Plaani põgenik. Plaani põgenik. Plaadipõgenik on siis sügisel jälle uue hoo sisse saanud ja Jaanson siinpool ja mul on täna siis jällegi üks külaline nagu kevadel. Nii et saates on külaline, tema muusika ja saatejuht, kes püüab vähe vähesel määral vahele segada. Kui eelmisel hooajal rääkisime juttu soomlasega, kelle nimi on siis Risto uuriden siis nüüd on saatekülaliseks eestlane Saksamaalt, kes on ka seal sündinud, Andres Vainomaa teravnes. Tere. Sina ja Eesti. Need vist käivad kogu aeg kokku, sa oled seal sündinud Saksamaal? Ma olen Saksamaal sündinud küll aga eestlasena. Ja sa tunned ennast ka hingelt eestlasena nagu palju väliseestlased võib-olla rohkem kui kohalikud. Et te olete seal välismaal siis rohkem isamaalised kui siin meie kodueestlased ninad. No ega meist nii palju ei ole Saksamaal, et ikka peab kuidagi kokku hoidma ja et keel säiliks ka seal edasi. Aga seal on tütar, tütar räägib eesti keelt ka. Ja ikka kõva saksa aktsendiga ikka räägib küll. Eestisse tahab tulla iga aasta ja ikka jälle. Talle meeldib siin, jah, no kuidas saaks meeldida. Puhas loodus ja taltsutamist on õhk 14 aastane, plikal on see ikka ju väga vahva. Väga tore. No meie saate nimi on plaadipõgenik, kas ma ütlen õigesti, et et sinu vanemad olid paadipõgenikud? Nooliks praktilised, olid läkk, pidin mõlemad minema, ema läks kohe muide üheksa isa siis 41 ja isa oli Saksa sõjaväest ja siis sai raskesti pihta ja tuli siis haigla seal õppis mu ema tundma, kes, kes oli seal haiglas õena töötanud. Ja nii, ja nii nad siis tulid Saksamaale ja nagu, nagu paljudki, kes, kellel ei olnud võimalust siia jäädakse. Kust nad pärit olid siis, mis eesti osast ikka Lõuna-Eestist Tartu ja Tartumaalt. Ema oli Tartust, isa oli Tartumaalt. Nii et sulle siis, kui Eestis ringi rändavad, siis ikka see Lõuna-Eesti kõige kodusem muidugi, turvalisem paik. No see on niisugune müstiline asi, et kui ma esimest korda Lõuna-Eestisse sattusin see noh, ma esimest korda käisin Eestis juba mitu aastat tagasi. See oli 88 esmakordselt. Ja juba tol ajal ma salaja, kuigi see ei olnud eriti lootud, läksime sinna ja ma tundsin ennast väga kodune, et ma ei tea, kas see on geenides või kuidagi, aga ikka oli väga kodune tunne oli. No tänane saade on siis ikkagi rohkem selline muusika saadel. Hakkama siis tuttu rääkima muusikast, mida saad valinud saatesse, kõik on sinu oma lemmiklood, oma väljavalitut, sinu väikese laptop arvuti seest ja Need on siis need loobida, alati kuulan hea meelega? Jah, kusjuures väga raskeks tegid sa mulle, et ma pidin 10 lugu valima, sest lemmiklugusid on mul palju-palju rohkem, aga see on niukene, aktuaalne moment nagu kus, mida ma valisin uut, mis uus, uuesti on välja tullu, nüüd värskelt, aga ka väga vanad luud. Nii et siis hakkame pihta, mis siis, mis esimesena meile kuulata pakud? Rai kuuder on uue plaadi välja andnud nimega Chavez, Fravain, Chavez, ravinoli, Elleys selline koht, kus elasid latiinod ja hiinlased ja see sai maha lammutatud, et lei saaks kasvada. Aga sellega on ka üks väga omapärane muusika kaduma läinud ja raikuudel leidis selle jälle üles, tema on meister sellest hea muusika ülesleidmises. Ja spetsiaalselt see lugu on üks lugu. Noh, üks siin oleks kuulajatele üks küsimus, milline punt Eestist võiks seda küll mängida? Nad teevad nii kuulama loo ära ja siis vastame ise ka. Aastake. Tere. Naeru BF3 Teedo. Seal ära joonud. No ma arvan, et kuulajad said aru, et see ainumas punt võiks olla ansambel Kukerpillid, sul on selle ansambliga ka suhteid olnud? No nad on üks lemmikpultides minu arust üldse siin Eestis. Igaüks siin teab, mis tööd nad on ära teeninud Eesti rahvusmuusika heaks siin Eestis ja nad on väga-väga säärase stiili leidnud ja oma oma stiili leidnud, mis, mis mulle kohe algusest peale meeldis. Esimene plaat, mis ilmus seitsme kolm sattus kuidagi meie poole ja see võtnudki kuu aega, kui mul olid kõik laulud peas ja sai biodel lauldud. Ja need väliseestlased loogika kukerpille ikka laulsid igal pool need lood. Et see oli midagi, mis meid ühendas, kuigi me sest vastastikku ei teadnud Listki. Kukerpillid on jah üks legend eesti muusikas ja nad on ikkagi selles mõttes suurepärased ütleme, vanamehed eestlaste kohta nii-öelda, nad on suutnud üle 30 aasta vastu pidada, 72, esimene aprill, nad nii-öelda sündisid ühes telesaates, mille nimi oli Ervin Abeli sõu. Reklaamiklubi raames oli siis selline sõu ja siis sinna tulid siis noored kunstiakadeemia, Tolluaalses, ERKI tudengid kokku ja tegid väikese pilli looja, sealt see alguse saigi siiamaani siis. Jah, Toomas ja ja siis ka hiljem liitunud Aarne Aasma ja Vello Toomemets ja kes kõik sealt läbi on käinud muidugi, Indrek Kaldaga, temast räägime ka veel. Need Kukerpillid on sinu vaieldamatu lemmik, absoluutselt. Seal. Meil on väga palju häid muusikuid siin Eestis, aga ma arvan, et Kukerpillid on minu jaoks, on nad ikkagi ainulaadses? Panijale läheme, kuulame siis edasi, mis lugu see järgmine nendega samuti Kukerpillidele? Ei no nüüd ma valisin saksa muusika, sa rääkisid sellest, et me oleme plaadi põgenikud, eks, mis võtaks ka saad, kui oled üksinda saarel, eks. Ja see on üks lugu väga. Üks tuntumatest saksa rokimuusikutest, Marius Mülla Weston Haagen, kes on kaeva parasjagu vana, aga väga edukalt on tegutsenud ja tema tegi ühe plaadi üks 10 aastat tagasi ja selle loo nimi on lastud slim, las me elame. Elu ei ole üldse nii raske. Et kuulame siis seda optimistliku sõnumiga laulukest. Vaatan nimekirjas on, tuleks väga huvitav muusika, palav, ma tean sellest ka, kuna mul siin head tuttavad on olnud selle muusikapala sünni juures kunagi siis 90.-te alguses Von Krahli teater lavastas sellist etendust nagu Eesti pulm oli, jah, mängud, eesti mängud, pull ja eesti mängud, pulm ja siis selle etenduse tarbeks, siis tehti ka muusikat. Ja see muusika, ma võiksin öelda, et julgen öelda, et ei ole eriti üldse levinud siin Eestimaal. Aga nad sul on ta olemas. Miks just valgejänes? No mul mul meeldib see valgejänes sellepärast, kuna ta on, no esiteks koreograafia, ma nägin seda, ma nägin seda etendust Hamburgis, samal ajal. Ma nägin setu naise, sain nendega tuttavaks. Ja see valgejänes on selline, mis läheb nii hästi, ajab karvad püsti, mulda metsikus meeldib lihtsalt. Ta on selline nii oma väga-väga omapärane, aga väga, väga meeldiv. Kuulame siis seda varianti siis sellest loost, mida on kindlasti ka väga palju lauldud aga siis just konkreetselt sellest pulm etendusest ja ja selle muusika autoriks on siis Indrek Kalda, Toomas Lunge ja Peeter Jalakas. Kuulame valget jänest. Valgejänes vot ja nii edasi, lahe, eks ju, ja meil on see plaat ammu olemas ja see on nii vahva vahepeal kuulata. Ja see on siis selline nagu eesti rahvamuusika tänapäevases moodsas võtmes tehtud üheksakümnendatel. Et see etendus oli ka ju selline moodne, interaktiivne ja, aga. Ütleme sellele, kes Eesti ajalugu ei tea, nüüd kui seal Saksamaale etendusel nüüd paljust aru ei saada, ka minus on minusugusele, kes on Eesti ajalooga üles kasvanud ja eriti minevikuga ju oli siin väga fantastiline. Etenduses ta äratas tundeid ja muusika äratas muidugi ka tundeid. Ja mingi Kalevipoeg on iga igas meist eks natukene sisse jäänud. Nonii, läheme siis edasi, valgejänes on kuulatud. Ja nüüd on meil üks selline lugu, nüüd me teeme suure hüppe Austriasse loo selle loo, selle mehe leidsin ma üles tegelikult juhuslikult mitu aastat tagasi, mingi öö, kui ma ei saanud magada telekapult oli mul käes jama, siis kes on see läbiprogrammide ja siis äkki? Tavaliselt keegi ei vaata seda eriti ja seal oli mingi punt ja huvitav juudeldamine käis ja aga samas kitarr nuttis ja neli neli naist kõvasti Juudleldasid. Ja ma hakkasin jälgima, kurat, see oli põnev. No ja selgus, et tegemist oli Hubert fon Koizarnega. Üks väga-väga fantastiline muusika Austriast, kes väga edukalt paneb. No mitte päris rahvamuusika teeb sellist segu, ta võtab igalt poolt see, mis talle meeldib. Segab seda kõvasti Austriaga rahvamuusikaga ja teeb oma omad sorti muusikat. Ja armulaud jamast. Hilja õhtul ta meenutab, et nüüd ta tahaks olla Maardus sama juures väga armas lugu. Hubert folkoiseleni olen ma mänginud Secatoolis jahu ja ta on vist olnud edetabelites ka päris kõvasti, eks ütelda. Populaarne ta on populaarne ja tema, kui, kui mingi kontsert on või nii, siis on, tal on alati see on alati viimase kohani ära müüdud. Eriti hitti ta ei ole teinud, aga nagu paljud head muusikud, nendel pole vaja mingit hitti, nad elavad oma muusikas sellepärast kui nad on lihtsalt hea õnne järjekorras. Sul siis lõpuks ometi kukerpille. Ja, ja, ja tegelikult see ei ole üldse Kukerpillide nii-öelda kõige kukerpillilikum lugu. Sellepärast et kui öeldakse, et Kukerpillid, siis tuleb meelde, noh, pole sul tarvis teada, mida ma teen ja ja sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast ja, ja Kihnu neiu ja siis meri on, meri jääb, eks ju. Aga sul on üks teine lugu võetud, hoopiski võiks kolmas lugu. Mulle meeldivad ju pea kõik Kukerpillilugu on väga vähe, et kus ma ütleks, et saab kiiresti-kiiresti teist lugu peale panna. Aga see on niuke eriti eriti omapärane meeldiv lugu. Härra Toomemets tegi neid sõnu, tegi selle loo, ma arvan, ära pillimehe leib on selline. Väga armas ja väga noh ma ei teagi öelda, puudutab sind ka, puudutab meil ka, kui ma ei ole kindel pillimees, aga minu sõprus tutvus kõlas, on küllaltki neist, kes on, kes on käinud bioodel ja olen pidanud mängima poolüüdis ja noh, see on ikka karm eluga. Samas on ta jälle omaette, väga huvitav, ma arvan ja pillimehe leib ja Vello Toomemets on kirjutanud siis selle laulu ja teksti, kui ma ei eksi, on teinud leelo tungal muuseas. Ja tegi ja see oli üks selline legendaarne juhus kukele, hellitatud kuskilt soomemaalt ja ja, ja siis oli vaja sellele laulule sõnumi, siis laevareisi jooksul tegi siis leelo, tegin need sõnad. Et väga hea viis ja väga hästi tehtud samad ja kõik see kokku on üks pillimehe leib. Vot selline on siis pillimehe leib. Aga mis edasi saab? Pillimehel ei, ost läheb siis jällegi natukene Ameerika rahvusmuusika poole. Siin on nüüd üks lugu jällegi kuuderist. Ühest filmist. Lomora aidas on selle nimi, mis räägib sellest elust yanga yanga poegadest ja Jentsi poegadest, need olid omalajal bandiidid Ameerikas. Ja see film näitab natukene reaalsemalt, mis seal tegelikult toimus ja et nad said kõvemaks bandiitidega tehtud, nagu nad tegelikult olid ja kuidas ise sa satud kriminaalsesse. Ei ole muutnud tänapäevani tegelikult. Ja siin on kooli, anna polka ja Raikuuder ja Raiku tööriist on muusika. Tänane plaadi põgenik on siis Andres vaenuma ja tema on siis Hamburgist Saksamaalt. Ja palju sul üldse muusikat kodus on? Millise koguse season need 10 lugu välja valisid? Tegelikult see oli puht emotsioon, tähendab, mul on oma arvuti sisenev 1600 laule, mida ma võtan ikka kaasa ja saad sellest suurest valikus, on ikka noh, mõned mõned luud lihtsalt andmas süleajale. Sa ikka jälle kuuled ja meelega kuuled ja nendest ma tegin siis nagu. Aga seal on ka nahad, tänapäevane moodne, ajastakse MP3 mängija 1600 lugu ei ole mingi probleem sinna sisse panna ja väiksed kõrvaklapid külge ja ta oli ka igal pool kuulata, aga on sul need nii-öelda vinüülplaate ja makilinte ja neid on ka seal, kuidas saksa noor omal ajal siis muusikat nautis? No tol ajal oli muidugi vinüülplaat ja mul on nendest. Ma ei ole veel tahtnud neid ära visata ja vist ei tohigi, on umbes minu korjandus on umbes 1000 plaati, mis mul on uni üllis. Mida sa kuulad, kas sa Omaaegset Olav kop Villemit kuulsid? Kuulsime küll ja suure eduga ja ma otsin ühte vanad plaatlemast, aga kuskilt enam ei ole saadanevama, kangesti tahaks seda jälle kuulda. Mis selle plaadi nimi võiks olla, seda ma ei mäleta. Ma mäletan, et seal olid nagu Roonda suundurbuu ja sigaret, eks sellised selle plaadi nimi peaks olema vindilised, viisid sõna, tead seda ja mul on olemas need pärast oli väga tore. Isa raiskas. Et vaat, oleks ja oleks, oleks olemas olnud, siis oleks äkki isegi Olav kop Villemit palunud mängida oleks kuulunud su lemmikute hulka. Noh, ma, ma ei julge seda nüüd öelda, sest see on liiga kaua tagasi, et ma kuulsin, meil oli see plaat vanasse kodus, mu emal oli see ja seal oli plaadimängija jaoks väga-väga kallis asi ja meie lapsed ei tohtinud sinna ligi üksi minna, aga ma ikka salaja kuulsin kahetseda ja Kopwillem oleks nendest, keda ma väga armastasin kuulda. Kopwillem onu nüüdseks. Siiamaani on väga tore kuulata temal, et tema seda sõnumite teksti kupletistliku Kobleen tegelikult päevakajaline kunsti kunstiliik, aga, aga, aga tema Kobleed kui nüüd neid kuulata neid sõnu, siis on küll selline tunne, et täpselt need naljad ja need, see iroonia käib meie pihta, kes me praegu elame siin aastast 2005? Selles mulle jah, et see on tore kuulata just nimelt kopeediaid, sigaret ja ja punker ja nii edasi ja nii edasi ja kõik see väikekodanlus on säilinud meis. Aga läheme siis Kopwillem, Kopli ei kuula praegu me kuulame hoopis seda, mis sa oled valinud selliseks looks on pats. Järgmine lugu on nagu tervitus kõikide mu sõpradele, kes mind hästi teavad ja kes teavad siis ka seda lugu. Selle loo kohta kuulame kõigepealt ära, võib-olla Raikuuderist on jälle juttu. L. Vot see on selline lugu. Esiteks ta on väga magus, eks said aru saada ja see on tehtud. Mida Enders tegi, ma täpselt ei mäletagi, mitu aastat tagasi. Ja see lugu on selline, ükskõik minu eesti Saprases käis, mängisin talle nendele ette ja kõikidele kohe metsikult meeldis kohe ja igaüks tahtis koha tol ajal veel maki peale. Üks hea sõber, ma olen nimetanud nime, sai umbes kaheksa korda selle plaadi uuesti kopeerid, kuna ta oli siis jälle kuskile ära unustanud, aga jälle tahtis kangesti saada. Ja Kukerpillid tegid dubletti mulle vara eesti eesti tekstiga. See on mul alles kodus, see mul ei ole, mitte plaadiga kahjuks. Aga noh, ta on üks üks minu absoluutse lemmikluudest üldse. No sul seda nimekiri oli ka tore vaadata arvuti sees. Ja seal oled sa võtad kõik, tärnid olid juures viis tärni ja neli tärn, heakord peab majas olema saksa ornung. Vot seal on tore ja, ja see on raudselt viie tärni lugu, kes teab, see teab, et Ort nukk on minu kodu. Nii viiedele lugu, nii, aga läheme edasi oma muusikavalikuga, tähendab, mis oma sina oma muusikavaliku, mina oli seal midagi, mina siin vahepeal natukene räägin ja muusika on täna Andres, vaelume valida. No nüüd on üks pala, mida, mis tuleb Lõuna-Eestist ja Indreks nagu otsis üles Võru ja Võrumaa muusikat. Ja tegi seal ilusas Annalise plaadi. Sealjuures Me ootame, kanges täitsa teine plaat ometi ilmuks. Ja see lugu on selline, et kui ma Lõuna-Eestis seiklen oma autoga, sõidan seal läbi mägestiku ja kruusateel ja siis kuulen seda lugu, see on, see on nii, et aru saada, et see lugu tuleb sealkandis ja seal niukene kodune lugu nagu kõigile Lõuna-Eestist. Et Sa lihtsalt vahva ja selja, kes mängib seal pilli, mängib säraga nii osavalt, et noh, ma olen seda nüüd killas 10000 korda kuulnud, aga ei väsi kuulamast. See Uku oru valss, selja Roosem lõõtsamängija Indrek Kalda viiulimäng, see sobib nagu Lõuna-Eestiga täpselt kokku. No see lugu ise ja see on nagu pusle üks õige koha ja nad väga osavalt panevad seda. No need siis praegusel hetkel tervitame siis kõiki lõunaeestlasi selle looga, mille nimi on uku. Horvaatias oli kuulatud ja mis edasi? See lugu nüüd või selle, selle pundi ma leidsin üle tänu uuema sõbra, keda kohtus on mõni aasta tagasi sõbraks saanud nagu, ja tema soovitas, mul väga kuulis minu maitsed ja mis ma kuuluv, võtku omale kord ette seda Soome punti värtinad. Kuigi maa ja soome keelt eriti ei valva. Kui mitte öelda, et ma ei saa tuhkagi aru siis muusika läks kohe väga peale ja see lugu, mis nüüd tuleb, ongi niisugune vahva ja no ta on, ta on nii, saad Ida-Soomes, kui ma olen aru saanud ja see on juba karjalast just ja, ja noh, see on, see rahvas on meile ju väga ligi sama saatusega rahvas. Ja püüa lugeda misse. Nii nagu mina saan siis nende nende tähtedest aru, on selle loo nimi küllavjota uuta, kuuta, vööni kellauada. Uudo Kuuda. Nonii, tähekava soome keelt nüüd enam ei viitsi ära õppida. Nagu sa seal natukene saaksid äri teha, siis varvas varsti selge, aga äri äriks, aga miks mitte loomulikult, aga mulle Hollandi soomlased väga sümpaatsed never say never või minutit ka soome keele ära kuulama ansamblit värtina. See oli siis värtina ja meil on üks lugu, jäävad ka ja selle koha peal tahaksin väga tänada, et sa leidsid aega oma kiirest päevased tulla siia oma muusikalisi soove. Mina tänan võimaluse eest siin esitada muusikat, millest mina arvan, et ta on ilus ja eriti. Seda ka oma sõpradele ette mängida korra, millal seda võimalust juba? Jah, et selle koha peal, siis tervitame kõiki. Keegi, keda ma tean siin ja kes keda ma austan ja tunnen ja armastan sind. Ja mis see viimane lugu meil oleks? Nüüd natuke vahele ja, ja kõik see muusika, mis me läänes kuulsime millegagi nagu üles kasvanud ja see lugu nüüd annaks Bob Dylani lugu. Ja kureid tegi selle loo ära, kreetvaldajad oli mega pend. Leist kelle kontserdid vaes kestsid viis-kuus tundi enam, mängisid õelu ühe tunniga veini. Ja eriti hästi õnnestunud on siin sooluv näo beibi bluus. Nii et see lugu jääb meie saadet lõpetama ja aitäh, Andres, ja kohtume mõni teinekord jällegi aitäh.