Tere päevast, head raadiokuulajad, kes sa juhuse tahtel või teadlikult oled häälestunud oma raadiovastuvõtja sellele lainele, kus sellel hetkel kõlab saade Ooperigurmaanid sellesse, kes on minu külalisteks inimesed, kes sellest valdkonnast lugu peavad, kes sellest üht-teist teavad või teada tahab, kaovad ja selle napi tunni jooksul püüame teilegi oma tegemistest pajatada ning ühtlasi kõlab selles saates alati kaunis ooperimuusika. Täna minu külaliseks meie noorema põlve laulja. Ilmselt nooreks jäävad need noored lauljad veel päris kaua, kuni 40. eluaastani vähemalt. Kuid mul on Meil siin tervitada Estonia vastset solisti Helen Lokuta, tere päevast. Tere, Neeme ja Helen on sind selleks, et kõigepealt rääkida oma tegemistest oma mõtetest, mis puudutab ooperit ja, ja tema laulja elukutset. Ning samuti on ta ohtralt kaasa võtnud kaunist muusikat, mida ta siis ilmselt kodus tihti kuulab ja, ja täna siis ka meil laseb kuulata ning loodetavalt ka seda põhjendab. Aga enne kui ma annan Helenile Panemegi kohe käima esimese muusika mis on loomulikult ooperist Carmen, mis on Heleni enda viimane selline suurem, tõsisem ja tähtsam debüüt ka Estonia laval. Ja siin Agnes Paltsa, José Carreras esituses. Võite siis saada sellise esimese maigu suhu, mida see roll endast kujutab, mida see ooper endast kujutab, mida see hääleliik metsosopran endast kujutab? Kuulakem. Maiuspala Sis ooperite ooperist Carmen kuulatud ja, ja nüüd annan siis sõna meie tänasele külalisele, helen Lokutele. Ole kena. Räägi endast tutvusta ennast meie saate kuulajatele, et kes sa oled, kust sa tuled, kuidas sa sattusid laulmist õppima ja milline on olnud siiamaale Su töised suhted ooperiga? Olen siis Helen Lokuta olen pärit tartust. Käisin Karlova gümnaasiumis muusikakallakuga koolis, seal olin laste räägil laulsin, olin seal soliste, seal sain nagu esimesed kokkupuuted muusikaga. Ja me just seal oli, kui me olime seal selles Estonia Expressis sõitsime rongiga, siis tuli Rauno helbiga jutt, et tema on samamoodi seal seitsmendas keskkoolis käinud ja siis ta naeris, et ma mäletan seda, kuidas sina, Helen laulsid seda ja muu siuke, et see oli väga naljakas, kuidas olin kuskil seitsmeaastane, seal? Ei, see oli vist koor laulis ja siis oli nagu sooloosa seal vahepeal ja sellise nagu ütlesid nagu oru häälega. Vaikselt, et päris naljakas oli meenutada selliseid kontakte, aga, aga ma arvan, et see muusika armastus tuli ikkagi kodust mu vanemate kaudu ja. Ja siis tuli muusikakool, siis tuli akadeemia. Jah, ma õppisin laste muusikakoolis viiulit. Muuseas Aili Sillaste muusikuid Sest mis on laule ja laulja jaoks teinekord isegi unikaalne, see on hädavajalik. Ja ma arvan, et selle tõttu on mul natuke kergem oma asju õppida ja kõike seda nagu muusikat tajuda, et ka muid pille õppinud. Ma olen ka klassikalist kitarri veidi õppinud ja võid ennast kitarril saata. Tuura? Jah, seda küll, jah. Et aga no ütleme niimoodi, et miks ma laulu peale üle läksin, riiulitel end edasi õppima, et see nagu rohkem tõmbased pakkus minu jaoks rohkem sellist väljundit. Aga mis see laulmises, mis, mis tõmbab, mis, kuidas sa seda tõmmet kirjeldad on, see on see laulmise protsess noh, mingisugune nauding. Läheb sul midagi siis särisema või, või on see kontakt publikuga või on see muusika, mida sa interpreteerinud nii-öelda siis kuulaja või vaataja nähes, mis, mis see särin on? Vokaalkunsti puhul, et kui seda õppides hakkad neid erinevaid nüansse seal tajuma just seda tehnilist täiust, vähemalt siis see annab sellise kaifi nagu. Ja just võib-olla see on lihtsalt ka minu endale seatud, et kuna ma võib-olla hääleliselt suutsin paremini saavutada seda tehnilist taset, mida, mida ma nagu igatsesin. Kui viiulis, võib-olla ma ei saanud viiulis nii hästi hakkama. Kuulajale teadmiseks või siis minu kommentaar ka, et Helen on lauljate suhtes siiski suhteliselt unikaalne nähtus, ta on habras ja, ja sale kena naisterahvas. Aga hääl anda, hääl on sul väga võimas, et kes seal seal avastas, avastasid sa ise, et, et nii nääpsuke naine võib nii kõva häält. No ma ei tea, kas seda avastus oli vaja. Ma laulsin varem kirikukooris, kus oli minu õde, oli dirigendiks, siis ta alati diset. Kuule, helen võtab vaiksemaks. Su hääl kostab nii jubedalt välja. Et just see, et selline võib-olla lihtsalt asi on tämbris, et on antud selline terav tämber. Nende puhul ongi jah, on suur erinevus, kas sa sobid mõnesse koori laulma siis peavad hääled ja, ja ka nende võimsused ja nende kõlad olema hästi sobitatavad ja suhteliselt ühtlased väga soololaulja tahab jah, üksinda esineda, nii et, et sul on nüüd see võimalus tekkinud. Et millised olid su esimesed rollid ja kui sa oled praegu siiani jõudnud. Ütleme, esimene pearoll, mis ma olen teinud, oli siis Rossini Tuhkatriinu, see oli Saksamaal, siis olin seal karsruues ooperikooliga, tegime seda ja see oli selline esimene, mis, mis tõesti endale väga palju huvi pakkus ja mida ma väga ootasin. Aga kas sa oled laulnud tervet partiid Tuhkatriinu? Ja ma käisime mööda Saksamaad erinevates nendes teatrites. See on üks üks väga võluv ooper ja kas sinu häälega võib seda kuskilt CD pealt kuulata? Tähendab põhimõtteliselt sellist, see ei ole küll välja anda. Mida ma võiksin siin nüüd lasta. No aga võib-olla sa soovitaksid, see on ooper, võib-olla sa soovitaksid siis mõne laulja esituses sellest ooperist. Meie järgmine muusikaline vahepala. Ma arvan, et üks maailma tipp selle rolli peale on Sitsiilia partali, et me võime temaga seda kuulata. Tuhkatriinu oli niisiis sinu debüüt. Kas luues ooperilaval see Karlsruhe on üldse selline kummaline paik kunagi, kui meie tuntud pianist sinna läks, kas pärast seda sinna moodustus selline mingisugune eestlaste kogukond muusikuid? Kirjeldan seda elu seal karsruues ja kes need eestlased peale Randalu ja Tammelisel veel on õpetamas õppimas käinud? Kartulis on seal jah, väga vahva seltskond, et selles suhtes oli seal hea, et ei teadnud ennast üksikuna tundma ja et oli seltskond ees. Lahkelt võeti meid vastu Boriss pageri puhas. Ja tema naine Maria kes siis olid väga sõbralikud ja tutvustasid meile seda elu-olu seal ja ja page õpetud ka seal klassikalist kitarri neil. Ei ütle seda mitte, ma üritasin ikka laulmisega tegeleda, et läksin Marievee nutijuurde õppima ja et ta on nagu geniaalne õpetaja, väga karm õpetaja selles suhtes, et oli just hea, et sai keskenduda ainult sellele, et õppida tehnilist pagasit. Laulmise. Aga räägi üldse oma õpetajast, laulu, õpetajatest, kes nad on olnud, mida nad sulle andnud? Alustasin õpinguid Elleri koolis Aino Kõivu juures. Ja see oli selline A ja B sealt ja edasi siis tulin muusikaakadeemiasse Pille Lille juurde. Ja siis tuli selline õnnelik juhus, et tuli kartusest Marievee nutiakadeemiasse ja ja kuulas mu lõpueksamid siin kolmandal kursusel ja küsis, et kas ma olen huvitatud tema juurde õppima tulemast. Ja mul õnnestus saada siis Erasmus stipendium, et sinna õppima minna ja see oli kogemus omaette, et käia seal teatris, kuulata erinevaid esitusi, erinevaid lauljaid. Jaa. Jaa, muidugi Venuti on tõesti tema pagasi peal, ma töötan siiamaani, et. Meil on kontaktid ja küsin siiamaani nõu. Laulad talle telefonis, et küsida nõu või kuidas? Praktiliselt see päris nii enam ei ole, et nüüd ma olen siin juba harvemini sõitnud, aga varem küll, kui ma nüüd tegin seda tugevnenud, siis ma küll temaga valmistasin selle rolli ette ja ja ütleme, see oli selline suurem koostöö, viimane koostöö, mis meil oli. Sest praegu ma täiendan lastemuusikaakadeemias magistrantuuris Jaakko Juhani juures. Ja nüüd ütleme nii, et tema on praegu selline juhendaja, mul. No seal on tugevad ja, ja väärikad õpetajad ja kindlasti nad annavad nõu sulle ka rollide valikul. Karmen on nüüd tehtud üks metsade unelmate rull, aga aga sellest galeriist, mida sa oled siin plaatide näol kaasa võtnud, näen ma, et et sul ikkagi süda kisub nende metsarollide poole, kus saab veel olla kena tütarlaps nagu Tuhkatriinu või või äkki rosinavilja habemeajast. Ja ei, ütleme, et mul on niuke kergem kõrgem metsas, et et sobivadki just sellised Rosiinid, Mozartit ja, ja samamoodi Karmel, et nad ei välista teineteist, et Rossini Tuhkatriinu selles suhtes täpselt minu häälele väga hea. Ja siit siit vilja päästemuusikaakadeemias me alustasime sellega ja see on üks selline lemmikrolle mul siiamaani, et võib-olla tulevikus õnnestub seda teha kuskil. Nagu me vaatasime seda plaadiümbris, meil mõlemale tundus, et üks lugu tasub siin kindlasti kuulamist, rosina, aariat ja, ja ka Figarvaariat lastakse üsna tihti, aga seal on üks väike võluv duett kus on rosina koos vigaroga ja selle esitavad siis Figaro etooria patist. Nonii ja Proziina on legendaarne Juliet Tazimionaato. Saate nimi on ooperigurmaanid ja üks ooperigurmaan. Võluv Helen Lokuta on täna siin stuudios minu külaliseks. Ja jõudsime jutuga selleni, kus karsruuess sai tehtud Tuhkatriinu ning pärikate ja väga toredate maailmakuulsat, ütleksin, töötajate juhendamisel on, sinust ei saanud see, kes sa praegu oled. Esimest hooaega Rahvusooper Estonia solist, rahvusooperist. Aastaseks, et mis tunne ühel ühel noorel lauljal on olla sellises sajaaastases vanakeses tööl. Mulle väga meeldib Estonia teatrist. Ja hea meel on sellest, et nüüd see tehakse väga ilusaks, et remont on ikka väga kihvt, mis seal tehakse ja ütleme nii, et lauljana Eestisse on ikka suur haruldus, kui sa saad töötada teatris, et nii väike riik ja vähe tööd ütles et see on suur eesõigus seal olla ja teha selliseid rolle, nagu mul praegu on võimalik olnud, teha. Saate kena on meil selline lühike, kuid seest täidetud toreda muusikaga ja ei ole kindlasti juhus, et tänases kõlavad ka siin maailmakuulsad metsas atranid, kuna Helen Lokuta ise on Sa sopran, aga koristame siis veel kord siiski, et need rollid, mida sa oled siiani teinud, sest üks viimaseid mis oli, on hoopis kaasaegsest ooperist Menati meediumist, kus sa pidid kehastama sugugi mitte noort ja, ja kena sellist noort daami vaid ühte sellist süsteerilist leske ehk siis küsimuse alguse juurde tagasi, et, et millised, millised On sul olnud ja, ja mis on olnud võib-olla meeldejäävamad ja tähtsamad sinu jaoks? Mul on õnn olnud väga erinevaid asju, et üks väga ilus roll on Tšaikovski Bademandast poliina roll olen teinud siis Eesti asjade eest näiteks Tambergi, Serrano rakist, seltsidaami. Carmeist olen teinud veel Mercedest. No on olnud sul ka rolle ju Nargen operas. Jaa, Largeneutras ja me oleme teinud Hayden üksikus saares, ma tegin sellist naist, kes on üksikul saarel 13 aastat oodanud oma meest. Teine operaliselt elu guugel mis on olnud minu üks lemmikutest. Ma tegin ühte sellist teenijatüdrukut, Liszetad seal, mille lavastas Andrus paarikese, oli selline hästi lõbus asi, et et tavaliselt ma olen selliseid tõsiseid asju rohkem teinud, et väga vahva oli selliste asjadega teha. Aga oma olemuselt oled sa lõbus inimene või kaldud rohkem sellisesse kannatustesse ja masendustesse. Mõtlen oma oma elus. Mulle tundub, et sa oled niisugune, sul on suunurgad ülespoole. Et ma olen ikka vist positiivne inimene, ma arvan ise niimoodi, vähemalt mäletan ühte proovi, ühel Tambergi serenaad tegime siis. Neeme, sa ise ikka ütlesid, et, aga nüüd ma tahan sulle suunurgad, kogu aeg oleksid, et et sul on seda raske teha, aga, aga see oli kompliment mulle. Rääkides sinu hääleliigist metsosopran, siis heliloojad on õnnistanud, nad on kas nõiad või, või sellised pahad ja koledad tavaliselt tenor, esimene armastaja, sopran, siis ka selline ele sinine unistaja, kes küll sageli traagiliselt lõpuks hukkub, aga, aga metsad on jah selliseid mingisuguseid varjud või nõiad, kes seal ringi käivad või siis emad või ammed. Millisena sa metsana oma oma oma tulevikku ette näed ja kas lisaks armenile on veel, võib-olla mõni selline unelmate roll kunagi ära teha vaja? Jah, metsa kuna metsal on veidi madalam ja tumedam tämber, et siis on kirjutatud, kas siis poiste roll, meeste roll või vanemaid naisi, aga aga siiski on ja, ja pärlid, et näiteks kas või Karmen on sellele, mida kõik sopranit ihkavad laulda, et see on nii magus asi, et et ma arvan, et täiesti korvab selle. Ja teine on muidugi see Tuhkatriinu roll, mis, mis oli tõesti üks ka muu unistasin. Aga eks vaatab, mis elu toob. Aga ooperiheliloojatest rääkides Rossini ja Mozart on siin mitmeid kordi kõlanud ja kas neid kahte geeniust võib nimetada siis täiesti vaieldamatult sinu tippheliloojateks või on neid veel? Ma ei ütleks ütleme niimoodi, et ooperiheliloojatest küll aga mainida, et minu vaieldamatu lemmik on üldse arvab ja kui rääkida, mis ma nüüd hiljuti tegin, oli just üks soolokantaat Tõnu väljastega, mis me tegime Arvo Pärdi seal. Isa, aga toon, et see on selline muusika, mis mind ennast ka väga mõjutab. Ja mida ma väga hea meelega teen. See on rõõm kuulda, et tegemist ei ole pelgalt ainult nii-öelda ooperiusku oleva inimesega, vaid et sa ammutad jahmid kõrvalt kõike väärtuslikku, mis on muusikas vokaalmuusikas. Jah, ja need ei olegi üldse nii erinevad asjad minu jaoks. Et see on nagu üks üks tervik ja et nagu tasakaalustab Kuna on ooperigurmaanidele vaata siis loomulikult ooperimuusikaga kauni ooperimuusikaga. Me jätkame. Mozart on kirjutanud ühe sellise ooperi Laklementsadytiito, mida võiks siis tõlkida eesti keeles, kas diito halastus või, või midagi, Tiituse halastus siis. Ja, ja kuulame sealt ühte Toredat, Tertseti ja jällegi üks sinu lemmiklaulja tõstsiile paartoli esitab seal metsasoprani partii. Estonial on juubelihooaeg ja juubel on tulemas ka Wolfgang Amadeus Mozarti-il ning äsja kuuldud katkend siis tema viimasest operist lage Klementsadi Tiitu kiituse halastus. Selle kontsertettekannet võib ka kuulata märtsikuu sees. Siis Estonias aga Helen Lokuta ja minu tänane ooperigurmaanide saatekülaline. Tahaksin sinu käest nüüd küsida hoopis meeste kohta midagi. Naishääled jagunevad teatavasti, eks ole kaloratuurideks sopranit, eks nendel kõikidel on veel oma alaliike lüürilised ja dramaatilised sopranit. Ja on aldid ja, ja metsosopranit. Meestel on bassid-baritonid, tenorid, kontratenorid, kastraat, tenorid võib olla. Milline meeshääleliik sulle endale isiklikult kõige rohkem sümpatiseerib ja kellega on nii-öelda mõnus koos seda vokaalset värinat siis laval tunda. Me ei räägi inimestest. Me räägime liikidest. Tegelikult ma ütleksin niimoodi, et see ei sõltugi, minu puhul ei sõltu hääleliigist, et see sõltub just isikustesse, sõltub sellest, kuidas ta valdab oma häält ja kuidas ta laulab. Et see omab rohkem tähendust ja väärtust minu jaoks. On sul tuua mõned mõned näited, kus selline partnerlus on sind innustanud ja inspireerinud ja nüüd võib ka nimesid nimetada. Ma arvan, et kõigi pearollide poole või mida, kui sul on palju nagu koos ansambleid ja numbreid kellelegi, siis on nagu paratamatult tekib see kontakt ja side, see säde seal lava peal, et üks väga hea kogemus oli karsruuess. Kui ma tegin seda tuhkatriinud, siis seal oli korea poiss, oli, oli siis print ja see oli küll, et päris tükk aega läks aega, et seda kontakti nagu saavutada sellist nagu aga siis see, mis nagu tekkis rahvusvaheline seltskond andis selle oma värvi sinna juurde, et, et see oli väga kihvt kogemus. Sa puudutasid siin korea lauljad, ka minul on tulnud kokku puutuda just Aasiast pärit lauljatega ja milline on sinu arvamus või kuidas sa oled nagu tajunud seda, et, et seal on ka rassilised iseärasused, no ma ei räägigi mustanahaliste lauljatest ilmselt, kellel sellest vähestel õnnestub laulda magama pater, slaid või Tatjana. Aga just asiaadid ka ütleme noh, nende isikupärane füsion aroomi ja kui nad on super ja suurepärased lauljad, nendel on väga hea häälega kooli alati väga head õpetajat, nende nende kuidagi kolju, ehitus või nende keha on kuidagi niimoodi ehitatud, et see hääl kuidagi väga hästi hakkama kõlama. Meil on sinu hoiak nendel teemadel, et kas ooper on niivõrd demokraatlik žanr või kunstiliik, et täitsa lubaksid lavale ükskõik mis rollis. Ükskõik millise rassi või nahavärvi esitaja on ta nii tinglik. Ma arvan, et on küll ja ja mis puutub just nende korealastest teistesse, kes ei ole võib-olla kauplused, jah, kui nii võtta, et siis vastupidi, et see nende töökus ja see, kuidas nemad vaeva näevad selle nimel, et selles žanris nagu osaleda ja et see on nagu sellest oleks ainult eeskuju võtta. Just, mis ma Saksamaal seal seal on see, et nad on nagu hästi korralikud ja hästi töökad ja nad püüavad palju rohkem kui, kui meie. No meil on siis võib-olla me lasime liugu oma oma ande peal. Jah, meil on lihtsam, ma arvan. Aga jätkame siis muusikasaadet, ooperigurmaanid ja siin vahepeal repliigi korras ütlesid ka seda, et Verdi on olnud, et sinu heliloojad falzetafis tegid seal küll vist katkendeid või tegid seal tervikuna seda. Me tegime seda jah, tervikuna nagu kontsertettekandes seda staffi alustasime, siis oli nagu esimene roll Saksamaal, mis ma seal sain kaasa teha nendes projektides? Ja kui siin viimastest ooperitest juttu oli siin Mozarti viimane ooperis, olgu meie saade täna unikaalne ka selle poolest, et mega Verdi viimasest ooperist panime kõlama ühe väikse ansambli. Ja tegemist on siis loomulikult Verdi ooperiga Folstav. See oli selline ansambel üheksale lauljale, seda peaks vist kutsuma monit. Et kui sextet kuuele kvintett viiele septet seitsmele oktid kaheksale, siis üheksale lauljale on see nett. Ja su plaadikogus on tõepoolest niivõrd unikaalne salvestis, mis on tehtud 56. aastal. Peterson Karajan juhatas seda ansamblit ja, ja nende üheksa laulja hulgas. Me leiame siin selliseid nimesid nagu luidi, halva Rolando, pane rai, Elizabeth Schwarzkopf, Anna mofo. Kas nende lauljate nimed on sulle olnud nii armsad või kelle pärast tegelikult see selle selle plaadi endale muretsesid, siis eelkõige Kareni merest? Jaanuari ja võrratu, mitte ainult sümfoonik, vaid ka ooperidirigent. Üks meie saate mõtetest on on see, et sulle hea kuulaja natukene lähemale tuua, seda ooperimaailma püüda veenda sind selles, et selles ei ole midagi hirmsat, et see ei ole mingisugune kole asi, vaid vaid see on, see võib olla lõbus, võib-olla liigutav, tundlik, kurb. Aga seda, seda teevad väga kirglikud inimesed. Sellega tegelevad inimesed, kes kes soovivad midagi läbi oma rollide, läbi oma laulmise maailmale ja kõikidele inimestele öelda ka noored inimesed, kes, kes alles hakkavad selle alaga tegelema või, või on juba oma esimesed kogemused saanud. Noh, tahaksin siis võib-olla ka sinu abiga selgitada, tõestada, et tegemist on täiesti normaalsete inimestega. Et 90, siis võib-olla isegi natukene ooperist kõrvale hetkeks, et on sul, on sul mingeid harrastusi või kuuled sa mingit ka teistsugust muusikat, võib-olla sa oled mägironija või talisupleja, võib-olla sa kogud midagi? Ma ei tea, võib-olla sa teed sporti, ma ei tunne sind hästi. Võib-olla sulle meeldib rallit sõita, ma räägin, millest? Sinu sinu päevad sinu elu tegelikult koosneb. Kõige rohkem, millega ma tegelen tegelikult oma vaba aega, siis on see, et olen kristlane, ma käin kirikus ja ma tegelen sealsete asjadega, et ma tegelen seal muusikatööga ja nüüd püüan tegeleda ka rohkem hoolekandega. Mind huvitab nagu see asi, et aidata inimesi, kes on hädas, saavad selliseid elementaarseid asju eluks ja just selle ala peal rohkem oma oma aega ja oma energiat ja oma finantsilisi võimalusi ka selleks pühendada. Milles konkreetselt seisneb, et käid sa lohutamas või kogud kogud asju ja, ja annad neile. Ei, me oleme nagu teinud, et näiteks jõulude ajal, et me oleme neid abipakke viinud inimestele, kellel ei ole süüa ja riideid ja kodututele, siis olen viinud sinna varjupaikadesse riideid ja, ja ütleme ka just annetanud raha, et nad saaksid siis seal üleval pidada neid, neid majasid, kus siis võetakse vastu inimesi, kellel pole kuskil elada. Seda on rõõm kuulda, et selline seda asja tõepoolest hobiks harrastuseks nimetada, see on võib-olla pigem selline südamekutse. Jah, aga ütleme, et hobidest või harrastustest, et no ma püüan ennast vähemalt vormis hoida, et käin ujumas ja teen sellist asja. Aga sisuliselt või filosoofiliselt arutledes, et ooperilavastajana ma tean, et on ka selliseid, selliseid oopereid, mis on pisut paganlikud või, või kus kasutatakse nõidust ja, ja noh, kõike kõike seda, mida, mida kristlus siis reeglina taunib, et kas sina näed selles vastuolu, et on olemas nagu reaalne ja, ja ja vaimne sfäär ja maailm tõsine elu ja on ooper, mis ja teater üldse, mis tegelikult, et kokkuvõttes on ikkagi mäng, et kas sul on olnud selliseid mingisuguseid eetilisi tõrkeid näiteks ka oma oma töös? Ei mul ei olnud, ei ole olnud eetilisi tõrkeid ja tegelikult ma arvan, et vastupidi mul kristlasena nagu lihtsam haarata ja aru saada vaimsest maailmast ja sellest sfääridest, et ma arvan, et mul on seda lihtsam seda seda ala tajuda ja sellest seda mõista ja ja võib-olla ka rohkem sügavuti nendes asjades liikuda. Väga intrigeeriv, et kuidas kristlasena suhtusid sellesse, kui sa, Karmen nina pidid olema suhteliselt vulgaarne kindlasti pagan, kindlasti Garmini lootused, ootused olid seotud absoluutselt teiste, ennustasin teistele, eks. Ja nii edasi, et, et siin sa nagu noh, vastuolu ei näinud, olid sa olid, sa oled sa elus, Christiane laval Carmen ja, ja leiad, et need ei segaks. Ma arvan, et absoluutselt ei sega, et laval on, on see üks elu, et ma kehastan kedagi teist seal, et mai kehastusele Helenit ja ma ei ela seal oma elu, vaid ma elan seda Karmen elu ja tegelikult on see hoopis väga põnev selles asjas nagu liikude nende asjade üle mõelda ja selles nagu tegutseda. Et sa oled ise rikkamaks läbi selle, et suudad ka teise inimese nahka pugeda ja pisut piiluda teiste inimeste ellu ja motivatsioonidesse ja, ja millesse iganes. Jah, kindlasti ja, ja ütleme, et ka igasugune kaartide panemine, jänestamined kristlasele ma tegelikult saan väga hästi aru, millega nad tegelevad ja, ja miks mitte seda seal lava peal nagu mängida ja ega see ei hakka minu tõekspidamisi muutma või midagi sellist sellesarnast, et ma ei näe siin üldse vastuolu. No sa ei näinud, see on järjekordne näide sinu tegelikult väga positiivsest ellusuhtumisest, mida, mida vaieldamatult selle elukutse juures üldse ooperitegemise juures on, on väga vaja. Ja nii on ka märkamatult tegelikult mööda saanud meie meie saade Helen Lokuta Estonia teatri solist, metsosopran, suur aitäh sulle tulemast jagamast meiega oma mõtteid ja eelkõige jagamas seda kaunist muusikat, mida sa oma kodust olid kaasa toonud. Aitäh sulle, aitäh sulle. Jätame meie saate, nagu ta algas ka siis lõpetama. Ikkagi sellesama ooperit ooperiga Carmen ja kuulame seekord siit kvintetti. Kohtumiseni.