Aabitsatarkust viisa kulid, õpin ära kooli vaevastma, lampi. Saab peol ei halva. Mida saite ja seda sa ei tea. Kontali arve, tuleb see kinni maksta. Pane söör igalühel alla ja. Kus sai sassi ja No mina olen isiklikult väga õnnelik, et raadiomaastikule või saadete maastikule, kuidas nüüd võtta, on lisandumas taas üks uus saade ja pealkiri juba signatuuriks kostus, aga ma igaks juhuks üle öelda, et see on Bella pühapäevakool. Mõned mõtlevad selle üle, et kas ei ole nagu liiga hilja kooli alustada, aga muide ma tahtsin lisada, et igasuguseid pühapäevakoolid ja kaug pead ja kõik muu säärane ei alusta mitte kunagi esimesel septembril, vaid tunduvalt tunduvalt, et hiljem. Ja seda mulgi hea meel tõdeda, et Päi pidanud esimesel septembril raadioeetris olema. Saatejuht on Igor Maasik ja me hakkame nüüd pühapäevakool läbi viima. Teemade ring selles saates saab olema äärmiselt lai. Meil on ka vahetunnid, söögivahetundi ei ole, võib-olla võib juhtuda niimoodi, et mõnikord ma võtan siia võileiva ja õuna kaasa ja siis, kui ma eetrisse lähen, siis natuke krõbistan, nii et ma arvan, saatejuhile seda pahaks ei panda. Teiegi lugupeetud raadiokuulajad, võite ju kodus samal ajal süüa, miks ei või raadiosaatejuht samal ajal ka midagi nosida. Nüüd aga teemade manu täna nagu kooli esimestel päevadel ikka kohaseks on, tulevad õpilased kooli, no mina kujutan oma õpilasi siin ette, nemad on eetrikile taga ja tulevad siis õpilased kooli ning neile andma antakse kätte kõige esimene õpik. See kõige esimene õpik on loomulikult aabits. Täna prooviks õige sukelduda ajaloorägastikku ja mõelda põgusalt vähemalt selle üle, kui vana võib olla see kõige esimene õpicelik aabits. Ja väidetavalt on siis Eestis esimene aabits ilmunud 1575. aastal. Aga see on ainult kaudne. Uurimus näitab just nimelt 1575. aastal, sest füüsiliselt seda õpikut pole säilinud. Ja olgu siinkohal öeldud, et pole teadaolevalt säilinud ka järgmist 1684. aastal ilmunud ja muide mitte Eesti territooriumil vaid Riias üllitatud aabitsat. Olgu siinkohal öeldud veel, et see Riias valmistatud aabits oli maestro Forseliuse kätte ta küll on, aga päris kindlasti teada aabits mille 1795. aastal koostas Otto Wilhelm Masing, on autor, nagu isenesest aru saada, on teada. Ja muide, see aabits on ka säilinud. Nüüd tagasi tulles Forseliuse juurde ja tema aabitsa juurde siis teadupärast oli Forseliuse selline mees, kes üritas eesti keelset kirjapilti õigemini kirjaviisi lihtsustada ja esimene selline entusiastlik ja ma julgeks öelda, innovatiivne ettepanek oli, et eesti keele kirjapildis Peaksid välja roogitama umbmäärase sisuga tähed ja mida siis Forseliuse selle all mõtles? Ta mõtles, c f q x, y ja vett tähte. Iga endast lugupidav aabits on üldiselt üles ehitatud säärasele. Igale tähele on siis pühendatud konkreetselt üks või kaks lehekülge ja loomulikult noor inimene, kui ta hakkab tähti õppima, siis peab olema selle leheküljel hästi palju illustratsioone, ta oskab siis konkreetsed tähte konkreetse eseme või objektiga ka siduda. Nüüd see, mis Otto Ville Masingust ja 20. sajandi keskpaigast see ajavahemik aabitsa võtme läbi vaadatuna jääb tänasest kontekstist välja. Küll aga tahaks rääkida ja nii saatejuhi ja ma arvan, et ka hulga kuulajate empiirilisele kogemusele, et milline on olnud siis kõige jätkusuutlikum aabits eestikeelne aabits, läbi aegade võiks olla ka poole miljoni euro küsimus. Tuleb välja, et leida Al Toa koostatud aabits aastal 1951 on olnud see kõige jätkusuutlikum aabits ja sellel aabitsat on välja antud tähele pannud tähelepanu 13 kordustrükki on viimane siis 1972. aastal. Nüüd mõtleme selle peale, et see Leida Alttoa ja Silvi Väljali illustreeritud aabits on siis elanud üle seltsimees Stalini aja seltsimees Hruštšovi aja ja osaliselt ka seltsimees Brežnevi ajal, kusjuures kõige huvitavam tähelepanek siinjuures on see, et ega aabits oma olemuselt on äärmiselt A poliitiline kirjatükk, raamat, õpik. Sa öelda muidugi teiste raamatute kohta. Aga kõige huvitavam tähelepanek selle Leida Alttoa ja Silvi Väljali aabitsa kohta, nimelt selle esikülje kujundus ja mina loen sellest välja teatud mõttes väga palju märke. Kõigepealt, et ma püüan nüüd meie kuulajate ajaloolist mälu natukene ka värskendada, et mis sellel aabitsa siis esikülje peale joonistatud või kujundatud on? Seal kõigepealt suura, mida toksib üks lind ja, ja minu arusaamiste järgi on see rähn on arusaadav, Teadmisi tuleb koolis õppida ja, ja rähn tambib justkui need teadmised õpilasele või, või siis hoolealusele pähe. No see on, julgen öelda, väike detail. Küll, aga on kõige olulisem ja keskne detailselt ABC esikülje kujunduse see et me näeme ühte jõnglast või võime öelda ka pärdiku ja siukest noormeest, raamat kaelase lippamas kuhugi ja on aru saada, et ta tuleb metsast välja ja teda saatma tulnud kolm looma. Mul on täpselt need loovad meediast ja see oli siil, karu ja jänes ja kõik lehvitavad siis noormehele mida võib sümboli tähenduses sellest kujutist välja lugeda. Ma ütlen, et mees metsast läheb kooli ja need, kes metsa jäävad, antud kontekstis siis siil, karu ja rebade, et need on siis lollpead. Roosad, muutume tõsiseks, aabits on tõsine asi ja, ja selle üle nalja ei heideta. Niisiis kuni 1972. aastani, aga seitsmekümnendatel aastatel tegi aabitsa maastik teatud mõttes innovatsiooni läbi, ilmusid nii karuaabits kui ka kukeaabits ja tähelepanu tähelepanu just nimelt seitsmekümnendatel. Eesti aabitsamaastikul tegi kukkuma kambaki. Kukk on olnud õigupoolest aabitsa sümbollind ja saatejuht on uurinud ka, et mille pärast siis aabitsa sümboliks. Läbi aegade on peetud seda lindu tähendab isast, kana või, või nii-öelda Kuke hoolsuse ja muide ka ärataja sümboliks ja kõik need inimesed, kes hommikul hästi vara kult ärkavad neid millegipärast nimetatakse hoolsateks inimesteks. Vaat selline lugu. Nüüd nagu oletada võib, on Meie koolis selles ammuses Bella pühapäevakoolis ka vahetund olemas. Ja vahetunni ajal on saatejuhile ja meel rääkida ka sellest, mis siis vahetunni ajal juhtub. Põhimõtteliselt on see puhkuse aeg ja aga siin tänav on meil välja valitud üks teemakohane pala, neid palasid tuleb veelgi, ma iga pala juurde räägin võib-olla tema autorist ja interpreedid ka. Palun lugupeetud raadiokuulajad, seda peatselt kostuvad, palav Ta kui illustreerivad, kui saate illustreerivad elementi. Ja ühtlasi on see ka Homaas ühele raadio kahe töötajale küll teise kuulab seda laulu ja tunneb oma hääle ära. Palun muusikat. No enne vaheajale minekut Me rääkisime aabitsast tema tavapärases ehk õpiku võtmes, tegelikult on veel üks aabits olemas nimed, liikuva aabits ja ja see asi selline aabits kus tuleb kõigepealt Oma lahtritesse, parimatel aabitsat elu on juba vabrikus tähed ilusti välja lõigatud ja pandud siis vastavalt see ümbrikutesse või siis Suhvlitesse seal liikuvas aabitsas ja liigu, aabits võetakse lahti, inimesed, noored inimesed, Ma Jürgen Öelda õpilased, ühes lahtris on siis A, B, C ja nii edasi ja edasi, ja siis õpitakse nende tähtedega ise sõnu ja edaspidi ka lihtsaid lauseid koostama. Et liikuv abi ma ei tea, mul kogemus puudub, ma ei ole käinud ei kaubamajas ega, ega lastemaailmas praegu liikuvad aabitsat kasutuses on aga tegelikult sellide tähtede ja lausete ja sõnade õpetamise viis võiks oma kambaki tehasest, inimene tahab ju kõiki asju pida ja proovida. Vahepeal tuli selline heldimus moment saatejuhi liigormaasikul peale, sest ta ise ka tuletas meelde teid helgeid aegu kui liikuvat aabitsat, et sai siis kasutada sõnade moodustamiseks, aga õigustas ja mul on praegu tähed selged ja oskan lauset koostada. Muutume tõsisemas ka natukene. Tegelikult küsimuse rõhuasetus on hoopis selles, et mida kujutab endast tähestik? Ehk alfa-b ja olgu siinkohal öeldud, et esimese tähestiku loomise au kuulub Foniiklastele. Sealt omakorda võtsid šnitti tähestiku kui süsteemi jaoks ja selle koostamiseks kreeklased kes sõid siis oma tähestikku. Edasi kreeka tähestik, kui oli, siis jälle omakorda mudeliks ladina tähestikule ja kui nüüd kristalselt aus olla, siis ka eesti keel ju põhineb. Või on õigemini modifitseeritud ladina tähestikust. Maailma mastaabis võib öelda, et ladina kirjal põhinevat kirja kasutab umbes 30 protsenti D inimkonnast loomulikult need inimesed, kes kirjutada oskavad. Nüüd ma ei ole veel lahti seletanud, mida tähendab tähestik? Jaa, tähestiku defineerimine võib ka tavalisel inimesel üle jõu käia ja ma mõtlesin ja ma mõtlesin ja koostasin ise definitsiooni, tähestik on tegelikult keele ülesmärkimiseks kasutatavate tähti Nende stardikomplekt. Kui nüüd kristalselt aus olla, eesti tähestik on täna meil uurimise all ja kui nüüd küsida kuulajalt või endalt, et mitu tähti eesti tähestikus on siis siinkohal kui päris aus olla. Õiget ja ühest vastust ei olegi, eesti tähestik väidetavalt koosneb 27-st tähest, ütlevad ühed eksperdid ja vaatlejad. Nüüd siin on väike reservatsioon juures, kas harilikumad, võõrtähed nagu näiteks see kuu w x ja y kas neid ka lugeda eesti tähestiku komponentideks? No iseenesest on ju tegemist situatsiooniga, et neid tähti kasutatakse vaid võõrnimede ja võõrkeelsete sõnade või siis tsitaatsõnadekirjutaja tamiseks, hästi, võtame need ka hulka, saime siis kokku viis tähte juurde, c q w x ja y 27 pluss viis on siis 32 tähte. Nüüd eesti keeles on ka sellised sõnad, mis sisaldavad sääraseid tähti nagu f sa vett ja Švee ja need siis esinevad ainult võõrsõnades. Siin tuleb nüüd vahet teha, et see kuu w x ja y on siis need harilikumad võõrtähed, mida kasutatakse siis võõrnimede ja võõrkeelsete sõnade ja tsitaatsõnade kirjutamiseks, aga sa seti ja see need siis võõrsõnades, need on kaks erinevat asja. Ja kui meil nüüd oleks kasu tuses või täpsemini, kui neil eesti keeles ei oleks vaja kasutada võõrsõnu ja me ei pea vajadust kasutada ka võõrnimesid eesti keeles siis jääkski tähestikku alles ainult 23 lähtesee tähendab siis mida, et meil ei oleks ei eff Shad veti, Schweed Tseed kuud w Dixija y, et siis oleks meil 23 tähte. Muide huvitav tähelepanek ja see on tegelikult juhuste kokkusattumus, et ladina tähestik ja see on aja jooksul muutunud. Aga peaasjalikult hilisantiigist sisaldas ka kahtekümmend kolme kirjamärki. Ja see hilisantiigitähestik õigupoolest muutus kah mingil ajal hiljem lisandusid näiteks w ja seda peaasjalikult germaani päritolu ka sõnade väljendamiseks. Ja kui nüüd ajaloolises plaanis vaadata, siis w ilmus ladina tähestikku umbes keskajal. Milline see täpne aastaarv on, seda ei oska kahjuks saatejuht teile praegu öelda. Ja üsna värsked tähed ladina tähestikus on ka J. See ilmus ladina tähestikku 16. sajandil ja enne seda kasutati siis iid teatud variantides ja selleks, et siis jootjaiid eraldada ennekõike just või eristada täpsemini siis oligi vaja tuua juurde üks uusladina tähestiku tähti ja see on nimelt J täht. Ja üllatus-üllatus, kõige noorem ladina keele täht tähestikus on muu ja see võeti kasutusele alles seitsmeteistkümnendal sajandil. Varem kasutati jälle variante V-tähest ja kuna eesmärk on ju keelt ja keele kirjapilti võimalikult lihtsamaks teha, et seda oleks siis võimalik välja lugeda, väeldada tuligigi, siis lisandus sinna juurde teha nii et ladina tähestiku kõige noorem tahtmine uurimuste kohaselt peaks olema uude. Siinkohal me jõuame varsti sellise mõiste juurde. Need täpid ja kriipsud jaa, jaa. Kõik muu säärane, mis tähtedele juurde pannakse. Selle juurde me veel, aga tuleme nüüd aga tagasi tulles selle eesti tähestiku juurde. Me oleme mõnes mõttes unikaalsed. Ja seda ennekõike seetõttu, et jälle legendaarne keeleteadlane Otto Wilhelm Masing 19. sajandi alguses otsustas võtta kasutusele õ-tähe. Ja no kogemused näitavad, et põhimõtteliselt nagu Mandri-Eestis Villem Otto Villem Masingu innovatsioon võeti, võeti nagu ennekõike just häälduse häälduses päris hästi vastu, aga kõige konservatiivsemad on selles plaanis olnud nagu saarlased, kes siiamaani ei oska õ tähte lähemalt hääldada, nad võivad seda tunnistada kirjatähena, aga paraku hääldamisega ja on hoopis teised lood seal, teisel pool vett või, või teisel pool Muhu väina. Ma tahan siinkohal rõhutada lugupeetud raadiokuulajad, et häälik ja täht ei ole muide kattuvad mõisted. Jätame selle meelt, ma võin üks kord veel öelda, et häälike tähtedele kattuvad mõisted, aga kui universaal reaalne või unikaalne, täpsemini siis see õ-täht on eesti keele tähestikus siis selle kohta võib õigupoolest öelda, et õ täht kui selline tegelikult eksisteerib veel kahes tähestikus konkreetse tähena. See on siis koltassaami ja liivi keeles. Kui aga nüüd mõelda selle peale, et kui palju on neid imetit keelte kõnelejaid võrreldes eesti keele kõnelejatega, siis me siiski võiksime üsnagi uhked oma õ-tähe üle olla. Siin võivad filoloogid natukene saatejuhile vastu vaielda ja vastuvaidlemise koht viib meid geograafilises mõttes väga erinevatesse kohtadesse. Kui me nüüd analüüsime näiteks Leedu Vietnami ja portugalikeelset, et teksti, siis me märkame seal ka kirjapildis üsnagi sarnast monstrumit, mis sarnaneb õ tähele. Siinkohal tuleb aga mainida, et nii Leedu, Vietnami kui ka portugalikeelsest tähestikus õ tähele tegelikult kohta ei ole. Et, et selle õ-tähe sarnase kirja märgile on selle kirjamärgile on hoopis teine tähenduses tähendus on, noh vot ma ei ole Leedu ja vietnami keele spetsialist ilmselt rõhuasetuse andmine nüüd tahes tahtmata. Me oleme jõudnudki nende tähtede juurde, mille kohta võib siis öelda nii täpitähed või siis punktidega ka joontega ja kaartega tähed siis õigupoolest kutsutakse neid diakriitilisteks märkideks, mis siis on meil eesti tähestikus konkreetselt esimesed tähed tulevad meelde õ, millel on siis nagu katus peal ö vastavalt siis punktid või, või siis või siis katus ja samamoodi on nagu eesti tähestikus veel head näited saajašee. Nüüd huvitav tähelepanek, enne veel analüüsime ühe või teise tähe tähtsust tähestikus. Proovime siis niimoodi, et saatejuht püüab ette lugeda peast, kuigi jah, veebikaamerat meil siin ei ole. Tähestikku eesti keeles jaa, pärast üllatus-üllatus. Inglise keeles ja kiiruse peale teeme niimoodi, et välja jäävad. Ei välja ja mitte midagi, kõik tahetuvad. ABC-d e f g h i j k l m n o P Q R S. Sa reedee U w w. Nii targemad ja, ja asjalikumad raadiokuulajad võib-olla panid stopperi tööle, kuid nüüd tähestik inglise keeles ei visiidi Tseeeffhei, kelle menu P Q aresti. Eks seed prime, kuulame vahepeal muusikat ja nüüd on mul hea meel paluda vahetundi sisustama Amandali. Mind huvitab tegelikult üks asi tähestiku taustale, et kui võtta ette proosatekst eestikeelne, kui sageli on üks või teine tähte esindatud, et siis selles proosatekstis ja see on üks huvitav uurimisteema. Ja keeleti on tähtede esinemine, esinemissagedus täpsemini proosatekstides erineb. Nüüd tuleme ikka meie armsa eesti keele juurde ja Mul on nüüd andmeid tähtede esinemise sagedusest, kusjuures kõige huvitavam on see, et erinevad allikad annavad erinevad protsendi üritused. Ja siinkohal ma selle protsentide väljaütlemisega nagu eriti rõhku ei taha panna. Küll aga peame tõdema, et eestikeelses proosatekstis On A tähte esindatud 12 protsenti mõnedel andmetel veidi vähem. Kus see tõde on, seda, seda ei oska saatejuht teile hetkel öelda, küll on aga teada, et raudselt On A täht esindatud esimese tähena sageduse seisukohast võttes. Olgu siinjuures öeldud, A-täht on üldse kujunenud läbi aegade selliseks justkui pühaks täheks, et paljudel juhtudel on ta kõikides enamustes tähestik, esimene täh. Milline see ajalooline tähendus on, et, et just nimelt A-täht on esimene. Seda peaks õigupoolest küsima antiikteaduste uurijatelt. Ja ennekõike viivad need juured või, või selle klooseoloogilise juure otsimine phony lasteaegadesse tagasi. Aga edasi teisel kohal, väidetavalt on esindatud e-täht siis edasi hii täht, alles neljandal kohal on siis üks kaashäälik ja üllatus-üllatus, see on s nüüd edasi läheb juba keerulisemaks, sellepärast et ühed allikad pakuvad viiendale kohale sageduse seisukohast T-tähte teised allikad pakuvad jälle helde ja kuuendale kohale, pakutakse siis ühtede allikate kohaselt uut tähte ja teiste allikate kohaselt jälle L tähte, nii et see läheb see protsendi arvväärtuste väljaütlemine täiesti mõttetuks antud kontekstis. Inglise keeles on tehtud samamoodi uuring ja inglise keeles. Üllatusena Peame tõdema, et esimene, kõige sagedamini inglise keelses proosatekstis esinenud täht on, ma ütlen, eesti, mitte inglise keel, see ajab inimesed segadusse. On e-täht inglisekeelne häälikonda siis i Eibyysiidi i FC Majaka uuesti tähestikku lugema. Teisel kohal on inglastel kaashäälik ja kaashäälik, mida eesti keeles siis teatakse T tähe all ja alles kolmandal kohal, Lonaa täht. Edasi o i ja n. Nüüd, kui me tuleme tagasi eestikeelse esimese tähe juurde eeliks siis A-tähe juurde, siis sedasama A täht, nagu ma juba ütlesin, ei ole esindatud inglise keeles esimeste hulgas vaid või esimese hulgas, vaid tan, kolmas ja veel mõned suured. Maailma keeled prantsuse ja hispaania keeles on siis A-täht teisel kohal. Esinemise sageduse järgi üsna täpselt ja olen siin nüüd uurinud mõningaid allikaid, et proosatekstis kaashäälik s väga paljudele andmetel on 8,5 protsendise sagedusega esinemissagedus on siis neljas täht. Kui võtta sageduse aspektist, nüüd tekib küsimus, milline on kõige harvemini, leidub tav eestikeelne täht eestikeelses tekstis võiks olla jälle mingi viktoriini küsimus, esinemissagedust, see kõigub, mon pakutud 0,3 kuni 0,4 protsenti ja selleks on ööde, et mis on minu jaoks täiesti suur-suur, üllatus muide, kuid tagasi tuleme selle tähestiku teema juurde. Siis mind hämmastab üks huvitav detail, kui lapsi, õpetad taks lugema ja esimene õpik, nagu me tänases pühapäevakoolitunnis esimeses tunnis esimeses osas teada saime, on aabits, siis üsna keeruline on kujutada mingit objekti, mis algab Ö-tähega eesti eesti keeles. See peab olema mingi ese, et laps oskab seda seostada hästi kujundajana, aabits on sääraselt, et teenelise siis pläraka ja siis paneme sinna kuu ja paneme tähed taevasse, aga laps ei saa aru, et me mõtleme selle all ööd. Ja, ja teine situatsioon, Estonia. Sugugi mitte. Parem variant Don, kujutada ööbikut. Ma pean kahetsusega tõdema, et mina näiteks ei oska isegi ööbikud joonistada, ei oska ööbikud, et siis seostada Ö-tähega. Ma vaatan, tan lind, aga stane ööbik või on lind, sellele jääb tõenäoliselt vastus saamata. Niiet aabitsa koostajatel on ees seismas. Kas just rasked ajad, aga sihuke problemaatiline situatsioon on kujunenud, kuidas me lapsele mingi materiaalse üheselt interpreteerida tavadefinitsiooni, eseme või, või, või, või asjaga. Saame selgeks teha, et vot see algab just ö-tähega. Sest esinemissagedus on väga-väga väike, see oli mulle endale ka üllatus. Ö-tähte niivõrd vähe eesti keeles välja eeldakse. Nõnda aga huvitav tähelepanek ja siin ma tegin sõna otseses mõttes praktilise kogemuse tähestiku vallas oli nimelt selline lähenemine, millise tähega kõige sagedamini algavad eesti perekonnanimede. Nii, ja, ja paljudele inimestele võib-olla ei olegi teada, et mul on ka ühele veterinaarmeditsiiniasutuse andmebaasile juurdepääs, see on siis selline koht, kuhu tulevad inimesed ütlevad oma perekonnanime, siis täidetud ollakse ravikaart ja edasi ja edasi edasi detailidesse ei lasku. Ja inimesed peavad ütlema siis välja ka oma perekonnanime. Loomulikult on tegemist siis sihukese juhusliku valimiga, mis õigupoolest annab päris palju informatsiooni. Ja minu jaoks oli kõige huvitavam tähelepanek see, et see perekonnanimed, millega siis võime uhkustada, millise tähekanad algavad kõige sagedamini, esineb selleks ka täht. Ma ei hakanud konkreetselt selles andmebaasis konkreetseid kaarte üle lugema, küll aga võtsin mõõdulindi ja selgus, et see osa kaartidest, mis algavad k-tähega, on tegelikult kõige kõige pikem. Katsusin leida selgitusi vat essi perekonnanimede juures. Ta on lugu niimoodi, et meil esineb üsna sageli perekonnanimed, mis on siis sõna otseses mõttes võetud loodusest, kuusk, kask, kivi, k-tähega, kõik need, et kolm nimetatud sõna algavad, küll aga saab nendest nimedest ju tuletada ka derivaadid. Noh, on kivi, võib olla kivine, võib-olla ka kiviorg kui võib-olla ka kivimets. Ja kui need perekonnanimed algavad K-tähega samuti. Kask, Kaasik. No siinkõneleja ei, perekonnanimi hakkab, aga ärme sellest räägime Kasesalu, Kasemägi ja nii edasi ja edasi ja edasi. Ja, pluss veel, mis siia juurde tulevad, siia juurde tulevad veel marginaalne osa vene nimesid, mis K-tähega algava taga on, see oluliselt antud tekstis suurt rolli ei mängi. Nüüd meie naaberrahvad, nendel on võib-olla läinud natukene paremini, me mõtleme alati keele ilu peale. Ja keeleilu peale mõeldes oleks paslik meenutada seda, et eesti keeles on täishäälikuid üheksa paljud arvavadki, et täishäälikute hulk ka annabki keelele ilu küllaga. Näiteks vene tähestikus on 33 tähte, millest siis on 10 täishäälikut, konkurents on väga tihe, kusjuures veel analüüsides vene tähestikku mainisin, et on 10 täishäälikud ja 21 kaashäälikut. Ja mainisin ka, et on 33 tähte. Nüüd, kui me teeme väikese arvutuse, siis kak kaks tähte jääb justkui maa ja taeva vahele. Tegelikult on lugu niimoodi, et need kaks tähte on ametlikult esindatud vene tähestikus ja neil puudub häälikuline väljendus, millega siis tegemist on, tegemist on siis pehmendus, märkige, kõvendus märgiga vene keeles siis mjah kis jaa, Twiordus nakk ja kusjuures nende paigutamine tähestikku. Ei ka saatejuht Teele kommenteerida, miks nad on paigutatud just täpselt nii, nagu nad on paigutatud tähestiku viimasesse ossa minu mäletamistviisi kahe reaalselt, et siis häälikuist väljendust omava tähe vahele. Selleks tuleb slaavi filoloogid meil siia saate stuudiosse kutsuda. Nüüd lähme siis oma mõttelõngadega taas sellisele teemale, kuidas ja mismoodi me juba, kui me oleme tähestiku selgeks saanud siis sõnu hakkame tähtedes koostama ja tagasi tulles nüüd sellesama liikuva aabitsa juurde. Olgu siis mainitud, et selline õpetamisvorm on ilmselt, et kõige kõige mõistlikum, kuigi ta tundub äärmiselt religioosne ja, ja vanamoodne, kui teil on antud kätetähed siis mingite lipikute peal ja siis te peate kuhugi ritta laduma naad et saada siis konkreetne sõna. Noh, jah omaette teema ja lugupeetud raadiokuulajad on tagasi tulles nüüd selle tähtede sageduse juurde nimelt pihtimine ja krüptograafia, kuidas siis koostatakse salakirju ja kuidas siis neid dešifreerida takse ja ja, ja kuidas nendest aru saadakse. Muide, olgu siinkohal selline väike huvitav teadmine ühes või teises keeles esinevat tähtede esinemise sagedus on aluseks, millega siis krüptograafid oma tööd ka teevad. Ja välditakse siis selliste salakirjade koostamist, kus siis konkreetse keele tähti on hästi palju esindatud, neid siis krüptograafid üritavad vältida. Nüüd omaette teema, igapäevane teema paljudele inimestele on, mis asi. Minge palun arvutiklaviatuuri juurde ja, ja see saab tõenäoliselt kunagi tulevikus meie uurimisobjektiks, millisel alusel on tähed paigutatud arvuti ja muide ka kirjutusmasina klaviatuurile? Sellele jääb saatejuht täna paraku vastuse võlgu, aga ma lähen kohe sügavalt kindel, et ühel või teisel momendil me jõuame siis ka selle teema juurde. Nüüd siinkõneleja tahab tänase püha vanakoolitunni lõpuks öelda välja tõdemuse, et saatejuht ei ole filoloog ja need teadmised, mida ma teile vahendasin, täna on kõik tänu sellele, et siin kõne ja on filoloogi poeg ja ema ikka õpetab oma poega kõnelema, õpetab lauseid koostama ja õpetab ka tähestikuga ringi käima. Järgmise korra teemat ma teile lugupeetud raadiokuulajad praegu välja ütle, jäägu see saladuseks, aga ma luban tavalise õppeprogrammi kõikidest ainetest meie tulevastes saadetes läbi viia Ari vedertsi.