Kas Giori seda? Nuppudega klaverimoodi väiki mina mõtlesin, et orel on suur pink. No siin on teda vähe näha, aga kuuleme Oi-oi, missuguse käeli köim õiged. Aga mõnikord oli nii vaikseid hääli võluhääled nagu tulnud pidid pilli seest. Tulidki nagu sealt tagant seina juurest minu meelest Tiinat hoopis lae alt. Mõlemil on õigus, mängisin küll siin, aga helid kostsid tõesti selle seina tagant nii alt kui ülalt laialt tulema. Sest et seal seisavad oreliviled. Vaadake sinna, kogu sein on maast laeni pilli täis. Orel on nimelt selline film, mis koosneb väga-väga paljudest viledest. Aga tema tekibki sõrmed ikka ju klahvidele. Klaveril. See on kõik õige, aga klaverikeres olid keeled, mille vastu haamrikese põrkusid ja niimoodi heli tekitasid. Orelil keel ei ole tajule keelpill, vaid vilepill. Naljakaid vilepilli uputakse. Ka orelivilesid, puhutakse, Puhumine toimub seal seina taga ja puhu jaksanud lööd. Kas ta akordioni olete näinud? Miks ei ole, me olime kõike Pille näinud? Vaata akordion lõõtspill, temal on lõõts jah. Teda tõmmatakse, tabati, kui mängitakse, mäletad, Sirje, tean. Midagi taolist on ka orelil, ainult et, et see on palju suurem ja seda ei tõmba keegi, vaid sinna puhub mootortuult. Lõõts on seal seina taga, teises ruumis, aga seda lõõtsa ei tõmmata käega, vaid selle paneb tööl elekter. Näete, siin seinas on elektrilüliti. Kui ma siia nupule vajutan, siis süttib punane tuli, see tähendab seda, et lõõts hakkab tööle. Agan, ta töötab. Mootor puhub lõõtsatuult ja see annab seda edasi siia näete siia ülesse vilede alla. Õige, aga kui me elektri välja lülitame siis lõõts enam ei tööta ja kui klahvidele vajutada, siis siis häält ei tule. Eks ole? Näete, onu lööb küll klahvile kajalt ei tule. Ei tule, sest puhujate enam ei ole, lõõtsasid ei lähe enam õhku, vilede juureõlisid ei teki. Keenud imelik, vii, eks ole, maika sugustile pole enne näinud. Aga lõkservileebeed ei ole siinsamas kontan klahvi. Siiani kuidagi mahuks. Orel on väga vana pill juba mitusada aastat vana. Ja aja jooksul on ta saanud endale väga palju vilesid, aga läheme vaatame neid lähemalt. Tahate. Jaa, lehemi vaatamine. Palun lähme siit uksest. Olemegi seina tagavilede juures. Ah, need on needsamad oi kui palju, mõned lühikesed Mulleppikad, toridestikaid pikkuse järele reas vaatav sirje, kui peenike teid need siin on? Ju kui jälle. Jälle on. Peenikeste vilede tuleb heli ja jämede teht madal. Õige. Tee on mõned viled on üsna pikad, kõige kõrgem pile on üle viie meetri pikk. Aga kõigel on ühe sentimeetri pikkune. Palju läheb, see läheb teisele korrusele, seal ikka viled. Kas Cavee mainib, vaata Mikk lõngaga siis trepist üles. Oi, siin on jälle nii palju Villedyt teooria väikselt. Mis need neljakandilised on nagu? Ka need viled, onu tehtud on, need kandilised on puust, aga need ümmargused on metallist tehtud. Valu. Tean nad toetavad siia, need ei ole kastid, vaid neid nimetatakse tuule põhjadeks. Põhjad. Ja seal on tuul sees. Kui lõõtsa hakkab töötama, siis tuleb õhku mööda neid torusi, siia. Näete tuleb nendesse kastidesse, mille peale viled toetuvad iga vile all. Kasti põhjal on ventiil teate, mis on ventiil. Teami Mihkeid nõela puhkpillidel on ka ventiilid. Nii õhtuled siis taru mööda iga vile alla ja pääseb ventiili kaudu kilesse. Aga. Vaatame üht vilet lähemalt, siis näete. Igal vile on külje peal avaus, seda nimetatakse vile suus. Kui nüüd õhk tungivalt sisse, siis läheb ta vile suu kaudu välja ja tekitab niiviisi heli. Ma tõstan praegu käega ventiili üles, kuulake. Jah, hääl tuleb, aga kepiventiilid. Ja vaat kui Anu istub sinna alla sinna mängupuldi taha ja vajutab seal klahvidele, siis tõusevad need ventiilid ja ja viled hüüavad. Kui vajutab klahvile klienti, tõusti. Ah niimoodi mängitaksegi ükskaks cool isal öid, mahlane, turida vilets kast, niidan, tuulepõhjad, lutikastid, no ja e-Gridan ühest tulemusest. Selles kastis näiteks on siin viisida, aga järgmises on kuus. Iga nisugune vilerida on nagu omaette omaette pill millel on erisugune, hääle värv. Te olete juba kõikide pillidega tutvunud ja olete kuulnud flööti klarnetit, jobu, et niimoodi on siin ka umbes iga nisugune vilerida, moodustab enesest oma ettepilli. Aga kui palju seal neid neid tuulepõhjasid on? Väga palju näete, siit läheb jälle trepp üles, järgmisele korrusele. Ja pealegi jälle tuled põhjad viledega. Samuti kui siingi keral sinna kultuurvilede linn, hilja võib äragi eksida. Viled on jagatud mitmele korrusele ja neid on siin kokku üle 4000. Oi-oi kui palju. Ja iga vilede rida on nagu omaette pill, erisuguse hääle värvinguga ning kokku on nagu üks suur orkester, mida juhatab mängija. Devalike põre ping, aga hirm silloungigastu. Aga on ka väiksemaid, mis tuppa mahuvad. Need on koduorelil, mida nimetatakse positiivseks. Nendel on viled kohe klahvide taga kastis ja tuult tallab mängija ise jalgadega. Näete, siin kappidel on uksed ja kui need uksed kinni panna, siis hääl kostab vaiksemalt ja onu saab, näete sealt alt mängu puldist panuneid kapiukse avada ja sulgeda. Ah. Ma arvan, läheme nüüd alla tagasi ja proovime mängida, siis kuulete kõike seda. Kohe näete, see siin on mängupult. Nagu näete, on tal siin kolm rida klahve mängimiseks klaviatuuri nimetatakse manuaalideks. Ja neil oli üks pikk-pikk, rida klasse, nõia laveri, nende nimed, ka manuaalid. Mis lõpus kõrval on rida. Näete, nüüd neid väikesi valgeid siin neid nimetatakse registrid lahvideks. Näete, siia peale on kirjutatud iga registri nimi. Ja siit me saamegi avada neid vile vileridasid, mida seal üleval nägite? Palun mängige, kõigepealt ütleme, elektron. Kullake nüüd läheb õhk tuule katsuda tuule sinka. Õige, nüüd vajutan klahvidele lapsed, vaadake. Näete häält ei tule? Ei tule. Aga nüüd vajutame siit kõrvalt nuppu maha. Avame registri ja vajutame klahvidele, kuulake. Aga nüüd vajutame siit kõrval töödeise nuppu maha. Nii. Nüüd tuli hoopis teistsugune haa. Õige hääle värv oli teine, ehkki ma vajutasin samadele klahvidele. Noodi kõlas selle nupu või registriklahvi kaudu. Juhtisin õhu teatud vilede reale, mida te seina taga juba nägite ja seanss keridele teistsuguse värvi. Aga nüüd ma avan ühe teise registri, kuulake. Aga ikkagi vajutame veel samadele klahvidele, vaadake. Õige nii võib väga palju helivärve siin saada. Kuulake, mis pilli seedeli meelde tuletab. See on üks põhk põll aga nimi ei tule meelde. See on trompet. Aga kuulake nüüd. On küll Tuleme veel. Aga mis see nüüd on, kas tunnete ära? Kokate oi, poe oli küll huvitav, see on keeruline, Pi käsi taastaks mäng. Teie jaoks on see veel tõesti raske. Aga kas te teate, et orel saab ka jalgadega mängida? Jälgadiga Moody. Vaadake, näete, siin on terve rida puust klahve. Neid nimetatakse pedaaliks, kui nendele jalgadega vajutada, näete, paneme siit midagi sisse, vaadake siis kostab kiheli jälle. Ei lähe, mängige nii, lapsed, aga vaadake nüüd hoolega, kuidas onu jalad ja käed koos käivad. Onu mängib teile nüüd lühikese Bachi prelüüdi. Ilus lugu. Kas meil väga vägemi katke, lähtelaulitab oreliga mängida? Kindlasti saab, kõike, saab mängida. Mida te tahate kuulata? Mänginud kevaditi? Aitäh. Palun mängige kalja, point, kas seda, et tulge kokku küla lapsed? Kedale? Oi, saab küll, miks mitte, tahate midagi laulda? Ja mida siis? Nonii laulge, mina mängin teile kaasa.