Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios muusikapsühholoog, Dali Kask, tere. Tere ja Maarja Vaino. Tere, Marja. Tänane Ma, nagu kuulaja ilmselt aimatagi võib, keskendub muusikale. Räägime muusika mõjust inimese mõtlemisele käitumisele meie tunnetele, sellele, kuidas ma sellele teadlikult või ebateadlikult reageerime. Sest sellest räägib ka tänane sirp enne põhiteemaga edasiminekut vaatamegi, millest sirbis veel juttu tuleb. Ma vaatan Maarja, seal on seal üks eriti värviliste piltidega lehekülg lahti. Jaa, sirpi lehitsedes muidugi jäin nagu ikka kõigepealt kirjandust vaatama, aga kirjanduse osas on seekord niisugune kahe kahe ala vahele kukkuv nähtus nagu koomiks, mis on tõesti kirjandus ja kunstkorraga ja väga huvitav. Huvitav artikkel siis sellest, mis seisus on eesti koomiks, kuidas ta suhestub koomiksiga, mis mida tehakse Belgias ja Prantsusmaal, kus see on nagu tõesti selline massikultuurinähtus. Nii et see see koomiksiteema on, on siin sirbis üks asi, mis mulle vägagi korda läks ja silma jäi. Ja lisaks läks korda jäi silma ka pikk intervjuu, mis on peidus haridusele ajaloos. Millal siis kirja pannud Liina Lukas. Ja ja muidugi see haridus, lai teema ja just see, et balti rahvaid, eestlasi eriti on peetud selliseks tohutu tohutu suure haridus ihaga rahvaks, et et kas, kas ja millised on siin need baltisaksa mõjud või taustad, et kas neid on ja nii edasi. See see intervjuu on, on ka päris põnev lugemine. See oli põnev jah, see täpsemalt siis tutvustab varsti Tartus aset leidvat suurt konverentsi, mis räägib Eesti, Läti, natuke ka Leedu haridusloost niimoodi baltisaksa valgusest lugesin seda ise ka põnevusega. Aga kirjandusest jäisel veel mainimata Mait Vaigu pik arvustust Tarmo Tederi uuele raamatule, Andruse elu ja linn, mis oli ka põnev ja siin ma kasutan kohe juhust ka iseennast reklaamida. Kellele sellest intervjuust väheks jääb, kellele sellest armastusest vabandust läheks ja siis tegin mõni aeg tagasi Tarmo Tederiga intervjuu saatesarjas loetud ja kirjutatud, mis seal eetris 10. septembril ja mida sa raadio kodulehelt praegu ilusti kuulata ja juhin tähelepanu ühele rubriigile, millel oleks pidanud juba eelmine nädal tähelepanu juhtima, nimelt on sirbis natukene muudetud juhtkirja formaati, seal muutunud need pikemaks. Ja tänane juhtkiri on päris lõbus, keskendub uuele välisministrile, võrdleb teda tegelasega Kafka protsessist. Kuidas täpselt ja mis alguses sedastab, kahjuks ise lugeda sirbi vahel on ka diplomaatia, diplomaatia põhiteemad on Brexit, NATO tulevik, Soome julgeolek. Ja väga huvitav on pikem artikkel vene infosõja eripära kus tuleb juttu probleemidest, millega Ukrainas silmitsi seisab vene infosõja tõrjum tõrjumisel, nii et põnevat on nii sirbis kui diplomaatias äärmiselt palju. Aga meie läheme hetke pärast edasi, siis oma muusikaalase põhiteemaga, vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja stuudios on muusikapsühholoog Dali Kask ning koos minuga Maarja Vaino ja nagu lubatud, räägime täna muusika mõjust. Selle põhjuseks on tänases sirbis läheks ühe leheküljeline artikkel, muusika ja aju, mida me teame ja mida ei tea. Meil on kirjutanud Pille Taba, kes on Tartu Ülikooli närvikliiniku neuroloogiaprofessor ja seda artiklit iseloomustab ka üks pilt, kus on jutt kus näidatakse ajupiirkondade aktiveerumist profession tantsijatel, muusikutel ja mittemuusikutel ja ja seda siis erinevatel hetkedel, nii et väga tyyp värke. Aga tegelikult artikkel on täitsa inimsõbralik ja minul tekkisid kohe selliseid palju. Ma arvan, mingis mõttes lihtsaid küsimusi, aga samas ma ei ole kindel, kas neile on just lihtne vastata. Üks see on küsimus, mis koheselt artiklist minu jaoks välja tuli. Tähendab siis siin artiklis esitatud tõdemusest, et inimaju suudab eristada muusikalisi helisid, mitte muusikalistest aga samal ajal tekib selle teadmise taustal ometi küsimus, et kas muusikaline tunnetus või siis mitte muusikaline tunnetus inimese ajus kas loomulik või on see hoopis midagi õpitut. Ühest küljest me teame küll, et me teeme vahet sellel, mis on muusika, mis ei ole muusika, aga Ajal, kui mõelda näiteks erinevate rahvaste muusika peale, siis võib see nii erinev olla näiteks mingite kaugete eksootiliste rahvaste muusika kuulamisel. Meil võib minna tükk aega, enne kui me hakkame aru saama, et see on muusika. No just nimelt, et, et eks see muusikatunnetus ja muusikaline elamus on ikka väga-väga subjektiivne nähtus ja see ongi väga paljuski tõlgendamise küsimus, et, et millega inimene harjunud on, mida ta harjunud on kuulama, millises kultuurikontekstis ta üles on kasvanud, mis tema jaoks, millised helid tema jaoks assotsieeruvad muusikana millised mitte, et, et see on jah, selline selline lai teema ja küsimus võib olla väga ühest ja otsast vastust nii-öelda anda ei saa. Ja mis on normaalne ja mis on kõrvalekalduvad, et sellel ei ole ka väga lihtne nii üheselt vastata nagu Pille tabagi oma artiklis seal püstitab nii-öelda küsimusena, et kas musikaalsus on, on nii-öelda see normi nähtus ja mitte musikaalsus kõrvalekalle või või pigem vastupidi, et eks sellega nii-öelda ajuteadlased järjepanu tegelevadki, et nendele küsimustele siis need vastused leida. No siin praegu kohe tekib niisugune väike ühenduslüli selle haridusteemaga, millest me ka just siin sirbi tutvustuses rääkisime. Et. Kui kuidas tundub, kas kui palju on muusikaline kuulmine, musikaalsus, õpitav, et lastele tegelikult õpetatakse laulmist, õpetatakse viisipidamist, leid hinnatakse, pannakse hindeid selle järgi, et et on õige panna noh, lapsele, kellel lihtsalt ei ole antud seda, seda muusikalist viisipidamist või et kuidas, kuidas sellesse suhtuda. Ja no kui me nüüd lähtume tõesti sellest, et, et nii-öelda viisipidamatus on kõrvalekalle normist, siis siis küsimus ongi see, et mida me seal siis hindame, eks ju, millele me, millele me hinnet paneme. Aga see, millest sa alustasid, et kas see on treenitav või mitte, et siin on ka erinevaid seisukohti, et, et osalt väidetakse, et selline mitte musikaalsus, et see ongi kaasasündinud ja ükskõik, kui palju me vaeva näeme ja harjutame, siis päriselt sellest võta lahti ei saa või seda kõrvaldada ei saa küllaga. On väga palju lugusid sellest, kus inimesed ikkagi väga järjepideva nii-öelda harjutamise tulemusena suudavad hakata viisi pidama, mida nad võib-olla üldse ei ole teinud ja suudavad hakata Karetme märgi koputama ja mul ei ole väga kaugelt vaja näidet isegi otsida. Minu minu enda mehe tütar esimesest kooselust oli just täpselt selline tüdruk kuni kooliminekuni. Mul ei olnud väga head rütmitaju ja kes ei pidanud üldse viisi jagunema. Ta sattus väiksesse maakooli õppima, kus oli väga tubli muusikaõpetaja, sai väga palju tähelepanu, innustust, väga positiivset tagasipeegeldust oma oma katsetustele, mis võib-olla alguses ei olnudki nii tulemuslikud ja selle pideva harjutamise tulemusena laulab ta ikkagi täna ka üksinda, nii et, et on aru saada, ta laulab õige viisiga, et on küll võib-olla väikeseid intonatsioonilisi kõrvalekaldeid, aga suures plaanis saab ta elamuse ja nautida seda omaenda tegevust, nii et ma arvan, et see on palju tähtsam kui see, et, et me mingis faasis üritame, noh, eks hindamine on ka mingitesse normidesse või raamidesse surumine, et ma isiklikult ei pea seda õigeks. Tuleks muidugi huvitav küsida, et kas sellisel inimesel, kes suure harjutamise tulemusena õpib viisi pidama ja rütmi pidama, kas tema ajus toimuvad teistsugused protsessid kui inimesel, kellel see on loomulikult kaasasündinud. Ja vot siin on, kindlasti oleks põnev seda rääkida lähemalt mõne sellise neuroloogiga, kes tõepoolest istub seal nende arvutite taga, millega on võimalus ajus toimuvaid protsesse väga lähedalt jälgida. Aga laias plaanis ja siin võib-olla üldistades ma arvan, et et eks väga paljuski toimub ka sarnaseid protsesse, sellepärast et mõningad muusika, erinevate elementide sellised toimed või mõjud mõjutavad, ma arvan, kõikide inimeste aju samamoodi ja kutsuvad esile sarnaseid reaktsioone. Et kui me näiteks räägime rütmist, tempost muusikas, millel on tendents mõjutada inimese endaga selliseid rütmilisi ja motoorilisi protsesse, siis ma arvan, et, et siin ei ole väga palju nii-öelda või väga suuri erinevusi, et kas sa oled muusik või mitte, muusik, et et noh, teades, et muusika on helivibratsioon füüsikalises mõttes, need helilained on õhus, nad mõjutavad meid mitte ainult kõrvade kaudu, vaid ka läbi kompimismeele mis on inimese nii-öelda naha pinnal, need kompimisretseptorid, helivibratsiooni tajuvad ikkagi ka nende inimeste lihased, kellel võib-olla muusikaline kuulmine ei ole nii hästi arenenud ja nad saavad sealt ikkagi mõjutatud. Mis viib muidugi kohe selle küsimuseni, et kui meid ümbritseb täna rohkem muusikat, rohkem helisid kui kunagi varem inimkonna ajaloos, et kas me oleme siis kuidagi alateadlikult ka teistsugused inimesed. Täitsa võimalik, et, et noh, tõepoolest neid helilisi impulsse Mis meid igapäevaselt ümbritseb, neid ongi kohutavalt palju ja, ja näiteks, kui rääkida arstidega, kes, kes uurivad inimese kuulmist, siis noh, üks väga otsene mõju on ju otseselt meie kuulmisele. Et tänab päeva noored võib-olla kes ongi harjunud rohkem kõrvaklapid peas muusikat kuulama kuulevad ju teatud vanuses juba oluliselt halvemini kui nende vanavanemad või need inimesed, kes elavad väga vaiksetes piirkondades, nii et sellel kõigel on ikkagi noh, väga paljuski on ju ka müra meie ümber Nende erinevate helide näol, eriti nendel inimestel, kes elavad linnades, nii et et me, ma arvan, selles mõttes oleme kindlasti juba teistmoodi inimesed. No ma olen lugenud kuskilt või kuulnud kuskilt, et need võlad, mida me et on ka neid müratasemeid, mida me tegelikult üldse ei teadvusta endale nii väga, nad on nii madalad kõik sellised arvuti, mühinad ja muud asjad ja et need ei mõju inimesele üldse tema psüühikale üldse positiivselt. Ja niimoodi teadlased väidavad, et tegelikult ütleme, et see inimese kuulmis ulatuse vahemik on siis 20 ja 20000 hertsi vahel hertsidega mõõdetakse siis seda helila laine võnkesagedust ja kõik need helid, mis jäävad sellest 20-st allapoole, neid nimetataksegi siis infra helideks, madalsageduslik, eks võngetaks. Ja, ja kui need võnked on seal kusagil 20 hertsi piirimail, siis noh, tõepoolest me kõrvaga seda ei kuule, küll aga tajub seda meie keha ja need reaktsioonid, mis sellele siis nii-öelda järgnevad või sellega kaasnevad, ongi siis see, et inimene tunneb kiiremini väsimust, ta ärritub kiiremini, ta on rohkem stressis ja nii edasi ja tõepoolest ütleme sellised päevavalgustuslambid ja ventilatsiooni sahtid ja need kõik tekitavad sellist natuke nihukest, madalsageduslikku vibratsiooni. Ma tean, et vastupidist on ju kasutatud ehk kõrgsageduslikke helisid on kasutatud või katsetatud teismelisi kaubanduskeskustest eemal hoida. Korreks kolleeg telemajas demonstreeris seda ette, keeras heli hästi kõrgeks, mida tema minust 10 aastat vanema inimesena enamikus kuulnud. Mina ühel hetkel lihtsalt tajusin, et kuule midagi, aga mulle käib see helini õudsalt närvidele. Truumistelli. Jah, täitsa võimalik jah, et et on selliseid vibratsioone ja, ja samas on tehtud ka katsetusi, kus ka nii-öelda muusikat on kasutatud selleks, et teatud kultuurikihti nii-öelda eemal hoida, et et kasutatud klassikalist muusikat avalikes kohtades ja, ja need inimesed, kes ennast selle muusikaga identifitseerida, aga kuidagi siis väidetavalt on nendest kohtadest väga kiiresti ära läinud, et et eks see ongi see, et inimene otsib endale muusikast ja väga palju tagasipeegeldust nii oma tunnetele, oma mõtteilmale kui ka oma sellisele sotsiaalsele staatusele või seisundile ühiskonnas ja kui seda haakuvust või seda resonantsi ei teki, siis, siis me pigem väldime. Aga see on nüüd ju rohkem selline kultuuriline. Näiteks ma mäletan ka kuskilt loetud väidet, et Belgias, Brüsselis metroojaamades hakati kasutama juba paarkümmend aastat tagasi klassikalist muusikat ja uuringud näitasid, et kuritegevus metroojaamades langes võis olla kahel põhjusel, kas siis isegi, et hoidsid eemale või keegi lihtsalt meeldiv olla. Ja täitsa võimalik jah? Nojah, just see, millele ma enne viitasin, et see Kopenhaagenis läbi viidud uuring, et nemad väitsid just seda, et, et kurjategijad ja asotsiaalid lihtsalt läksid ära sellest keskkonnast, nii et noh, see võib ka üks põhjus olla siis kuritegevusele. Aga see ei tule ju siis mitte selle muusika nii-öelda automaatsest füsioloogilisest mõjust, vaid pigem just sellisest kultuurilisest Siin on kindlasti kultuuriline nii-öelda komponent selleks põhiliseks põhiliseks mõjuteguriks. Kaubanduskeskused ja avaliku ruumis või noh, avalikkusele avatud asutused kasutavad ju on hakanud viis viimastel aastatel aina rohkem pöörama tähelepanu muusikalisele kujundusele igal juhul, et tegeletakse ju ka sellega, et inimesel oleks meeldivam seal kaubanduskeskuses viibida, ta viibiks seal kauem, et siin siin on ju ka tegelikult muusikal päris oluline roll. No loomulikult, kui inimene on mingisuguses keskkonnas ja seal kõlab ka muusika, siis nagu ma eelpool mainisin, muusikas on terve hulk erinevaid elemente, mis avaldavad erinevat moodi mõju. Ja tõepoolest sellega Eestis ka nii-öelda sellel määral tegeletakse, et on olemas ettevõte nimega artist Siseraadiod, kes pakubki kohe teenusena sellist nii-öelda professionaalsed taustamuusika, lahendust, kus võetakse siis arvesse ühelt poolt just nimelt neidsamu mõju aspekt, et et mis on need võimalikud reaktsioonid, mis inimestel siis ühe või teise muusika muusikastiili või tempo või, või harmoonia käikude juurde võivad tekkida, ehk siis ühest küljest selline muusika, psühholoogiline teave. Ja teiselt poolt loomulikult tuleb siin mängu siis see keskkond ise, kes seal viibivad, mida seal tehakse, et nad lähtekohad, lähteülesanne on, on ikkagi alati erinev, et kas meil on tegemist kaubanduskeskusega või siis meil on tegemist näiteks spaaga või mõne restoraniga, kuhu inimesed on tulnud jopski võib-olla pikemalt aega veetma ja ja rahulikult maa ja nautima ja, ja praegu mul endal väga põnev pilootprojekt käsil Põhja-Eesti regionaalhaiglaga, kus me teeme väikeseid katsetusi, et katsetada Ta selliseid mahedaid, mõnusaid helisid, päevaraviosakonnas, kuhu inimesed on tulnud keemiaravila tegelikult. Nii et seal see muusika mõjusus ja, ja, ja sellele tähelepanu pööramine, ma arvan, on väga-väga oluline. Jah, enamasti haigla helitaust seostub ju susside lohina ja mingi metallik lõbinaga. Ja no ega haiglates tänapäeva moodsates haiglates on ju ka väga-väga palju selliseid müraallikaid, et needsamad ventilatsioonid ja valgustused ja erinevad aparaadid, mida kasutatakse ja kui me mõnest intensiivravi osakonna palatist räägime, siis seal on neid masinaid, mis undavad ja annavad mingeid erinevaid helilisi signaale küll haigla personalile. Neid on ju kohutavalt palju, aga siin taga. On ka selliseid uuringuid, mis näitavad seda, et tegelikult ega selles mürafoonis tervenemine ka inimesel nii lihtsalt ei lähe. Et see kõik mõjutab seda haiget. Tegelikult see selline erinevatest jah, ütleme tehnilistest vahenditest, abivahenditest tulenev heli. On aga tegelikult see, mis te praegu ütlesite, kehtib ju üldse igasuguse moodsa siseruumi kohta, kui ma mõtlen kasvõi sedasama raadiomaja peale, vaatan praegu lake, meil on siin päevavalguslambid, mis on küll välja lülitatud ja meil on siin ventilatsioon nagu ei taju selle heli, aga see peaks ju kuskil olemas olema, sest et siin ruumis õhk liigub. Kui sellest rääkida nüüd ikkagi muusika konkreetsest mõjust ajule, siis kas on ka uuringuid, mis kinnitavad? On ju vist niimoodi, et kui inimene kuulab talle meeldivat muusikat, et siis ikkagi tekitab temast hästi tuntavat heaolu, et see aju juurde häirib sellele ja kindlasti hakkab eritama mingisugustki jällegi mingit ainet, nagu me teame, kas dopamiini või midagi sellist, mis, mis meie heaolutunnet siis suurendab. Et kas, kas nüüd muusikat on reaalselt katsetatud ravimeetodina. Ja muidugi muusik alati on katsetatud ravimeetodina sellest ajast alates, kui muusikani nii-öelda olemas on, ehk siis tegelikult kui me räägime muusikateraapiast, siis muusikateraapia juured ulatuvad juba tegelikult aastatuhandete taha. Ja juba näiteks kas või antiikajal olid väga konkreetsed käsitlused sellest, et kuidas või milline oli erinevate helistikke mõju inimese psüühikale paljude haiglate juurde, lisaks nii-öelda nendele ravi ravihoonetele oli loodud siis ka võimalus seda osa just nimelt siis sellistest sellistest eetilisest naudingust kuulata, muusikat külastada, raamatukogu võib-olla veel ka joonistada ja natuke liigutada ennast ja nii edasi, et seda kõike ikkagi selleks, et inimesel parem tervis oleks ja ja, ja väideti ju seda, et, et nendel nii-öelda siis nendel headel helistikel on, on inimhingele väga harmoniseerib mõju. Nii et ütleme, et muusikat, Araabia juured ja muusika kasutamine ravivahendina, et on kasutusel olnud küll juba väga, väga kaua aega. Aga kas sellised ütleme, et kui nüüd vähihaigete puhul kaalutakse seda muusika kasutamist, et kas see on ikkagi ka noh, pigem noh, ennekõike suunatud psüühikale või loodetakse, et selle psüühika tugevdamise või Psüühilise heaolu tekitamise kaudu ikkagi ka see füüsiline tervis, et see mõjutab ka seda füüsilist tervist, et ka selliseid uuringuid on tehtud. No on tehtud selliseid uuringuid, et ütleme niimoodi, et meil on, meie aju töötab ju ka erinevatel lainetel ja, ja väidetakse seda, et kui aju läheb siis nii-öelda nendele alfa lainetele siis ajutegevus üldiselt rahuneb ja selle tulemusena kehasse vabanebki terve hulk nii-öelda ka sellist rahu loovad endorfiinid, mis tekitab, esiteks on see nii-öelda selline psüühiline heaolutunne, aga ka füüsiline heaolutunne ja ma olen lugenud ka seda, et kui ja aju on siis nii-öelda nendele alfalainetel inimene on endaga sellises rahus ja harmoonias siis keha hakkab ennast ise ka nii-öelda kaasa aitama ka sellele tervenemisele, et et kui me lõdvestuma ja me lõõgastuma ja siis, siis see on ju väga loogiline, et meil on noh, igatepidi nii vaimselt kui ka kui ka füüsiliselt parem olla. Nüüd, mis puudutab veel sedasama keemiaravis muusika kasutamist, siis siis siin on tegelikult paar erinevat lähtekohta, et üks ongi just nimelt see, et, et mis on see muusika funktsioon selles keskkonnas, et kui enne oli juttu, et haiglas on palju müraallikaid siis tegelikult haiglas on päris palju sellist vaikust ja vaikuses ka inimese ajataju natukene nii öelda moondub ja nende omad mõtted on peas võib-olla, kui sa seal keemiaravi Sa oled, et, et üheks selliseks mõtteks oligi see, et natukene seda ja seda seal istumise ja oma protseduuril oleku aega näiliselt kas või lühendada tekitada natukene sellist emotsiooni sinna ruumi, mis võib-olla viib mõtteid mõneks hetkeks mujale ja me seal kindlasti kasuta ütleme noh, mingisuguseid muusikapalu traditsioonilises mõttes, et et on, on konkreetsed lood, vaid me kasutame ühte arvutiprogrammi, mis erinevaid meie poolt sisestada teatud helisid, mis on sellistel mahedatel mõnusatel või mõjuvad nii-öelda mahedalt ja mõnusalt, et arvutiprogramm aitab seda ise kombineerida, et lihtsalt, et seal ruumis justkui on selline kergelt tajutav helifoon, et, et vaikuses olemine ei oleks nii piinarikas. Aga kui me juba nii palju muusikast oleme rääkinud, siis mulle tundub, et praegu on õige hetk ka muusikat kuulata. Et talide valisite paar muusikapala siia ja esimene neist on võitša, siia ta Jonak, Rälli, Youdont, Neumi, ma ei tea, kas te soovite äkki mõne sõna selle loo kohta öelda ka, et miks just see lugu. Ma valisin selle loo sellepärast, et ma ise väga armastan kuulata džässmuusikat mulle endale mind ennast hästi kõnetab ja ja tekitab alati selliseid meeldivaid ja mõnusaid emotsioone ja nihukest head rahulikku tunnet. Nii et, et sellepärast ma valisin selle, et et võib-olla kedagi kõnetab see veel ja mõjub samamoodi. Jätkub kultuurisaade vasar, jaak kõlas Ray Charles'i ja ta jonnakalt esituses Julion nõumi. Stuudios on muusikapsühholoog Dali kaske Maarja Vaino ning mina, Peeter Helme ja räägime muusika mõjust mõtlemisele käitumisele. Rääkisime äsja muusika kasutamisest inimeste ravimisel ja sellest, kuidas psühholoogiline mõju läheb ka puht kehaliseks üle. Kui rääkida sellest, siis vältimatult viib see järgmise seotud teemani, milleks on ju muusika mõju õppimise protsessidele, Maarja, sul oli selle kohta, eks täpsem küsimus. Mul oli tegelikult kohe mitu omavahel seotud küsimust, et et kui me muusikat kuulame, siis sageli me võime ju isegi oma minevikust pärit mingeid sündmusi meenutada sellega, et, et me oleme sel eluperioodil kuulanud näiteks mõnda laulu või mõnda artisti väga palju ja sedasama muusikapala kuulates tuleb meile kõik meelde, mis võib-olla muidu ei olekski nagu aktiivses ilus. Ja, ja ma olen ka kuulnud sellest, et et vanematel inimestel, kellel on juba mäluga tõsiseid probleeme just nimelt muusika kaudu, püütaksegi ka neid samu mälestusi positiivseid mälestusi esile tuua, et see ilmselt jällegi viitab sellele, et see muusika toimib seal ajus kuidagi aktiveerib mingeid selliseid piirkondi, mida siis muud vahendid visuaalsed, rahalised vahendid ei suuda enam akti aktiviseerida. Ja no teadlased väidavad, et mitte ükski teine kunstiliik ei aktiveeri aju nii võimsalt, ühel ühe üheaegselt nii-öelda, kui seda teeb muusikaline stiimul. Et kuna muusika koosneb nii paljudest erinevatest komponentidest nagu rütm ja helid ja meloodia, harmoonia, tämbrid kõlavärvi või tähendab rongi kõlavärv, aga aga, aga, et, et need kõik, seal ta siis mõjutavad ajutegevust üheaegselt erinevaid osasid ja, ja kaasa arvatud ka mälu. Et tõepoolest, et, et kuna emotsioonid ja mälu ka ajus nii-öelda need keskused on suhteliselt lähestikku, siis mida me emotsionaalselt oleme kogenud, seda me jumalat võtame ka oluliselt paremini. Ja muusikateraapias tõepoolest tehakse väga tõhusat tööd nende inimestega, kellel on erinevad mäluprobleemid just nimelt kõrgemas eas ja need tulemused näitavad, et et inimesed, kes võib-olla ei teatud mäluprobleemide tõttu ei, ei mäleta oma varasemaid elu sündmusi hästi muidu aga kui neile pakkuda siis muusikalisi tegevusi või siis anda võimalus kuulata ja neid samu muusikapalu, mis on nende enda elust, mingisugustest, varasematest perioodidest, siis taaselustab sinna ümber väga palju veel erinevad aistingud hakkavad uuesti tööle ja, ja inimene räägib detailideni ära selle, mis tal seljas oli ja mida ta sõi ja nii edasi. Ja ega selle mäluga on ju niimoodi, et kui, kui inimesel mälu ei ole, siis, siis tema Tase minapilt on ju ka fragmenteeritud. Aga see oma terviklik minapilt jälle psüühilisest aspektist lähtudes selle tunnetamine on äärmiselt oluline, et ma tean, kes ma olen, mul on oma lugu. Ma tulen sealt ja lähen nii-öelda sinna, et, et seetõttu sellise noh, just nimelt psühhoteraapilist aspektist üks on see just nimelt mälutreening, aga teine ongi just siis selline psühhoteraapiline tööga selles elufaasis. Mis on oluline. Pille Taba ütleb enda artiklis ka, et lapse ja muusikalise treeningu roll on On oluline kuul, mis tähelepanu arendamisel ja ütleb edasi, et tsiteerin, kuivõrd uuringud on näidanud, et mäluhäirega inimestel võib-olla siiski muusikaline mälu selektiivselt alles. On tekkinud hüpotees, et muusika-aabitsa mäluprotsesse mõjutada. Ja ma olen ise teinud kunagi tööd, ma töötasin, kui ma õppisin Rootsis muusikateraapiat, siis maga, töötasin muusikaterapeudina mitu aastat ja ja puutusin oma klientide hulgas kokku inimestega, kes olid saanud ajutraumad erinevate autoõnnetuste insultide tagajärjel. Üheks minu kliendiks tol ajal oligi üks meesterahvas, kes oli siis kaotanud nii-öelda oma lähimälu. Küll aga oli alles tal oma nii-öelda pikaajaline mälu, ehk siis, et kõik see, mis oli toimunud, kuni selle õnnetuseni, see oli tal olemas ja, ja täpselt samamoodi sai temaga väga toredasti nii-öelda tegeleda. Ta just nimelt kasutades seda muusikat ja neid lugusid, mis pärinesid sellest eluetapist, et anda talle võimalus nii-öelda saada kontaktiga selle nende vanade mälestustega ja selle terve osaga, sest et see lähimale arvestanud enam midagi. Et kui me sessiooni alguses tervitasime ja ma ütlesin oma nime, siis ta viis minutit pärast seda küsis uuesti, kes ma olen. Nii et, et, et see pilt ei oleks nii väga kaootiline ja, ja, ja fragmenteeritud, et siis seal oli just konkreetselt see, et läbi muusika selle olemasoleva mäluni kiiremini jõuda verbaalselt ei oleks kindlasti seda suutnud nii kiiresti teha. Seega muusika jõuabki palju kiiremini, palju sügavamatesse kihtidesse, kui kui seda nii-öelda intellektuaalsel või normaalsel teel on võimalik saavutada. Aga siit võiks siis teha kohesele lihtsa järelduse, et, et õppimine võiks siis tõesti ju pidevalt käia ka käsikäes muusikaga, et kui sa kuulad mingit muusikapala või mingisugustki asja ja samal ajal näiteks õpid eksamiks, kas sellist soovitust võiks anda õpilastele praegu veel eksamid ei tule, aga kevadel, et siis meenutad seda muusikapala ja kohe tulevad kõik ajaloolahingute faktid meelde. Ja siin ma nüüd võib-olla soovitaks seda, et et lapsevanemad võiksid võib-olla mõelda selle peale, et lisaks muudele ainetele anda lastele võimalus tegeleda ka muusikaga nii-öelda praktiseerida muusikat sest selle taga on väga palju uuringuid, ikkagi ka neuroloogilisi teaduslikke uuringuid, et need lapsed, kes tegeleb muusikaga süstemaatiliselt et nende kognitiivsed võimed on ka paremad, nende motoorilised võimed on paremad, kui inimene ikkagi harjutab päevas mitu tundi pilli või, või teeb seda kasvõi mitu tundi nädalas, siis see silma ja käeomavaheline nii-öelda ja kontroll on parem ja ja, ja väidetakse seda, et inimese aju üldse on palju plastilisem lasem, kui inimene tegeleb muusikaga, ehk siis et kõik need sellised närviühendusteed saavad ka paremini kui erinevate aju poolkerade vahel, nii et muusikaga tegelemine üldiselt soodustab õppimisvõimet, kognitiivseid, võimeid ja kellegagi koosmusitseerimine arendab ka väga palju sotsiaalseid oskusi ja kommunikatsioonivõimet. Aga nüüd õppimise ajal muusika kuulamine, see on? Ma arvan, et see on väga individuaalne teema, sest kui inimene väidetakse seda, et muusikud ei suuda, mina ise ei suuda üldse lugeda või, või õppides muusikat lisaks kuulata, sest ma arvan, et aju automaatselt lülitab sellele režiimile, et ma hakkan kuulama, mis seal muusikas toimub ja tekivad nii paralleelprotsessid, ehk siis, et minu keskendumisvõime tegelikult on häiritud. Aga samas on uuritud ka neid inimesi, kellel muusikaga väga tihedat seost ei ole ja, ja paljud väidavad ise, et ma panen endale midagi peale taustaks niimoodi, ja siis läheb töö tegemine palju ladusamalt või süvenemine millessegi. Nii et siin on väga palju individuaalseid kõrvale kalduvusi, et eks see on ka harjumise küsimus, et kui ma olen harjunud, et mu ümber on palju midagi veel ja leian sealt selle ta endas, selle jõu kontsentreeruda, et siis on võimalik. Aga ma isiklikult seda soovitada ei saa. Õigem on võib-olla neid asju läbi laulda, et teada on ju, et vanade aegade eepased näiteks Homerose epased neid kanti suuliselt ette ilmselt noh, kas just päris lauldes agari tsiteerida, see igatahes aitas see. Mine Nemo tehnika mõttes paremini meeles pidada ja keskajast teada lausa matemaatika ja käsiraamatuid, mis olite värsis kirjutatud ilmselt samal põhjusel, et niimoodi libel lihtsam meelde jätta. Absoluutselt, ja et siin ongi nii-öelda see meloodia ja sõna ja siin on ka rütmiseering, tuleb sisse, eks ju, kui me ju teatud nii-öelda silbistame neid sõnu läbi läbi selle laulu, nii et, et see kõik aktiveerib juba erinevaid kohti ajus ja, ja see niuke kinnistumis moment on, on palju suurem. Saavitist õpetas ka tudengitele viiuliga eesti keele välteid, kui ma mul tuleb ka kuskilt kuskilt Reenid meeldasid jälle. Aga no ma ei tea, Peeter, kas sina kuulad muusikat või kodus, kui sa kirjutad? Ei, kindlasti mitte, aga, ja ikkagi selle õppimise koha pealt tuli veel meelde. Suurbritannias on üks väga populaarne lastesaade, mille nimi on horrible history ehk siis koledad lood võiks seda tõlkida. Ja seda saadet ilmestavad laulud, kus ühes laulus näiteks lauldakse kõik Inglismaa kuningad läbi. Teises laulus seletatakse ära Inglismaa 11. sajandi kodusõda, mis puhkes erinevate sugulaste vahel ja sellest on lootus, et aru saada, kui seda laulu just ei kuule. Ja niimoodi laulude kaudu seletatakse lastele ajaloo keerulised asjad lahti, aga jah, ma arvan, mingisuguse muu asja kõrval on tõesti vahel raske muusikat kuulata, kui just ise ei vii ennast sellesse meeleollu, et need kaks tegevust on tihedalt seotud, üks toetab teist. Jah, kuid kui, kui ütleme muusika, noh, ma kujutan ette, et teatud füüsilist laadi tegevusi muusika saatel teha võib-olla ju vägagi mõnus, et noh, võtame kas või ma ei tea, tubade koristamise või, või sportimise või, või mis iganes ma tean, sportlastele on isegi kokku pandud Jospets reaalseid, selliseid. Muusikaplaate, mis toetavad nii-öelda, kes teevad kestvusspordialasid, et, et jõudu seda rütmi hoida ja omal ajal inimesed ju kasutasidki nii-öelda ühist ühise rütmi saavutamiseks töö käigus ju muusikat ja laulu, et et oleks jõudu ja, ja seda, seda rütmi oleks lihtsam hoida. Aga keskendumisvõime, ma arvan, on see, mis, mis võib saada häiritud. Mõningatel juhtudel, kui, kui muusikat meie ümber väga palju on. Aga see vist on väga individuaalne, mul tuleb meelde. Ühes raadiosaates ütles Poola kirjanduse tõlkija Hendrik Lindepuu mulle et tema tõlkimise ajal mulle tundus uskumatu tõlkimisega, Al kuulab Poola proge-rocki, mis seal ju ka selline üsna sümfooniline sõnaline, muusikani, proge-rock ja veel samas keeles ka, millest ta tõlgib mind. Ja no eks siin ongi, et, et nii nagu ma eelpool ka ütlesin, et tõepoolest, et muusika tajumine muusikast elamuse ka mina, et see on väga individuaalne protsess, kätkeb ikkagi või nii-öelda baseerub konkreetselt sellele indiviidile, millised on, milline on tema, see nii-öelda geneetiline kood millises kontekstis üles on kasvanud, millised on tema harjumused muusikat kuulata ja nii edasi ja nii edasi, et et, et see ongi väga individuaalne, et kellele sobib ja kellele. Aitäh, aga kui öeldakse, et muusika kuulamine jällegi noh, tema mõju ajule kui kuulata Ta muusikat, et siis see tegelikult just nimelt siis kuulatakse mitte taustana vaid vaid selle muusikaga tegeledes aktiivselt kuulates, et soodustab, keskendus või keskendumisvõime paranemist, et kas seal on ka mingid vahed, et kas on ükskõik millist muusikat kuulata, et see on põhimõtteliselt, et sa keskendud muusika kuulamisele, see juba iseenesest parandab seda keskendumisvõimet või on teatud muusikatüübid, mis seda rohkem soodustavad kui teised. Noh, jälle sellist universaalset lähenemist, ma arvan, siin puhul kuule, aga, aga üldiselt ma arvan, et siin mängib väga rolli ka see, kas see muusika mulle meeldib või mitte. Et kui ta ikkagi sobib mulle, tekitab minus sellist heaolutunnet, siis see võiks olla ajend ka nii-öelda suuremale keskendumisele kui muusika, kui ma panen ükskõik midagi mängima ja, ja keskendun selle kuulamisel, aga see ärritab mind, see stiil ei sobi või need rütmid või, või arranžeeringuid või mis iganes nii-öelda kuskilt poolt tekitab minus selle, et see ei ole minu muusika, ma ei tunne seda ära, mul ei ole seda haakkovost, siis siis ma arvan kindlasti juba väga loomulik, et ka minu keskendumisvõime millelegi muule on, on häiritud. Aga ometi on niimoodi, et mingi muusika läheb peale palju rohkematele inimestele kui mingi teist tüüpi muusikat, ütleme, et klassikalist muusikat kuulab ju siiski palju vähem inimesi kui sellist kõige tavalisemat popmuusikat, et et kuidagiviisi, et helilained inimesi mõjutavad niimoodi, et mingid mingi osa neist jõuab, et on nagu vastuvõetavam palju rohkematele inimestele. Et justkui see muusika on seesama kat, et kas seda on uuritud, et millest millest tuleb muusikamaitse, et et kui seal tõesti alati on individuaalne ja erinev, et, et samas ometigi on, on nagu massimaitse ja nagu mingid eri eri maitseid muusikas. Jah, millest see muusikamaitse tuleb, väga huvitav küsimus, ma arvan, et siin on ka ikkagi tegu kontekstiga, kus inimene üles kasvab õppimisega ja, ja harjumustega, et kui ma olen väga harjunud ja minu kodus kuulatakse seda, siis see on tuttav ka mulle, mis on mulle tuttav, see on turvaline ja seda ma valin ise ka endale kuulamiseks. Aga kuna noh, ütleme niimoodi, et enamus raadiojaamu pakub ju mitte klassikalist muusikat kuulamiseks ja, ja see on ka lihtsamalt kättesaadav ja ja kuidagi noh, võib-olla ka lihtsamalt seeditav, et see ei nõua nii palju keskendumist või kuulamist eraldi, see on teiseks funktsiooniks teistel eesmärkidel ta kirjutatud, siis ma arvan, et et see tingib ka selle, et, et rohkem inimesi seda tahab kuulata. Et kindlasti see pakkumine on ka väga oluline. See tuleb igalt poolt. Sa ei peagi väga mõtlema ja siis harjunudki sellega 18. sajandi inimesele ei oleks selline muusika, mis tänapäeva raadiotes kõlab, kindlasti meeldinud. See oleks olnud hirmutav ja õudne. Sul on hea, isegi kui biitlid ja teised tulid, seal tundus ju väga Elvis Presley ja nad olid ju vägagi omal ajal murrangulised. Kuigi meie seisukohast tänapäeval seisukohast vaadates ei, ei ole nende muusikas midagi väga ilusad. Meloodiad on diislitel näiteks ju. Aga Peeter, sa tahtsid midagi veel lisada. Ma ei tahtnud muud midagi lisada, kui et teemet lõpu looksin, ongi plaanis mängida meil ühte klassikalist pala. No ta ei ole otseselt klassikaline pala, aga, aga see on Ludoviko naudi, kes sellel nädalal esines meil Tallinnas ka ja ma olin ise seal kontserdil ja, ja saal oli täis. Olin isegi üllatunud, et, et nii paljud inimesed tema muusikat armastavad ja ja kuna see on ka selline rahulik ja, ja akustiline nii-öelda, et seal ei ole elektroonilisi helisid palju, siis, siis ma mõtlesin, et võib-olla lõpetuseks sobib see hästi raadiokuulajal, kuule. See sobib tõesti meie tänase suhteliselt rahuliku saatega deegolduda. Viggo ei naudi palaga Tiiveniire aastast 2006 samanimeliselt plaadilt. Tänan veelkord saatesse tulemast, muusikapsühholoog Dali kaske. Aitäh, Maarja ka sulle. Mina olen Peeter Helme ning vasar on taas eetris nädala pärast.