Hommikupäikese kiired langesid otse tema peale. Kui ta ärkas, oli tal tunne, nagu oleks ta mingis müksis kinni. Ta pidi kõik pealt minema pilduma, et maha jahtuda. Vehkles enda vabastamiseks kätega. Üks jalg oli takerdunud millessegi pehmesse ja ta pidi kõvasti rapsima, et seda lahti saada. Poorid olid avatud ja mööda nahka voolas higi. Tihe kummipael vöökohas asja paremaks ei teinud. Paks kunstmaterjalist tekk lebasid põrandal ja linade külje all oli higist märg. Ta pööras pead ja vaatas radikat akna all. See oli maksimaalse peal. Kui päike paistis otse tillukesse magamistuppa. Läksin talumatult palavaks. Ta peaks ette tõmbama kaardina, aga seda ju pole. Sirutas ennast lülitise radika küljel asuvast nupust välja. Ta ajas jalad nii harki kui sai ja asetas käed pea alla. Püüdis nüüd selgelt mõtelda. Töötlemata puupaneelseina peal moodustas mustreid, oksad ja puidukiri nägid välja nagu silmad ja suud. Rõõmsad kibestunud-kurjad. Lagi oli samast puuliigist mis seinad. Kuid seal olid lauad kitsamad ja oksasilmi rohkem. Tunduvalt rohkem. Mille tõttu nägi lagi vihasem välja, kui seinad. Laest vahtis teda sadu silmi. Nad paistsid, imestavad, mida teeb tema siin nende maailmas. Mida pikemalt ta üht silma vahtis, seda rohkem mahtisse teda. Ta tahtis üht neist provotseerida ja jõllitas seda silmi pilgutamata. Aga muidugi ta kaotas. Ta vaatas kella, mille oli pannud voodi kõrval asuvale toolile kolmveerand kaheksa. Päris vara. Kui arvestada, et nad olid magama läinud 20 minutit pärast kolme. Kuid see higine lükkamine oli ta erksaks teinud. Ei tahtnudki enam uuesti magama jääda. Eile oli kõigele vaatamata olnud üsna rahulik õhtu. Tema ja Bjarne olid tundru hotellis õhtust söönud. Pärast seda oli Börne nagu ikka hakanud paaris tüdrukutele oma lakkamatu lobisemise naermisega külge lööma. Nagu tavaliselt lõppes see sellega, et siin poiste onnikeses korraldati tore järelpidu. Ja nagu tavaliselt tänased tüdrukud mõne tunni pärast kogu õhtu eest ja ütlesid, et homme iga päev. Kuigi nad naersid ja ütlesid, et nii toredat õhtut pole neil ammu olnud. Ja kuna neil on samuti lumelaud, võiks järgmisel päeval võib-olla natuke koos sõita. No ei, paistis, et pirne ei olegi tõsiseltvõetav voodipartner, kui ta niimoodi muudkui plära ajab. Kas te üldse ei tahagi kellegagi voodisse minna või milles on asi? Siis ei saa ju ometi pool ööd filmi pealkirju mõistatada. Kuigi tõepoolest oli väga lõbus olnud. Eriti siis, kui berne kahe puukulbiga oma suurel kõhul trummi mängis. Tüdrukutel võttis äraarvamine igavesti pika aja ja berne kõht läks jumala punaseks, enne kui üks tüdruk sai kirja õige filmi. Näljamängud. Mõeldes bjornele ja ta paljale kõhule läks ta tuju paremaks. Ta tõusis ja avas akna, et natuke jahedat õhku saada. Mäel saab olema külm ja kirgas päev. Tuult ka vist ei ole. Ta lootis, et tipp on avatud ja nad saavad köisraudteega üles sõita. On jube ja ühtlasi vägev tunne kõrgel õhus kabiinist trassil kõlkudes üles sõita pressituna paljude teiste ootusrikaste inimeste vahele seiklusele vastu. Björn emaga suure toa diivanvoodis. Sinna oli ta varisenud, kui Jonas õhtul pärast pidu ruumi koristas. Krobelised seljatoepadjad olid kenasti rivistatud vastu jalutasin poolset seina. Klaasid olid pestud ja asetatud valamu kõrvale köögirätiku peale. Krõmpsu jäägid olid kummutatud oma kottidesse ja need plastklambritega suletud. Joonas istus kamina peale ja puhus mängu äratust. Uus tore päev, järgne hommikust. Jerne pöördus aeglaselt ümber ja pühkis silmilt pika tuga. Tere, Joonas. Pagan sind võtaks. Ma nägin just imeilusat und. Ma nägin, et sa olid teinud kihvti hommikusöögi, värskete saiakeste keedumunade apelsinimehu ja kohviga millel oli soe vahustatud piim. Ja siis tuled sina, Jääratud mind karmi tegelikkusse. Rahu pikut, aga edasi ma vaatan, mis süüa saada. Jonas laskis keetja vett täis ja kallas pakist kohvi otse filtrisse, mõõturid kasutamata. Pani vee keema ja vaatas, kas väike ahi oli juba küllalt soe. Siis võttis külmikust söögi välja. Bjorne, heitis teki pealt, läks jalgu järel vedades tualetti ja jäi sinna tükiks ajaks. Joonase pirne olid saanud väga headeks sõpradeks, kui nad Lundis juurat õppisid. Nad olid teineteise leidnud juba esimesel nädalal. Järne maalis oma maailma laiade žestide ja naeru pahvakutega. Joonas oli tagasihoidlikum ja arukam. Aga enamik asju meeldis neile peaaegu ühtmoodi. Pärast lõpetamist hakkasid mõlemad tööle maksuametis Stockholmis. Päris välkkarjääri nad just ei teinud, võrreldes oma peentesse kaubamärkidesse riietatud sõpradega nendega, kes said suurlinna kohtutesse notarikoha ja kes seejärel suurtesse advokaadibüroodesse tõmmati. Björn ele meeldis mõte, et ta on osa millestki ühiskonnale tõeliselt kasulikkust. Joonasele oli kõige tähtsam, et tal on huvitav töö, ilma et peaks mängima sotsiaalset mängu, mis oleks kindlasti seotud riskidega. Ja head tööd ja mitte silma torgata. See sobis talle. Kas sa oled varsti valmis? Mina pean ka minema, süüdis vanas kempsu ukse poole. Rahu, kohe tulen. Lastes bjorne seest. Kuidas sa mune tahad? Nonoh vana perfektsionist, vastas pirne. Nii et kollane on kohe-kohe kalgendumas. Ei voolaks, aga ei oleks päris kõlaga. Kui tohib valida, kas sobib ikka Kerenduligempsest välja. Jonas sai sisse. Ta võttis taskust tikutopsi ja süütas paar tikku, et haisu lämmatada. Võta kuklid välja, nad on kohe valmis. Bjarne läks kööki ja võttis kuklid ahjust välja. Siis liigutas pika lusikaga mahlakannus ringi, valas klaasi ja ahmis paar suurt sõõmu. Päris pohmell idel küll ei olnud, aga mitte lausa tippvormi. Tõesti oli olnud lõbus, nii polnud vajagi väga palju juua. Mõne minuti pärast hüüdis Jonas kempsust. Järgne ja võta nüüd munad välja. Nii vara, kust sa tead? Kell on ju siin kohe võtta, nad kohe nüüd välja. Hästi. Björn võttis poti pliidilt, laskis munadele külma vee peale. Maksuametis olid pirne ja Jonas mõlemad endast hea mulje jätnud. Neid peeti toredateks loominguliseks noormeesteks, kes võisid endale võtta raskeid väljakutseid. Juba poole aasta pärast pakuti neile tööd eriosakonnas kus uuriti firmasid, kelle maksuplaneering oli nii uuenduslik, et see oli lähedal majanduskuriteole. Bjornel arvutimängu fanaatikuna ilmnes eriline talent leida andmeid erinevates süsteemides. Ta oskas ligi pääseda võimatule ja võtta välja andmeid viisil, mis võib-olla mitte alati ei vastanud kehtivatele reeglitele määrustele. Kuigi see osakond iseenesest töötaski eri mandaadi alusel. Joonas oli arvutitest täielik kobakäpp kuid seda teravam oli tema analüüsivõime. Oma uurimustes tabas ta sageli kohe alguses märki ja see hoidis kokku nii aega kui ka raha. Ülemus kiitis teda sageli tema erakordselt õige kõhutunde eest. Nad võtsid istet väikese baarileti taha, mis köögiosa toast eraldas ja asusid hommikusöögi kallale. Björni ümises rõõmsalt ja ootusrikkalt määrides soojadele saiakeste paksu kihti, mis kohe sulama hakkas. Hommikusöök on jumala kindlasti päeva parim söögikord. Täpselt nagu lõuna ja õhtusööki, eks ole. Ütles Jonas irvitades ja hakkas kaasa võetud tillukese patareidel töötava vispliga sooja piima pahustama. Mina jälle arvan, et esimene tass kohvi on päeva kõrgpunkt. Aga see ei tohi olla ei, liiga kange ega lahja. See peab olema paras. Täpselt paras. Jah, aga tõsiselt. Hommikueine mägionnis on peaaegu kõige parem asi. Aga kõige parem on hotelli hommikusöök nagu Saksamaal, kus buffee lauas tuur, anum Nutella võidega. Ja need punases plastpakendis väikesed ümmargused juustukesed. Need on nii kuramuse head ja šokolaaditükikestega viini saiad. Nii hea. Kõhud täis, istusid nad veel mõne aja vaikides ja kohvi rüübates. Joonas, kes oli juba tükk aega tagasi söömise lõpetanud, panin tassi käest ja silus kahe käega juukseid tahapoole. Kuule pirne, ma tahan sinuga natuke ühest asjast rääkida. Muidugi, see kõlab küll natuke kahtlaselt, aga eelmisel nädalal võttis minuga ühendust üks Hethanther, kellele oli tehtud ülesandeks värvata mind uuele töökohale või vähemalt mind tööintervjuule kutsuda. Oi mis töö see on? Ta ei tahtnud enne öelda, kui ütlen, et olen valmis sellel alal töötama. Ja siis ma muidugi küsisin, mis alase siis on. Siis ütles ta sama, kus ma praegu töötan, aga erafirmas. Tõesti. Nojah. See kuulus eramaksuamet. Kas see pidi olema nali või mis? Ei, see on vist niisugune kindlustusfirma. Need kasvavad nüüd nagu seened. See on nagu segu detektiivibüroost ja uurimisettevõttest. Nad tegelevad näiteks lubamatute esinduskuludega, suurte laokadudega, võltsravimite ja muu taolisega. Ja neil on jälgimiskohustus. Mis see täpselt on, seda ma ei tea. Aga kes neid ülesandeid annab? Küsis pirne ja lõi veel ühe munakoore katki. Enamasti ettevõted aga ka rikkad eraisikud, ettevõtted, kes ei taha oma probleemidega politseisse pöörduda, sest siis muutub kõik avalikuks ja see võib kahjustada nende kaubamärki. Lisaks on neil rahvusvahelised probleemid ja see teeb asja ainult keeruliseks, kui mitu erinevat politseiametit sekkuvad. Aga ta ütles, et isegi politsei, kapo ja maksuamet ostavad niisuguseid teenuseid sisse, kui nende enda ressurssidest ei piisa. Tõesti, see kõlab jumala vastikult. Kui isegi suur vend erastatakse. Mis sa siis vastasid? Ma ütlesin, et mõtlen järele. Ta lubas pärast pühi hästi ühendust võtta. Mis sina arvad? Ma ei tea. Aga natuke põnev see on. Kas tasu oleks hea? Seda Joonas Hethantrilt ei olnud küsinud. Ta oli olnud kogu asjast. Nad rääkisid natuke edasi ning kaalusid plusse-miinuseid. Bjarne ütles, et on võimalik ennast töölt aastaks vabaks võtta, et proovida midagi muud. Jonas ütles, et talle praegune töö meeldib. Aga et see on tänapäeval nii ühekülgne. Kindlustusfirmas oleksid vabadused palju suuremad. Nii Oliver vaevelnud. Seal oli tähtis ainult tulemused ette kanda. Kuni sa sellega hakkama saad, ei esita mitte keegi ühtki küsimust selle kohta, kus sa oled või mitu tundi sa oled töötanud. Ei mingeid küsimusi, see sobiks Joonasele tõesti väga hästi. Ja tulemused. See ei ole ju küll mingi probleem. Aga mina igal juhul sinna ja saa nendega kokku, ütles Pierre. Mis siis ikka juhtub? Iga asi õpetab ju midagi. Võib-olla teengi nii, ütles Jonas. Mis me nüüd teeme, kas sätime ennast valmismäele minekuks? Muidugi, ütles pirne, kui hästi läheb, siis sööme lõunat, tipuanis sind ja sinu söömisi. Aga kuule, muide, mis sellesse puutub? Munad Ma lihtsalt ütlen. Niisiis munad, kust sa ikkagi teadsid? Solisid kempsus? Mis siis munadega on? Küsis Jonase, naeris, nagu, aga, kas ta ette, mis nüüd tuleb? Need olid väga õigesti keedetud sekundi pealt. Erapooletu kohtumine päevase tööandjaga. Nii oli seda nimetanud värbaja, kellel õnnestus panna Jonast läbi tegema terve rida teste, enne kui ta üldse ütles ettevõtte nime. Joonase arvates oli asi veidi vildakas selle poolest et just andmed oleksid täiesti läbipaistvad, aga tema ise ei saanud väga palju teada firmast, mis tema vastu nii suurt huvi üles näitas. Aga küllap olisi värbaja osavus ja tema eneseuudishimu, mis pani teda neil tingimustel kaasa mängima. Et katsetel head tulemused saab, ei kahelnud hetkegi. Nende haare oli lai alates sellest, et ta pidi nägema seoseid, arvujadad vahel kuni sõna varatestideni välja. Aga need sisaldasid ka väga palju küsimusi moraali ja eetika kohta. Kuidas te erinevates olukordades eelistaks tegutseda, kui juhtuks nii või teisiti? Need olid tegelikult lihtsad tulemus, analüüsid mitmes filosoofia ja loogika valdkonnas. Ainus, kus ta mitte päriselt ei saanud oma tulemust hinnata oli ta käekirja proov. Käsitsi kirjutamist sageli ette ei tulnud. Kogu see osa tundus veidi vanamoodne. Aga see on ehk samuti üks viis mind testida, mõtles Joonas. Ranne väsis päris ära, ta ei olnud ammu käsitsi tervet A4 lehekülge täis kirjutanud. Nüüd istuski ta vastuvõturuumis ja ootas erapooletut kohtumist. Kontor oli kena, aga mitte silmatorkavalt eksklusiivne. Valged seinad ja heledast puust mööbel. Seintel paar tagasihoidlikku litograafiat, mitte väga suures valges, las uuritud Puuramis. Vastuvõtuletis istus noor naine, kes ei teinud vist mitte midagi. Ta sobis kokku kontorisisustusega, oli korralike nägusama neutraalsel baastasemel, mis ei kiiranud välja mitte mingeid signaale. Kui Jonas oli istunud ja oodanud mitte midagi ütlevalt diivanil juba umbes 10 minutit tõusis naine ja kummardus üle leti, näol süütu naeratus. Vabandage viivitamise pärast. Juba paari minuti pärast kutsub Lesnad lüüria Teide enda juurde. Samal hetkel kuulis Joonas koridorist samme pikka kasvu, suur naisterahvas astus Joonase poole, näol sõbralik ilme tervituseks ette sirutatud. Säravvalgete hammastega suu tundus ta kõhna näo jaoks liiga suur. Kindlasti pikamaajooksja, mõtles Joonas ja ajas selja sirgu, soovides jätta tervet esmamuljet. Joonase ramm, eks ole. Vabandage, ma pidin kiire asja ära lahendama. Mu nimi on lehmad, nüüria. Vesnandüüria haaras Joonase parema käe, kinnitas käepigistust sellega, et asetas veel vasaku käega peale. Surve oli tugev ja pikk. Joonas mõtles, kas ka see oli mõni test? Ta vastas sama kindla haardega ja ootased Vesna laseks juba lahti. Mul pole häda midagi, lauses Joonas. Ma sirvisin siin natuke neid kenasid fotoalbumeid. Stockholm on tõepoolest ilus linn. Ja täiesti suurepärane, eks ole. Meil on see õnn, et elame siin. Joonas tere tulemast. Apyszeki. Vesna asetas ühe käe Joonase seljale ja osutas teise käe sirutusega koridori suunas, näidates, et Joonas peaks talle järgnema. Möödusid paljudest suletud ustest päris koridori lõpus asuvasse ruumi. Vesna kummardus kergelt ja vaatas iirist detektorisse. Need aparaadid on paigaldatud kääbuste jaoks, ütles ta. Samal ajal, kui ukselukk lahti klõpsates ja elektrimootor ukse avas. Ruum siin hoone nurgal 10. valgusega käes ja selle aknad olid kahe ilmakaare suunas. Akna taga nägi Joonas puu kroone Humlegaatanil. Need olid sõlmelised ja veidi kuivad. Kevadtalv ei olnud linna veel oma haardest vabastanud. Võtke istet, ütles Vesna, viipas kahhelahju kõrval asuvale toolile. Ise istus ta diivanile, mis seisis teisel pool madalat klaaslauda. Ta tiris natuke oma lühikest seelikut, mis ainult hädapärast suutis katada tugevaid, kuid hästi treenitud reisi. Arvasin, et me võiksime alustada sellest, et ma räägin natuke Apyszekist. Kui paljude meist teate? Ei, ma ei tea üldse, palju lauses Joonas te võitegi alustada algusest. Joonasele tundus, et Vesna vaatas teda natuke umbusklikult. Ta mõtles, et ehk ei ole väga kena öelda, et ta ei tea firmast üldse mitte midagi. Sest ta oli ju kohale kutsutud. Taustauuringueksperdina. Ta täiendas ennast kiiresti. Ma pean silmas seda, et ma kuulan meeleldi, kuidas te ennast tutvustate. Vesna noogutas. Võttis laualt Karafini kallas kahte klaasi vett. Soovitan natuke juua. Mina joon palju vett. Iga päev peab jooma mitu liitrit, see hoiab neerud töös. Ta toetus diivanil tahapoole ja Ristnas käsivarred peadega lühikeste varrukatega pluus, pingulduse rindade ümber ja tihedad õlavarrelihased Helendasid kontrastiks päevitunud näo ja käre punaste huulte kõrval. Minu isa korran asutas firma 80.-te alguses. Tema on pärit Belgradis, mida siis nimetati Jugoslaavia-ks. Praegu on see Serbia, nagu teate, isa oli Belgradis töötanud ühes Rootsi ehitusfirmas, mille äriidee oli ehitada kogu Ida-Euroopa diktatuuride ja Araabia riikide jaoks maa-aluseid varjendeid. Nende majanduslik õitseng alguses hirmuga suure tuumasõja ees ja nende äri läks hästi kuni müüri langemiseni. Siis kadusid seda tüüpi finantsplaanide üleöö. Korran oli harukontori juhataja ajal, kui Belgradi alla ehitati diito varjend. Aga kui diktaatori tervis 70.-te aastate lõpus halvenes, siis otsustas isa siia kolida. Ta oli just loonud perekonna ja tahtis emale ja minule maksimaalselt julgeolekult. Tyto püüdis Jugoslaavia koos hoida, aga ilma temata oleks kõik kokku varisenud, arvas isa. Tal oli õigus. Kuigi kulus 10 aastat, enne kui see juhtus. Isast sai Skoonen tsemendiettevõttes iseseisev konsulent ja ta arendas seal julgeolekulahendusi. Firma kasvas tema ajal aeglaselt, kuid kindlalt. Umbes 10 aastat tagasi astus koor on tegevdirektori kohalt tagasi, aga tal on siiski juhtiv roll. Teda võiks nimetada innustajaks. Kui te siia tööle tulete, siis te puutute temaga kindlasti kokku, ütles Vesna ja lõpetas sissejuhatuse esimese osa müriseva, kuid südamliku naeruga. Seejärel hakkas ta rääkima firmast järk-järgulist muudatustest, mis on tehtud tema tegevdirektoriks olemise ajal. Praegu oli ettevõtte suurimaks sissetuleku allikaks informatsiooni hankimine. Kuigi ka julgeolekutehniline osakond on kaubamärgile oluline. Nõudluses järelevalve ja kaitse järele on olnud harva pikemaajalisem madalkonjunktuuriperioode kuid tegelik kasvumootor on siiski luureinformatsioon. Informatsioon on tegelikult vale sõna. Viib mõtte sellele, nagu müüksime oma klientidele kilekotiga kirjatähti ja numbreid. Sedasorti butiik me siiski ei ole. Me pakume teadmisi, informatsiooni, mis on suunatud eksklusiiv sele, teadmisele ja abissegi poolt. Valgustatuna võib see teabe omandada väga kõrge väärtuse selle jaoks, kellel on julgus, oskus ja selle kasutamiseks vajalik finantsplaan. Aga nüüd räägime teist, Joonas ütles Vesna pärast pikka aruannet Apyszekis töötavate ametikategooriate ja nende töökohatüüpide kohta. Ta oli kolm korda osutanud sellele, et kõik, mis seal tehakse, toimub seaduse raames mille kohta Jonas arvas, et vähemalt kaks viimast korda oli liig.