Eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Vene kirjanik Lev Tolstoi romaanis Anna Karenina on loo kangelanna sunnitud valima, kas elada teistele jäetava hea mulje nimel aga õnnetut ja armastuseta kooselu põim asuda lahingusse normidega ja võidelda igatsetud suurte tunnetest. Kirjanik valis lugejatele meelelahutuseks õnnetu hinge lõputu piinamise mille Anna lõpetab, astudes vabasurma. Kuulus lugu algab mõtetega, et kõik õnnelikud pered on õnnelikud ühtemoodi, aga annetud ollakse igaüks omal moel. Mis toob mõtet kaasaega, et küsida, kas anna lugu olnuks teistsugune. Oma kaasaegsetel olnuks kasutada sotsiaalmeedia. Muide tänu millele muutuvad suhted omamoodi avalikuks demonstratsiooniks, pigem isegi teatriks. Hea elu episoodide seeriaks. Sest miks levitada rutiinne Yorgist igavust, mida keegi ei vaatega tasusta püstiste püüdlatega? Tuttavatega tasub omavahel jagada vahetuseks sobivat kaupa kaupa, mille sisuks on tegelikult armastus. Seda ei ole palju vaidlust. Pisikeste tillukestena, et andjaid tajub, mida ta teeb ja nii nagu Anna Karenina januneb Facebooki kasutaja enamasti siis armastuse Järele uutmoodi on aga see, et ühe suure ja enamasti kättesaamatu tunde allika saab need asendada paljude pisikeste, ka nii siis januneb sotsiaalmeedias elu episoodide kaubitseja teiste armastuse terakeste järele. Igatsevad tema oma järele. Võib-olla oleks nüüd õnnetute suhete kanna olnud Facebook'i, sadade sõprade Raikide massi sülaluses õnnelik kui Tolstoi kirjutanud romaani sotsiaalmeediaajal või noh, lugu alata teistmoodi tähelepanekuga. Kõik õnnetud paistavad Facebookis ühtemoodi nelikud. Aga need, kes on armunud, neid näeb seal harva. Armunud inimesel jagub tähelepanu vaid armastatule ja teda ei huvita enam, mida maailm arvab. Miks peaks õnnelik Anna Karenina jagama kaugetega pildikesi hommikusöögiks, olla neelatavast pannkoogist või pargis kohatud kiisust kui tal on juba, kellega seda jagada? Maailm on seal, kus on armsam, muu enam ei loe. Suhe ise on kõige mõõdupuu, mitte kellelegi harilik laik. Kõik olulisemad eluga seotud aptaidid tehakse Jukk kallimale enamasti kogetaksegi kõike koos, sest eemalolek teeb hellaks ja pigem kasvatab kirge, kui soovi veel kellegi teise peale mõtteenergiat kulutada. Ülejäänud maailm lihtsalt ei suuda tähelepanu konkurentsis enam kaasa rääkida. Vähemalt enam mitte. Võib-olla hiljem siis, kui suhe peaks katkema. Armun. Peamaailmale ka enam midagi tõestama, eriti veel seda, kas sa oled õnnelik. Meres ujuv kala ju ei näe vett ja no no näed seda tihti paraku piirastusena. Nii nagu õnnetu ja osattune õnne seebiooperis. Ja teiste postitustes õnnelik aga elab selles nagu kala vees. Vaest hetketi end kõrvalt vaadata. Täna õnnelikuna tabades jagatasedasis tänulikult vaid selle seisundi põhjustega. Ehk lühidalt võrreldes armastus rahulda bängi, mida paljud vähem õnnega indiviidid administreerivad Facebooki abil. See teema on ajatu, nagu 1877. aastal kirjutatud Anna Kareninast ja samas kaasaegne võttis vaagida peamiselt majandusele ja poliitikale pühendunud veebileht Business Insider. Lõppude lõpuks tehakse ju äri ja poliitikat õnne nimel tihti õnnetute inimeste poolt. Tegelikult. Kaks ärimaailma inimeste tähelepanu olla Brianna võisti artikkel veebikeskkonnast Basel. Artikkel viitab uuringutele, milles Facebookis nädalase pausipidajad tajuvad endana. Omana ja liigne postitusega tegelemine on märk süvenevast, depressioonist, isegi vaimuhäiretest. Samuti on leitud, et. Väiksem sotsiaalmeedia kasutamine seostub inimestega, kes on üldiselt õnnelikumad ja nagu kogu siin esitatud varasem argumentatsioon. Viitab asub armunud Tõnn väljaspool Facebooki.