Tere hommikust, kuulama siis järjekordselt rahvateenrite saadet. Täna on siin vikerraadio stuudios ümber laua teile mõtteainet pakkumas Eesti Päevalehe ajakirjanik Külli-Riin Tigasson. Siis Postimehele lähedal seisev kirjandusprofessor Rein Veidemann ja mina saatejuhina Aarne Rannamäe. No ma ei tea, mis, millest me oleksime rääkinud kui oleks olnud kümnendat augustit ja see päev läheb kindlasti Eesti ajalukku. Ühest küljest positiivse emotsiooniga ajalises järjestuses küll muidugi oli, nii et negatiivne oli enne ehk siis Eesti ajaloo suurim lennuõnnetus. Ja positiivne õhtul, kui kui Andrus Värnik tõi meile siis kergejõustiku MM-ilt esimese kuldmedali. Neid kaaluda ei ole mõtet, neid kõrvutada ei ole mõtet. Mõlemad on mõlemad sündmused on seotud suurte emotsioonidega aga, aga mitte emotsioonidest ja hakkame täna ainult rääkima. Ma ei teadnud, kolleegid, mis, mis teie mõtted olid, kuid kui te kuulsite ja mis, mis kell te kuulsite, aga mind tabas uudis autoroolis ja mind kutsuti kohe tööle, nii et ma olen nende nende sündmuste sees olnud viimaste päevade jooksul, aga mis, mis mõtled, nagu teil esimesena pähe tulid, kui te selle seda kopterisse kuulsite? Küll. No kui mina seda kuulsin, siis esimene mõte oli ikkagi see, et, et küllap need inimesed ära päästetakse ja ehk ei ole see asi nii hull, sellepärast et Copterline ise oli ju pidevalt rääkinud, mismoodi kopterid, nuppumatuid ja nõnda edasi. Ja siis hakkas järjest tulema neid uudiseid, et see asi on tegelikult palju hullem. Mind tabas uudis teel Postimehe toimetusest koju kui raadiost siit sama raadiomajast oli meie kolleege, saatejuhte. Teine saatejuht Mart Ummelas mulle vastu ja ütles, et kas sa kuulsid seda õudust kopteriga ja kuna mina ei ole Copterline'i kopterid kasutanud ja ma pole elu sees kopteriga sõitnud või lennanud siis oli ma ei, ma ei saanud üldse aru, mis, mis kopteriga on tegemist. Sest ta on ikkagi, ütleme meie niisuguses. Üldise liiklemise foonil on ta ju uustulnukas ja, ja, ja, ja siiski tavalisele inimesele kättesaamatu suhteliselt siiamaani olnud. Nagu me praegu kuulnud, et enamasti sõidavad sellega VIPid rahakad, ärimehed, need, kes hindavad aega kõrged ametnikud ja soomlased. Et niisuguseid Lihteestlase sinna satub harva peale ja seetõttu see reaktsioon nagu ei hakanud kohe tööle ka siis siis siis Mart täpsustas seda ja, ja loomulikult käis ka minus läbise, sähvatas, et et kuidas, kuidas. Et Estonia oli uppumatu. Titaani kooli uppumatu Titanic oli täitsa uppumatu. Et see ei saa võimalik olla, et see pidi olema mingisugune väga müstiline põhjus, mis ja esimene asi, mis sel juhul niisuguste katastroofide puhul. Ma olen tõesti kirjandusinimene ja mu kujutlusvõime on, hakkab kohe tööle ja ja muidugi ma mõtlen nende inimeste peale, kes selle kes selle, kes hukkusid, see on, see, see viimane hetk on alati, ilmselt ongi, tähendab silmitsi seismine põrguga, sest et enamus inimesi maailmas sureb Woods ja haiglas või kodus aga, aga, aga selline. Noh, räägitakse ju, öeldakse, et ilus surmaga, aga see vist see on küll kuidagi väga ülekohtune, kui niisugused surmad tabavad inimesi. See tõenäosus on, see tõenäosus on. Olen sel teemal palju rääkinud kolleegidega, et statistiline tõenäosus ütleb, see on nullilähedane, et et ei ole võimalik, et ühte inimest võiks tabada. Ta võiks sel hetkel olla lennukis kopteris. Kuna see on kõige turvalisem liiklemisviis maailmas erinevalt erinevalt jalgratastest, siis vigadest muidugi kõnelemata, muidugi, mis on kõige ohtlikumad? Nad on lausa mõrvar. Aga näed, see kopter on nüüd üles tõstetud, täna siis kell kaheksa 48 hommikul ja, ja võib-olla praegu ta ei ole veel teel Tallinna lennujaama poole, kus ta siis angaari veeretatud antakse ja komisjon hakkaks siis tööle, et uurida välja. Ja loodetavasti selle selle uurimistöö käigus me saame ka teada seda kui õudsed või, või mitte õudsad või, või kui valusad või, või palutud olid need inimeste viimased sekundid, siis seal seal külmas vees 45 meetri sügavusel. Et uurimine peab ka kindlasti seda seda materjali läbi võtma ja meile meile teatavaks tegema. No mina sain kohe teada, et tegu oli Copterline'i kopteriga, mina ei ole ka temaga lennanud kuigi kopteriga. Ma olen lennanud, aga aga selle riistapuuga mitte ja minu esimene mõte, et oh issand jumal jälle niux asi Eestit tabanud. Ja noh, ma olen nagu ennast ikka nimetanud paadunud ja küüniliseks uudiste inimeseks, et ma olen niisuguste katastroof uudistega kogu oma teadliku elu või ütleme siis kogu oma töömehe elu tegelenud ja ja mul tuli kohe silme ette see, kuidas, kuidas Eesti Eesti maine ja Eesti erinevate professioonide esindajad hakkavad nüüd malakat saama kogu maailmast. Ja siis järgmine mõte oli see, et et Soome kopter ja lendajad olid soomlased ja ma sain pärast mõni minut hiljem teada, et kogu tehniline ülevaatus tegelikult on nagu soomlaste teha. Ja ta oli teel Soomes, asi juhtus Eestis ja Eesti territoriaalvees õige või siinsamas Tallinna külje all. Ja siis ma hakkasin, mul tuli kohe meelde muidugi Estonia kuidas, kuidas Eesti meremehed, vaesekesed Estonia katastroofi puhul said nii, et tolmas, et eestlased ei oska ikka merd sõita ja üldse siin on kõik vana sovjetiaegne vaim hõljub meie peade kohal ja kõike, mis, mis pate meie meie kraesse keerata. See on võib-olla natukene noh, niisugune tõesti, ma möönan, see küüniline jutt, aga, aga sel hetkel oli mul noh, väike kergendus. Ütlesin niimoodi, et, et see ei ole aga, aga vaiksest muidugi ma kohe praegu tunnistan, et ma maitsesin, et, et Eesti Eesti riigi suutmatus seda asja nii-öelda edasi käsitleda oli, oli noh, märkimisväärne ja ma usun, et meil täna tulebki sellest sellest juttu. No esimene küsimus kohe, miks, miks siis ikkagi nii-öelda soomlased appi kutsuti, kas teie, teie kes te olete neid artikleid lugenud ja, ja sellega teemaga ka kursis, saate aru, et miks, miks nagu seda asja, seda sedaviisi hakati üldse ajama. No ma üheski ülesanne sellest aru, et mille pärast üks esimesi reaktsioone oli siis soomlased appi kutsuda ja nimelt see, et Soomes on nagu ma aru olen saanud, riigi palgal olevad süvavee tuukrid, aga meil Need, tuukrid ei ole riigi palgal ja seega võib-olla siis ütleme meie kriisi kriisi juhtimisega tegelevad struktuurid siis järelikult leidsid, et kindlam on siis kõigepealt pöörduda Soome poole. Aga, aga samas nad tegid seejuures päris mitu viga ja minu arvates suurim viga oli see, et nad siis tulid lagedale sellise väitega, et neil endal absoluutselt ei olegi ühtegi mees, kes nii sügavale suudaks sukelduda ja meil ei ole tehnilist varustus. Ja, ja tegelikult see paneb mind mõtlema, et kas siis tõesti sellise õnnetuse võimalike juhtumine oli täiesti läbi mängimata, meie riigiasutustes oli läbi mängitud, et ka siis ei oldud kogutud infot selle kohta, et mis ressursid tegelikult meil endal olemas on, et, et kas meil on inimesi, kas meil on vahendeid või, või oligi ainus lahenduskäik see, et kui juhtub selline õnnetus, siis lähen teise lahtrisse, oli oli kirjutatud, siis helistame Soome ja ausalt öeldes mul tekib küll kõhelise, kui palju. Lahtrisse märkused Exceli viimasel real, helista Helsingisse. Ja helista Helsingisse ja mul tekib küsimus, et kui palju on, on sarnaseid võimalikke ohustsenaariumeid, mille puhul välismaalt abi otsimine on, on ainus lahendus. Jah see aimus, mulje ja lõpuks ka kinnistunud arusaam Vicky kinnitas, saanud arusaam, et et vaatamata kõlavatele juttudele vaatamata ja on, on Eesti riik kui niisugune ikkagi täiesti sümboolne nähtus minu jaoks. Et ma pean nüüd tunnistama seda, et järjekordselt see suur õnnetus näitas meile, et loosung kunagi alustavad, loome, mida vähem riiki, seda parem ongi lõpuks nüüd Realis seerunud. Et ja selles mõttes Turun Sanomatele Soome pressis olnud etteheited vaid kriitika Eesti riigi aadressil mis lähtus teadmata, sest et Eesti riigil siiski on olemas kõik ressursid Eesti riigis on ressursid olemas, aga nad ei ole riigi käsutuses. Riik peab mingisuguseid tehinguid tegema erafirmadega, selleks, et saada päästetöödel abiks, eks ole. Haardest kiirabist, mis on osalt on meil erastatud, erastruktuurid toimivad, nüüd on neil süvatuukrite osaühing see on siis kes teenivad ilmselt leiba seal igasuguste vrakkide väljatoomisega uurimisega, mis on kõik väga tänuväärne, ainult et et kui riik vajab neid, siis ta peab hakkama nendega kauplema, peab kauplema hakkama paljule paljude nõuate, ütleme seal välja tuua 14 inimest siis kopteri. Kujutage ette, mis, mis, mis, mis tohutu segadus, nii see oligi, nüüd see, selle, selle, selle tõttu nüüd juhtuski niimoodi, et need vaatasid ringi, aga polegi üldse kedagi. Tõesti võitsid toru, helistasid Soome kolleegidega? See oli kõige lihtsam lahendus soomlasi kritiseerivad, ma arvan, et sa Reinud natukene. Et nendele meestele liiga ja neile on juba liiga tehtud, et mina neid, nad tulid siiski täiesti omal käel jama ja oma kolviga teadmata üldse, Nad tulid Reidile, tulid sinna kohta, kus kopter vette kadus ja nad hakkasid küsima, et kas meie abi ka vajate au, au neile ja siis öeldi, öeldi seal, et teie olge nüüd seal valvel või oodake, soomlased, meil on siin soomlased ja me hakkame kohe tegema. Mina arvan, et, et tegelikult see asi käis hoopis vastupidi. Niisugune elementaarne loogika ja asjade mõningane nagu tundmine läbi läbi siis uudiste tegemise ütleb mulle hoopis niisugust asja. Et kuna tegu oli Soome kopteriga Soome meeskonnaga ja pardal olid soomlased ja kõik oli Soome ainult õnnetus kahjuks juhtus Eestis siis see kõne seekord oli hoopis sealtpoolt. Öeldi, et, et noh, ma olen tihti täheldanud, soomlased on väga palju Soome riik ja Soome inimesed on, on väga palju Eestit aidanud Nende aastate jooksul, see on vaieldamatu fakt. Aga mingil määral ikkagi on olemas sellist suure venna sündroomi või vanema venna sündroomi. Ja, ja ma ei tea siis, Julon on Rein kindlasti Soomega palju rohkem kogemusi. Sa oled seal loenguid lugenud ja, ja palju rohkem. Venno fennofiil. Nonii. Aga, aga mingil määral mingit eestlaste ja Eesti ja Eesti riigi alavääristamist sageli põhjusega, kahtlemata siin ei ole mingit mingit küsimust, ikkagi 15 aastat iseseisvust on liiga vähe. Et olla nii-öelda riigina valmis kõikidel rinnetel. On on ikkagi soomlaste pähe süstinud sellist vanema venna sündroomi ja ma arvan, keegi seda ei kinnita, aga, aga ma arvan, et, et, et see kõne tuli seekord Helsingist ja öeldi, et, et teie seal võite ju ka abistada. Me tuleksime appi. Kas abi ei ole vaja. Aga seda muidugi tehti sellises toonis, et, et väga-väga raske oli ära öelda meie meie kõrgetel riigiametnikel, et ei, et aitäh, et meil on omad olemas ja seda enam, et kui, kui meie omad ei tea, milline on meie meie nii-öelda sukeldumisel ressurss, päästmise ressurss ja ei, ei, ei teata, et meil on olemas sellised riisad, mis lubavad minna mitte ainult 45 meetri sügavusse, vot mina ka 75 meetri sügavusse. Et meie meestel on isegi parem tehnika kui, kui soomlastel või vähemalt parem antud hetkel selles olukorras ja nii edasi ja, ja nii see asi hakkas kerima ja pärast, kui, kui tänane õhtuleht ütleb, et et see ametimees, kes, kes ütles, et Eesti tuukrid ei saa hakkama ja neil ei ole varustust ja üldse kogemust ja nad on amatöörid ja et see ametimees, nemad ei pea selle inimese nime, siis meie selle inimese panime eetrisse, tema nimi on Raili Eelma, kes ütles, kes on siseministeeriumi kriisireguleerimise büroo juhataja ja kes ütleski otse välja, et Eestil ei olegi sellist ressurssi ja vot vot vot siit hakkavad hädad peale. Et küsimus ei ole mitte soomlastest ega eestlastes, vaid vaid kui meie riigivõim ei tea, missugune on ressurss. Ja, ja isegi kui ta teab, siis, kui, kui see poliitiline otsus oli nagu langetatud, et soomlased võivad tulla. Ja siis, siis on seda ka õigustada kuidagi ja noh, ametnik keeras lihtsalt vindi üle, ma arvan, seekord. Ma olen tegelikult selles mõttes sinuga täiesti nõus, et sellistes situatsioonides heaks niivõrd mõtlema, ütleme ainult oma riigi imidži lävi, sellele, mis mulje me väljaspoole jätame ja püüdma iga hinna eest oma jõududega toime tulla vaid ikkagi tuleb langetada võimalikult ratsionaalne otsus ja, ja kui tundub, et on mõistlik kaasata välismaalt abi, siis miks mitte, et me ei ole, meil ei ole ka mõtet hakata sama sama jonni ajama, nagu näiteks Venemaa tegi, tegi Kurski puhul, aga teisest küljest tõesti, et siin tehti, mitu viga, tehti see kommunikatsiooniviga ja anti tunnistas tõesti sellest, et meie riigivõimul tegelikult puudub ülevaade ja info võimalikust rest. Ja ma ütlen veel kord, et võib-olla see puudub ja võib-olla see on ebatäiuslik, aga samas kindlasti püüti hakata ka õigustama juba tehtud viga. No ütleme, soomlaste siia kutsumine ei ole iseenesest viga. Aga kui kogu juhtimine antakse üle soomlastele ja kui meie tuukrid vahivad kõrvalt, eks ole selle meremuuseumi laeva maare Pealt Mare pealt ja, ja, ja siis Vello mäss, kes, kes on selle ala suur spetsialist, ütleb, et meedia midagi, mis need soomlased seal põhjas teevad. Vaat see on, see on juba niivõrd ebanormaalne olukord, et, et noh, niisugust asja ei tohi olla lihtsalt. Veel kord ma tahan kinnitada seda, et ka minul on väga suur lugupidamine imetus meie süvavee tuukrid eest ja ka selle firma ees, kelle kelle leival, kust nad oma kutsumust ja oma oma õpitud ametit realiseerivad. Aga esimene reaktsioon, kui ma nüüd hakkasin neid keerulise nimega väga pika nimega, nagu äsja mainisid kummiga ma isegi suudaks, loovad, mis, mis kriisireguleerimise komisjonid büroo tähendab. Selles mõttes mind esimene, minu esimene ootus oli see, et Eesti riigil on päästeamet. Päästeamet sisaldab juba nimes väga selgelt, et see tegeleb tõepoolest inimeste päästmisega, ulub tohutu katastroofide lahendamisega ja nüüd me teamegi testi Eestis endast. Ta tegelebki sellega. Metsatulekahjud, mis siin on, tähendab? Ma lisan sulle korraks Rein vahele, ma helistasin kohe pärast seda õnnetust Mati Raidma, päästeameti peadirektorile läits käsi, kes ütles, et nemad sellega ei tegele, nemad toetavate, seda operatsioonimaalt. Tähendab, päästeamet oli seekord absoluutselt asjasse puutuda. No vot ja see, see oligi minu jaoks nii loogiline ja ja, ja kuidagi tekitas niisugust sügava masenduse tunde, kui meil on olemas niisuguse nimega amet, siis miks ei ole valitsus või kogu meie riigistruktuurid tervikuna mõelnud, et, et niisugused asjad tuleks koondada. Niin, formatsioon, ressurssidest, vähemast, informatsioon ressurssidest kriisikommunikatsioon kõige laiemas mõttes, jah, jah, et see peaks olema kuskil ühe selle juures ja oleks eeldanud, kui tegemist on niisuguse katastroofiga, ütleme kuigi ütleme hukkunute arvu poolest. Nagu kui nüüd küüniliseks minna on ju tegelikult iga nädal võiks meil Eesti riigis olla, iga nädal võiks lõppeda niisuguse aruande või leinaseisakuga, sest kuskil nädalas kaotame täpselt samuti kümmekond inimelu maanteedel. Aga ma oleks eeldanud, et, et kui niisugune asi juhtub, siis on peaminister eetris, siis on teada, kes on see kõige ülemkriisi nii-öelda lahendamise juht, olgu see päästeameti direktor, kelle poole sa pöördusid või minu poolest siis mõni teine suur kõrge ameti ametnik ja temal on täpselt kindel see väga soliidne, usaldusväärne, hästi haritud, hästi informeeritud infojuht, kes kogu aeg lakkamatult jagatud Postimehes nimetab rääkivaks, peaks. Küsimusele taolist ma ei näinud, ainult üks ligadi-logadi, kõik, kõik kuskilt sebivad, tegelevad pilt näitab laevu, üksik, ühte laeva, ühte inimest, inimesed vahetuvad, nüüd lõpuks on meil kriisikomisjon välja, et ta oli juba transpordi- ja kommunikatsiooniministeerium on juba suur asjaosaline. Tähendab kuidagi asi hajub nii laiali, et Siskajuka vastutus, muide ja, ja, ja lõpuks me ei teagi, inimene istub ja mõtleb ja ootab siis nüüd, et kuidas, et kui riik on riik, on jõud ja see peab seal hierarhiat süsteem, see on käsuliinide süsteem ja see peab toimima, nagu ütleb ekspresident Lennart Meri president Lennart Meri 24 tundi ööpäevas ja pean tunnetama seda kodanikuna maksumaksjana selle. Ja kui sooviti pateetiliseks minnes ka Eesti vabariigi taas, tähendab ma tahan seda tunda, et mul on riik olemas, aga kahjuks selles olukorras ma jälle pidin. Elama läbi selle niisuguse ebaluse. Ma hakkasin nüüd üle üle paigutama. Jah, et ma tegelikult no ma ise tundsin ka selle sündmuste ja uudistekäigus seda, et kuivõrd-kuivõrd hajutatud oli see kommunikatsioon ja samas nad õigupoolest tõepoolest mitte üksnes nagu puuduliku kriisikommunikatsiooniga tegu polnud ainult kommunikatsiooni ikkagi reaalse tegutsemisega, mis oli ka näha, et ei ole tegelikult selgelt tegevusplaani olemas. Jah, kohati läks koordinatsiooni, kohati läks asi ju lausa naeru väärsusteni välja, kui, kui pressikonverentsil istusid laua taga peaminister, siseminister piirivalvejuht ja tõenäoliselt oli seal veel keegi. Ja kui ja politseijuht ja kui politseijuht ütleb, siis selle kadunud piloodi puhul, et et me leidsime, et mõlema mehe passid olid olemas, aga meest millegipärast ei ole, eks ole. Kui peaminister ütleb, et noh, ei saa oletada, et helikopteri hermeetilisus oleks säilinud ja keegi siis oli siis kohe vahetult mõni tund pärast seda juhtunut hermeetilisus oleks säilinud ja, ja keegi oleks elus. No vabandust väga, aga sellise puhul tekib mul küsimus, et kas meie peaminister on, on halba sukeldumise spetsialist või on ta lennunduse spetsialist või näidata need sõnad, tema suu absoluutselt ei sobi. See ei ole tema asi rääkida hermeetilisusest. Pärast selgus, et helikopter ei olegi hermeetiline, lendab 500 meetri kõrgusel ja mingist hermeetilise, sest pole siin juttu. See helikopter oli vee kohal lendamiseks ette nähtud ujuvat bontoonid, mis pidid teda hoidma seal vee peal, kuni päästjad jõuavad kohale. Samal ajal meedia võttis, tähendab peaminister Andrus Ansip on esimene, kes ütles välja selle, et ülima tõenäosusega peaaegu et ütleski välja, et inimesed on hukkunud. Teadnud meedia hakkas kohe pärast seda võimendama, et et siin ei ole lootust enam ellu jäänud veidi, järelikult siis ikkagi peaministrit informeeriti ilmselt siis sellise professionaalsel tasemel, et ta võttis vastutuse teada seda, et lootust siis. Jah ei ole, peaminister, tuleb selleks ütleme rahva, et annab pressikonverentsi, et avaldada kaastunnet, rääkida nii-öelda poliitiku juttu, olla olla, olla tipp-poliitik, aga mitte hakata rääkima keemia, füüsika ja muudest seadustest, see, see, see ei ole tema asi. Kahjuks kahjuks ka kõik teised ametimehed ajasid kõik oma rollid segamini. Samas kui Andrus Ansip on väga kindla sõnaga väga selge jutuga peaminister meil ja aga, aga sel hetkel ma tundsin teda, mis see oli kuidagi šokeeritud ja sellest, et äkitselt seisis silmitsi olukorraga. Tal endal ei olnud üldse ülevaadet, missugused on need käsuliinid, kes mida halda. Kolm meest istuvad testilaua taga ja meie istusime televiisorite juures ja ja kõik kehitame õlgu ja, ja niimoodi teadmatus, üldine teadmatus. Ja lõppude lõpuks oli ju nii-öelda kogu selle päästeoperatsiooni no nimetame päästeoperatsiooniks, päästa polnud enam midagi, selle operatsiooni juht oli, oli tegelikult piirivalve ja kui ma ikkagi nüüd veel tänastest lehtedest kui eile nüüd tekkis uus versioon, et see kadunud piloot on, on Soome tuukrite nii-öelda apsakas. Ja kui meie piirivalve see ülim koordinaator mitte siis piirivalvejuht pagunitega mees, vaid vaid natuke väiksem mees pagunitega ütleb, et temale tuli ka suure üllatusena, et kopteris ei olnudki mitte 14 inimest, vaid hoopis 13 inimest siis mida ta juhib? Tekib minul kohe küsimus. Hundina. Tead, et ametimehed pannakse, määratakse nendele kohtadele nende professionaalse oskuse taseme ja vastutusvalmiduse alusel. Ja seetõttu ametnikud ei saa tegeleda mingisuguste arvamistega emotsioonidega, vaid nad peavad täpselt jagama seda informatsiooni, mida nende professionaalne ettevalmistus võimaldab. Ja ka meie ametimeeste suust ei ole ma näiteks kuulnud ka seda, et osa Soome tuukreid, kas neid on siis üks või kaks, on tagasi saadetud Helsingisse pärast pärast ühte mingit vahejuhtumit, mille, mille sisu me täpselt ju ei tea. Nii et noh, see on, see on tõeline segapuder, kui me tuleme, aga nüüd soomlastega aga veel kord ja loodetavasti lõplikult nagu tagasi. Et siis Soome, Soome tuukrite, noh, ütleme tulek ei, ei ole üldse nagu, nagu noh, probleem, et, et kui, kui nad töötaksid väga heas koostöös meie omadega abi kulub alati ära. Tegu oli suuremastaabiline õnnetusega, kui me räägime ikkagi nüüd selle suure venna sündroomist siis ja sa mainisid seda Turun Sanomate artiklit Turun Sanomat on, on soliidne väljaanne. See on samasugune väljaanne nagu, nagu teie kaheväljaanded Eestis. Et tegu on selles mõttes kvaliteetlehega ja samas kui, kui see, kui see niisugune väljaanne hakkab nagu lantseerima niisugused ideed, et eestlased, et kui kogu see jama tähendab, oleks võinud palju kiiremini minna ja, ja võib-olla oleks isegi midagi päästa andnud, kui, kui eestlased ei oleks poolteist tundi mõelnud vaat-vaat, see on niisugune inetu, niisugune noh, ajakirjanduse noh, ütleme, eetika küsimus, sest pärast hiljem ka Soome ajakirjanduses, kui me jälgisime seda pidevalt, nad nad üritasid nagu, nagu tõestada läbi kõigi oma intervjuud ja kommentaarid. Et soomlased, kohaletulek oli siiski väga vajalik. Nad küsisid ka Eesti ametimeeste käest, et, et noh, me olime ju teile vajalikud. Et see vot niisugune, noh, vot see jättis soomlasest antud juhul küll äärmiselt halva mulje. Samal ajal ei oleks ilmselt mingit alust niisugusteks reageeringuteks, millele Külli juba viitas kui sellel katastroofi hetkel või ütleme, kate pärast katastroofi mõne tunni jooksul ole või, või tunnime paari sama ajal oleks sinna seal kohal olnud Eesti süvavee tuukrid. See allveekaamerad ja päästelaev oleks ennast sinna kinnitanud ja nad oleksid tegutsenud ja siis selgunud, et nende jõududest ei piisa sellest ressursist ja seejärel oleks siis läkitatud palve soomlastele ja nende kaasamine sellesse oleks loomulikult. Ja siis oleks meil põhjust ka olla võib-olla puudutatud Turun Sanomate. Ma isegi ütles üks etteheide, see oli ikka teatud ainult küsimuse esituse korras, päriselt ette mul seal natuke võimendatakse üle, aga see Julaks olemata. Mina aga tegelikult heidaks sellist reageeringut soomlastele ette, et kui meie siseministeeriumi kriisireguleerimise büroo juhataja poleks tulnud välja oleks tulnud välja sellise avaldusega siis tegelikult juurest ka soomlased, vaadanud selles õnnetuses meie peale, kui ainult sellise äpariku väikese venna peale, see oli ikkagi meie endi prohmakas. Ja, ja nüüd ma pean ütlema küll kui suured on tegelikult selles olukorras praegu, noh ma usun, et nad on väga ärevil, asi on nimelt selles, et ka nemad spekuleerivad ja tegelikult võeti kogu Copterline'i taustu lagedal Eesti ajakirjandust kimbus ka selle kohta ja selgub, et aasta tagasi oli väga suuri küsitavusi kogu selle firmaga ja nüüd firma juht ise lausa tegevjuht ise juba lendab kopteriga siin Helsingi Tallinna vahet, mida mina küll praegu antud juhul oma firmale ja Soome siis kas lennundusametile ette heidaks, siin ja lausa nõuaksin ei saa minu meelest praegu liini hoida käigus. Seni, kuni ei ole selgunud vähemasti esimene siis versioon nende õnnetuse põhjuseks, seda seisukohta ma sinuga täiesti jagan, sest see on midagi küll kuidagi täiesti minu jaoks. Täiesti arusaamatu, et mõni tund hiljem, järgmisel päeval jätkab firma tegevust ja laiutavad käsi, ütlevad inimesi pole ja siin, et ainult kolm-neli inimest niiviisi, aga nad tahavad jõuda. Nii ei saa, tähendab, niisugused asjad tuleb kohe peatada. Sest et aga, aga kui nüüd tõepoolest selgub, et, et seal Copterline konkreetse lennumasina siis oli ekspluateeritud nii kohutavalt palju, et seal osad hakkasid väsitama, väsinud olgu see tiivik või rootor, mille suhtes praegu on suured kahtlused. Nagu üks ekspert kirjutab, see meie lehes ära toodud või meie lehtedes oli see nüüd üks Ameerika ekspert, et et ja Copterline selle konkreetne lennumasin on väga palju ekspluateeritud tundide osas. Samas. Väidetavalt tee tema tehniline nii-öelda olukord on ka üle üle vaadatud ja kõik kõik peaks olema korras olles väga palju kajastanud lennuõnnetusi, on alati uudistest läbi käinud üks lause, et pärast õnnetust seda tüüpi lennumasinad, olgu siis koptereid või lennukid või mis iganes reaktiivid või, või propelleriga lendavad. Et alati võetakse nii-öelda ekspluatatsioonist maha ja kontrollitakse, kõik need masinad üle. Seda enam on, on jah, hämmastav, et firma jätkas nagu lenda ja seekord ainult ühe kopteriga. Nagu ma arvasin, et kaks tükki läinud on, eks ole. Ja loomulikult, kui, kui üks firma lennutab inimesi üle lahe 28 korda päevas, siis tekib mingisugune tiin ja seal võivad võivad tekkida sellised asjad silma enda juht ju ju on saanud lennukeelu, eks ole, selle eest, et ta istub, üksinda lendas ega siis ilmaasjata, kui nüüd piloot kaduma läks, ehk tema surnukeha ei leitud ja siiani pole leitud, et siis hakati kahtlustama, et äkki seekord lendas ka üksinda, et äkki see ongi see nii-öelda firma selle firma rutiin, kuigi see on äärmiselt vähetõenäoline, antud juhul. No samas, mina ei ole kindel, et see et see liikluse peatamine ollakse olla tingimata vajalik ja õige samm, kuna praegu ikkagi näete, õnnetuse põhjused on välja selgitamata ja, ja me tegelikult ei tea, et mis õli Kas sa arvad kaks alla kukkunud kopterit sama sama rikkega oleks nagu parem. No kui, kui ikkagi mõnel noh, kui näiteks juhtub õnnetus mõne suure lennufirma, siis ega tegelikult ju lende ikkagi peatata, vaid need jätkuvad, selgitatakse välja põhjused. Ma arvan, et, et suhteliselt rahulikult. Me võime olla selles suhtes, et see lennumasinarike või mis iganes seal juhtus selgitatakse välja tõesti nii-öelda neutraalselt ja, ja vastandite võitluses sellepärast et selle asja välja selgitada, sest on ju huvitatud ju mitu osapoolt. Kõigepealt on seal Secorski ilma kelle esindajad on, on siinkohal, teiseks on siis Copterline'i, kes võrreldes ikovskiga on, on must täpike kaardi peal, aga, aga ikkagi tähendab tegu on ju tükk aega firmaga ja kolmas on muidugi kindlustus, kolmas osapool, kes, kes on kõik huvitatud sellest, et teada saada, milles, millest nagu tegelik asi oli, et jaa, lõppude lõpuks see vrakk on nüüd ka siis õhu käes, et et seal ei kindlasti ei, ei tule nii palju segadust, kui ütleme Estonia puhul, kes endiselt seal 80 meetri sügavuses lebab. Jah, aga. See õnnetus, ma loodan, et on järjekordne õppetund siiski meie vastutavatele ametnikele, valitsusele noh, kogu riigile ja selles mõttes, et et minu meelest see poliitika, mida Eestis on ikkagi viimased aastad, et mitte öelda lausa kõik viimased 15 aastat aetud, et et mida vähem riiki, seda varem. No see, see viib aina suuremate segaduste tekkimiseni ja ja, ja me peame siiski aru saama sellest, et et riik on inimeste jaoks Eesti inimeste jaoks mitte, aga meie ei ole selle Eesti riigi mingisugused teostajad, vaid vaid Ja ma üritan jälle küüniline olla või ma, ma, ma kardan tegelikult küüniline olla, aga, aga antud juhul ametnike päästab see, et päästa ei olnud seal enam mitte midagi. See oli nende õnn. Ja see oli, see oli meie, meie riigi eestlaste õnnetus, et enam päästa ei olnud midagi, kuid kui seal oleks olnud ikkagi midagi veel päästa, kui seal oleks olnud ellujäänud inimesi, keda Agros ainult kiiresti kohale toimetada, kaldale abi, kõik muu, eks ole, mis selle ümber käib. Ja kui ametnikud oleks niimoodi käitunud, nagu nad nüüd käitusid operatsiooni ei käivitada mitte kohe. Ja mitte kohe, vaid otsekohe sekundi pealt peab käivitama käivituma mingisugune Operatsioon. Vaat siis hakkaksid pead lendama. Ma arvan, et praegu kahjuks pead, kuigi see oli järjekordne niisugune noh, ütleme õppuse tasemel üritus. Noh, ma kordan veelkord, päästa inimelusid enam ei olnud võimalik. Siis siis loodetavasti see jääb nüüd viimaseks, et kõik need arvutud õppused, mida me meediast kuuleme, mida kogu aeg korraldatakse. Et, et need ei ole nii-öelda tühilasud, vaid tõesti midagi õpitakse. Õppuse käigus. Ja ma isegi praegu antud juhul ametnike. Turja ei, ei kargaski, vaid kogu selle ikkagi läbiva poliitika suhtes, et et riigi infrastruktuurid ressursid jäetakse noh nii-öelda erastruktuuride ja erafirmade hoolde ja siis arvatakse, et riik on nagu mingisugune dispetšer, kes lihtsalt seda siis erasfääris toimuvad, ressursse kasutataks, ma pean silmas alates selle raudtee müügist ja tõepoolest lõpetades kasvõi kiirabi ja, ja nüüd süvavee tuukrid, aga minu loogika seisukohalt oleks niisugune tõepoolest meil ei, ei pruugi vaja minna süvaveetuukreid iga nädal ja jumal tänatud, et me ei vaja neid, et riik ei vaja neid. Aga samal ajal tegelikult peaks kehtima mingisugune püsiv leping nendega mille eest nende valmisolek asuda riigi päästemingites operatsioonides osa võtma. Nende valmisolek kogu aeg meie maksame selle eest, et nad on valmis ja, ja niisugune korrektne, soe muide kõrged ametnikud tunnistavad ise, et me peaks noh, rohkem koostööd olema nüüd aga see peaks fikseeritud lepinguliselt vat niimoodi täpselt mitmed teisedki siis. Nojah, see on omaette küsimus, kas nad peavad olema nii-öelda riigi palgal, nagu nad on Soomes siis jutt käib nendest samast süvavee tuukritest või nad on erastruktuur ja tegutsevad nii-öelda muudel alustel, aga igasugu juriidiliselt on võimalik selliseid lepinguid ju kirjutada, mis, mis kohustaks ühteteist poolt niimoodi ohu ja häda korral kohe väga kiiresti tegutsema, et, et see, see ei tohiks küll küsimus olla. Aga, aga räägime natukene ajakirjandusest sellepärast et ajakirjandus on ka siin saanud oma omad, omad vitsad ja ja ega meie antud juhul siis meie televisioon, meie aktuaalne kaamera või ütleme, meie nagu pilditootja ei ole ka niisama lihtsalt sellest sellest asjast välja tulnud, et et meie käest on küsitud korduvalt nende päevade jooksul adekvaatset pilti ja kahjuks meie tõesti ei ole suutnud seda anda. Ja väga lihtsal põhjusel, kui me räägime kriisikommunikatsioonist, siis see laieneb ka ajakirjanduse peale. Ehk kui siseminister ütles ikka otse välja, et meie teid ei usalda ja nii ütleski ühel pressikonverentsijärgsel intervjuul küsis väljaspool seda, kui, kui kaamera käis, siis on on ikka midagi väga mäda. Sellepärast, et küsimus ei ole ju mingisuguse haiglase kollase nõmeda uudishimu rahuldamiseks, vaid vaid riigi ja ühiskonna teenistuses olemisest, mida, mida avalik-õiguslik kanal on päris kindlasti. Ja, ja kui meid meid ikka sündmuskohalt minema kihutatakse. Ja kui meid koheldakse nagu tüütuid, segajaid, kui vaenlasi, ütleme otse välja siis siis on ikka midagi midagi väga-väga tõesti lahti ja esimene päev meid merelt minema kihutati. Eile oli siis siseministeeriumi jõudnud nii kaugele, et ajakirjanikud ehk siis pilditegijad, operaatorid ja, ja fotograafid kupatati siis ühte ühte piirivalvelaeva ja mehed siis mehed ja naised külmetasid öö läbi seal laevas. Ja hommikul said siis kell kaheksa, 48 oma silmaga näha seda pilti, kuidas vrakk üles tõuseb. Paraku kogu selle ilu juures, et me selle pildi tõesti nüüd kätte saime ja täna õhtul seda ka uudistesaates näete siis siis paraku viidi, viidi need pilditegijad sellest Soome laevast, kes seda vrakki üles tõstis, niivõrd kaugele, et umbes noh, siis nad arvasid, et umbes pool kilomeetrit jäätinud. Et ei ole meie meie operaatoritega ega fotograaf, Ühte süü, et pilt on ebaterav, et ta väriseb ja nii edasi, see on tehtud väga-väga pika objektiiviga ja palun neid neid etteheited meile mitte siis esitada. Ja täpselt samuti kogu kogu see kommunikeerumine kõigi nende päevade jooksul on olnud üks noh, niisuguse õnnetuse puhul on hinnata, võib öelda, aga üks suur naljanumber, kui kogu ajakirjandusega suhtlemine jäetakse ühe ütleme nii, suhteliselt kogenematu Eesti väikese ametkonna avalike suhete juhi kaela ehk siis õrnudele neiu õlgadele pannakse kogu see suhtlemine, mida, mida tegelikult peaks peaks valdama läbinisti professionaalselt, varastanud, sellistes kriisisituatsioonis tegutseb. Täna hommikul ma kuulasin isegi tema nime, ei taha öelda seda ametit jahiseltsi ma, ma saan täiesti aru, et see inimene ei ole mitte milleski süüdi. Kui meie esitame talle mingisuguse oma taotluse. Et meil on vaja seda ja seda oma tööks, siis ta ütleb jah, jah, jah. Aga tema pea kohal on on 10 erinevast ametkonnast ametnikku, kes üks on tähtsam kui teine, kelle, kelle üks ettevalmistus on viletsam kui teine selliseks asja lahendamiseks ja, ja sellepärast ei ole seda, seda inimest põhjust meil ka nii-öelda näitlikult üles puua. Tema ei ole selles asjas süüdisüsteem, on süüdi. Noh, täna hommikul kuulasin raadiost ka intervjuud ühe või tähendab nüüd selle uurimiskomisjoni ma ei tea, kas siis infojuhiga või vahendajaga kelle häälest ma aimasin, et tegemist on ühe noore neiuga, kelle keelekasutus on väga kogenematu, ta ei ole tema üldse tuttavate pole ilmselt kirjutatud niisuguste teadete edastamiseks ja, ja, ja, ja, ja selle tõttu igasugused parasiitsõnad kaaslaseta, aga samal ajal oli ka infojuht või, või ütleme siis kommunikatsiooni nii-öelda vahendaja, nii et ma pean ütlema, et ilmselt tegelikult meie ametkonnad oma kommunikatsioonijuhte suhtekorraldusi seal üldse nad ei usalda ka neid ja seetõttu võetakse sinna. No võib-olla tõepoolest No ma ei taha kellelegi etteheiteid teha, aga, aga üsna kogenematuid noori inimesi, kes muidugi mingil hetkel oma tööinimese elu peavad alustama, aga kas kohe siis niisugusest vastutavatel kohtadel sellest ma luban küll endale kahelda ja, ja seda on ka, tuumatähendab selle kommunikatsiooni vahendamisel. Kui vaadata selle õnnetuse äärse kommunikatsioon, kuni siis tõesti on näha, kuidas aga väga tihti on tegelikult nii-öelda ajakirjandus info juurest minema tõrjutud, et kas või Eesti televisiooni sealtsamast mere pealt päästeoperatsioonide ja nõnda edasi on olnud väga vastukäivat infot ja vassimist. Aga samas on ju täiesti selge, et, et mida sellisem nii-öelda kinnisem, see kommunikatsioon on ja mida rohkem niisugusi elementaarseid asju varjata. Et seda rohkem hakkavad nii-öelda rahva hulgas levima igasugused vandenõuteooria, korjad ja sellised fantaasiad, et praegu igaüks võib juba internetikommentaaridest vaadata, mida seal juba räägitakse, tõmmatakse, kes tõmbab paralleele Estoniaga, millele annab alust ka see piloodi kadumine, kes räägib veel midagi teist, kolmandat ja olgem nüüd see, see õnnetuse põhjuste uurimine venib ja, ja mida, mida varjatamise kommunikatsioon on, seda rohkem need vandenõuteooriad jõuavad levida ja kinnistuda. Jah, ega kui lugupeetud poliitikud lohutavad ennast sellega, et meie oleme kõige targemad ja meie nagu ei anna teile, hoiame lihtsalt informatsiooni nii-öelda vanas nõukaaegses stiilis kinni ja meie teid ei usalda siis, siis ega nendele poliitikutele võib öelda, et ega, ega meie ei usalda või usaldamatus tegelikult kahjuks on, on vastastikune ja see on väga kurb, see, see ei ole mitte mingisugune kättemaksuoperatsioon, mille, mille, mida nüüd ajakirjandus siis räägib kogu selle selle asja kohta vaid, vaid see on pigem kogu see lugu on väga-väga kurb ja nii see ei tohiks olla ühe ühe ühe riigi puhul, et noh, kõik oleks nagu südamelt ära räägitud, siis siis mida tegelikult ootas, nagu ülejäänud maailma telepilt oli siis nii-öelda hukkunute surnukehade maaletoomine või, või pinnale toomine. Ja see oli, see oli see niisugune üks üks mõrumaid piller meie suhtlemises ametnikega kas nad ütlesid, et ei, et te ei saa seda üles võtta seepärast, et te hakkate neid näitama? Ei usalda teid, te olete ebaeetilised ja nii edasi. Vabandage väga, aga, aga me ei ole kuidagi vähemalt avalik-õiguslik ringhääling kuidagi tõestanud seda, et, et me oleme ebaeetilised, et me näitame siis hukkunute nägusid ja, ja noh, kõigis võigaste üksikasjades tooksime need välja. Ma möönan, et erameedial kohati on ehk tõesti olnud viimasel ajal selliseid selliseid lapsi ka, ütleme siin kolmapäevasel päeval, kui eksponeeriti ühte tuntud ärimeest, kelle siis kaks lähedast hukkus selles selles kopteris ja, ja ekspluateeritud üle ja, ja ühesõnaga noh, kogu see probleemistik. Aga kui kogu selle jama taustal, eks ole, siseministeerium saadab ETV-le lingi mis peab olema nii-öelda hukkunute pinnaletoomise lint ööpäevase hilinemisega ja kui seal peal ei ole mitte ühtegi hukkunut mitte ühtegi musta koti, kui seal peal on tuukrite ja piirivalvurite lõõpimine ja naer. Ja kui lõpuks selgelt ütleb üks hääl välja, et kuule, kell on 12 ja mingi 50 minutit, ehk siis natukene enne seda, kui esimene hukkunuid pinnale toodi siis ei ole tõsine tegevus. Siis seda usaldust ei tulegi. Ja, ja aeg on, aeg on hakata 11 usaldama, sest vastase vastasel juhul kannatavad selle all. Nojah, see selles ongi jälle üks üldisem häda, mis iseloomustab kallist Eestit. Et puudub sidusus, mis iseloomustab kõiki toimivad normaalsed ühiskondi ja sidususe ühiskonna sisemise sidususe üks olulisi komponente on just nimelt vastastikune usaldus. Ja noh, ma väga tahaksin loota, et siiski nii-öelda vastutavad ametnikud mõtlevad selle peale, et nad vajavad endaga kõrval kindlaid siis kogemustega infojuhte siis suhtekorraldajaid, kes ei tunne ennast hästi ainult mingi asja reklaamimisel või oma ülemuse käsu täitmisel, umbes seda pead sa andma või seda tee seda või tema plaanide elluviimisel, vaid, kes on täiel määral nii-öelda ette valmistatud just nimelt oma professiooni ausaks ja, ja, ja, ja noh, pühendunud läbiviimiseks, vaat kui niisugune niisugused inimesed on meil selles kommunikatsiooniringis, siis tõepoolest me võime öelda, et riik ja ühiskond toimivad tõepoolest sidusus. Üks lause meie peaministri suust jäi mul veel kõrva kriipima ja see oli see, et ta ütles, et noh, et miks me nagu leinapäeva ei kuuluta välja ja kuigi tegu oli Eesti Eesti territooriumil toimunud kõige suurema lennuõnnetusega, ütles ta, et me ei taha soomlastele dikteerida kuidas täpselt ja mis päevane peavad leinama, eks ole. Vot vot see, see on lause, millest ma totaalselt nagu aru ei saa, et lõppude lõpuks oli selle kopteri pardal neli Eesti kodanikku ja eestlast ja kuus eestlast, eks ole. Ja on iga riigi oma asi, kas ta leinab oma oma inimesi, kes, kes sellisel kombel hukkuvad või, või ta ei leina ja ei pea jälle üle lahe vahtima Helsingi poole, et kuule, kas teie hakkate leinama või happe ja mis, mis kombel kast lipu tõmmata pool poolde masti või, või panete musta lindi või, või mis, mis te teete? Et vot see on nagu, nagu noh täiesti täiesti minu jaoks arusaamatu, et. Ja Eesti, kui, kui ütleme siin loogiliste asjade puhul Kurkse ja nii edasi, eks ole, oli, olid leinapäevad, siis mis, mis seda nüüd takistas. Noored inimesed hukkusid, tragöödia on mitte ainult nende lähedaste, vaid kogu rahva oma ja, ja mis selle asja nagu põhjus oli, ei saanud aru. No siin mõned teravkeeled on öelnud, et oleks pidanud leiva leinapäeva just täna välja kuulutama, et täna Tallinnas siis teist aastat järjest toimub see nii-öelda oma sooihalejad paraad, et oleks saanud seal ära keelata. Aga ma ei tea, kas, kas nii järsud sellesse asja peab suhtuma või, või, või arvate, meie jutu üleminek on järsk, aga aga meie saade hakkab varsti otsa saama, nii et see paraad igal juhul täna toimub jaagu lehte uskuda, siis natuke vaoshoitumalt selle kopteriõnnetuse tõttu. Mina ei julge siin sõna võtta, sest ma vist nädal-paar, sina oled oma vitsad juba kätte. Kätte saanud ja kroonika on pühendanud ka mulle ja ma olen ka kroonika tegelaseks saanud, nii et mille lõpuks ometi oled sa juut eliidi hulka just et, et aga noh, me siin vahetasin mõtet sel teemal, kuna tänases õhtuleheski on väga otsekohene ja võib-olla oma räigusest täiesti jahmatamapaneva ja sõnavõtuga esinenud. Robert Lepikson ka minu jaoks on tõepoolest mõistetamatu nisugune eksifitsionism ja Arnes küsis enne meie käest siis enne saadet, et mida, mida seal paraadi, mõtte, hane, mida nad sellega taotlevad. Vastatagi. Selle paraadi üks mõtteid on ka võib-olla ikkagi tõesti sellise diskussiooni tekitamine ühiskonnas ja et et tuleksidki välja need väga erinevad seisukohad, mis inimestel siis selles küsimuses on. Et see on minu arvates võib-olla selle üks üks olulisemaid eesmärke ja me siis saame näha, et et mida siis meil arvatakse ühiskonnas, et mind ennast tegelikult kõige rohkem hämmastas selle, selle paraadiga seoses Isamaaliidu seisukoht, kes teatas, et, et homo ka, et kujutab endast ohtu või on siis üheks põhjuseks, miks meie traditsioonilised pereväärtused enam nii väga au sees ei ole, et nii nagu pani see seisukoht Isamaaliidu poolt. Väga-väga imestama paneb imestama see, et miks nad süüdistavad ühte seksuaal vähemast pereväärtuste murenemises, mitte aga näiteks seda, et meie ütleme, meie kaubanduskeskused on lahti õhtuti kella 11-ni ja ka pühapäeviti ja, ja noored naised, kellel on kodus väiksed lapsed, hommikust õhtuni töötavad, et kas mitte see tegelikult ei, ei ole võib-olla lastele ja perekondadele suuremaks probleemiks. Ja no minul mind poliitikute puhul ei pane üldse miski asi imestama, seda enam, et ärme unustame, et valimised on tulemas ja iga asja saab ära kasutada kaasa arvatud seda tragöödiat, kaasa arvatud seda tragöödiat. Ma arvan, et see meie poliitikute rivi seal pressikonverentsi laua taga ei oleks olnud nii esinduslik ja, ja nad ei oleks sinna sellise ilmumissagedusega tulnud, kui, kui valimised poleks tulemus. Kahjuks kahjuks ma nii arvan. No võib-olla siin jälle teiselt poolt, kui see paraad paraadi rüks luba anti. Võib-olla siin meie kohalikud Tallinna võimudele mõtlesid niimoodi, et kui minna konflikti selle ja lubaja keelata, mitte lubada, et sellega kuidagiviisi kogutakse endale süsipea peale, kui hakatakse Tallinnat ja Eestit võrdlema Euroopa liidu ütleme siis liberaalsete riikide ja linnadega, kui vaatame sinna Hollandisse või, või mõnda teise või kasvõi Saksamaale Berliini näiteks kus on need ju omandanud tohutu suure karnevali demõõtmed, võistlevad siin juba selle sambakarnevali tega Brasiilias. Nii et võib-olla teatud alateaduslik mõjutegur oli meie meie kohalike ametivõimude meeles, kui nad seda asja otsustama, abikaasa arvatud Tõnis Palts, kes ise on ju muudes oma avaldustes olnud alati kuidagi väga kindel ja, ja isegi võib-olla liiga võib-olla isegi kitsama, tähendab oma avaldustest, nüüd äkki oli niisugune üliliberaalsest seda midagi, imestatakse. Aga jah, ega minu arust ära keelata ei ole siin midagi ja ära keelata ei tohi, sest et, et see, see ärakeelamise aeg on, on nagu möödas. Aga eks vaatame äkki seda omasooihalejad paraadi, äkki mõni poliitik tuleb tervitama, Palts küll on teatanud, et tema ei lähe, aga aga kui neid on ikka nii massiliselt ja üha rohkem me saame teada, et Eestis on neid, ega neid siis Eestis vähem ütleme suhtarvuna ei ole, kui, kui kogu maailmas või euroop, et et see on ju märkimisväärne osa nii-öelda valijaskonnast ja mõni poliitik ikka võiks minna neid tervitama ja ma usun, et, et nende, nende inimeste vikerkaare värvilised hääled oleks nii-öelda neil kohe tagataskus eelolevatel valimistel, et selles ei ole küsimus, aga ära keelata, ma arvan, ei tohi midagi. Ma tõesti ei saa aru, mida nad tahavad, mida sa ütled küll, et nad tahavad diskussiooni noh, diskussiooni on niigi, et see ei ole enam mingisugune tabuteema juba ammu mitte. Kui diskussiooni, siis palun hakkame arutama, kas homoabielud Eestis noh, sisse seada või mitte, kas kas omadel lapsendamise õigust võiks olla ühesõnaga seesama diskussioon, mis tegelikult paljudes Euroopa riikides ju käib ja ja on jõudnud palju kaugemale, kui, kui Eestis niisama hüpata ja karata ja tänaval õlut juua ja, ja öelda, et, et ma olen see ja teine, eks ole, nagu ei ole, ei ole mõtet, aga ma ei ole nende puhul kuulnud konkreetsetest Loosungitest või nõudmistest või, või midagi taolist? No ma arvan, et sügishooajal Eesti televisioonil on täiesti olemas, nii et loodame, et Ainar Ruussaar võtab seda teada ja tõsiselt, ja tulebki mõni mõtleme veel tüüpi saade kus neid asju arutatakse. No Eesti on, ma ei tea, kas õnneks või kahjuks, aga, aga selles mõttes ju ikkagi veel nendes küsimustes üsna mahajäänud riik, et et paljud selles seltskonnas veel ei, ei kuku taha ennast avalikustada ja ja võib-olla ka kogu see kogu selle teemaarendus ja lainetus on tegelikult ju palju-palju väiksem, kui ta muidu oleks. Või ma ei tea, arvata on, et, et see nagu sinu kindlasti pärsib, et et paljud ilmselt ei julge veel oma vanematele öelda, kes nad tegelikult on. Et Eesti ei ole veel selles selles staadiumis. Jah, ja ilmselt see tänane üritus ka siis teenibki seda eesmärki, et nad julgeksid võib-olla selgemalt enda ja teiste jaoks oma oma selles identiteedist aru anda, aga mis puudutab sedasama ärakeelamise juttu, siis tegelikult seesama oli teemaks ju ka Lätis, kus oli ka vist nädal või kaks tagasi samasugune paraad ja see on minu arvates. See oli vist Läti president, kes, kes ütles, et, et temale see üritus paneb teda mõtlema, et kas see mitte ei kinnista nii-öelda selles Läänemere ruumis Läti kui sellise seksiturismimaa imidžit, et see oleks minu arvates nagu ainukene selline argument üleüldse selle ürituse vastu. Ja aga see Isamaaliidu jutt pereväärtustest viga mingitest kristlikest väärtustest, siis olgem ausad, ütle, et Lääne-Euroopas on järjest enam kirikutegelasi on hakanud rääkima seda, et kui homoseksualismi on kaasasündinud siis järelikult see ei ole inimese vaba valik ja kui see ei ole vaba valik, siis see pole ka patt. No Lätis läks asi natukene nagu kontrolli alt välja ja, ja see on nüüd ütleme, kui me räägime tõesti ärakeelamisest, siis kui korraldajad ei suuda nii-öelda seda asja kontrolli all hoida, Lätis läks lausa nagu rusikatega arvete klaarimiseks suureks tänavakakluseks. Noh, see annaks formaalselt küll põhjuse ära keelata, aga aga kas sedagi vaja on? Tarne ei peaks lõpuks siiski, et mitte, tahaks olla väga positiivne, väga positiivne, aga ma sõitsin ja laua taga minu meelest ka, et kui kas sa oled spordihuviline või ei ole, aga, aga Eesti Eesti lipp on ikka väga kõrgel olnud Helsingis tegelikult kogu sellele. Ja kahjuks kahjuks kopteriõnnetus on kõvasti neid sündmusi nagu kahandanud ja nad ei ole saanud piisavat tähelepanu. Vaene Andrus Värnik ka, lootes ilmselt hoopis jõulisemalt vastu võtta, Eestis aga mõte, üheksas kergejõustiku maa maailmas, siin suured riigid selja taga Saksamaalgi. No selle pettekujutelm, aga ma ei tahaks lõpetada, meil on Helsingist ette näidata kaks medalit ja see on väga-väga tubli saavutus ja ja see, et me oleme üheksas või, või 99., ega see nii väga tähtis polegi, tähtis on see, et, et see asi elab ja et see, see nagu noh, rahvale rahvale, aga mitte spordirahvale korda läheb, see on, see on väga vahva. Tähtis, et meil on mehi ja naisi, kes veel, kellel on motivatsiooni tõepoolest ei aita võistlust. See on üks asi ja teine asi on see, et ma loodan, et, et sellised eeskujud noori ikkagi toovad nii-öelda liikumise juurde mitte tippspordi juurde vaid eeskätt just kehakultuuri ja liikumise ja selliste tervislike eluviiside juurde, et et kui need sportlased suudaksid nii-öelda ja oma teo kui ka, kui ka aga seda, seda eeskuju on, siis oleks see muidugi äärmiselt äärmiselt vahva. Nii lõpetame tänaseks Külli-Riin Tigasson, Rein Veidemanni, Aarne Rannamäe olid täna stuudios ja järgmine kord tõepoolest mind enam saatejuhina ei näe, aitab kolmest korrast järjest küll, nii et ei kuule, et, et Mart Ummelas on siis tagasi siin stuudios ja, ja juhib juba uut uut vestlusringi, aitäh kuulamast ja nädalavahetust.