Isabella pingutas aeglaselt oma hobusesaba ja vaatas samal ajal teraselt ja tagasihoidliku naeratusega Joonast. Ma tean, mis tunne teil on, ütles ta. Me oleme kõik olnud siin uued aga võtke lihtsalt vabalt. Tähtis on, et järgiksite oma Paistu ütleb Esna ikka. Kui kaua teie sisseelamisperiood kestab, ei mängi mingit rolli. Kui te ei tea, mida teha siis ärge tehke midagi. Võite mind uskuda, et ajapikku tuleb tegemist palju. Joonas vaatas talle kergendatult otsa. Kuigi tal oli ikka ebamugav sellest, et ta ei teadnud, mida temalt oodatakse. Isabella tundus olevat tugisammas. Ta oli nii mõistev kui ka otsekohene. Kui kõik töökaaslased on samasugused, siis hakkab talle siin kindlasti meeldima. Millal Vesno tagasi on? Ma ei tea. Ta oma kohalolekust täpselt aru ei anna. Aga paari päeva pärast ehk või mõne nädala pärast. Ta nimetas, et peaksin hakkama tööle erakoolidega. Ah nii, kui tore, siis te ju teate, olge tubli, näeme. Isabella pöördus kaldus uksest välja, enne kui Joonas jõudis midagi küsida. Naine jätkas rääkimist järjest valjema häälega mööda koridori kaugemale liikudes. Lugege rahulikult kõik läbi. Minu jaoks on kõige tähtsam, et hoiati kõigi väljaminekute ja kõik ostutšekid alles. Tulge pärast läbi, siis ma näitan, kus einelaud ja terass asuvad. Siis teeme ringkäigu ja tutvume nendega, kes täna tööl on. Keegi ikka on, eks ole. Isabella oli ukse lahti jätnud. Joonas ei teadnud, mis kord Apyszekis on. Kas ruumi uks peab olema kinni või lahti. Kui nad mööda koridori siia tulid, olid kõik uksed kinni. Aga kas see tähendab, et inimene on sees või pigem vastupidi? Hoitakse uks kinni, kui teda kohal ei ole. Maksuametis oli ustesse puutuvaid massiliselt kirjutamata reegleid. Kui uks on pärani, võib sisse astuda. Kui uks on praokil, võib tulla ainult tähtsas tööalases küsimuses. Kui uks oli kinni lükatud, aga mitte suletud, võis lihtsalt koputada. Kui uks oli täiesti kinni, ei tohtinud üldse segada. Joonas otsustas oma ukse lahti jätta. Nii võiksin juhtuda, kõige halvemal juhul. Ta lehitses väikest tutvumisraamatukest. Luges oma kolleegide kohta, vaatas nende näopilte. Kõik naeratasid ja kõigil olid kinni nööbitud valged särgid või pluusid seljas. Pildistatud oli tohutu, heledas valguses. Nii et nad nägid välja peaaegu nagu inglid. Ainult Koranil ei olnud õnnestunud kaamerate ära võluda. Ta teravad mustad silmad istusid hõbehalli juuksetuka all sügaval kortsus laukottides. Need jõllitasid Joonast. Joonas luges profiili teksti. Kooran tüüria rajas Apyssegi aastal 1982 spetsialist tehniliste turvaseadmete alal laia rahvusvahelise kogemusega. Praegu töötab osaajaga põhiliselt juhtide töötubade juhendajana ja isikliku turvatreenerina. Meeldib söögi tegemine ja viibimine perekonna ja sõprade seltsis. Huvitav fakt on Jugoslaavia malemeister aastaist 1000 974000 975976. Jonasel tekkis tunne, et keegi vaatab teda. Teda jõllitas paar musta põlevat tuld. Korol. Kui Jonas oma esimese tööpäeva Apyszekis lõpetas, oli ta rõõmus, kuid väsinud. Kuigi kooran võis olla umbes 80, oli ta jumala armust energiat täis. Alguses istuste sirgeselgselt Joonase toanurka pulk tooli ja rääkis siis oma juttu, peaaegu katkestamata paar tundi. Ta käsitles kõike maa ja taeva vahel, silmad mänglevad, naer kerge tulema. Ta oli elanud kirjut elu, kui pehmelt väljenduda. Kõige ootamatum oli küllap see, et ta oli paar aastat hipina Indias elanud. Siis võitis koor on vabatahtlikult endale Isabella kohustused tutvustada kontoris Jonast ja läbi käia. Inimesed, kes siin täna kohal olid. Pärast ühist salatilõunat terrassil hakkas ootamatult haigutama ja lahkus. Viimane, mis ta lausus, oli vähemalt 10. kord selle aja jooksul, mis nad olid koos veetnud. Et Joonas peab käima oma sisemise kompassi järgi. Kui ta seda teeb, siis läheb kõik hästi. Seda nõu oli Jonas pärastlõunal järginudki. Ta veetis tööpäeva viimased tunnid oma toas tutvudes uue varustusega, surfates natuke Apyszeki serveri, paljudes kaustades ja failides. Tagasihoidlikult öeldes olite sattunud omapärasele töökohale aga kõigil, kellega ta päeva jooksul kohtus oli temasse vankumatu usk. Ja pealegi olid nad kõik olnud ka väga toredad. Seda oli iseenesest ka maksuametirahvas, aga Apyszekis tundus, et personal on üksteise suhtes puht energilisest seisukohast heasoovlik. Joonas uskus kindlasti, et talle siin meeldib. Vähemalt siis, kui ta jõuab selgusele, mida nad tahavad, et ta sind teeks. Peale selle, et ta järgiks oma sisemist kompassi. Kui ta koju jõudis ja korteriukse avas, oli esikuvaibal kiri. Tüüpiline ametiasutuse kiri, mõtles Joonas ja viskas selle isiku lauale. Ta panid hingad nadi kõrvale väikesele vaibale ja astus edasi oma ainukese tuppa. Siis avasta ukse rõdule, mis suure vaevaga mahutas lillealuse rõdu äärel rippuvad äikesed tiikpuidust kämpingulaua ja kaks vanamoodsat valumalmist tooli. Ta valas lillekasti natuke vett ja püüdis uurida, kuidas paar päeva tagasi istutatud võõrasemade edenevad. Nägid päris head välja, kindlasti lähevad kasvama teistes tooli, aga siis tuli tasahilju väsimus peale. Ta läks tagasi tuppa, prantsatas voodisse, mis päevasel ajal oli kõigis vikerkaarevärvides ilusate siidpatjadega kaetud diivan. Ta pani silmad kinni, jäi silmapilk magama. Kui uksekell helises, ei saanud Joonas aru, kas ta oli maganud terve öö või lihtsalt lühikese hetke. Ta vaatas käekella. Seitse. Aga kas hommik või õhtu? Ta vaatas välja ja arvas valguse järgi, et on õhtu, mitte hommik. Ta hüppas diivanilt üles, läks ust avama. Enne kui ta kohale jõudis, lükati kirja pilu lahti ja keegi hüüdis tumedal häälel. Siin pitsa, kas ma surun sind sisse või need ikkagi kunagi lahti ka? Bjorne muidugi. Nad olid ju kokku leppinud, et saavad kokku ja Bjarne võtab süüa kaasa. Tere, vanapoiss, astu edasi. Björni naeratas sisse astudes nagu päike. Kurat, Sa oled vist maganud. Juuksed peas, puha sassis. Ma kustusin peaaegu silmapilk, kui koju jõudsin. Esimene päev oli täitsa pöörane. Võib-olla ongi minu töö nüüd hullumajas? Muidugi väga toredas hullumajas. Aga kõik on puhtaverelised, napakad. Jorne ulatas pitsakarbid, Joonasele lükkas kingad maha, viskas Jakin kübarariiuli alla põrandale. Kõlab umbes nagu maksuamet. Siis tunnen ennast nagu kodus või. Aitäh ei. Tegelikult on kõik korras. Väga tore, rahvas. Ainult et mul pole aimugi, mida ma tegema pean. Küll see ajapikku teada saad. Kasuta aega ära ja naudi, enne kui rabamiseks läheb. Muide, kas ostsid maja? See on ju maamõõdukontoriümbrik, ütles pirne ja osutas kirjale esikulaual. Aga see? Ma ei tea, mis on. Ma ei ole jõudnud uurida. Jaanus läks köögi alkovi ja võttis külmutuskapist veegarafini asetas selle koos taldrikute, söögiriistade ja klaasidega kandiku peale. Siis võtsid nad kitsal rõdul istet ja hakkasid pitsat sööma. Joonas rääkis oma esimestest muljetest Apyszekis ja pöörne rääkis viimastest uudistest maksuametis. See käis kähku. Kui Björni oli oma pitsa ja kaks salatidoosi lõpetanud, viipas ta Joonase viimase pitsa neljandiku poole, mis ikka veel karbis oli. Joonas oli söömise lõpetanud ja ta pani ühe käe üle rõduserva. Harva jõudis ta ära süüa terve pitsa. Muidugi võta, palun, ütles ta. Palun too sealt see kiri. Ma olen jube uudishimulik, nagu sa tead, ütles pirne ja irvitas laialt. Igatahes, vastas Joonas ja läks, tõi esikust ümbriku. Kui ta uuesti lauda istus, limpsista oma noa korralikult puhtaks, enne kui kasutas seda ümbriku avamiseks. Vaatame Miorne imiteeris trummipõrinat ja lõi enda ees noa ja kahvliga takti. Joonas luges kirja läbi ja tundus olevat üllatunud. Mis on, küsis pirne. No ma ei tea täpselt, ma ei saa aru. Siin küsitakse, kas ma tahan saada vaata ühe väiksema metsakinnistu seaduslikuks omanikuks, püürsi kirikonnas, ojamaal. Seal on vist veel ka väike maja. Need, kes kunagi olid maja omanikeks registreeritud, kadusid jäljetult 20 aastat tagasi. Paar aastat tagasi sai maamõõduameti ühelt advokaadibüroolt testamendi kus on kirjas, et kui endised omanikud on surnuks kuulutatud, siis pärin selle maja mina. Nad ongi vist surnuks kuulutatud juba mitu aastat tagasi. Mitu ametit on lasknud oma veskeid jahvatada, nüüd küsivad nad minult, kas ma mõtlen omandi vastu. Kui me seda ei soovi teha, siis kantakse kinnistu üldisesse pärandifondi ja see müüakse avalikul väljamüügil, mille järel raha läheb kolleegimile, kes haldab sedasorti raha funktsioonihäiretega inimeste heaks. Taramatest võib aru saada, et nad tahavad, et ma majast loobuksin. Mis sa räägid, imestas piirnev 20 aastat tagasi. Kas sa mõtled sama mis mina? Ja arv on küll nii, vastas Joonas ja vahtis kirja. Ta silmade vahele tekkis kaks tõsist kortsu. Kuradi Jonas, sinu vanemad, sinu loogilised vanemad. Stockholmi südalinnast põhjas hooga pargi liblikamajas oli laupäeva pärastlõunal mõned vanad esinduslikud kasvuhooned, mis tänu paljude entusiastlikke bioloogide ja külastajate oskustele olid saavutanud maagilise välimuse. Olid muutunud džungliks kunstlike looduselamustebaasiks kosk ja lõõmav Megetatsioon, larvid nukud ja tuhanded liblikad. Ja kehvapoolne kohvikus vananev kloun, kes varem oli leiba teeninud Balkani sirkustes ja lastesaadetes oli suurim atraktsioon. Maats vaatas mõistatades tõsise ilmega pojale otsa. Mida ta küll mõtleb. Väikemees vahtis ilget klouni, kes temast ainult mõne sentimeetri kaugusel võlus inimese kõrvast välja mündi. Klooni õlisel valgel näol särasid sajad väikesed higipiisad. Punane parukas kunstmaterjalist palja pealae ümber paistis välja kulunud nagu vanal lõngatuust mis on kaua pööningukastis vedelenud. Hambad paistsid valgeks värvitud näo taustal kollased. Joonasele ei paistnud asi meeldivat. Kõik teised lapsed sissepääsu kõrval asuvas väikeses kohvikus muutkui naersid klouni iga liigutuse peale. Aga Joonas oli süvenenud sellesse, et järgis klouni liigutusi nagu väike paari. Kui kloun käsi laubal hoidis vaikselt nutu kiskus, tegi Joonas sama. Kui kloun silmanurgast mängu pisaraid pühkis, tegi ka Joonas, nii kui kloun tehtud Ilvituseks, suu ammuli ajas naeris oaas samuti. Joonase liigutused olid napid ja vaoshoitud. Tal oli silmade vahel pinge, kord täielik süvenemine. Matsi pani imestama poja ajastus ja kontsentratsioon. Ta oli seda pilku varem näinud. See oli nagu kaslasel, kes haistis tugevat kõhutäit. Absoluutne teravustamine, kuulmatu tähelepanu, kontrollitud rahu. Mõnikord tundus peaaegu, et Joonas tegi liigutuse vahetult enne klouni. Milline sisseelamisvõime, mõtles Mats. Köörides Marie poole. Ka naise silmad uitasid rahutult Joonase ja klooni vahel. Mat sai aru, et Marie nägi sama, et ta mõtles sama. Iseenesest oli ju võimatu täpselt samaaegselt vaadata Jonast ja klouni aga siiski tundus kohati, et Joonas teadis juba ette, mis liigutusi kloun nüüd teeb. Matsi ja Marie olid püüdnud mitu aastat lapsi saada ja siis võtsid nad Joonase endale kasulapseks. Ei olnudki mingit arusaadavat põhjust, miks kauaigatsetud rasestumine teoks ei saanud. Seda lihtsalt ei juhtunud. Küll ei teinud nad katsete katseklaasiviljastamise või muu taolisega. Selle asemel otsustasid nad valida lapsendamise. Maailmas on nii palju vanemateta lapsi, kellel on vaja üht või mõlemat täiskasvanut, kelle abile toetuda. Oma geene edasi anda ei olnudki matšile Mariel eesmärk omaette. Neil oli palju muud, mida lapsele pakkuda. Armastust, hoolt ja empaatilised maailmatunnetust. Edasipüüdlik hea hariduse ja stabiilse töökohaga abielupaar, kes elas väikeses ridaelamus põhja Stockholmi eeslinnas. Muidugi olnud sobivad lapsendamiseks. Nad olid küll noored, aga tundsid ennast küpsete ja väga täiskasvanutena. Nad igatsesid vastutust ja mõtestatud igapäevaelu. Kõige tõenäolisem oli, et nad saavad kasu vanematena, natuke suurema segase taustaga lapse kellele nad saaksid pakkuda mõned turvalised aastad enne, kui lapse bioloogilised vanemad on oma elu korda saanud. Et nad saaksid omaenda tita oli väljaspool arvestust. Joonas oli vaevalt pooleaastane, kui ta nende juurde toodi. Ta oli brutaalsel kombel metsa mahajäetud. Keegi ei teadnud, miks või kelle poolt. Tema eesnimi oli lõigatud imelikele traksidele, mis tal seljas olid. Kui ta leiti, oli ta alasti, verine ja väga halvas seisundis. Kellelegi meeleheitel inimese jäle tegu. Alguses arvestas kohalike omavalitsus, et Joonase vanematele saadakse peatselt jälile. Möödas oli juba kaks aastat ja kuna mitte keegi ei teadnud, kes need on ja kas nad üldse on Rootsi kodanikud siis oli Joonase esialgu ametlikult vanemateta enne kui korraldati adopteerimine. Seejärel said Marie Mats Joonaselt pärisemaks ja isaks. See tundus neile enesestmõistetav. Imeline poiss oli ju nende enda võrratu lapsekene. Ta oli alati olnud, nende juures jääb alati nende omaks. Kui kloun ettekande lõpetas jooksis enamik lastest tema juurde, et vaadata ta rohekat, papagoid, kes paistis pigem topise kui elava linnuna. Kloun patsutas kergelt oma nägu suureruudulise taskurätikuga, mis imas higi rikkumata näomaalingut. Nüüd naeris ta ehtsat naeratust. Ta patsutas paari lapse pead, kes tahtis, võis istuda papagoi pulga alla põrandale. Kui kloun lõpetuseks ühe muinasloo jutustas. Lapsed tahtsid, aga mitte Joonas. Ta jälginud enam klouni ja hakkas jälle sööma omaga lipo jäätist, mis oli paber, tutvus peaaegu täiesti ära sulanud. Vahel kui maantee Marie olid Joonasega koos oli tunne, nagu oleks elul lisamõõde mingi rahutuse varjund, mis lisas adrenaliini. Ka siis, kui olukord oli täiesti rahulik ja etteaimatav tundsid nad hinges siiski mingit kõrgendatud pulssi, valmisolekut millekski ootamatuks. See ei olnud väga mugav tunne. Aga mõlemad teadsid, et teine koges sama ja see tekitas neis teatud kurva kokkukuuluvustunde. Armastus ja mure käsikäes. Küllap oli lihtsalt nii, et nii tunnevadki ennast lapsevanemad. See on vastutustunne. Pärast läheme džunglisse, ütles Marie. Seal on kihvt jah, seal sees on ka jube soe, lisades mats häälega, mis pidi märkima põnevust. Ta püüdis ennast vastumeelsust tundest vabastada. Neil ei ole mingit põhjust muretseda. Nad peavad tegelikult lõpetama olukorra, kus kujutavad ette igasuguseid asju. Joonas on täiesti tavaline poisike. Kuigi natuke varavana. Kui nad nüüd käituvad nagu tavalised vanemad, siis ei pea nad maadlema nende muremõtetega. Mad patsutas mõned korrad kiirelt Marie kätt nagu näitamaks, et tuleb tegutseda. Joonas vaatas neile otsa. Tema silmis ei olnud jälgigi murest. Mida me ootame? Kui teised lapsed kuulasid veel muinasjuttu ja nende vanemad said rahus ja vaikuses kohvi nautida sai Joonas oma ema ja isaga mõne minuti liblikamajas täiesti omaette olla. Džunglimaja koosnes mitmest tohutu suurest kasvuhoonest mis olid tihedalt üksteise kõrvale ehitatud. Sein seina vastas. Väljas oli rootsi taevas ja varasuvepäike ja sees kunstlikult loodud troopikakeskkond, mis kokku tekitas omapärase elamuse. Kasvuhoonete vahel olid rasketest plastribadest lüüsid. Mida külastajad pilk kõrvale lükkama, et liikuda edasi ikka sügavamale ja sügavamale džunglisse. Kui nüüd peaaegu pooljoostes. Uudishimulikult läksid mööda teekesi ja üle tillukeste ojakeste viivate purrete rippuvate liaanide all läbi võimsa roheluse. Lõi neile vastu ikka niiskem ja soojem õhk. Kuni nad lõpuks olidki sügaval džunglis. See oli nagu tõeline seiklus. Siingi ajal olid üles riputatud horisontaalsete pulkade read, nagu mingid kuivati seadeldised. Seal olid nukud tihedasti üksteise vastas ja ootasid aega, mil neis arenevad liblikad. Sajad väikesed kotikesed, beežid, pruunid ja camu flashi karva. Mõned liblikad olid juba väljas ja kuivatasid tiibu enne esimest lendu. Et üks nii kole kott võiks sisaldada midagi nii ilusat. Seni ime, arvasid nad. Kui nad olid peaaegu maja keskele jõudnud, laienes džungel mõnevõrra. Nende ees oli väike tiik, mille sujus palju Matsakaid, musti kalu, kes ei näinud just usaldusväärsed välja. Ühe ainsa tillukese sabauimeviibutusega võisid nad liikuda risti üle tiigi nagu hüpanuksid nad läbi vee. Joonas oli muidugi esimesena sinna jõudnud ja jäi nüüd tiigi juurde seisma. Seal oli nii kena. Poiss vaatas hardunud ringi suurest džunglis, mis teda ja ta vanemaid ümbritses. Tundus, nagu oleksid nad tohutu suures roheluse onnis. Palju parem kui siis, kui ema ja isa riputasid tekid söögilaua kohale. Vaadake. Joonas osutas ühele suurele liblikale, kes lendas aeglaselt, mõne meetri kaugusel üle tema. See oli musttiibadel punased laigud ja ta tiivaulatus oli kindlasti oma 10 sentimeetrit. Joonas ronis tammi kõrvale kivi otsa ja sirutas käe liblika poole. See paistis rippuvat mõne detsimeetri kaugusel käeulatusest, nagu tahaks teada, mis liigutuse Joonas järgmisena teeb. Joonas ei kartnud üldse ja avas liblika poolema peopesa. Ta oli väga süvenenud. Nüüd oli tal jälle see tilluke kurd silmade vahel. Kassitaoline vaade. Liblikas maanduski peopesale. Ta lehvitas paar korda tiibadega ja pani need siis kokku. Tiibade tagakülg oli hallikaspruun. Joonas laskis käe silmade kõrgusele ja vaatas liblikat väga lähedalt. See oli väga rahulik, istus vaikselt pööratuna poisi näo poole, silm silma vastas. Matsi Marie vaatasid teineteisele otsa, aga ei öelnud midagi. Nad ei tahtnud häirida seda kena hetke. Nende teada liblikad pigem väldivad kontakti teiste loomadega, kaasa arvatud inimesed. Et see liblikas valis istumiseks Jonase käepidi olema äärmiselt ebatavaline. Vanemad tahtsid, et laps Nauniks hetke et see kinnistuks tema mällu. Kohe lendas kohale veel üks liblikas. See oli väiksem. Päikesekollane maandus Joonasele otse pähe. Kuigi see ei saanud raske olla, oli Joonas sellest otsekohe teadlik. Ta vaatas pead pööramata üles liblika poole. Kurd silmade vahel Silenes ja tema väikesele näole ilmus suur naeratus. Matsi ja marjakäed otsisid taas 11. Mis siin tegelikult toimub. Valgusdžunglis muutus veidi, läks mõnevõrra pimedamaks. Nad vaatasid ümberringi, igast suunast lendas kohale liblikaid. Mõned olid väikesed, mõned suured sadu kõigis vikerkaarevärvides kuhu nad lendavad. Matsi Marie taipasid üheaegselt. Nad olid teel Joonase juurde. Poiss seisis kivil keset väikest džunglit, käed tervituseks välja sirutatud. Liblikad sahistasid tema ümber tiiva pilvena ja leidsid siis maandumiskoha. Nad maandusid igale poole riietele, kätele, ninale, kõrvadele, huultele, juustele üle kogu poisi. Niipea kui nad leidsid endale koha panid nad tiivad kokku ja jäid täiesti liikumatuks. Džunglis tekkis täielik vaikus. Õhk oli liikumatu, miski ei liikunud. Isegi mitte mustad, avatud suudega kalad ei liigutanud. Iga kord, kui üks maandunud liblikas tiibu liigutas vilksatas tema imeilus värv. Väike poiss sädeles kõigis maailma värvitoonides. Ta oli pealaest jalatallani kaetud sadade väikeste tiibadega.