Esimene küsimus olekski nii. Kas on meeles veel esimene või üks esimesi meeldejäävamaid kohtumisi Johannes Vares-Barbarus, aga päris esimene vist oli nagunii luule kaudu või oli kohe vahetu? Kui see küsimus, et minule on, siis oleks mul sel puhul niisuguse asjaolusid märkida Johannes Vares-Barbaruse ka sidus mind tema elu viimase kuue seitsme aasta kestel kõige tihedam suhtlemine mis peagi kujunes lähedaseks sõpruseks ja püsis nii tema surmani 1946. Selline vahekord algas meil 1940. aasta suvel. Kuid Vares-Barbaruse nimi ulatus minu vaimsele vaate piirile juba kolm aastakümmet enne seda. Õppides 1910 11. Õppeaastal Tartu Õpetajate seminaris, lugesin Barbaruse esimesi luuletusi äsja ilmunud Noor-Eesti ajakirjas. Mäletan, et need ei avad minusse siiski kuigi sügavat muljet. Mõni aasta hiljem ini puutusin Barbaruse luuletustega kokku juba lähemalt. 1915 16. Toimetasin ma noore üliõpilasena Noor-Eesti poolt väljaantavat ajakirja vabasega. Ajakiri kannatas sõjaolude tõttu mitmesuguste suurte raskuste all. Suur puudus oli ka kaastööst. Iga vähegi sobiv saadetis autoritelt tekitas rõõmu ja tundus sageli lausa Maasik Marianna käimasoleva sõja mõrudas hämaruses. Nii oli mõnusaks üllatuseks ka Barbaruse poolt tegevast sõjaväest vabasõnale saadetud paar luuletust. Need luuletused ajakirjas siiski ilmunud. Nad kuulusid selliste hulka nagu teisedki autori tolleaegsed luuletused mis nägid maailmavalgust tema kolmes esimeses luuletuste kogus. Hiljeveni oli autol teatavasti isegi neist niivõrd pettunud, et ta need jättis nõukogude aegses kordus trükkidest välja, märkides nende puhul, et nad olnud näpuharjutuseks ja katsetamiseks. Aga kas ka nendest võis juba natukene nii lugeda hat barbrust huvitasid kanist ühiskondlikud küsimused tema kuidagi noh, ega ta vist vaheni terava sõnaga poliitilise suuna mõttes. Nagu hellimini Barbaruse, sest peame, huvitas teda ühiskondlikud ja poliitilised probleemid juba tol ajal ja veel pareminigi väga tõsiselt. Aga mul ei ole meelde jäänud, et need luuletused, mis ta saatis, siis vabasõnale seda suurt ühiskondlik-poliitilist huvi, mis temal oli omane, oleks kajastanud. Ja siis teie võib-olla ka ma esitan küsimuse Sandra veel, kas teil, seltsimees Andresen, oli ka esimene kokkupuutumine nii-öelda kirjanduse luule kaudu või oli vahetu vahe esimene ja muidugi varem volitada luulet luulet lugenud olin kirjutanud ka ta vahekordadest, mis ilmus ta siis 22 arvustuse, siis puutusin alles kokku 23. aastal temaga Pärnus väga rääkida, edasi. Mina olin muidugi temast kümmekond aastat noorem ja Selle esimesel kokkupuutumisel tekkis väga huvitav kontakt. Käisime mõne muu unustamatu tuttava koos jäär margi olukorras palaganis ja õhtul istusin tema juures. Ma pean seda 23. aasta suvepäeva esimeseks tutvumiseks. Mitte ainult vormiliselt, vaid sellest ajast peale tekkis kirjavahetusi. Ja ikka vahetevahel kokkupuutumisi. 20.-te aastate jooksul oli meil võrdlemisi suur kirjavahetus juba olemas. Aga kolmekümnendatel aastatel, see arenes edasi ka natukene muudele aladele. Well professor kruus oli, meil on vahetu kokkupuutumine. Isiklikult tuttavaks Tarbarusega sain maa 1900 19. aastal kui ta Narvas, kus ta oli sõjaväearstiks, külastas Tallinnat. See toimis nõndanimetatud Siuru last sagedate kohtumiste paigas Lindeni kohvikus Narva maantee alguses Barbarus kandis, mäletan siis sõjaväe mundrid oli jässakas uljas ja üritlik. Kohtusin Tarbarusega järgmistel kuudel veel paaril korral Tallinnas, mida ta külastas oma Narva Narvas töötamise perioodil. Kord oli tal kaasas väikekasvuline kõhetu naine. Ta oli pärit Narvast, kus Barbarus oli temaga abiellunud. Teda hüüti tutvuskonnas jõudsuks. Milline hüüdnimi oli talle mehe poolt pandud? Ta näis olevat arukas ja oma mehe suhtes mõjukas. Oli nagu mõnevõrra ise kaski. Säutsu lähemalt tundma õppisin alles Killimini. Ja kas nüüd nende esimeste tutvuste põhjal millise mulje need jätsid? Teatavasti sellest räägib kirjanik Johannes Semper, oma mälestustes sai ta juba koolipõlves hüüdnime ladina keele õpetajalt Barbarus ja sadada kasutas hiljem oma luuletaja pseudonüümi. Kuidas ta teile tundus? Isiklikult mina ei mäleta, et mina teda kunagi oleksin valeks Pariisiks nimetanud maha arvatud ehk mõnes ametlikus tekstis hiljem. Ikka Barbarus oli tema tavaline nimi ja minule on see väga huvitav, et esimesest päevast peale tekkis hästi sügav kontakt ja asse oma luules. Väljastumus oli terav ja sellest nagu barbrofon metsik, tahumatu järsk, kuidas inimesena alguses mulje. Siin oli mõni sugune kontrast olemas kui täpid esimesel ettekande õhtul Tallinna kommertskoolis, see pidi olema kahekümneis väelastel lõpus tuli kord Barbarus välja varem palunud näinud ümarik ja tujuline ja loe poeemi vajadusest näkku süllata. Väga teravate sõnadega, kuid pehme häälega muheda ja muigama näoga. Ja see vist temale iseloomulik oligi, eks ole. Inimesena, inimesena oli ta võimatu. Muuga ta, ta võis kõnelda väga koduselt ja niisugust teravat joont, nagu ta luules avaldub eriti varasemas luules, seda ei olnud näosega hääles, kuidagimäega. Ja ka. Ütelda kogu käitumises ei olnud ta kunagi seda. Ja alati tundus tema Barbaruse nimi kuidagiviisi nagu veidralt ja kontrastsemalt tema ole kui ja tema esinemise suhtes kostvana. Jah, aga luules ja ka selles ütleme, tema poliitilises palges võib-olla Louise läbi selles mõttes, ega ta kompromisse juba algusest peale tunnistunutest see, tema, tema luule terav joon, nagu see eriti kahekümnendail aastail 30.-te aastate alguses avaldub, see muidugi oli tema tema iseloomu, tema tema maailmavaate väga terav väljendus ja mina kuulun nende hulka, kes seda osa tema luulest ka väga kõrgelt hindavad. Nii, ja siis edasi. Kuidas teie kokkupuuted arenesid? Professor kruusnet? Teadmine pärast need esimesi tutvusi, mis ma nimetasin Farbadusega mulle rea järgnevate aastate kestel just otsest kontakti temaga suuremas ulatuses ei olnud, võiks ütelda, et see kontakt oli üldiselt siiski hõreya juhuslik. Meie vahe lei, arenenud kestvat kirjavahetus. Meie huvisõnad liikusid, järgnesid mitmeti eri teid pidi ja olime ka. Oma kaugustad üksteisest üksteisele, mitte lähedal. Mina omalt poolt muidugi jälgisin Barbaruse trükisõnalisi avaldusi nii luules kui proosas. Mulle meeldis, et luuletaja oli lahti saanud temale paremini omasest kunstlikust, konstrukt konstruktivist mist. Hullem peab ütlema ei meeldinud nii nagu seltsimees Andrei siin just see küll see joon, tema luuletoodangus. Luuletaja oli astunud, mulle näis, kui ta mulle eriti hakkas meeldima, aga kirjamehena kindlalt kahe jalaga keset elu hõõgus otsinguid progressi ja humanismi teedel. Mulle meeldis mehine heitlus kildkondliku kultuurikapi Kultuurkapitalipoliitika vastu. Veel rohkem tema selgesõnaline võitlus fašismi vastu. Samuti tema siiras seisukohavõtt Hispaania kodusõjaküsimus ja veel palju muud. Ja vist selles küsimuses kuivab barbarosast, varasparborsast kasvab rohkem ühiskondlik võitleja alguses võib-olla ainult luule kaudu, avaldas protestija artiklites. Aga fašismiperioodil, kui fašist võitis Saksamaal sellel perioodil tema tegevus juba rohkem ühiskondlikus liinis salvestele, seltsimees Andresen juba tuttava periood ja Barbarus oli Barbaruse, oli orgaaniliselt igasugune reaktsioon vastuvõtmatu, aga eriti fašism. Seal, ta ei suutnud rahulikult pealt vaadata. Eesti fašismivastane võitlus seon Barbaruse nimega väga lähedalt seotud, see oli üldiselt tuttav, ma ei taha enam sealjuures peatuda, kuigi palju, aga 33.-st aastast alates eriti Barbaruse osa fašismivastases võitluses selle kõigis vormides. Mis ulatab ka töölisklassi ühisrinde liikumiseni? See on, see peaks olema tuttav. Ega võib-olla mõnd episoodi ole mälest sellest vä? Olgu see kõigepealt brošüüri vastutusrikas vastutusrikkal ajal Ühenduses. Tema demonstratsiooni üritus kirjanike poolt fašismi vastu, aga siit pääle juba juba. Hispaania võitlustega ühenduses tema trükis ehk on avaldanud see kõige rohkem avaldumise kõige rohkem brošüüri stania tules näol aga sisemise reaktsiooni vastu. Niisugused. Üritused nagu ring, esimene, kus tema artikkel oli juhtival kohal ja palju teisi asju, kõnelemata sellest õhutusest sellest toetusest, mida tema poolt oli teistel. Organisme küsimus kodanlikul kodanliku diktatuuriperioodil ju ares Barbarus külastas kahel korral Nõukogude Liitu. Kas teil oli isiklikult jutuajamisi pärast tema tagasi saabast muljest sinna või midagi taolist? 10 kaheksanda aasta Räis Tolstoi pidustuste puhul? See tähendas Barbaruse esmajoones Nõukogude kirjelduse. Kaasatoomist ja sellega laiemalt tutvumist. Sealt alates kasutasin mina rohkest tema raamatuid, mis ta oli toonud kaasa tutvusin eriti Nõukogude luulega millele Barbarus palju tähelepanu pööras. Ja nii ka 35. aasta reis, see oli esmajoones kirjanduslik reis. Ja muidugi teada, et kuulsad lendsõnad nagu Leningrad on aknaks, kustkaudu Euroopa vaatab nõukogude liitu ja nõnda edasi. Need olid natuke sügavama tähendusega koenglenud sõnad. Nii palju, kui minul oli kokkupuuteid Tarbadusega otseselt ja isiklikult 20. ja 30. aastal siis meenub, et need toimusid peamiselt Pärnus, Barbaruse kodulinnas ja töökohas. Mul tuli üsna mitmel puhul külastada seda linna seoses ajaloolise algallikaainesse kogumisega oma uurimuste jaoks kui ka õpetajate suvekursustega, mida tol ajal peeti sageli Pärnus ja kus ka mina olin korduvalt lektor. Külastasin siis korduvalt ka Barbaruse kodu ja tegime koos ka pikemaid jalutuskäike mererannas ja pargis. Viisin neilt külastusilt ja käikudelt alati kaasa sügava sisemise rahuldustunde head mõtted ja meenutused võiks ütelda õilsam eilsest pererahvast pingsate vaimsete otsingute õhkkonnas mis valitses nende majas pöördepunktiks minu vahekordade tihenemisele. Barbaruse käe tema abikaasaga kujunes 20 esimesse esimene juuni 1900 40. aastal mis sai teatavasti suureks pööripäevaks ka kogu meie rahva ajaloos. Võiksid meenutada pisut üksikasjalikumalt algust Tartu Ülikoolis, kus ma siis töötasin. Professorina oli parajasti alganud suvine vaheaeg. Kavatsesin kasutada seda võimalikult intensiivselt teaduslikuks uurimistööks. Selleks olingi asunud kevadel varakult valgemetsa asja jõe ääres, umbes 40 kilomeetrit kagu pool Tartut. Olin siia kaasa võtnud välja kirjutised allikmaterjalidest, mille najal olin koostamas Eesti rahvusliku liikumise ajalugu. 19. sajandi teisel poolel. Siia toodigi mulle 21. juunil lõuna eel umbes kilomeeter eemal asuvast paigakese kauplusest sõna, et astuksin telefoni teel kiires korras ühendusse oma naisega Tartus Telefoni kaudu kuulsingi naiselt, et Tallinnast oli helistanud Joan Johannes Vares-Barbarus kes oli informeerinud pealinnas äsja toimunud sündmustest ja teatanud, et seal olevat kujunenud kindel otsus moodustada kõige kiiremas korras uus vabariigi valitsus. Mina olevad ette nähtud selle pea selles peaministri asetäitjana. Oma seisukohast selles küsimuses pidin ma võimalikult kohe teatama barbarlusele Tallinna tema korterisse. Nii et ühesõnaga kavatsesite kirjutada uurimust 19. sajandi teise poole kohta ja pidid teise 20. sajandil ajalugu tegema minema loovate, panete. Juhtus nii juhtus nii. Ma räägiksin siis veel edasi, kuidas lähemalt toimus. Telefoniühenduse Tallinnaga sain ma üsna kiiresti. Barbarust ennast ei olnud kodus. Telefoni juures oli Johannes Semper, kes ütles, nagu ta ise väljendas enese olevat suuris. Seoses. Sellega Semper andis Tallinna äsjaste sündmustest mõnevõrra üksikasjalikumat informatsiooni kinnitades sedagi, et vabariigi uus uue valitsuse moodustamisega olevat asjad kõigiti kiired. Ta teatas uue valitsuse. Kavandatud koosseis ütles sedagi, et mina olevat selles ettenähtud peaministri asetäitjana. Vastasin omalt poolt, et tervitan kõigiti uut valitsust. Ja et olen ka ise nõus astuma selle koosseisu, kui asja huvid seda nõuavad. Kas aga sobib mind määrata peaministri asetäitjaks, selle kohta avaldasin kahtlust ja palusin selle küsimuse otsustamine edasi lükata kuni minu saabumiseni Tallinna. Sama päeva õhtul. Tähendab, tegelikult toimus asi nii, et Vares, Barbarus, kellele anti valitsuse moodustamise ülesanne esitas ettepanekuna teie kandidatuuri asetäitja kohale, eks ole. Nagu ikka ta käib, nii see oli ja nii see oli. Ja nii edasi, kui need jutud Johannes Semperi Barbaruse korteris olid ära peetud võtsin veel kord ühendust oma naisega Tartus. Selgus, et ta oli vahepeal kokku leppinud ühe tuttava automehega, kes oli juba välja sõitnud valgemetsa. Saad viia Tartusse, kus pidin edasi sõitma raudteel Tallinna. Nii see kõik toimuski. Tartus kodunt läbi minnes jäi mul aga ainult mõned minutid. Jõudsin veel õigel ajal kell seitse tallu Tallinna lähtuvale rongile. See oli tolleaegses oludes kiirrong. Kell 11 õhtul astusin varis korterisse roosikrantsi praeguse Lauristini tänava. Barbaruse ja abikaasa säuts avades ukse, tõstis sõrme oma huultele. See oli märgiks, et peame vaikima. Selleks oli ka kõigiti põhjust, sest parajasti anti raadio kaudu edasi vabariigi valitsuse uus koosseis. Selles oli peaministri ja peaministriks Johannes Vares. Selle koosseisu kuulsin ma ka oma nime. Korteris olid ainult säuts. Nägu. Nii erutusest plekiline Johannes Semper, kes raadius oli äsja nimetatud, et uue valitsuse haridusministrina Semper säilitas temale omasel kombel välise rahu täielikult kõnelemise pragude vahelt helkis roki sti ärevust. Temaski. Barbaruse ise polnud esialgu kodus, ta saabus umbes poole tunni pärast. Meie küll ei embanud oma värsket peaministrit, kuid oma ühissuur ja veel polnud veel kellelgi põhjust varjata. Peagi tihenesid korteris helistused telefonis. Helistajate hulgas oli uue valitsuse ministreid ja mitmesugust muud rahvast. Siit ja sealt saabus ka teateid selle kohta, kuidas reageeriti uue valitsuse moodustamisele. Meil polnud siiski kuigi palju mahti arutada äsjaseid päevasündmusi ja nendega seoses olevat ülihuvid informatsiooni ees seisis pakiline ülesanne uue vabariigi valitsuse deklaratsiooni projekti koostamine. Tahtsime sellega rutata, et võimalikult kiiresti esitada see üldsusele. Deklaratsiooni projekti koostamine polnud muidugi mitte lihtne töö. Seda enam, et mitmed olulised probleemid meie edaspidise arengu perspektiivist polnud veel vajalikud. Selged ja täpsustatud. Hommikupoole ööd saime siiski vabariigi valitsuses esialgse projekti valmis. Kuidas teile need sündmused hakkasid õieti? Ju see oli 39. aastal, kui Vares Barbarus juba kolis Tallinna. Kas selle põhjuseks oli ka, et poliitilised sündmused hakkasid arenema? Ei, seda mõned küll arvanud, aga Barbaruse rooli kavatses juba mitu aega varem Tallinna kolida. Ta oli takistatud suliga kuludega ühenduses, vahepeal ähvardas arstipraktika vähesemaks jääda ja nii edasi, kuni ta kolm üheksal aastal riskeeris Žiguli, tema jänese elukorralduse küsimus, puhtaim. Ja ja siis need vahetult need sündmused, kuidas teie ellu Ma olin, olin natukene liikuvam sel ajal. Ma ei olnud eelmisel ööl mitte just maganud kolin olin vahepeal Narvas ära käinud osalt informatsiooni andmas vaatlemas, mida tehakse sisemaal ja jõudsin. Jõudsin vastu õhtut jällegi siia, sel ajal, kui seltsimees kruus varese korteris kuulis raadiot, kuulsin mina Kadriorus kodu koju minnes vahel valju hääl tahest sama teadet, et uus valitsus on juba ametisse. Aga teil juba siis varem oli varesega kahjude ajamisi sel teemal olnud teie valitsusse võtmise kohta vanadest plaanidest, mis ja valitsuse moodustamise kohta ja aga lühidalt küll, sest väga palju juttudeks tol ajal aega ei olnud, et öelge nii ja siis hakkas uus valitsus tööle võib-olla siis. Kas nüüd lähemalt valitsuse tegevusest tuleb meil nagunii veel teistes saadetes juttu aga niivõrd oleks küll nüüd hea meenutada kuivõrd see iseloomustaks peaministrit ja tema tegevust. Kui võiks ühte pisiasja mina, mina omalt poolt kartsinelt, vares ei ole kunagi noh, pärast arsti kohuseid organisatsioonis ülesandeid täitnud, et tema võib ehk kohmituks osutuda nii suure organisatsiooni kui vabariigi valitsusi juhtimisel. Vastupidi, oli väga üllatav, kuidas tema tööstiil valitsuse koosolekutel hakkas võluma Toompeaametnikke endist koosseisu hallist. Endastmõistetavalt nad olidki eelmise valitsuse ajal harjunud, et valitsuse koosolek kestab kella kolme-neljani öösel. Vares korraldas küll peaaegu iga päev valitsuse koosolekuid, kuid ikka tund või kaks me iialgi rohke. Seega paistab mulle, nagu ta oleks toonud uue kellavast stiili isegi nii kuiva asja valitsusse koos. Jah, ja seal siis ikkagi arutati sisulise praktilisi küsimusi, mitte et seal oleks nüüd tükk pekki. Ei kõnesid ei peetud. Ja võiks veel juurde lisada, et muidugi mõtteid avaldati palju kõikide küsimuste kohta, mis päevakorras oli ja mis vajasid arutamist. Kuid need mõtted, avaldused olid üldiselt väga lühidalt kontsentreeritud küsimuse tuuma pääle. Ja mina ei tea ka ütelda, millesse siis nüüd tuli, aga variasse teene oli kindlasti selles oluline, et just niisuguses asjalikus ja oma jaaguga nii kiires ja pisut ruttava stiilis need valitsuse koosolekud peeti. Tulemused olid igatahes head. Säilitati väga palju, väga palju aega, mis oli tarvis nagunii mitmesuguste detailsete küsimuste lahendamiseks igal valitsuse liikmel oma töökohas Moodustatud valitsuse. Koosseisu esimeseks tööpäeva aktiks võiks ollagi, võiks pidada järgis seda valitsuse deklaratsiooniprojekti koostamist, mis toimus ööl vastu kahtekümne teist juunit ja millega Ni Kustas laastus Me kuidagiviisi hakkama saime. See oli väga väherohkeima otsese projekti kirjutamine, mis iga ajalugu moodustavad. Seda ta muidugi oli, see seal seal taga oli, see oli projekti koostamine ja projekti koostamine, nagu me teame etendab ajaloolistes aktides sageli karda vägagi olulist osa. Nii või teisiti. Ja milline võis võib olla Varrese osa olla ka, kui küsimusi arutati, valitsus oli koos, eks teisedki valitsuse liikmed, ministrid ei olnud ju need elukutselised poliitikud olnud. Milline arutamise stiil. Kui koosolek oli ka lühikene, tulid asjaliku otsuse peale välja, kas tema oma oma arvamust kuidagi peale surus, tegi ta kokkuvõtte. Võib-olla natukene sellest, kas valitsuse koos siis muidugi oli suures enamikus praegune kõneleja, kaasa arvatud väga võhiklik ja see oli mingisugune uus uus tunne, mis praegu valitses Varbolevus ise. Koli tundma õppinud kõiki küsimusi, mida ükskõik kelle poolt algatati ja nimelt hellem selle vastu, kui vanade elukutseliste peaministrite juures juhtus tavaliselt nõnda, et nad õppisid alles koosolekul, asjasid sudu lasid endale teha. Ja selles mõttes tänu sellele ka läks siis kiiremini. Ja muidugi mõistagi nõudis muidugi suurt varasemalt tähendalt ja Barbaruse kui peaministri enesejuhtiv osa selle juures järgutav osa paari sõnaga. See oli ka alati märg. Ja ikkagi end ja vaimustus oli vist kõigil suur ja seda ka peaministrile endale ilmselt ega muidu ei oleks asjad kani läinud. Võib-olla et meil ei olnud kellelgi liiga palju aega lobissimiseks. Ja nii see oli, ma tahaksin veel seltsi visanud, reisinid täiendada Barbaruse osas valitsuse koosolekutepidamises. Selles mõttes, et ma nägin, kuidas algas Barbaruse tööpäev. See oli väga, tavaliselt väga hästi planeeritud. Ta tõusis hommiku varrakuti kella kuue paiku. Harva jõudis kella seitsmeni magada. Talle välja arvatud esimene kuu. Hiljemeni oli kombeks. Just luuletusi kirjutada hommikustel varastel tundidel aga esimesel kuul valitsuses ta minu tähelepanekutele seda küll ei teinud. Teie lasete, et tema juures trale Tartus. Mina elasin tema juures ja tema oli kaasa võtnud mitmesuguseid materjale, mida tema siis juba hommiku varakult Millega ta tutvus ja mis oli ettevalmistuseks vastavate küsimuste läbiviimisele, valitsuse koosolek? Selles mõttes oli tema niisugune metoodik kindel päevajaotus ja töö alati kasuks avaldas mõju ka valitsuse koosolekut pidamisele ja ühtlasi ka otsustele. Ma tahaksin. Ma arvan, et edaspidi vist oleks raadiovski mitmeti huvitav ja õpetlik kõnelda mitmesugustes külgedest varesetöös ja veres. Poolt juhitud valitsus valitsuste valitsuse osas. Pikemalt. 21.-st juunist peale järgnesid minu elus päevad, nädalad ja kuud ning lõpuks aastatki mis olid Johannes Vares-Barbarus ja tema perekonna suhtes kontaktide rohked ja kontaktide tihedad. Ma jäin kogu raha valitsuse ajaks elava Barbaruse perekonda. Seega juunist. Olles järgnevalt Tartu riikliku ülikooli rektoriks, tuli mul üsna palju sõita Tallinna vahet kus peatusin alati vares perekonnas. Suure isamaasõja päevil Nõukogude tagalas leidsin Tšeljabinskis esimese Ulvas jällegi Barbaruse juures hiljemini, samuti Moskvas. Kui ma 1944. aasta novembris seoses uuele tööle üleminekuga kolisin Tartust Tallinna kujunesid meievahelised kontaktid eriti tihedaks. Vahepealsel lahusoleku ja teineteisest eemal, linnades elamise ajal arenes veel küllalt sisu rohkem kirjavahetus ja ühtlasi kogunes mul üsna palju märkmeid, mis on seotud Tarbarusega. Kahjuks, aga pean ütlema, et need märkmed, samuti meie kirjavahetus Minu poolt saadetud kirjad säutsu kaudu tagasi oma valdusse hukkusid. Isikukultuse raskes olukorras. Allitanniest ruse isiku ja töökohta tema elu viimasel kuuel aastal. Kui mul elu ja tervist on, tahaksin seda allid ainest vähemalt osaliselt restaureerida oma kirja pandud mälestuste kaudu. Nad jätkavad. Ja need on mul igatahes kirjutamisel. Johannes Vares-Barbarus oli kindlasti Nõukogude Eesti suur riigimees ja ühiskonnategelane, lane ning silmapaistev kirjalik. Tulnud kodanliku ühiskonna uksest õhkkonnast. Ise omal ajal selle poolt mitmeti nakko nakatatud jõudis Barbarus sellest välja vee sotsialistliku ühiskonna loomise õilsale teedele. Ta jõudis sinna oma siirate, vaimsete otsingute, sihiteadlikku ja visa töö. Oma võluva ja võitma humanismi kaubajonn aka võitleja meele. Seejuures selle oskusliku aruka rakendamise kaudu. Johannes Vares-Barbarus ja püsima eesti rahva suure pöörde ajaloos. Temas lendub valgust ja soojust ka tulevastele põlvkondadele. Minu sooviks oleks, et Barbaruse. Sünnipäev ühtlasi oleks tõuke andjaks et me hoolitsesid hoolitseksime. Et see mälestus, mis meil on barbarusest, ei kahvatuks paid ta rikastuks ka meiepoolsete mälestuste kirjapanemisega ja värskeldamisega. Seoses Barbaruse silmapaistva isiksusega. Nii. Need hea meelega, võib-olla natukene veel mõningaid episoode, kas seltsimees Andresel või me saaks kasvõi siia vahele veel kleepida, muidu sellega oleks tore lõpetada. Palun. Lõbusas seltsimees kruus juba tähele panid. Barbaruse ei olnud pärast juunipööret aega jätkata oma senist elu tava nimelt hommikuti luuletusi kirjutada, seda ta oli vähemalt paarkümmend aastat teinud kell kuus üles tõustes asuda laua taha ja enne Muidu on järgmiselt palju huvitavaid ja meeldivaid mälestusi juunitöödest kogu järgnevatest aegadest kuid näib nagu Barbaruse tõmbamine. Riikliku riiklikule juhtivale kohale oleks temal need hommikused luuletamisel tunnid likvideerinud. Seda enam veel, kui ma hiljem ikka nägin teda öösiti kell kolm koosolekutel koju sõitvat, millal ta ei suutnud hommikul värskelt laua taha asuda. Eks ta muidugi sombusel ajal, aga nagu ka Barbaruse enda hinnang on ta ise. Ma ei mäleta, kus kohal nimetas, et ta on, tähendab luuletaja, arst, riigimees ta kõiki neid kolme elukutset hindas, muidugi hindas muidugi. Aga ta oli olemuselt luuletaja luuletaja, kes rakendas luulet ka ellu. Seda küll ja selles ja selles mõttes ikkagi tema teeneid siin ka alahinnata. Selles osas. Ja muidugi tema ei ole kirjutanud nii palju värsse viimasel eluotsal kui. Katsus omal kombel elu kujundada samadest printsiipidest, nagu ta luuletusi kirjutas. Raha valitsuse moodustamine juunis 1940 lõi temani päevakorra tavalise paremini kui päevakorra tõesti esialgu segi. Talle ei olnud juba muu tööülesannete täitmisega seoses enam võimalus sellises ulatuses anduda luuletuste kirjutamisele. Ja nagu ma märkisin esialgu vähemalt kell kuus üles tõustes, ei asendata Pegasuse ratsutama, vaid asus päris proosaliste elupaberite kallale ja nende ka seoses olevate küsimuste lahendamisele. Et pärast istungil kiiremini läheks ja kas või sellepärast? Siis aga temal oli siiski kõik aeg tahtmine ka selgi perioodil luude teda ma ei mäleta, kas tal midagi oleks esialgu, vähemalt esimestel kuudel olulist sellest välja tulnud. Hiljeviniaga Barbarus läks esimesel võimalusel jälle oma endise elustiili pääle tagasi päeva jahutisse juurde jäi püsima ja püüdis ikkagi jälle jälle hommikute hommikuti luuletada. Tagalas viisime läbi suure aktsiooni Jüriöö ülestõusu kuue 600. aastapäeva tähistamisega siis teatavasti ju ka Barbarus haaras. Mitmel puhul sule. Selle küsimusega seoses luuletuste Kirjutamiseks ja siis ma jällegi võisin konstanteerida seda, et Barbarus oli hommikut hakanud tegelema üsna paljude päevade jooksul just jälle üliJüriöö ülestõusu sündmust, sellega seotud tundmuste ja nähtuste formuleerimisega formuleerimisega luudes. Tõsine järgnevalt oli tal ju. Oli ta maha jätnud oma arsti kohustused, aga poliitigi ta tegelasena kujunenud. Eriti aktiivseks ja see vist küll tõusis temale sel perioodil nüüd esikohale, aga luuletamist. Luules kirjutamist ta siiski kuidagi jätnud ja esimesel võimalusel tuli see ikka ja jälle selle juurde tagasi. See oli kujunenud tema vere üheks omaduseks, mida ta realiseeris kuni üsna hauaelu. Lõpp. Ja eksvest tema enda kohta Oravel paremini maksvad need sõnad, mis ta kirjutas Sütiste mälestuseks ja mida sellise pealkirja panime väga oma saatele. Et kõik see, tema tegevus kokku, tema ühiskonnategelane, arst, luuletaja, kes elanud rahvale ideele ja kas read edasi. Et seda võib ka täiesti tema enda kohta kirjutada. Täies ulatuses täie suled. Barbarus oli suure sisemise aususega ausameelne töötaja kõigil aladel, mis ta nüüd enesele oli võtnud püüdis ta seda ausust ka kõigiti ellu viia.