Jätkates täna vestlust neist Ameerika rahvamuusikaavaldusvormidest, mis võtsid osa džässmuusika kujunemisprotsessist. Võtame vaatluse alla, pluusid põhiliselt raskemeelsed ja nukra toonilised neegrite laulud, mis möödunud sajandi teisel poolel hakkasid levima Mississippi alamjooksul. Pluus erineb töölaulust ja spirituaalist nii hästi sisult kui ka vormilt. Nii kujutab ta endast mitte enam koorilaulu, vaid soololaulu, mida varases arengujärgus saatis primitiivne saateinstrument. Näiteks Panso pluusis puudub töölaulu hoogia jõud, samuti pole seal spirituaali palavat usku paremasse tulevikku. Mõningat sugulust võib märgata ballaadi ja pluusi vahel esmajoones teksti ja muusika variatsiooniliste korduste samuti ka sisu avalduma dramatismi näol. Tegelikult peitub bluusilaulude sisuline karakteristik juba sõnas pluus mis tähistab neegrite juures nukrat raskemeelset meeleolu. Seega on pluusid peamiselt kaebelaulud, milles kurdetakse igapäevase eluraskusi, ebaõnne, armastuses ja paljusid muid muresid, millest nii tulvil on orja ja vaesed päevad ja ööd. Siiski oleks väär näha pluusidesse ainult jõuetud kaeblemist kannatlikku melanhooliat. Siin on palju ehtsat elulist dramatismi, mis leiab väljendust ainult neegritele omases luule ja muusika keeles. Õigesti kirjutab Inglise progressiivne teoreetik Rexarris. Aastad täis füüsilist ja vaimset hirmu ei anna põhjust luua sonett kallima kulmude kiituseks. Piitsutamised, rauaga, põletamised ja jäik hirm Lintsi seaduse ees viisid neegrist poeedi süngematele mõtetele. Magusat värsket magnoolia lõhna tõrjus tema sõõrmetest õudne põleva liha hais. Niisugused read on laulus kummaline vili, mis jutustab neegri Lindschimisest. Niisuguste süngete olustikuliste faktide valgusel on paljude bluusilaulude pessimism täiesti põhjendatud. Siiski tungivad ka pluusi trotslikud jooned, mis avalduvad satiiri ja lõikava iroonia elementides. Hilisemal ajal tööliste hulgas levinud pluusidesse ilmusid aga juba otseseid üleskutset streigiks ja muud võitlevad motiivid. Bluusi muusikaline vorm on huvitav mitmete omaduste poolest. Nii erineb pluusis tarvitatav heliredel masoorsest heliredelist kolmanda ja seitsmenda astme madaldamise tõttu. Mosoorne heliredel kõlab nii. Pluusis aga nii. Olgu märgitud, et pluusis on täiesti loomulik, et säärane helirida kõlab tavalisema suurse akordi ajal. Mõnede uurijate arvates on taolise nähtuse põhjuseks üleminek Pentatooniliselt muusikaliselt mõtlemiselt teatoonilisele mille juures kolmas ja seitsmes aste, kui uued juurde tulevad astmed kõiguvad kusagil Mosuurijami noori vahel. Tempereeritud pillidel mängitakse need astmed madaldatud poole tooni võrra, kuigi saateharmoonia on mosoorne. Seega seguneb pluusis kogu aeg masoorminooriga valgus varjuga Rõõm kurbusega siia nagu ainsasse pisarasse koondunud kogu neegrite looduslapselik elurõõm koos sellesse valatud kibedusega. Ainulaadseks nähtuseks maailma muusikakultuuris on pluus ka selle poolest, et aja jooksul on välja kujunenud mõned kindlad pluusi vormid mis sadade tuhandete meloodia variantide juures säilitavad põhilistes joontes sama harmoonilise vormeli. Niisugusteks vormiliteks on 80 12 ja 16 aktilised pluusid, mille harmoonia kulgeb tuunikalt Suptominandile ja üle dominanti tagasi toonikale. Kõige levinumaks on 12 aktiline pluus, mis koosneb kolmest fraasist, millistest kaks esimest on küsimuseks või kellelegi poole pöördumiseks muidugi tinglikus mõttes. Viimane, aga vastuseks. Esimene fraas algab toonikalt, teine Suptominandilt, mis väga karaktiivselt nagu kriipsutaks alla ja rõhutaks esialgset küsimust. Kolmas viib dominandilt toonikasse ja annab eelnevale kahele vastuse. Kuulake säärase 12 sakilise pluusi vormi, kusjuures kõik kolm fraasi meloodiliselt täiesti identsed. Ometi on selgesti tunnetatav kahes esimeses fraasis tõusev pinge ja kolmandas lahendus. Vastus. Säärane kahest küsimusest ja ühest vastusest koosnev teema on pluusides väga levinud ja leiab üha uusi variante. Kuulake veel, kuidas kõlab ühe populaarse Ellingtoni pluusi teema Kaarel plahvi orkestris. Teema viiakse läbi kaks korda. Kuuldud näitas avaldus veel üks 12 taktilise pluusi tüüpiline joon. Kõigi kolme fraasi viimased kaks takti on pikkadel nootidel, mille ajal tuleb esile saade nagu omapoolse küsimuse või vastuse rõhutamisega. Teema esimese läbiviimise ajal sekundeeris saksofoni teleklaver, teisel korral vasegrupp. Bluusitekstides on tavaliseks nähtuseks esimese rea kordamine mõnikord väikese varieerimisega. Kolmas rida aga on uus ja summeerib eeltoodud mõtet. Toogem mõned vabas tõlkes. Näited. Ma pole kunagi varem näinud nii viletsaid päevi. Ma pole tõesti kunagi varem näinud nii viletsaid päevi. Kogu aeg kõnnib hunt minu ukse taga. Ma lähen ja panen oma pea ära, interjöör pole. Ma lähen ja panen oma pearaudtee rööpole ja lasen seda kella poole 12 rongi rahustada oma mõtteid. Või veel. Kui su maja võtab tuld, siis pole kusagil vett. Ja võtab tuld, siis pole kindlasti kusagil vett. Viska kohver aknast välja ja lase majal põleda. Sääraseks tüüpiliste joontega bluusiks on näiteks liigvee bluus, mida kuulete. Pessis mesi ettekandes, keda peetakse kõigi aegade andekamaks bluusi. Lauljatar yks laul jutustab üleujutusest, mille tagajärjel paljud jäävad kodutuks. Vessis, mis sündis 1894. aastal ja kasvas üles vaesuses, mis isegi neegrite oludes oli erakordne. Alaealisena laulis ta juba meistrilt trupis. 1923. aastal aga laulis oma esimese heliplaadi ja saavutas järgmise nelja aasta jooksul tohutu menu. Tema plaate müüdi miljoneid. Järgnes langus, muutus publiku maitse ja tunnetades paratamatut unustusse langemist. Kiindus lauljatar alkoholi. 1937. aastal elas pessis, mis üle raske autoõnnetuse ja suri ühe haigla trepil, kuhu teda kui neegrit vastu ei võetud. Oma kunstnikutee alguses olid essis mütsi laulus niinimetatud maa pluusi jooni mis oli lihtsam jämedakoelisem kui hiljem tekkinud linna bluus. Ettekande maneerilt esindas pessis, mis niinimetatud shoutid pluusi ehk hõigatud pluusi mis erinevalt meloodilisest pluusist oli tugevasti rütmiseeritud ja kasutas paljusid töölauludest ning spirituaalidest tuttavaid vokaalseid võtteid. Oma loomingu langusperioodis kasutas lauljatar kohati väga frivoolsed tekste ja laulis ka mõningaid lööklaule omamata aga seda edu, mis käis temaga varasematel aastatel. Kui ta laulis, nii, nagu kuulsite tänase saate esimese näitena toodud pluusis. Tänapäeval kuuleb tõsis messiplaate vaid harukordadel ja teda kuulates jääb mulje, et ta laulis tihti omaenese saatusest. Kui oled rikas, on sul palju sõpru. Kui aga vajud põhja ei tunne sind keegi. Vähem andekas, kuid tunduvalt õnnelikum kui pessis, mis oli teine 20.-te aastate populaarne bluusi lauljatar lisi Mails kes hoolimata oma aastatest ta on praegu 67 aastane. Veel hiljuti esines laval raadios ja televisioonis. Harva esineb bluusilaulus humoristliku jooni, tihti on neis joontes eneseirooniat või satiiri. Säärase laulu näitena kuulake tromboonimängija pluusi Luubarkeri ettekandes, mis on üsna värvikas ja nüansirikas. Lauljatar kaebab, palun meestega vähe õnne. Ühega oleks võinud hästi elada, kui mitte selle naine poleks hakanud segama. Teine oli tromboonimängija, kes aga oma pilli vahetas tuuba vastu ja sellega tegi elu võimatuks ja nõnda edasi. Džässmuusika hilisema arengu jooksul tegi bluusilaul läbi olulisi muudatusi varasema niinimetatud klassikalise pluusi mille kõrgpunktiks olid aastad 1925.-st kuni 35.-ni vahetas välja kaasaegne bluus, milles rida autoreid näeb languse dekadentsi nähtusi tekib niinimetatud rikutud bluus. Laulja ettekanne muutub mehaaniliseks, saade monotoonseks. Teksti tungivad vulgarismid. Sellest samm edasi on imetatud kunstlik pluus, millesse ilmub valgete mõjudena tugev annus sentimentaalsus, Eplektikat ja maneeri. Vahepeal tekkinud svingstiil esitab ka bluusile juba teistsuguseid nõudeid. Lihtsameelne ja otsekohene väljenduslaad asendub peenelt lihvitud rafineeritud ettekandega milles hakkavad domineerima Euroopa mõjud. Nii võib mõni kolmekümnendatel aastatel sündinud bluusi laulu ettekanne olla klassikalise bluusi seisukohast tagasiminekuks Swing stiili seisukohast aga isegi eeskujuks. Üks niisugune näide on Billy Holiday lauldud bluus, hea ja mahe, 1939.-st aastast. Olgu märgitud, et selle lauljatari kõrgest hindamisest annab tunnistust asjaolu, et tema saatja orkestris mängisid kaasa selle aja populaarsemad klornetistid orkestrijuhid Benny Goodman, Artie Shoo viimane altsaksofon-il, tuntud pianist, tädi Wilson ja teised. Paralleelselt ülalkirjeldatud nähtuste ilmumisega tekkis ka niinimetatud pseudobluus kus bluusi originaalsete joontest õieti midagi enam ei säilunud. Tänapäeva andekamate bluusilauljate hulka kuulub taina Washington. Neegritar nagu kõik varem kuuldudki taine Washingtoni laulus on tugevaid sugemeid, spirituaalide laulis maneerist. Lapsena oli ta kirikukooris klaverisaatjaks, lauljaks. Üheks tema eeskujuks on olnud pessismis, kuigi ta oli selleks liiga noor, et kuulda viimase ettekannet heliplaatide vahenduseta. Huvitav on märkida, et suurem osa minevikku kuulsamatest bluusilauljatest on olnud naised. Sealjuures on nende laulus domineerinud dramaatilised jooned. Mehed on rohkem lüürilisemad, tihti ka humoristliku joontega, nagu näiteks kaund Peisi orkestriga esinenud Joe Williams. Kuigi pluus on aastate jooksul peaaegu tervikuna sulanud džässmuusikasse, eksisteerib siiski ka veel rahvalikku bluusi, laulu, mida viljelevad üksikud andekad rahvalaulikud. Jaga kutselised bluusilauljad, kes ei tööta džässansamblitega. Rahvaliku lauluvormina on pluus seotud ka töölisliikumisega. Nii olgu märgitud näljaste ja näruste pluusi, mille lõi 1930. aastal mäe kaevurite ametiühingu organisaator Molly Jackson kutsudes töölisi üles streikima. Laul on poeetiliselt sisult ja struktuurilt täiesti klassikalisi pluusi laadis aga lõpus erinevad uued noodid. Kuulake, sõbrad ja töölised, võtke kuulda head nõu. Ärge laadige enam kuni saatetasu, mis võimaldab elada. Huvitav on veel märkida, et nimetatud bluusimuusika on minu orne, mis on väga harvaesinevaks nähtuseks. Kuulake seda muusikat, klaveril mängituna. Olgugi et pluus oli oma esialgsel kujul vokaalmuusikavorm on ta džässmuusikasse kandudes rohkem leidnud juba kasutamist instrumentaarses muusikas. Instrumentaarses pluusis püti kõiki vokaalse pluusi iseloomulikke jooni, edasi anda instrumentidele muutest ämbreid, kasutades klisse andusid üksikute nootide madaldamist, tugevat vibratot ja nii edasi. Tänapäeva kõrvale pole need esimesed katsed just eriti rõõmustavat kuulata. Siiski tekkis peagi hulk andekaid instrumentalist, kes tabasid pluusi omapärast väljenduslaadiga instrumentaalmuusikas. Üks sääraseid olid Youcellingtoni orkestri klarneti-ist Barnibi kaad. Instrumentaalse džässmuusika tekkeperioodil oli pluusi vormile eriti suur tähtsus, sest paljud pillimehed ei tundnud ega tahtnudki tunda noodikirja saladusi. Peast improviseerimiseks oli aga pluus oma kindlakskujunenud harmoonia vormeliga lausa ideaalne. Pluusi pinnal arenes ka traditsionaalse džässi eriti iseloomustav kollektiivne improviseerimine, mida järgnevas näites demonstreerib Tšhehhi džässorkester Kaarel Krautgartneri juhatusel mängides Wellingtoni bluusi. Clinton on oma loomingus ja ka üldse oma orkestris bluusi erilise armastusega viljelenud. Tema orkestri kordumatut kõlad värvivad alati muusikat just bluusile omaste neegroitsiate joontega mistõttu Wellingtoni ettekandes on instrumentaalne bluus sama täisvereline ja elab nagu parimat vokaalset pluusid. Pluus pole aga kasutamist leidnud mitte ainult instrumentaarses džässmuusikas. Bluusimeeleolu on püüdnud tabada ka mitmed tõsise muusika autorid, nende hulgas Morris Rowell omasonaadis viiulile ja klaverile. Tänase saate lõpus puudutame aga ühe eesti autorikatset kirjutada pluusi vormis pala. Tegemist on Uno Naissoo nimetu palaga, millele viimases saates pool tundi kergemuusikasõpradele paluti kuulajaid leida. Sobiv nimetus. Osavõtt nime otsimisest oli üsna elav. Soovitusi laekus päris palju. Nii tegi Margit oral Tallinnast ettepaneku panna pala nimeks tantsides sinuga. Kaarel Sooaru Tõstamaalt pakkus nimetust väsinud mägironija raadiokuulaja Läänesaar Põltsamaalt esitas nimeks novembri udu. Kuulaja Sildver Tallinnas taga. Öine jalutaja. Oli ka ettepanekuid, mille autoritele pala nähtavasti ei meeldinud. Kahjuks puudub siinkohal ruum kõiki ettepanekuid ette lugeda. Kuid juba toodud näidetest on selge, et Uno Naissoo pala äratas üsna erinevaid assotsiatsioone, kuigi olgu seegi märgitud. Mitmed ettepanekud on omavahel kaunis lähedased. Nimetuse otsimisest võttis koos raadiokuulajatega osaga helilooja ja tema arvab, et pala pealkirjaks võiks sobida kahekõne. Siin on väljendatud see, et pala mängib kaks solisti, altsaksofon ja tromboon. Samuti annab see üldjoontes edasi ka karakterit. Kuna tegemist on ristilapsele hästi lähedase inimesega, siis võiks ehk sellele ettepanekule anda veidi eesõigust. Loodetavasti ei tule vastu vaidlusi. Nüüd aga kuulame veel kord Uno Naissoo pluusi vormis pala, mis kannab värsket pealkirja. Kahekõne. Käesoleva vestluste sarja kohta on meile oma arvamusi saatnud Marie Kiho Tartust raadiokuulaja bee Pärnumaalt kes soovib meie heliloojatelt rohkem aktiivsust kodumaise džässmuusika loomiseks. Kuulaja emm tartust, kes teeb ettepaneku peatuda pikemalt džässmuusika spetsiifika ja Ants niidu Pärnust, keda huvitavad džässmuusika edaspidised suunad. Püüame viimati nimetatud ettepanekuid oma järgnevates saadetes arvestada. Seniks aga head jälle kuulamist.