Tere minu nimi on Ivar Põllu ning sellest sügisest toimetan teatrisaadet nimega teatrijutud. Nimevalik on eneseirooniline, sest raadio vahendusel jagada teatrikunsti või muljeid sellest on kokkuleppeline. Raadios saame teatrist vaid rääkida. Teatrijuttude eesmärk on rääkida võimalikult huvitavat juttu võimalikult huvitavate inimestega. Tänase saate teema on äsja Tartus lõppenud festivalil oma 2005 õigemini festivalil kõlama jäänud jututeemad. Möödunudnädalasest saagikoristusest on alles mõned lindid, millest mõnigi sisu tahaks teiega jagada. Kõigepealt aga sissejuhatus Tartusse. Ma olen välisturistidele öelnud laadakes. Me oleme Bülale hommikut, uude lihakombinaadi seisu jääb täna mitte kirjavigane, kes tundis veerand, me vajastasid bussis, käid manus, mis tähendab Henderson jala näeks homobiilime, vahelduseks piirigee kadedusest, siis läks, peab olema. Ise mida kuidagi kummaline napitaksin vaimud, kuulamist, saadikust saavad lihased, paneb unustama kõiki halbu asju. Kas sinuga tulin, aga sellised lood? Mõned kutsuvad külla, isegi kui lindude pääs palju bastioni tagurpidi seal oleksin, tegeleb muusika kunstiga. Sellel erinevad eksisteerivad sõbralikult kõrvuti ja buss ja meile meeldib viimane saurus mustaks läinud. Kolme mintsa. Tartu oma. Tallinnas valab Tallinnat kasvatame munakivil porgandeid, peame ikka tartlaste. Mulle. Olemist tegelikult Burda vanute Varblase Emajõe kallastel ja nii edasi öösel puhkab, suuremat mängib, võtke eraldi tuba seal Tartu Ülikooli lintonis, ära ole kale. Loote linn ei tohiks ükski linna vanem vahetus liiguks liikluskorraldused, pääste protesteeris linnaplaneerijate vastu. Vanemuise uus elektri kallal, palun. Kallista. Aitäh Jarek Kasari ehk Chalice'i Tartust nüüd agaadra oma 2005 teatrijuttude juurde. Esiteks kõige tähtsam jutt, see tähendab see, mida räägib žürii. Üks asi on 10 preemiat, mis jagati ning mille laureaate ilmselt juba teate ja kes veel ei tea, peab ära ootama saate lõppu, kus ma need kõik uuesti ette loen. Teine asi on aga teemad jälle jälle žürii töös esile tõsteti. Järgnev intervjuu on tehtud vahetult pärast festivali lõpetamist Tartus Draamateatris žürii esimehe, Eesti Kirjanike Liidu esimehe Jan kausi ning žürii liikme, Eesti teatriuurijate liidu esinaise Anneli Saroga. Enne festivali, ehk siis enne viiepäevast eesti teatri lausvaatamist kirjutasid mõlemad essee enda eesti teatri vahekorrast. Esimene küsimus ongi, kas see suhe on muutunud? See, mida, millele ma rõhusin või mida ma rõhutasin, ehk siis Eesti teatri mitmekesisus, see leidis kinnitust. Ühesõnaga, tegelikult see süvendas minu veendumust, et Eesti teatri tugevus ongi tema mitmekesisuses või väljendab tema mitmekesisuses. Ütleme, et noh, kui kui, kui tõmmata mingeid mõttelisi otspunkte panna ühte ühte otsa Theatrumi Hamlet ja teise otsa Von Krahli ainult võltsid jäävad ellu, siis, siis sinna vahele jääb niivõrd palju erinevaid toone, naalses erinevaid lahendusi, et et ma arvan, et see on üks Eesti teatri tõelisi tugevusi Ma loodan, et see festival on, on mõnes mõttes erinev varasematest festivalidest sest kui senimaani on eesti teatrist rääkides rõhutatud, siis seda, et see on teatega, mis põhineb peamiselt tekstidel ja kus on väga head näitlejad siis sel aastal žürii oli töölistes raskustes näitlejapreemiate väljaandmisel, kuigi arutati ja väga paljude näitlejate väga paljudes rollide üle. Et seda ei saa öelda, et žürii oleks olnud pealiskaudne. Aga et tulemused on sellised, mis võib-olla lihtsalt ka muidugi festivali lavastuste selline kogumulje või või ka, ütleme, tohutu ping, sellest pingest tulenev zhürii meelde lamenemine. Aga žüriile tundus, et eesti teatrilavale ei ole enam karaktereid, inimesi kui kui mitmekülgseid ja huvitavaid karaktereid vaid pigem domineerivad niisugused stereotüübid. Stereotüübid naistest, meestest, noortest vanadest ja et tegelased lavale ei arene, ei, nad ei suhtle eriti teiste teiste tegelastega, vaid on rohkem nagu sellised mina kehtestajad. Nii et kui zürii püüdis analüüsida tegelaste sellist olemust või tegelaste suhteid teiste tegelastega või tegelaste arengut, siis ta leidis, et selliseid kategooriaid ei ole. Nüüd ma olen põhimõtteliselt selle žürii otsuse või, või, või nägemusega nõus aga siit võib teha kaks järeldust. Üks järeldus on see, et eesti näitleja kool on äkki ja ootamatult kuidagi väga alla käinud. Või teine järeldus oleks see, et võib-olla ongi hingimasse uus Eesti teater mida on ka festivali Reali ennegi seda otsitud. Võib olla uus eesti teater väljendab sellist inimese kontseptsiooni muutumist ühiskonnas. Et võib-olla kaasaegses postmodernses modernses kapitalistlikus ühiskonnas lihtsalt inimestevahelised suhted ei ole enam olulised. Võib-olla me suhtumegi kaasinimestesse, kui lihtsalt kasutades mingisuguseid stereotüüpseid vormeleid ja me näemegi neid lihtsalt teatud oluliste sotsiaalsete klasside esindajatena. Mis puudutab seda näitlejat temaatikat, siis mina, mina esindan sellist marginaalset positsiooni selles žüriis, et ja et ma ei oska nagu sellel teemal kaasa rääkida. Ma esindan siin sellist tavalist eesti vaat eesti vaataja positsiooni, kes kes on vaimustunud oma kaasmaalastest näitlejatest. Ja, ja teisalt noh, ütleme on ka tegelikult selliseid väga, väga huvitavaid Selle rollilahendusi, mis, mis kahjuks lihtsalt nende auhindade piiratuse tõttu jäid märkimata, no kas või seesama Elmo Nüganeni tõe ja õiguse teises osas Rain Simmul poolt mängitud Slopaatjovi roll, kus minust Simmul niivõrd võluvalt oskab nagu minna sellise koomilise koomiliselt rollilt nagu traagilisele rollile üle või, või koomiliste nootide ümbermängimine traagilistest nootidega toimub sekundite jooksul ja see, see on just seesama, mis arutasti ütleme lisab, eks siis siis tegelasele sügavust nihutatud tüübi poole poole pealt, siis karakteri poole peale. Ja noh, võib-olla siis sedasi sedasi meie kolleegid žüriis nagu nägic, et võib-olla sellist mitmetahulisust on, on võib-olla tõesti vähevõitu, aga aga ma ei oska lihtsalt seda, seda asja niivõrd palju kommenteerida. Et küsimus ongi eelkõige lava ja kasutamises, kui näitleja mängib 45 minutit tüüpi koomilist tüüpi joodikust õpetajat ja ta võtab ainult üheks minutiks või 20-ks sekundiks kergelt traagilise alatooni, mis avab tema inimlik pooli inimlikke omadusi, siis seda on lihtsalt vähevõitu. Ja siit tulebki tegelikult üks selline teine probleem, mille suhtes ka peaaegu kõik zhüriiliikmed suurema osa lavastuste puhul olid ühel meelel. Mida võiks siis nimetada lavastuste veinivuseks või siis ka, mis väljendab väga selgelt lavastuste pikkuses. Et erinevalt nüüd niisugusest puhub ja lääne euroopa traditsioonist Eesti ja üldse Ida-Euroopa teatrietendused on enamasti üsna pikad, et see pole mingi ime, kui etendus kestab kolm või neli või viis tundi. Ja küsimus ei ole selles, et lavastus ei võiks nii pikk olla. Aga küsimus on eelkõige selles, et kuidas lavastaja ja näitlejad Ta lavaaega täidavad. Ja seda leidis ka žürii, et näiteks paljudel näitlejatel oli väga häid seene või väga häid lavahetki, aga et nendega hullid või rollide lavaaeg ei olnud täidetud, et esines niisuguseid ärakukkumisi või tühje kohti, kus, kus näitleja viibis küll laval, aga ta ei mänginud, või tema ütleme selline rolli sõnum jäi täiesti arusaamatuks. Nii et zürii rääkis ka sellest, et võib-olla peaks paljudele eesti teatripraktikutele jagama niisugused sümboolsed käärid et nad mõtleksid ka selle peale, et nad ei kuritarvitaks lavaaega, seega siis ka vaatajate ja näitlejate aega. Sest ma usun, et paljude lavastuste puhul lavastust sisu ja ka kompositsiooni muutuks üldse halvemaks, kui seda pisut kärpida ja lühendada, teha seda palju tihedamaks ja intensiivsemaks. Seega tegelikult ka see mulje ja mõju vaatajale oleks palju tugevam. Muuseas, mul tuli praegu isegi mõtet, ütleme tõesti need need auhinnad, mida need žürii andis näitlejatele, et need on nagu suuresti sellised rollikkuseks ütleme välja arvates Tambet Tuisu roll, et seda sõnalist osa vahe puudub peaaegu sootuks. Tambet Tuisu rollis väga palju seda diskursiivsed materjali, kuid seal on ka väga palju seda performatiivsust ühesõnaga sellist mängu millelegi. Aga kui, kui sõnadega kui tekstiga, et ütleme, see selline tekstimassiivi tekstimassiivi puudumine, kuid, kuid sellest hoolimata teatud selline ilmekuse väljenduslikus ja kuidagi silma hakkavus. Võib-olla see, see on midagi, mida siis žürii tahtis rõhutada. Võib-olla Annely oskab seda kommenteerida, kui, kui ma sellest päris õigesti aru ei saanud. Tõesti, et et veel kommenteerimaks seda Annely väidet, et see näitleja näitlejatööd olid lained või lainelised või käisid, käisid sedasi üles-alla, siis meil oli jah, vahepeal mõned mõned sellised ideed, et äkki paneks äkki annaks välja näiteks parima monoloogi auhinna või, või, või ilmekamaks, teine auhinnad, et võib-olla võib-olla ka sellised mõtted, mis noh, tegelikult lõpuks ei teostunud. Võib-olla kajastus kajastavad seda, mida nagu Annely rääkis Muidugi tuleb silmas pidada seda, et žürii vaatas Eesti teatri täiesti erinevatest vaatepunktidest. Ma olen nõus sellega, et Jan Kaus esindas paljuski niisugust teatriarmastajast vaatajat kompetentsete, intelligentsed, aga siiski inimeste, see ei ole väga palju teatris käinud ja kes armastab teatrit. Teiselt poolt olid siin väliskülalised, kes küll vaatasid etendusi ingliskeelse tõlke vahendusel, aga esiteks, inglise keel oli kõikidele neile võõrkeel peale selle, et paljudes lavastustes ka tõlkes tegelikult ei tule välja kõik need kontekstid ja seosed, mida need lavastused ja rollid Eesti vaataja jaoks täidavad. Nii et mulle tundub, et välisvaatajad hindasid palju rohkem niisugust vormilist virtu kooslust ja mina, Jan Kaus, lasime ennast palju rohkem mõjutada ka lavastuste rollide, niisugustest sisulistest, kategooriatest, nende tähendusrikkusest või ütleme, intertekstuaalsete seoste loomise võimest ja nii edasi. Et seega ja kuna siis žüriis oli esindatud ainult kaks eesti teatrivaatlejad, siis kindlasti jäi ka nendes auhindades domineerima selline välisvaatlejate nägemus, kes hindasid siis just seda välist vormilist külge ja, ja kelle puhul väga keeruline oli seletada siis üksikuid niisuguseid kultuurilisi tähendusi, mis on ju ometi kunsti puhul väga olulised, võib-olla isegi. Olulisem jah, ja tõesti mõned sellised projektina näiteks külmetajaga kunstniku portree, mis, mis mind liigutas jättis ikkagi žüriid üsna külmaks. Ja ma arvan, et üks põhjus on tõesti ka see eesti temaatika noh, väga selline eestikeskne temaatika, ütleme selline siste modernistlikke modernistlikke mõtete kinnistamine sedasi Eesti lähi lähiajalukku ja nagu meie hea kolleeg Ivar Põllu ütelnud oma selles suurepärases eessõnas Draama 2005 siis vihikule või päevikule. Et, et on olemas see pimeteater ja siis on olemas selline suveteater, et mul oli nagu kahjuses külmetava kunstniku portrees seetõttu, et tegelikult see ei ole nagu pime teatri jaoks tehtud, et oli näha see ütleme, see lavakujunduse, selline mingitatud noh, auklikus just just selles pimesaalis mis on, aga ta on ju tegelikult suvelavastus. Et, et ka see oli võib-olla üks põhjus, miks ta nagu kuidagi mõnes mõttes nagu ära kukkus või ära vajus žürii silmis. Räägime siis nendest lavastustest, mis tundusid teile kui žüriiliikmetele eraldi tähtsad, kuid mis jäid lõpuks sellest auhindamisest välja. Nojah, ütleme, et, et no kui kuningžürii oleks koosnenud ühest liikmest elik minust siis arvatavasti oleks näiteks NO99 padjamees on rohkem auhindu, noh ütleme näiteks, mulle väga-väga meeldisid need visuaalsed lahendused, ütleme Herkki, Erich Merila fotod ja kuidas need fotod olid ikkagi nagu sa isegi video videotena esitatud. Et näiteks kolleeg Soomest Peko Mironov ütles, et ta oli sedasama asja näinud Kansolis teatrisse, seal olid siis need kohad, padjamehe kohad. Realiseeritud nagu tavaliselt tavaliste näitleja näitlejatega, kes asusid laval nagu tekitati mingi selline hästi huvitav distants ja selline noh, ütleme ettekujutluse või fantaasia võimalus nagu vaataja jaoks. See on, see on nagu üks asi, millest, millest mul on mul tsipa kahju, aga noh, loomulikult siis iga iga žürii töös tuleb ju tuleb ette, et iga žürii liige peab mingisuguse väikse väikse OK alla neelama, nii et see on nagu täiesti loomulik. Mis siis veel. Ühesõnaga, tegelikult tõesti, et see žürii oli ikkagi noh, üsna üksmeelne, hoolimata kõigest sellest ütleme see väga soe suhtumine Juliasse Ene-Liis Semperi uuliasse, väga soe suhtumine Von Krahli trupi lavastusse, ainult võltsid jäävad ellu väga suhtumine nukuteatri sümboutseni, siis trollpoissi väga soe suhtumine VAT teatri pal tänavapaistesse seal oli nagu üsna ilme selles mõttes, et seal ei teki nagu mingit mingit küsimus, et kas me peaksime üleüldse talle mingisuguseid auhindu andma. Kõik kõik olid ühel nõul, et see auhind tuleb anda vaidluse, käisid lihtsalt sõnastuse teemal. Ühesõnaga sellel teemal, mida me, mida me peaksime rõhutama mida me peaksime esile tõstma. Ja minusse, see oli nagu, see oli nagu sümpaatne, et noh, loomulikult noh, võib-olla mõned mõned sellised rollid. Mis, mis, jäid tähelepanuta tõesti näiteks, aga sellest, las räägib Anneli ise, sest ma tean, tal oli üks rull, mis, mis talle väga meeldis. Mul võib-olla räägiks sellest, et näiteks üks väga hea näide sellisest teatri kultuurilisest teatega hindamise seotusest inimese kultuurilise taustaga on olnud Mati Undi lavastused. Et üldiselt Mati Undi lavastusi on Eestis viimasel 10-l aastal vähemalt väga kõrgelt hinnatud ühel või teisel viisil kas lavastustena või siis ka, ütleme rollidena ja eranditult peaaegu eranditult igal festivalil on need lavastused saanud välisliikmete küllaltki hävitava kriitika osaliseks. Ja paljuski need on seotud just selle näitlemisstiiliga. Tegelikult sellel aastal juhtus seesama lugu, et suurema osa žüriiliikmeid eitas täielikult Romeot ja Juliat kui lavastust, eelkõige siis sellepärast, et neile tundus, et see näitlemine selles lavastuses on ebaprofessionaalne. Samas kui eksju võib öelda, et Tambet Tuisk sai ühe näitlejapreemia aga et tema osatäitmist roomiana Mati Undi lavastuses Romeo ja Julia ei aktsepteeritud üldse. Nii et võib ikkagi öelda ka seda, et mitte ainult siis tähendused ei ole loogiliselt seotud, vaid ka ilmselt ikkagi mingisugune näitlemiskood. Samamoodi. Erandlikult nägi soome lavastaja Pekka Milano roomes Juliat aga Tiit Ojasoo lavastustes Juulia ja padjamees mingit sellist uut tüüpi näitlemist. Ja ta tunnistas ausalt, et kui Soomes selline uut tüüpi uut tüüpi, mitte psühholoogiline kergelt distantseeritud või näitav või siis ka kommenteerinud näitlemis viis esile pääses, siis esimeste lavastuste puhul oli ta täielikult eitav. Aga nüüd, kui ta on näinud selles stiilis lavastusi kuskil 30 ringis on ta saanud aru, et, et see on omamoodi uus stiil mille siis raames võib-olla ka õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, et seda ei saa nagu siis automaatselt eitada ja see on täiesti nagu teadlik ja tahtlik valik. Teine aspektroomia Juulia puhul, millest ka päris palju räägiti, et kui üldiselt draamafestivali lavastused põhinesid pigem rahvusvahelisel dramaturgia keel või siis ka Eesti kirjandusklassikale ja selliseid kaasaegseid Eesti elu puudutavaid tekste oli vaid üksikuid, et siis ruume. Juuli oli tegelikult just üks neid tekste, mis ühelt poolt puuduta, sest kaasaegse Eesti elu niisugust sotsiaalset poolt, aga tegelikult pani küsimuse alla ka mitmed niisugused esteetilised kategooriad, teooriad, et kuidas suhtuda sellesse, kui me teatris kujutame suhet inimese ja looma vahel. Et kas selline esteetiline raam muudab sodoomia kui üldiselt ühiskonnas taunitud nähtuse meile kuidagi vastu võetama vamaks või kas me võime selle lavastuse puhul näiteks rääkida armastuse diskursuses ja muud sellised küsimused? Need oli ka jutt sellest, et see tekst võiks saada siis ühe, ühe preemia aga et lõpuks siiski hääletati maha. Intervjuu jooksul oli meie ümber kogunenud mitu inimest, kellest üks lavakunstikooli teise kursuse tudeng Kristo Viiding tõstatas uuesti kodanikualgatuse korras eesti näitlejatest ambistumise. Teema. Žürii leidis, et Eesti näitlejate kool on või noh, see, mis mul kõrva jäi, et näitlejad on muutunud mingil määral stereotüüpsete, eks ja kohusenäitlejaga kool ja kuna ma ise olen natukene selles süsteemis osaline ja tunnen ennast võib-olla mingil määral puudutatuna, et siis mul on küsimus, et kas žüriil on, kas žürii leidis ka mingisuguseid lahendusi või mingit väljapääsu või, või kuidas vabaneda sellest, mil määral tean või noh, et kas on mingisuguseid väljapääse sealt mingeid lahendusi või nõuandeid. Üks asi, mis, mis tõesti näiteks ka kaasaegses eesti proosas on nagu väga tuntav see on tõesti selles, et on mingid teatud kindlad nagu lähenemisvormid ja lähenemisnormid, kuidas, nagu mingit lugu kirjutatakse. Ma olen sellest kirjutanud kunagi loomingus oma proosa proosa nagu aasta ülevaates ja seisan oma sõnade taga siiamaani nagu mingil määral. Et ütleme, et üks, üks konkreetne näide on näiteks see, et, et eesti kirjanduses nagu justkui kardetakse sellist psühholoogilist realismi või lihtsalt nagu reaalsuse peegeldamist, ütleme, mingite lugude, et võimalikult mitmekülgselt lihtsalt jutustamist. Et seal hakkab alati tööna, see ei ole nagu mingisugused fantaasiamehhanismid, hakatakse looma mingit nagu paralleelreaalsus ja mingisuguseid üleloomulikke sündmusi või ootamatult metamorfoos. Et see on nagu väga-väga populaarne või, või siis, või siis noh ütleme seal realism väljendub noh, mingisuguse distantsi või nalja või ikkagi mingisuguse sellise kõver kõverpeegli kaudu. Et ütleme, kirjaniku enda teadvus, mis vormib raamatut nagu alati lugejale või mitte alati, aga ütleme, peaaegu alati lugejale tajutav ja see ja see on nagu olulisem kui see, mida kirjeldatakse ütleme väga lühidalt üteldes see, kuidas kirjeldatakse, on oluliselt olulisem sellest, mida kirjeldatakse ja ütleme, mingi või võib täiesti arvestada sellega, et, et võib olla täpsemale silmale. Ma usun, et žüriiliikme liikmed on ikkagi nagu, omavad nagu täpsemat pilku täpsemale silmale võib-olla avanevad ka mingisugused sellised stereotüübid. Et okei, ma emotsionaalselt mõistandlikude tunnete ennast puudutatuna tundke ometi ennast puudutatuna selles mõttes, et mina näiteks igatsen seda, et, et et ma tunneksin ennast puudutatuna selles mõttes. Et loomulikult alguses jube halb, kui keegi ütleb mu raamatu kohta, oled sa ikka ei ole päris nii, et et äkki sa saaksid seda noh, alguses on muidugi solvumine umbes, mis temaga teab. Aga siis hakkab, hakkab võib-olla mingisugune mõte liikuma kuhugi kuskil mingis teises suunas. Aga noh, nagu ma ütlen, et teie küsimus on nagu üks teine, väga huvitav aspekt on see, et te tahaksite, et žürii annaks nagu nõu, et kuhu ja kuidas edasi edasi liikuda. Ma ei ole kindel, kas sellise žürii ülesanne anda nagu nõu näiteks mina ei oska anda nõus, ja mina näiteks seda, kuidas lavastust tehakse, eks seetõttu ma ka ei saa selle sellel teemal kaasa rääkida. No ma ei saa ütelda seda. Ja noh, loomulikult ka see, see põhjus, et, et ma ei näe nagu mingit traagikat praegusele selles näitamisest, et see, mida need speka minul of rääkis, on tõesti huvitav, et hakkab tulema rohkem perfarmatiivne näitlemine. Et, et see et hakkab nagu diskursiivsed kõrvale tekkima mingisugune selline hästi hästi füüsiline pidev kohalolek. Ma ei näe seda asja tegelikult üldse nii traagiliselt ta kanneli oskab ehk nagu täpsemalt vastata. Kas sa rääkisid mulle seda, et eesti kirjanduses näiteks valitseb selline stereotüüp, et kõik rikkad inimesed on natuke piiratud tuima südamega jääte tihti siis nendele rikastele jõukatele inimestele vastandatakse humanitaar, aga kes on tundlik ühiskond, ei mõista teda ja tema on selline kannatav ja õilis hing. Ja see noh, selliseid stereotüüpe nagu leidub hästi palju, et tegelikult eesti teatris leidub ka selliseid stereotüüpe ka lihtsalt üles lugeda, eks ju. Et noh, ütleme, testib mingi naiste puhul, et, et on, on tšikid, kellel blondid enamasti siis on mingid feimi võitlevad feministid ja siis, kui nad saavad vanemaks, siis on võimalus, et nad on kas emad või koomilised vanamoorid. Nii et noh, see on lihtsalt näiteks ole toodad. Aga ma usun, et ikkagi see tegelaste selline stereotüüp, seks muutumine, et see on hästi palju käsiiline probleem ka. Et see ei ole ainult nagu näitleja probleem. Ja et kui sa nüüd vaatad neid lavastusi, mis sa preemiad, siis kõikide nende lavastuste puhul on näitleja ja lavastaja loobunud lihtsamat teed minekust valinudki keerulisema tee. Näiteks minge vaatama Pal-tänava poisse, kus selle asemel, et et minna lihtsalt teed mööda ja kärpida välja kõik tegelased, siis näitleja kehastab erinevaid tegelasi, aga ümber kehastub siis just nagu see näitleja, kes on just esitanud oma repliigi, et see, tema ümberkehastumine toimub nagu tõesti mingisugune paari sekundi jooksul mitte siis niimoodi, et, et üks kehastub ümber, siis teine ootab laval, et noh, et ma hakkan kannid ümber kehastuma ja mitmeid selliseid asju ka Julias on tegelikult selle asemel, et võtta lihtsalt seitsme suurepärane tekst ja hakata seda tsiteerima, on mindud raskemateks keerulisemat teed ja tavaliselt see on produktiivsem. Ma usun, et iga professionaalne andekas näitleja on tegelikult võimeline rolli mingisuguse rolli looma noh iseseisvalt esimese tunde pealt. Ja tavaliselt just see esimene tunde pealt loodud roll võibki olla väga stereotüüpne nägemus mingisugusest tegelasest. Et ikka ma nagu soovitan otsida keerulisemaid teid ja kui te olete tuttav nagu teatrikirjandusega, siis mida räägib teile Jevgenia barba? Just seda, et esimene samm näitlejatehnikas on see, et igasuguste füüsiliste Aga kamentaalsete stereotüüpide Muugatmine mõelda selle peale, et mis on nagu selline stereotüüpne käitumine, reaktsioon, kas kehaline võimentaale ja siis mõelda ja siis jätate kõrvale unustada see ja otsida muid lahendusi. Väga hea, Annely, et sa selle minu väga hea näita mulle meelde tuletasid, sellepärast et tõesti see tegelikult haakub, haakub mingites stereotüüpidega, mis liiguvad kogu sootsiumis ringi, eks ühesõnaga, mingite väärtushinnangutega, mis sootsiumis liiguvad, praeguses Eestis liiguvad, liiguvad need väärtushinnangud, et kui sa oled rikas, siis järelikult oled seal alati ära teeninud. Kui sa oled rikas, siis sa oled tubli, kui sa oled rikas, siis sa oled aus. Tubli tööinimene, aga kui sa oled sotsiaalselt nagu kehvemal positsioonil, kui sa oled nii-öelda vaene sealt seest kuidagi ise süüdi ütleme minu jaoks minu jaoks on problemaatiline, kui kirjandus hakkan neid samu stereotüüpe olgugi et ta toodab neid nagu vastupidiselt, eks ju, et vaene hea, rikas, paha, et ikkagi hakkab neid stereotüüpe nagu ise samamoodi juurde tootma. Sest kirjandus ja teater noh, ma räägin just teatriga seetõttu, et seal on väga palju kirjandust, et sa põhineb kirjandusel. Ei, ei tohiks, ei tohiks lubada endale elu liiga suurt lihtsustamist selles mõttes, et alati, kui me kujutame elu, eks kunstiliselt siis Mika alati lihtsustame teda, aga ütleme, peaksime ikkagi andma nagu püüdma vähemalt anda edasi seda, et elu on ikka väga keeruline. Ta jääb alati noh väga suure osa suure osa pleem elus, inimeste elus, jäävad lahendamata, jäävad lõpetamata, jäävad poolikuks ütleme tõesti noh, näiteks Rakvere Rakvere teatri lavastus pidusöök Hendrik Toompere juuniori lavastuses, millele me andsime selle episoodilised rolli eest, andsin Märt Avandile auhinna, seal on hästi palju just selliseid hästi lihtsustatud tüüpe kellest, kellest ei saa nagu mitte midagi, mida ütleb mulle mingisugune noh, iseenesest ilus tütarlaps, kes kooberdab terve näidend ajal laval purjus purjus peaga ringi, mida ütleb mulle mingisugune jõmm, käib ringi? Lollakas noh, selles mõttes, et ta ei ütle mulle midagi, ta ei arene kuhugi, tähendab, selles mõttes stan tüüp. Tegelikult on kõik inimesed väheke keerulisemad. Noh, ma olen ise nagu vestelnud jõmmidega, jaa. Jaa. Noh, mõni mõtleb, ütleb sulle, ütleb sulle korraga, et umbset kurat, aga südamevalu on kõige suurem valuraisk, eks natsa ei oota sellist asjadelt. Et, et ka kõige ütleme minu jaoks nagu oleks oluline, et et kunst kunstada elu sellist väga Sist keerulist irratsionaalset, ise toimivust mingil moel nagu kajastaks. Et selles mõttes ma, ma saan aru, mida Hannele tahab öelda, et see on nagu tegelikult oluline küll. Aitäh Jan kausile, Annely Sarola ja Kristo Viiding. Ülemöödunud nädala teisipäeval toimus ülikooli raamatukogus draama 2005 raames teatri väitlus. Teemaks teatri haridus. Ehkki esile olid eelnevalt tõstetud nii teatritegijate kui ka teatrivaatajate harimine. Heid retooriliselt, küsimused, kas Eestis on liiga palju teatrikoole? Kas Eestis on näitlejate ületootmine tagaplaanile? Põhiteemaks oli teatriatra sama õppekui osa üldharidusest, kohustusliku laulmise joonistamise kõrval. Lavakunstikooli professor Ingo Normet. Siin on kolm põhipunkti, miks seda vaja oleks? Vaieldamatult esiteks see keele areng eesti keelt räägib maailmas alla miljoni inimese. Ja kuidas me seda keelt kasutame, kui palju me tähti alla neelame, kuidas me oma häält kasutame, kuidas me eesti keelde väldetega hakkama saame, mis on tegelikult ainulaadne asi üldse? See on üks asi. Teine asi on eneseväljenduskunst. Et noored, õppides teatri vahenditega draamaõpetuse vahenditega, oskaksid julgelt ennast väljendada isikupäraselt. Saan aru, et ta ei pea midagi kedagi kopeerima, vaid et tal oleks julgus tulla välja sellisena, nagu ta on. Ja kolmandaks kasutatakse draamaõpetus. Selleks, et analüüsida. Väga hea on analüüsida näiteks roome Juulia põhjad ühiskonda, armastust, noori, vanu. Kusjuures klassis loetakse sel juhul mingit lõiku Juulia võib-olla klassi kõige suurem ja ümmargusi tüdruk ja ruume võib-olla väike poiss, prillidega ei oma üldse mitte mingisugust tähtsust vaid tähtis on see, kuidas nad analüüsivad, mis toim. Ja selle õppe sisseviimiseks. Ma olen pragmaatikat, selles mõttes ma räägingi kohe asjalikult. Need, see eeldaks vähemalt magistriprogramm. Aga magistriprogramm, nagu teatrikõrgkoolis meil on, on kahe aasta mis järgneb nelja aastasele bakalaureused. Ja see on see asi, mida me iga hinna eest tahame säilitada oma kaheaastast magistriõpet, siis magistriõppe kõrgemas lavakunstikoolis on tähendatult ühe või teise ala käsitlemine, mida bakalaureuseõppes on õpitud. Koondab no ta üleüldse meil on lõpetanud nukuteatri eriala kursus, meil on lõpetanud, õpib praegu häälekasutus, hääletehnika, kõnetehnika, üheksa inimest spetsialiseerunud ja miks mitte ka draamaõpet. On vaja õpetajaid, kes õpetaks õpetajaid tegema matkaks õppima ka välis. Ja ma tean, ei ole õige öelda, et Eestis seda ei ole, Eestis on seda päris mitmel pool rakendanud, siin saalis istub Maretoomer kes teab asjast päris palju, kuidas Eestis asi käib ja kuidas välismaal see asi käib. Ja kindlasti peaks olema mingisugune teatri ja draamaõpetuse alge sees ülikoolides. Eneseväljenduskunstialused peaks olema kohustuslik kasvõi ühe punkti ulatuses läbida kõikidel kõrgkooli. Ka siis, kui ta õpib näiteks noh, bioloogiks inseneriks, arhitektiks, siukseid, kelleks sest oma ideesid kaitsta, oma oma seisukohti tõestada, selleks vajatakse keelte esinemisoskus. Kindlasti peaksid vähemalt ühe, kahe punkti ulatuses sedasama emakeeleõpetaja võib-olla isegi rohkem. Kuuldavasti ma ei ole väga kodus endine Pedagoogikaülikool, praegune Tallinna ülikool kus on olemas ka kultuuriosakond, eks ole, et nendel ei ole seda kohustuslikult sees. Ja see on küllalt raske, ta, need inimesed lähevad koolidesse ja nad hakkavad nõudma lastelt mingit ilmekat lugemist. Ilmekas lugemine minu mõistes tähendab seda minu vaid üldse teatriinimeste mõistes, kus inimestele surutakse peale teatavad klišeed. Et seda asja tehakse nii. Teatrijuhtide Liidu esimees Indrek Saar Inimene, kui ta ei saa seisvalt aru, mis asi on mehhanismi teatrimehhanismi teatri on suhteliselt suletud kardina taga siis väga raske on ühiskonnale selgitada, miks me kulutame nii palju raha, miks ühe näitlejaga tegelema nii mitu inimest selleks oleks etendused, on ehk siis needsamad riigi kodanikud, needsamad ametnikud, kes on otsustajad, hinnangu andjad, kui nad ei tea, mis asi on teater, on väga raske neile seda selgitada ja see võtab tunduvalt rohkem aega, kui tavapärast situatsioonis selgitamiseks aega on. Rääkimata sellest, et näitleja Ma ei tahaks kuidagi publikut alahinnata ja öelda, et publik on loll. Nii nagu viimasel ajal kuuleme publikul, loll valija on loll inimene üldse loll. Et seda ei taha ükski näitleja teha. Ja keeldub sellest, aga mingi hetk, kui ajutükk aega pestakse, siis, siis ta mingil hetkel võib-olla tõepoolest ei suuda seda armastust enam kiirata nagu, nagu bingo ütles. Aga seal üks mõjutusvahendeid on ka see, kuidas publik ise suhteliselt teatrisse, mida ta teatud eelduse nõuab. Et minu arust on see, kui siin on nagu head näited sellest olemas, kuidas see tekib, et need rahvakunstikoolis ei õpetata. Ehk siis, kui me vaatame mis iganes küsitlusi, arvulise näite, et kui me vaatame, kuidas inimesed käivad teatris, kui palju teadsid, korda lähevad, kui tekib mingi diskussioon teatritele võetakse sõna sellel teemal, siis näitab, et teatrikunst on väga populaarne ja õpilased on vajalik. Ilmselt eestlane ongi depressiivne tüüpiatele kohtul tulema valgusse, teadsin majja istuma pimedasse saali, vaatama lavale ja elama läbi kõiki neid hetki, mida tal on võimalik elada. Siis tõsta seda küsimust, kas seda ikka peaks koolis inimestele süvendatud rääkima, on minust rumal, see on täiesti selge. Et sa ei saa nagu küsimärke tekib ühe kultuurrahva puhul. Ja kui me räägime, et, et meie Meil ei ole maavarasid meie Nokia või mis iganes, see on jälle halb märkaga. Meie riigi tugevus on meie ajud, siis teater on suurepärane võimalus mängida läbi erinevaid situatsioone, lisaks kõigele sellele, mida rääkis Hingok mida ta inimese juures arendab ja milli, kui palju selgemini on võimalik analüüsida ennast ennast ümbritsevat. Ja millise ainulaadse võimaluse annab see vahetu kontaktteatris, kus sa saad erinev erinevaid elus võimule, tulevad situatsioone läbi mängida inimesena. Ilma, et sa peaksid nende tagajärgede eest, mis laval juhtuvad otseselt vastutama nagu täiesti lubamatu, et raamatut ei ole koolis kõik need ette tähendab, et et noh, võib-olla nendel inimestel ei ole tööd ja nii edasi on selgelt ette tähendab, selle jaoks peaks millegagi tegelema, hakkab eks siis väga lihtne on elada väga ratsionaalses numbrite järgi mõõdetud maailmas, kus kõik on reglementeeritud, pearahasüsteemiga tulemuspõhine ja vaatame täpselt, mitu inimest siin käib vastavalt sellele anum raha, vastavalt sellele paneme teid kastikestesse, see on väga-väga lihtne ühiskonna ametniku jaoks ja väga lihtne on toimetada, on väga lihtne bürokraatiamasinat käimas hoida ja kaitsta ennast selle eest, et ma peaksin sisuliselt millegi eest vastutama hakkama või midagi tegema. Iseenesest on asi lihtne. Mida rohkem haridust, seda rohkem kultuursed inimesi. Mida rohkem kultuurselt publikut, seda rohkem head publikut hindavat teatrit. Rohkem head teatrit, seda rohkem õnnelikke inimesi. Mida rohkem õnnelikke inimesi, seda parem maailm. Mida parem maailm, seda rohkem lootust. Mida rohkem lootust, seda rohkem loovust.