Käin üle teederägastiku mu ümber on müra välja ronida, isa surematut lendavat teede kohal ja itsitavad kukkun, ronides sellili, teesklen surnut. Linud, visatakse minema. Mis te arvate, kui vanainimene, kui ta niimoodi kirjutab? Ta on väga noor? Nii on luuletanud Andres Allan, kes sündis 1965. aastal Tallinnas ja suri samas linnas 1988. aastal. Täna loeme tema ö trükke. Tere õhtust toimetaja maris Johannes Andres Allan. Võõras nimi, võõrad tekstid. Esmakordselt kuulsin või siiski taas kuulsin neid Lauri Sommeri suust. Täiskuu luulefestivalil. 2008. aastal. 2009. aastal ilmus 200 leheküljeline luulekogu, mille kujundas Andres Allani vend Raul Kurvits. Ja Lauri Sommer on sinna kirjutanud mahuka sissevaate, mis tundlikult avab luuletaja ja tema aja umbsõlmi. 70.-te lõpp. Kaheksakümnendad on Andres Allani kujunemisaastad. See on vastik stagnaaeg ja KGB aeg. Neid noori aitas punk suureks kasvada, eneseväärikust säilitades. Järgmine samm, noore mehe alternatiivselt eel oli astumine usuteaduste instituuti lõpuni ta seda teed ei käinud. Järgnes surm, kas enesetapp või oli mängus kellelegi võõras käsi? Ei tea. Aga õnneks ei ole lugu nii lühike. Lugu jutustavad edasi Andres Allani tekstid. Meie saate juhatab sisse Andres Allani tütar Joanna elman kes sündis mõni päev enne oma isa surma. Tema õpib täna Tartu Ülikoolis kirjandust, kirjutab ise luuletusi ja minu palvel mõtiskleb oma isast. Kuidagi hästi, tihti on öeldud mulle, ma olen nagu oma isa moodi välimuselt iseloomult vist ka suurt rolli mängib see, et ma olen oma vanaema, aga kõige rohkem olnud lapsepõlves vanaema tudest ja siis isa piltidest ja samamoodi tekstidest on selline pilt välja kujunenud küll see on selline nistikkuja, sellise hipi, romantilise otsiva ränduri pilt. Ma arvan, Sa ise õpib Tartu Ülikoolis kirjandust. Kas sa võrdleksite oma isa tekste juba kultuuriloost kinnistunud kirjaniku loominguga? Ma arvan, et teda ennast mõjutas võib-olla Masingu lugemine kõige rohkem. Kui ma loen, siis ma tunnen, et võib-olla ta on lugenud ka Kaplinskit. Ja siis loomulikult oma põlvkonnakaaslasi. Ringo ringväed ja natuke ka punkluulet võib-olla nõrgad, aga seda mitte niivõrd. Olete ise punkar olnud, olen, olen, olen külla nüüd kui jalad on 13 14 On küll punkareid siiamaani, nad on küll enamikus kahjuks väga pinnapealsed. Aga on ka selliseid, kes näevad, et see punkliikumine ei ole mitte väliselt oluline, vaid sisemiselt oma praeguses eluetapis oled sa leppinud või leebunud reaalsus ikka selline protestivaim veel sees loomulikult on, see peab jääma sisse see iseloom ja ei saa muutuda, muidu kaotab iseenda ära. Kui su isa siit lahkus, oli ta 23 aastane, sina oled 21 aastane. Et hetkel justkui põlvkonnakaaslased, see, mis on kirjutatud siis kaheksakümnendatel aastatel, kuidas ta sind kõnetab. Minu jaoks on see väga praeguse aja sõnum, sellepärast et tema luule ei ole niivõrd aja luule, kuivõrd on väga isiklik taju luule. Kuna meil on. Ma arvan, sinna sarnast tüüpi taju, siis kõnetab mind küll. Mis need taju nurgakivid on? Rändamine, otsimine, sisemised ja välimised, rändnud müstika, folkloor ja maa ja looduselähedus võib olla. Mis sa arvad, kas praegune aeg soosib sellist müstikat ja üldse igasuguse müüdiloomet seejuures pigem vahepeal kadus ära kuskil 2000.-te alguses aga praegu tundub see tagasi pöörduvalt sinnad müstitsistliku maailmavaate poole. Kas sa määrama isaga kokku ka saab? Unessan ja tekstide läbi ta räägiks. On õpetanud rändamist kirjutamist, ma arvan ka, milliseid tekste sa oled valinud, ma pakkusin sulle välja, et sa võiksid lugeda täna see tekst on, on minu jaoks selline, mis võtab kokku nii tema suhtumise, mis, milline on üldse inimene. Ja milline on see ühiskond, kus me elame. Läinud laikude sammud huugavad, vasta, neerud lahustuvad närvides, võttes selle viimase, mis võtta. Ta annab ja täites lõpuks usuga, et puud ei kõigu asjata ja see keramis huugab. See mõistatuslik kera on loodud selleks, et avarusest läbi tungida ja moonduda pisikeseks kivilille. Kas ainult, miks mina harjunud sellega, et ühel päeval ei saakski aru, kui ta kadunud on? Ja mu samme mõõda penikoormad, vaid penihoorad, kes kisuvad mu alast ja paiskavad tühjusesse, kus nad ise sigitatud on? Tean vaid, et mis ühele on kõrge, on teisele madal, sügavust ei mõõdeta laevapäevadega enam. Ja igaühele on sündimisel kaela riputatud kaalud. Ainult mõni kaalub endaga alles surmatunnil. Ja siis peata täis nutetud padjaga kaaluma soolikad üle ja inglid põletavad bussideks moondunud soolikad ära. Aga kellelt on jumal võtnud, kaalud see hirmutab või leiab enesele vetele teed, kui teised loobivad teda saviga, millest nad tehtud on. Asjata pole issanda loomaaed kirev ja naljakas et savi blonnidele näidata nende ajude siledust. Kas olla idioot või peldikupottide kogu ja aeg oleks juba unustada poleemika olemisest. Kui varsti lendame kõik alfa Centauri yle ja inimvaim on nõnda suureks saanud, et igaüks võib köienõelast läbi ajada või kas või lõhki ei, pole vaja kuuma, piisab kõrvetavast jääst. Aga enamusele meeldib ikkagi paras konditsioneeritud õhk ja valged linad, mitte punased ega mustad, aga tärgeldatud lumivalged. Ei, ikkagi parem olla idioot. Nii võin ma samamoodi valgete linade vahel olla ja saada priisööki ise endale sellest aru andmata ja muretsemata sõnnikuäravoolu pärast läikivas prantsuse emailis. Andrese Allani luulekogus öötrükid on väga sugestiivse pildid sellest maakohast sellest mõisast, kus ta elas ja oli Raul Kurvits ja kujundatud on see raamat. Kas sa oled käinud seal? Ma olen seal iga suvi? See on väga-väga hea hingusega paik. Hästi kummaline paik, arendab palju inimest, näed, teksti motiivid on täiesti õigustatud, ma olen ise sealt palju saanud ja kus võib-olla peakski kogu aeg kirjutama. Me räägime praegu Andres Allanist minevikus ühel hetkel midagi katkes, midagi lõpes elada lapsena, kes ei tea päris täpselt, mis ja kuidas suisa ka läks, kas sa oled endale tekitanud õhukese kaitsekihi, et mitte murduda või mitte hävida? Kindlasti on mingisugune kaitsekiht selleks, et mitte murduda ja mitte hävida. Hetkel ma proovin sellest kaitsekihist isegi lahti saada, sest et siis on parem omandada neid kogemusi, mida muidu võib-olla ei saaks, et see kaitsekiht rikub neid kogemusi. Iseenesest sellist loomet on võimalik kanda inimesel, kellel on tugev psüühika. Sest muidu võib tekkida see moment, kus ta ei saa enam aru, mis on see õiget aju kogemus või ja mis on hullumeelsus. Inimene peab olema tugeva psüühikaga selle jaoks. Ja siis ma loen ühe teksti veel. Kuigi ma kardan su põlevaid juukseid sülitan neid siiski. Sest armastan sammaldunud silmi ja ma jätan sulle alles musta karvkate, mis ju nii hästi sulle sobib. Kui ma veel silitaks, Läheks nahk ajapikku hallitama, õigemini sina tajusid seda Jantsid salaja mõista, et ka mina tasapisi sulansuliigas soojade käte vahel ning tardon su kivi silmades. Mõelda vaid, kumb on kumma külge poogitud, kumb kiduneb või närbume mõlemad. Meie pole sordiaretajad. Võib-olla kunagi õpime 11 õigeaegselt hoiatama, nagu linnud vihma eest kärbseid või sääski ükspuha. Meie pole linnud, kärbsed ega sääsedki. Aga kui praegu lõigata Mahase punasekirju pähklipõõsas nutab üks mesilane järgmise valgusaastani. Kui paluksin sinul 20 aastasel iseloomustada oma isa perepärimuse järgi oma tekstide järgi, siis milline oli ma arvan, et ta oli inimene, kes proovis jõuda oma ürglätteni, teades, et temas on palju, palju jõudu. Aga et ta ei jõua seda mitte kunagi päriselt täiuseni arendada. Aga püüd oli ja sellest püütmisest tekkisid need tekstid, tekkisid kogemused ja tekkis. Siiski suutis seda kaugemale arendada kui võib-olla ratsionaalse mõtlemisega inimene. Ma loen selle kogub viimase luuletuse, mis on tal päriselus viimasena kirjutatud meile, Lauri Sommer mulle saatis, oli käsikirjadest leidnud ja mis mulle endale väga tugevalt mõjus Olid küünlakuu viimased päevad. Raiusin kaevu jää sisse augu. Öösel lõppes vesi otsa ja läksin uuesti kaevule. Kui jää raksatas, süütasin küünla põlema. Ammutasin sealt vett ja kui vesi tasaseks jäi, nägin mustendavast sügavikust, iseennast. Ta vaatas mulle süvapilguga otsa. Suu salapäraselt, muigel. Vahtisime kaua üksteisele otsa. Ta rääkis minuga, aga ma ei saanud ühestki tema sõnast aru. Ainult aimasin, mida ta tahab öelda. Ta oli kogu aeg ühesuguse ilmaga ühesugune, selge, murelik ja veidi salapäraselt lõbus. Vahtisime teineteist, kuni vesi hakkas kinni külmuma sest väljas oli väga külm. Sain sellest aru, kui enam iseennast ei näinud. Võtsin ämbri ja läksin ise valuliselt rahud, et enam ma ei näe teda kunagi. Kui taevas vilksatas midagi, vaatasin üles. Taevas, mis oli äsja pilves, oli löödud hetkega selgeks ja lõputud tähed moodustasid pikki sõnu ja lauseid. Nendes oli sõnum, millest sain korraga aru. Valu kerkis hoolile ja karjusin hääle ära. Tähtede poole. Karjumissa karjud südant tühjaks, ikka karjuv jäi vaikseks, kuulsin vaikuses tähtede laulu ja kohinat Enda kõrvades. Värvilised valguse jutid, virmalised vilkusid taevas, olin nõiutud, unedes. Aeg on igast hetkest lahkuda. Olid küünlakuu viimased päevad ja minul olid küünlad otsa saanud. Leidsin veel ühe musta küünla, süütasin ning tuba täitus musta valgusega. Kollid tantsisid lõbusalt toas ringi, aga mina olin kurb. Istusin veel tükk aega ahju ees. Kui valgeks läks, läksin päevad tõusu vaatama. Uus päev, nagu öeldakse. Minu jaoks oli päev lõppenud. Sellest ajast, kui nägin ennast kaevu sügavikust, olin rahutu. Ja see sõnum, mille kirjutasid tähed, aimasin veel seda. Kuid aegamisi istub seegi. Püüan tal sabast veel kinni haarata. Aga ta lipsab mul käest. Siis aga sain tähtedest aru, taevas ei saa enam soojas toas olla. Pean minema. Johanna elman juhatas sisse oma isa Andres Allani luulekava ka enne veel, kui. Seda kuulama hakkame, tahan tsiteerida Lauri summerit ikka sealtsamast ö trükkide raamatust. Kõigi lahkunute kohale jääb õhku. Küsimus mida nad oleks suutnud. Jääb kaotusevalu legende ja spekulatsioone nende tegudes, aususes ja mitmekülgses andekuses näevad kauemaks jääjad, ehedust ja kompromissitust. Arvan, et nad mingilt kombel tajusid oma saatust ette olid julgemad käisid kiirkursil valusamini läbi mõned staadiumid milleks teistel kulub kauem. Ammendasid elu olemuse ta põgusa õitseaja kaudu, milles ilmselgelt võitlesid loomine, hävitusandsid parima. Nad läksid randades, igaüks oma mõistatuse. Võib-olla see oligi nende osa. Kui neid lähemalt vaadata, hakkavad nad kõnelema. On oma ajastu lühikroonikud. Et veel noore ja toimumata tajude tunnete ja suhtumistega inimese tehtud on mingi meeldetuletus meile kõigile. Et me ei läheks lõdvaks, leigeks, konformistlikuks, küüniliseks ja kasuahneks. Et me unustaks olla inimesed. Tsiteerisin Lauri Sammerit, Andres Allani luulekogu järelsõnast. Kuulame Andres Allani tekste lugema olen kutsunud Sergo varese režissöör Astrid Relve, helirežissöör Külliki Valdma, muusikavalik Virve Pulverilt. Hommik surub maadligi mõtted ja inimesed. Harjumused võidavad aistingud. Täpne määratlus igale kellaajale. Igale nädalapäevale. Igale aastaajale. Aga kui panna hommikul, kui veel on pime, põlema küünal ja mõtiskleda natuke või lihtsalt vaadata tulle võib ennast mõelda veel hetkeks kuskile ära. Ja siis minna autobaasi või kus tahes. Või kujutledes end rongi peale joostes, piss jooksmas, metsas. Võimalusi on palju muuta, aistinguid. Tuleb lihtsalt aru saada harjumuspärasest. Ja mõelda asja ümber. Missugune suurepärane hommik. Sellist pole mu elus kunagi ennem olnud. Uus päev on nagu puhas leht millele pole veel keegi midagi kirjutanud. Virgun südakuu südameis. Kõikjal tilgub. Ja mu liikmed sulavad lahti. Kivid on härmas. Ilm nakatub ja laseb tundmatul viivuks ilmuda. Enam ei kata ennast piltidega asjadest vaid kuulata tan huminat alguse ja lõpu kokkupuutest. Näen enda sisse ja enda seest välja. Suurt valget ja suurt musta sulamas teineteisesse. Lipud logisevad külmas tuules. Vabalell vaba õhk sujuvalt ületormide. Valu on suletus. Pilved on taevas ja muutuvad nagu merigi. Kas sa täna öösel jõudsid teisele kaldale ujuda või lõppes varemuni? Nad ohverdavad ikka veel sest kõik järgnev on kõigile teada. Raudsisalikud saabuvad sügis koiduga kugistades valgeid pilvetriipe kuhtunud tiibadega kärbsed mängivad viles, pillirändureid jooksevad teedelt kraavidesse. Kuivanud kuusest kostub Kylie. Esivanemate vaimud seiravad mind igast kandist. Juba aastaid pole neile toodud urje. Aastate ajastute kestad torkimas korpas jalge all. Ent Urila jääb ikkagi kaugeks, kuigi alati on ta näha. Vesi laiutab ükskõikselt ümberringi ja niriseb tasa üle äärte. Lohistan enda järgi märgi juukseid, mis tahavad taas kasvada takerdudes küüntega mägede taha. Lahutan vaime, varjest rinnus kummaliste pahade keskel taob trummi hullunud nõid mitu korda kiiremini ja kõvemini kui vaja. Ja mina pean aina tammuma trummi rütmis nõiatantsu. Urila. Käin üle teederägastiku mu ümber on müra välja ronida, isa surematut lendavat teede kohal ja itsitavad. Kukun ronides sellili, teesklen surnut. Mind visatakse. Armastan ja see on vajadus nagu vee järele. Kõiki tahaks korraga armastada lehti, kärbseid, tolm, kive, inimesi. Hõrk lõhn hõljus tuules. Homsete tulede. Nägin esmakordselt su rindu. Sinu silmade helmestest Linglevad keerlevad tuiskavad kukuvad helbed, mis keeravad kokku suuri, hangi kurbusest, tunnen end lumest ja sinu naerus. Ilma ei oskagi olla. Ja see ongi igavene talv. Sajab lõputut lund, nagu su hingetükikesi. See ongi tõde. Kui ainult oskaks olla lumi kata koguma ja kui ainult oskaks armastada. Ja ma usun, et sünnin uuesti lumena ja ma usun Kui maali himuralt joonud päikest ja vihma laskis oma ürglisast välja vilja sinu ja minu Me roomasime abituina emakese rinnal püüdes tema lisast juua piima. Ent tema oli surnud. Liigraske oli Talmeid kanda. Täna on haldja ilm. Lumi katnud emakese surilinaga. Kunagi pole liiga vara või hilja. Sumame teineteise pooleni uueteni surilinas. Püseledes vaarume lume lumbuses. Kuni kevadel kasvavad. Siis naerab, kui vasikad mälu näid. Oma piima soojades soodes. Jälle kõik on, kui aegade alguses. Minus kõik on kui aegade aegade alguses. Pragunemata veel kuldmunakoormus sees. Must sees, päikest pole, veel ei ole maad ega kuud. Ürglind otsib veel, kuhu saaks, kuhu saaks laskuda. Ilmatar valmistub sünnitama veel kord, veel kord. Taevalael astub sõrg, metskult on siia teel, peagi vappub ilm ja õhk öösse puurib kärss. Sinu ümber vaikus, vaide tähed koidiku eel. Nii, sa tantsid, nii satantsid. Nii saad tantsid, nii satantsi tantsid oma tantsu. Hill murdquennas lahti võõraist vormidest, heitku endalt maha kütked, võõrad rüüd, oma loomishetkest, siis ma äkki leian end, kui sa tantsid, kui saad, tantsid, kui sa tantsid, kui saad, tantsi, tantsida oma tantsu. Ta tamm, ta jälle kõik on. Viirastused hõljuvad parvedena, vete kohal, leidmist ja kaotuste pimedas üür metsas. Tuuled paiskavad nelja ilmakaare suunas. Käendume keerdkäikude käändudes. Jaa jaa, jaa. Ja, ja, ning et võib-olla siiski nii ei või jaa. Ei ja ei. Ei ei ei. Või ei jaa jaa. Jah, aa ja ei. Kuidas ei ning ja? Et ei, kuidas ja sest ei või jaa. Külmunud laugastest leidsime sootulukesi. Jäätunud rabasse ehitati tuleriit ja süüdati tuhapäeva öösel virvatulede ja mülka külaliste viimaste huntide vastsündinud karupoegade auks soos tekkinud külamehe ja naise auks, kes asustasid maa Galilea ja Ugala meeste mälestuseks, kes liivas keeravad külge kuuldes märguande pasuna häält. Jääonni esse külmunute mälestuseks. Aga mitte kunagi prožektorite auks mille kiirtes hulluvad rahvad Kui viimane mull maailma vahusest suust paiskub hiiglasuureks ja valusalt lõhkeb väsib tavast mullitamast. Pühib oma langemisest langetõbise lõusta puhtaks. Ehk lähevad tal krambid üle ja elu veel ise lepp teda oma süles. Vahetab end täis pasandanud titemähkmeid. Kuid karta on, et saatus paljastab saatana vale. Ta on ära vahetanud hälli, lapsed. Lärin kuivanud leiva koorukest. Ja vaatas tühjusesse. Kuigi püüan ennast määratella, veel on vaja natukene aega. Motoon kadunukese tühjusest tagasi. Murrang koorukesega hamba katki ja saan aru, et aeg on hüüda. Aga ma ei saa suud lahti. Hüüa, hüüa, sunnitakse. On suu lahti teha, aga ma olen kõik hambad koos koorukesega ära. Sosistan. Aga mulle pakutakse ikka koorikut sõi ja hüüa, sunnitakse jälle. Tühi veeklaas käes kartes komistada jalus, vedelevad krutsifiksi otsa ja purustada klaasi. On suur jakk kõne. Kusagilt kostub harmoonium häält. Jõuan küünlavalguses keldrini. Maarja Magdaleena tantsib seal öösärgi väel. Ja Jeesus harmoonium taga. Andke mulle wet. Ah rumal, tantsi parem. Metantsimekeerleme, Lelle me aina hoogsamalt. Ja Jeesus mängib lõbusamalt ja lõbusamalt. Kuni hüübinud veri altari ees voolab koolnutes tsoonis tagasi jäsemed ja pead leiavad oma kohad keha tompuda küljes. Kelder rebib oma juured lahti jäigast pahe pinnast. Me kõik koos kirikuga tantsime. Naeru Pugistava laotuse poole. Tal polnud huvisid. Ta oli üksik. Ta armastas jalutuskäike. Ja kui tal oli tahtmine, siis ta magas. Ja kui seda polnud, ta kulutas. Te, küsite, kas oli ta elul mingi mõte? Ei olnud. Ma vastan, ei olnud. Kas siis on eludel mingi? Tulevik. Minevik. Lapseeisa. Olevik. Mis veel? Olgu, töö, olgu eluinstinkt nagu loomadel. Aga ta ihkas enamat kui instinkte. Ta ihkas surematust ja sai surma, mida ta ka ihkas. Olgu siis, et pääle seda midagi pole. Aga seda polegi vaja. Ainult ta arvas, et ta pääle surma kuidagi veel edasi elab ja saab veel pikalt surma nautida. Pikalt näha enda kooniad kõrvalt. Kuid see oli üürike nagu igasugune nauding siin elus. Ja seelik kordumatu. Olid küünlakuu viimased päevad. Raiusin kaevu jää sisse augu. Öösel lõppes vesi otsa ja läksin uuesti kaevule. Kui jää raksatas, süütasin küünla põlema. Lammutasin sealt vett. Ja kui vesi tasaseks jäi nägin mustendavast sügavikust iseennast. Ta vaatas mulle süvapilguga otsa suu salapäraselt, muigel. Vahtisime kaua üksteisele otsa. Ta rääkis minuga, aga ma ei saanud ühestki tema sõnast aru. Ainult aimasin, mida ta tahab ütelda. Ta oli kogu aeg ühesuguse ilmega ühesugune, selge, murelik ja veidi salapäraselt lõbus. Vahtisime teineteist, kuni vesi hakkas kinni külmuma sest väljas oli väga külm. Sain sellest aru, kui enam iseennast ei näinud. Võtsin ämbri ja läksin ise valuliselt rahutu, et enam ma ei näe teda kunagi. Kuid taevas vilksatas midagi, vaatasin üles. Taevas, mis oli äsja pilves, oli löödud hetkega selgeks ja lõputud tähed moodustasid pikki sõnu ja lauseid. Nendes oli sõnum, millest sain korraga aru. Valu kerkis uulile ja karjusin hääle ära, tähtede poole. Karjumissa karjud südant tühjaks ikka ei karju. Jäi vaikseks. Ja kuulsin vaikuses tähtede laulu ja kohinat kõrvades. Värvilised valguse jutid, virmalised vilkusid taevas. Olin nõiutud unedesse. Aeg on igast hetkest lahkuda. Olid küünlakuu viimased päevad. Ja minul olid küünlad otsa saanud. Leidsin veel Ühe musta küünla. Süütasin ning tuba täitus mustavalgusega. Kollid tantsisid lõbusalt toas ringi aga mina olin kurb. Istusin veel tükk aega ahju ees. Kui valgeks läks, läksin päevatõusu vaatama. Uus päev nagu öeldakse. Minu jaoks oli päev lõppenud. Sellest ajast, kui nägin ennast kaevu sügavikust, olin rahutu. Ja see sõnum, mille kirjutas, tõsid tähed aimasin veel seda, kuid aegamisi haihtub seegi. Püüan tal sabast veel kinni haarata. Aga ta lipsab mul käest. Siis aga sain tähtedest aru, taevas. Ei saa enam soojas toas olla. Tena koolsete tekste Andrese Allani luulekogust Öödrükid luges Sergo Vares. Helirežissöör oli Külliki Valdma, režissöör Astrid Relve, muusika valis Virve Polver. Tsiteerisime Lauri Sommeri artiklit ja oma isast kõneles Jaan nälman. Luuleruum toimetas marisse Hannes kuulmiseni.