Televisioonieelse põlvkonna peamisteks meelelahutajate eks olid raamat kino ja raadio vähem juba grammofon. Viimasel oli aga raadioga võrreldes üks suur eelis. Sealt sai pala korduvalt kuulata, kunise pähe kulus sealt sai, kes oskas kirjutada maha ka muusikat ja laulutekste. Meie perre tuli grammofon koos umbes 30 plaadiga üsna ootamatult. Isal oli sõber, kellele ta mingi summa laenas ja nagu temaga korduvalt juhtus, oli tal raskusi raha tagasisaamisega. Seda tema tuttavatega ei juhtunud, et jäeti lihtsalt võlg õiendamata. Ta, ent pakuti midagi võla katteks. Üks säärane kate oli ka mainitud grammofon. Ema muidugi pahandas, kuid lapsed, vend, õde ja mina olime väga rahul. Üks mänguasi peres juures. Plaatide seas oli pool tosinat Aleksander Arder lauldud polkat valssi. Huvitaval kombel kahjuks algeline džässiplaat, mida mina kohe innukalt kuulama hakkasin. Paar jõululaulu Straussi vahelisse Eesti hümn. Täiesti juhuslik muusikavalik. Oli ka üks plaat kahe saksa marsiga. Ühe nimi on meelde jäänud. Fride rikkus Rex. Ootamatult sain hiljuti albumi, kus on sees kase mainitud marss. Kuulsin seda viimati oma 70 aastat tagasi, kuid äratundmislambike lõi siiski põlema. Sain internetis teada, et see on selles mõttes ainulaadne marss. Et tema aluseks oli preisi kuningale Friedrich teisele Friedrich Suurele pühendatud luuletusi, mis ülistab kuningaväge saiu selle kuninga ajal Preisimaast Euroopa suurvõim ja riigi pindalaga egordistus. Mainitud luuletuses on sõnad. Oh Louise, pühi pisarad. Iga kuul ei tule ju pihta, kui tuleks, kust saaks siis kuningas oma soldatid selle lootusega, miljonid mehed kõigis sõdades surma marssinud. Marsil muidugi sõnu ei ole, seal puhuvad pillid ja pauguvad trummid.