Tere kaunist pühapäeva õhtut, head raadiokuulajad on aeg ajada pisut jälle filmijuttu, alustab kinovärgiga mandariinisaade stuudios on meil nagu ikka filmikriitikud Emilie Toomela. Tere, Ralf Sauter, tere, Andrei Liimets. Tere ja mina Maarja hinda alla. Neljapäevast jookseb kinolinadel uus Eesti mängufilm teesklejad ja meil on täna külas teeskleja režissöör Vallo Toomla. Aga enne, kui asume temaga vestlema, viskame pilgu peale sellistele filmidele nagu kõigi annetega tüdruk ja kapten. Fantastiline. Räägime režissöör Werner Hertzogi loomingust, sest neljapäeval algab Kinos Sõprus Werner hertsogi varajaste filmide retrospektiiv. Zombifilmide fännide rõõmuks on jõudnud kinodesse selline teos nimega kõigi annetega tüdruk, mis põhineb siis m r Gerry samanimelisel romaanil ja tegevus toimub siis lähitulevikus, kus salapärane teine haigus on muutnud inimesed nii-öelda Mälguritaks või siis nii-öelda zombideks. Ja filmitegevus algab siis armeebaasis, kus katsejänes täna kasutatakse hulka lapsi, kellega haritakse, seal ikka juhtub aga traagiline õnnetus, paasi rünnatakse ja seltskonnal inimestel paar sõdurit vaid Glen Klausi poolt mängitud teadlane ning armastatud õpetaja Helen sousti, nagu siis asuvad teele ühega nendest lastest väga huvitava melaniga ja neid tuleb koos siis välja mõelda, kuidas selles ohtlikus maailmas ellu jääda. Heal isendit omalt poolt juurde Filmis kõigi annetega tüdruk, kui need lapsed, kelle peal siis katseid tehakse, on samuti zombid. Laps, zombid ja on erinevalt Sid süleni jäänud inimkonnast, keda siin haigus kimbutab. Nemad on siiski veel mõtlemisvõime võimelised ning seetõttu siis loodetakse leida seda vaktsiini, kuidas kogu inimkonda päästa. Kuidas inimesi terveks teha? Ma pean päris aus olema, et zombifilmid meid enamasti ei köida, et nad, ma tavaliselt võtan südamerahuga vaatamata kõigi annetega, tüdruk oli selles mõttes hästi tore üllatus, mis mulle selle filmi juures õudsalt meeldib, on see, et ta suudab esimeses pooles väga hästi pinget hoida, sellepärast et sellistes õudusfilmides tegelikult kõige hirmsamad asjad on ju need, mida me ei näe. Ja, ja seal tõesti meile antakse mingeid selliseid vihjeid, aga me otseselt visuaalselt, et milline see välismaailm on ja mis seal toimub ja milleks need lapsed võimelised on, et selles mõttes filmi algus on väga hea, et küll lõpupoole hakkab natukene neid endale loodud reegleid ja loogikat nagu rikkuma või, või nendega manipuleerima, aga selles mõttes suudab ikkagi seda pinget hoida, selles mõttes oli päris hästi üles ehitatud film. Väga põnev, et sellisest žanrist nagu seda zombi põnevikud on, mis on olnud ju ajalooliselt täielikult sihuke ameerika sünnitis, sellepärast et George Aram eira, kes selle nii-öelda peavoolu tõi 70.-te lõpus on ju oma esimestes filmides ennekõike bilanud läbi selle zombi invasiooni temaatika USA tarbimiskultuuri ja rassisuhteid. Ja nüüd uuel aastatuhandel on kõige põnevamad ja huvitavamad originaal samad zombifilmid tulnud mujalt Ameerikast. Minu meelest. Nende seni parim zombifilm on näiteks Danny Boyle'i 28 päeva hiljem samuti briti film, nagu ka siis kõigi annetega tüdruk. Ja sel aastal soovitan näiteks veel tähele panna niisugust Lõuna-Korea filmi nagu ronk, Buzani või twenty saan, mis on ka väga Raivo filme, kuigi võib-olla mitte nii originaalne kui kõige annetega tüdruk. Ja kui Maarja mainis, et teda see žanr iseenesest ei tõmba, siis kõige annetega tüdruk on just selline film, mida ma julgeks soovitada ka kõigile neile, kes ei ole kunagi varem mõelnud, et nad võiks mõnda zombifilmi vaadata. Sest siin ei ole kese sellel märulil, vaid Kesenest, inimlikul dramaatikal ja väga rasketel eetilistel, teaduslikel küsimustel. Nii et mulle väga meeldisin see, et esimest korda zombifilm suutis minus tuua esile emotsioone peale hirmu ja vastikkuse. Et siinse ühte emotsionaalne tasand oli väga mitmekülgne ja kihvt ja mulle väga väga meeldis ka see see osa filmist, mis rääkis ja põhines kreeka mütoloogias, et, et kogu see pandora laeka idee, see, et üks süütu tegu võib viia tõelise hävinguni, oli väga huvitav mõte ja see pani mind ka mõtlema, et et ega selle filmi pealkiri valesti tõlgitud ei ole, sellepärast et siin kõigi annetega samast kihvt on siin ikkagi mõeldud. Nii jutumärkides siiski kiitustega. Aga jah, et, et pandora kui selline kreeka keeles on ka ikkagi nagu kõikeandev või kõigi hool, kihvtid põhimõttelised. Et selles plaanis see räägi veidi eksitav ja mind üllatab, et nagunii lihtne piga nähtud. Et tundub, et siiski on jah, tegemist sellega, et ja peategelast võibki vaadelda kui, kui tütarlast, kes on seotud pandora laeka Sis avanemisega, aga noh, võib-olla ka siis ise, tema ongi siin selles filmis pandora. Tähendab zombifilmidega on see huvitav lugu, et tegelikult see mõiste on muutunud kuidagi laialdaseks, et noh, kui ta, nii kui oli 28 päeva hiljem väljatulijad, siis heli nagu see vaidlus, et kas ta on üldse zombifilmina Tani põhiline ise kadunud on tegelikult ju nakatunud viirushaigusesse või marutaudi nii-öelda. Ja siin on siis samamoodi zombidega ja kusjuures, kui sa mainisid seda tegelaste psühholoogiat, siin on üks selline naljakas väike koht, ma ei tea, kas keegi teine tähele panin, kes see tüdruk mäleni selle filmi nii-öelda süda kui üritab koerakesega magavaid zombisid eemale meelitada ja siis nad on haigla kõrval siis haiglas haigla seinale nagu need juhised, kuhu saab psühholoogia osakonda ja kuidas termatoloogiasse Sambidakse hematoloogia poole hüdrakis, elad psühholoogia suunas, et see oli hästi võitlusega detail, trumbid ise tegelikult tegelemist suhteliselt madalaeelarvelise briti filmiga, nii et siit ei maksa oodata nagu suuri eriefekte, kuigi need zombid, rünnakute stseenid on väga hästi tehtud, et siin on hästi pikad võtte kaadrid kus kaamera liigub väga mänguliselt ja ainult huvitav vaadata, et mulle just meenus tegelikult väga paljudes kast kaks päeva hiljem ja see seenhaigus ei oska minu arust väga unikaalse ideena siin. Olgu siis lisatud, et selle filmi eelarveks on neli miljonit dollarit, mis on Ameerika kontekstis näiteks täiesti peenraha. Jääd, ja ma mõtlesin, et või noh, selle filmi puhul see madal eelarve siiski ei seganud või tundusid, need ei olnud teinud kompromiss niivõrd kui olid pigem leidnud uusi võimalusi, näiteks väga huvitav oli see, kuidas need olid keskkonda loonud just helidega selliste reaalsete urbanistlike kriipivat helidega. Et see oli väga-väga huvitav ja ma arvan, et suur osa sellest filmi kogemusest ei olnudki ainult just see visuaalne pool, aga just see, et seal oli ikka selline filosoofiline tasand ning kõigele sellele joonistas sellise ilusa ringi ümber see, milline see helitaust selles filmis oli. No sisuliselt midagi ütleks, et minu arust see, et väga palju nagu lahtisi küsimusi seoses kogu selle nakkusega ja nende lastega ja nii edasi, et mis justkui lihtsalt jäid vastamata. Ta näeb välja, on toodud võrdlusi videomänguga, kõlast vas, mida ma isiklikult ei mänginud, aga siin oli tõesti siukseid kergelt videomängule kaadreid ja mitte sugugi halvas mõttes ütleme, zombi filmiga ta on niisugune tugev keskmine minu jaoks, et me just tegelikult minu peamine probleem meil nagu see, et mased seda tüdruku tegelast, ma tahtsin, et oleks nagu ta oleks nagu kuidagi huvitavam, sest see osa, kuidas ta kõiki asju õpib väga kiiresti, homme on hästi uudishimulik. Vahepeal Alice Imedemaal ja see on hästi tore, sinna aga aga teenata pinnapealseks ma ütleks ikkagi, et. Mina just hästi kiidaks sellepärast, et see melonit mänginud ja ma ei oska seda nime hääldada, ma ei tea, kas ma teen seda korrektselt, see nii annan või Ženja nano, need on väga täna siin küll on minu meelest kohutavalt hea tõeline leidja, see tegelane on hästi lahe, mulle meeldib see, kuidas ta on nagu selline sinisilmne laps, kes justkui ei karda midagi, kes on sellesse armutesse maailma visatud. Samastan hästi, ühelt poolt hästi inimlik, lihtsalt kogu aeg on midagi, on nagu natuke veidrat tema juurest saad aru, et ta ei ole nagu päris tavaline laps kohe kindlasti. Ja mis on nii kuidagi huvitav originaalne tegelane, et teda põnev läbi filmi täiesti nagu indiviidina jälgida. Ja mulle tundus ka just, et, et kui ta oleks veel rohkem inimesena välja joonistatud, kuule, kui tal oleks olnud enam igasuguseid erinevaid emotsioone, siis ta enam ei ole, ei oleks olnud realistlik, siis oleks olnud Hollywoodi film, et siinist oligi lähesed, vahepeal oli empaatiline, aga samas kui tal ikkagi nälg peale tuli, siis kogu see asi lendas aknast välja ja ja oli näha, et, et ta ei ole nagu Andrei, sa ütlesid ka, et ta ei ole kindlasti tavaline laps. Ja muidugi üldiselt siin mõlemad näitlejad, näiteks pärighansiden, keda paljud mäletavad ehk 2004. aastal ilmunud morbiidses draamast Teed Man's shows ja ka mainitud klient Lous tuntud siis valdavalt afietallachtionist. Zombifilmide fännidele peaks kindlasti korda minema, ta on natukene teistsugune teos, võib-olla oodata võiks, nagu Andrei ütles, pole rõhku pandud siin suuresti märulile, tal on ka üllatav lõpplahendus. Minu jaoks tõesti natuke pealiskaudseks, aga üldiselt oleme vist meelelt küllaltki tugev film. Ühesõnaga, et tasub kaaluda ka siiski mitte zombifilmide fännidel. Kes vaatasid esimest Ameerika Ühendriikide presidendikandidaatide debatti ja lugesid järgmisel hommikul, et arvamusküsitlustes on mõlemad kandidaadid jätkuvalt üsna 50 50? Neile võib tõenäoliselt andeks anda, kui pähe lõi mõte, et kolida kuskile metsa elama tsivilisatsiooni Täiega hüvasti jätta. Ilmselt võib samamoodi aru saada neist, kellel on sama mõte tekkinud ka lugedes mõnda EKRE väljaütlemiste või näiteks taaskord Ameerika Ühendriikide poole vaadates-kuulates seda, kuidas viimastel nädalatel on välja tulnud, et Wells, Fargo pank on oma klientidele loonud fiktiivseid kontosid nõudnud siis nende kasutamise eest justkui raha, ehk siis petnud inimesi selle kontseptsiooni ehk siis nii-öelda tsivilisatsioonist eemale kolimise Mätras teinud filmiks pealkirjaga kapten, fantastiline. Seal on siis olenevalt vaatajast, kas õudusfilm näiteks sellistele turumentum fundamentalistidele nagu Mart Laar või Peeter Koppel või siis vahva väike indi draama räägib, seisis ühest perest, kelle, kes elavadki keset metsa, kes ei suhtle eriti palju välismaailmaga. Aga ühel päeval lööb nende eluviisi mõra. Uudis sellest, et juba varem haiglasse jõudnud ema on surnud ja tema vanemad ei soovi omakorda, et ülejäänud pere matustele tuleks. Kuigi ema soov on tegelikult olnud, et ta krimineeritakse vastupidiselt siis kristlikule traditsioonile inimesi, inimene mata, mis peale siis ülejäänud pere Vigo Martinsoni pereisa juhtimisel asub pikale retkele, et ema viimane soov ikkagi täita. Tegemist peaks olema ühe sellise tõelise publikusõbralikku filmiga, et räägib perekonnast, näitab ilusat loodust, siin on sellised road, movie elemendid ja muidugi väga karismaatilised osatäitjad. Üldiselt öeldakse, et ühel lool peaks olema algus, keskosa ja lõpp ja antud filmi puhul mulle tundus, et ma vaatan nagu ainult keskosa, et algusest peale, kusjuures minu jaoks oli suureks probleemiks, et lugu saab käima sellest, et. Vigo Martinsoni poolt mängitud Penny abikaasa sooritab enesetapu, me ei ole seda tegelast näinud, me ei tunne seda tegelast ja siis seiklus saab nagu sellest alguse justkui, et ja mulli kogu filmi jaoks on raske nende tegelastega suhestuda, kuigi vahepeal mulle väga meeldis see, et film tegelikult ei propageeri eestki sellist radikaalset viis oma laste kasvatamiseks siin tekib nagu see argument, et võib-olla see on isegi väärkohtlemine ja film lõpuks nagu minu meelest isegi hoiabki rohkem seda suunda, et jaa ja tekib ka see küsimus, et kas võib-olla üldsegi Benny abikaasa või nende laste ema üldsegi üritas neid sellest enne enesetapu sooritamist neid justkui sellest elust jälgegi eemale tõmmata, kuigi penn ise nagu väidab, et see oli nende ühine otsus ja siinse penn ise ei ole tegelikult ka täiesti sümpaatne tegelane, onju, et näiteks tema, ta on justkui selline inimene, kes väga väärtustab sõnavabadust ja tema lapsed tunnevad seda, olles lugenud, siis raamatutest ja kõik selle pähe õppinud, aga samas ta iseenda lastel keelab, keelab näiteks öelda sõna. Huvitav et siin tekivad sellised huvitavad nagu noh dilemmat on kohati väga silmakirjalik, tegelenud meelse põnevalt. Jah, nagu ma ütlesin, siis tegelikult eks tunne vahepeal, et oleks nagu teleseriaalil hästi, huvitav, kus sa nagu saad nagu rohkem teada seda tausta mingite osade jooksul. Ja siis toimuvad mingid uued sündmused, aga filmina ta nagu sellise Loone minu arust nii hästi ei toiminud. Mul on ka kuidagi vastakad arvamused selle filmi suhtes, et ühelt poolt see oli väga nauditav ja meelelahutuslik, et seal oli nagu kihte kahtlikusse, isa õpetab oma väikestele lastele erinevaid, näiteks ma ei tea filosoofilisi teooriaid ja samas rõhub ka sellele, et nad oleksid füüsiliselt hästi jõulised. Aga samas kuidagi. Ma ei tea, see film ikkagi lõpuks mõjus natukene õõnsalt, et oli nagu lahe idee, aga ma jään senti seda kuidagi uskuma vist et et võib-olla, mis ei oleks nagu juurde toonud, et nende üheksa minutit tegin. Ma ei tea, mul jäi sellest siiruse tundes selle filmi puhul veidi puudu ja noh, kui, kui rääkida sellest, et kuidas siis lapsi kasvatama. Noh, eks meie oleme siin kõike võib-olla veidi noored sellest teemast pikemalt te olete, ma ei tea. Andreisin kirjutab kulmu. Aga ma olen mõelnud selle peale, et lastel võiks ikkagi lubada olla lapsed. Et ma ei tea, kes seal nagu õige, et kaheksa-aastasele lapsele peab õpetama juba sellist selliseid teadmisi, mis kuuluvad tavaliselt ülikooli loengutes. Nagu ma ütlesin, tegelikult film nagu toobki seda välja just et see ei ole nagu õige viis lapsi kasvatada. Ja käesiin ei ole viimaste selge, et film kääre, kui hüpleb edasi-tagasi, et ma lihtsalt arutlen nagu sellest perspektiivist, et mis ma ise arvasin sellest, et või mis võiks olla nagu laiemas plaanis õige, et noh, et kindlasti film pani mõtlema, samas ta ei olnud nagu nii vahva ikkagi, kui ta, kui see filmist ise lootis olla ja lõpuks ikkagi selline natukene noh, ta ei ole selline helisev muusika heliseva muusika siirusega, aga samas ta ei ole ka piisavalt filosoofiline, et sa hakkaksid ainult seda hindama, et ühesõnaga selle filmi puhul me press hinnakse hindeks võib olla. Kas kohati väga pseudointellektuaal reaalse ja ülbenamias film mulle isiklikult ei ütleks keegi Vigo mardanseni, ma pean kiitma, et üks selliseid tugevaid osatäitmise sellest aastast ja ta mängib isasid, kes juures väga hästi, kui kolmekme krossi romaani alusel põhineb tee võib meenuda seda vaadates, kuna siin samamoodi mälestused emast, kes on lahkunud. Minu meelest maailmavaateliselt aasta kaugelt kõige sümpaatsem film mulle tohutult meeldis. Ma ei ole absoluutselt nõus Ralf sellega, et minu meelest film absoluutselt ei väida, et see oleks halb viis, kuidas ta oma lapsi kasvatab nagu tahta, debateerib nagu taga, ei väida seda, et, et see oleks väga hea viis ja minu meelest, mis on selle filmi tugevus, ongi see, et ta tegelikult esitab ühelt poolt ja teiselt pooltargumente otsib mingit balanssi ja mulle kahe peal hakkas tunduma, et võib-olla sellel filmil olla piisavalt mõne minna nii kaugele, et öelda, et võib-olla see ongi õige viis, kuidas ta oma lapsi kasvatab, et ta läheb liiga käte sinna, et noh, peakski ikkagi kuskile tsivilisatsiooni rüppe tagasi kolima, aga tal ikkagi on lõpuks piisavalt selgroogu leieraal mingi tasakaalus. Just. Mulle väga meeldis, kuidas film üldiselt kujutab selle Vigo Martin siin isa ja nende laste suhet minu meelest maigu kergitanud, kindlasti kolme selle peale, et ma teaks, kuidas lapsi kasvatada. Aga kui ma tahaks mõelda küll, et ma saaks oma lastega rääkida sama sama ausalt, vähemalt küsinud filmis Vigo Martinson, sellepärast see oli hästi-hästi sümpaatne, kuidas ta vestles nendega, kui nad küsisid midagi näiteks seksi kohta, siis ta lihtsalt vastas neile ilma mingisuguse valehäbita ja kui selles filmis midagi võib-olla natukene ebausutavalt Tallinnas võib-olla natuke mineeris selle filmi, sihukest poliitilist või sotsio sotsioloogilist sentimenti, sellise see, et need lapsed olid võib-olla nagu natuke liiga ideaalselt targad ja toredad. Ikkagi. Samas siin enne vahepeal need toredad stseenid, kus need lapsed üritavad olles siis jõudnud linna ellu üritavad teiste enda vanuste inimestega suhelda, nad ei oska see on täiesti ebapädevad ja siin jällegi tuleb sihuke huvitav konflikt, kus ja, ja siin on kõik see huvitav point, et kus kõige vanem poeg valetab ühele tüdrukule, et tema isa kirjutab raamatut Spockist. Ja muuseas, see ei ole minu meelest selle filmi või selle isad, silmakirjalikkuse ta ühele oma lapsele viitab või kritiseeritud selle eest, et ta kasutab sõna huvitav, sellepärast see on minu meelest väga suur probleem tänapäeval, et inimeste sõnavara nii ahtakeseks jäänud, et kasutatakse sisuliselt hea-halb normaalne, ja ta ütleb seda, et huvitav on tühi tähistajat räägi pikemalt lahti seletada lahti, selle asemel kasutada mingit ühte sellist väga üldist terminit. Jah, eks see ei saa öelda, et ka kapten fantastiline filmile olnud, fantastiline, et te ikka natuke kriipima, et midagi ei läheks, aga siin oli väga häid point'e ja ja kui film valges, siis ma vaatasin seda esialgu küll väga suurte lootustega. Üheks ei häirinudki, nagu need teooriad, mida ta kasutas, või ise, kuidas ta neid käsitlusega, pigem see, et kuidas lapsed neid ütlesid või kuidagi ei sobinud alati nende enda, sellise igiomase karakteriga võib-olla kokku ja siis ma jälgi kuulama niivõrd seda, et mis neil öelda oli, vaid seda dissonantsi. Mulle ja minu arust oli väga hästi välja, sest et lapsed raamatutes pähe õpitud asjad ja need elukogemust ei saavutame hullumeelsuse filmist Heavil hantingse stseen, kus Robin Williams mängitud psühhiaater räägib villantingule umbes, et kes on Keenias ja tõesti väga palju raamatuid lugenud, teab kõike ja ütleb talle umbes, et sa võib-olla tead kõike Michelangelo, st, aga see ei ole päriselt, seisnes Sixtuse kabelis ilusat lage vaadanud. Aga mis on elukogemus, vaatasin, isa ütleb ka, et see on teistsugune elukogemus, lihtsalt, mis neil on, see, et nad seal mägedes trenni teevad. Kaks, hästi kõnekad seeni on üks õigus, nad istuvad sinna kohvikusse maha ja Vigo vaatab seda menüüd, mingid kuradi pannkoogid ja mõtlesin, issand site, need ameeriklased söövad ja siis ta ütleb, et siin ei ole midagi süüa, et lähme minema ja ausõna noh, et see on, inimesed söövad ja teine koht on see, kus ta kutsub need oma nende sugulaste lapsed alla ja küsib neilt, et mis on see pill. See saast on USA-s on väga palju perede restorane, kes teevad väga korralikku, kvaliteetset mängu, ütleb selle kuidagi ebatervislik, see on puhas suhkur ja nisujahu. Noh, ma ise mäletan ka Ameerikast seda, et, et kuidas me otsisime kohti, kus saaks süüa, et ja ei olnud samas lähed toodi siis umbes kõige kallim toode, mida sa sealt leiad brokoli. Food Inc ma soovitan dokumentaalfilm ja noh, seal on lapsed küsivad, et isa, miks kõik paksud on ja ma mõtlesin, et nii tore nagu värske pilt kogu selle sellele, mis Ameerimis Ameerikas saanud. Tänaseks. Minu arust see on juba head aega lugu, kõik kõik teavad neid asju. Andrei Ma siiralt tänan, et sa need argumendid lagedale ladusid, aga siit me läheme väikesele muusika pausile. Kapten fantastikus ehk kapten fantastilisest kõlab päris palju head muusikat, aga seekord valisime hoopis loo, mis kõlab selle filmi treileris, nagu selle kohta on, rei mainis siis see kuidagi iseloomustab seda filmi kõige paremini ja selleks on Jeremy Messerschmitti lugu Gost. Ja nüüd, kui muusika on kuulatud, läheme edasi Werner Hertzogi retrospektiivi käsitlemisele, mis toimub kinos Sõprus 13.-st kuni 19. oktoobrini. Ja mina isiklikult võin küll öelda, et ma olen väga rõõmus, et kino Sõprus selle ette võtnud on, kuna hertsog on kindlasti üks mu lemmik režissööre. Ja ma võin siin sissejuhatuseks natukene öelda, et miks ma arvan, et ennekõike sellepärast, et mulle meeldib tema juures see, et ta on ise niisama oksessiivne, imelik ja kirglik, kui kõik tema filmid lõpuks ka välja kukkunud on. Ja ma arvan, et et kui tema lemmikteemadest rääkida, siis, siis esimesena tulevad kindlasti meelde näiteks kõiksugused, eksistentsiaalsed mõtisklused, talle meeldib väga loodusteiselt poolt armastab ooperit on ühtlasi lisaks filmidele lavastanud ka oopereid ja on kolinud ise näitleja ja, ja kõige selle kokku see, et enam-vähem igastama filmis toimub tohutu võitlus millegi vastu. Aga me näeme kogu aeg, et see võitlus on. Et see võitlus on hästi mõttetu ja hertsog on ise ka öelnud, et tema on mõttetute võitluste konkista, toorja sellisena tehti, võib teda näha ka lavastamas. Tema tegelased võtavad ette hullumeelseid trippe džunglisse, veavad üle mäelaevu ja, ja kõik, see on hästi marginaalse eesmärgi nimel tegelikult või siis on suur eesmärk, mis ei kanna vilja ja seda on ette teada. Ja, ja mis on kihvt, tema juures on veel see, et et kuigi teda väga palju on vihatud, kritiseeritud samas alati kõik tema filmid on saanud rahastatud ja ta on võitnud ka väga palju auhindu. Et kui rääkida saksa režissööridest, siis tema hetkel elus olevatest on kindlasti üks kõige mõjukam, et hetkel on ta siis 74 aastane. Ja ma lugesin ühest intervjuust kunagi, et Typhoon, prantsuse uue laineline prantsuse uue laine alustaja on siis tema kohta öelnud koguni, et ta on kõige olulisem elus olev režissöör, kes meil praegu on. Nii palju siis sissejuhatuseks ja läheme siis edasi. Esimese filmi juurde, mis sõpruse, hertsogi retrospektiivi raames linastub, linastub siis 13. oktoobril ja selleks on ka kääbused, on alustanud väiksena. Ja see film ongi minu lemmikfilm, mis, mille hertsog on loonud. Ja see film on väga kihvt, sellepärast et absoluutselt kõik selle filmi tegelased on kääbuskasvu inimesed. Ja samuti siis näeme siin filmis ka väga palju seda, mis hertsogit just iseloomustab, et kui tahta saada sellist esmast ülevaadet sellest milline lavastajad on, siis see on tegelikult väga-väga hea valik, et käesolevas filmis me näeme samuti, et isoleeritud saarel toimub tohutu võitlus, mäss, inimesed surevad, piinatakse, lüüakse risti üks ahv. Aga see kõik on tegelikult mitte midagi nimel ja me ei saagi kunagi täpselt aru, miks seda tehti. Retrospektiivi valik on selles mõttes hästi huvitav, et hirm ilmselt Werner Hertzogi, et väga paljud nooremad inimesed teavad ennekõike sellise väga intellektuaalse potentsiaaliga dokumentalistina filmide poolest nagu unustatud unistuste baasekey of Dreams näiteks või grisli männe. Aga siin retrospektiivis saab aimu just tema juurtest ja sellest, kuidas ta filmitegijana alustas, Emilia juba ja sissejuhatuse tegi. Huvitav, et sa mainisid ka François trafod, sellepärast Bernard Hedsage tuli kinos nii-öelda saksa uue laine lavastajana, mis oli mingis mõttes saksa vastaja prantsuse uuele lainele, samamoodi vastanduti väga palju sellele, mis tööstus oli või millised esteetilised eetilised mallid, tööstus oli juba ette dikteerinud, üritati filme teha täiesti teistmoodi ja hertsiga, varajased filmid on kas suhteliselt kreisid kõik, et ega nende selline produktsiooni väärtus nii-öelda ju tegelikult väga kõrge ei ole. Aga samas nad on uskumatult originaalsed ja Emilia eelmise saate järel vesteldes hüvitis välja, seega kääbused on alustanud. Väiksena on üks tema lemmikfilme, siis ma juba pidin selle filmi ära vaatama. Ja tõepoolest, ma arvan, et Eesti kinodes väga harva näeb nii hoopis kuulsaid ja huvitavaid asju. Kuigi ma pean samas hoiatama, et kes hertsogiga tutvust teinud ei ole, siis ma ei arva tegelikult, et see oleks kõige parem koht, kust alustada, sest see film on päris selline repetatiivne, kummaline. Ta väldib igasugust sellist loogiliselt, kirjeldatavad lugu või sellist ülesehitust, ta on niisugune suur kaos. Ja noh, ma arvan, et võib-olla see, kuidas ta kujutab neid, kääbus, heidan mingis mõttes natukene iganenud, et ma ei saa öelda, et ma seda filmi kindlasti nautinud oleks. Palju paremaid, kellel on minu meelest selles retrospektiivis, aga just sellistele filmi friikidele on ta kindlasti väga huvitav vaatamine. Aga kes tahab hertsogiga tõesti tutvust teha, tema juba võiks öelda mingis mõttes tuntuse laineharjalt, et siis tasub seda teha juba päev hiljem, 14. oktoobri õhtul, kui tuleb näitamisele võib-olla tema kõige kuulsam vähemalt filmiringkondades film ehk siis jumala viha ter Sorn kottes tõeliselt legendaarne teos ja tema esimene neljast siin näidatavast koostööst legendaarse saksa hullumeelse näitleja Klaus Kinskiga film siis konkistatooride rännakust lõunal Ladina-Ameerika džunglis desse ja hukku, hukust hukku suunast suundumises, seal väga väga Graske ja robustne film, ühe konkista toori aeglasest hullumisest, aga üks võib-olla võimsamaid ja usutavamaid nägemusi inimese obsessiooni mandumisest ja mõranemisest. Ja selle filmi mõjusid võib näha vahepeal see 40 aasta jooksul nagu väga paljudes filmides, kuni tõenäoliselt eelmise aasta rebenenud, ehkki või mees, kes jäi ellu nii välja ja nende kahe neid kahte filmi muidugi seoka väga karm tegemis Lugusest Werner Hertzogi hull, nagu ta on, vedas kogu võttemeeskonna siis tõesti džunglisse ja vedas neid läbi muda ja selle filmi tegemisest on valminud ka üks väga põnev dokumentaalnimega pöördiana Dreams või unistuste koorem, mis räägib sellest, kuidas Kinskija Hertzage teineteist kuuldavasti päris mitme filmivõtetele, aga eriti sisesta kirju tehes korduvalt äratab. Tapa kallasid Kinski hullumeelsuseni, eks toredaid asju selle retrospektiivi puhul saab just näha neid filmimis Hirtsaga Kinski koos tegid, sest tegemist oli sellise väga egomaniakk kaalse ja hullumeelse näitlejaga, kes tegelikult kannaba Kerry väga suurepäraselt. Kindlasti põhjuseid selle vaatamiseks ja loomadega on siin muidugi ka siis pöörasid seenest filmi lõpus, nii et kes tahab näha, et kui hullumeelselt võib ühte filmi teha ja tol ajal just siis Kiränna kindel elamus kõigile. Hertsog oli ise hull ja ma arvan, et see, miks ta nimetas Klaus Kinskid oma parimaks sõbraks oma suurimaks vaenlaseks, ongi just sellepärast, et nad olid nii sarnased, et ma arvan, et paljud filmid ei oleks hertsogile sugugi nii hästi õnnestunud, kui ei oleks olnud Claus Kinskid, kes selle kõik välja mängis oma elektrifitseeritud juustega ja hullumeelse pilguga. Claus Kinski on kindlasti nagu lahutamatu osa hertsogi filmipärandist. Vabandan muidugi, ma natukene jooksin endast juba, et filmide valikus, sellepärast et Dreams keskendub ennekõike Fitzgarraldale, mis on siis kavas retrospektiiv eelviimasel päeval, 18. oktoobril ja lisaks see kirjas on teine film, mida ma julgen kindlasti Sid kavast soovitada. Tegu on ühe väga-väga võimsa draamaga ühest väga ego maniakaalses mehest, kes 20. sajandi alguses otsustab Ladina-Ameerika kummibuumi siis nii-öelda keskel ehitada ühe ohc, uhke ooperimaja kuhugile keset džunglit tuua sinna Enriko karusoo, tolle aja kõige kuulsama ooperilaulja ja selleks on tal vaja kõigepealt siis vedada kusagilt kärestiku keskelt ära suur laevatäis sedasama kummi. Aga et seda teha tuleb tal tuleb välja, et, et ainsaks võimaluseks jääb tassida üks laev põhimõtteliselt ühelt jõelt teisele üle mäe ja uskumatu, aga tõsi taskus film Mölder of Dreams väga elavalt, seda näitab hertsog korduvalt rõhutatud hullumeelne lavastaja lasi kohalikel abilistel seda tõesti teha, ehk siis ühe laeva ülemäed tassida. Ja et mis, mis tegelikult siin veel hullem on see, et see põhineb tõestisündinud lool, et algses loos näete, kuidas ta nimi, sest ta oli, aga see oli mingisugune teri vahetusest Fitzgerald ost oli ka see algupärane tegelane, kes reaalses elus siis kunagi eksisteeris. Kes oli ka siis üks ärimees, kes pärisorjade abil siis lasi vedada küll tookord osadena laeva üle mäe ja miks see stseen nii oluline on, on sellepärast, et hertsog pärast ütles. Et et iga inimene võiks ikkagi oma elus korra ühe laeva vedada. Et noh, loomulikult väljend metafoorina, aga tema hinge päriselt seda tegi. Filmis näidatakse justkui oleks inimjõul tehtud reaalsuses filmist, ehkki seda buldooseri abil, aga sellegipoolest 100 18 tonnine laev veeti üle mäe ja loomulikult mitte millegi nimel. Et taas kord näeme seda, kuidas hertsogi need kangelased on kangelased ja mitte millegi jaoks justkui ja lõpuks laev saab üle veetud, aga te võite ise ka arvata, et kes seda ooperimaja tuli või mitte, see ei olegi oluline, kuna see ongi üks selline elu mõtte üle mõtisklev film. Nii kui siin sõpruse retrospektiivis edasi liikuda, siis siit ma kindlasti veel soovitaksin vaadata, kas brauserit, mis on selline kunstiline õudusfilm minu jaoks mõjuski õudusfilm ma ei tea, kuidas, kuidas teistel on olnud. Tõlkega siis igaüks iseenda eest ja jumal kõigi vastu. Ja tegemist on siis samuti tõestisündinud looga, et hertsog on ka küllalt palju dokumentaale loonud ja näha, ega's brauseri puhul ta oli võtnud tõestisündinud loo, mida ta siis omal moel tõlgendas. Ja tegemist on siis ühe poisiga, keda kasvatatakse üles pimedas lossitornis ja ta on ühendatud ketiga maapinna külge, nii et keegi temaga ei suhtle, teda koheldakse kui looma ja see laps, kes siis hiljem saab nooreks täiskasvanuks, ei oska esialgu ei rääkida, inimestega suhelda ega saa aru ka sellest maailmast, millest üles kasvanud on. Hiljem, kui Kaspar Hauser saab endale nime ja ta leitakse, siis paraku ta väga kaua vastu ei pidanudki, kuna tema füüsis oli paraku nii kehv jääda ja kuna ta ei olnudki saanud ka liikuda. Aga oma lühikese elu jooksul ta jõudis veel öelda seda, et ega ta ei saagi aru täpselt kas maailm, millest tema elas ja see malm, mis tema ümber on, need, kes kuidagi parem, on. Mõtlemapanev film. Eriti hirmutav jah, oligi siin just see, et see Kaspar Hauser on olnud reaalne ajalooline tegelane, kelle kohta on küllalt palju infot ajaloost teada ja hertsog on võtnud sellise keerulise teema nüüd mängufilmiks lavastada. Ja siit kavast veel lisaks siis eelmainitud filmidele võib olla võib tuua välja Cobra Verde, mis on selline? Ma olen tubli keskmine, et see on hea film, aga ma ei saaks öelda, et see oleks nii fantastiline kui, kui näiteks kääbikute filmi siis Kaspar Hauser, aga kas see oli siis film, kus klauskynski ja Werner Hertzogi suhted neerusid tohutu tüliga ja see jäigi nende viimaseks koostööks ja tegemist on siis linateosega, kus klauskynski vastavalt oma temperamendile siis kehastab ühte orjamüüjat. Ning lisaks leiate kavast juba küljelt tuntud filmi Nusderatu ja viimase linateosena retrospektiivis leiad filmi nimega Hardo kles, mida meie siin toimetuses, mis keegi ei ole näinud. Aga ma saan aru, et Andrei üritas sellest veerand tundi ära vaadata, et tegemist on selles mõttes huvitav filmiga, et siin on veetud näitlejad tõeline ajupesu ja neid on esiteks hüpnotiseeritud, nii et Hertsego on kasutanud seda meetodit, et tema näitlejad siis mingil määral on nad ise mingil määral ka mängivad. Et see on kummaline film, aga. Näitlejad hüpnotiseeritud, üritasin ära vaadata ikka terve filmi, aga jõudsin 15 10.-le minutile, kuna see on tõesti paras katsumus. Vastupidavuse osas. Jah, ühesõnaga kokkuvõtvalt võime öelda, et et kinos sõpruses Kinos Sõprus 13.-st kuni 19. oktoobrini saate näha saksa uue laine ühe parima lavastaja Werner Hertzogi filme Neist, mina siis soovitan filmi kääbused alustasid väikesena ja kindlasti Kasparhauserit Fitzgerald ja oma valiku saate teha siis kino sõpruse kodulehelt vaadata täpsemalt, et mis teile huvi pakuks. Ja siit teeme väikese muusikapausi, kuulame Don Edwardsi lugu, kui jõudis, mis kõlab Werner Hertzogi filmis. Grislimann. Nagu saate alguses öeldud, siis on meil täna külas värskelt kinno jõudnud filmi teeskleja režissöör Vallo Toomla. Tere. Kui ma selleks intervjuuks valmistusin, siis ma mõtlesin selle peale, et Eestis on väga head võimalused kõige siis lihtsama levinud definitsiooni järgi autorifilmi tegemiseks ehk siis filmi, mille stsenarist, režissöör on ühes isikus. Kui ma ei eksi, siis sinu varasemad lühifilmid, sa oled olnud ka ise nende stsenarist. Aga teesklejate stsenaariumi autorid on Livia Ulman ja Andris Feldmanis, ehk siis ma plaanisin küsida, et kuidas sa lavastajana nii-öelda selle filmi enda omaks tegid aga olles nüüd seda filmi näinud, siis ma ütleks isegi kuidagi müstiliselt iseloomulike omanan teeskleja sinu loomingule loomingule, nendele seisukohtadele, mida sa oled näiteks ka ajakirjanduses väljendanud. Et jõudes nüüd sellest pikast sissejuhatusest viimaks küsimuseni, siis kuidas sa selle stsenaariumi juurde jõudsid ja kui palju sa selle arendamises kaasa rääkisid? Stsenaarium jõudis minutis lihtsalt minuni, et. Riinaga, kes on siis rina sildas, kes on selle filmi produtsent, me juba tundsime mõned aastad väga põgusalt, küll, aga me olime teinud juttu ja, ja rääkinud võimalusest kunagi hiljem, kui nende kool juba läbi on, et ehk midagi koos teha. Ja siis Andrese Liivi olid just Jõudnud oma stsenaariumiga sinnamaale, et nad hakkasid otsima režissööriesise stsenaarium liikus niimoodi ringi siin Eestimaa pinnal käest kätte jõudis ka minuni ja, ja siis küsiti, et kas ma oleksin huvitatud. Mõtlesin, et lugesin läbi, ütlesin, et jah, olen küll, sain kokku rinnaga ja Livia Andresega ja rääkisime mitu korda kokku ja rääkisime sellest stsenaariumist ja siis kuidagi vist jõudsime sinnamaale, et, et me oleme ja kamp koos seda tegema. Et niimoodi selleks, mis sind kõnetas, selle stsenaariumi juures. No seal oli mitu aspekti, ilmselt üks asi see, et, et kindlasti ei ole igapäevane, et sul üldse midagi pakutakse, et sulle pakutakse lihtsalt teha täispika stsenaariumiga või tähendab sulle pakutaks teha täispika filmi stsenaarium antakse sulle lihtsalt lauale, loe läbi ja mis sa arvad ja kas tahad teha või mitte, et, et see ei ole just igapäevane asi, vähemalt Eesti kontekstis. Teine kiusatus, mis selle loo aga oli? Mis oli ka selle loo raskus või noh, tähendab ta tundus mulle väga kihvt väljakutse just selles mõttes, et ta lihtsalt kammerlik, kammerlik lugu kus ei ole palju lokatsioone, paljud näitlejaid. Ja, ja seal on ka selline žanrite žanri elementidega mäng, mis on minu jaoks mingis mõttes keeruline. Ja vahetevahel ma näen, et see minu jaoks nagu teisi filme vaatan, kus seda kasutatakse, minu jaoks need asjad tihtilugu ei klapitu või toimib väga hästi. Et mulle tundus see väga põnev ja riskantne väljakutse, et seda ikkagi seda luku niimoodi läbi viia, et ma ise sellele siis allakirjutanu. Ja kolmandaks mis oli ilmselt kõige olulisem oli selle loo juures mingi teatav ministeeriumi aspekt, mis puudutab siis inimeseks olemist üle olnud üleüldse, mis puudutab siis tema sellise siseelu ja siis muidu olu Vastandamist. Ja. Ja, ja konflikti. Seda filmi jälgides mulle tundus, et siin oli nii palju suundi, kuhu see film võiks liikuda, justkui, et alustades sellisest loogilisest portree eest kuni selge klassivahe sotsiaalkriitika nagunii täiesti ikkagi väga puhtalt õudusfilmi välja. Kas sa ise ka tundsid seda sellist tõmmet mõne žanri poole või püüdsid vältida seda, et see film oleks niimoodi žanri kaudu määratletav? Ma pigem ikka püüdsin seda tegelikult vältida, et ma olin. Töötasin selle stsenaariumiga ja nägin seal mitmeid võimalusi, seda filmi oleks saanud hoopis teise suunda ajada. Aga ma pigem püüdsin leida selles kaudu ikkagi mingit oma oma keelt, mis olekaks just mulle omane. Ja see tähendas teatavas mõttes nende žanrit ühtlustamist. Ja, ja kokkuvõttes see lugu on ikkagi ta nagu ministeerium. Et, et see oli minu jaoks üks selline märksõna, et mille suunas me töötasime. Kui ma seda selle filmi treilerit nägin, siis mul hakkas peas vasardama Hitchcock, Hitchcock, Hitchcock, kas oli mingeid selliseid mõjutajaid just vormi külje pealt? Ilmselt ikka, sest vähemalt noore režissöörina olete filme vaadanud ja ja, ja kui sa teed seda ettevalmistusperioodi tööd, siis Ta filme ja, ja aga, aga Hitchcock otseselt küll mitte, et, et võib-olla see treiler mingis mõttes jah, saan aru, aga ka pigem. Noh, režissööridest, keda ma vaatasin, oli jah, Dominik Moll osoon Polanski ja veel mõned, aga ka otseselt lisaks, et ma nagu tahtsin öelda, pätsata kuskilt midagi, aga samas ma olin nagu teadlik juba selles loos enda sisaldavatest sisalduvatest leelidest, mingite teiste teostega, nõnda filmiajaloos või, või et et ikka loomulikult ta mõjutavaid, isegi kui sa ei taha, et, et need mõjutavad sind mõjutaksid, sest nad ikkagi mõjutavad. Kuule, see film on oma tegelaste suhtes hirmus küüniline, vähemalt mulle mulle tundus väga tugevalt nii, kas seal peegeldub kuidagi sinu maailmavaadet? Küüniline lausa. Jah, ühest küljest ma pean ütlema, et see film peegeldab minu maailmavaadet. Teisest küljest ma ei tahaks pidada ennast küüniliseks. Teesklejad on esimene Eesti film, mis on nimekal San Sebastiani filmifestivalil võistelnud ja sellest loomulikult kehas. Ka kodumaine meedia produtsent Riina sildas mainis, et see esilinastus oli välja müüdud ja see kiuuendai ehk siis küsimuste-vastuste voor pärast seanssi ei tahtnud kuidagi lõppeda. Mille vastu see rahvusvaheline publik kõige enam huvi tundis, mida nad enim küsisid? No minu jaoks on selles mõttes huvitav hetk, et just nagu filmi esilinastus ja närvipinge oli, oli, oli suur ja ja samas oli mingisugune eufooria. Ja ma ei olnud valmis selleks küsimuste vooruks ja siis nad hakkasid kohe tõesti hakkasid küsimustega pommitama. Et ja need küsimused olid suhteliselt spetsiifilised, tegelikult muidugi selliseid asju, et lihtsalt nagu tänati ja kiideti näiteks Mirtlidze ja, ja või muusikavalikut või öeldi nüüd häid sõnu. Aga te olete teistpidi. Mulle tundus, et seal saalis oli päris palju filmitudengeid või siis lihtsalt väga filmiteadlikke inimesi kes väga konkreetselt küsisid mingit lahenduste kohta filmis. Et mis sa arvad, et, et miks see stseen või mis, mis eesmärk on sellel või teisel stseeni näiteks filmis, millest nad nendeks aru ei saanud, võib-olla, või mingid muud kohad, mille, mida sa selle tollega öelda tahtsid, et sellised päris konkreetsed küsimused olid või isegi staaži kohta ja, ja ja, ja helikohta ja, ja, ja, ja Kuldse Trio terviku kohta, et mis asi see siis oli, et, et ma ei saanud aru. Ja siis tuli kiiresti nendele küsimustele vastata. Sa ütlesid, et see ei ole üldse mitte igapäevane, et tullakse mingeid filmiprojekte või stsenaariumit pakkuma, aga kas praeguseks juba teada, et mis on edaspidi plaanis, kas on mingeid projekte? Ta soolas selles mõttes küll, et, et nii-öelda asju liigub ringi ja on mingit mõtte, tõhus, aga aga ma ei saa. Tänase seisuga öeldi, et minu järgmine film on. Vot see et nii kindlat kindlat väidet ma ei saa praegu välja käia, aga hea meelega hea meelega loomulikult võiks ütleksin, et ma filmi järgmine film on. Kummitusfilm. Ma tahtsin küsida, et kas seal, kas seal mingi selline unistuste projekt on, või mingisugune teema, mida sa kindlasti tahaksid oma järgmistes filmides käsitleda. No muidugi, ega ma endast ju lahti ei saa, et ilmselt ma jätkan midagi taolist, mida ma olen kogu aeg teinud ikkagi. Teistpidi see ikkagi sõltub, aga mõtlesin, sõltub nii paljudest teguritest, et. Võib juhtuda, et mõelda tuleb kuskilt välja mingisugune stsenaarium mis, mis mind mingis mõttes kõnetab ja mis tegeleb mingite teemadega, millega ma üldse ei ole tegelenud, et aga ikkagi see tundub praeguses ajas ja hetkes oluline, et olen avatud, avatud igasugustele teemadele. Aga ikkagi jah, mis minu jaoks on ikkagi kõige olulisem, võib-olla on see Seal on kõik filmid räägivad sellest, mis, kes see inimene on või, ja, ja miks ta just on selline, nagu ta on, et neid hämaraid alasid mis avastada ja, ja, ja tõlkida. Siit on sobiv minna edasi meie traditsioonilise lõpuküsimuse peale, mida me alati enda külalistelt küsima, et millist filmi sa meie kuulajatel soovitud soovitaksid vaadata. Mulle väga meeldis eksfilmide, ma nägin eelmine aasta, see film oleks polarisheri Sulawski film kosmos. Aitäh Vallo Toomla, et sa tulid siia täna meiega vestlema. Soovime edu, loodame, et need mõtted, mis on õhus ka realiseeruvad, aitäh. On aeg tänaseks saate otsad kokku sõlmida, aga lõpetuseks veel üks väike filmisoovitus, nimelt, kes ei ole veel näinud eelmisel aastal luks filmi peaauhinna ja hulgaliselt teise auhindu võitnud filmi mustang, siis selleks on võimalus homme, 10. oktoobril kell üheksa kinos Artis luks filmikümnenda sünnipäeva puhul. Me oleme mustangi Est eelmisel hooajal korduvalt rääkinud ja vähemalt mina ja Andrei soovitame soojalt vaatama minna. Saadet jääb aga lõpetama Vallo Toomla, valitud lugu. Vaata lehes nagu Enemy Fela koti esituses ja kohtume taas Raadio kahe eetrisse tund aega vähem kui nädala pärast.