Kuidas möödusid peegoli asted? Kooliaastad eks need möödusid nii, nagu nad ikka vahelduvad õppides otsides ekseldas midagi leides midagi, kaotades aga pidevalt nagu midagi jäävat, midagi püsivat, omandades. Neli õppeaastat minu kooliaastatest langesid sõjaajale. Peale selle sõjajärgset kooliaastad. Koolis käisin ma kuus aastat Pukas, üks aasta, Kaagjärves üks aasta Elvas, viis aastat Tartus. Ja Tallinnas tuleb neid üheksa aastat. Nii et kokku 22 aastat koolis käimist. 50. aastal lõpetasin Tartu kuuenda son praeguse viienda keskkooli. Kaks aastat hiljem Tartu muusikakooli, 57. aastal lõpetasin Tallinna riikliku konservatooriumi kooridirigeerimise klassi professor Artur Vahteri juures. Ja neli aastat hiljem samas kompositsiooniklassi Anatoli Karsnek juures. Aga paralleelselt õppimisega kulges ka minu nii-öelda kutseline muusikaline tegevus. See algas juba 1946. aastal, alul orkestrandina, hiljem pedagoogi ja koorijuhina. Tööstaaži poolest võiksin juba mõne aasta pärast pensionile minna. Aga mul on väga hea meel, et tegelikult pensioni eani on jäänud veel üle 20 aasta. Ja kui vähegi jaksu jätkub, tahaks rivis püsida veel selle sajandi lõpuni. Missuguseid mängija armastasite mängida ja kes olid teie sõbrad? Mängudest on mulle kõige rohkem meeldinud vast pallimängud. Alguses nagu ikka, sai mängitud lihtsalt väljaviskamist ja rahvastepalli pärastpoole aga peamiselt võrkpalli. Kuid olen mänginud ka tennist, lauatennist, korvpalli ja ükskord isegi jalgpalli. See viimane juhtus konservatooriumi päevil umbes neli-viisteist aastat tagasi. Olime ühel suvel konservatooriumi võrkpallimeeskonna ja naiskonnaga Viljandis treeninglaagris. Ühe treeningtunni ajal tuli äkki meie treeningut vaatama kogunenud kohalike miilitsameeste poolt väljakutse jalgpallilahinguks. Saimegi oma 11 meest kokku ja läks lahti. Paljajalu muidugi pusisime, mis me pusisime, aga lõpptulemuseks tuli viis, kaks võit. Kuid see oli ka esimene ja viimane kord, kus ma palli jalaga olen löönud. Pallimängu kõrval olen harrastanud kergejõustikku, kuid seda üsna üsna mõõdukalt. Mulle meeldisid eriti kaugus ja kolmikhüpe, aga ka heited, ketas, vasar Oda jookseb mulle eriti ei meeldinud. Konservatooriumi ajal jooksin ma ükskord viit tuhandet meetrit maailmarekordi selle ajaga 12 minutit, 30 sekundit. Aga seda ei kinnitatud. Põhjuseks polnud mitte lubatust tugevam taganttuul, vaid see, et kohal polnud rahvusvahelise kategooriaga kohtunike. Oli vaid võimlemisõpetaja, kes ei näinud, kuidas ma dünamo harjutus staadioni jooksurajal igat ringi, kus aga vähegi võimalik, hüvendasin. Sportimisest on siiski nii palju kasu olnud, et ma ka käesoleva ajal tegelen hommikvõimlemisega. Mis aga puutub sõpradesse, siis eks need olnud ikka klassikaaslased, kellega olid ühised huvid kellega oli mõnus mõtteid vahetada ja kellega on nii mõnigi vemp sai korda saadetud. Kas teil oli suur eeskujusid? Jah vaevalt on inimesi, kellel neid poleks olnud. Mul on neid palju, aga kõige enam tõusevad neist esile vast neli nime. Bach, Mozart, Prokofjevi ja Tubin. Miks olete väga suure osa oma loomingust just nimelt lastele pühendanud? Jah, lastele mul meeldib kirjutada. Olen kirjutanud neile nii laule kui ka klaveri ja viiulipalu. Laste teema on aluseks minu loomingus ka mitmele suurtele mõeldud teosele. Eks muutu suured ise ka lastega mängides mõneks ajaks nagu lasteks. Tore on siis koos lapsega maailma uuesti avastada, kõige üle siiralt rõõmu tunda. Ja lastele kirjutades on üldjoontes sama tunne nagu lastega mängida siiski minu arvates. Iga kunsti inimeses. Peab midagi lapsemeelset olema. Muidu on peaaegu et võimatu kunsti teha ja seda üldse vastu võtta, seda nautida. Kuidas sa muidu vaatad balleti, kus kõik on ääretult tinglik inimesed, tundeid, töid ja kõnet väljendatakse tantsuga. Selleks, et balleti täiesti siiralt nautida, peab olema natuke laps. Peab oskama mesilaste keelt. Võib-olla selles kõiges ongi põhjus, miks ma pärast tõsisemaid loomingulisi ülesandeid ikka ja jälle pöördun. Lastelaulude ja pillipalade loomise juurde. Kas helilooja peab ise oma lauludele või pilli paladele esitaja leidma? Jah, nii see enam-vähem on, sest vastupidist meie oludes tuleb harva ette. Ma mõtlen seda, kus laulud ja pillipalad ise leiavad, esitaja see on võimalik ainult siis, kui need lood ja laulud alati ka nootidena trükitult ilmuksid. Aga kuna meie rahva noodist lugemise oskus pole võrdsel tasemel kirjasõna lugemisoskusega siis nootide kirjastamine suures ulatuses ei ole meie väikerahvale nii-öelda kontimööda. Ja sellepärast ongi vajalik, et helilooja ise oma lauludele ja lugudele leiaks. Veelgi enam, tihtipeale on helilooja teost kirjutades silmas pidanud juba selle tulevast esitajat, tema võimeid võib-olla isegi teatud määral tema esitusmaneeri ja nii edasi. Nii et igal teosel, mis tuleb helilooja sule alt, on olemas juba kindel aadress. Mida arvata meie lastesaadetest raadiosse, televisioonis? No kui see küsimus oleks esitatud kirjandusinimesele, leiaks ta kindlasti, et lastesaadetes oleks tarvis suuremat rõhku panna huvitamatele, kirjandussaadete vormidele, kunstimine aga jälle kunsti ja üldse hea kunstimaitse propageerimisele ja nii edasi ja nii edasi. Muusika inimesena lähtun loomulikult oma alast. Möödunud aastal alustati televisioonis huvitavat muusikaviktoriini saadet horoskoop, mis saavutas suure populaarsuse ja mis oli mõeldud täiskasvanuile, kuid mis tegelikult kujunes vaata et peaaegu lastesaateks. Ja nüüd ongi televisioonis hakatud näitama laste muusikaviktoriini saadet Entel-Denteli, mis lastele väga meeldib. See saade on nii-öelda suurematele lastele, aga vanematel lastel oleks ka analoogilist laulude saadet tarvis. Peale selle vajavad oma horoskoopi nooruk täiskasvanud. Ma leian, et muusikaviktoriinisaade on huvitav ja vajalik. Soovitaksin aga ühekülgset laulude saadet siiski elustada Viktoriinist osavõtvate instrumentaalnumbritega, mis televisioonis tantsuks seatuna oleksid väga efektsed. Pealegi lapsed armastavad tantsida. Ma arvan, et ka raadios leiaksid sellised viktoriinid kuulajate poolt head vastuvõtmist. Aga küllap on lastesaadete peamised kuulajad ise oma arvamust avaldanud. Millised saatevormid neile kõige enam meeldivad. Ning eks raadiotädid ja onud nuputavad nüüd, kuidas neid kõige toredamaid lastesaateid Eri harrastas, ei tea endal nagu olevat. Harkega tikutoos ei kogu kalamees, ma ei ole jahimees ka mitte. Aga jõe ja sääres armastan istuda küll, vaadata vett ja kuulata selle salapärast kohinat. Ka armastan ma metsas ringi, uidata niisama ilma püssita. Eriti armastan seenel käia. Marjakorjamine ei ole nii huvitav. Loodust armastan juba lapsest saadik ja kui vähegi vaba aega on, sõidan ma linnast välja maale kus tunnen end alati väga hästi. Ma ei teaks seda nüüd eriarvestuseks saab nimetada. Ega vist ei saa öelda, et selle inimese eri harrastuseks hingamine värske õhu hingamine, see on inimesele vajaduseks. Aga pidevalt loodusega kontaktis olemine on minule kujunenud vajaduseks. Mida arvata meie kaasaegsetest õpilastest? Ei oska midagi arvata. Õpilased nagu ikka õpilased mitmete mitmete põlvkondade õpilased on lugenud Lutsu kevadet ja selle järgisid. Kõigile põlvkondadele on see olnud väga lähedane. Minu meelest vist just sellepärast, et kõikides õpilasperedes on olnud omad kiired ja tootsid ARNO talid ja raja teeled, Tõnissoni imelikud ja kus lapid. Ehk küll teistsuguste kõne maneeridega, teistsuguse käitumise, riietuse ja soenguga, muidu nad poleks ju kaasaegseid õpilased. Kuid põhimõte jääb ikkagi samaks. Õpilaspere on olnud alati väga kirju, temas on alati kajastunud oma aja näojooned, vastava ajastu püüdlused, tarkus ja ka rumalus. Ja arvata kaasaegsetest õpilastest. Mulle kõlab see küsimus koos paralleelselt teise sama kõlalise küsimusega, mida ma arvan oma kaasaegsetest õpilastest. Ja pean kohe ütlema, et nii nagu meeldisid mulle tookord õpilaste omavahelised tõsised mõttevahetused, vaidlused, noorusele omane pulbitsev rõõm ja vaimukus. Nii meeldib see kõika praeguse kasvava põlvkonna juures. Mida arvate meie vabariigi laste muusikaelukorraldusest? Viimastel aastatel on koolide muusikaelu saanud sisse päris toreda hoo. Tegutsevad muusikaringid on avatud, muusikalisi kallakuga koole ja klasse. Kuid seda kõike ainult suuremates linnades ja keskustes. Samal ajal aga paljudes maakoolides puudub kvalifitseeritud lauluõpetaja. Laulmist juhendab tihti inimene, kes ise ei tunne nooti, õpetab laulma kuulmise järgi, sealjuures täiesti valesti ja vigaselt. Kahju on neist lastest, kelle esimene kokkupuude muusikaga on nii eemaletõukav. Kahju on ka neist lauludest, mis sellisel moel ära narritakse. Siin saaksid raadio ja televisiooni, laste muusikasaated, uute laulude õppimised ja muud vormid aidata palju head ära teha. Aga suuremates linnades võiks igas koolis olla üks paralleelklassidest muusikalise kallakuga. See aitaks meie rahva ürgset vajadust muusika ja laulu järele paremini rahuldada. Pealegi teeb muusika meie elu ilusamaks, paremaks ja rõõmsamaks. Missugune on teie kõige suurem soov? Suuri soove on igal inimesel kindlasti palju. Milline neist kõige suurem on? Aga küllap vist ikka see, et need õudused ja koledused, millega kaasaegne see on. Sõjajärgne põlvkond puutub kokku, kui ainult televisiooni saatesarjas täna 25 aastat tagasi. Et need mitte iialgi enam meie maad ei tallaks.