Tere päevast, hea kuulaja, oled häälestanud oma raadiovastuvõtja sellele kanalile, kust tuleb eetrisse just sel kellaajal selline saade nagu gurmaanid. Ja tänaseks ooperigurmaanide külaliseks on üks Estonia noorema põlvkonna juhtivatest sotsialistidest Priit Volmer kes on pass, nii et täna hakata siin päris kõvasti kuuluma bassihäält, sest et mina olen ise ka bass, härra liidist. Tere tulemast, Priit. Tere. Tere. Ja On sul endal mingisugune teooria, et kuidas need inimestel need hääleliigid üldse tekivad, et miks sinust pass on saanud, sa oled pikka kasvu ja ja, ja passid siuksed pikad ja, ja, ja. Paksud jah või siis pikad ja peenikesed. Ma arvasin, et pass ongi kahte sorti, kes on tõesti paksud, aga aga millegipärast ei ole tenorid, et tõsta, nende häälepaelad on väga-väga pikad sattunud looduse poolt, teevad madalat häält. Need on siis sellised niinimetatud saksa bassid, kes ongi pikad ja peenikesed, siuksed vibalikud ja ma jään siis nagu nagu. Saksa passide kategooriasse oled sa ise oma hääleliigaga rahul? Jah, muidugi olen, muidugi olen rahul. Sest ma olen, ma olen selline tenorid, ma loodan, ei kuule, aga madal mehehääl on ikka selline. Mehe hääl ja ka need, need rollid mis on siis heliloojad passidele kirjutanud. Need on meelt, seda, et eks me jõuame tänase saate jooksul kindlasti nendest rollidest rääkida, mida sina oled teinud ja ka nendest, mida sa veel unistad teha. Et kas need ei ole nagu sellist. Kui tenor on alati selline noor säravarmastaja, siis pass on kas selline isa tüüp või või, või mõni vaimulik või, või, või, või on ta päris paha mees. Nojah, sellega küll selline lugu, et ütleme, bassid üldse alla 40 poisikesed räägitakse jaa, jaa, saavutab oma küpsuse tõesti peale neljakümnendat eluaastat ja siis neile sattunud tõesti isade ja kurjade, vanameeste ja, ja kuningate kuningate rollis, et selliseid mängulisi noore bassiroll ei ole, ei ole väga palju. Mõned siiski on näiteks Leporelveks, aga aga seal ka on alati passi, lauljal peab bassilaulja peab täitma alati siis kas teenri rolli või või mõrtsukat isandat, nagu väga selles eas isa mängida. No sa mainisid ära Leporello, mis on kindlasti üks sinu senise siis karjääri või sinu arengu üks selliseid tipprolle olnud paljude passide unistus ja ja sellest ohtras plaadi materjalist, mille sa oled siia täna meile stuudiosse kaasa toonud, oled sa vist ma ei tea, kas siis teadlikult või alateadlikult valinud just oma oma siis eeskujusid, oma lemmikpass, et äkki põhjendad, et kohe hakkame kuulama Borellaariat, et miks just see Ja see esitas, tema nimi on Samuel Remey, kes on siis tõesti maailmalavade nimi alaliselt vist metropolitoni solist, aga käib ka üle üle maailma igal pool laulmas. Ja tema puhul hämmastav asi, et tavaliselt kui bassid näiteks eriti vene passid, et nad on niikuinii looduse poolt madalam, sellega nad teevad oma oma häält veel veel madalamaks ja veel selliseks tumedamaks, aga aga tema, tema on hämmastav, hämmastav laulja selles suhtes, et kui sa ütleme, põhiliselt laulab Philipi või suuringvisiitorid, siis siis väga edukalt interpreteerib taga Mozartit näiteks Leporellot ja need selles suhtes tehnika on küll üks, aga, aga aga et leida madalam hääl, et leiaks sellise kerguse, Mozarti jaoks on, see on väga hea, hea kuulda. Jaa, Leporellaari ongi siis selline registriaaria ühelt poolt, mis räägib siis sellest registrist, mida Leporello peab oma isanda nii eest, kus ta on need kõik tema vallutused kirja pandud. Ja teiselt poolt saame siis ka nautida suurepärast passiregistrit, kuulame. Nii kõlas siis registriaaria Wolfgang Amadeus Mozarti ooperist Don Giovanni ja kuna sa oled ise seda rolli laulnud, siis küsiksin hoopis teise nurga alt. Oleme sinuga koos ka ju analüüsinud nii seda rolli kui seda ooperit tervikuna, lepp funktsiooni selles selles ooperis aga, aga ütle, kas kas olla nüüd, ütleme? Ühe sellise naistekütiteenija on sinus tekitavad ka sellist väikest kadedust, et tahtnuks ise äkki olla olla see, kes, kellel oleks selline register nii-öelda ette näidata. Räägime ikka rollist ja ja see Lepurjelluja, don Johnny suhe on seal hämmastab ja mina, ja kui mina seda etendust endis, mina tõlgendan seda niimoodi, et nad on tegelikult ikkagi sõbrad. Ja Leporello ei kiida seda heaks, mis Don Giovanni teeb aga siiski ta nagu alandlik koer talle igale poole järgneb. Ja kui Don Giovanni lõpus põrgusse läheb, siis ta tõesti siiralt palub, et isand palun kahetsen pattu, et tõesti, palun kahetseb pattu. Aga kuna ta on Jonny, on selline jäärapäine ja kutsub, ma ei tea, kõik kurjad kõik endaga võitlusesse, siis, siis mis mina tõlgin? Tegelikult testib, temal nutab selle selle, sel ajal, kui, kui ei ei, ei kahetse. Mingil määral ta tõesti imetleb seda Johnnyt, et noh, mis seal siis on, et mees tuleb ja järjest võtab neid naised. Muidugi relv võiks ju ka selline mõnu olla või menu olla, vabandust. Aga see väljub kontrolli all. Ta läheb välja ja, ja. Sa rääkisid siin patust ega meid, ooperi inimesi sageli ka ilmselt peetakse pisut patusteks selles mõttes, et me niivõrd veidra valdkonnaga tegeleme. Teades põgusalt sinu tausta, tean, et su ema on doktor ja isa on ka eluaegne teatrimees, et kuidas sina üldse ooperi juurde sattusid? Mina sattusin tegelikult puhtjuhuslikult lani, nad räägivad kõik, jah, aga, aga see tõesti niimoodi oli teatri juurde teatriteatriga olema seotud olnud lapsest lapsepõlvest saati, aga aga mitte muusikateatriga. Olgugi, et mul vana tema isapoolne vanaema ja kasuvanaisa on kõik töötanud muusikateatris vanaema operetiprimadonna kasuvanaisa Viktor Taimre Vanemuise paritonina mingit aega ja isa samuti laulis Vanemuise kooris ja ja tegi ka seal väikseid rolle, aga mina sündisin, olid, olid vanaema vanaisa juba ära surnud ja isa töötas juba Pärnu Endla teatris. Lapsepõlves ma olen seotud just nimelt sõnateatri draamateatriga. Eks see pisik lavale pääsemise pisik on sealt külge jäänud, aga ma poleks elu sees uskunud, et mina minust võib saada laulja näiteks mäletan väga lapsepõlves, et meil oleks kodus väga palju ooperit, kuulata üldse muusikat. Ma usun, et isal võib-olla oli mingil ajal lihtsalt sellest muusikateatrist kõrini. Aastasest saati olen ma lava kõrval kõiki Pärnu Endla etendusi vaatamas käinud ja ja sealt tekkis selline mõte, et kui kooli ära lõpetanud, taksoga näitlejaks saada ja mul on kaks korda elus seda sügavalt mõelnud, et minna lavakunstikateedrisse, kuid ma ei ole kordagi sinna kohale läinud. Sattusin laulmise juurde. Ja minu arust veel parem valik, et ma nagu ei kahetse pead sa ennast pärnakaks või tartlaseks, hetkel oled sa loomulikult tallinlane? Jah, sellega. Ja selline lugu, et ma olen nagu eesti internatsionaal, et ma ei teagi nüüd täpselt praegu on mu kodu raudselt Tallinnas ja ma tunnen ennast tallinlasena sellepärast et Tartus on mul vend, elab, kelle juures ma käin siis külas, aga endal mul enam Tartus kodu ei ole, et siis ma nagu tartlasena ja nad ei tunne Pärnu selle elab praegu ema. Ja iga suvi ma käin Pärnus, aga, aga, aga seda ka ainult suviti. Magan tulles laulmise juurde tagasi. Sellega nendega on tegelikult päris tore lugu. Et kui ma lõpetasin keskkooli ära paralleelselt käisin laste muusikakoolis, õppisin igasuguseid erinevaid instrumente ja lõpetasin mõlemad koolid. Läksin ka mina sinna, et viia oma paberid sisse ja teha sisseastumiseksamid, kui ema ükskord ütles, et kuule poiss, nüüd seal tõesti jätad selle muusika tegemise sinnapaika või ütles, et jah, et aitab küll, et ma võin veel saksofoni mängida kuskil, aga üldiselt ma enam ei, ei taha. Siis ta tegi mul üks hommik ühe korraliku peapesu ja saatis mind Elleri kooli. Jah. Ta saatis mind hommikul, aga ma sattusin sinna kell viis alles kohale. Ainuke inimene, kellel on seal kätte sai. Meil oli noodikogu juhataja, kelle käest küsisin siis, et tervist, et kas teil midagi seal õppida saab, et noh, näiteks saksofoni. Noodikogu juhataja ütles, et vaadake normis, kus te enne olite? Saksofoni, sisseastumiseksamid on juba nädal aega tagasi ära olnud. Küsisin, et mida teil siis õppida saab. Laulmist viisi peate, mõtlesin, et pean, samal ajal tegin bändi ja mängisin, Kitre. Öeldi, et tulge hommikul kella üheksa, kohale. Läksin siis hommikul emale-isale ei ütelnud, läksin siis hommikul kohale, võtsime, kirjutasin paberilehe peale kahe laulusõnad. Üks oli viimsest reliikesse, üks mees riiulist taevaliku õiglust. Ja teine oli üks Marko Matvere repertuaarist üks rahvalik laul. Kirjutasin sõnad üles, lähen sinna ukse taha ja siis esimest korda ma kuulsin või teadvustasin, et kuhu ma sattunud olen. Kui ma kuulsin ukse taha, et kuidas keegi laulis Naapoli laulukest niimoodi klaverisaatega siukese ooperliku häälega, siis ma vaatasin, oi pagan, nüüd olen suppi siis. Ja läksin sinna sisse peale, juhataja veel saatis kuulmise järgi. Modi klaveril mu lood ära ja nii ma sinna sisse sain. Tulin koju, ütlesin teate, et nüüd ma hakkan laulmist õppima. Isa hakkas juukseid kakkuma, ema tegi siukse kohmetult näo ette. Ja, ja siin ma siis nüüd olen. Sa ei kahetse ja loodetavalt ja me, me keegi ei kahetsed, et sa tõesti sellise eriala oled endale valinud, sellepärast et sinuga on meeldiv koostööd teha, oled lavaline liikuv, lahtise mõtlemisega ja ja jumal on sind õnnistanud ka suurepärase häälega. Ja kui nüüd jätkata meie, meil on ikkagi muusikasaadet jätkata nii-öelda muusikanäidetega, siis on sul ohtralt siin Mozartit kaasas, et kas see autor on sinu nagu hetke kirg või, või on sul mõned hääd sõnad öelda, Wolfgang Amadeus. Kuna mu viimane suur roll oli tõesti Leporello, siis siis ma Mozart tõesti praegu nagu sobib häälele noorele lauljal lauljale on tegelikult Mozart nagu kõige parem arengu seisukohast, et seal ei ole. Seal ei ole väga suur orkester ja seal saad testituur, ütleme, partiid ei ole niivõrd nõudlikud, aga mitte väga suure ulatusega, et näiteks kui Philip ma ei tea, hakkab kaks oktavit laulma vahepeal, siis läheb see asi nii hull, ei ole. Ja Mozart on imeilusaid teoseid kirjutanud kuigi originaalset, aga ma tahaksin just üks minu lemmikansambleid on. On ooperis nimega võluflööt pärit ja midagi see. Nii et see muusika kõlab nii lihtsalt ja kõik lihtne ongi. Geniaalne. Ja siin selles kvintetis laulavad siis papogeeno ja tamino ja, ja kolm daami. Kuna meil soololaule kõlab selles saates rohkem siis veel, et võlu Freudist saame siis kuulata ühte sellist lustakat ja väga vaimukat ansamblit. Toonast. Targem. No Tartu on asja Läbi ja anti siis Tallinna. Hea raadiokuulaja oled häälestunud oma vastuvõtja ooperigurmaanide lainele ja minu külaliseks täna on Priit Volmer Eesti siis Estonia rahvusooperi noor bass ja oleme siin Priiduga juttu saanud, sellest elukutsest oli üks kunagi üks suur teatri teatri autoriteet, kes ka ühes sinu kodulinnas ehk siis Tartus tegutses ja, ja tal oli lauljate kohta üks selline väljend, mis ei kõlanud just eriti hästi, nimelt ta nimetas neid idiootideks. Ja sa ilmselt tead, kellest on jutt, legendaarne ird mees. Huvitav, mis pani teda lauljate puhul niimoodi arvama ja, ja kas sina ja su kolleegid, et kas te olete siis nüüd vokaal, idioodid? Irdist ma väga palju, väga palju ei oska rääkida, nähtavasti ird armastas võib-olla draama, sõnalavastus rohkematele kune Vanemuine on selline kombina, VAT teater, kus on üks tants, laul ja sõna siis siis nähtavasti ta ta jah ei armastanud, aga lauljaid võib-olla ta tahtis lihtsalt rahulikult olla, aga kui koridoris iga laulja mööda läheb kogu aeg, siis võib-olla vana vana vana hirmsat see võib-olla ehmatas või ma ei tea, aga vokaali dioodid. Eks me mõnikord omavahel ka kolleegidega teeme nalja, et mis vokaal kretiin. Aga, ja ma ei saa öelda, et ma nüüd väga just küsiti mu käest paar päeva tagasi, et kui, kui sa kuuled näiteks mingit kontserdit telekas või keegi laulab, et kas hakkad kohe hoobilt maid suud kaasa liigutama ja uurima, et mis ta valesti teeb või mis ta õieti teeb või või et kohe-kohe mingisse lahtrisse panema, et kui hea laulja on, siis minu puhul see veel niimoodi ei ole, et ma suudan nagu väga-väga rahulikult jälgida kõiki teisi. Aga olgu siiski rahu, Irdi põrmule selles mõttes, et ma ise ka tema noore ametikaaslasena mõtlen, et, et tegelikult võib-olla ta siiski tahtis natukene tunnustada, aga tegi seda omapärasel moel, sellepärast et et laulja elukutse vajab tõepoolest sellist niivõrd totaalselt pühendumist, et sa pead sellega tõesti igapäevaselt tegelema ja selleks et vormis püsida, see on nagu tippsportlane. Võib-olla näitlejatel on isegi rohkem võimalusi ennast mõnikord lõdvaks lasta ja, ja see hääle olemasolu ja tema Tervis ei noh, on ka kindlasti tähtis, aga ei pruugi ju etenduselt selle pärast nagu ära jääda, aga laulja peab olema pidevalt nagu tippvormis. Et on ka sinul oma, noh, ma ei saa öelda, nappide kogemustega ka siiski suhteliselt lühikese aja jooksul nagu tekkinud mingisugused omad võtted, nipid, milline üks laulja päev noore lauljapäev välja näeb? See oleneb, kui, kui vastutusrikas roll õhtul on, eks aga üheksa laulja elu on, et pidev reziim, reziim, resimene, ütles Virgiilus Noreika. Ja, ja tõesti ei saa endale kõike lubada, näiteks kui õhtul või mäletan. Tuttavad tulid Sist etendust vaatama ja pärast seda kutsuti mind ka välja, et no lähme, arutame kuskil muljetame polnud ammu näinud ka siis siis me läksime mingisugusesse pubisse, kus oli tohutult kõva muusika ja tahes-tahtmata see kõik räägid üle laua vestluskaaslasele, ta kõrgendas häält või et üldse kuuldavaks teha ennast ja ja see hääleaparaat tegelikult kogu aeg nagu selle müra sees nagu võngub kaasa ja, ja järgmine hommik, ärkad, ärkan üles ja tõstis selliseid, nagu oleks, ma ei tea, kaheksa päeva jubedalt röökinud, et et siis paremal nagu, kui järgmine päev ka etendus on, parem on hoiduda kohe minna koju, ma ei tea, jõuaks lõõgastav õlu või siis või siis mett ja teedia. Õlu pidi just madalatele häältele väga hästi passima, et, et mis see siis pehmendab neid häälepaelu, need need pärmi hullusid seal või kuidas? Tea jah, seal P-vitamiin nähtavasti, mis on nagu hääle häälepaelte, vitamiin häälepooltele kõige kõige kasulikum. On isegi ju mõista, et õllepass jah, need on, need on väga madalad, bassid õllebassid, aga samas jälle ei saa siis kõrgeid noote kätte, et mulle tundub. Kõrvalt vaadates et, et sul on tegelikult ühe asjaga ju veel vedanud. Muidugi meil kõigil on vedanud ja sul on vedanud, et sa selle alaga tegeleda, aga, aga mulle tundub, et sul on olnud erakordselt head õpetajad ja on ka praegu, ehk sa räägid paari sõnaga oma õpetajatest. Jah, mul on tõesti vedanud, minu kõige esimene õpetaja oli Elleri koolis Henn Pai. Ja tema juures ma olin kuni kooli lõpetamiseni aga ta oli selles suhtes inimene ja on, et, et nagu ta ei võtnud seda suhtumist, et tuleb inimene laulma, laulmist õppima ja nelja aastaga teeme tast kohe suure solisti, et andis endale täpselt aru, et see on niivõrd niivõrd pikk areng heaks lauljaks ja ta ei hakanud midagi nende nelja aastaga midagi ära rikkuma, midagi jubedalt peale suruma selles suhtes, et kui otsid ju üks päev, leiad ühe asja, teine päev võib-olla kaotad selle ja ja, ja tema kõige suurem kõige suurem pluss ongi see, et ta lasi mul oma loodusega laulda. Ja natuke silus siit kui sealt, sest ma olin tõesti metsast tulnud üheski nii-öelda metsast, üheski laulukooris polnud laulnud sinija absoluutselt mingisugust elementaarset häälekooli kunagi saanud, siis siis tema selle mulle andis ja, ja ma olen väga-väga tänulik, et, Sellele kursusele siis leedu tenorit kyljes noreeka juurde siis minu üllatuseks ma ei pidanud väga palju midagi ümber õppima. Ma ei tea, kas selles mängib rolli minu loodus või siis enbay, aga kuidagi see minek läks nagu väga-väga valutult. Aga kui noreekali kaks pool aastat olnud või kaks aastat, siis, siis ta jättis meid maha mingiks meid oma oma klassiga. Ja, ja siis ma sattusin, me olime pool aastat nii-öelda kodutud. Ei teadnud, kelle juurde minema, võtsin vahepeal tunde Matti Belo juures, keda soovitas mulle Ain Anger, just. Aga kuna mul endal oli väga palju sel ajal mis tegelikult ei ole väga hea noorele lauljale, kui tal ei ole veel välja kujunenud või ütleme, otsib veel ja, ja siis nii palju rolle on siis võib-olla mingil määral mingil ajal tuli see minu arengule natuke isegi kahjuks mul tõesti oli väga-väga palju tegemist. Mati Pelogama ja väga palju koos ei saanud tunde teha, üks ma ei tea, kuus või kaheksa tundi, aga aga siis lõppes pääst ära. Siis osakond panime, tuli kuni tuli uus osakonna juhataja Jaakko rühanen maailmapass ja, ja Mati Palm ütles nii, nüüd ei ole mingit juttu, sina lähed jaaguar ühese juurde, et minu käest nagu väga ei küsitudki. Ja, ja nii ma olengi nüüd kolmanda teist. Jah, kolmas just algas, kolmas aasta olen Jaakko rühase juures ja ja kas ma olen nüüd jõudnud oma arengus sinnamaale või, või on see kõikide nende õpetajate tulemus, et nüüd ma alles tunnen, et ma olen ennast nagu nagu lahti laulnud, selles suhtes ma olen saavutanud teatud teatud stabiilsuse. Et ma vähemalt vähemalt tean, ma ärkan hommikul ülesse, ma lähen oma esimesi hääleharjutusi tegema ja ma ei hakka midagi otsima, ma tean, kuidas tunne mul sees on, kuidas see peab kõlama ja nüüd ma hakkan ennast vaikselt juba teadvustama. Lauljana. Aga teeme siinkohal kummarduse sinu praegusele õpetajale. Rühanenile, kes on tõepoolest oodatud esineja kõikidel maailma lavadel ja, ja see on tõepoolest uskumatult suur õnn, et, et mitmed meie noorema põlve lauljad saavad tema juures õppida. Ja kuna ta on just täpselt sama hääleliik nagu sina ehk siis bass, et võib-olla kuuleme ka siin sinu praeguseid või tulevasi intonatsioone tema tema laulmises ja, ja tema interpretatsioonis laulguses Jaakko rühanen, üks selline natuke lõbusam aaria nagu laimu itaari. Rääkisime distsipliinist režiimist, et kas ilmselt see elu siis kõrvaltvaatajale tundub hirmus igav. Samas ma tean, et sa oled kirglik spordimees ka sul korvpallimees ja, ja Estonia koondises üks üks mängujuhte või oled sa tagamängija või ääremängija? Ma olen, ronin ikka korvi alla, aga kuna ma veel väga kogukas ei ole, siis on mul selline kiirus olemas, mida teised pikad mängijad või nad ei saa mind nagu kätte, et ma ikka võtan selle palli ja murran sinna korvi alla ja siis vaatame, mis saab. On sul peale siis oma eriala ja selle sportimise, võib-olla veel mingisugused salakired. Millega sa tegeled? Ma ei tea, jahil, kalal, golfi misel. Ei ole väga, mulle meeldib mitte ainult korvpall, et suviti ma mängin näiteks rannas võrkpalli, rannavolle, et see on minu suvine suur armastus ja ja need on mingile Hetkel korvpallist natuke ka küllalt küllastus tulnud, et ma varieerin seda vahepeal võrkpalliga, et aga selle spordiga peaasi, et mõnikord võib trenn enne laulmist siukene selline kerge trenn kasuks tulla, et just et keha on lahti ja ja mugavam laulda, teinekord jälle lõõtsad, öeldakse, et lõõtsutamine ja laulmine ei sobi kokku, et sa pead nagu mõistusega võtma, et kui sul ikka õhtul ja etendus laulda, ütleme suur roll, siis ikka naljalt trenni ei kipu, et energiat on vaja hoida. Aga teisi hobisid, mulle meeldib tohutult külalisi kutsuda. Siis me istume ja mul on selline komme, et alati kui keegi mul külas on, siis mingil hetkel okei, ma küsin, ma hakkan, millega ma oma plaadikogu ja, ja igasuguseid filmi asju peale sundima teistele, nii, vaatame nüüd seda kuuleme seda jah. Aga nad on ainuke, ma olen enda võimal teiste juures täheldanud seda, et kui ma külla lähen, siis mõnikord hakatakse, et nii, nüüd kuuleme seda, vaatame, mis sind ei pea kuulama, lasen sulle seda lauljat. Aga see on tore. Nii et oma kodus elad välja sellised, praegu veel siis täitumata lavastaja unistused ja ambitsioonid. Nii hull see asi iganes ei ole, lihtsalt naudiks. Sellel hooajal esietendub rahvusooperis siis kevade poole kaks sellist veristliku ooperit mis on tõelised pärlid ooperiliteratuuris. Nüüd on talupoja au pajatasid ja sinu kurvastuseks pean ma seda ütlema, ehkki sa tead seda ju ka ise. Et kumbki helilooja ei ole sellist olulist bassi rolli nendes ooperites kirjutanud, et kas ka süda tilgub verd. Nii ja naa ütleme et kui mul, kui mul endal ei oleks, meil tuleb õnneks eespere gurmaanid kaks välja, kus mul on suhteliselt vastutusrikas. Ja Vargamägi tuleb veel kavva tagasi, et kui mul, kui mul neid ei oleks, siis võib-olla tõesti oleks väga. Aga kahju, kui ma peaks kaks kuud näiteks lihtsalt tegema etendus ja mille ühegi uue rolliga rinda pista ei saa. Aga jah, need peristlikud heliloojad, ega nad tõesti väga bassihäält ei ole armastanud, et enamus peaasi on ikkagi Supronylejadenorile. Aga noh, samas jälle vastukaaluks heliloojad, kes on väga passi passi häälele kirjutanud Sul ongi juhtumisi kaasas siin üks selline huvitav plaat, kus kus Boriss Christoph üks maailmakuulus bass teeb seda bassihäält pisut tavatult modest mussowski. Laulutsüklites. Jah, sa, ta laulab siin moodsarski Dietskajat, kuidas tõlkes siis on lastele lastelaste laulab hääle lastele. Ja, ja see on omamoodi nagu eksperdid, ment, tundub, et et tavaliselt, kui öeldakse, et pass hakkab laulma, siis kõik mõtlevad, et pass hakkab nüüd jämedat häält tegema, aga kuidas, kuidas laulda, ütleme lastele sellist teost, kus on, ütleme sellised kahe kõne tema ja lapse või vanaema ja lapse vahel ja kuidas siis laulda seda väga jämeda häälega. Boriss Christoph on leidnud omapärase mooduse selleks, et et seda, seda ei oskagi kommenteerida, eks see võib natuke ära ehmatada, aga seda laseme seda. Koos Padib paabu suust poest ideed tõi too. Vao puski toaabisin Paapustest. Poegib. Ja küll. Tänases saates ooperigurmaanid on külaliseks bass Priit Volmer ja oleme eeldanud seda ooperijuttu siin ligi tunni jagu ja olen meelega jätnud mõned sellised raskemad küsimused lõpupoole mitte sellepärast, et nad oleks mingisugused eksami küsimused, aga, aga küsimus, et mis ma mind ka ennast väga huvitavad ja ja loodan väga, Edgar raadiokuulajad. Üks küsimus on selline, et sa oled noor inimene ja sa oled praegu Estonia teatri üks juhtivaid soliste. Ja Estonia teater saab sel hooajal 100 aastaseks, on 100. juubelihooaeg, et kas, kas sul on sellega seoses mingisuguseid tundeid? Tunded on positiivsed selles suhtes, et mul on suur rõõm töötada selliste traditsioonidega taas kus on laulnud meie Eesti üldse kõige-kõige paremad solistid. Ja mul on väga siiralt kahju. Ma sündisin natuke hilja, et ma ei ole näinud näiteks Tiit kuusikut ja Georg Otsa ja ja teisi meie suuri legende ise laval. Aga Estonia teater läheb minu arust järjest ülesmäge ja, ja ooper. Kui teda nimetatakse militaarseks, eks siis siis minu arust järjest rohkem võidab ka poolehoidu noorte seas ja, ja ja see, mis me pakume, minu arust parim vähemalt Eestis. No osaliselt juba hakkasid vastama ka minu järgmisele küsimusele. On väidetud, et ooper on selline anakronism ja selline hääbuv väljasurev kunstiliik. Mida sa ütleksid ooperi? Ma tea kiituseks õigustuseks oma eakaaslastele, kes võib-olla otseselt ei tegele sellega miks tasub tunda huvi ja tulla etendustele. Ooperit ooperit ei tasu karta, et tead, kus tõesti sellised kontsert, ooperit või ütleme, lava peal, mitte midagi ei toimunud, inimesed seisid, ainult ajasid käed laiali ja ja laulsid väga kõvasti, et need ajad on läbi, et ooper, ooper suudab naudingut suudab pakkuda emotsioone ka mitte ainult muusikas, vaid siis vaid ka ütleme draamas. Mina tõesti soovitan tulla ja hakata seda muusikamaailma ooperimaailma enda jaoks avastama. Sest mina ise saan alati, ma ei ole väga palju enne laulmise õppimist, ma väga palju muusikaliteratuuri ütleme läbi ei ole töötanud ja kuulnud, aga minu jaoks on suur suur rõõm ja, ja selline tõeline fanatism tuleb sisse, kui ma kui tuleb kauba näiteks uus ooper, millest ma üldiselt midagi, ma tean, et selline lugu on ja ma tean sealt mingeid muusikanumbreid, aga ooperit tervikuna ma ei tunne ja näiteks ma istun saalis kava või, või ütleme, teksti ees ja jälgin see, mis jälgin, seda, mis laval toimub ja ja, ja lavastajatööd, lauljaid ja kõik see muusika, mis üheks sulab, siis see on nagu väga-väga vaimustav tunne, et avastad enda jaoks jälle mingi uue, uue vaimustava teosed. Sellise toreda ja positiivse noodiga on, on ka paslik ja väga meeldiv lõpetada meie tänast ooperigurmaanide saadet, kus külaliseks oli Priit Volmer ja jäägu siis meie saadet lõpetama ka kaunis muusika ka. Jällegi sinu videoteegist oled valinud selleks Verdi aidast radames esimese aaria, mille esitab Franco Bonysolly. Head kuulajad teiega, aga kohtumiseni.