Tere päevast raadiokuulaja, kes teadlikult või siis juhuse tahtel oled häälestanud oma vastuvõtja ooperigurmaanide lainele sest ooperigurmaanid seda saadet külastavad. Ja, ja on üks eriline gurmaan meil külas, tegu on Rahvusooper Estonia väga kauaaegse lasega inimesega, kes teenib oma igapäevast leiba Estonias inspitsient, tina, mis siis maakeeli äraseletatuna tähendab etenduse juhti kaptenit laevas etenduse ajal ja härrasmeheni Jüri Kruus, Jüri Venemaa. Ja kindlasti ei ole saladus ka paljudele muusikasõpradele see et Jüri on aastate jooksul salvestanud restaureerinud, kogunud kokku noh, niivõrd meeletu hulga Tseedeesid meie lauljatest ning aidanud vilja anda seisnud hea selle eest, et nad jõuaksid kuulajani. Aga see ei ole tänase saate teema, sellest on on jutustatud ka teistes saateformaatides, aga tundes Jüri tema kirge ooperi vastu tema tohutult laiu teadmisi mõtlesin teda provotseerida täna. Meid natukene valgustama mõningate terminite mõistete osas, mis ooperit puudutavad ja ooperis, mis teeb ooperist ooperi, on ilmselt üks kõige tähtsamaid, kui mitte kõige tähtsam on. Seal on inimhääl. Ja täna Me üritamegi teile hea kuulaja anda põgusa ülevaate, kuidas liigid jaotuvad, millised on erinevad hääleliigid, kuidas neid kutsutakse ja püüame neid illustreerida muusikaliste näidetega. Nii et tuleb selline väga meeleolukas, usun loeng-kontsert. Jüri, leppisime enne saadet ette valmistades kokku, et me alustame kõrgetest häältest, see tähendab siis naisterahvastel on need hääled siis vist kõige kõrgemad. Kui me räägime üldse häälest ooperis ja üldse häälest, siis tegelikult inimhääl hakkab ju lapse sündimisest peale. Kuidas see formeerub aegade jooksul, seda näitab aeg. Kõigepealt ma olen kuulnud, kuigi palju neid lapsi nelja aastaseid, kes laulavad lastesaadetes. Seejärel tuleb juba seitsme kaheksa aastase poisikeselaulmine üheksakümneaastase poisikeselaulmine. Ja juba me kuuleme küllaltki professionaalsed ja täisverelist lapse häält, et nemad põhiliselt ju esinevad koorides. Kõigele sellele on paljude juhul eelnenud ka omalaadne laulukool. Üheks väga toredaks näiteks just nimelt poiss lauljate puhul on ja oli Robert Inno Loretti samuti paljud-paljud, teised nimekad tenorid. Nende lapsepõlvest meenutagem Benjamin tšillit. Kuigi Robertino laulnud ooperilaval oli ta omal ajal maailma laulukultuuris ja muusikakultuuris väga omalaadne ja väga kaunis nähtus, kus ta suutis Ma toreda ja põhjaliku musitseerimisega küttestada nii palju laulusõpru kogu maailmas. Aga tuletame meelde seda võrratut poisi häält Rowortina Loretit. See oli siis näide sellest, kuidas üks võrratu lapsega kõlab sellises koolitatud maneeris natukene ja see kõik oli väga armas. Nüüd aga läheme tõsise jutu juurde ja on teada, et siis naislauljad ja meeslauljad nende hääleliigid jagunevad erinevalt kindlasti inimesed teada on sopranit, metsosopranit on hallid siis põhihääled, meestest tenorit, kõrged hääled, baritonid, keskmised ääred ja bassid. Need omakorda jagunevad väga-väga paljudeks alaliikideks. Seal eripära, nende omapära. See on see, mille järgi üks või teine hääl sobib ühte või teist partiid laulma. Aga meie alustame sealt päris ülevalt kõrgelt tipust, ehk siis nendest naistest, kes suudavad kõige kõrgemat häält teha ja need on sopranit. Nagu iga eelpool nimetatud hääleliigid on ka iga hääleligi juures küllaltki palju suhtelisust niga sopranite juures. See oleneb koolkondadest, see oleneb häälekoolist, see oleneb sellest, mida nad laulavad. Ja see oleneb veel ühest momendist üldse hääle juures me võime öelda, kõiksepealt on hääled, dramaatilised, hääled, lüürilised, hääled, olemas selliseid lauljat, kes esinevad operetis, need tähendab kerged hääled siis kammerlauljat ja veel tagatipuks need lauljat, kes esitavad mikrofoniga. Ja vaat kahtlemata vot sellised nüansid määravad ka hääletekitamist ja häälekandumist saali ja tema vastu. Kõigepealt dramaatiliselt sopranit. Need on lauljad, kes esinevad põhilistes näiteks Wagneri ooperites tuntud lauljateks on Christian flakstad Birgit Nilsson. Nende esinemised on väga tuntud ja nende häälekõlajõu on eriline näiteks Birgit Nilsson puhul. Ma võin öelda, et ta kõrvuti vaagneriga laulab ka näiteks Durandoti samanimelises ooperis. Kuigi ma ütlesin algul üldse häälte suhtes on kõik väga suhteline. Näiteks minu kätte sattus üks heliplaat, kus Birgit Nilsson laulis sildat Rigolettot. See oli minule nii kuidagi arusaamatu, et kas üldse see laulja on suuteline laulma ja kui ma kuulsin, siis ma vaatan jah. Ka nisukest interpretatsiooni võib kuulata täielikult naudinguga. Võib öelda, et need lauljad, kes esinesid Verdi loomingus just tema algperioodil olid eelkõige just nimelt küllaltki dramaatilist häältega lauljat. Isegi need, kes tegid childat. Need laulsid ka samal ajal Nabuccot ja Obertot ja paljusid paljusid teisi rolle minnakse dramaatiliseks seisneb lihtsalt nad teevad kõvemat häält kui lauljad või tähendab, see oleneb hääleaparaadist ja nende hääleaparaadi mõjust, samuti eriti Wagneri puhul ka tekstilisest kandvusest saali. Kõik see kujundab selle teose mõju. Ta oli. Ühesõnaga, nendel on hästi võimas hääl ja. Ja ka hästi võimas selline interpretatsioon ning neid valitakse selliste rollide peale, kus on võimukad, võimsad või siis ääretult dramaatilised tegelased. Tähendab ma tahaks ütelda seda, et laulja puhul ei määra mitte nii hääle võimsus kui määrab just nimelt eelkõige hääle kandvust ja vot seda ma tahan just toonitada sellise laulja puhul nagu Birgit Nilsson, keda ma isiklikult kuulsin Moskvas. Tal ei ole mitte nii võimas, kuid eriti fokusseeritud hääl mis kandub saali ükstaskõik, kus koha äkki sul on esitada mõni muusikaline näide meie kuulajale. Selliseid võrratu muusikaline näide. Birgit Nilsson laulis Eliisabeti aaria Wagneri ooperis Stanheuzar. Dramaatiliselt sõpronid on jah, jõulised tüübid laval jaa, jaa, või on nad ka väga jõulise väljanägemisega, aga sellest me täna ei räägi. Ja, ja läheme edasi leevemate teemadega sellepärast et sopranite hulgas on ja nende rollide hulgas on selliseid naasid lüürilisi partiisid, eriti need, mis pelganto ehk siis kaunist niinimetatud kaunist laulmist nõuavad. Lüüriline sopran Jüri. Aga tegelikult vahepeale mahub tsentraallaulja näiteks võib öelda, oli just nimelt nagu Elena suliootis NATO Debaldi, mis see tähendab, et nad on universaali, tähendab, ta on nagu lüürilise ja lüürilise ja dramaatilise vahepeale ja tegelikult ma ütlen, kogu lugu on ju väga suhteline, on isegi sellised asjad egaa dramaatiline, ka dramaatiline hääl võib perfektselt esitada koloratuurseid nüansse. Ilmselt sõltub siis sellest seal omapärast loomadest, tehnikast ja tehnikast ja aga kui muidugi järgmine etapp, siis kahtlemata on muidugi lüüriline sopran ja näiteks võib tuua eelkõige just nimelt Mirella freenit ja võrratud mansardpaleed. Nemad on ka ju sellised tüüpilised jubelgantogooli andajad. Belliini Verdid laulavad freeni külga. Putšind ja aga ma julgen feni laulu peale putšiniga Padaimandas, Liisat isegi manud, see on laulnud Durandoti, see näitab, see ta, kuivõrd äärmuslikud on inimeste võimet. Aga see oleneb just nimelt spetsiifiliselt nende inimeste võimetest. Tuletage meelde näiteks kas või selline laulja nagu Adeliine. Ta laulis dramaatiliselt, parasiit aga laulis ka koloratuurseid lugusid, nii et see oleneb eelkõige just nimelt inimese häälelistest ja tehnilisest. Võimalustest Mirena freenia Monseraat kava jõe on niivõrd erinevad looja isiksused, ehkki nende hääleliiki võib nii-öelda nad kuuluvad jah, sinna lüürilise soprani kanti. Kuid ooperist rääkides ja mina kui lavastaja rääkides, siis loomulikult eelistaks ma nendesse tellides laval näha Merila freenid, kes oli lisaks kõigele võrratu näitlejanna ja, ja vaieldamatult Monseradkabajeele. Teatud rollid sobivad ka suurepäraselt ja ta oskab ennast kauniks ja ilusaks laulda. Mõlema lauljatari puhul on see tulv, mis tuleb lavalt saali küllaltki erinev. Tõepoolest, freeni on suurepärane laulja ja näitleja, kuid Me kuulame seda, kuidas laulab ka palee siis kõik see on andnud helilooja kõik see, mida ta kujutab. Kõik see on muusikas olemas. Ma alati mõtlen selle peale, kas alati peab just nimelt laval edasi-tagasi jooksma. Aga kui inimene tuleb lavale. Ma mäletan Norma etendust. Kabalee tuli lavale. Ja korraga oli kõik kõik kõik olemas. Eesti rahvale on olnud õnn manseriaat, Kabaljeed kuulata ka siin meie enda kodumaa pinnal. Jüri oleks, ütleme sinu soovitus nüüd siis meie saate jaoks, et oleks maailma parim lüüriline sopran maailma parima parimas esituses üks kaunimaid meloodiaid, mis ooperites leida võib. Noh, ma arvan siiski, et tuleb midagi otsida manserega pärija esituses, aga kuulame Maserati palee laulis siis Eleonora aaria Verdi ooperis saatuse jõud ja hea raadiokuulaja Kuulate saadet ooperigurmaanid, kus saatejuht Neeme kuningas on suutnud meelitada külaliseks Jüri Kruusi võrratute teadmistega ja fantastilise diskoteeki ehk siis plaadikoguga mehe, millest väike murdosa on ka siin täna stuudios kaasas ja loodame veel kuulda kauneid meloodiaid Jüri plaadikogust. Täna me räägime hääleliikidest ja oleme tutvunud siis juba dramaatilise soprani, Kaia lüürilise soprani ka. Ja tegelikult on iga inimene seal on unikaalne, ta on nagu selline hea margivein mida keeleotsaga puudutades, siis võib sellest erinevus erinevuses aru saada, samamoodi on ka ooperigurmaanide ka, et nad on suutelised oma oma kõrvaga ehk võib-olla tabama seda tabamatud ja, ja ka meie teeme siin sellise väikese põgusa degusteerima seansi siis ooperihäälte maailma. Jüri, sul oli üks soov veel täiendada mõtet, mis seondub konservatcabaleega. Need, kellel on õnnestunud näha Kabaleet laval ja kuulda kavaleed otse saalis, seal kordne mulje. Sest et meie ees on tõeline kunstnik. Kõik, mis temas on, on tunnetatud sügavalt läbi ja kõike seda kaunistab perfektne vokaaltehnika, tema lõpmatult kaunid pianud kõik see, mida ta annab publikule. Kõik see loob täiusliku pildi ka helilooja loometööst. Ja see ongi see, mida me tahame. Sinna sihtsisse mahub nii esitus kui ka sisuline esitus. Ja minu jaoks on see siiski väga oluline, sest et saalisviibija saab aru ooperis, laulja põhitööst ja selle sisulisest terviklikust. Monza rõkke palee on vaieldamatult liiva, nii nagu ka marja kallas, nii nagu väga paljud lauljat ja tiiva selles kõige paremas mõttes, ehkki ta enam ei räägi sugugi nendest asjadest, mis juhtuvad vahest kulisside taga aga, aga üks tiiva on ju siinsamas meie naabruses juveel teinud kolossaalset karjääri ja esinenud ka Estonia lavalaudadele edukalt, see on legendaarne Irina Arhipova ja Jüri selle laulja, siis hääleliik on kass metsosopran või ainult nüüd me hüppame nii-öelda naise sellisesse alumisse registrisse. Jah, tegelikult arhibo on täisvereline metsosopran. Ma mäletan, ma nägin seda esimest korda üheksandal aastal suures teatris ooperis Carmen Kozmaaridel, Monaco'ga. No see on väga suurepärane laulja. Irina Arhipova on laval täielikult võrdväärne Monserakada jõega kusjuures võlub tema tohutu musikaalsus tema rolli läbitöötlus. Ja vot kõik see haarab, ma ei tunne laval ühtegi ühtegi tühja momenti. Iga sekund on nagu sisustatud, eriti ma mäletan just nimelt tema esinemisi nii karminis kui Ebolina Don Carlose s ja samuti Jonana Truma tuuris. Ega asjatult, Arhipova pole niivõrd palju esinenud välismaal. Kui me räägime üldse soprani ja metso vahepealt, siis no sopran on nagu, ütleme, kõrgem hääl, aga tegelikult hea metsa on suuteline samuti võtma dramaatilise soprani noote. Võib öelda, et näiteks Juliette sime Nato ja Firenze Kosotto on laulnud nii samas doosid kui ka paljudes teistes ooperites, samuti Annapoleenis. Ja see näitab, et palju oleneb just nimelt laulja häälelistest võimalustest. Jama pärast. See on tore, Jüri, et sa Irina Arhipova nime tõid ka siia sellesse saatesse, sest seda võrratut lauljat ei olegi meie saates veel kõlanud. Aga täna olgu see viga siis parandatud ja Asutsena laul Verdi ooperist turbatuur. Kui me räägime üldse metsosopran intest, siis nii nagu sopranit jagunevad ala rühmideks, niisamuti ka metsast. Üks asi on, kui metsa laulab selliseid partiisid suuri partiisid nagu Asutšuena, Eboli, isegi Sand Tuzza, aga teine nimetatakse nagu koloratuur metsa. See on väga spetsiifiline nimetus. Selle jaoks on ka olemas spetsiifilised lauljat. Eelkõige Sitsiilia part oli, keda me kõik teame suurepärase Tuhkatriinu na esinemistes paljudes Rossini ooperites. Aga samas võib öelda, et ka näiteks selliste partii nagu evoli Sand Tuzza siis samuti Asutseenaisitaja, džiletasimanato Pebestiniaani, Merilin Harn. Nad on suurepäraselt esinenud ka Rossini ooperites kus on vaja kõrgtehnikat. Seda nimetatakse nagu briljantne color tuur. Ja see näitab, kui palju üks hääl õigemini ühe häälevõimed on looma terviku laval. Need on siis ta kutsutakse mõnikord, eks selle Rossini metsadeks ja Rossini Mercad antimetsadeks just ja, ja ehk et oleks siis ka Eestimaalt nii-öelda näide kõrvus kellelgi siis meie Annely Peebo näiteks on, rühib sinnapoole ja juba esitab ka paljusid partiisid just nimelt sellest Fachis, nagu sakslased kutsuvad, ehk siis on see, milline seal siis millistele rollidele sobib. Aga nüüd teeme sellise päris järsu kurvi ja naishäältega siiski jätkame, aga, aga nüüd sellest täiesti alumisest otsast ehk siis nendest kõige madalamates häältest hüppame kõige kõrgemale. Milline on üldse noot, mida naishääl võib laulda, kus ta klaveril paikneb? No tegelikult see on ka küllaltki suhteline, üks asi on see, mida lauldakse laval, teine asi on see, mida on lindistatud näiteks Erna saki esituses, ma olen kuulnud kolmanda oktaavi siig miilitsakorjuse esituses on dinoraarjasta, laulab Labe molli. Kuid ka see pole määrav, põhimine on just see, mida inimene esitab laval. Kahtlemata koloratuur sopran oli omal ajal tohutu tohutuid moes. Ja kui võib öelda, et selline helilooja nagu Claudio Monte Verdi tema just tahtis eelkõige, et lauljatel oleks rohkem kantileeni ja vähem välist siis see, mis edasi juhtus jäi niisugune mulje, nagu lauljad pööravad Monte Verdi stiilile ja just nimelt eelkõige Veneetsia koolkonnale pelk Anto koolkonnale nagu selja ja laval hakkas ainult üks Virtoositsemine selleks isegi niivõrd hulluks, et mõnikord helilooja enam ei tundnud oma loomingut ära. On teada juhtumid, kus Rossini, kes olid küllaltki just nimelt spetsialiseerunud virtuaalsele partii kujundamisele pöördus omaaegse tiiva Adeleinapati poole pärast seminare, mida etendust ja ütles, et ma tahan Patti ma ei tunne seda muusikat, mida te laulate ja pärast seda Rossini kirjutas spetsiaalse raamatu, kus ta kirjutas kõik need koloratuurid, mida on lubatud ja mitte enam. Ja see, see ajastu kestis kuskil 19-l, kuuenda sajandi lõpuni isegi 20. andi alguseni. Tuletage meelde sellised lauljad nagu Luisa tetratsiini, keda peeti omal ajal samuti kõige kallimaks ja kõige virtuoosse tehnikaga üldse lauljaks 30. aastatest, Ernesaks. Meenutagem sellist lauljat nagu omaaegsed tähtame liita kali kurtšit, miilitsakorjust ja paljusid paljusid teisi, kuid mida võib öelda kahtlemata. Nende ülemine ots oli kõrge etendusest, nad võtsid kahtlemata välja selliseid noote nagu kolmanda oktavi faa kuningannast. Samuti nad võisid rahulikult Solly võtta, sellest polnud probleem, aga reeglina jäi nende alumine ots palju kahvatumaks. Kui seda oli ülemine Jüri, mõned mõisted, tõlgime ära kuulajale tõstituurse tähendab siis hääleulatus on hääleulatus. Leen tähendab hääle kandvust. Kosutust üle orkestri, aga mida tähendab üldse tegelikult koloratuur, et miks on korvaratuur siis saanud nagu selliseks liitsõnaks kolatuur sopran? Tähendab, tegelikult on olemas sopran ja kui nüüd see sopran kujundatakse välja just tähendab selliste partiide seniste virtuaalsete partiide esitajaks, kus on just rohkem neid kadents, kus kogu see aktsent on pandud kadentside peale, tants tähendab, siis tähendab sellist virtu virtuaalset virtuaalsete bravuurselt niisugust tehnilist kaskaadid. Jah, just kas kaader väga hea sõna, kus lihtsalt noodid sillerdavad ääretutes kõrgustes, nii et kananahk tuleb. Kuigi samas ma tahan ütelda, et Kaagoloratuuride juures jagunevad hääled näiteks Johnsaselandi kohta Öeldakse, et Angola ratuur, aga samas on Johnsaselanud laulnud suure eduga nimiosa Putšiini tulen, tootis. Universaalne tähendab see on universaalne laulja. Miilitsakorjuse kohta öeldakse, et see ei ole mitte koloratuur, ainult, vaid don't dramaatiline koloratuur. Meenutagem tema kuningannat, meenutagem tema esinemist. Ma Bernanis. See on partii, mis nõuab alumist alumist registrit. Tuletage meelde miilitsakorjuse Lood Viini metsades, kus kõik on nagu lüürilise soprani terviklikkus ja, pluss lisaks juurde koloratuurne kaskaad. Aga võib-olla me võiksimegi miilitsakorjust näiteks kuulata sellepärast et see anti välja ka tema, tema plaat ja teame ju kõik tema eesti sidemetest eesti päritoludest, mida me kuuleksime. No minu meelest minu meelest me litsa korjus esituses oleks kõige parem kahtlemata õiguninganaaria Mozarti ooperist Võluflööt. See on kahtlemata üks kõige raskemaid literatuuri partiisid ja nii nagu me lihtsa laulab, see on kahtlemata küllaltki suurepärane. Ooperigurmaanide külaline on Jüri Kruus ja Mulle tundub, et lõviosa meie saatest on läinud naistele ja nad on kindlasti seda väärinud, eriti need esitajad, kes siiamaale kõlanud on ning saate lõpuosa, siiski tahaksime pühendada ka meeshäältele, aga siin on vist Jüri asi väga lihtne on kolm hääleliiki tenor, kes teeb siukest peenikest häälte bariton, kes teeb sellist normaalse mehe häält ja bassid, kes teevad siis põristavad sealt alt. Tegelikult mitte mitte päris sellest. Me unustasime ühe hääleliigi ära, kes oli omal ajal ja andke selle omal ajal tohutult populaarne, toodud armastatud ja ilma milleta heliloojad ei kujutanud üldse ooperietendust ettegi, need olid, kes need olid kastraadid. Võib öelda, et seitsmeteistkümnendal sajandil, kus naiste esinemine eriti kirikutes oli küllaltki taunitud siis põhised parti esitasid just nimelt kastraadid. Inimesed mäletavad kindlasti farinelli filmi, aga, aga on sul ka mõni näide, tähendab aparaati, siis kastraadid siis enam ei laulnud, kui oli selline helisalvestus. Viimane kastraat esines möödunud sajandi algul ja tema nimi oli Alessandro Moreski. See laulja pole kunagi esinenud ooperis, aga ainult tema on just nimelt jäädvustatud plaadile kuigi vaharullile, aga ometi on ta olemas. Aga möödunud sajandi keskel oli üks väga omapärane hääleliik, nimelt kontratenor. Vot see oligi, meenutas kuskil kastraate. Ta oli tavalisest tenorist palju kõrgemal. Samuti küllaltki sametpehme häälega. Esimesel hetkel nii kastraadid kui see konter tenor mõjusid tohutult hästi, kuid pikapeale Läks nende esinemine kuivaks ilmetuks. Sest neil puudus see kõige tähtsam, mis viib saali. Hing. Kuna kastraatame, kuulata ei saa, aga, aga mul on tänarid. Mul on olemas üks tore näide Kowalski ja see on just 50.-te aastal maailma muusikaliteratuuri jõudnud väga omapärane laulja ning tema esituses kuuleme Händeli ambra Maifu. Kuulaja, sa kuulsid õigesti, laulis meeshääl ja kes laulis sellise falsetitehnikaga ja selliseid meeshääli kutsutakse kontratenorit, eks, aga nüüd näide päris ehtsatest tänaritest, Jüri, sul on üks unikaalne, plaadsin. No kui me räägime Stenurites, siis kahtlemata tenor, see on üks kõige armastatuim äärne liik. Kui palju daamide pisaraid ja vaimustust on kutsunud ka roosa tšilli, Laandsa ja paljud-paljud-paljud, teised tänapäeval Pavarotti, siis samuti. Domingo kahtlemata, jah, see on väga unikaalne ja väga tore liik. Ja reeglina just nimelt see hääleliik kehastab nagu ooperis kõige positiivsemaid kangelasi. Muidugi on ka ooperit, kus just nimelt tenor on just nimelt negatiivne ja annab kogu ooperile omaette täitsa kujundliku maigu, aga publiku ootab kogu aeg tenorit, too nood aga publiku, Ottab too, aga küsimus ei ole jälle mitte ainult toos, küsimus on selles, kuidas laulja laulab milliskantineeni, milline fokusseerimine tähendab, kuidas ta, kuidas ta suudab oma isikut tõendada saali. Kui me räägime üldse lauljatest tenoritest, siis tenor on nii lüüriline, spinto dramaatiline. Sinna vahepeale on veel niisugune nimetus nagu tenorina. Seda nimetatakse sellisest selliseks lauljaks, kellel puuduvad kõrged noodid, võtame esiDuran kuni kuskil la mitte rohkem, aga põhiline just nimelt eelpool nimetatud graafik, dramaatiline, lüüriline ja spinto. Saab siis täna ka meie saates kuulata ja selle võla siis kohe tasume, kes meil laulab ja mida? Väga omapärane oli just nimelt Rossini ooperit, kus Rossini kirjutas ooperit nii lüürilise tänurile alase villa peamaja ja kui ka Hearoilisele tenorile. Näiteks üks väga omapäraseks lauljaks. Möödunud sajandil oli Hispaania tenor toni pontsee kes põhiliselt esines Prantsusmaal, samuti Ameerikas. Seda lauljat nimetatakse toode kuningaks, kuigi toode kuningaks nimetatakse nii korrellid kui paljusid paljusid teisi. Aga nüüd kulgen Arnoldi Stretat ooperist Wilhelm Tell. Tenorit kaunid, tood kuuldud hakkabki meie saade lõpule jõudma ja ma usun, et, et me ei tee suurt pattu, kui me seekord jätame baritoni näitaja esitamata, sellepärast et kui tuua kasvõi üks näide. Georg Otsa heliseb, seal on kõigil kõrvus ja ka meie saates on kindlasti rekordarv esinenud. Nii et head sõbrad, head kuulajad. Kui te mõtlete paritonide peale, siis mõelge Georg otsa peale ja siis te teate, milline hääleliik see on. Aga läheme kohe nende kõige madalamate olete juurde ja need on passid, Jüri sõna on sinul. Kui me räägime üldse bassist, siis on samuti veel üks vahepealne jaotus, see on bass baritonid. Tüüpiliseks näiteks on Mati Palm meil. Ja ooperiks võiks olla eelkõige just nimelt Lendav Hollandlane, samuti Don Giovanni. Läheme nüüd paste peale siis ka passid jagunevad mitmesse alaliiki. Kõigepealt on olemas, passab mufo, tuletage meelde partolot siis Don paskvalet, koomilised rollid, koomilised rollid, koomilised, ooperid, Bufa, see on koomiline. Niisiis on passo kantare. No see on tüüpiline Verdi laule kanti partii, meenutagem Silvat plaanis Philipi Don Carlos s ja paljusid paljusid analoogilisi lugusid muidugi omapäraseks alaliigiks passi repertuaaris on nimetatud bass pro funda. Põhiliselt see on sügab väga madal bass. Ja parimateks näiteks on kosmin Mozarti ooperis röövimine särailist samuti inkvisiitor Verdi Don Carlos, s. See haarab passi kõige madalamaid noote. Ja Eestist võib toredaks näiteks tuua kolmekümnendatel aastatel Estonia laval esinenud legendaarset lauljat Benno Hanseni. Tänapäeval maailmas on väga suure eduga esinenud selline laulja nagu Mati talvela kuid nagu öelda mitte ükski hääleliik ei ole püsiv. Küll on juhtumeid olnud, kus paritonist on saanud väga hea kõrge tenor. Ka passide juures on sellised lood, et samuti madal bass võib laulda kõrge passi partiisid. Nii et kõik oleneb individuaalsetest häälevõimalustest, inimesel. Kuule, sa veetsid tunnikese ooperigurmaanide saate seltsis ja, ja külas oli tõeline gurmaan üks üks parimaid asjatundjad kahtlemata Eestis ooperi ja häältealal Jüri Kruus. Ning me tahtsime tõesti teile anda sellise väga põgusa ülevaate siis millised hääleliigid üldse eksisteerivad ja illustreerida neid ka muusikaliste näidetega. Ja meie saadet jääb siis lõpetama pass. Samuel Reimi. Jaa, ta laulab Attila aaria Verdi ooperist Attila. Sellega meie saade on tänaseks lõppenud, aitäh kuulamast. Kohtumiseni.