Mõnelgi väga austatud estraadihuumorisaadete ja ettekannete jälitajal või kuulajal. On ehk mitmel korral mõttesse tulnud küsida, kes need mehed on, kes nalja teevad. Kes nad on olnud juba pikka nelja kuni 6000 aasta jooksul, see on kogu aja jooksul, millal eksisteerivad kirjandus ja maailma kirjandus. Sest naljamehed ju ise aina kinnitavad, et nende naljad on vanad, igivanad, ürghallid ainult et vahest harva jätavad taas värske mulje. Täna kavatseme anda väikese ülevaate huumoriajaloost. Peame juba ette teatavaks tegema, et maailma esimest nalja. Meil ei õnnestunud kindlamalt ära määrata, kuna neid soodsate välistingimuste ehk vastava keskkonna mõjul tekkis arvatavasti mitmes kohas mitu korraga. Tõenäoliselt ei ulatu esimese nalja iga kosmokoonilise ajastu ehk maailmade tekkimise perioodi etappi kindlasti isegi ka mitte veel palju hilisemasse niinimetatud elu tekkimise etapi faasi. Esimest nalja ehk ürghuumorit võime otsida alles ajastust, millal esimene ahvitaoline olend puu otsast maha tuli jalgadele püsti tõusis, selleks et puu otsast vilja kätte saada. Kumb olend enne naeris, kas see, kes puu otsa jäi ja arenemist vältis või see, kes maas püsti seistes arenema hakkas ja enne mainitud flegmaatikule alt ülespidi vaatama? Seda pole raske arvata. See viibki esimese naljamehe autorsuse lähteallikale. Kuid autorid selles seoses meid ei huvita, nende nimedki oleksid väheütlevad tänu olukorrale wet kirjakunst tollal veel leiutamata oli ja ka nende aegade kohta alles takkajärgi arenes. Veel tänini on nimetu autori hea nali parem kui nimeka autori pahanali. Järgmine ürgnali oligi kirjakunsti leiutamine. Päris esimest kirja pandud nalja on raske otsida, kuna teda tuleks otsida väga tõsiste asjade hulgast. Kes seda viitsiks? Naljamees, mitte naljalehti ja pilkeajakirju ei trükitud ega kirjutatud veel nii hilistel aegadel, kui seda on nende kultuuride hari aastad, mida iseloomustavad pealinnade nimed, Memphis miinive, Babylon, Kartaago, Ateena ja Rooma. Isegi vaaraode haudadest pole leitud ühtki hane jalgades, krokodilli ega Pikrit, mis muidugi mitte midagi ei ütle. Kuna näiteks väljakaevamistel Lähis-Ida-Väike-Aasias on leitud umbes viie tuhandeaastases kultuurkihis telefonitraate sügavamal 6000 aastases kultuurkihis aga mitte milles selgesti järeldub, et telegraafi tunti juba 5000 aastat tagasi traadita telegraafi, aga veelgi varem. Samanali kordub naljalehtede ja kalendrisabadega. Vanim kalender oli tarvitusele võetud juba aastal 4241 enne meie aja arvamist. Selles on aasta kohta ainult veerand päeva vähem kui meie kalendris. Pealegi on see veerand puuduvad päeva puhkepäev ja orjapidamise ühiskonna tingimustes teadlikult välja jäetud. Kõige tähtsam on, et saba sellel egiptuse kalendril enam ei ole. Nii nagu pole traate 6000 aasta eest tarvitatud antiiksel sidevahendil sabapidi enne olema. Kuna praegugi veel on näiteks igal aastavahetusel enne kalendrisabad. Ja alles siis saavad tarbijad kätte kalendrid. Sabalülid selgroos tõendavad, et inimeselgi oli ennemuiste saba ja alles pärast kujunes sabata inimene. Kui siis 6210 aastat tagasi kalender oli juba sabata, pidi ta umbes 7000 aastat tagasi veel sabaga olema. Järelikult on ka kalendrisaba naljad umbes 7000 aastat vanad. Muss seis kalendris nagu praeguseski on enne järjekord kuude, nädalate päevade ja siis alles saba. Aga tegelikus elus on saba järjekorraga segamini läinud ja need on nüüd sünonüümid, millest nii üks kui teine võib esineda siseruumides ja välisõhus, mitte aga ajalehtedes. Üks ajaloo õpetaja jutustas eta oma teenelise karjääri algul iseloomustas õpilastele foiniiklasi kui antiikaja raadiot ja telegraafi selles mõttes, et nemad teostasid informatsiooni vahetust ehk kommunikatsiooni kogu tolleaegses skulptuur maailmas. Kontroll kirjandis leidus vastuseid, milles väideti, et finiiklased leiutasid raadio ja telefoni. Piltlik seletus oli jätnud nii sügava mulje, et üks õpilane koguni arvas, et foi niiklane. See ongi muistne telefoniaparaat. Asume antiikaja huumorit jälitama siiski mitte õpilaste kirjandite, vaid kindlate kirjas fikseeritud andmete najal. Üks Kenyydose arstide koolist välja pääsenud noor arst Hippokrates ja mitte just eriti valgustatud õpilane, kellelt küsiti, kas ta on juba oma praktikas midagi tähelepandavat saavutanud, vastas. Loodan, et mul varsti õnnestub midagi saavutada ka täiskasvanud inimeste ravimisel. Praegu olen veel nii harjumatu, et rohkem kõige pisikest last ma ette võtta ei julge. Enne kui arstid jäädvus Hippokratese teeneil teadlaseks saama hakkas oli vanas Kreekas juba kaua harrastatud arstikunsti. Selle harrastajad olid Askleepiose ehk äskule appi ju see niinimetatud jüngreid. Kellelgi neist oli suuri raskusi ühe väga ilusa naisega. See ei andnud arstile sõna, vaid lobises ise kogu aja. Sirutage keel suust välja ja hoidke seda nõnda seni, kuni luban uuesti selle suhu panna. Hüüdis arst lõpuks ja ütles nüüd kõik, mis tal öelda oli. Selle arstimeistriga antiigiravi jumala Askleepiosega, kellest meie päevini veel tuttavaks on jäänud Askulaapiose ehk keskulaabi kepp. Madu käis Sürakuusa türann Dioneesius õige halvasti ümber. Ta kiskus lõua otsast ära, jumala kuldhabeme, öeldes. Sina, poisike, ära habet kanna, kuni see su isale veel kasvanud pole. Muistendi järgi peeti Askleepios apolloni pojaks, viimane, aga väga mitmekülgselt spetsialiseerunud jumal oli Hademetu ja igavesti vananematu nooruk. Hoopis vastupidisest jutukkuse ravist, teatab Eesti Antiik, kirjanik Otto Wilhelm Masing oma sõnumis. Vesi teeb imet, kui naised seda suus peavad. Selle retsepti järgi sunnitakse keel suletud suus vaikima, mitte vabas õhus väljaspool suud. Masingu jutus on psühhoEskule abiks üks väga hea tark ja terase meelega proua, kes menuka konsultatsiooni pärast mardimariga Angrulise keskele Kaie seisule tunduvat parandamist lõpetab. Sõnadega kui mees naest peksab, siis on seest muistiga naesele kõige enamiste süüd, et mõista, oma suud talitseda ega õigel ajal vait olla. Eesti kõnekäänd peab samast asjast teisiti ütelda. Hoia mokk lukus, muidu varsti kärbes kurgus. Kurgust ja keelest on aga veel mõndagi antiikset teada. Ori Aisopos, kelleta poleks olnud võimalik, ei Ivan kroloogiaga lahvontani hiilgav originaallooming saadeti oma peremehe poolt turule et kellelegi kalli külalise jaoks kokku osta kõik kõige parem, mis turul leidub. Inetu ori tuli tagasi keeltega ja ainult keeltega. Kui isand teda sõimas, siis seletas ori väledalt, et midagi paremat kui keel Pole turule ka terves maailmas. Eks keel võimalda avaldada armastust ja mõtet, leppida kokku ühiseks tööks, maitsta kõige paremaid veine, sõnastada kauneid laule, liita sõpru ja lepitada vaenlasi ja nii edasi ja nii edasi. Siis saatis peremees Aisopose tagasi, et see tooks midagi halvemat. Ori tuli taas keeltega. Nüüd juba vihastas peremees nii, et andis Frögjalasele kepihoobi. Miks mind lööd? Küsis aisutus samade sõnadega kui piilemjeesel ja ruttas seletama, et keel, tõesti kõige halvem on kogu maailma asjade seas eks, et teda peksta, exep teda kanta. Eks teda tarvitada sõimamiseks tülitsemisel. Kas keele mõistmatusest ei tule arusaamatused ja sõjad, kas keele abil ei keelitada ja meelitada, kas keel pole Kärmas pahandusi tegema, kui teda hammaste taga ei hoita, kas ta pole teravam kui mõõk. Siis tsiteeris AIS õppus suurt saksa luuletajat Friedrich Schillerit, kes üles on kirjutanud Ifi keemiasõnad. Halvem kõigest halvast on terav keel. Ka see ema, kes oma haigevõitu pojaga ühe Askleepiasse jüngri juurde oli tulnud ja arsti nõudel sõbralikult peale käis, et poiss näiteks arstile keelt. Poiss, kes oli hästi kasvatatud, küsis pärast seda. Kas ma pean talle ka pikka nina näitama? Ei, ütles arst. See on minu amet. Nii on sageli tänapäevalgi. Muide, antiikse veelgi ilmekamaks aktualiseerimiseks tuletame meelde, et meie tervishoiu spetsialistid on asutanud Askleepiose klubi kus nad nagu vastava ala ajakirjandusest lugeda võib, arutavad tähtsaid teaduslikke ja isegi elulisi küsimusi. Askleepios ja ka arstikunsti jumal, kuna Hippokrates, arstiteaduse isa miks meie arstid rohkem kunsti kui teadust armastavad? Nii vähemasti nimevaliku järgi otsustades? No küll, see selgub edaspidi. Seni on teada, et Eskulaat on võõrsõnade leksikoni järgi arst naljatlevas või pilkavas tähenduses. Kui üksama kalgi südame poolest tuntud türann põiekivide haigusse oli haigestunud siis olevat Hippokrates lausunud. Selle mehe süda on põide pudenenud. Seesama Hippokrates kuulis ühel sümpoosionil ehk joomapeol kuivi sümpoosioni paljaste kõnede ja ettekannetega. Vanas-Kreekas ei peetud ühte rikkast noormeest kõnelevat, kuidas ta endal eeslipiima joomisega raske köha ära oli ravinud. Ta soovitas kõigile sedasama head ravim leiutist köha vastu. Teistele see ei aita, ütles Hippokrates, keda noormehe ninatarkus oli pahandanud teile, ta mõjus hästi kui emapiim. Olgu sellest Hippokrates Est niipaljukest isiklikku juurde lisatud et tema isikust pole midagi kindlasti teada peale sünni ja surmadaatumi. 459 kuni 377 enne meie aja arvamist. Koosi jaak, nyydose tohtrid olid muiste kirjutanud üle 50 arstiteadusliku kirjatükki, mis kõik Hippokratese nime all. Eks korpus, hipo kraatiumiks oli ühendatud. Pole teada, mida autor ise kirjutas. Igatahes vaidlesid mõned selle koguteose kaastöölised nyydose arstid ägedesti selle üle, kes neist töötab truult Hippokratese vandele, mis on veel tänini arstide eetikaline konfessioon. Üks Por tohter käitist teistele ette, et need raha pärast töötavad, kuna tema peab silmas ainult au. Igaüks võtab seda, mis tal kibedasti puudub, ütles rahaahnuses süüdistatute seast üks vanem ja targem. Sellest samast asjast sofistid veel rumalama, nalja teinud. Kui nad lihtsameelselt kodanikult küsisid on sul kõik alles, mida sa pole kaotanud. Aga muidugi sarvi saab, pole kaotanud. Kus nad sul on? Üks sofist taas, kes Korintose Ateenasse oli tulnud ja seal kaelavalu kurtis kahepoolsete pärast vastas Ateenlastele, kes talle arsti poole soovitasid pöörduda. Ei, sõbrad, meie korrentuses sureme kõik loomulikku surma. Demonstreerisime antiikset huumorit eeskätt Kreeka arstide kulul. Kahte asja maksab seejuures tähele panna. Esiteks nali arstide kohta Pole kolme aastatuhande jooksul nimetamisväärselt arenenud. Nägime, et Eskullaabid ja hipo kraatikud on praegugi veel mõlemad au sees. Kuigi esimeste vabanduseks tuleb lisada, et nime järgi palju tarka ära ei otsusta. Sest kui me seda teeksime, siis peaksime arvama, et meie moemeeste ja moenaiste ideaaliks on võidelda seni, kuni veel leidub põlvepikkust, poisikest Sakalas. Miks peaks muidu moeateljee nimeks olema just Sakala vanema Lembitu, auväärt nimi? Teiseks kreeklased märkisid oma antiiknaljadest teraselt ära keele teravuse tähtsuse. Peab ütlema, et kreeka huumoritüüpiliseks tunnuseks ongi teravmeelsus ja teravkeelsus. Tänu Plutarfosele On parimaid anekdoote televanast Kreekast tänapäevani kõige elulisemaks liigi tunnuseks jäänud lakoonis mida seletades meie terminite spetsiaalsõnastik teatab, et see on kunstiliste vahendite kokkuhoidlik kasutamine teose või elupildi loomisel. Kuid Reiuse saadikud Spartasse nõudma tulid vett ja mulda alistumise märgiks. Siis viskasid spartalased saadikud kaevu ja ütlesid. Seal peaks olema nii mulda kui vett. Teine pärslane Xerxes nõudis oma saadikute kaudu, et spartalased relvad käest annaksid. Tulge ja võtke, oli selge vastus. Pannakse need sõnad otse kuningas Leoniidase enese suhu. Kui pärslased ütlesid, et neid on nii palju, et nende nooled päikesevalguse varjavad siis laususid spartalased. Hüva, sõdime siis pimedas. Iseendast armastasid need lagedaimoonlased nõnda küsida ja kosta miks on meie mõõgad lühikesed. Me taha vaenlasest kaugel temaga tappelda. Miks pole Spartale müüre? Me teeme need oma kehadest. Kui ühele Sparta emale sõnum toodi poja langemisest, siis ütles ta. Teadsin, et ta on surelik. Tüdrukud Spartas ei armastanud mehi, kes lahingust koju toodi, seljahaavaga koju tuli tulla kilbiga või kilbi peal tervena või surnult. Meie päevil tuntakse kõne käändu kilbi peale tõstma. Ta kilbile tõstmine on antiikne komme, taanlaste komme, kes tatsituse tõendusel oma vürstid pärast valimiskilbile tõstsid, et kõik uut juhti näeksid. Paljugi, mis meile antiikset spartalase juurest tundub väga sümpaatne sõna on lausa naljavaene Germaanlastega seoses. Ateenlased ei pidanud haritud inimeseks seda, kes ujuda ja lugeda ei osanud. Kes poliitika vastu huvi ei tunne, see pole rahuarmastav kodanik, vaid kilplane, ütles peerikles. Naistest arvas sedasama peerikles, et parim, mis nad korda saata võivad, on nii elada, et keegi neist midagi ei kuule. Ei head, ei halba. Pidime juba esimestest pikkadest pükstest ja põlvepikkustest poisikestest kõneldes natukese aja eest kõik selle seostama oma tänase pealkirjaga huumorist põlvpükstes. Tundub, et see vajab õigustamist mitmel põhjusel. Kui vanad kreeklased tõesti juba suuremat osa meie häid anekdoote teadsid siis ei või meie endid pidada mingiks pika püksimeesteks naljategemise alal. Ja neid minge, eks poisikestest põlvpükstes samal alal. Iseenesest ei ole põlvpüksid mingit Plameeriv nähtus. Ma ei näinud tänaval ja kohvikuski just kintspükstes, aga mitte see ei tee temast poisikest. Hernhuutlased tegid eelmisel sajandil ilusa palveraamatu pealkirjaga vaimulikud kintspüksid siiani teekäijatele. Kõlbab kints püks vaimulikuks teekonnaks. Miks siis mitte poeedi jalatsiks või ka estraadisaate tiitliks. Üldse on heal lapsel palju nimesid peale põlvia, Kins pükste tuntakse kukepüks ja kaatsade kaltsade ning ausude pikkus võib olla nii põlvini kui pöiani. Aga ennäe, heal lapsel oli veel vähe nimesid. Keel ja kirjandus on hiljaaegu veel uusi tutvustanud. Neid tuli uusi püksinimetusi, pakub vana keelemeister Johannes Aavik kirjas Karl Mihklile. Kuna ajakiri keel ja kirjandus on väga hea ajakiri, aga veidi antiikne selles mõttes, et ta on lugupidamisväärselt teaduslik ja et tal on vähe lugejaid. Ja siis pole ehk laiem üldsus teadliki, et meesterahva mitte pealmiste pükste nimetuseks on eesti keeles Volsad ja naissoost esemed. Samal erialal saavad kandva nime vuplid. Viimastest on olemas nii ainsus kui mitmus. Esimestest ainult mitmus. Häbenen tunnistada, aga vaev on vait olla. Ei oska mina kujutleda seda feminiinne eset ainsuses. Kuid kõnesoleva uus sõna autor on tüki maad vanem mees, küll tema teab. Palume vabandust vahelugemise pikkuse pärast aga ja sära seletamist, miks me antiikset huumorit tituleerisime naljaks põlvpükstes, aga mitte voolsades vupleis, aga ei koguni, sest nagu praegu, nii pole ka antiigis naised kuigi suured naljamehed olnud. Üks upsakas isand oli Ateenas oma maja sissekäigule sildi riputanud. Ärgu siit sisse astugu midagi ebapuhast. Diogenes juhtus sellest majast mööda minema ja võttis sildi rahulikult maha. Ümberringi kogunenud uudishimulikele ütles mõttetark. Ma tegin võimalikuks, et ka peremees oma koju pääseks. Kord astus Diogenes sisse ühe üliku juures toimuvale sümpoosionil. Talle valati kohe täis suurpeeker veini, millede joogenes põrandale kallas. Nii peremees kui külalised olid selles teos solvunud. Kui ma veini ära oleksin joonud, ütles küünik, siis poleks ju teil teda ikkagi enam alles olnud. Te pakkusite selle minule ja nüüd on ta raisus kahjuta teile ja mulle. Seda anekdooti armasta seda aastat 40 tagasi meie karsklased väga. See on trükitud mitmes kaskus raamatuis ajakirjades. Üks üliõpilaste karskusliikumise juht olevat dioogenese trikki isegi Sakala konvendis ühel mai õhtul korranud. Aga kõnet pidada teda ei lastud, oli vaeseke hoopis kolkida saanud. Kuigi tekitioogenest ainult õllega. Siis joodi edasi. Keegi küsis diaookeaniselt, mis ta sellest arvab, kuidas Sürakuusa türann Pioneesias oma sõpru kohtleb nagu kotte, kostis filosoof. Täied hoiab alal ja tühjad viskab minema. Üks kiilaspea oli kord turgude joogianast õige rumalasti pilganud. Mõttetarku oli lausunud maa ei ole sulle pahane. Aga su juukseid ma kiidan, et nad on ära läinud nii rumala pea laelt. Teinekord lõi keegi tundmatu kaltsudes kliinikut jalaga. Sõbrad imetlesid, et joogenes ainult naeratas. Ega teiegi eesli peale vihastaks, kui see teid jalaga lööb, küsis filosoof. Sümpoosion, millele plaaton laseb peenemat seltskonda armastuse üle vaielda peeti tragöödiakirjaniku Agatha juures. Seal võtab sõnaga manti meie preestrinna Diotima esimene naisfilosoof, kes armastusest jutustab kuulsa temanimelise müüdi, aga nalja ei tee. Niisugustelt joomapidudelt nagu kõrtsidest mindi öösel pikas reas koju. Flöödipuhujad eesotsas kutsuti seesugust rongkäiku nimega koomas. Ja mõned teadusemehed arvavad, et sellest heast kombest kujuneski aegapidi komöödia. Aga meie ehitame kainestusmaju kõik sellepärast, et flöödi puhujanade asemel on pasunapuhujad ja kogu kõrts ei lähe korraga koju. Nii ei saa ka komöödia õigeid jalgu arenemiseks alla. Seda isegi hoolimata sellest, et meie kirjanduslike kolmapäevadel on tasapisi populariseeritud nii hiilgavat jandi kirjanikku kui August von Kotzebue. Antiikset on selles loos kõigest muust rääkimata, niipalju et professor Gustav suits kasutas otse puu nime omal ajal sõimusõna kvaliteedis. Päris antiikse väärtusega. Naljaks tohib ehk pidada sedagi, et otse puulust mängu katkendit ette kandvad näitlejad või deklamaatorid suured tähttähelised täpi pealsusega lugesid isse emm Jerry Marri jummal. Ja kui juhust olnuks, siis kindlasti ka wanna pakan kurrat. Aga kirjaoskamatus on ju kahjuks kindlamaid koomika ja huumori hallikaid. Kas gooti tähtedega kirjutatud käsikiri või fraktuurist trükitud raamat praegusele ettelugejale nii antiikset mõjub avaldama, on üsna küsitav. Pigemini võiks siis juba arvata, et antiikva see sugusse antiiksusse ahvatleks oleks otse puuteatri omaaegset näitlejat seesugust lugemist kuulma juhtunud. Eine Adolex ennast hauas ümber pööramata jätnud. Diooginist nägi Makedoonia keisrirekord ühel mahajäetud surnuaial või mingis luukambris sorivat ja küsis, mis küünikul sealt otsimist. Ja leida sinu isa luid, mis peaksid olema tähtsamad ja suuremad kui teised. Aga asjatava, kõik ühesugused. Suurmakedoonlane ise polevat paha mees olnud sugugi. Kreeklased on omal ajal temast palju anekdoote kõnelnud, pealegi veel positiivseid nagu näiteks. Üks bakterialane oli suurivaevu mingist lombist suutnud koguda kiivrita ja joogivett ja pakkus seda Alexandrile. Nagu joogenes veini, nii valas Key säravee maha, olgugi et hirmsasti janunes Aasia varju ja veevaesel maal. Väejuhil ei sobi juua, kui vägi januneb, oli ta ütelnud. Ajaloolased, aga nende teha ju on. Minevik lisavad, et keiser pärast kauakestvaid kiiduavaldusi oma telki tõmbus oma võluva Oksana kõrval pudeli head veini närvide rahustuseks ära jäi. Seoses Aleksander Suure õilsa januga ei raatsinud kuidagi meelde tuletamata jätta vanade kreeklaste ühte mehisemat ja lõbusamat meest Anak rajooni kelle eneselauludest on meie päevini alles veel ainult tükikesi ehk fragmente, olgugi et terve tema nime kandev kogu Anak remontija hilisemate austajate järele aimajate poolt juba 2000 aasta eest eksisteeris. Kutse puu noorukist, kaasaegne, aga tõsine ja tubli mees Kristian Jaak Peterson on paar seesugust antiikset anakremontilist laulu maakeeles järele luuletanud. Ja me loeme nad teile kaht moodi. Nii nagu tänapäeva näitlejad tavatsevad. Ja nii nagu ehk Peterson ise oleks deklareerinud. Esiteks ma pean ei oma laulake. Pällo maa on jamas. Aia annab juua synni merre, sule päev on Jomas merda. Kuu on Jomas päeva. Mind mos õpper sõimab, et ma tahan juua. Ja nüüd teiseks, põllumaa joomas, maada joovad metsad. Oja annab juua sinimeresuule. Päev on joomas, merda kuuend joomas päeva. Mind, mu sõber sõimab, et ma tahan juua. Ana krooni sellesama hea mehe nimega olen kuulunud, seostatavad sõna- anakronism. Eelloetletud näite puhul on see hästi võimalik. Anakronism on meie kirjandusteadusliku lemmiksõnastiku järgi kõrvalekaldumine ajaloolisest täpsusest. Seega väga asjalik tänapäeva nähe. Aga ta on ka üks naljatehnika tähtis võte, mida selleski huumoriajaloos oleme katsunud korduvalt kasutada. Klassikalist vääraegsuse näidet tunnevad kõik tseesar karakteristik kast mille eest teda iseloomustatakse geeniusena, kes aegselt võis kirjutada päevakäsku, dikteerida oma masina kirjutajannale, kõnelda telefoniga, jälgida raadio estraadisaadet. Kuidas võiks Anak Reontikat ja anakronism mitte ära segada? Kui loeme näiteks ana akreoni enda laulukest transki antiikkirjanduse ajaloost? Mulle peeker, anna noormees vaid üks. Ja ta on tühi. 10 kapa kalla vett, lisa viis humala märga oma pidumei peas küüdi moodi meid talu möla ega mürtsu, vaid siin kauni, vaikse laulu saatel kummutame kalleid peekreid. Kes siis niiviisi joob? Selge anakronism. Vanad kreeklased ja roomlased ise ei teadnud midagi indoeuroopa keelte sugulusest ja tegid oma etümioloogiaid ehk sõnade tõelise algupära äraseletamise pahatihti nii, et ajab praegu naeru peale. Koera ladina keeli. Khanis seletati sõna ühendist non kannendo, mitte laulja, sest peni ei laula, vaid ulub poissmees või vanapoiss. C lepp seletati sõnast c lumme. Taevas sest et vanapoisi elu võrreldes naise mehe eluga oli juba antiikajal taevalik. Euroopa keelte sugulusest ja tarvitame selle tõttu antiikkeelte sõnu ehk võõrsõnu väga teravmeelselt. Kuulsin üht lektorit psühholoogiast loengute pidavat. Ta oli tootmisalad, psühholoog ja seletavat, et hing ehk Animal pole üldse enam hingeteaduse objektiks. Asjatundjatele olgu meenutatud, et hing on ladina keeles anima või Anymus. Aga lojus ehk loom Animal. No see on tühine eksitus võrreldes ühepalju parema mehe etümoloogilise uuendusega, kes ühel hiljutisel kongressil postuumsest tegi post humaansuse. Esimest Me tõlgime tavaliselt surmajärgseks, aga teist mõistet pole seni tarvitatud. Võiks ehk olla pärast inimlik, kui teaks missioon. Samal viisil võiks antiikne tulla sõnast antiigone, peaasi kui eesti teatrikunst õitseb. Ära selle maailma peale vihasta, ütles Plute Arhos. Ta ei tee sellest väljagi. Huumor on küll ladinakeelne sõna jääda vähendas teatavasti niiskust. Me loodame südamest, et kallid kuulajad ei saanud muljet, nagu oleks ka saade huumor põlvpükstes sedasama tähendanud, kuna niiskus kahtlemata ei ole hea ei Volsades, vuplites ega põlvpükstes. Aga tõelised antiikaja humoristid olid ikkagi kreeklased. Nende nali põhines küllaldase nürimeelsuse puudumise tõttu lihtsalt terav meelsusel mõnel määral aga ka ehtsa kreeka terav keelsusel. Sõnad anagramm ja epigramm. Anekdoot ja paradoks. Aforism ja formalism. Klass ja genoom Kiasm ja oksi Moroon. Kõiki need on kreekakeelsed sõnad. Ja märgivad kuni tänapäevani nalja, mitmesuguseid liike ja eri laadi naljategemise viise. Kuid olge lahked, sõnad nagu barokk ja pitsar. Grotesk ja pur, lesk, farss ja Espri hõljeton ja saksofon. Need on ladina algupära. Kuulsusrikkalt pimedal keskajal tekkisid nad vulgaarladina keelest ja kasvasid suureks ning tähendusrikkaks rooma rahva järeltulijate, itaallaste, prantslaste ja soomeugrilaste keeltes. Huumor oli siis juba põlvpükstest loobunud, et mitte öelda välja kuivanud. Ja tõmbas selga ristirüütlite ning muude heade meeste, raud või muud sorti kunst kiustri. Kuulsite Helmut Tarandi estraadisaadet huumor põlvpükstes. Saates esinesid näitlejad Aksel Orav, Tõnu Aav ja Astrid Relve. Režissöör oli Heino Kulvere. Muide ka kuni saate lõpuni Kreeka estraadimuusikat.