Vikerraadio. Alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, alustab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja koos minuga on täna stuudios Alvin Järving ja Mari rass, arhitektuuri Roost, Arhitekt Must. Tere. Tere. See reedab ilmselt raadiokuulajale. Täna hakkame rääkima arhitektuurist, täpsemalt on plaanis rääkida linnaruumist linnaruumi kujundamisest, aga enne põhiteemani jõudmist, nagu ikka, vaatame, mida on pakkuda sirbil ja mida on pakkuda ka teistel kultuuriväljaannetel. Sirp on oma tänase lehe sisustanud peamiselt teemaga, töö ei pääse nemadki presidendivalimistest. Nii kirjutab Ott Karolin juhtkirjas päris sümpaatse loo. Valimiskomisjoni esimehest Meelis Eerikust ja tema retoorilistes võtetest väga sõbralik lugu ja siin on ka hästi pikk Liia Hänni essee põhiseadusest ja presidendist pean ausalt tunnistama, ei jaksanud seda lugeda. Selle eest lugesin hoopis Janno sööbini artiklit prostockwaachino õpetlik eeskuju Eestile. Selles kirjutab Janno, sööbin sellest, kuidas, Prostokvaation osatakse maaelu murenemise kohtumisega ilusti toime tulla ja see seltskond võtab ässi suhteliselt vabalt. Ja Ma ei haaku see kohe üldse eesti sellise maaelu allakäigu halaga, vaid tullakse toime, katsutakse ilma riigi abita hakkama saada ja elu on nii hea, et Janno sööbinud nendib. No kes meist ei tahaks sellises mõnusas seltskonnas õhtuid surnuks lüüa, vahest mõne pitsi viina visata? Väga sümpaatne lugu ja ilmub see rubriigis 21. sajandi töö. Ja siinsamas, 20 esimeses ja nende töö all on veel mõned lood, millest ma usun saate jooksul natukene räägime ka need puudutavat küll sisearhitektuuri ja üleüldse seda, kuidas, mis ruumi tajume ja mida me nendes ruumides teeme ja kui palju neil neid ruume tarvis läheb. Aga lisaks on veel 13. leheküljel Jüri Kolgi lugu, julgus olla laisk, ilmub rubriigis argitraagika ja Jüri Kolk räägib sellest, et ei pea kogu aeg tööd rabama. Elu võib muidugi hea olla. Sebida. Sirbist leiab tegelikult veel väga palju muud huvitavat kõikvõimalikest valdkondadest. Päris mitu filmiarvustust on näiteks ka. Aga et arhitektuur on oluline? Sellest annab märku ka homne, Postimehe arvamus ja kultuur. Et ilmub seal intervjuu Arhitektide Liidu esimehe Katrin Koviga. Osalt on see ajendatud tõigast, et välja on kuulutatud arhitektuuripreemia nominendid, nii et vaadake homme ka Postimehe arvamust ja kultuuri. Aga hetke pärast läheme Daci põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Alvin Järving ja Mari rass arhitektuuribüroost Arhitekt Must ja nagu lubatud, räägime täna linnaruumist. Täpsemalt on selle jutu täiendiks kolmapäevases Eesti Ekspressi Areenis ilmunud artikkel linnahallis. Arhitekt musta kuuld nime taga siis kirjutavad inimesed, kellest kaks on siin, mõned veel sellest, mida võiks teha linnahallirannaga nimelt juba aastal 2014. Ta võttis Tallinna linnavalitsus endale eesmärgi linnahall nelja aasta jooksul renoveerida. Tahetakse taastada kontserdisaal ja rajada sinna konverentsikeskus. Seal ei tehtud seal väga juttu sellest, mida teha linnahalli muude osadega, muuhulgas siis selle linnahalli tagumise osaga, kus ma usun, paljude käinud, sellepärast et sealt väljuvad laevalt Helsingisse. Ja seal asus varem ka Copterline'i kontori maandumisplats. Et eks ta selline natuke imelik õnnetu kohta on, aga Ma olen, on see ideaalne koht, kust võiks avada Tallinna merele. Aga võib-olla alustaks siis sellest, et see linnahall seal on ikka aastakümneid kõigil nüüd siin ees ja jalus ja hambus olnud ja igasuguseid mõtteid on välja käidud ja igasuguseid plaane on tehtud. Ja aeg-ajalt on räägitud jälle mingisugustest muinasjutulist, teist investoritest ja geniaalsetest lahendustest. Aga samal ajal linnahall muutkui laguneb. Jah, et meie siis pakume sinna väärsele merel sele Kayla nii-öelda avaliku basseini, kus, mis oleks siis ka koos pääsuga merele või mere äärde otseselt ja selle alumisele korrusele näiteks saunakompleksi. Ja, ja miks seda siis ongi, et esiteks elavdada seda veeäärsete kruntide kasutust ja pääsu merele ja teiseks siis aktiveerida seda linnahalli ennast ja siis mõlemad kokku panna, et siduda Ki siis linnahall merega veel rohkem, kui ta praegu on seotud praegult, ta justkui lihtsalt seisab seal tee ääres. Ja, ja just, et sellele tagumisel alale siis, et see justkui nagu on jäänud plaanidest välja, et sellepärast siis me oleme sihukese asja ette võtnud. Ja noh, ta on ju pigem ikkagi niisugune visiooni projekt, et peaks inimesi panema mõtlema mingis suunas, et linnaruumi üle mõtlema ja nägema võimalusi ja nägema, kuidas midagi saaks paremaks teha. Ja see muidugi ei tähenda seda, et sellele ei ei tule ka vahest negatiivset tagasisidet, aga noh, ka see on hea, et et siis me saame midagi jällegi välistada, et mida me kindlasti teha ei taha või ei saa? No selle linna hallima tegelikult valisimegi oma visiooni projektiks just nimelt seetõttu, et ta laguneb ja on kõigile ees. Et lõpuks noh, me oleme küll arhitektid, töötame igatahes arhitektidena ja oleme oluliselt rohkem kursis nende ideedega, mis tegelikult linnahallist võib-olla saama hakkab. Aga samal ajal oleme täitsa tavalised linlased, kes kasutavad linnahalli täpselt sama samamoodi nagu kõik teised. Ehk siis me käime, jalutame seal peal, me vaatame seal võib-olla hommikul päikesetõusu, siis õhtul päikseloojangut ja see on nagu üks selliseid kohti, kus on nagu kõige mugavam, võib-olla siis minna nagu kesklinnast kuhugi rahulikku ütleme mäe otsa ses mõttes, et see, ta on ju tegelikult ehitatud nagu merele avamiseks, hinna oligi sümbol, mis avab Tallinna merele, ta toimib sellena siiamaani. See, mis ei toimi, on see sisemus ja meie siis tegelikult istusime, küsisin mägi, et kuidas seesama tore koht võiks uuesti nagu toimima hakata ja pakkumine oligi siis, et selleks, et avada linn merele, peaks seal olema vesi. Mari, sa ütlesid, et vahel tuleb ka negatiivset tagasisidet, kas selle konkreetse idee kohta on keegi ei jõudnud juba halvasti öelda? Noh, aeg-ajalt ikka juhtub, et loed neid kommentaare, mis, mis kas siis meie enda lehele või, või, või Ekspressi sinna alla nupp nuppudesse tuleb, et ja et seal on nii head kui halba ja, ja inimesed ja meie ülesanne ongi panna inimesi mõtlema ja ja kõige olulisem ongi see, et et nad kaasa hakkavad mõtlema, et igasugune tagasiside ongi tegelikult hea ja see on meile ka nii-öelda treeninguks, et me saaksime aru, mida inimesed võib-olla tahavad ja loodavad linna ruumilt saada. Aga see on selline tunne, et meil inimesed ei mõtle väga aktiivselt või, või ütleme siis piisavalt valjult kaasa linnaruumi asjades. Võib-olla ei osata nii palju unistada, et me pakumegi seda unistust nagu inimestele Vot see ongi võib-olla kõige nagu kummalisem osa sellega, et see formaat, mida me oleme võtnud ette, on nagu ideeprojektid, ehk siis et me käime välja mingisuguse idee, mida pole enne keegi näinud ja mis on meil vabast tahtest pähe tulnud, seda kellelgi plaanis ehitada, see on puhas nagu selline visioon, mis võiks olla, kui meil oleks tegelikult oluliselt rohkem õigust kaasa rääkida, mis linnas juhtub ja ja inimesed tihti nagu ei saa aru sellest teeprojekt ja nad hakkavad seda võtma üksüheselt, et kuulge, eks ju, et kas nagu see bassein, mis me sinna linnahalli rajama, et kuidas seda vett seal kütta, kui suured need küttearved on ja et kas te ikka teate, kellele see kuulub ja kas olete ikka veendunud, et linn seda teha tahab. Et me, noh, selles mõttes saame, tõstis helistada tagasisidet, aga aga teisest küljest saame ka väga positiivselt, et, et vägevat julgetaksegi mõelda, et võiksin olla midagi teistmoodi kui täna, sest et kõik on harjunud sellega, kuidas asjad praegu on, see selline ettemõtlemise kultuur on noh, seda me võib-olla siis nende projektidega üritamegi siis kaasa aidata, et see toimiks nagu unistamine. Võib-olla enne kui me räägime veel mingitest muudest ideedest ka, et natukene võiks ju sellest linnahalli basseinide mõttest rääkida, et saan aru, see idee ei ole ju päris originaalne, see on Helsingist laenatud. Jah, selles mõttes, et et Helsingi on teinud päris palju. Aga ta on ikkagi noh, mõnes asjas Tallinnas nagu mitu sammu, mees ja seal on nagu sellised protsessid juba käima läinud. Helsingisse on rajatud kaks sellist avalikku uut Niukest merele pääsemise kohta. Üks on keerulise nimega lõõiili teine teine, mis on siis otsesel kesklinnas. Et need ongi siuksed avalikud basseinid, kus inimesed saavad siis otse kesklinnas minna ujuma nii merevette kui sooja basseini. Ja ja tegelikult ega ei tea, kes, kes seda esimesena on teinud, et kindlasti ka mitte Helsingi, et kakstuhatkolm näiteks Kopenhaagenis avati kaasarnane. Basseinide lahendus küll küll mitte päris merele, aga siiski. See on, ütleme, linnakultuuri osa tegelikult see, et me enam ei sõida rongiga Kloogale väidet, nagu lumine rannas käimine, siis tegelikult väga suur tähtsus on ka nagu sportimine sealsamas ütleme siis võrkpall, kõik meie nagu vabad hetked, kui me tuleme oma kontorist, lõunapausil, hüppame Linnahalli rannast läbi, see võiks olla palju mõnusam. Viis kuidas elada Tallinna kesklinnas? Selles mõttes, et kõik need sõnad, mis meil siin linnas on, on ju tegelikult päris kaugele nõuavad eraldi päeva sinna minemise jaoks. Me mõte ongi just see, et ja samamoodi nendes teistes linnades, et see võiks olla igapäeva elu palju tihedam osa. Sa ütlesid enne, et me oleme harjunud leppima sellega, mis on ja noh, see puudutab tegelikult kõiki eluvaldkondi, et me kipume alati seda, mis meid ümbritseb nüüd ja praegu pidama igaveseks ja muutumatuks. See on selline hästi inimlik, väga raske on niimoodi kastist välja mõelda, ma kujutan ette No ütleme, meie arhitektide treening on selles mõttes, koolis käisime siis meie, peamine treening ongi selles, et me nagu harjutama ennast mõtlema nagu kastist välja, et me mõtleme funktsioonides, kuidas mingi asi võiks olla, aga siis me anname sellele nii-öelda täiesti abstraktsed tellimusele nagu mingi vormi jõuab lõpuks hästi konkreetse lahenduse, nagu et mida teha linnahalliga selleni, et võib-olla seal võiks olla bassein, see paremini töötaks aga aga see, et seda tutvuda selle jaoks, noh, ütleme, et meid on treenitud nii-öelda nagu niukestest luuletajateks või sellisteks, kes püüavad õhust mingisuguseid liblikaid kinni, mis on nagu kõik sosistavad kihid ja nagu mis see tegelikult on, et see on samasugune linna kultuuriasi, mis on Tallinnas alles arenemas. Ilmselt härrast rohkem kolivad linna, nad oskavad seda rohkem tarbida, meil on rohkem kohvikuid ja nii edasi, see on kõik üks suur pilt nagu ja mõned asjad on sealt veel puudu ja nendesamade idee projektidega me üritame siis neid puuduolevaid asju tutvustada. Ja sellepärast ideeprojektide juurde, meil käib alati see tekstiosa, aga alati siis ka niisugune fotokollaažilik pilt, et inimene saaks aru, millest, millest täpselt jutt. Ta kujutaks seda veel paremini ette. Selles mõttes nii-öelda meil ilmus küll see ideeprojekti artikkel Eesti Ekspressis, aga see ongi tegelikult, eks ju noh, üks asi on, mis seal on kirjas, aga palju suurem osa sellest artiklis on lihtsalt see visuaalne kujutlus mis keskkond võiks olla. Jah, seal on juures ilus pilt sellest, kus on linnahallist linnahallitagusest alast saanud selline ilus rand koos basseinidega ja siis on ka pilt, kuidas see tegelikult välja näeb. Kontrast on hoomatav. Te olete pakkunud muude Tallinna kohtade ideeprojekte veel välja. No seal on tegelikult meil selline nii-öelda meie selle koosluse või selline üks siduvaid elemente, et peale selle, et me hommikust õhtuni teeme nii-öelda päris arhitektuurijooniseid realiseerimine nagu igapäevane niisuguseid projekte, et see, mis meid seob, on kindlasti, et me iga natukese aja tagant võtame ette mingisuguseid ja katsetame seda siis, et need on tegelikult täiesti sellised vabatahtlikud algatused ja see tegelikult on meil sisuliselt 15. juba niukestest projektidest, mis on ka ilmunud, siis noh, see võib-olla praegu on. Tundub, et kuidagi kõnetab rohkem kui või noh, nad on järjest selles mõttes hakkavad inimesed hakkavad neid järjest rohkem nagu huvi tundma. Mul on järjest kasvanud jah, ja ta on, ta on meil ka mastaabilt kogu aeg kasvanud, et kui me alguses kõige esimese tegime garaažiboksi ümberehituse eramajaks et siis nüüd me oleme jõudnud juba väga suurtesse vastakkidesse. Nii on ja tegelikult need kõik sündisid hästi sellistest praktilistest vajadustest, et et vaatab, mõni sõber kinnisvarakuulutusi leiab, et müügil on, miks vana garaažiboks nagu aga elamumaana, et mida nagu küll sellise asjaga teha võiks nagu ja siis noh, meie mõtleme läbi, et sellest võiks teha nagu mingi ägeda väikese linnalise elamu. Ja samal ajal on linnahall ju tegelikult täpselt samasugune asi, ta on üle, ta on üks nagu mahajäetud mingisugune funktsioon on mingi koht, mis ootab uut mõtet. Et ta on tõesti küll nagu eksju, võib-olla isegi sadu kordi suurem projekt, kui esimene. Aga kas linnahall ma tean, see ilmselt kõlab nüüd väga niimoodi kõlvatuid, mis ma ütlen, aga linnahall ei lähe siiski samasse lahtrisse kõigi nende vanade nõukogude aegsete kolhoosi ja tööstushoonetega mis sobisidki sellesse ühiskonda, sellesse majandusmudelisse. Aga millelegi pole tegelikult enam kohta praeguses ühiskonnas praeguses majandus ja ühiskondlikus mudelis. No mina näiteks ei usu, et ei ole kohta, ma arvan, et kindlasti on koht õigemini esimene asi tegelikult, mida, nagu võib-olla peaks mõtlema siin selle kontekstis on see, et mida üldse üks koht tähendab nagu arhitektuur ses mõttes või linnangultuuri mõttes. Et tegelikult ongi selline mõiste või nagu kohtu defineeritakse niimoodi, koosneb sisuliselt kahest asjast. Esimene on siis nagu puhtalt koha füüsilised parameetrid ja teine on siis see koha nagu tähendus, mida inimesed loovad seda kohta käia seal kohas käies. Füüsiline kohatähendus on täpselt see, mida me näeme seal linnahallis, kui me oleme inimtühjal hetkel, seal me näeme ruumi, selle suurust, selle mõõtmeid. Ja siis on, eks ju see niisugune kohatähendus, mis inimesed ise loovad seda kohta kasutades, kus see koht on läbi põimunud kõikidest kogemustest. Kuidas me seda meelde jätame, et see on alati väga palju isiklikum. Ja nüüd, kui me kaotaksime ära ühe sellise nagu koha, kus tegelikult praktiliselt kõikidel tallinlastel igasuguseid mälestusi, ma kujutan ette enamasti toredaid ses ikkagi merele avamise koht Tallinnas. Kõik need vaated ja nagu see avalik ruum seal peal, kus saab olla sellist kohta nagu seda kihtide nagu paljusust kindlasti tasuks ära kaotada. Me võime kritiseerida, jälgida seda, et see linnahall on võib-olla natuke liiga monumentaalne, natukene liiga jõhker tänapäeva demokraatliku ühiskonna jaoks. Aga ja tema olemasolu ja sümbol linnas on ääretult tähtis, ma kujutan ette Ja noh, ilmselt on ta ka lihtsalt väga kiiresti võib olla ebakvaliteetselt ehitatud, et seda saab ka samamoodi kritiseeritud pidajaks paremini tehtud, et äkki ta siis oleks nagu meile meile praegult vähem pinnuks silmas. No ütleme, nagu ma arvan, iga teine või kõik esiarhitektid, me hoiame enam-vähem kõigil uudistada. Ma tean, mis tulevad linnahalli kohta, et kui keegi ütleb, et seda hakatakse uuesti rekonstrueerima või tehakse mingi töögrupp, kes arutab, mis seal teha, siis me hoiame pöidlaid, et vast õnnestub midagi teha. Aga seesama et on nigelalt ehitatud ja et praegu mõned asjad on lagunenud, on kaetud graffiti, see on kõik nagu mõnes mõttes. Praegune hetkeseis, et seda kõike saab muuta, seda kõike saab parandada, sinna saab selles mõttes noh, ilmselgelt vajab mingisugust ümberehitust. Et see on juba natukene nagu lahendamise küsimus, et kuidas seda täpselt teha, aga nagu üldse on vaja, siis ütleks, et Tallinn oleks väga palju vaesem, kui seda ei oleks. Aga ei, ma enne juba mainisin, et küsisin, et te olete pakkunud teisi ideid veel välja ja ma näiteks kaevasin välja ühe Postimehes umbes täpselt aasta tagasi ilmunud artikli keldrimäe uueks kalamajaks. Kus on siis juttu sellest, et keldrimäe, mis asub kesklinnale väga lähedal aga kujutab endast sellist kummalist segu paneel Nendest üksikutest, alles jäänud puuma headest ja veel mingitest veidratest hoonetest? Ta on selline imelik kant, aga samal ajal ütlete, et vanad hooned saab korda teha ja muuta need atraktiivseks kohaliku linna ruumik käimatõmbajaks. Ja võimalus oleks selle piirkonna muutuda uueks noorte piirkonnas, kus on kirev sotsiaalne elu. Ja lugedes ma kohe mõtlesin, et hea küll, seda kirjutavad noored inimesed ja ma ise ka ennast väga vanaks inimeseks ei pea, aga kas keegi tahab seda tegelikult, kas tahetakse kirevat sotsiaalset elu ja piirkonna käimatõmbajad, meie ühiskond vananeb. Tallinnas on väga palju vanu inimesi, meie linnavalitsus toitub peamiselt nende häältest valimistel. Ma ei näe mingit põhjust, miks peaksid nemad näiteks, miks peaks meie linna juhtkond tahtma sellist asja? Siin on üks väike paradoks selles mõttes, et et noh, meil on küll need tänased vanad inimesed, aga kui me vaatame seda, et mis on see ajaperspektiiv, millal sa keldrimäe võiks saada selliseks rajooniks, nagu siis võib-olla on needsamad tänased kalamaja inimesed. Ühel hetkel hakkavad pensioniikka jõudma, nagu et tegelikult noh, linnas on need mõõtmed ikkagi mitme kümnetes aastates ja noh, võiks küsida, et jah, eks ju, tänased pensionärid on tulnud nagu hoopis teisest majandussüsteemist ja mõtlevad nagu ühtemoodi, aga nagu ja tarbivad ühte nagu ühtemoodi linnaruumi. Aga nagu kas, eks tulevane pensionär, kes on siin elanud 35 aastat nagu hipsteri elu kalamajas, et et võib-olla tema soovid on hoopis teised. Ma ei tea, ma küll arvan, et kõigil optimistlikele särasilmsete noolte noortel on võrdselt head võimalused saadade vinguvateks, vana inimesteks. Ma ei oska öelda, selles mõttes võib-olla tõesti jah, nagu ma, ma arvan tegelikult, et see tänapäeva ühiskond kasvatab ikkagi nagu hoopis teisi inimesi ja need rahalised võimalused on ka hoopis teised selles mõttes, kui mõelda kasvõi kohvikukultuuri kuuri peale, siis selle jaoks on ikkagi olnud vaja Tallinnasse, ütleme, kahtekümmend aastat majanduse siis kasvamist selle jaoks, et inimestel oleks raha kasvõi kohvikus käia. Marisa käisid hiljuti Kuubal, seal on ka vähe kohvikuid, kuna inimesed lihtsalt nii vaesed Ja inimesed on kood tänavatel. Linnaruumis. Aga see oli huvitav, mis sa just ütlesid, et need ideekavandit ka, mida te välja pakute, nende puhul tuleb arvesse võtta pikki aja perspektiive, see on miski, mida ma tegelikult ka neid pilte vaadates ei mõelnud, kuna nad kujutavad ka meie linnaruumi praegu teatud muudatustega, mida teie välja pakute, et ma üldse ei mõelnud sellele, et võib-olla kõik, see on hoopis 20 aasta kaugem tulevik, mida ma näen. Meie roll ongi see, et eks ju, et tihti räägitakse sellistest muutustest nagu keegi päris täpselt ei aima, mida see tähendab nagu ja üks kõige suuremaid rolle Nende idee projektide juures ongi see, et me lihtsalt teeme üks-ühele nagu nähtavaks, et seesama nagu fotokollaas enne pärast, nagu siis saadakse aru. Tegelikult võib-olla tahaks küll seda, et seesama keldrimäe näiteks näeks välja noh, mitte lihtsalt hallid paneelmajad veidi vaid noh, kasvõi see, et need majad kõik eri värvidesse värvida annaksin nagu tohutu tohutu teistsuguseid ilme, mida noh, selles mõttes ei oska niisama ette kujutada. Ma arvan ka jah, et et inimestele ja nagu just sedasama unistust või mingit ühist visiooni, mille nimel siis hakata koos nagu vaeva nägema, et see niimoodi läheks, et see ongi pikem protsess, et see, see ei pea olema nii, et selle pildi järgi nüüd ehitatakse valmis keskkond, mida me pakume, vaid pigem, et noh, minna kõik kuidagi ühise idee taha ja uskuda sellesse No üks seesamasugune projekt, tegelikult, mis me tegime, oli Narva maantee väikene tänava rekonstrueerimise lahendus ja seda me tegime võib-olla ka nüüd poolteist aastat tagasi, kus me nägime ette, et see suur lai viis rida, eksju sealt Tallinna ülikooli juurest. Nii et see peaks olema sihuke mastaapne koridor, vaid oleksid servas servas, oleks päike, haljastus oleks ainult kaks rida autosid trammiteedes. Et noh, seda visualiseerida Meie jaoks ei olnud noh, nüüd väga keeruline, et tegelikult maju ja midagi ei muudeta seal, miks niisama infrastruktuuri projekt. Aga siis hiljem algas Tallinna peatänava arhitektuurivõistluse protsess, kus kõik need tegelikult inimesed ütlesid, et nad saavad sellest peatänava mõttesse sellest vajadusest palju rohkem aru, kuna kogu aeg sinna kõrvale oli võimalik näidata Narva maanteeprojekt, et tegelikult nagu noh, vaadake et see saab olla hoopis teistmoodi. Et noh, ja autoliiklus kahaneb võib-olla 10 protsenti, aga sellesama 10 protsendi läbi sõidetakse väga palju midagi muud juurde, mida tegelikult kui sind lihtsalt tekstina või kuskil detailplaneeringu joonisest, siis noh, keegi ei saa sellestki varu. Et teinekord piisabki sellest vist kui inimesele lihtsalt näidata ühte ilusat värvilist pilti ja siis kõik need sõnad sealjuures muutuvad kohe arusaadavaks. Selles mõttes nüüd ainult kasevärviline pilt. Pildi sisu on see, et ma arvan, et et ükskõik mis meediumis olema, siis me tänapäeval peame jõudma inimesele lähedale. Ja arhitektid on nagu väga palju joonestan, võib olla või on sellises oma erialas kus meie töövahendid on tegelikult natuke teistsugused. Et meil on eksju, rektor, programmid, kus Me joonestame siis mingisuguseid majale pahane asju. Kui mõelda kasvõi sedasama Kalarena peale, siis kalarannas ju kodanikuseltsid, ütlesid, et nad lihtsalt ei saa sellest joonisest aru, sest see seletuskiri on nagu metsikult pikk, see kõik oli professionaalselt nagu väga õige plaan, kõik oli selles mõttes üheselt seal plaanis kirjas. Aga nagu sellist inimesega suhtlemise meediumit selles nagu ei ole, et, et kui ühest asjast peab ikkagi saamiseks võtma nagu mitu tundi, siis, siis nagu tänapäeva inimesele kindlasti ei sobi selline meedium, et et ka nagu arhitektid peavad vahetama seda meediumit, millega nad kõnetavad. Ja sellepärast, vähemalt mina olen saanud ka kiita nende projektide pärast, et et ongi, et me nagu teeme selle tavalisele inimesele siis selgeks ja arusaadavaks täpselt nagu Helmen rääkis, et seda seda, seda ma olen kuulnud. Aga vahetame meiega korraks meediumit, kuulame vahele muusikat, Soome bänd, Hallo, Helsingi, neil on lugu ei, Eerika pääse Taiwazen nende 2009. aasta albumilt ene mängu Nele. Ja selle loo valisin sellepärast, et seal loos mainitakse ühte Helsingi võikamat kanti nimelt idakeskuse asuvat tallinna väljakut, mis oli tükk aga Helsingi selline narkomaanide ja joodikute kogunemisplats vist praegu pekstakse neid sealt süstemaatiliselt minema, aga igatahes kujutab ühe sellise 70.-te arhitektuuri utoopia pankrotti. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja koos minuga stuudios Mari rass ja Alvin Järving arhitektuuribüroost Arhitekt Must. Kuulasime vahepeal soome muusikat. Hallo, Helsingi ei, Eerika pääse Taiwa seen ja saate esimeses pooles mõtlesime Tallinna erinevatest linnaruumi probleemidest ja nende võimalikest lahendustest ja ideekavanditest, mida arhitekt must on välja pakkunud. Aga nüüd oleme Tallinnast nii palju rääkinud. Mul tekkis kohe ka küsimus, et kuidas on seis muude Eesti linnadega. Te olete ju ise ka seotud. Näiteks tõrva, linna, keskväljaku kavandamisega? Jah, oleme küll, et ideeprojekte me teeme siis nii-öelda vabal ajal ja, ja põhitöö on ikkagi majade väljakute, linnade projekteerimine ja siis meie esimene võib-olla selline arhitektuurikonkursi võit oligi poolteist aastat tagasi tõrva keskväljaku siis ümberehitamise projektikonkursi võit, mis siis tehti tegelikult sellise programmi raames nagu Eesti vabariik 100, mille eesmärk on siis väikelinnade avalik ruum korda teha. Neid väikelinnasid vist on ka 15 tükki, mida plaanitakse Eesti vabariik 100 korda teha või vähemalt neid võistluseid on nii palju korraldajatele. Kuigi ma vist võin eksida. Jah, ütleme, see protsess on selline see kestab juba võib-olla kaks aastat, seda on vedanud Eesti arhitektide liit ja siis Kalle Vellevoog on siis selle programmi seal kokku pandud. Ja tema siis kutsus erinevate väikelinnade juhid enda juurde ja ütles, et võiks midagi proovida ära teha 100.-ks sünnipäevaks ja siis proovida võimalikult paljudes kohtades siis saavutada kesklinnade ja väljakute ja kordategemine, sest paljudes väikelinnades on, noh, kui Tallinnas on ikkagi mingit teed ja platsid, siis väikelinnades tavaliselt on üks mingi vana kaubamaja ja selle eest siis selline kruusane parkimisplats. Oleks neil sihuke tsenteri asi. Need võimalused on üsna piiratud just sel samal põhjusel, mis sa praegu ütlesid, et noh, mis seal väikelinnas on, seal ongi tõenäoliselt aedlinn, nõukogude ajal on ehitatud kuskile ka mingisugune punt paneelelamuid ja siis on väikelinnakeskus, mis kui palju seal üldse midagi teha saab ja. See ei tähenda, et, et see peaks kõik olema niisugune, nagu ta praegu on, et see võib alati teha korda ja sellesse, sellesse programmi võlu seisnebki, et tehagi väikesed väikesed platsid korda. Et et mis seal teha, saab põhimõtteliselt tõrvas mõlemast rääkida, et siis tõrva tahtis olla niisugune mulgi kuurortlinn, et olla ühtlasi niisugune puhkepaik pargimaastikuga samas olla omadega mingeid linn, linlikke väljakuid seal sees, et täpselt seda me neile siis pakkusimegi, et et saada nagu mõlemat. Ühes. No see avalik ruum, selles mõttes see tegelikult ei oma nagu tähtsust, kas see koht on väike või suur, kas seal on üks kaupluse ümber või mitu kauplust ümber. Et see tegelikult see avalik ruum hea avalik ruum on nii-öelda keskkondadega käivitaja, et kui meil on paar sellist, kui me sõidame näiteks sealt samast tõrva kesklinnast viib läbi, eks, mingi maantee, kus me sõidamegi aeglaselt väljaku äärest mööda alati on teistes väikelinnades. Et kui me näeme, et, et seal on midagi ägedat, siis me jääme seal seisma, siis me lähme sinna kohvikutesse ja tänu sellele ilmselt aasta pärast, kui need asjad on realiseerunud, on ka oluliselt rohkem elusal keskel mitu erinevat kohvikut. Ja ses mõttes poode asju, kui kohalikud veedavad seal aega, et nendel linnadel on vaja sellist nii-öelda starti stardi, sellist platvormi, milleks et on, et oleks ka mingisugune selline muutus avalikus ruumis just ja noh, see niuke linna ja siis veresooned, arterid ja süda, eks ju, et see kõik on Itaalia väikelinnades, et see on nagu asendamatu, et et ka muu linnaelu toimiks, et see mõnes mõttes on ka sellesama nõukogude aja küsimus, et need asjad on jäänud unarusse, aga aga see ei tähenda seda, et, Nii peavad jääma. Kes tõrvas on küll ikka üks suur, väga-väga suur asfaltplats, mis, mis teenib seda väljakufunktsiooni, kus on autod ja bussid kõik risti läbi ja inimesed seal vahel peale. See on selles mõttes täpselt sama olukord nagu Tallinnas siin veel ütleme 10 aastat tagasi, et me tegelikult ei tea, kui vana see Vabaduse väljak on, aga aga enne seda oli selle samuti parkimisplats nagu, ja need on asjad, mis mis täna tunduks nagu kummaline, et raekoja platsis platsi auto näiteks või Vabaduse väljakul minna nagu trolli peale. Seda ruumi vajatakse, kus kohas, nii Tallinna keskel kui väikelinna keskel samamoodi ka mingites linnas asumites külal on oma keskkohta. Sellel hetkel ilmselt kui oli Vabaduse väljakul parkimisplats, siis võib-olla räägiti samasugust juttu, et oh, mis me siin teeme ja plats on ju olemas ja miks, mis asfalt siin halba teeb ja et las ta olla ja, aga võib-olla tulevikus keskus ka samamoodi. Väga-väga loogiline, et ta ümber tehtud. Vabalt isegi kunagi on käinud meeleavaldusel, kus Vabaduse väljaku parklasse parkisime nagu lillepotte, sinna võitsime parkimispileti, parkisime lillepotid sinna. Ja noh, siis oli terve hunnik inimesi, kes olid vahetult pahurad, et kuulge, eksju, ma tahan siia parkida, olen ostnud oma parkimispileti, siis on kõige odavam koht linnas, kuhu ma saan oma auto jätta, kui ma tahan kuhugi poodi hüpata. Et noh, see ei pea nii olema. Aga. Aga kuidas meil üldse, ma ei pea silmas, et konkreetselt ei, ei tõrvetega tallinud, vaid üldisemalt ütleme siis meie ühiskonda tegelikult lääne ühiskonna, kuidas meil avaliku ruumiga on, kui inimesed veedavad järjest rohkem oma vabast ajast kuskile härra linna suurtes kaubanduskeskustes, kus nad saavad lapsed, panna kuskile mängutuppa ja ise istuda vahepeal kohvikus ja rahuldada kõikvõimalikud oma ostlemisega seotud vajadused ja tõesti veeta terve nädalavahetuse seal. Aga tegelikult see ei ole ju avalik ruum tegelikult seal eraruum, kus nad viibivad. Kas avalik ruum ei jää siis nagu vaest? See rulli, no kindlasti on avalik ruum Tallinnas on ikkagi väga nagu halvas seisus võrreldes muude selliste Lääne-Euroopa linnadega, millega me ennast võrdleme, selles mõttes kui vaadata Ameerika linnu, siis pole nii väga hullu midagi, on samasugused kaubanduskeskused. Aga noh, tegelikult, see on nagu esimene küsimus on, ma arvan, nagu, et millist elustiili me tahaksime elada. Et kui me ütleme, et tegelikult nagu äärelinnast autoga tööle ummikus kaubanduskeskuses meile meeldib elada, siis on nagu okei. Aga kui me tahaksime, ütleme, rohkemiseks Lääne-Euroopa liikumat lahendust, kus ühistransport toimib hästi, me ei kuluta aega ummikutes linn on palju rohkem organism häiritud. Ning eks ju, et meil on linn, pakub meile, aga mida teha vabal ajal, et me saame tõesti nagu nädalavahetusel minna kohvikutes? Me saame? Noh, see tänavaruum elab seal on võimalik teiste inimestega vabalt kohtuda, me ei pea selle eest eraldi maksma või turvamees ei aja meid ära, kui me midagi osta. Et selles mõttes natuke niisugune nagu vabaduse küsimus, et kui me tahame rohkem vabadust, siis mina valiks kindlasti selles, et lääneeuroopaliku mudeli ja sinna on ikkagi Eesti linnadel veel väga pikk maa. Jah, mina näiteks olen elanud Kopenhaagenis ühe aasta ja see linn on ju väga selgelt võtnud endale eesmärgiks, et jalakäija, avalik ruum ja jalgrattur on, on täiesti esimese koha peal ja seal ei ole jah seda probleemi, et seal on ikka kõik nagu lähtub pigem kõige rohkem, need probleemid on inimesest endast. Need linnad selles mõttes palju varem läbi elanud, et autostumise, ummikud, asjad, need kõik on nagu seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel olnud ja nad selles mõttes on nagu jõudnud siin 20 30 40 aastat arendada nagu meeldivat linnaruumi. Noh, Tallinnas on see, et nüüd me näeme peale seda kahtekümmend aastat, kus tegelikult, eks 90.-te alguses auto oli vabaduse sümbol. Ses mõttes tänavatel ei olnud ummikuid, Nõukogude ajast sõitsid 10, viis Žigulid. Aga nüüd, kui see kõigile seal on mingisugune väärtus, pigem on see nagu kohustus, et me peame ist ummikus eks ju, seotud nende kaubanduskeskustega. Et see protsess jookseb nii või teisiti ummikusse, et meil on vaja pigem noh, me hakkame nüüd vaikselt, hakkab ülejäänud ühiskond ka siis või ühiskond aru saama, et tegelikkuses Lääne-Euroopa mudel on oluliselt parem linnaruumi seisukohalt. Sest et need tänavad, need piirid on käes. Siin ei ole nagu. Aga jällegi, et, et see ei ole mingi niisugune asi, mis peab niimoodi olema sängi meie kõigi võib-olla arhitekti teha, siis ka linnakodanike muuta ja soovida, et see oleks teistmoodi, ei pea olema siuke. Kaubanduskeskuste või siseruumi kasutajale suunatud vaid pigem just avalikule ruumile. Arhitektid, mina ütleks nendest teemadest rääkinud siin 15 või 20 aastat nagu aga see kõik küsimus on selles, et millal selle kõige järgi tekib ikka päris nagu tellimus või huvi, nagu et võiks öelda, et viimasel ajal viimased kolm, neli aastat on nagu ühiskond, nagu hakanud ka seda kõike ma nendest lääneeuroopaliku linnaruumi vaadata Telliskivi seltsi tegevusi, võitlusi kalaranna eest ja nii edasi, siis need on täpselt needsamad asjad, tegelikult enam ei rahuldata sellega, mis on olnud, vaid tahetakse ikkagi märksa kvaliteetsemat asja. Ma usun ka, et noh, et see on seesama lääneeuroopalik linna elumudel, mitte kaubanduskeskuste mudel. Aga see on nii ilus mõte, et äkki panemegi siia punkti ma isegi on, saate lõpuks olete mingeid apokalüptilise visiooni manama, aga ma siis täna ei tee seda, vaid. Ma tänan, Alvin Järving ja Mari rass selle vestluse eest. Mina olen Peeter Helme, vasar on eetris taas kahe nädala pärast, järgmine nädal saate kuulata, mida põnevat on öelda peaministril. Ja saadet jääb lõpetama Voldemar Kuslap i laule aastast 1972 Rocca al Mare ja see laul ei räägi kaubanduskeskusest kuulmiseni. Koduliigas. Kivimid. Tõrjest. Miinimum ei valeta. Onu. Sheila. Siia vööle. Meeldib see nimi. Minugi. Rokk. Rokk.