatud tekstid on pisikesi vihjeid täis kovskibi suunas, siis siis Bukowski asjad on pisikesi vihjeid täis, nii et mingisugune selline põlvkondlike stiili kujundi pärand seal on. Ja vanamees ja meri on kindlasti selles mõttes nagu puhastatav või kuidagi kontsentreeritum või võimsam Hemingway mingis mõttes. Nii et selles mõttes on meil väga vedanud, et on ka siuke konkreetne jala maas mees jutustav kirjanik ja samas nii kuramuse poeetiline. Väga ilusti kokku võetud, suur tänu, Jürgen Rooste selle vestluse eest ja sa valisid siia saate lõppu veel ühe muusikapala selleks reisi Reishipofuuls, ehk siis lollide laev. Ei muide ise mõtlema enne, kui me rääkisime vanamehest merest ja selle meretähendusest vanamehe jaoks, et selle laulu taustal võib vist öelda, et lollidele laev on siis laev, Hei, narride laevu on see, mis sinna kaldale maha. Aga täitsa õige ja. Ma olen ise mõelnud praegu narride või lollide laeval Askusi raskusi, nagu meie see väike maa, keda Palmis kosmost läbivalt et võiks, meil on nüüd peaaegu kaheksa miljardit, varsti kaheksa miljardit lolle istub peal ja, ja laevuke seilab kuskile ja keegi ei tea, mis jamaga lava peal hakkama saama, ise. Et selles mõttes ja jällegi, aga samas ma ei taha ju reisijaid ka kuidagi lahti seletada, nii hea, nii hea, mõnus labane diskobänd ja samas ometi natuke irooniline, et see jällegi lasse Shipofoos räägib ise. Sest täpselt nii järgmine raamat ja meri on juba muudel teemadel, täpsemalt räägime merest, fantaasia ja ulmekirjanduses. Mina olen Peeter Helme kuulmiseni.