Nonii, tänane pühapäevakool viib R2 kuulajad filmikunstile eluste tundmaõppimise territooriumile. Kohe tekib retooriline küsimus, kas saatejuht Igor Maasik on kompetentne sellel teemal? Kui nüüd ajaloolises plaanis tagasi vaadata ja saatejuht katsun neid meie kuule positsioneerida 70.-te aastate territooriumile, siis ma olin väga Aktiivne kinoklubi liige ja õppisin tundma filmikunstiteooria alused. Seal huvitav teema ja ma pean siinkohal lisama, et on hea meel, et R2 programmi on lisandunud filmisaade. Kui mu mälu nüüd ei peta, siis pühapäeval kell viis võib vaadata, vaadata ja saadet nii, et see tänane 25. septembri hommikune saade on justkui sissejuhatus õhtusele raadiosooritusele. Kinematograafia on siis 20. sajandi piiril sündinud nähtus, mis sai võimalikuks. Tahan rõhutada tänu tehnikale ja esimeesteks, nii-öelda õpetaja teateks olid teater ja kirjandus. Kas ei kõla proosaliselt head kuulajad? Kinoetendus oli algul noh, peale selle kui kinematograaf, Sophia kui sellise julgen öelda, nähtus, avastasid vennad Lumjäärid. Niisiis kinoetendusel oli alguses sihuke laadapalagan või, või laadaatraktsioon. Alles hiljem sai kinoetendus siis teatraliseeritud vaatemänguks ja tänases saates jõuame kindlasti ka selle episoodi juurde, millal oli põhjust kinematograaf graafiat hakata nimetama filmikunstiks. Nüüd edasi tuleb laenata ka mõningaid mõtteid, ideid teistelt territooriumitel ja enne, kui me läheme siis filmikunsti ignoseoloogilise juure juurde peame sukelduma filosoofia territoorium filosoofia territooriumile ja olgu siinkohal öeldud, et filosoofia haru, mis uurib kauni avaldumist tegelikkuses, ehk siis teame sellist teadusharu esteetika nime all. Mitte keegi peale minu ei oska eesti eetikast rääkida paremini, kui piinas, Eeessteetikaks, siis mõistetakse esteetika all mõistetakse siis kaunite kunstide järgmisi liike kujutavat ja tarbekunsti siis arhitektuurimuusikat, ilukirjandust, tantsukunsti ja näitekunsti. Kultuuriteoreetikud hakkasid kaunite kunstide alla ja filmikunsti paigutama, tõsi alles 20. sajandi alguses, niisiis kinematograafia kui sellise, julgen Öelda leiutamislugu. Ja tema kunstiks kuulutamise loo vahele jäi siis ümmarguselt 30 aastat, mis noh, maailma ajaloolises plaanis just ei olegi nagu väga pikka aega, aga siiski 1911. taasta, jätke siis nüüd meelde, võib öelda, lugupeetud kuulajad, ilmus manifest, kuuenda kunstiliigi sünd. Paraku mulle ei ole täpselt meeles, kes Itaalia päritoluga filmiteoreetik oli ja täna ma ei võtnud saatesse kaasa läptopi end praegu spikerdada tunnistel kätt südamele pannes ja põlvele pannes üles, et kõik, mis ma tänasin, räägin, ma räägin peast. Ma julgen väita ka, et printsipiaalselt aitab eristada teistest kunstidest filmikunstimontaaž, see on väga julge väljaütlemine ja man tänases saates katsungi mõningate näidete varal seda tõestada kuigi tahan rõhutada, et siiski pole montaaž kaugeltki ainus filmikunsti kunstiline väljendusvahend, mis sajaprotsendiliselt avastaks filmikunsti spetsiifika. Niisiis kokkuvõttes võib öelda, et kui hakati filme monteerima, hakati kinematograafiat filmikunstiks nimetama. Ilma kahtlusteta on filmikunst. Sünteetiline kunsti liigsest filmi kujundi loomiseks kasutatakse teiste kunstiliikide materjale. Nii kuidas see keeruline lause saaks lihtsamaks, kuidas saaks seda lihtsamaks teha. Nüüd olgu siinkohal öeldud, et minu väide, et filmikunst on sünteetiline ja ta ma tema loomiseks kasutatud, siis teisi kunstiliike, õigemini nende kunstiliikide materjale, palun väga kujutav kunst, ma ei kujuta ette ühtegi filmi, et seal oleksid dekoratsioonid. Ja. Filmikunstnik kui, kui selline. On ju iga filmi obligatoorne, ma pean silmas just mängufilme iga mängufilmi obligatoorne osa, nüüd ilukirjandus, palun väga, on samuti filmikunstiga igati akuutselt seotud. Ilukirjelduse alla saab põhimõtteliselt ju liigitada siis stsenaristi poolt loodud stsenaariumi selle juurde me tuleme natukese aja pärast. Sest ta on ju kirja pandud tekst, millel on oma kunstiväärtus ilmeksimatult olemas. Ja loomulikult teevad siis mängufilmiga näitlejad. Neid võib olla ja filmis üks või, või siis ühes nagu suuremas arv. See oleneb juba sellest, milline on filmilavastaja, filmi, režissööri nägemus, kriimist. Nüüd oletame ja kujutame ette sihukese situatsiooni, et meil oleks või meil on olemas filmi loomiseks väga tähtsad komponendid. Esiteks esiteks naarium, millal stsenaarium olemas. See on siis kas siis stsenaristi või kui režissöör, no stsenarist on üks ja see sama isik. Siis tema koostab stsenaariumi stsenaariumi alla liikide juurde me tänases saates veel tuleme, kuid stsenaarium iseenesest ikka ei ole veel film. Nüüd filmikunstnik on teinud valmis, eskiisid kujutanud ette, millised peaksid välja nägema näitlejad, milline peaks olema dekoratsioon. Aga palun väga, eskiisid ikka ei ole veel filmi olemas, nõu, nõu, nõu nii jaa, minugi pärast võib-olla olemas ka kujundusmuusika, mille on siis kas filmile kirjutanud helilooja või siis on muusika kujundaja leidnud kusagilt varem salvestatud ja varem olemasolevat muusikapalad et siis otsustanud paigutada sellesse filmi, mida ta parajasti loomas on ikka element filmi olemas ja film ei ole ka olemas, siis kui on meil üles võetud suur suur hulk niinimetatud musta materjali. Ja, ja must materjal, ehk siis see kõik, mis kavandatavas filmi tuleb, ka siis, kui me selle nii-öelda ühes orus ette kusagil. No see on siis kinoseansil, mängime see tähendab ikka veel filmi pole. Niisiis ma tulen igati tagasi ja igati õigustatult tagasi oma väite juurde, et ilma Montaažitamis ja rääkida filmikunstist, kui, kui kunstiliigist filmiga ussil on ilma igasuguste reservatsioonid, et ta oma spetsiifiline niinimetatud filmikunstikeel ja mida siis see filmikunstikeel endast kujutama son. Seda tuleb lahti seletada nii nagu peaksid kaks inimest dialoogi. Laua taga ja Me viibime teatrietendusel. Nüüd teatrietendusel kaks meest, kaks naist või naine ja mees peavad dialoogi, istuvad selle laua taga. Asi on kõik arusaadav. Nõnda. Ja vaataja näeb laval toimuvat niimoodi, et kaks inimest peavad laua taga istudes dialoogi ning. Võimalik on vaadata siis nii, lauda on võimalik vaadata ühte vestluspartneri, teist vestluspartnerit, nüüd filmikunstis tänu operaatoritööle, jaga tänu Montaažile. On võimalik panna vaatajat vaatama just seda osa, millele režissöör tahab rõhku asetada. See tähendab, et kui kaks inimest peavad dialoogi, siis see, kes parajasti räägib, sellele suunatud kaamerat, teda filmitakse ja annab režissöör nagu aktsendi sellele rääkijale. Muidugi võib ka vastupidi, teha näiteks Quentin Tarantino vabal Fixonyson teinud koostajad ühe sihukese stseeni, kus õigupoolest vestlejad filmitakse tema kuklapoolelt. Ja meie tajume ekraani, loopis seda vaikivat näitlejat, kellega räägitakse nii ja samuti saab. Samuti saab panna ju operaatori, neid rõhuasetusi, nii-öelda filmipurki, filmi ma millele, kellele on vaja konkreetselt siis aktsenti rõhuasetust asetada. Ja seetõttu on filmikunst kui meil teda, et ja konkreetselt film, kui me teda nüüd vaatame. Põhimõtteliselt filmi režissööri survestatus publiku lekk, kes seda filmi parajasti vaatab, mida režissöör taotleb, millele ta rõhku asetab, seda me ka näeme laval teatri lava, aga niimoodi ei ole, meil on, me oleme selles mõttes sundseisus, et me vaatame ühte osatäitjat jututama, me võime seda laudaga vaadata ja võime ka teist osatäitjat kuulamas, aga režissöör ja ka operaator panevad siis inimesed teatud mõttes sundseisus s ja see sundseisus annab tegelikult filmile oma aktsendi juurde. Nüüd natukese aja pärast ma tulen selle juurde, kui ma tahan öelda, et filmi loomingulise poole või loomingulise seltskonna moodustab ka filmioperaator siis võib tekkida ja võib tekkida inimestel küsitavusi, aga miks see siis niimoodi on? Ummi saate käigus me selle mõttelõnga juurde ka jõuame. Ja minu meelest kui nüüd edasi filmiteooria alustega minna, siis on pisut paradoksaalne, et filmikunstil on justkui püüd läheneda teistele kunstiliikidele ja paralleelselt selle nähtusega on teiselt poolt filmikunstil omadus ka kaugeneda täna nimetatud kaunitest kunstidest, seda muidugi muidugi mõõdukas võtmes. Ja see distantseerumine toimub selliselt, härra ei kaoks. Filmikunstispetsiifiline iseseisvus on küllaltki keeruline kunsti täpseni filmiteooria alus, aga seda saatejuht nagu ma aru saan, suudab vallata. Täna ei ole rääkinud üldse, kuidas ja mismoodi me pääseme vahetunnile. See on meie saate üks olulisi osi. Ja tänases saates on saatejuht kogunud eklektilise valiku muusikapalasid, mis on suuremal või vähemal määral seotud filmiga ja esimene esineja on siis kaheksakümnendad. 81.-st aastast pärit ansambel Duran Duran, tema selle ansambli lugu, tütarlapsed, filmid ehk filmise kösson Films. Ja Ma siinkohal enne, kui me seda lugu kuulama hakkame, tahaksin raadiokuulajatele öelda, et juhul kui saatejuht Igor Maasik oleks videodisko telejaamas ja see jaam kuuluks Selleks riigitelevisioon siis ma kujutasin, et tänane sahtlisse ja eks mul paraku viimaseks, kui, kui seda videot, vot milleni rändur on, lõi ja üllitas 1981. aastal tsenseerimata kujul me näeksime, rohkem ma sellel teemal ei räägi, uurige isegi ise välja, milline näeb välja türann türanni tütarlapse filmis. Nii kes siis filmi valmimisest osa võtavad, sellest ma juba põgusalt paar lauset paar segast lauset. Kossinaga aga läheme nüüd natukene konkreetsemaks. Loomingulised töötajad on siis filmirežissöör. Mõnikord öeldakse filmirežissöör-lavastaja stsenarist, helilooja, kes teeb Sifiimile, muusikafilmikunstnik ja loomulikult ka näitlejad ja operaator. Operaator saab oma kaameraga tänu tehnilistele võimalustele teha väga imeda sarnaseid asju ja seepärast annataga filmile oma spetsiifilise keele, millest me juba rääkisime oma spetsiifilise visiooni ning ka operaatorid. Seetõttu tuleb ilma reserve ilma igasuguste reservatsioonidega lugeda loominguliseks töötajaks. Arusaadav on, et nii lavastaja kui ka operaatori vaheline koostöö peab olema enam-vähem niimoodi, nagu pruudil ja peigmehel pulmaööl või siis nagu sukal ja saapad. Filmi valmimisest võtavad osa ka tehnilised töötajad ja kaameratehnik helitehnik valgustajad ja sugugi ei tohi ka nende tegelaste osatähtsus filmi valmimisel alahinnata, sest ilma selleta ei saa loomingulised töötajad normaalselt töötada. Administratiivtöötajad on kolmas kategooria. Olgu siinkohal nimetada siis kõigepealt filmi produtsent termin kasutusele tegelikult viimasel ajal siinsamas Eesti filmi territooriumil. Ennem nimetati filmi asjaajamisega tegelevat isikut filmi direktoriks. Olgu siinkohal öeldud, et mitmesugused majanduse ala töötajad kelle, kelle ütleme, poe otse välja, kelle ülesanne on sebida raha kallal. Ja kõik, kõik see, mis puudutab väljas kool, sellist otsest, loomingulist ja ka tehnilist protsessi, neid siis võid nimetada administratiivtöötajateks ennekõike just see, kes siis vaatab, et alates sellest, et näitlejal oleks hea olla ja ta saaks just sellises võõrastama majas viibida, kus ta parajasti tahab olla, lõpetades sellega, et ta saab just nimelt Mercedes, aga mitte Volks Agent taksoga või autoga oma võttekohale. Nii selline retoorika, nüüd tekib jälle uus küsimus, kas seeria spetsiaalsete efektide looja on tehniline või loominguline töötaja ja matid nikun arvama? Nagu ma juba mainisin? Monteerija oma olemuselt võib olla küll tehniline töötaja, kuid ka Monteerial on noh, piltlikult öeldes sõnaõigus anda oma aktsent või panus nii-öelda filmi loomisele läbi loomingulise võtme. Aga, ja kindlasti ma tahaks ja ilmselt tulevikus toimub ka ümberhindamine, et spetsiaal spetsiaalsete efektide loojad ei ole ka enam tehnilised töötajad, et vaid on peaasjalikult loomingulised töötajad, sest ka see asi hakkab varem või hiljem kattuma või tekib sümbol sümbioos filmi loominguliste töötajate, nende klassikaliste loominguliste töötajate vahel. Nüüd enne veel, kui hakkab mingi nii-öelda vili idanema ja kuidas siis film sündimas on, selleks on vaja kindlasti ideed. Ja selle idee mõtleb reeglina välja filmirežissöör. Hea on, kui sedasama filmirežissöör on siis ka stsenarist, aga pole sugugi harvad need juhud, kui, siis filmil on eraldi stsenaarium. Eraldi stsenarist ja režissöör on hoopis teine inimene siin juures. Siin peab olema. Piltlikult öeldes keemia kahe inimese vahel et üks, kes kirjutab stsenaariumi, ta enam-vähem kujutab ette ja mõtleb selle filmi välja filmikeeles ja siis sama samu samast filmikeelt peab oskama hoomama minu arusaamise järgi ka lavastaja. Muidu head nahka filmis ei tule kõige parem ja kõige ideaalse võimaluse. Muidugi kui stsenarist ja režissöör on üks ja see sama isik, nii idee on meil olemas, siis kirjutatakse valmis stsenaariumi plaan. Stsenaariumi plaan iseenesest ei ole teab kui pikk kirjatöö. See on põhimõtteliselt vundament, millele hakatakse siis loomakirjandusliku filmi, stsenaariumi ja stsenaariumi plaan, paljudel juhtudel mahub ära tsirka kahele kolmele neljalehele. Mis on siis filmistsenaariumis? Vabandust stsenaariumi plaanis kirjas mõnikord kutsutakse seda ka muide Libretaks tuntud definitsioon ooperiterritooriumilt. Seal on üldjuhul kirjas säärane informatsioon, mis sisaldab filmi sündmustikku, täpsemini selle kokkuvõtet ja ka filmide. Jaa, ja kui see on nüüd koostatud, nagu ma ütlesin kuskil paar-kolm A4 lehekülge, siis iseenesest oleks see justkui essee kavandatavast filmist. Kui see, see on valmis kirjutatud, siis võtab stsenarist, hea oleks, kui stsenarist ja režissöör oleks üks ja see sama inimene. Nii on meil ka lugupeetud raadiokuulajad koos teiega hea mõelda kirjutatakse valmis, kirjanduslik stsenaarium, mis kirjanduslikus stsenaariumis kindlasti olemas peavad olema, kindlasti on seal olemas mas dialoog, kindlasti on olemas seal ära märgitud soovitavalt kohad, kus kohas filmitakse. Ühesõnaga Me peame kirjandusliku stsenaariumiga avaneb selle filmi narratiiv, vaata, kui hästi öeldud. Nõnda filmi narratiiv on käes, siis on meil vaja teha edasi režissööri naariumi. Vaata, režissööri stsenaarium on juba selline asi. Ma natuke võin seda valgustada, aga see muidu on sadamas ka üsna palju tehnilist informatsiooni. Ja, ja ma tunnistan ausalt ma ei taha saates rääkida sellest, mida ma ei hooma. Sest kõik see, mis Puudutab operaatori tööd ja montaažitööd. Minu võimed jäävad vajaka, aga olgu peale, nii. Mõttelõng läks segamini, jätkame retsiis stsenaariumisse on siis kirja pandud. Kas Võte toimub sisetingimustes või välitingimustes, kasutavad stsenaristid viimasel ajal laene, inglise keeles kirjutatakse, kas int, see tähendab interjöör või e-XD ehk eksterjööri, see on siis väli või sisevõte. Ja, ja siis on sellesse stsenaariumi vabanduste. Resiis stsenaariumisse kirjutatud sisse kindlasti. Pikkus kui pikalt seda ühte, teist või kolmandat stseeni kavatsetakse filmida. Muide On teada, kui ei tehtud veel filme digitaalset telekandjatele, siis oli režissööri stsenaariumisse kirjutatud selline informatsioon. Kas mitu meetrit kulub või tuleb kulutada filmi filmi, filmi tegemiseks või konkreetse stseeni tegemiseks või siis oli kirjutatud aeg, kui pikk on seenstandardi järgimine. Me arvestama välja, et näiteks kui me tahaksime filmilindi pikkuse kirjutada režissööri stsenaariumisse siis tuleb arvestada, et 24 kaadrit võtta võtab enda alla aega. Nüüd läks mõttelõng segamini, ühes sekundis filmitakse 24 kaadrit. Ma katsun selle niimoodi lahti seletada. Kindlasti meie raadiot raadiote juures viibivad inimesed näinud, vot seda vanaaegset fotograafilist fotolinti, millele te olete pildistanud oma pildid. Te kujutate ette ka, et üks filmilint kasvõi siis sisaldab 36 kaadrit, võib ka 24 kaadrit olla ja see 24 kaadrit antud kontekstis ongi suurepärane võimalus hästi lihtsalt inimestele lahti seletada. Mis juhtuks siis selle ühe sekundi jooksul. Nüüd on meil see filmilint 24 kaadriga. Kujutate ette, et need on kõik üksikud üksikud stseenid, üksikud pildid. Ja neid on 24 tükki. Kui teil oleks optiliste seadmetega aparaat, siis 24 kaadriga filmilint tuleb ühe sekundi jooksul sealt optika ja vahetust lähedusest läbi lohistada. Need kujutame ette, et selleks, et teha ühte suurt suurt pikka monumentaalfilmi kuju ulub filmilinti omeetreid. Nii. Loodan, et see mõttelõng ei läinud kaduma nõnda. Kuna vahepeal muusikat, siis räägime juba huvitavatest aspektidest. Ühes korralikus Resiis stsenaariumis peab olema ilmselt kirjas ka näpunäited operaatorile ja operaatori töö ilma igasuguste reservatsioonid, et ta on vaat Ühtegi lavastajat nagu alavääristades vaatati, isegi tähtsam kui lavastaja. Režissööritööfilmi jaoks selles stsenaariumi liigis ehk mis mul kogu aeg ajab keele sõlme, see reziim stsenaarium sellest siis antakse nii operaatorile kui ka lavastajale teada, millises plaanis tuleb võtta ja üles üks või teine stseene. Ja, ja ma ei hakka täna nimetama isegi neid plaane, millised, millised nad on, kui põhiprintsiibid võiksid ikkagi teada olla. Üldiselt, kui me väga kinos spetsiifiliseks ei lähe. On olemas plaan, on olemas keskplaan ja on olemas suur plaan ning detail nüüd, kuidas neid eristada. Kõige lihtsam on minna jala ajaloos tagasi, siis kui hakati tegelema tõsiselt filmi Monteerimisega siis kokkuleppeliselt võeti plaani nimetamise kriteeriumiks. Ja kui inimene on inimene filmikaadris ja kui me näeme seda inimest nii-öelda pealaest jalatallani, siis on tegemist üldplaaniga. Kui me näeme inimest tsirka ja siit rinna kõrguselt, siis on tegemist keskplaaniga, üldplaan aga hõlmab siis sellist lähenemist kui inimese nägu, ütleme siit kaelast saati on ekraanil nähtu tav ja detail on, kui konkreetne osa siis on täitmas meie filmi ekraani filmi vaatame nüüd aegade kulgedes selgus, et selline määratlemine ei ole universaal reaalne ja hea. Ja seetõttu on põhimõtteliselt see nii-öelda klassikaline määratlemine jäänud suhteliselt tinglikuks. Kuidas aga, ja siis kaasaegses filmis rakendatakse, ma tean, et on olemas selline ameerika plaan, see minu arusaamiste järgi läheb tänase saate konteksti arvestades väga spetsiifilised ja sellest me juttu. Võib-olla teeme siis, kui. Saatejuhil on tutvaid filmirežissööre ja hoiame pinget ja. Nii minu meelest nüüd võiks jõuda selle aktiivse osa juurde ka, mis tähendab, kuidas hakkab film sündimas on ettevalmistusperiood. Ettevalmistusperiood on üsna pikk ajaperiood selle käigus siis otsitakse välja. Kõigepealt loomulikult kõigepealt koostatakse harjunud, selle stsenaariumi järgi hakatakse otsima võtteplatse. Kui nad on olemas reaalsuses juba nii-öelda füüsiliselt, siis on kõik priima kujaga ja võtteplats ei ole, siis tuleb minna nii-öelda paviljoni võtte peale, mis arusaadavalt on kulukas, ent annab suurepärase võimaluse filmikunstnikul oma annet demonstreerida. Loomulikult käivad siis ettevalmistusperioodi, kui me jätame kõrvale nii-öelda kunstilise lähenemise ka filmi nii-öelda administratiivne töö. See on kokkulepped näitlejatega, aga kokkulepe, et kui meil on näiteks väljaspoolt paviljoni vaja filmi teha, siis kokkulepped alates siis konkreetse koha omanikuga. Konkreetse. Kas on maatüki omanikuga ja loomulikult oleks hea, kui filmitegijad ühenduksid kohalike võimudega. Filmitegijad tavakodanikud ebatavategevustes ära ei ehmataks. See on üsna pikk periood. Filmi ettevalmistusperiood, nüüd võtteperiood on samas jälle üks kulukamaid, üks närvilisemaid ja mis siin salata ja üks lühemaid filmi valmimise protsess, seda tuleb teha võimalikult intensiivselt. Seda tuleb nii võimalik kui kui võimalik on teha hästi lühidalt. Kuid kogemus paljudel juhtudel ütleb seda, et üle kaela tehtud film võib väga sageli oma kvaliteedilt hiljem kaotada. Põhimõte on kõik inimesed, kes, kas te teete kasvõi kodus oma amatöörfilmi. Jätke meelde siuke tõsiasi et mida rohkem filmite materjali, kui te kavatsete veel oma kinokaameraga või kaameraga tehtud salvestusest filmi teha, siis peate arvestama sellega, et mida rohkem on teil musta materjali seda ja parema sisuga ka teie film tuleb, ma saan aru, ma olen maitsnud magushaput, amatöörkaameramehe ja mis siin salata, ka amatöör filmimonteerija magushaput, leiba ja teate, raske südamega oma filmitud, antud filmi konteksti mittesobivad materjali on raske tiliiti ehk kustutada, näete, saatejuht ongi sunnitud kasutama äärmiselt palju inglise keelseid definitsiooni, siit ka lugupeetud keeleteadlastele ja muide ka arvutikeeleteadlastele, et filmi ja arvutimaailmas me peame paratamatult kasutama kohutavalt palju inglisekeelset terminali energiat ja seda seetõttu, et keeleteadus antud kontekstis on väga konservatiivne. Nii väga hea näide, näiteks meie oleme laenanud sõna film ju siis oma originaalloojatelt kui minu, minu teada ju vennad, käärid olid prantslased ja muide eestikeelne filmi terminoloogia režissöör, palun väga, on ka prantsuskeelne termin, see on veel õnneks jäänud, aga soomlastel näiteks on filmi jaoks eraldi sõnana, see on Elaguva. Ja, ja kui me vaatame nüüd Ameerika filme, siis me ei leia sealt kuskilt režissööri. Me leiame seal filmi, režissööri tähenduse, film, direct. See ajab natukene juhtme kokku, kui me mõtleme selle peale, et kunagi oli eesti keeles kasutusel ka termin filmi direktor, kes tegelikult tegeles majandusasjadega, aga mitte filmil avastamisega. Ja siis screen, play-screen play on stsenarist. Ja see on samuti kasutuses siis inglise keeles. Aga eesti keeles meil on hoopis teine definitsioon, mida ma juba mainis, on nii? Kaldusime teemast kõrvale, nüüd montaažiperiood on tegelikult ma julgeksin öelda, et kõige intiimsem periood filmi loomisel reeglina siis monteerija, seal on siis koos ninapidi filmilavastaja, aga jaa, seal toimub siis ka filmi helindamisel, spetsiaalsed filmiefektid ja kõik, kõik, kõik kõik muus. Ma panen sinna selleks, et mustast materjalist valitud muusikast metsiaalsetest efektidest tekiks siis kunstiteos, mida me nimetame filmiks. Nõnda, aga saatejuhil on. Siin väikese vahepalana võimalus tutvustada, kuidas siis toimub ühe konkreetse filmi filmimise võtteperioodi üks päev. Nimelt iga endast lugupidav film. Ja filmi protsent, kui ka režissöör kavandavad ettevõttepäevad Võttepäevad Siimul filmile päevad, mis ajasid segadusse Ja see on ja on hea film nõnda ja nii läksin nagu endast välja. Sellele filmi oli kavandatud 35 võttepäeva alati produtsent ja ilmselt ilmselt ka lavastaja varuvad reserviks. Et päevad. Mul on protokoll kolmandast võttepäevast, mida sisaldab siis selle võttepäeva konkreetne töökava ja siia töökavasse on kirja pandud kõigepealt otsesed. Filmi filmi loomise eest vastutajat siin on produtsendi lavastaja nimed, kaasa arvatud ka nende assistendid, nii esimesed kui ka teised assistendid. Filmilavastajat ei ole mõtet filmi võtteperioodil tüüdata igasuguste asjadega džaumale siin, et mis sa teed või siis ka kirjutamata reegel on, suheldakse filmi võtteperioodil, lavastaja esimese või teise assistendiga. Mul on empiiriline kogemus olemas sellest ja üllatus-üllatus, filmipäevatöögraafikusse on kirjutatud ka muide ilmateade kui filmide tehakse välitingimustes ja kui filmi tehakse sised, muide ka sisetingimustes on oluline, et on olemas ilmateade, sest kujutage ette praegu nüüd siis ma siin raadio kahes siin hommikul teen seda saadet. Oletame, et täna ma mängin välja see, et oletame, täna mängib või paistab päike. Aga õhtupoole enam päikest ei paista, me teeme sisevõte, kus aknast paistab valgus sisse ja õhtupoole kavatseme seda võtet jätkata, valgust enam hakkas, siis ei paista, on ilm pilve läinud ja mis siis juhtub, siis juhtub niimoodi, et pool seeni, kui Ma näiteks pean kellegagi dialoogi sealt, kus me noh, läksime lõunale nagu enne ilusat või enne koledat ilma. Ja pärast räägime edasi juba hoopis teises. Valgussituatsioonis sellist asja endale lubada ei saa ja ei või. Ja siis on muide ilusti kirjutatud päevakavas, millal on hommikusöök, millal on väljasõit võtteplatsile, millal? Võte algus, lõuna õhtusöök ja kõik Need. Kõik see informatsioon peab olema siis antud nii näitlejatele, tehnilise personali kui ka administratiivselle personalile kulgeb see filmisaade. Oli selline saade, et see ajas saatejuhi põlemas. Mul on siukene tunne. Kirjutage meie foorumisse, kas te tahate kaunite kunstide saate jätkumist? Me võime teha järgmisel pühapäeval vale teise tunni. Saage me, kallid raadiokuulajad, aru, näiteks tööõpetuse tunnid omal ajal koolis ei olnudki nii et tehti 40 tundi. Tarbiti vasarat või Ööveldati midagi, kaks tundi oli järjest ja miks ei võtmis kaks pühapäeva rääkida filmikunstist Ari vedertsi.