Pika pillimehe põlve kestel on mängitud loendamatuid altuurasid ent üks pealegi tasuta haltuura on jäänud eriti meelde. 1944. aasta suvel oli osa äsja formeeritud kuuendast piirikaitse rügemendist enne rindele saatmist Tartus. Olin siis rügemendi orkestris. Ühel päeval tuli käsk saata neli meest mängima rügemendi ohvitseride ja Tartu ülikooli õppejõudude kohtumisele. Eesti vabariigi seadusliku riigivõimuorganite taastaja. Jüri Uluotsaga. Meile antud kellaajaks oli ametlik osa professor uluotsa kõne lõppenud. Keset saali oli pikk laud, mille ühes otsas istus aukülaline külgedel akadeemiline ja sõjaväeline seltskond. Meile oli saali nurka ka akna alla vaatega Emajõele kaetud väike laud. Mängisime noodita tuntud viise, mis parajasti pähe tulid. Peagi märkasime, et jutt suures lauas muutus üha valjemaks ja meile enam tähelepanu ei pööratud. Tegime siis tihti vaheaegu ja venitasin neid hästi pikaks. Ühel vaheajal astus juurde Ülikooli rektor professor Edgar Kant, et käes klaas viina. Nähes minu käes klarneti keele kaitseks mõeldud metall torukest võttis ta laualt väikese Karafini ja valas selle täis. Lõime kokku ja jõime põhjani, ent pidin lämbuma. Professor oli küllap eksikombel vananenud selle torukese sisse valest Karafinist äädikat. Suutsin siiski teha näo, et olin joonud viina. Et keegi enam muusikast ei huvitunud, kästi meil tõsta oma laud suure laua otsa. Ühed eesti mehed, kõik, professor Uluots, tollal juba tõsiselt haige oli keeldunud alkoholist ja lahkus peagi. Et lauas oli kaks vastandlikku poolust, mõistus ja sõjaline võim, puhkesid peagi vastastikused solvumised. Kuulsin, et rügemendi veterinaararstid tituleeritud tõpra tohtriks solva sai vastuseks tagalarotid, et mida me seal mängisime, ei mäleta, aga mida võib pakkuda kvartett, trompet, klarnet, tenorsaksofoni ja väike trumme. Vanu, kõigile tuttavaid viise ei muud.