Eile möödus. 25 aastat tuntud eesti kunstniku Nikolai Triigi sünnist. Sel puhul oleks põhjust otsida inimesi, kes teda mäletavad, temast jutustada teavad. Enne kõiki oleks aga põhjust peatuda nende ees, mis vaikivaina rohkem ütlevad kui mõni meeles peetud mälestuslooke või kirja pandud elulugu. Klay Triigi tööd Kadrioru kunstimuuseumis on nüüd juba üle kuu aja avatud kunstniku mälestusnäitus. Selle aja kestel on siin vaiksete saalides aset leidnud sadu jälle kohtumises Nikolai Triigi ka. On sadu, võib olla tuhandeid esmatutvuse sõlmitud. Ei ole Loomingu enamik enam aastakümneid näitusesaali seintel olnud. Siit leiame nüüd juba kooliraamatust tuntud Juhan Liivi portree ja terve Eesti kultuuritegelaste portreede sarja. Siit leiamegi oodatult värske, kuid üllatavalt suure maastikumaalide kogu. Nikolai Triigi töö lõppes eluaastais, kus ta veel pall luua oleks võinud. Nende tööde juures seistes mõtte taga, et siiski palju on tööd teha jõutud. Dolla osaliselt seletab ka sellega, et riik oli juba küllaltki noorena varaküps kunstnik, kes oma huvitavamad tööd lõi suhteliselt küllaltki noore kunstnikuna ja peamiselt oma loomingu esimesel. Muuseumi töötaja Pihlak, kes on Triigi näituse koostaja, jutustab ehk meile kui palju tööd õli, kunstniku loomingu, väljaotsimise koondamise ja näituseks korraldamisega. Tavaliselt, kui me alustame uue näituse korraldamist, pöördume kõigepealt vabariigi teiste muuseumite poole, uurime välja, palju on seal töid ja siis sellele materjalile hakkame otsima täiendust juba erakogudest kuu on siiski laiali paisatud väga mitmete eesti kunstnike töid ja sealhulgas ka Triigi töid. Tänu kellele me näeme siis sedavõrra rohkem töid. Üsna arvuliselt mitmeid töid on kirjanik Tuglase kogust siis üks väga huvitav, Norra maastik on arhitekt lüüsi käest saadud samuti portreesid on väga mitmetelt eraomanikelt samuti Tartu muuseum abistas meid nende tööde otsimisel aidates mõningatest Tartu kogudest neid leida Tartu erakogudest. Ja nii on kokku tulnud tööde üldarv umbes umbes 140 ümber. See on umbes sama palju, kui oli sellel personaalnäitusel, mis 1934. aastal korraldati veel kunstniku eluajal. See oli viimane, et riigi suurim näitus see oli jah, viimane 1935. aastal oli sama sest ka tartus kõndides läbi näitusesaali libiseks silma eest läbi nagu kogu kunstniku elutee tema rohkete reisidega ja mitme Eritletava loomingu perioodiga. Kuid alustage algusest ja 30 seltsimees pihlakut, juhatada meid kunstniku esimeste tööde juurde. Päris esinesi, õpilastöid meil kõik ei ole välja pandudki. Kuid varasemasse loominguperioodi, mis meil esitatud on, kuulub kindlasti kunstnik Aleksander Tassa portree, mis et riigil valmis veel 1905. aastal Peterburis õppis tullel Štiilitsi kunstikoolis kuusel. Sel ajal oli koondunud üsna mitmeid noori eesti kunstnikke, sealhulgas ka Aleksander Tassa. Man ja mitmed teised. Enne kui jätkame ringkäiku, muuseumis ja tutvumist kriigi õpilaspäevil loodud töödega vajaksid selgitamist paar küsimust. Millal tärkas tal huvi kunsti vastu. Missugusest perest on tulnud tuntumaid eesti kunstnikke. Küsime seda kunstnikku, eelt, liidiaat riigilt. Millal Nikolai Triik joonistama hakkas, kas juba varasest noorusest varasus, tal oli juba see onni mis Neil aastal või seda, seda ma täpselt ei tea. Aga EKA loores peos juba koolipoisina, kui suur pere teil oli? Naetri seitse last? Üks hinge. Kas Nikolai Triik oli vanem kui teie? Jah, tema ja mina olin järgmine. Last, slaid, Oscari õigustik. Kas see töö siin seinal vanataat on ka tema töö ja tema töö? See on minu vanaisa-ema poolt. Säärane mujal on näitusel. Ja siis palus minu onutütar temale ka. Tulid eskoda, maadelda. Mu ema Minu ema suri, kui ma kaheaastane olin ja Nikolai oli siis nelja aastane, see on ainult portrist foto järgi tehtud, hoiatanud ja joones. Nikolai Triik oma isa ei portrateerinud. Ei sobinud ja siis need ei oled. Vaata temale, kui tema leidis mingit Tore mees ja kõik habemes, et nii et, aga ta ei tahtnud seda täitsa oludest, tal ei olnud seal knows midagi, mis ta oleks kätte saanud. Need Nikolai Triik väga valis, keda ta väga-väga valis ja. Aga mina panen Meeksa Domend minust portreetäidis. Mul pole ju ka midagi, ma olen ju ka midagi välja paistnud. Nad ei, oli täiesti nõus sellega, et portree kus on esialgu tema eest ikka ära ei tahtnud, miks? No imelik oli, tema hakkab mind, et ma pean istuma, ta hakkab portree. Kuidas sulle juba või nii. Siis ma olin, olin siiski kaunis vanatüdruk juba 26.. Kui ta 1913-ni Teie nüüd näitusele olete käinud? Kahjuks ükskord? Muidugi tundmatu mul, mis ma näinud, aga väga paljud, ma võin ütelda, et tööd on ta teinud eks ole. Ja, ja mitte halbade mõnikord vaatad, vaadates selle peokuma, jään vaatama oma vanaisa siis oleks nagu ta tuleks sealt sealt maha mõjud hakkaks rääkima. Ta on nii täpselt tehtud. Kui juba mu vend kedagi joonistas? See oli tõesti? Selles oli talle andis. Ja nüüd tagasi Nikolai Triigi õpingupäevade juurde. Peterburis õppimise ajal kõiki meie noori kunstnikke haaras endaga kaasa tugi tormiline ajastu revolutsiooniliste ideedega ja niisugused tulihingelised kunstnikud nagu triik Mägi ja olid õpilaste hulgas levinud revolutsioonilistest rahutustest kõige aktiivsemad osavõtjad. Ning sellest tingituna siis ka olid nad sunnitud koolist lahkuma. Ning Triik pöördus tagasi Tallinna, kus siis ta rahutu kunstniku vaim leidis soodsa pinna edasiarenguks laikmaa ateljeekoolis, kes ta ise oli üks progressiivsemalt häälestatumaid vanema põlve kunstnikest ja laikmaa ateljeekooli seinte vahel on valminud siis missugused tööd. Terve rida poliitilise sisuga karikatuure me selleaegsetele töölisajakirjadele nagu tapper, kaak, agaa kunstiliselt väga kaunis vormis teostatud kaasNoor-Eesti esimesele albumile. Ta tuntakse nõndanimetatud kandja nime all kujutatud ratsaniku, tõrvikud käes ja kihutamas peegasusel nose sümboliseeriks, nagu ka, et riigi enda revolutsioonilisi vaateid ja ta püüdu uute kunstitõdede poole. Ning ühtlasi oli see tööga üheks esimeseks tõsiseks saavutuseks meie raamatukujunduse arenguid, kus niisuguse töö juurde nüüd edasi juhataksid meid laikma ateljeest edasi. Rodrigo ei püsinud kunagi õpetaja juures eriti kaua aega ja laitma juurest siirdus ta üsna pea tagasi Peterburi, õppides seal lühikest aega veel kunstnik praasi ateljees ja siis edasi juba siirdus Soome Ahvenamaale. Siin on siis edasi Ahvenamaalt ja Soomest siirdus kunstnik Pariisis saabudes 1906. aasta sügisel, nii et näeme ühe aasta kestel ta tegi läbi küllaltki keeruka ültse reisu ja õpingute käigu. Pariisis elas ja puutus triikväga palju kokku jälle oma endiste kuuliga, kas lastega, kes olid selleks ajaks juba moodustanud seal nii-öelda eesti kunstikoloonia, mida me kirjanik Tuglase ja mitmete teiste meie kultuurimälestuste järgi tunneme, nõndanimetatud Mesipuu nime all. Tihti valis taga oma portreede modellid kaaslaste hulgast, mitmed nendest töödest on kaduma läinud. Kuid Meie päivini on säilinud kunstnik Konrad Mägi portree. Mägist on loodud siin väga trotslik ja siis mis tahes vastuoludest omamoodi lõhestatud kunstniku kuju värvida. Ta on see töö teostatud üsna tagasihoidlike hallikates toonides kuid peatselt peale selle maali lõpetanud, mis siirdus triiksuveks Norrasse ja seal näib ta värvikäsitluses, toimuvad murrang, sest samal aastal teostatud dekoratiivne Norra maastik on maalitud juba õige erksate värvidega. Et riigimaastikutunnetusele on iseloomulik Meie esile tuua just põhjamaise looduse karmust, suursugusust ja omapärast ilu, kuhu kunstniku reisid sealt edasi viisid kunstnik veel vahepeal peatus kord Peterburist, täiendades end seal, kuid siis tõi ta tee teda tagasi kodumaale ja sinna, vot riik tähelepanu pühendama just meie rahvuslikule kultuurile vanadele rahvalt, istenditele, mille mõjul siis valmib ka suur dekoratiivne seinamaalikavand lennuk Kalevipoja ainetel. Kuid oma maa ja rahva armastusest räägivad ka Triigi selleaegset portreed, millede hulgast eriti selgelt oma meisterliku teostuse ja iseloomustuse sügavuse poolest kerkib esile Juhan Liivi Tre. Otse teada, millistel asjaoludel Juhan Liivi portree valmis. Seda meenutab kirjanik Tuglas oma monograafias Juhan Liivist. Portree valmis noor eesti kirjanike rühma tellimusel ja vaatamata, et liiv oli siis juba raskelt haige. Siiski nõustus ta hea meelega triigile poseerima ning riik on tõesti ka väga sügavalt osanud lahti mõtestada see meie traagilise saatusega luuletaja kuju. Astume nüüd teise saali. Ja siin oleme siis keset Street loomingu kõige küpsemaid töid, millede hulgast esimesena tahaks esile tõsta. Ants Laik. Ma portreed signatuuri kõrval aastaarvu 1913 sel aastal Nikolai Triik oli Berliinis ja Antslantnad kohtas ta seal tagasi pöörduvana oma Põhja-Aafrika matkalt kodumaale ning nagu sümboliseerides matkameest anda kunstnikule kätte jätnud ka suure kepi. Samast aastast 1913 on pärit veel teinegi portree, mis asub ruumi vastasseinas. Ja see on, kujutab meie näitlejad Erna Vilmerit täisfiguurina ning kuulub samuti riigi väljapaistvate tööde hulka. See töö valmis sama aasta sügisel Tallinnas Estonia uus teatrihoone Hamleti lavastusega, kus Erna filmer mängis Sis ofiilija osa. Selle portree juures anname sõna muuseumi kunstnik restauraator-ile Eerik põllule tema käes me nägime ülesvõtet, millel Erna Vill, meri, portree oli vaevu tuntav täispikki pragusid ja katki kärisenud. Missugune on olnud selle töö käekäik? Portree omandati Eesti Rahva muuseumi poolt kus tol ajal oli olemas kunstiosakond. Muuseumidel riigistamise järgi 1940. aasta lõpul sai tema omanikuks Tartu riiklik Kunstimuuseum. Teosega käsi ei käinud aga hästi, sest sõjategevuse tagajärjel teatavasti hävines muuseumi hoone ja hulk teoseid ja ühtlasi rusude alla. Nii ka see teos, mis käesoleva näituse puhul sai uuesti korrastatud. Kust me siin lõuendil võime sõjahaavu näha? Praeguses olukorras meie näeme veel sõjakannatuste jälgini, kui võiks öelda pildi alumises osas, kus on jäänud rätushimata kaks pikka horisontaalread, bändid mis on paikkamise teel küll saanud jälle veedaks. Aga mis siiski on silmale veel nähtavad. Aga kuna nad on foonil, siis silma ei riiva. Kuna nad on foonil ja üldse niisuguse värvitooni sees, kus eriti tugevasti silma ei paista siis peeti otstarbekamaks mitte segada autori värvi võõrastega. Ja jäta see Osarretushimata, kuidas ta nendest kortsudest lahti Asi me igaüks teame, kui meil on mingisugune riietusese kortsunud, mis abinõusid tarvitusele võtame jääga restauraator külge ja muud paremat üle, kui võtta triikraud. Katta sellega kortsusid siluma. Muidugi peab siin väga ettevaatlik olema temperatuuriga sest teatavasti värv väga suurt vähemalt õlivärv väga suurt kõrget temperatuuri ei kannata ja see siis tasandab ja see on niisugune aeglane protsess, seda tuleb teha kümneid kordi. Nii kaua, kuni lõpuks lõuend annab järele või vannub alla sellele triikraua mõjule ja võtab oma esialgse olukorra jälle tagasi. Kui kaua näiteks selle restaureerimine kestis? Selle töö triikimine tegelikult võttis aega umbes nädalapäevad peale selle paikkamine, nii et tööle kulus kaks nädalat. Kuidas üldiselt Nikolai Triigi teed on ajahambale vastu pidanud? Nikolai Triigi tööd ei ole jahu muuseumi silmaga vaadates mitte väga vanad. Ja üldiselt nende seisukord on küllaltki hea, välja arvatud üksikud teosed, mis ühel või teisel põhjusel on halvas olukorras. Siin on esijoones maanitavad niisuguseid teoseid, mis on maalitud mitte väga kvaliteetsele papile, kust aluspõhja muutumine on üle kandunud ka värvipinnale ja selle tõttu teinud vajalikuks restaureerimis. Kuulsime, et Nikolai Triigi näitusele on välja pandud umbes 140. Kui suur osa nendest vajas enne väljapanekut kohendamist sellest näitusest suuremal määral oral nii ütleme juba restaureerimise mõttes kohendamist vajas 18 teost. Astume edasi Nikolai Triigi hilisemate tööde juurde. Ja need tööd, mille juures me nüüd seisame, on siis valminud tema pedagoogitegevuse kõrval Pallase päevilt? Jah, ja huvitavamad nende hulgast on kindlasti maaliliselt nii värskelt teostatud talvised Tartu vaated kus ta, On üksused talviste hallide päevade omapärast atmosfääri osanud maaliliselt küllaltki huvitavalt edasi anda. Väga jõulises laadis on teostatud suur õlimaal talvine Tartu jõega aga väga huvitav on ka väikse farmaatiline. Tartu vaade, mis on veelgi hallikamates toonides, kujutab Emajõge tolleaegsete, tüüpiliste laiade Lotjadega. Üldse tundub, et triiki on vedelenud. Jõgi ja sadama vaated jahtriidi maastikes, eriti hilisema perioodi maastikest domineerivad just. Tavaliselt vaata, kus me näeme merd, lagedad rannaribad mändidega, Janiga sisema vaadetele, ta on osanud ikka nagu vett juurde maalida. Just niisuguselt nagu triigi maali järgi valitud mändidega rannaribalt leidsime puhkemas tema õpilase Lepo Mikko koos abikaasaga ja palusime neid jutustada Pallase päevist. Muidugi triiktihtipeale hoida siis, et vaat mina oma kätte õpilaste tööde külge ei pane. Et kui mõned kolleegid seda teevad, et mina ei pea seda õigeks, nad ikka pidanud, peab ise oma tööga toime tulema ja see just, et tema õpilastel ei tahtnud mingisugust oma käekirja peale pressida ehk oma veendumisi, vaid laskis neil vabalt otsida ja ülesannet lahendada. Muidugi selle juures ta ikka juhendas niis põhiliselt realistlikudele printsiipidele toetudes natuuri nii hästi jälgimist ja mitte mingisugust vigurdamist ta ei sallinud selle juures. Näiteks tihti, kui tol ajal Poes pahtliga maalimine, siis ta isegi vihastas selle peale ja ütles, et see on ainult lappimiseks, aga mitte maalimiseks. Maalima peab ikka pintsliga. Ja üldiselt nii. Korrektuuri tehes trikk oli väga napisõnaline, ta tihti tuli, seisis selja taga ehk vastavalt, kuidas ta oli meelestatud, kas ta krigistas lihtsalt nii, tegi Nad või lühikeseks sambaid, mida see pidi tähendama siis? No ma usun, et Ta ei olnud, kas siis rahul sellega? Vaatas tihti nii ühe silmaga pingutades ja lõuga etajadesse läks, siis keeras teisi juure ja aga kui ta näiteks minul isiklikult oli esimese tööga maalisin poolakti ja ma isegi ei mäleta, kuidas see välja nägi, aga sõnad, mis ta tähendab, tuli, ma olin just ukse juures, kui ta tuli esimesena, sest ainult niivõrd noor õpilane ja ei trüginud sinna just kõige lähemal kuidagi seal taga tagumises nurgas. Ja siis ta tuli minu juurde kord, kes nii samas seisis selja taga ja ütles, et ma olen naljamees, aga ma ei salli siin. Nalja tehakse? Muidugi, mind panid need sõnad mõtlema. Ja ma mõtlesin ka koju minnes, et vaat et rohkem täiutanud tol korral, et mis tema sellega tahtis öelda. No sina siin nüüd mäletad, mis välja nägi, nii et võib-olla oskad teda rohkem nii rohkem tehtud kui tarvis seletada värvid, eriti särasid rohelised teadlike Rikvaatasid, natuke ilutseb liiga palju vett poisina öelda. Aga üks teine inimestel seal veel, mis ta seal heitleks, ütles. Ta maalis akti ja aktiiv, noh ei olnud tal vist nähtavasti seal koti sees ja ta vaatas, vaatas kas tema olite üldistsin. Ja rohkem täietelt. No ja sellest oli olnud piisavalt, sest tõesti hakkasid siis mõtlema, mis pagan siis siin lahti on ja tekkiski vajadus korrigeerida natuuri ja siis leidsid lõpuks tõesti, et vaat et kuidagi asi logises ei olnud konstruktsiooni ja ei olnud ka nii kondikava mis oleks tõesti nüüd eraldanud küljest inimesest või inimeste hüljestest meie riigi ateljee, no ütleme, koosseis oli väga kirju, seal oli igasugust rahvusiga ja nende Se maalimislaad oli ka väga erinev. Aga tema siiski seal oli väga nii salliv selle juures, et ta nüüd oleks nii kuidagi tahtnud ja oleks pahatahtlikult ühte või teist halvustanud või ühte üliõpilast. Nonii kuidagi eelistanud või teist jälle kuidagi püüdnud halvustada, niisugust joont tema juures üldiselt ei olnud. Aga kas õpilastel oli ka võimalus jälgida, kuidas tema töötas, kuidas trikki töötas, talle ateljeed õieti ei olnudki, mina elasin viimased aastad just tema korteris ja seal ei olnud tal maalimiseks õieti vist sobivat ruumi tema oma portreed ja kõik maastikud. Kas maalis siis maastikud näiteks kohapeal kuskilt aknast vaatena ja portreed? Ta tavaliselt ikka nii teostas porteriteerides just selle kodus Isamaa portree kombitsioonid, kui tavalised hütid ja ikka need tavaliselt tavalist, siis seal juba perekonnas ja selle Rütli kompositsiooniga grupp portreega ongi niisugune lugu, nagu ta ise tol korral rääkis. Noh, see oli, oli niisugune tavaline väike kodanlane, aga seda ta tegi kindlasti nii raha pärast ja sel juhul tekkis võib-olla väikene huvipuudus töö vastu ja ta maalis neid nii nagu sunnitult, erilist lõbu nendest ei tulnud niisama selle Rütli perekonda maalides ta ise rääkis, et näiteks kunsti põhiklusest ja et seda lugu, kuidas tema, selle Rütli mustale pale valge läike pannes leidis järgmisel päeval tööle, millised see oli maha pühitud ja siis muidugi seal ka nii lapsed olid selle perekonnas ja siis ta ükskord enam ei kannatanud välja ja küsinud, et kes see siis nüüd siin töö juures käib, kas lapsed niimoodi on lubatud seal ka osa võtta sellest loomingust? Ei, siis Rütli oli väga muidugi nii tagasihoidlikult ütlenud, et mina ise märkisin ära, et, et minu saapad on ju musta tagatvat, teil on sinna sattunud nii nagu valget värvi saapanina peale ja veel, milles tema näiteks just portree meile jutatama portreteeris väga palju joonistas üldse riik oli selle, vastad ainult eksisteerisid graafikute maalijad, vaid ta ütles, et iga maal ja peab olema ka hea joonistaja ja seda ta nõudis ka õpilased. Et igaüks peaks õppima graafikat natukene joonistama kindlasti. Et ei oleks niimoodi, et maalija ei oska üldse joonistada ja ainult joonistama peavad graafikud. Ja selle tõttu ta ise ka omandas väga hea just portreilise kooli. Tänu sellele ongi terve. Tänu sellele on air kultuuritegelasi tollest ajast, mida muidu meil üldse poleks olnud. Tema hilisemal 20.-te ja 30.-te aastate Rõngu perioodil näeme tervet suurt portreede seeriat meie kultuuritegelastest ning siin seinal võime järjest kohe vaadata. Seal näeme Hugo Raudsepa, Edasi, Oskar Lutsu, Gustav Suitsu ja lõpuks Anton Hansen Tammsaaret. Ning need ei ole kaugeltki veel kõik meie kultuuritegelased, keda triik on portrateerinud. Ning siin triik näitab jälle oma meisterlikku oskust, mitte ainult joonistajana, aga ka inimhinge nii-öelda analüüsijana, kus ta väga eredalt toob välja iga erineva kirjaniku kuju, isikupära ja nende vaimse maailma eri laadi. Triigi kõige viimane töö ei ole meil näitusel välja pandud. See on üks mehe portree, aga see on säilinud, see on säilunud. Kuna ta ei ole lõpetatud, siis ei ole taga praegu näitusel esitatud, sest riik nii-öelda suri just keset loomingulist töökust. Tal üks maal jäi veel ülespanduna molberdile.