Ikka ja jälle tuleb peale must masendus, kui mõelda neile vanema põlve muusikutele, kelle mängust, laulust või kõnest pole Eesti Raadio arhiivis, rääkimata fonoteegist, ühtki helijälge. Võtame Raimond Valgre, kui palju on järel neid, kes on kuulnud teda laulmas-mängimas? Voldemar Tammel ja Enn kand, vere suurepärased mustlasmuusikamängijad, improviseerivad Hansbeek, parim sõjaeelne džässi klarnet dist. Priit veebel, üks parimaid restorani pianisti. Seda loetelu võiks jätkata kaua ja ometi polnud nende eluajal võimatu neid lindistada. Vist arvati, et aega on teha muud pakilisemat. Eriti kahju on, et sellesse loetellu kuulub ka Leo Tauts, kes ometi töötas aastaid raadios nii saksa kui vene ajal. Kahjuks aga dirigendina. Tema kepiviibutuse pole jäänud lindile. Ta oli aga meie esimene 100 protsendine, tehniliselt piiramatu džässipianist. Klaverit mängis ta ole Klonstrumi bigbändis. Küsisin Lunstramilt, kas pole ehk temal jupikest Tautsi mängu. Kahjuks ei, vastas ta. Nii kuulemegi Tautsivaid saatjana näiteks Roland Pikhofi soolo paladele sissejuhatust mängimas ei muud. Ta tegi endale heli, plaadistamise aparatuuri, plaadistas näiteks Uuno Eltsi ja iseennast, aga kõik on kadunud. Muusikamuuseumis on mõned oma tehtud plaadid, aga seni pole mul õnnestunud kedagi ärgitada neid ümber võtma ja kuuldavaks tegema. Kardan, et minu kõrvad Neid ei kuulegi, aga lootus on, et kunagi tulevikus neid kuuldakse. Praegu saan aga siiski demonstreerida, kuidas Leo Tauts mängis kunagi 1945. aasta paiku, imiteerida mulle toonases Eesti raadio ajutises stuudios Tallinna merekoolis. Kuidas mängivad Tedi Wilson, Heinz tõukellington ja teised kuulsad džässi pianistid. Tegi neid täpselt järele. Ja täiesti tummaks jäin, kui ta mängis algusest lõpuni müüdlaks Louise Honky Tonk trein pluusi taolisele plaadilt maha kirjutanud ja ära õppinud. Siin mängib Miidlaks Louis, ent kujutlegem, et see on leotatud.